6.2.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 38/9

1.

Kas ELL artikli 4 lõiget 3 ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi õigusnormide puudumise korral lubavad need, et liidu õiguse rikkumise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise nõude läbivaatamiseks pädev kohus ja nõude läbivaatamise menetlus määratakse rikkumise toime pannud asutuse ja rikkumise esemeks oleva tegevuse/tegevusetuse liigi järgi, kui nende kriteeriumide kohaldamine viib selleni, et nõudeid menetletakse eri liiki kohtutes – üldkohtus ja halduskohtus erinevate menetlusseadustike alusel – tsiviilkohtumenetluse seadustiku [Grazhdansko-protsesualen kodeks, edaspidi „GPK“] ja halduskohtumenetluse seadustiku [Administrativnoprotsesualen kodeks, „APK“] alusel, mis nõuavad erinevate lõivude, nimelt proportsionaalsete ja ühekordsete lõivude maksmist ning erinevate tingimuste täidetuse, seahulgas süü tõendamist?

2.

Kas ELL artikli 4 lõiget 3 ja Euroopa Kohtu otsuses Frankovich sisalduvaid nõudeid tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, et liidu õiguse rikkumise tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise nõudeid vaadatakse läbi sellises menetluses, nagu on ette nähtud võlasuhete ja lepingute seaduse [Zakon za zadalzheniata i dogovorite, edaspidi „ZZD“] artiklis 45 ja artiklis 49 ning mis nõuab proportsionaalse lõivu maksmist ja süü tõendamist, ja ka sellises menetluses, nagu on sätestatud riigi ja kohaliku omavalitsuse vastutuse seaduse [Zakon za otgovornostta na darzhavata i obshtinite za vredi, edaspidi „ZODOV“] artiklis 1 ja mis näeb küll ette objektiivse vastutuse ja kohtu poole pöördumist hõlbustavad erisätted, kuid mis on kohaldatav vaid kahjule, mis on tekkinud tühistatud õigusvastastest õigusaktidest ja haldusasutuse õigusvastasest tegevusest/tegevusetusest, ega hõlma liidu õiguse rikkumisi, mille on toime pannud teised riigiorganid pärast asjaomast menetlust tühistamata jäetud õigustoimingutega/tegevusetusega?

3.

Kas direktiivi 94/19 (1) artikli 1 lõike 3 punkti i ja artikli 10 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus selline kord, mis on ette nähtud krediidiasutuste seaduse [Zakon za kreditnite institutsii, edaspidi „ZKI“] artiklis 36 ja hoiuste tagamise seaduse [Zakon za garantirane na vlogovete v bankite, edaspidi „ZGVB“] artikli 23 lõikes 5, mille kohaselt on „tingimus, et krediidiasutus ei suuda otseselt tema rahalise olukorraga seotud põhjustel hoiuseid hetkel tagasi maksta ega suuda seda ilmselt lähitulevikuski teha,“ samatähenduslik krediidiasutuse maksejõuetuse tuvastamise ja tema tegevusloa kehtetuks tunnistamisega ning hoiuste tagamise skeemi hakatakse kasutama alates panga tegevusloa kehtetuks tunnistamise kuupäevast?

4.

Kas direktiivi 94/19 artikli 1 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et hoiust saab kvalifitseerida „peatatuks“ vaid siis, kui „asjaomased pädevad asutused“ on pärast läbiviidud hindamist teinud peatatud hoiuse kohta sõnaselge otsuse vastavalt viidatud sätte punktile i, või lubab viidatud säte, et liikmesriigi õiguses esineva lünga korral tuletatakse „asjaomase pädeva asutuse“ hinnang ja tahe sama asutuse teiste õigusaktide tõlgendamise teel – käesoleval juhul näiteks haldusnõukogu (upravitelen savet, edaspidi „US“) 20. juuni 2014. aasta otsuse nr 73 alusel, millega seati KTB AD erijärelevalve alla, või tehakse asjaomane oletus põhikohtuasja asjaolude alusel?

5.

Kas sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, kui BNB haldusnõukogu 20. juuni 2014. aasta otsusega nr 73 peatati kõik maksed ja tehingud ning hoiustajad ei saanud ajavahemikul 20. juunist 2014 kuni 6. novembrini 2014 esitada väljamaksetaotlusi ega omanud ligipääsu oma hoiustele, tuleb lähtuda sellest, et kõik tagatud tähtajatud hoiused (mida saab käsutada ilma eelteateta ja mis tuleb nõudmise korral kohe välja maksta) on direktiivi 94/19 artikli 1 lõike 3 punkti i tähenduses peatatud, või tuleb tingimust, et hoiuse „maksetähtpäev on saabunud ja […] kuulub maksmisele, kuid mida krediidiasutus ei ole maksnud“, mõista nii, et hoiustaja on krediidiasutuselt väljamaksmist nõudnud (esitades taotluse, nõude), kuid seda nõuet ei ole täidetud?

6.

Kas direktiivi 94/19 (2) artikli 1 lõike 3 punkti i, artikli 10 lõiget 1 ja direktiivi 2009/14 põhjendust 8 tuleb tõlgendada nii, et artikli 1 lõike 3 punkti i kohasel hindamisel piirab „asjaomase pädeva asutuse“ kaalutlusruumi igal juhul punkti i teises lauses sätestatud tähtaeg või lubavad viidatud sätted ZKI artikli 115 kohase erijärelevalve huvides käsitada hoiuseid peatatuna kauem kui direktiivis ette nähtud?

7.

Kas direktiivi 94/19 artikli 1 lõike 3 punktil i ja artikli 10 lõikel 1 on vahetu õigusmõju ja kas viidatud sätted annavad isikutele, kellel on hoiused hoiuste tagamise skeemiga liitunud pangas, peale õiguse saada sellest skeemist hüvitist summas, mille ülempiir on sätestatud direktiivi 94/19 artikli 7 lõikes 1, ka õiguse esitada liidu õiguse rikkumise tõttu asutuse vastu, kes on kohustatud tegema peatatud hoiuseid puudutava otsuse, riigivastutusele tuginedes nõue hüvitada kahju, mis on tekkinud tagatud hoiuse hilinenud väljamaksmisest, kui artikli 1 lõike 3 punkti i kohane otsus on tehtud pärast direktiivis kehtestatud viie päeva pikkuse tähtaja möödumist ja hilinemine on põhjustatud sellise saneerimismeetme toimest, mida asjaomane asutus rakendas panga kaitsmiseks maksejõuetuse eest, või lubavad viidatud sätted sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas kohaldada sellist liikmesriigi õigusnormi nagu ZKI artikli 79 lõige 8, mille kohaselt vastutavad BNB, tema organid ja tema poolt volitatud isikud nende järelevalvetegevuse raames tekkinud kahju eest vaid siis, kui kahju tekitati tahtlikult?

8.

Kas liidu õiguse rikkumine, mis seisneb selles, et „asjaomane pädev asutus“ ei teinud direktiivi 94/19 artikli 1 lõike 3 punkti i kohast otsust, kujutab endast „piisavalt kvalifitseeritud rikkumist“, mis võib kahju eest järelevalveasutuse vastu hagi esitamise tulemusel kaasa tuua liikmesriigi vastutuse, ning millistel tingimustel on see nii ja kas sellega seoses on olulised järgmised asjaolud: a) hoiuste tagamise fondi [Fond za garantirane na vlogovete v bankite, edaspidi „FGVB“] käsutuses ei olnud piisavalt vahendeid kõikide tagatud hoiuste katmiseks; b) ajavahemikul, mil maksed jäid peatatuks, oli krediidiasutus kaitseks maksejõuetuse eest seatud erijärelevalve alla; c) kaebaja hoius maksti välja pärast seda, kui BNB oli tuvastanud, et saneerimismeetmed ei anna tulemusi; [d)] kaebaja hoius maksti välja koos ajavahemiku 20. juunist 2014 kuni 6. novembrini 2014 (kaasa arvatud) eest arvestatud intressiga?