–

Kreeka valitsus, esindajad: T. Papadopoulou, G. Papadaki ja E. Tsaousi,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja A. Katsimerou,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (EÜT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), artikli 12 lõike 3 punkti b tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud menetluses, mille ese on Alessandro Saponaro ja Kalliopi-Chloi Xylina poolt nende alaealise lapse nimel esitatud avaldus kohtuliku loa saamiseks sellele lapsele üle läinud pärandist loobumiseks.

3

Määruse nr 2201/2003 põhjendus 12 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused vanemliku vastutuse küsimustes kujundatakse lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal. See tähendab, et jurisdiktsioon peaks esimeses järjekorras olema lapse alalise elukoha liikmesriigil, välja arvatud teatavatel lapse elukoha vahetamise juhtudel või vastavalt kokkuleppele vanemliku vastutuse kandjate vahel.“

4

Määruse artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes:

[…]

2.   Artikli 1 lõikes b osutatud küsimused võivad käsitleda eelkõige järgmist:

[…]

3.   Käesolevat määrust ei kohaldata järgmiste juhtumite suhtes:

[…]

[…]“

5

Määruse artiklis 8 „Üldine kohtualluvus“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.“

6

Määruse artikli 12 „Lepinguline kohtualluvus“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigi kohtutel, kellel on artikli 3 tõttu pädevus lahutuse, lahuselu või abielu tühistamise taotluse suhtes, on pädevus kõigi selle taotlusega seotud vanemlikku vastutust käsitlevates küsimustes juhul, kui:

[…]

2.   Lõikega 1 ette nähtud kohtualluvus lakkab niipea, kui:

3.   Liikmesriigi kohtutel on seoses vanemliku vastutusega pädevus lõikes 1 nimetamata menetlustes juhul, kui:

7

Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Kodikas Politikis Dikonomias) artikli 797 kohaselt kuulub juhtum, kus vanemliku hooldusõiguse teostaja taotleb alaealise lapse nimel luba, lapse alalise elukoha rahukohtu alluvusse, kes lähtub hagita menetluse normidest.

8

Kreeka tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 748 lõikest 2 koostoimes artikliga 750 ilmneb, et avalduse ärakiri koos kohtuistungi määramise märkega tuleb edastada avalduse saanud kohtu tööpiirkonna eisangeleas protodikonile (esimese astme kohtu tööpiirkonna prokuratuur; edaspidi „prokuratuur“) ning prokuratuuril on õigus osaleda kohtulikul arutamisel rahukohtus.

9

Prokuratuur on hagita menetlustes „pool“ ning tal on õigus teha mis tahes menetlustoiminguid, sealhulgas on tal kaebeõigus olenemata sellest, kas ta on kohtuistungile kutsutud või seal osalenud.

10

A. Saponaro ja K.‑C. Xylina, kes tegutsevad oma Kreeka kodakondsusega alaealise lapse nimel, taotlevad Eirinodikeio Lerou’lt (Lérose rahukohus, Kreeka) luba loobuda lapse emapoolse vanaisa (edaspidi „pärandaja“) pärandist.

11

Pärandaja suri 10. mail 2015 testamenti tegemata. Surmakuupäeval elas ta Kreekas. Tema pärand koosneb sisuliselt ühest autost ja ühest paadist, mis asuvad Kreekas ja mille väärtus on kokku 900 eurot. Ühtlasi on pärandaja kriminaalkorras süüdi mõistetud pettuse katses ning valitseb oht, et süüteos kannatanu esitab hüvitise saamiseks pärijate vastu tsiviilhagi.

12

See on põhjus, miks pärandaja abikaasa ja tütred ehk alaealise lapse vanaema, ema ja tädid on juba pärandist loobunud ning miks selle lapse isa ja ema on taotlenud lapse nimel, kellele pärand on üle läinud, luba pärandist loobuda.

13

A. Saponaro ja K.‑C. Xylina ning nende alaealise lapse alaline elukoht on Roomas (Itaalia).

14

Eirinodikeio Leroul (Lérose rahukohus) on tekkinud küsimus, kas vanemate avalduse lahendamine allub Kreeka kohtutele ja täpsemalt kas sel juhul on võimalik lepinguline kohtualluvus määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 tähenduses.

15

Neil asjaoludel otsustas Eirinodikeio Lerou (Lérose rahukohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kui taotletakse pärandist loobumise luba ning alaliselt Itaalias elava lapse vanemad on esitanud avalduse Kreeka kohtule, siis kas selle kindlakstegemisel, kas lepinguline kohtualluvus on kooskõlas määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punktiga b:

16

Sissejuhatuseks tuleb analüüsida, kas määrus nr 2201/2003 on kohaldatav kohtualluvuse kindlakstegemiseks sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas. Põhikohtuasja puhul on nimelt tegemist pärimisasjaga. Määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 3 punktis f on aga täpsustatud, et see määrus ei ole kohaldatav pärimisele.

17

Euroopa Kohus on 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuses Matoušková (C‑404/14, EU:C:2015:653, punkt 31) selle kohta juba selgitanud, et asjaolu, et sellist meedet nagu eestkosteasju lahendava kohtu nõusolek alaealiste laste nimel sõlmitud pärandvara jagamise kokkuleppe sõlmimiseks taotleti pärimismenetluses, ei saa lugeda otsustavaks selle kindlakstegemisel, kas asjaomane meede kuulub pärimisõiguse valdkonda. Vajadus saada nõusolek eestkosteasju lahendavalt kohtult on alaealiste laste staatuse ja teovõime otsene tagajärg ja selle puhul on tegemist lapse kaitsemeetmega tema vara valitsemisel, säilitamisel või käsutamisel vanemliku vastutuse teostamise raames määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 punkti b ja lõike 2 punkti e tähenduses.

18

Samamoodi tuleb asuda seisukohale, et avaldus, mille alaealise lapse nimel esitavad tema vanemad ja mille eesmärk on saada luba pärandist loobumiseks, puudutab isiku staatust ja teovõimet ega kuulu pärimisõiguse valdkonda.

19

Sellest järeldub, et niisugune avaldus ei kuulu mitte pärimisõiguse valdkonda, vaid vanemliku vastutuse valdkonda, ja seetõttu tuleb esitatud küsimust analüüsida määruse nr 2201/2003 alusel.

20

Esitatud küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust selle kohta, kas niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus alaealise lapse vanemad, kes elavad koos lapsega alaliselt liikmesriigis, on selle lapse nimel taotlenud teise liikmesriigi kohtult luba pärandist loobumiseks, tuleb määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punkti b tõlgendada nii, et teise riigi kohtu lepinguline kohtualluvus vastab selle sätte nõuetele ja eelkõige on lapse parimates huvides, kui avalduse sellele kohtule on esitanud lapse mõlemad vanemad ühiselt, prokuratuur, kes liikmesriigi kohaldatavate õigusnormide kohaselt on kõnealuse menetluse pool, ei ole sellele lepingulisele kohtualluvusele vastu vaielnud, ning nii pärandaja elukoht surma ajal kui ka pärandatav vara on selles teises liikmesriigis.

21

Küsimus puudutab seega esiteks väljendit „on sõnaselgelt või muul viisil üheti mõistetavalt kohtute pädevust tunnistanud“, teiseks väljendit „kõik menetluse osapooled kohtusse pöördumise ajal“ ja kolmandaks mõistet „lapse parimad huvid“, mis kõik sisalduvad määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punktis b.

22

Määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punkti b kohaselt peavad menetluse pooled olema selle sättega ette nähtud kohtualluvust sõnaselgelt või muul viisil üheti mõistetavalt tunnistanud.

23

Euroopa Kohus on 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuses L (C‑656/13, EU:C:2014:2364, punkt 56) otsustanud, et selle sätte kohaselt peab tõendama, et kõik menetluse pooled on lepingulises kohtualluvuses sõnaselgelt või muul viisil üheti mõistetavalt kokku leppinud.

24

Selline kokkulepe puudub juhul, kui kohtusse pöördub ainult üks pool ning teine pool astub hiljem sama kohtu menetlusse, kuid üksnes kohtualluvuse vaidlustamiseks (vt selle kohta 12. novembri 2014. aasta kohtuotsus L, C‑656/13, EU:C:2014:2364, punkt 57).

25

Seevastu juhul, kui alaealise lapse mõlemad vanemad esitavad samale kohtule ühise avalduse, tuleb tõdeda, et nad väljendavad ühesugust tahet pöörduda sellesse kohtusse, ja seda tehes väljendavad nad ka nõusolekut kohtualluvuse valikuga. Kui puuduvad muud andmed, mis sellele järeldusele vastu räägiks, tuleb seda nõusolekut pidada „üheti mõistetavaks“ määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punkti b tähenduses.

26

Väljendi „kõik menetluse osapooled kohtusse pöördumise ajal“ puhul tuleb analüüsida, kas prokuratuur, kes liikmesriigi õiguse kohaselt on samuti menetluse pool, on ka „menetluse osapool“ määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punkti b tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et prokuratuur osaleb riigi esindajana ja avalikes huvides ning et alaealise lapse nimelt esitatud pärandist loobumise avalduse puhul kattub avalik huvi lapse huviga.

27

Selle kohta tuleb määruse nr 2201/2003 põhjendust 12 arvestades märkida, et määruse artikli 12 lõikes 3 ette nähtud kohtualluvuse alus teeb erandi läheduskriteeriumist, mille kohaselt peaks last puudutavad vanemliku vastutusega seotud hagid esimeses järjekorras alluma lapse alalise elukoha liikmesriigi kohtutele, ning mida väljendab määruse artikli 8 lõige 1. Selle erandi eesmärk on anda pooltele vanemliku vastutuse asjades teatud sõltumatus, kuid seejuures on rõhutatud, et nõuet, et kõik menetluse pooled peavad olema üheti mõistetavalt tunnistanud asja allumist asja menetlevale kohtule, tuleb tõlgendada kitsalt (21. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Gogova, C‑215/15, EU:C:2015:710, punkt 41).

28

Tuleb nõustuda kohtujuristiga, kes märkis oma ettepaneku punktis 46, et tähele tuleb panna sõna „kõik“ kasutamist väljendis „kõik menetluse osapooled“, mida tuleb võrrelda määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõikes 1 sisalduvate täpsemate mõistetega „abikaasad“ või „vanemliku vastutuse kandjad“. Liidu seadusandja on seega kasutanud sõna, mis hõlmab kõiki menetluse pooli liikmesriigi õiguse tähenduses.

29

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et prokuratuur, kes liikmesriigi õiguse kohaselt on selliste menetluste pool, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja kes esindab lapse huve, on menetluse osapool määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punkti b tähenduses. Seetõttu ei tohi eirata tema vastuseisu lepingulisele kohtualluvusele.

30

Kuupäeva kohta, millal menetluse pooled peavad olema kohtualluvust tunnistanud, tuleneb määruse nr 2201/2003 artiklist 16, et kohtusse pöördumise kuupäevaks loetakse üldjuhul kuupäeva, mil kohtule on esitatud menetluste algatamist käsitlev või samaväärne dokument (1. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus E., C‑436/13, EU:C:2014:2246, punkt 38, ja 12. novembri 2014. aasta kohtuotsus L, C‑656/13, EU:C:2014:2364, punkt 55).

31

Siiski võib ka pärast kohtusse pöördumist aset leidnud asjaoludest ilmneda, et määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punktis b mainitud kohtualluvust kohtusse pöördumise ajal ei tunnistatud. Nii leidis Euroopa Kohus 12. novembri 2014. aasta kohtuotsuses L (C‑656/13, EU:C:2014:2364, punktid 56 ja 57), et sõnaselge või muul viisil üheti mõistetav kokkulepe puudub ilmselgelt juhul, kui menetlus algatatakse asjaomases kohtus ainuüksi ühe poole algatusel ja hiljem vaidlustab selle menetluse teine pool kohtualluvuse kohe, kui ta teeb oma esimese toimingu.

32

Samamoodi ei võimalda olukorras, kus liikmesriigi kohaldatavate õigusnormide kohaselt loetakse prokuratuur vanemlikku vastutust puudutava menetluse pooleks, selle poole poolt pärast kohtusse pöördumise kuupäeva avaldatud vastuseis asjasse puutuva lapse vanemate poolt valitud lepingulisele kohtualluvusele tuvastada, et kõik menetluse pooled on kohtusse pöördumise ajal lepingulist kohtualluvust tunnistanud. Seevastu juhul, kui selline pool ei ole vastuseisu avaldanud, võib asuda seisukohale, et ta on andnud vaikiva nõusoleku, ja et täidetud on tingimus, et kõik menetluse pooled on lepingulist kohtualluvust kohtusse pöördumise ajal üheti mõistetaval viisil tunnistanud.

33

Määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõikest 3 tuleneb, et lepinguline kohtualluvus ei tohi mingil juhul olla vastuolus lapse parimate huvidega ja et selle tingimuse täitmist tuleb kontrollida juhtumipõhiselt (vt selle kohta 12. novembri 2014. aasta kohtuotsus L, C‑656/13, EU:C:2014:2364, punktid 49 ja 58).

34

27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsuses D. (C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 58), milles tõlgendati määruse nr 2201/2003 artiklit 15, mis käsitleb kohtuasja üleviimist kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused, asus Euroopa Kohus seisukohale, et nõue, mille kohaselt üleviimine peab olema lapse huvides, tähendab, et pädev kohus teeb kindlaks, et kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades ei kaasne kohtuasja kavatsetava üleviimisega teise liikmesriigi kohtusse ohtu, et lapse olukorda võidakse kahjustada.

35

Selles küsimuses tuleb rõhutada, et määruse nr 2201/2003 põhjenduses 12, milles on selgitatud, et kohtualluvuse eeskirjad vanemliku vastutuse küsimustes on kujundatud lapse huve silmas pidades, on sõnaselgelt mainitud võimalust, et asi allub muule kohtule kui lapse alalise elukoha liikmesriigi kohus, kui vanemliku vastutuse kandjad on sõlminud sellekohase kokkuleppe.

36

Käesoleval juhul on lapse vanemad sõlminud sellise kokkuleppe. Peale selle, et lapsel on selle liikmesriigi kodakondsus, kus asub valitud kohus, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nii pärandaja elukoht surma ajal kui ka pärandatav vara on samuti selles liikmesriigis. Eelotsusetaotlusest ilmneb veel, et sama kehtib ka pärandaja võlgade kohta.

37

Need asjaolud tugevdavad seost lapse ja selle liikmesriigi vahel, kus asub valitud kohus, ning nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 72, annavad sellele kohtule parema võimaluse hinnata lapse nimel pärandist loobumise konteksti.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole ka maininud muid asjaolusid, millest ilmneks, et vanemate valitud kohtualluvus kahjustaks kuidagi lapse huve. Küll aga ilmneb eelotsusetaotlusest, et prokuratuur, kes on seatud kaitsma lapse huve, ei ole sellele valikule vastu.

39

Selles kontekstis võimaldavad eelotsust taotleva kohtu esitatud asjaolud, millest avaldub seos lapse ja kohtu asukoha liikmesriigi vahel, leida, et lapse parimaid huve puudutav tingimus on täidetud.

40

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et sellises olukorras, nagu on käsitluse all põhikohtuasjas, kus alaealise lapse vanemad, kes elavad koos selle lapsega alaliselt liikmesriigis, on selle lapse nimel esitanud teise liikmesriigi kohtule avalduse pärandist loobumise loa saamiseks, tuleb määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punkti b tõlgendada nii, et:

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud põhikohtuasja poolte vastavad kulud, ei ole hüvitatavad.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Sellises olukorras, nagu on käsitluse all põhikohtuasjas ja kus alaealise lapse vanemad, kes elavad koos selle lapsega alaliselt liikmesriigis, on selle lapse nimel esitanud teise liikmesriigi kohtule avalduse pärandist loobumise loa saamiseks, tuleb nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikli 12 lõike 3 punkti b tõlgendada nii, et: