–

Groupe Lactalis, esindajad: avocats F. Molinié ja S. Bensusan,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A.‑L. Desjonquères ja C. Mosser,

–

Kreeka valitsus, esindajad: G. Kanellopoulos, I. E. Krompa ja E. Leftheriotou,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Van Hoof ja K. Herbout‑Borczak,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määruse (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (ELT 2011, L 304, lk 18), artikleid 26, 38 ja 39.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt Groupe Lactalise (edaspidi „Lactalis“) ning teiselt poolt Premier ministre’i (peaminister), Garde des Sceaux, ministre de la Justice’i (justiitsminister), ministre de l’Agriculture et de l’Alimentationi (põllumajandus- ja toiduminister) ning ministre de l’Économie et des Finances’i (majandus- ja rahandusminister) vahel ning see puudutab küsimust, kas 19. augusti 2016. aasta dekreet nr 2016–1137 piima ning koostisosana kasutatava piima ja liha päritolu märkimise kohta (décret no 2016-1137 relatif à l’indication de l’origine du lait et du lait et des viandes utilisés en tant qu’ingrédient) (JORF21.8.2016, tekst nr 18, edaspidi „vaidlusalune dekreet“) on õiguspärane.

3

Määruse nr 1169/2011 põhjendustes 1–4 ja 29 on märgitud:

[…]

4

Määruse artikli 1 „Sisu ja kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määrusega luuakse alus kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks toidualase teabe valdkonnas, võttes arvesse tarbijate seisukohtade ja teabevajaduse erinevusi ning tagades samas siseturu sujuva toimimise.“

5

Määruse artikli 3 „Üldeesmärgid“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Toidualase teabe esitamisega püütakse tagada tarbijate tervise ja huvide kõrgetasemeline kaitse, luues vahendi, mille alusel lõpptarbijad saaksid teha teadlikke valikuid ja toitu turvaliselt tarbida, eelkõige pidades silmas tervisealaseid, majanduslikke, keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja eetilisi kaalutlusi.

2.   Toidualast teavet käsitlevate õigusnormide eesmärk on saavutada liidus seaduslikult toodetud ja turustatud toidu vaba liikumine, võttes asjakohasel juhul arvesse vajadust kaitsta tootjate seaduslikke huve ja edendada kvaliteetsete toodete tootmist.“

6

Sama määruse artikli 7 „Õiglane teavitamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Toidualane teave ei tohi olla eksitav, eelkõige:

[…]“.

7

Määruse nr 1169/2011 IV peatükk „Kohustuslik toidualane teave“ sisaldab muu hulgas artikleid 9 ja 26.

8

Määruse artikli 9 „Kohustuslike andmete loetelu“ lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Vastavalt artiklitele 10 kuni 35 ning kui käesolevas peatükis sisalduvatest eranditest ei tulene teisiti, on kohustuslik märkida järgmised andmed:

[…]

[…]“.

9

Määruse artiklis 26 „Päritoluriik või lähtekoht“ on sätestatud:

„[…]

2.   Päritoluriigi või lähtekoha märkimine on kohustuslik:

[…]

5.   Komisjon esitab hiljemalt 13. detsembriks 2014 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles käsitletakse päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist järgmise toidu puhul:

[…]

[…]

7.   Lõigetes 5 ja 6 nimetatud aruannetes võetakse arvesse tarbija teavitamise vajadust, toidu päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise teostatavust, selliste meetmete võtmise kulude ja tulude analüüsi, sealhulgas siseturu õiguslikke aspekte ja mõju rahvusvahelisele kaubandusele.

Komisjon võib aruandele lisada ettepanekud asjaomaste liidu sätete muutmiseks.

[…]“.

10

Sama määruse VI peatükk „Siseriiklikud meetmed“ sisaldab muu hulgas artikleid 38 ja 39.

11

Määruse nr 1169/2011 artiklis 38 „Siseriiklikud meetmed“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva määrusega konkreetselt ühtlustatavates küsimustes ei tohi liikmesriigid võtta vastu ega säilitada siseriiklikke meetmeid, kui liidu õigusaktidega ei ole seda lubatud. Need siseriiklikud meetmed ei tohi takistada kaupade vaba liikumist ega olla diskrimineerivad teistest liikmesriikidest pärit toitude suhtes.

2.   Ilma et see piiraks artikli 39 kohaldamist, võivad liikmesriigid võtta vastu siseriiklikke meetmeid seoses küsimustega, mida ei ole käesoleva määrusega konkreetselt ühtlustatud, tingimusel et need ei keela, takista ega piira käesoleva määrusega kooskõlas olevate kaupade vaba liikumist.“

12

Määruse artiklis 39 „Täiendavaid kohustuslikke andmeid käsitlevad siseriiklikud meetmed“ on sätestatud:

„1.   Lisaks artikli 9 lõikes 1 […] osutatud kohustuslikele andmetele võivad liikmesriigid artiklis 45 sätestatud korras võtta vastu meetmeid, millega nõutakse täiendavate kohustuslike andmete esitamist teatavate toiduliikide või -gruppide puhul, kui see on õigustatud vähemalt ühe järgmise põhjusega:

2.   Liikmesriigid võivad lõikele 1 tuginedes kehtestada meetmeid, mis käsitlevad toidu päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist, vaid juhul, kui on tõestatud seos toidu teatavate kvaliteediomaduste ja toidu päritoluriigi või lähtekoha vahel. Kui liikmesriigid teavitavad komisjoni sellistest meetmetest, esitavad nad tõendid selle kohta, et enamik tarbijaid peab sellise teabe esitamist oluliseks.“

13

Vaidlusalune dekreet jõustus 17. jaanuaril 2017 ja see kehtis kuni 31. detsembrini 2018.

14

Dekreedi artikkel 1 sisaldab I punkti, mis on sõnastatud järgmiselt:

„[Määruse nr 1169/2011] artikli 2 tähenduses eelpakendatud toidu märgistus peab vastama käesoleva dekreedi sätetele, kui toiduained sisaldavad:

[…]

Eelpakendatud toidu märgistusel tuleb näidata alapunktides 1–3 nimetatud koostisosade päritolu. Kui nende koostisosade protsentuaalne sisaldus eelpakendatud toidus kasutatud koostisosade kogukaalus jääb alla künnise, ei kohaldata sellise toidu märgistusele käesoleva dekreedi sätteid.“

15

Dekreedi artikkel 3 näeb ette:

„I. Piima või artiklis 1 viidatud piimatoodete koostisosana kasutatud piima päritolu tähistus peab sisaldama järgmisi andmeid:

II. Erandina I punktist võib juhul, kui piim või piimatoodete koostisosana kasutatud piim on kogutud ja pakendatud või töödeldud ühes ja samas riigis, päritolu tähistada kujul: „Päritolu: (riigi nimi)“.

III. Erandina I ja II punktist võib juhul, kui piim või piimatoodete koostisosana kasutatud piim on kogutud ja pakendatud või töödeldud ühes või mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis, päritolu tähistada kujul: „Päritolu: EL“.

IV. Erandina I ja II punktist võib juhul, kui piim või piimatoodete koostisosana kasutatud piim on kogutud ja pakendatud või töödeldud ühes või mitmes Euroopa Liidu välises riigis, päritolu tähistada kujul: „Päritolu: ELi-väline“.“

16

Sama dekreedi artikkel 6 sätestab, et „[k]äesoleva dekreedi sätteid ei kohaldata toodete suhtes, mis on õiguspäraselt toodetud või mida on õiguspäraselt turustatud mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis või kolmandas riigis.“

17

24. detsembri 2018. aasta dekreediga nr 2018-1239 piima ning koostisosana kasutatava piima ja liha päritolu märkimise kohta (décret no 2018-1239 relatif à l’indication de l’origine du lait et du lait et des viandes utilisés en tant qu’ingrédient) (JORF2.12.2018, tekst nr 70) pikendati kõnealuse dekreedi kehtivust.

18

Lactalis esitas Conseil d’État’le (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kaebuse, mis registreeriti 24. oktoobril 2016 ja milles ta palus vaidlusalune dekreet tühistada. Lactalis põhjendas oma nõuet muu hulgas kahe väitega selle kohta, et vaidlusaluse dekreediga rikutakse määruse nr 1169/2011 artikleid 26, 38 ja 39.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et nende kahe väite analüüsimisel tõstatuvad küsimused on tema menetluses oleva kohtuasja lahendamisel määrava tähtsusega ja nende tõlgendamine tekitab tõsiseid raskusi.

20

Nendel asjaoludel otsustas Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Euroopa Kohtu presidendi 27. veebruari 2019. aasta otsusega peatati menetlus kuni kuulutatakse otsus kohtuasjas C‑363/18, mille ese on eelotsusetaotluse esitanud kohtu 4. juuni 2018. aasta eelotsusetaotlus, mis samuti puudutab määruse nr 1169/2011 tõlgendamist. Pärast 12. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Organisation juive européenne ja Vignoble Psagot (C‑363/18, EU:C:2019:954) kuulutamist jätkati Euroopa Kohtu presidendi 13. novembri 2019. aasta määrusega käesolevas kohtuasjas menetlust.

22

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1169/2011 artiklit 26 tuleb tõlgendada nii, et piima ja koostisosana kasutatava piima päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist tuleb käsitada selle määrusega konkreetselt ühtlustatud küsimusena selle määruse artikli 38 lõike 1 tähenduses, ning kui see on nii, siis kas sellega on vastuolus, kui liikmesriigid võtavad nimetatud määruse artikli 39 alusel meetmeid, millega nähakse ette täiendavate kohustuslike märgete esitamine.

23

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse nr 1169/2011 artiklis 38 „Siseriiklikud meetmed“ on selgesti eristatud selle määrusega konkreetselt ühtlustatud küsimused ja küsimused, mida ei ole nimetatud määrusega konkreetselt ühtlustatud. Esimeste kohta on nimetatud artikli lõikes 1 sätestatud, et neis küsimustes ei tohi liikmesriigid võtta vastu ega säilitada riigisiseseid meetmeid, kui liidu õigusaktidega ei ole seda lubatud. Mis puutub teistesse küsimustesse, siis näeb kõnealuse artikli lõige 2 seevastu ette, et ilma et see piiraks sama määruse artikli 39 kohaldamist, võivad liikmesriigid võtta vastu riigisiseseid meetmeid tingimusel, et need ei keela, takista ega piira kaupade vaba liikumist.

24

Lisaks on määruse nr 1169/2011 artikli 39 „Täiendavaid kohustuslikke andmeid käsitlevad siseriiklikud meetmed“ lõikes 1 ette nähtud, et liikmesriigid võivad vastu võtta meetmeid, millega nõutakse täiendavate kohustuslike andmete esitamist teatavate toiduliikide või -gruppide puhul, kui see on õigustatud ühe või mitme põhjusega, milleks on rahvatervise kaitse, tarbijakaitse, pettuste vältimine, tööstus- ja kaubandusomandi õiguste kaitse, lähtekoha märgistuse ja registreeritud päritolunimetuste kaitse ning ebaausa konkurentsi vältimine. Lisaks on selle artikli lõikes 2 täpsustatud, et liikmesriigid võivad kehtestada meetmeid, mis käsitlevad toidu päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist, vaid juhul, kui on tõendatud seos toidu teatavate kvaliteediomaduste ja toidu päritoluriigi või lähtekoha vahel, millele on lisatud, et kui liikmesriigid teavitavad komisjoni sellistest meetmetest, esitavad nad tõendid selle kohta, et enamik tarbijaid peab sellise teabe esitamist oluliseks.

25

Esiteks, mis puutub küsimusse, kas määruse nr 1169/2011 artiklit 26 „Päritoluriik või lähtekoht“ tuleb pidada selle määrusega konkreetselt ühtlustatud küsimuseks niivõrd, kuivõrd see muudab piima ja koostisainena kasutatava piima päritoluriigi või lähtekoha märkimise kohustuslikuks, siis tuleb tõdeda, et määruse üheski sättes ei ole seda sätestatud. Nimetatud väljendit arvestades tuleb nende küsimuste kindlakstegemisel siiski rangelt järgida määruse nr 1169/2011 sõnastust.

26

Sellega seoses on määruse nr 1169/2011 artikli 9 pealkirjast tulenevalt selles kehtestatud loetelu andmetest, mis peavad toiduainetele kohustuslikus korras olema märgitud. Vastava artikli lõike 1 punkti i kohaselt on toiduaine päritoluriigi või lähtekoha märkimine kohustuslik, kui määruse artiklis 26 on see ette nähtud.

27

Artikli 26 lõike 2 punktides a ja b on omakorda sätestatud, et päritoluriigi või lähtekoha märkimine on kohustuslik esiteks juhul, kui selle märkimata jätmine võib tarbijaid toidu tegeliku päritoluriigi või lähtekoha määramisel eksitada, ja teiseks kõnealuse määruse XI lisas loetletud kombineeritud nomenklatuuri („CN“) koodidega hõlmatud liha puhul.

28

Nimetatud sättest tuleneb, et määrus nr 1169/2011 konkreetselt ühtlustab artikli 38 lõike 1 tähenduses toidu päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise küsimuse juhul, kui selle märkimata jätmine võib tarbijat eksitada; seevastu konkreetselt ei ühtlustata seda küsimust muude eelduste või olukordade puhul.

29

Lisaks tuleneb määruse nr 1169/2011 artikli 26 lõikest 2, et kui välja arvata ainult kombineeritud nomenklatuuri koodidega hõlmatav liha, siis on konkreetselt ühtlustatud kõik toiduained, sealhulgas piim ja koostisainena kasutatav piim.

30

Teiseks, mis puutub küsimusse, kas nimetatud konkreetne ühtlustamine välistab võimalike täiendavate riigisiseste meetmete võtmist, siis tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 24, et liikmesriigid võivad selliseid meetmeid võtta tingimusel, et nad järgivad määruse nr 1169/2011 artiklis 39 ette nähtud nõudeid.

31

Selles osas tuleneb määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõikest 1 esiteks, et andmed, mida liikmesriigid võivad nõuda, peavad olema „täiendavad“ võrreldes andmetega, mis on ette nähtud konkreetselt määruses nr 1169/2011, mille hulgas, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 27, on toiduaine päritoluriigi või lähtekoha märkimine juhul, kui selle märkimata jätmine võib tarbijat eksitada. Sellest järeldub, et sellised andmed peavad olema mitte ainult kooskõlas liidu seadusandja eesmärgiga, mida ta taotles päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise küsimust konkreetselt ühtlustades, vaid ka moodustama sellise märkimisega ühtse terviku.

32

Teiseks võib neid täiendavaid kohustuslikke andmeid märkida üksnes „teatavate toiduliikide või -gruppide“ puhul, mitte meelevaldselt valitud toiduainete puhul. Järelikult võivad need puudutada eelkõige teatavate toiduliikide või -gruppide nagu piima ja koostisainena kasutatava piima päritoluriiki või lähtekohta, kui tegemist on muude juhtumite või olukordadega kui need, kus asjaomase päritoluriigi või lähtekoha tähise märkimata jätmine võib tarbijat eksitada.

33

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1169/2011 artiklit 26 tuleb tõlgendada nii, et piima ja koostisosana kasutatava piima päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist tuleb käsitada selle määrusega konkreetselt ühtlustatud küsimusena selle määruse artikli 38 lõike 1 tähenduses juhul, kui selle märkimata jätmine võib tarbijat eksitada, ning sellega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigid võtavad meetmeid, mis näevad selle määruse artikli 39 alusel ette täiendavate kohustuslike andmete esitamise juhul, kui need andmed on kooskõlas liidu seadusandja eesmärgiga, mida viimane taotles päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise küsimust konkreetselt ühtlustades, ning kui need andmed moodustavad sellise märkimisega ühtse terviku.

34

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1169/2011 artiklit 39 tuleb tõlgendada nii, et kui on tegemist riigisiseste meetmetega, mis on selle artikli lõike 1 kohaselt õigustatud tarbijakaitsega, siis selle artikli lõikes 2 ette nähtud kahte nõuet, nimelt et ühelt poolt on „tõestatud seos toidu teatavate kvaliteediomaduste ja toidu päritoluriigi või lähtekoha vahel“, ja teiselt poolt on olemas „tõendid selle kohta, et enamik tarbijaid peab sellise teabe esitamist oluliseks“, tuleb tõlgendada koostoimes, nii et asjaomase tõendatud seose olemasolu saab hinnata, tuginedes üksnes subjektiivsetele asjaoludele, mis puudutavad seda, kui suur on nende tarbijate ülekaal, kes seostavad asjaomase toiduaine teatavaid kvaliteediomadusi selle päritoluriigi või lähtekohaga.

35

Sellega seoses tuleb rõhutada, et määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõikele 2 on omane täpne struktuur ja sõnastus. Selle artikli esimeses lauses on nimelt sätestatud, et liikmesriigid võivad kehtestada täiendavaid meetmeid toidu päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta vaid juhul, kui on tõendatud seos toidu teatavate kvaliteediomaduste ning toidu päritoluriigi või lähtekoha vahel, ja teises lauses on lisatud, et kui liikmesriigid teavitavad Euroopa Komisjoni sellistest meetmetest, esitavad nad tõendid selle kohta, et enamik tarbijaid peab sellise teabe esitamist oluliseks.

36

Sellest tuleneb, et liidu seadusandja soovis selgelt lahutada üksteisest need kaks nõuet, mille ta on esitanud täiendavate riigisiseste meetmete vastuvõtmise suhtes, seades määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõike 2 rakendamisel neist kummalegi erineva eesmärgi ning isesuguse rolli.

37

Asjaomase toiduaine teatavate kvaliteediomaduste ning nende päritolu või lähtekoha vahelise „tõendatud seose“ nõude eesmärk on enne tuvastada sellise seose olemasolu igal konkreetsel juhul.

38

Enamiku tarbijate ühise arusaama nõue paneb asjaomasele liikmesriigile kohustuse tõendada, et nimetatud enamuse silmis on sellise teabe esitamine oluline. See teine nõue tõusetub seega hilisemas faasis ning esimesele nõudele lisanduvalt ja täiendavalt.

39

Järelikult tuleb neid kahte nõuet uurida üksteise järel, kontrollides kõigepealt ja igal juhul, kas konkreetse juhtumi puhul on olemas tõendatud seos asjaomase toiduaine teatavate kvaliteediomaduste ning nende päritoluriigi või lähtekoha vahel, ning seejärel ja üksnes juhul, kui sellise seose olemasolu on tuvastatud, kas on tõendatud, et enamik tarbijaid peab selle teabe esitamist oluliseks.

40

Sellist tõlgendust kinnitavad nii määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõike 2 kontekst kui ka selle määrusega taotletavad eesmärgid.

41

Mis puutub asjaomase sätte konteksti, siis tuleneb määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõikest 1, et toidualane teave ei tohi viidata sellele, et toit on eriomadustega, kui selliste omadustega on tegelikult kõik samalaadsed toidud.

42

Riigisisene meede, mis muudab toiduaine päritoluriigi või lähtekoha märkimise kohustuslikuks, tuginedes üksnes subjektiivsele seosele, mida enamik tarbijaid võib selle päritoluriigi või lähtekoha ning asjaomase toidu teatavate kvaliteediomaduste vahel teha, võib aga viidata asjaolule, et toiduainel on selle päritoluriigi või lähtekohaga seotud eriomadused, isegi kui tõendatud seost nende vahel ei ole objektiivselt tuvastatud.

43

Mis puutub määruse nr 1169/2011 eesmärki, siis nagu nähtub nimetatud määruse artikli 1 lõikest 1 ja artikli 3 lõikest 1 koostoimes määruse põhjendustega 1, 3 ja 4, on selleks tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse toidualase teabe valdkonnas, võttes arvesse tarbijate erinevat taju (vt selle kohta 12. novembri 2019. aasta kohtuotsus Organisation juive européenne ja Vignoble Psagot, C‑363/18, EU:C:2019:954, punktid 52 ja 53).

44

Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, nõuab nimetatud eesmärk, et toidualane teave peab olema õige, neutraalne ja objektiivne (vt selle kohta 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Breitsamer und Ulrich, C‑113/15, EU:C:2016:718, punkt 69).

45

Selline ei oleks aga olukord juhul, kui toiduaine päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist saaks nõuda üksnes subjektiivse seose alusel, mille enamik tarbijatest loob toiduaine päritoluriigi või lähtekoha ning nende teatavate kvaliteediomaduste vahel, isegi kui tõendatud seose olemasolu nende vahel ei ole objektiivselt tuvastatud.

46

Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 1169/2011 artiklit 39 tuleb tõlgendada nii, et kui tegemist on riigisiseste meetmetega, mis on selle artikli lõike 1 kohaselt õigustatud tarbijakaitsega, siis selle artikli lõikes 2 ette nähtud kahte nõuet, nimelt et ühelt poolt on „tõestatud seos toidu teatavate kvaliteediomaduste ja toidu päritoluriigi või lähtekoha vahel“, ja teiselt poolt on olemas „tõendid selle kohta, et enamik tarbijaid peab sellise teabe esitamist oluliseks“, ei tule tõlgendada koostoimes, nii et asjaomase tõendatud seose olemasolu ei tohi hinnata, tuginedes üksnes subjektiivsetele asjaoludele, mis puudutavad seda, kui suur on nende tarbijate ülekaal, kes seostavad asjaomase toiduaine teatavaid kvaliteediomadusi selle päritoluriigi või lähtekohaga.

47

Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „toidu kvaliteediomadused“ hõlmab tunnust, kui hästi peab toit vastu transpordile ja kui suur on oht, et toit teekonnal rikneb, mistõttu see tunnus võib mõjutada selle hindamist, kas on olemas selles sättes nimetatud „tõestatud seos toidu teatavate kvaliteediomaduste ja toidu päritoluriigi või lähtekoha vahel“.

48

Selles osas tuleneb määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõike 2 sõnastusest endast, et mõiste „kvaliteediomadused“, mille kasutamisele eelneb omadussõna „teatavad“, ei hõlma kõiki toidu tunnuseid, nagu need on sätestatud selle määruse artikli 7 lõike 1 punktides a–c.

49

Vastupidi nendele tunnustele, mis väljendavad toidu erinevaid omadusi, sealhulgas neid, mis tulenevad selle tootmisest või töötlemisest, on määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõikes 2 viidatud „kvaliteediomadused“ üksnes need omadused, millel on „tõendatud seos“ toidu päritolu või lähtekohaga.

50

Sellest tuleneb, et mõiste „kvaliteediomadused“, millele selles sättes viidatakse, hõlmab ainult neid kvaliteediomadusi, mis eristavad nende omadustega toiduainet sarnastest, kuid muu päritolu või lähtekohaga toiduainetest, millel need omadused puuduvad.

51

Sellise toiduaine nagu piim või koostisainena kasutatav piim tunnust, kui hästi peab toit vastu transpordile ja kui suur on oht, et toit teekonnal rikneb, ei saa lugeda kvaliteediomaduseks määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõike 2 tähenduses, kuna selline tunnus ei ole tõendatud kujul seotud konkreetse päritoluriigi või lähtekohaga, see tunnus võib seega olla samalaadsel toidul, millel ei ole sama päritoluriik või lähtekoht, ning järelikult võib sellel olla nimetatud tunnus ka sõltumata nimetatud päritoluriigist või lähtekohast.

52

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 1169/2011 artikli 39 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, mõiste „toidu kvaliteediomadused“ ei hõlma tunnust, kui hästi peab toit vastu transpordile ja kui suur on oht, et toit teekonnal rikneb, mistõttu osutatud tunnus ei tohi mõjutada selle hindamist, kas on olemas selles sättes nimetatud „tõestatud seos toidu teatavate kvaliteediomaduste ja toidu päritoluriigi või lähtekoha vahel“.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: