(1)

16. märtsil 2020 võttis komisjon vastu teatise, (1) milles soovitas ühe kuu vältel ajutiselt piirata mittehädavajalikku reisimist kolmandatest riikidest EL+ alale (2). 17. märtsil 2020 leppisid ELi riigipead ja valitsusjuhid kokku Euroopa Liitu mittehädavajaliku reisimise ajutise piirangu rakendamises. Seda rakendasid ka neli Schengeni lepinguga ühinenud riiki.

(2)

26. märtsil 2020 leppisid Euroopa Liidu riigipead ja valitsusjuhid kokku Euroopa Liitu mittehädavajaliku reisimise suhtes ajutise koordineeritud piirangu kohaldamises tulenevalt COVID-19 pandeemiast.

(3)

8. aprillil 2020 (3) ja 8. mail 2020 (4) võttis komisjon vastu kaks järelteatist, milles mõlemas soovitati pikendada mittehädavajaliku reisimise piiranguid ühe kuu võrra. Kõik Schengeni liikmesriigid ja neli Schengeni lepinguga ühinenud riiki (edaspidi „liikmesriigid“) otsustasid neid pikendusi rakendada, viimati kuni 15. juunini 2020.

(4)

15. aprillil 2020 esitasid Euroopa Komisjoni president ja Euroopa Ülemkogu eesistuja „Ühtse Euroopa tegevuskava COVID-19 leviku tõkestamiseks võetud meetmete lõpetamise suunas“ (5). Tegevuskavaga nähakse ette tegutsemine kahes etapis, mille järgi tuleks sisepiirikontroll kaotada koordineeritult. Seejärel leevendatakse järk-järgult ajutisi piiranguid välispiiridel ja isikud, kelle alaline elukoht ei ole ELis, saavad alustada uuesti mittehädavajalikku reisimist ELi. Reisipiirangu kaotamine välispiiridel peaks toimuma pärast liikmesriikide poolt sisepiirikontrolli kaotamist või sellega paralleelselt.

(5)

Konsultatsioonid liikmesriikidega kinnitasid vajadust veel pisut pikendada välispiiridel kehtivaid piiranguid ning seda, kui oluline on tegutseda piirangute järkjärguliseks kaotamiseks koordineeritud viisil.

(6)

11. juunil 2020 võttis komisjon vastu teatise, (6) milles soovitati Euroopa Liitu mittehädavajaliku reisimise piiranguid pikendada kuni 30. juunini 2020 ning esitati tegutsemispõhimõtted Euroopa Liitu mittehädavajaliku reisimise piirangute järkjärguliseks kaotamiseks alates 1. juulist 2020. Kõik liikmesriigid on seda tähtaega täiendavalt pikendanud kuni 30. juunini.

(7)

Pärast seda on liikmesriigid arutanud kohaldatavaid kriteeriume ja meetodikat.

(8)

Käesolev soovitus ei piira liikmesriikide vastutust jätkuvalt kohaldada Schengeni piirieeskirjade (7) artiklit 6, milles sätestatakse sisenemise nõuded kolmandate riikide kodanikele. Eelkõige säilib liikmesriikidel vastutus hinnata igal üksikjuhul eraldi, kas kolmanda riigi kodanikku tuleb pidada ohuks rahvatervisele. Sellega seoses peaksid liikmesriigid tagama tiheda koostöö piirivalveasutuste ja transporditeenuse osutajate vahel.

(9)

Piirikontroll ei ole üksnes nende liikmesriikide huvides, kelle välispiiril seda teostatakse, vaid kõigi liikmesriikide huvides, kes on kaotanud piirikontrolli sisepiiridel. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et välispiiridel võetakse meetmeid koordineeritult, et tagada Schengeni ala hea toimimine. Selleks peaksid liikmesriigid hakkama ELi territooriumile mittehädavajaliku reisimise ajutist piirangut koordineeritud viisil kaotama. Esimese sammuna tuleks seda kohaldada käesoleva soovituse I lisas loetletud kolmandate riikide elanike suhtes. Seda loetelu tuleks regulaarselt ajakohastada.

(10)

Otsustamisel selle üle, kas kaotada Euroopa Liitu mittehädavajaliku reisimise piirangud, tuleks arvesse võtta epidemioloogilist olukorda ELis, st COVID-19 juhtumite keskmist arvu viimase 14 päeva jooksul 100 000 elaniku kohta.

(11)

58. maailma terviseassambleel 23. mail 2005 vastu võetud rahvusvahelised tervise-eeskirjad (2005) (edaspidi „rahvusvahelised tervise-eeskirjad“) tugevdasid rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealaseks hädaolukordadeks valmisoleku ja sellistes hädaolukordades tegutsemise kooskõlastamist Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) osalisriikide vahel, kelle hulka kuuluvad ka kõik liidu liikmesriigid. Rahvusvaheliste tervise-eeskirjade järelevalveraamistikus on kindlaks määratud rahvatervisealase suutlikkuse näitajad, mida Maailma Terviseorganisatsiooni osalisriigid peavad järgima. Andmeid, mida riigid esitavad regulaarselt selle raamistiku alusel, saab koondada üldiseks punktisummaks, mis näitab üldist reageerimissuutlikkust.

(12)

Euroopa Liitu mittehädavajaliku reisimise piirangu kaotamise otsuste tulemuslikkus sõltub sellest, kas liikmesriigid rakendavad neid koordineeritult kõikidel välispiiridel. Liikmesriik ei tohiks ühepoolselt otsustada kaotada teatava kolmanda riigi suhtes kehtestatud Euroopa Liitu mittehädavajaliku reisimise piirangut enne, kui teised liikmesriigid on teinud selle riigi suhtes koordineeritud viisil otsuse reisipiirangu kaotamise kohta. Sellegipoolest võivad liikmesriigid, tegutsedes täiesti läbipaistvalt, üksnes järk-järgult kaotada I lisas loetletud riikide suhtes kohaldatavad reisipiirangud.

(13)

Euroopa Liidu lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva soovituse vastuvõtmises ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav. Arvestades et käesolev soovitus põhineb Schengeni acquis’l, otsustab Taani kõnealuse protokolli artikli 4 kohaselt kuue kuu jooksul pärast nõukogu otsuse tegemist käesoleva soovituse kohta, kas ta rakendab seda.

(14)

Käesolev soovitus kujutab endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Iirimaa vastavalt nõukogu otsusele 2002/192/EÜ (8) ei osale; seetõttu ei osale Iirimaa soovituse vastuvõtmises ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(15)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev soovitus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) (9) tähenduses, mis kuuluvad nõukogu otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis A osutatud valdkonda.

(16)

Šveitsi puhul kujutab käesolev soovitus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (10) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis A osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2008/146/EÜ (11) artikliga 3.

(17)

Liechtensteini puhul kujutab käesolev soovitus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (12) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis A osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2011/350/EL (13) artikliga 3.

(18)

Olenemata käesoleva soovituse õiguslikust seisundist, mida on kirjeldatud põhjendustes 13–17, on Schengeni ala nõuetekohase toimimise huvides vajalik, et kõik liikmesriigid otsustaksid Euroopa Liitu mittehädavajaliku reisimise piirangute kaotamise üle koordineeritult,

1.

Selleks et määrata kindlaks kolmandad riigid, kelle puhul tuleks praegune Euroopa Liitu mittehädavajaliku reisimise piirang kaotada, tuleks kohaldada komisjoni 11. juuni 2020. aasta teatises (14)„Kolmas hinnang mittehädavajaliku ELi reisimise ajutise piirangu kohaldamisele“ kirjeldatud metoodikat ja kriteeriume. Kriteeriumid on seotud epidemioloogilise olukorra ja tõkestamismeetmetega, sealhulgas suhtlemisdistantsi hoidmisega, samuti majanduslike ja sotsiaalsete kaalutlustega, ning neid kohaldatakse kumulatiivselt.

2.

3.

4.

Juba I lisasse kantud konkreetse kolmanda riigi suhtes võib reisipiirangu tervenisti või osaliselt kaotada või taaskehtestada vastavalt muutustele mõnes eespool kehtestatud tingimuses ning nendest tulenevatele muutustele epidemioloogilise olukorra hinnangus. Kui olukord kolmandas riigis halveneb kiiresti, tuleks otsus teha kiirkorras.

5.

Liikmesriigid võivad siiski võtta vajalikke meetmeid, näiteks nõuda, et inimesed, kes pöörduvad tagasi kolmandast riigist, mille suhtes kehtib ajutine reisimispiirang, kohaldaksid eneseisolatsiooni või samalaadseid meetmeid, tingimusel et liikmesriik kehtestab samad nõuded ka oma kodanikele.

Peale selle peaks olema lubatud hädavajalik reisimine konkreetsete reisijate kategooriate puhul, kes täidavad olulist ülesannet või kelle reisimine on hädavajalik, nagu on osutatud II lisas (17). Liikmesriigid võivad selliste reisijate suhtes kehtestada täiendavaid ohutusmeetmeid, eelkõige juhul, kui nende reis algab suure riskiga piirkonnast.

Nõukogu võib tihedas koostöös komisjoniga II lisas osutatud olulist ülesannet täitvate või hädavajalikku reisi sooritavate reisijate konkreetsete kategooriate loetelu läbi vaadata, võttes arvesse sotsiaalseid ja majanduslikke kaalutlusi ning eespool osutatud metoodikal, kriteeriumidel ja teabel põhinevat üldist hinnangut epidemioloogilise olukorra arengule.

6.

7.

8.

9.