1.

Kas juhul, kui liikmesriigi kohtule on esitatud hagi kolme nõudega, milleks on nõue lahutada alaealise lapse vanemate abielu, määrata kindlaks vanemlik vastutus alaealise suhtes ja tema ülalpidamise kohustus, võib määruse nr 4/2009 (1) artikli 3 punkte a ja d ning artiklit 5 tõlgendada nii, et lahutuse nõuet lahendav kohus, kes on samaaegselt selle riigi kohus, kus on kostja alaline elukoht, ja kohus, kuhu kostja ilmus, teha otsuse alaealisele elatise väljamõistmise nõude kohta, kuigi ta leidis, et ta ei ole pädev lahendama nõuet, mis puudutab vanemlikku vastutust selle alaealise suhtes, või võib otsuse elatise nõude kohta teha ainult kohus, kes on pädev tegema otsust nõude kohta, mis puudutab vanemlikku vastutust alaealise suhtes?

2.

Kas samas olukorras, mis puudutab riigi kohtu pädevust, jääb alaealisele elatise väljamõistmise nõue vanemlikku vastutust puudutava nõudega seotuks kõnesoleva määruse artikli 3 punkti d tähenduses?

3.

Kas juhul, kui vastus teisele küsimusele on eitav, on alaealise huvides, et pädeva liikmesriigi kohus teeb määruse (EÜ) nr 4/2009 artikli 3 punkti a alusel otsuse nõude kohta, mis puudutab vanema ülalpidamiskohustusi alaealise poja suhtes ja tuleneb abielust, mis palutakse lahutada, võttes arvesse, et see kohus tunnistas, et ta ei ole pädev tegema otsust vanemliku vastutuse küsimuses, leides jõustunud kohtuotsusega, et ei ole täidetud tingimused, mis on nähtud ette nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003 (2), mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artiklis 12?