–

IB, esindajad: avocats F. Ingold ja E. Ravin,

–

FA, esindaja: avocat A. Boiché,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: E. de Moustier, T. Stehelin, D. Dubois ja A. Daniel,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann ja U. Bartl,

–

Iirimaa, esindajad: M. Browne, A. Joyce ja J. Quaney,

–

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, S. Duarte Afonso, P. Barros da Costa ja L. Medeiros,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Heller, W. Wils ja M. Wilderspin, hiljem M. Heller ja W. Wils,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), artikli 3 lõike 1 punkti a.

2

Taotlus on esitatud abikaasade IB ja FA vahelises kohtuvaidluses nende abielu lahutamise avalduse üle.

3

Nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1347/2000 abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest seotud asjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta (EÜT 2000, L 160, lk 19; ELT eriväljaanne 19/01, lk 209), mis tunnistati määrusega nr 2201/2003 kehtetuks alates 1. märtsist 2005, põhjendused 4, 8 ja 12 olid sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

4

Määruse nr 2201/2003 põhjenduse 1 sõnastus on järgmine:

„Euroopa Ühendus on seadnud eesmärgiks luua vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala loomiseks peab ühendus muu hulgas tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas vastu võtma siseturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikud meetmed.“

5

Määruse nr 2201/2003 artikli 1 „Kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes:

[…]“.

6

Selle määruse artiklis 3 „Üldine kohtualluvus“ on sätestatud:

„1.   Abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamisega seotud asjad on selle liikmesriigi kohtu alluvuses,

2.   Käesoleva määruse kohaldamisel on alalisel asukohal sama tähendus, mis Ühendkuningriigi ja Iirimaa õigussüsteemides.“

7

Nimetatud määruse artikkel 6 „Artiklite 3, 4 ja 5 kohane erandlik kohtualluvus“ on sõnastatud järgmiselt:

„Abikaasat:

võib teises liikmesriigis kohtusse kaevata üksnes kooskõlas artiklitega 3, 4 ja 5.“

8

Sama määruse artikli 19 „Menetluses olev kohtuasi ja sellega seotud menetlused“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui erinevate liikmesriikide kohtutes algatatakse ühtede ja samade asjaosaliste vaheline lahutus-, lahuselu- või vanemliku vastutuse menetlus, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi on esitatud esimesena.“

9

Määruse nr 2201/2003 artikkel 66 „Kahe või enama õigussüsteemiga liikmesriigid“ on sõnastatud järgmiselt:

„Sellises liikmesriigis, kus käesoleva määrusega reguleeritud küsimuste suhtes kohaldatakse erinevates territoriaalüksustes kahte või enamat õigussüsteemi või normistikku:

[…]“.

10

Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT 2009, L 7, lk 1) artiklis 3 on ette nähtud:

„Liikmesriikides on ülalpidamiskohustuste küsimustes pädevad otsustama:

[…]

[…]“.

11

Nõukogu 24. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1103, millega rakendatakse tõhustatud koostööd kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise valdkonnas abieluvararežiime käsitlevates asjades (ELT 2016, L 183, lk 1), põhjendused 15 ja 49 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

12

Nimetatud määruse artikli 5 lõikes 1 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, kui liikmesriigi kohtu poole on pöördutud lahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamise asjas määruse (EÜ) nr 2201/2003 alusel, on kõnealuse riigi kohtud pädevad lahendama kõnealusest asjast tulenevaid abieluvararežiimiga seotud asju.“

13

Prantsuse kodanik IB ja tema Iiri kodanikust abikaasa FA abiellusid 1994. aastal Brays (Iirimaa). Neil on kolm last, kes on nüüdseks täisealised.

14

IB esitas 28. detsembril 2018 tribunal de grande instance de Paris’le (Pariisi esimese astme kohus, Prantsusmaa) abielu lahutamise avalduse.

15

Selle kohtu perekonnaasjade kohtunik tuvastas 11. juuli 2019. aasta kohtumäärusega ja vastavalt FA nõuetele, et territoriaalselt ei kuulu abikaasade abielu lahutamise üle otsustamine tema kohtualluvusse. Ta leidis nimelt, et ainuüksi asjaolu, et IB asus tööle Prantsusmaal, ei ole piisav selleks, et anda tunnistust tema tahtest asuda sinna alaliselt elama, hoolimata sellest tulenevatest maksualastest ja administratiivsetest tagajärgedest ning sellest tingitud elukorraldusest.

16

IB esitas 30. juulil 2019 selle kohtumääruse peale määruskaebuse cour d’appel de Paris’le (Pariisi apellatsioonikohus, Prantsusmaa), paludes viimasel muu hulgas tuvastada, et territoriaalselt kuulub asjaomaste abikaasade abielu lahutamise üle otsustamine tribunal de grande instance de Paris’ (Pariisi esimese astme kohus) kohtualluvusse. IB väidab sellega seoses, et Prantsusmaal on ta töötanud alates 2010. aastast ning kindlalt ja püsivalt on ta seda teinud alates maist 2017. Ta väidab lisaks, et asus seal elama oma isale kuuluvas korteris, osaleb seal ühiskondlikus elus ning et nende paralleelselt kahes kohas elamise põhjustas see, et tema abikaasa keeldus Prantsusmaale elama asumast, kuigi ta viibib seal regulaarselt kas Pariisi korteris või 2017. aastal soetatud suvemajas.

17

FA väidab omalt poolt, et perekonna kolimist Prantsusmaale ei olnud kunagi planeeritud. Seega on perekonna alaline elukoht Iirimaal ja IB ei ole kunagi vahetanud oma elukohta, vaid muutnud üksnes oma töökoha aadressi. Lisaks ei piisa asjaolust, et IB on üle kuue kuu töötanud ja saanud oma sissetuleku Prantsusmaal, et lugeda seda tema alaliseks elukohaks määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses. Nimelt käis IB kuni 2018. aasta lõpuni jätkuvalt pere elukohas Iirimaal, elas seal samasugust elu nagu ennegi, ning kui abikaasad hakkasid alates 2018. aasta septembrist lahutust planeerima, konsulteeris ta advokaadiga Iirimaal.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on selge, et asjaomaste abikaasade pere elukoht oli Iirimaal, kuhu perekond oli kolinud 1999. aastal ja kus nad olid ostnud ühise elukohana kinnisasja. Lisaks elas FA kuupäeval, mil IB palus algatada abielu lahutamise menetluse, endiselt alaliselt Iirimaal; enne selle menetluse algatamist ei ole lahus elatud ega ole mingeid andmeid selle kohta, et abikaasade ühine tahe oleks olnud viia oma ühine elukoht üle Prantsusmaale, kuna on ohtralt andmeid, mis annavad tunnistust IB isiklikust ja perekondlikust seotusest Iirimaaga, kus ta igal nädalavahetusel käis, et seal oma abikaasa ja lastega koos olla.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on siiski arvamusel, et IB seotus Iirimaaga ei välista seotust Prantsusmaaga, kus ta alates 2017. aastast on igal nädalal käinud tööd tegemas, tõdedes sarnaselt esimese astme kohtuga, et IB-l oli tegelikult palju aastaid olnud kaks elukohta – pere elukoht Iirimaal ja tööga seotud elukoht Prantsusmaal –, mistõttu ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates IBd Prantsusmaaga ühendavad tegurid ei juhuslikud ega asjaoludest tingitud ning vähemalt alates 15. maist 2017 on IB seadnud oma kutsealaste huvide keskme sisse Prantsusmaale.

20

Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski, et kuigi võib asuda seisukohale, et IB oli vähemalt kuus kuud enne tribunal de grande instance de Paris’sse (Pariisi esimese astme kohus) pöördumist Prantsusmaale kindla ja püsiva elukoha sisse seadnud, ei olnud ta siiski kaotanud elukohta Iirimaal, kus tal olid endiselt perekondlikud sidemed ja kus ta regulaarselt viibis isiklikel põhjustel. See kohus järeldab sellest, et ka asjaomaste abikaasade abielulahutuse menetlemine kuulub võrdselt nii Iirimaa kui Prantsusmaa kohtute kohtualluvusse.

21

Nimetatud kohus täpsustab sellega seoses, et põhimõtet, et sama kohtualluvuse alus võib esineda kahes liikmesriigis, kinnitas Euroopa Kohus 16. juuli 2009. aasta kohtuotsuses Hadadi (C‑168/08, EU:C:2009:474), kuid rõhutab, et selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasi puudutas kodakondsuse kriteeriumi kohaldamist, mille objektiivsest määratlusest tulenevalt võivad kaks abikaasat olla kahe liikmesriigi kodanikud, samas kui põhikohtuasjas on kõne all alalise elukoha mõiste, mille määratlust ennast on vaja tõlgendada.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on mõiste „alaline elukoht“ määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses liidu õiguse autonoomne mõiste, mis vajab Euroopa Kohtu tõlgendust.

23

Neil asjaoludel otsustas cour d’appel de Paris (Pariisi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kui faktilistest asjaoludest nähtub, et üks abikaasadest jagab oma elu kahe liikmesriigi vahel, siis kas määruse nr 2201/2003 artikli 3 tähenduses ja selle kohaldamisel on mõeldav, et tal on alaline elukoht kahes liikmesriigis, nii et kui selles artiklis loetletud tingimused on täidetud kahes liikmesriigis, kuulub abielu lahutamise nõude lahendamine võrdselt nende mõlema liikmesriigi kohtute kohtualluvusse?“

24

Cour d’appel de Paris palus oma eelotsusetaotluses Euroopa Kohtul lahendada käesolev eelotsusetaotlus Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 105 ette nähtud kiirendatud menetluses.

25

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist jättis Euroopa Kohtu president selle taotluse 15. juuli 2020. aasta otsusega rahuldamata.

26

See otsus põhineb tõdemusel, et kui jätta kõrvale viide asjaolule, et asjaomaste abikaasade elukorraldus sõltub Iirimaa ja Prantsusmaa kohtute kohtualluvuse kindlaksmääramisest – mis ei ole siiski piisav, et eristada käesolevat kohtuasja teistest abielu lahutamist käsitlevatest kohtuasjadest –, siis ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus toonud välja ühtegi asjaolu, mis võimaldaks tuvastada, et kohtuasja laadi arvestades tuleks seda menetleda kodukorra artikli 105 lõike 1 kohaselt lühikese aja jooksul.

27

IB taotles 17. veebruari 2021. aasta kirjas kodukorra artikli 76 lõike 1 alusel põhjendatult kohtuistungi korraldamist.

28

Kui Euroopa Kohtu kantselei esitas tervisekriisiga seoses selle taotluse kohta küsimuse, nõustus IB 2. märtsi 2021. aasta kirjas sellega, et kohtuistung asendatakse võimalusega vastata kirjalikult Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud teiste poolte ja huvitatud isikute kirjalikele seisukohtadele.

29

Lisaks IB-le kasutasid ka Prantsuse valitsus ja Iirimaa ning Euroopa Komisjon seda võimalust ja esitasid oma seisukohad.

30

Oma eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et abikaasal, kes jagab oma elu kahe liikmesriigi vahel, saab olla alaline elukoht neis kahes liikmesriigis, mistõttu võib abielu lahutamise avalduse lahendamine kuuluda nende kahe liikmesriigi kohtute kohtualluvusse.

31

Määruse nr 2201/2003 põhjendusest 1 nähtuvalt annab see määrus panuse sellise vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisse, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sel eesmärgil on määruse II ja III peatükis kehtestatud eeskätt abielulahutuse asjade kohtualluvust ning niisugustes asjades tehtud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist reguleerivad eeskirjad, mille eesmärk on tagada õiguskindlus (13. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Mikołajczyk, C‑294/15, EU:C:2016:772, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Selles kontekstis tuleb märkida, et nimetatud määruse II peatükki kuuluvas artiklis 3 on kehtestatud üldised kohtualluvuse kriteeriumid abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamise puhul. Need objektiivsed, alternatiivsed ja välistavat laadi kriteeriumid lähtuvad vajadusest õigusnormide järele, mis oleksid kohandatud abielu lahutamisega kaasnevate vaidluste spetsiifilistele vajadustele (13. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Mikołajczyk, C‑294/15, EU:C:2016:772, punkt 40).

33

Sellega seoses tuleb täheldada, et kuigi määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a esimene kuni neljas taane osutavad otsesõnu abikaasade ja kostja alalise elukoha kriteeriumile, lubavad määruse artikli 3 lõike 1 punkti a viies ja kuues taane määrata kohtualluvuse vastavalt forum actoris’e põhimõttele (13. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Mikołajczyk, C‑294/15, EU:C:2016:772, punkt 41).

34

Viimasena nimetatud sätted annavad nimelt abielulahutusega seotud asjad teatud tingimustel selle liikmesriigi kohtute alluvusse, mille territooriumil on hageja alaline elukoht. Nii on määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendas taandes ette nähtud niisugune kohtualluvus juhul, kui hageja on seal elanud vähemalt kuus kuud enne taotluse esitamist ja ta on kõnealuse liikmesriigi kodanik või, Iirimaa ja Ühendkuningriigi puhul, kui seal on tema alaline asukoht (vt selle kohta 13. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Mikołajczyk, C‑294/15, EU:C:2016:772, punkt 42).

35

Selle sättega soovitakse kaitsta abikaasade huve ning see vastab eesmärgile, mida taotletakse määrusega nr 2201/2003, millega kehtestati paindlikud kollisiooninormid, et võtta arvesse isikute liikumist ja kaitsta ka ühise alalise elukoha liikmesriigist lahkunud abikaasa õigusi, tagades samas, et huvitatud isiku ning kohtualluvust teostava liikmesriigi vahel oleks tegelik side (vt selle kohta 13. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Mikołajczyk, C‑294/15, EU:C:2016:772, punktid 49 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika).

36

Käesoleval juhul, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, esitas Prantsuse kodanik IB tribunal de grande instance de Paris’le (Pariisi esimese astme kohus) abielu lahutamise avalduse, tuginedes määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendale taandele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oli IB vähemalt kuus kuud enne kohtusse pöördumist seadnud kindla ja püsiva elukoha sisse Prantsusmaal. See kohus leiab nimelt, et IBd Prantsusmaaga siduvad tegurid ei ole juhuslikud ega asjaoludest tingitud ning et vähemalt alates maist 2017 on IB seadnud oma kutsealaste huvide keskme sisse Prantsusmaale. Samas täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus ka, et IB ei olnud siiski kaotanud elukohta Iirimaal, kus tal olid endiselt perekondlikud sidemed ja kus ta viibis isiklikel põhjustel sama regulaarselt kui varem. Nii leiab see kohus, et IB-l oli tegelikult kaks elukohta – üks Pariisis töönädala sees töötamiseks ning teine ülejäänud ajal abikaasa ja laste juures Iirimaal.

37

Neil asjaoludel tuleb kindlaks teha, kas määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et abikaasal saab konkreetsel ajahetkel olla vaid üks alaline elukoht selle sätte tähenduses.

38

Kõigepealt tuleb tõdeda, et määruses nr 2201/2003 ei ole määratletud mõistet „alaline elukoht“, täpsemalt abikaasa alalist elukohta selle määruse artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses.

39

Kuna määruses nr 2201/2003 puudub niisugune määratlus või selge viide liikmesriigi õigusele selle mõiste tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, siis tuleb sellele anda autonoomne ja ühetaoline tõlgendus, võttes arvesse seda mõistet sisaldavate sätete konteksti ja selle määruse eesmärki (vt analoogia alusel lapse alalise elukoha kohta 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus HR, C‑512/17, EU:C:2018:513, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Esiteks tuleb rõhutada, et ei nimetatud määruse artikli 3 lõike 1 punktis a ega üheski teises selle määruse sättes ei ole seda mõistet nimetatud mitmuses. Määrus nr 2201/2003 viitab nimelt olenevalt olukorrast ühe ja/või teise abikaasa või lapse „alalise elukoha“ liikmesriigi kohtutele, kasutades süstemaatiliselt ainsust, ilma et oleks käsitletud võimalust, et ühel ja samal ajal saab samal isikul olla mitu alalist elukohta või alaline elukoht mitmes kohas. Sellega seoses pidas liidu seadusandja pealegi selle määruse artikli 66 punktis a oluliseks täpsustada, et sellises liikmesriigis, kus nimetatud määrusega reguleeritud küsimuste suhtes kohaldatakse erinevates territoriaalüksustes kahte või enamat õigussüsteemi, „tähendab viide peamisele elukohale selles liikmesriigis viidet peamisele elukohale territoriaalüksuses“.

41

Teiseks on Euroopa Kohus määruse nr 2201/2003 sätete tõlgendamise raames juba otsustanud, et ühelt poolt saab omadussõna „alaline“ kasutamisest järeldada, et elukoht peab olema teataval määral stabiilne või korrapärane, ning teiselt poolt väljendab see, kui isik viib oma alalise elukoha üle liikmesriiki, selle isiku tahet sinna elama asuda sooviga seada seal stabiilselt sisse oma huvide püsiv või alaline keskus (vt selle kohta 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Mercredi, C‑497/10 PPU, EU:C:2010:829, punktid 44 ja 51).

42

Sellist tõlgendust kinnitab ka A. Borrási selgitav aruanne abieluasjade kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist käsitleva konventsiooni ehk II Brüsseli konventsiooni (EÜT 1998, C 221, lk 1) kohta, mida võeti arvesse määruse nr 2201/2003 koostamisel. Nimelt nähtub selle aruande (EÜT 1998, C 221, lk 27) punktist 32, et „alalise elukoha“ kui abielulahutuse asjade kohtualluvuse määramise kriteeriumi puhul võeti eriti arvesse Euroopa Kohtu poolt teistes valdkondades antud määratlust, mille kohaselt tähistab see mõiste kohta, kuhu huvitatud isik on asunud elama sooviga seada seal stabiilselt sisse oma huvide püsiv või alaline keskus.

43

Isiku – käesoleval juhul abikaasa – alalise elukoha samastamine tema huvide püsiva või alalise keskmega ei anna aga alust arvata, et mitu elukohta võivad olla samal ajal sellised.

44

Kolmandaks kinnitab seda hinnangut ka määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktis a kehtestatud kohtualluvuseeskirjadega taotletav eesmärk tagada tasakaal isikute Euroopa Liidus liikumise ja õiguskindluse vahel (vt selle kohta 13. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Mikołajczyk, C‑294/15, EU:C:2016:772, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

On tõsi, et selleks, et soodustada isikute liikumist liidus, lähtub määrus nr 2201/2003 eesmärgist lihtsustada abielu lahutamist, kehtestades artikli 3 lõike 1 punktis a hageja kasuks rea alternatiivseid kriteeriume, mida ei kohaldata hierarhiliselt. Seetõttu ei ole selle määrusega kehtestatud abielulahutuse asjade kohtualluvuse jaotuse korra eesmärk välistada juhtumeid, kus kohtualluvus on mitme riigi kohtul (vt selle kohta 13. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Mikołajczyk, C‑294/15, EU:C:2016:772, punktid 46 ja 47 ning seal viidatud kohtupraktika), mida koordineeritakse samal ajal pooleli olevaid kohtuasju (lis pendens) reguleerivate eeskirjadega, mis on kehtestatud nimetatud määruse artiklis 19.

46

Kui aga nõustuda sellega, et abikaasal saab olla samal ajal mitmes liikmesriigis alaline elukoht, kahjustaks see õiguskindlust, suurendades raskusi abielulahutuse asjas kohtualluvuse ette kindlaks määramisel ja raskendades asja menetleva kohtu poolt omaenda kohtualluvuse kontrollimist. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 94 sisuliselt märkis, oleks oht, et lõpuks määratakse rahvusvaheline kohtualluvus kindlaks mitte „alalise elukoha“ kriteeriumi alusel määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses, vaid ühe või teise abikaasa lihtsal elukohal põhineva kriteeriumi alusel, mis aga eiraks seda määrust.

47

Neljandaks tuleb märkida, et määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktis a osutatud kohtualluvuse eeskirjade tõlgendamisega kaasnevad tagajärjed, mis ei piirdu ainult abielu lahutamise kui sellisega.

48

Nimelt on eeskätt nii määruse nr 4/2009 artikli 3 punktis c kui ka määruse 2016/1103 artiklis 5 viidatud määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktis a sätestatud kohtualluvusele ning nähtud abielulahutuse menetluste raames ette selle kohtu kõrvalpädevus, kuhu on pöördutud teatavate elatisnõuete või teatavate varaliste küsimuste lahendamiseks. Seega, kui nõustuda sellega, et abikaasal saab olla samal ajal mitu alalist elukohta, kahjustaks see ka kohtualluvuseeskirjade etteaimatavuse nõuet, mis on nimetatud määrustele ühine (vt määruse nr 4/2009 kohta 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus FX (elatise määramise otsuse täitmise lubamatuks tunnistamine), C‑41/19, EU:C:2020:425, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika, ning määruse 2016/1103 kohta muu hulgas selle põhjendused 15 ja 49).

49

Viiendaks ei sea kõiki neid kaalutlusi kahtluse alla määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktile b antud tõlgendus 16. juuli 2009. aasta kohtuotsuses Hadadi (C‑168/08, EU:C:2009:474, punkt 56), milles Euroopa Kohus möönis, et kui huvitatud isikutel on mitu kodakondsust, võib asi kuuluda mitme liikmesriigi kohtute kohtualluvusse.

50

Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 92 sisuliselt märkis, siis kuigi Euroopa Kohus välistas selles kohtuotsuses, et määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktis b ette nähtud ühendav kriteerium ehk mõlema abikaasa kodakondsus piirdub nende „tegeliku kodakondsusega“, ei ole see asjaolu määruse artikli 3 lõike 1 punkti a tõlgendamisel asjakohane.

51

Kõigist neist kaalutlustest tuleneb, et kuigi ei ole välistatud, et abikaasal saab samal ajal olla mitu elukohta, saab tal konkreetsel ajahetkel olla vaid üks alaline elukoht määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses.

52

Kuna mõiste „alaline elukoht“ on peamiselt faktiküsimus (8. juuni 2017. aasta kohtuotsus OL, C‑111/17 PPU, EU:C:2017:436, punkt 51), siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kõiki konkreetse juhtumi faktilisi asjaolusid arvestades kontrollima, kas selle liikmesriigi territoorium, mille kohtusse IB pöördus, vastab kohale, kus on hageja alaline elukoht määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuenda taande tähenduses (vt analoogia alusel 2. aprilli 2009. aasta kohtuotsus A, C‑523/07, EU:C:2009:225, punkt 42, ja 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus HR, C‑512/17, EU:C:2018:513, punkt 41).

53

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 2201/2003 vanemlikku vastutust käsitlevate sätete tõlgendamisel on Euroopa Kohus leidnud, et lapse – eelkõige väikelapse, kes iga päev sõltub oma vanematest – hariliku viibimiskoha kindlakstegemiseks tuleb tuvastada koht, kus nad on stabiilselt paigal ning lõimunud sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda, kusjuures arvesse võib võtta ka kavatsust selles kohas elama asuda, kui see kavatsus väljendub konkreetsetes meetmetes (vt selle kohta 28. juuni 2018. aasta kohtuotsus HR, C‑512/17, EU:C:2018:513, punktid 45 ja 46 ning seal viidatud kohtupraktika). Selle kohtupraktika kohaselt on lapse – eelkõige väikelapse – vanemate sotsiaalne ja perekondlik keskkond selle lapse hariliku viibimiskoha kindlakstegemise põhikriteeriumiks.

54

Lapse harilikku viibimiskohta iseloomustavad erilised asjaolud ei ole mõistagi täiesti identsed nendega, mis võimaldavad kindlaks määrata abikaasa alalise elukoha määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a tähenduses.

55

Nii võib abikaasa abielukriisi tõttu otsustada lahkuda abielupaari endisest alalisest elukohast, et asuda elama muusse liikmesriiki kui see, kus asub see endine elukoht, ja esitada seal abielu lahutamise avalduse määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a viiendas või kuuendas taandes ette nähtud tingimustel, ilma et see takistaks tal säilitada teatud hulka sotsiaalseid ja perekondlikke sidemeid abielupaari endise alalise elukoha liikmesriigi territooriumil.

56

Lisaks, erinevalt lapsest, eelkõige väikelapsest, kelle keskkond on üldjuhul peamiselt perekondlik (vt selle kohta 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Mercredi, C‑497/10 PPU, EU:C:2010:829, punkt 54), on täiskasvanu keskkond kindlasti palju mitmekesisem, hõlmates oluliselt suuremat spektrit tegevusi ja eelkõige kutsealaseid, sotsiaal-kultuurilisi, varalisi ning eraelulisi ja perekondlikke mitmekülgseid huve. Sellega seoses ei saa nõuda, et need huvid keskenduksid üheainsa liikmesriigi territooriumile, võttes eelkõige arvesse määruse nr 2201/2003 eesmärki lihtsustada abielu lahutamise avaldusi, kehtestades paindlikud kollisiooninormid ja kaitstes selle abikaasa õigusi, kes abielukriisi tõttu lahkus ühise elukoha riigist (vt selle kohta 13. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Mikołajczyk, C‑294/15, EU:C:2016:772, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Sellegipoolest võimaldab käesoleva kohtuotsuse punktis 53 viidatud kohtupraktika asuda määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a tõlgendamisel seisukohale, et mõistet „alaline elukoht“ iseloomustab põhimõtteliselt kaks elementi: esiteks huvitatud isiku tahe luua oma huvide alaline kese konkreetses kohas ja teiseks asjaomase liikmesriigi territooriumil piisavalt stabiilne viibimine.

58

Seega, abikaasa, kes soovib tugineda määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a viiendas või kuuendas taandes ette nähtud kohtualluvuse alusele, peab tingimata olema viinud oma alalise elukoha üle muusse liikmesriiki kui endise ühise alalise elukoha liikmesriik, ning seega peab ta esiteks olema väljendanud tahet luua selles teises liikmesriigis oma huvide alaline kese ning teiseks tõendanud, et tema viibimine selle liikmesriigi territooriumil on piisavalt stabiilne.

59

Nagu nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, on käesoleval juhul selge, et IB, kes on selle liikmesriigi kodanik, mille kohtusse pöörduti, vastas määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendas taandes ette nähtud tingimusele, et elukoht peab olema olnud selle liikmesriigi territooriumil vähemalt kuus kuud vahetult enne abielu lahutamise avalduse esitamist. Samuti on tuvastatud, et IB-l oli alates 2017. aastast töönädala sees püsiv ja kindel tähtajatu töö Prantsusmaal, kelle territooriumil ta ühes korteris töö tegemiseks elas.

60

Need asjaolud tõendavad, et IB viibimine selle liikmesriigi territooriumil on stabiilne, ja lisaks võimaldavad vähemalt näidata, et IB on lõimunud nimetatud liikmesriigi sotsiaalsesse ja kultuurilisse keskkonda.

61

Kuigi niisugused asjaolud annavad a priori alust arvata, et määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendas taandes ette nähtud tingimused on täidetud, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski kontrollima, kas kõik käesoleva juhtumi faktilised asjaolud võimaldavad tõepoolest järeldada, et huvitatud isik on oma alalise elukoha üle viinud nimetatud kohtu asukohaliikmesriigi territooriumile.

62

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et abikaasal, kes jagab oma elu kahe liikmesriigi vahel, saab olla alaline elukoht ainult ühes neist liikmesriikidest, mistõttu kuulub abielu lahutamise avalduse lahendamine ainult selle liikmesriigi kohtute kohtualluvusse, mille territooriumil see alaline elukoht asub.

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikli 3 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et abikaasal, kes jagab oma elu kahe liikmesriigi vahel, saab olla alaline elukoht ainult ühes neist liikmesriikidest, mistõttu kuulub abielu lahutamise avalduse lahendamine ainult selle liikmesriigi kohtute kohtualluvusse, mille territooriumil see alaline elukoht asub.