EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62019CA0238
Case C-238/19: Judgment of the Court (Sixth Chamber) of 19 November 2020 (request for a preliminary ruling from the Verwaltungsgericht Hannover — Germany) — EZ v Bundesrepublik Deutschland (Reference for a preliminary ruling — Area of freedom, security and justice — Asylum policy — Directive 2011/95/EU — Conditions for granting refugee status — Refusal to perform military service — Article 9(2)(e) — Law of the country of origin which does not provide for the right to conscience objection — Protection of persons who have fled their country of origin after the expiry of the period for suspending military service — Article 9(3) — Connection between the reasons mentioned in Article 10 of that directive and the prosecution and punishment referred to in Article 9(2)(e) of that directive — Evidence)
Kohtuasi C-238/19: Euroopa Kohtu (kuues koda) 19. novembri 2020. aasta otsus (Verwaltungsgericht Hannoveri eelotsusetaotlus — Saksamaa) – EZ versus Bundesrepublik Deutschland (Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Varjupaigapoliitika – Direktiiv 2011/95/EL – Pagulasseisundi andmise tingimused – Sõjaväeteenistusest keeldumine – Artikli 9 lõike 2 punkt e – Päritoluriigi õigus, mis ei näe ette õigust keelduda sõjaväeteenistusest oma veendumuste tõttu – Nende isikute kaitse, kes on põgenenud oma päritoluriigist pärast sõjaväeteenistusest saadud ajapikenduse lõppemist – Artikli 9 lõige 3 – Selle direktiivi artiklis 10 nimetatud põhjuste ning direktiivi artikli 9 lõike 2 punktis e osutatud süüdimõistmise või karistamise vaheline seos – Tõend)
Kohtuasi C-238/19: Euroopa Kohtu (kuues koda) 19. novembri 2020. aasta otsus (Verwaltungsgericht Hannoveri eelotsusetaotlus — Saksamaa) – EZ versus Bundesrepublik Deutschland (Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Varjupaigapoliitika – Direktiiv 2011/95/EL – Pagulasseisundi andmise tingimused – Sõjaväeteenistusest keeldumine – Artikli 9 lõike 2 punkt e – Päritoluriigi õigus, mis ei näe ette õigust keelduda sõjaväeteenistusest oma veendumuste tõttu – Nende isikute kaitse, kes on põgenenud oma päritoluriigist pärast sõjaväeteenistusest saadud ajapikenduse lõppemist – Artikli 9 lõige 3 – Selle direktiivi artiklis 10 nimetatud põhjuste ning direktiivi artikli 9 lõike 2 punktis e osutatud süüdimõistmise või karistamise vaheline seos – Tõend)
ELT C 28, 25.1.2021, p. 5–5
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
25.1.2021 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 28/5 |
Euroopa Kohtu (kuues koda) 19. novembri 2020. aasta otsus (Verwaltungsgericht Hannoveri eelotsusetaotlus — Saksamaa) – EZ versus Bundesrepublik Deutschland
(Kohtuasi C-238/19) (1)
(Eelotsusetaotlus - Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala - Varjupaigapoliitika - Direktiiv 2011/95/EL - Pagulasseisundi andmise tingimused - Sõjaväeteenistusest keeldumine - Artikli 9 lõike 2 punkt e - Päritoluriigi õigus, mis ei näe ette õigust keelduda sõjaväeteenistusest oma veendumuste tõttu - Nende isikute kaitse, kes on põgenenud oma päritoluriigist pärast sõjaväeteenistusest saadud ajapikenduse lõppemist - Artikli 9 lõige 3 - Selle direktiivi artiklis 10 nimetatud põhjuste ning direktiivi artikli 9 lõike 2 punktis e osutatud süüdimõistmise või karistamise vaheline seos - Tõend)
(2021/C 28/06)
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Verwaltungsgericht Hannover
Põhikohtuasja pooled
Kaebaja: EZ
Vastustaja: Bundesrepublik Deutschland
Resolutsioon
1. |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 9 lõike 2 punkti e tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui päritoluriigi õigus ei näe ette võimalust keelduda sõjaväeteenistusest, ei ole selle sättega vastuolus, kui keeldumine tuvastatakse olukorras, kus asjaomane isik ei ole oma keeldumist konkreetse menetluse kohaselt ametlikult vormistanud, vaid on oma päritoluriigist põgenenud ega ole sõjaväeasutusse ilmunud. |
2. |
Direktiivi 2011/95 artikli 9 lõike 2 punkti e tuleb tõlgendada nii, et sõjaväekohustuslase puhul, kes keeldub sõjaväeteenistusest konfliktis, kuid kes ei tea, millisesse väeliiki teda tulevikus teenima suunatakse, tähendaks sõjaväeteenistuse läbimine täieulatusliku kodusõja korral, mille käigus paneb sõjavägi korduvalt ja süstemaatiliselt toime direktiivi artikli 12 lõikes 2 osutatud kuritegusid või tegusid, kasutades selleks sõjaväekohustuslasi, osalemist otseselt või kaudselt kõnesolevate kuritegude või tegude toimepanemises väeliigist olenemata. |
3. |
Direktiivi 2011/95 artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte kohaselt peab direktiivi artiklis 10 loetletud põhjuste ning artikli 9 lõike 2 punktis e osutatud süüdimõistmise või karistamise vahel olema seos. |
4. |
Direktiivi 2011/95 artikli 9 lõike 2 punkti e ja artikli 9 lõiget 3 nende sätete koostoimes tuleb tõlgendada nii, et seose olemasolu direktiivi artikli 2 punktis d ja artiklis 10 nimetatud põhjuste ning sõjaväeteenistusest keeldumise eest direktiivi artikli 9 lõike 2 punktis e osutatud süüdimõistmise või karistamise vahel ei tohi lugeda tõendatuks ainuüksi asjaolu tõttu, et süüdimõistmine või karistamine on selle keeldumisega seotud. Esineb siiski tugev eeldus, et sõjaväeteenistusest keeldumine direktiivi artikli 9 lõike 2 punktis e täpsustatud tingimustel on seotud ühega direktiivi artiklis 10 nimetatud viiest põhjusest. Liikmesriigi pädevate ametiasutuste ülesanne on kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvesse võttes kontrollida, kas see seos on usutav. |