—

Martin Meat kft, esindaja: ügyvéd R. Zuberecz,

—

Géza Simonfay ja Ulrich Salburg, esindaja: ügyvéd V. Nagy,

—

Ungari valitsus, esindajad: M. Z. Fehér ja A. M. Pálfy,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Möller,

—

Austria valitsus, esindaja: G. Hesse,

—

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja D. Lutostańska,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Enegren ja A. Sipos,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2003, L 236, lk 33, edaspidi „2003. aasta ühinemisakt”) X lisa 1. peatüki punkte 2 ja 13 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431) artikli 1 lõike 3 alapunkti c, koostoimes kohtuotsusega Vicoplus jt (C‑307/09–C‑309/09, EU:C:2011:64).

2

Taotlus esitati Martin Meat kft (edaspidi „Martin Meat”) ning õigusnõustajate G. Simonfay ja U. Salburgi vahelises kohtuvaidluses Martin Meati nõude üle hüvitada talle trahv, mida ta on kohustatud tasuma selle eest, et lähetas Ungari töötajad Austriasse, ilma et oleks neile tööluba hankinud.

3

2003. aasta ühinemisakti artiklis 24 on sätestatud:

„Käesoleva akti V, VI, VII, VIII, IX, X, XI, XII, XIII ja XIV lisas loetletud meetmeid kohaldatakse uute liikmesriikide suhtes vastavalt neis lisades sätestatud tingimustele.”

4

2003. aasta ühinemisakti X lisa kannab pealkirja „Ühinemisakti artiklis 24 osutatud nimekiri: Ungari”. Selle lisa 1. peatüki „Isikute vaba liikumine” punktides 1, 2, 5 ja 13 on sätestatud järgmist:

„1.   [ELTL artiklit 45 ja artikli 56 esimest lõiku] kohaldatakse täielikult töötajate liikumisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse suhtes, mis hõlmab [direktiivi 96/71] artikli 1 määratletud ajutist töötajate liikumist ühelt poolt Ungari ning teiselt poolt Belgia, Tšehhi Vabariigi, Taani, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburgi, Madalmaade, Austria, Poola, Portugali, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi vahel, ainult juhul, kui punktides 2–14 esitatud üleminekusätetest ei tulene teisiti.

2.   Erandina määruse (EMÜ) nr 1612/68 [nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrus (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15)] artiklitest 1–6 ja kuni ühinemiskuupäevale järgneva kaheaastase perioodi lõpuni kohaldavad praegused liikmesriigid riiklikke või kahepoolsetest kokkulepetest tulenevaid meetmeid, mis reguleerivad Ungari kodanike juurdepääsu nende tööturule. Praegused liikmesriigid võivad jätkata selliste meetmete kohaldamist kuni ühinemiskuupäevale järgneva viieaastase perioodi lõpuni.

[...]

5.   Liikmesriik, kes punktis 2 märgitud viieaastase perioodi lõppedes jätab kehtima riiklikud või kahepoolsetest kokkulepetest tulenevad meetmed, võib tõsiste tööturuhäirete või nende ohu korral ja pärast komisjonile teatamist jätkata nende meetmete kohaldamist kuni ühinemiskuupäevale järgneva seitsmeaastase perioodi lõpuni. Kui sellist teatamist ei toimu, kohaldatakse määruse [nr 1612/68] artikleid 1–6.

[...]

13.   Selleks et tulla teatud tundlikes teenindusvaldkondades toime tõsiste tööturuhäirete või nende ohuga, mida teatud piirkondades võib põhjustada direktiivi [96/71] artiklis 1 määratletud piiriülene teenuste osutamine, võivad Saksamaa ja Austria, kohaldades eespool esitatud üleminekusätete alusel Ungari töötajate vaba liikumise suhtes riiklikke või kahepoolsetest kokkulepetest tulenevaid meetmeid niikaua, kui nimetatud meetmed kehtivad, teha pärast komisjonile teatamist erandi [ELTL artikli 56 esimesest lõigust], et piirata töötajate ajutist liikumist seoses teenuste osutamisega Ungari äriühingute poolt, kui nimetatud töötajate õigust teha tööd Saksamaal ja Austrias reguleerivad riiklikud meetmed.

Teenindusvaldkondade loetelu, mille suhtes võib seda erandit kohaldada, on järgmine:

[...]

[aiandusteenused; kivilõikamine, -vormimine ja -viimistlus; metallkonstruktsioonide ja nende osade valmistamine; ehitamine ja sellega seotud tööd; turvateenused; puhastustegevus; koduõendus; sotsiaalhooldus ilma majutuseta]

[...]”

5

2003. aasta ühinemisakti XII lisa kannab pealkirja „Ühinemisakti artiklis 24 osutatud nimekiri: Poola”. See lisa sisaldab Poola kohta sätteid, mis on sisuliselt identsed Ungari Vabariiki puudutavate sätetega.

6

Direktiivi 96/71 artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid lõike 3 kohaselt liikmesriigi territooriumile.

[...]

3.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse niivõrd, kuivõrd lõikes 1 nimetatud ettevõtjad võtavad ühe järgmistest riikidevahelistest meetmetest:

7

Tööjõurendiseaduse (Arbeitskräfteüberlassungsgesetz, Bundesgesetzblatt, edaspidi „BGBl.”, 196/1988; edaspidi „AÜG”) § 3 lõike 1 kohaselt tähendab töötajate vahendamine töötajate kolmandale isikule kättesaadavaks tegemist töösoorituse tegemise eesmärgil.

8

AÜG § 4 on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Selleks et tuvastada, kas on toimunud töötajate vahendamine, tuleb arvesse võtta olukorra tegelikku majanduslikku sisu, mitte välist vormi.

(2)   Töötajate vahendamisega on eriti tegemist ka siis, kui töötajad täidavad oma tööülesandeid tellija ettevõttes töövõtulepingu alusel, kuid

9

Välismaalaste tööhõive seaduse (Ausländerbeschäftigungsgesetz, BGBl. 218/1975) põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „AuslBG”) § 18 lõigetes 1–11 on ette nähtud juhud, mil välismaalasel peab olema tööluba või lähetusluba.

10

AuslBG § 18 lõikes 12 on sätestatud:

„Välismaalaste puhul, kes on lähetatud teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis asuva ettevõtja poolt ajutiselt teenuste osutamise eesmärgil Austriasse, ei ole nõutav tööluba või lähetusluba, kui:

11

AuslBG § 32a lõige 6 on üleminekusäte, mis käsitleb 1. mail 2004 Euroopa Liiduga ühinenud liikmesriike. See säte näeb ette:

„[Liidu] kodanike töötamisele lõike 1 tähenduses või selliste kolmandate riikide kodanike töötamisele, kes on Austriasse lähetatud tööandja poolt, kelle asukoht on Tšehhi Vabariigis, Eesti Vabariigis, Läti Vabariigis, Leedu Vabariigis, Ungari Vabariigis, Poola Vabariigis, Sloveenia Vabariigis või Slovaki Vabariigis, et osutada ajutiselt teenuseid teenindusvaldkondades, mille puhul võib ühinemislepingu isikute vaba liikumise peatüki punkti 13 alusel (ühinemisakti artiklis 24 osutatud nimekiri V, VI, VIII‑X ja XII‑XIV lisas) kehtestada [ELTL artiklis 56] ette nähtud teenuste osutamise vabaduse piiranguid, kohaldatakse § 18 lõikeid 1‑11.”

12

Austria õiguse alusel asutatud äriühing Alpenrind GmbH (edaspidi „Alpenrind”), kes on spetsialiseerunud liha lõikamisele ja töödeldud liha turustamisele, sõlmis 2007. aastal lepingu Ungaris asuva äriühinguga Martin Meat. Selle lepingu alusel pidi Martin Meat töötlema 25 veise poolrümpa nädalas ja pakendama liha müügiks.

13

Liha töötlemine ja pakendamine toimusid Alpenrindi Salzburgis (Austria) asuvas tapamajas. Martin Meat rentis neid ruume ja tööde tegemiseks vajalikke masinaid ning maksis Alpenrindile kindlaksmääratud suurusega üüri. Alpenrind tasus ruumide kommunaalkulud. Nimetatud tööde tegemiseks kasutatud vahendid, nagu noad, saed ja kaitseriietus, kuulusid Martin Meatile.

14

Eelnimetatud töid teostasid Martin Meati Ungari töötajad. Alpenrindi töödejuhataja andis Martin Meati töödejuhatajale juhiseid selle kohta, milliseid veiserümpasid töödelda ja kuidas seda teha. Seejärel korraldas Martin Meati töödejuhataja oma töötajate tööd, andes neile juhiseid. Alpenrind kontrollis tehtud töö kvaliteeti.

15

Martin Meati osutatud teenuste eest saadav tasu põhines töödeldud liha kogusel. Kõnealust tasu vähendati, kui töödeldud liha kvaliteet oli halb.

16

Pärast seda, kui Martin Meat esitas Austria asutusele taotluse lähetuslubade saamiseks, andis asutus Martin Meatile teada, et ta ei käsita Martin Meati lepingulist suhet Alpenrindiga teenuste osutamisega kaasneva töötajate lähetamisena, mille puhul on vajalik üksnes AuslBG § 18 lõike 12 kohane lähetusluba, vaid töötajate vahendamisena AÜG § 4 tähenduses, mille korral on vastavalt 2003. aasta ühinemisakti tööturule lubamist käsitlevatele üleminekusätetele, mis on üle võetud AuslBG § 32a lõikega 6, nõutav tööluba.

17

Seetõttu määrati Alpenrindile üle 700000 euro suurune trahv. Alpenrindi ja Martin Meati vahelise lepingu kohaselt pidi nimetatud trahvi maksma viimati nimetatud äriühing.

18

Martin Meat otsustas esitada oma õigusnõustajate G. Simonfay ja U. Salburgi vastu eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastutuse tuvastamise hagi. Enne nimetatud lepingu sõlmimist andsid õigusnõustajad Martin Meatile teada, et selle lepingu täitmiseks, mis nägi ette Ungari töötajate töötamise Austria tapamajas, ei nõuta töölube. Nad olid seisukohal, et põhikohtuasjas kõne all olev tegevus ei kuulu 2003. aasta ühinemisakti kohaselt tundlikeks teenindusvaldkondadeks kvalifitseeritud valdkondade alla ning et asjaomane lepinguline suhe ei sisalda töötajate vahendamist.

19

Neil asjaoludel otsustas Pesti központi kerületi bírόság (Pesti piirkonnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Oma teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas 2003. aasta ühinemisakti X lisa 1. peatüki punkte 2 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et Austria Vabariigil on vastavalt selle lisa 1. peatüki punktile 2 õigus piirata tööjõu vahendamist oma territooriumil isegi siis, kui vahendamine ei puuduta tundlikku valdkonda kõnealuse lisa 1. peatüki punkti 13 tähenduses.

21

Seoses sellega olgu meenutatud, et 2003. aasta ühinemisakti X lisa 1. peatüki punkt 2 teeb töötajate vabast liikumisest erandi, jättes üleminekumeetmena määruse nr 1612/68 artiklite 1–6 kohaldamisalast välja Ungari kodanikud. See säte näeb ette, et kuni 2004. aasta 1. maile järgneva kaheaastase perioodi lõpuni kohaldavad liikmesriigid riiklikke või kahepoolsetest kokkulepetest tulenevaid meetmeid, mis reguleerivad Ungari kodanike juurdepääsu nende tööturule. Veel näeb see säte ette, et liikmesriigid võivad jätkata selliste meetmete kohaldamist kuni Ungari Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise kuupäevale järgneva viieaastase perioodi lõpuni.

22

Kõnealuse akti X lisa 1. peatüki punkt 13 näeb omakorda ette erandi teenuste osutamise vabadusest, kui see on seotud töötajate ajutise liikumisega. See säte kehtib ainult Saksamaa Liitvabariigi ja Austria Vabariigi suhtes ning on läbirääkimiste tulemus, mida need liikmesriigid pidasid, et näha ette üleminekukord kõigi direktiivi 96/71 artikli 1 lõikes 3 silmas peetud teenuste osutamise kohta (vt analoogia alusel kohtuotsus Vicoplus jt, C‑307/09–C‑309/09, EU:C:2011:64, punkt 40). Kõnealuses sättes loetletakse tundlikud valdkonnad, milles nendel liikmesriikidel on õigus piirata töötajate ajutise liikumisega seotud teenuste osutamise vabadust. Töötajate vahendamine direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkti c tähenduses kujutab endast sellist teenuste osutamist.

23

Kohtuotsuses Vicoplus jt (C‑307/09–C‑309/09, EU:C:2011:64, punkt 32) leidis Euroopa Kohus meetmete kohta, mille Madalmaade Kuningriik oli vastu võtnud Poola töötajate suhtes, et niisuguseid liikmesriigi õigusnorme, mis seavad välisriigi töötajate vahendamise tingimuseks töölubade väljastamise, tuleb pidada meetmeks, mis reguleerivad Poola kodanike juurdepääsu selle liikmesriigi tööturule 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punkti 2 mõttes; see säte on Poolat puudutavas osas sisuliselt identne käesolevas kohtuasjas kohaldatava ühinemisakti X lisa 1. peatüki punktiga 2.

24

Eeltoodud sedastusest tuleneb, et õigus piirata töötajate vahendamist direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkti c tähenduses ei olnud ette nähtud üksnes Saksamaa Liitvabariigile ja Austria Vabariigile, kes olid selle kohta läbirääkimistel saavutanud spetsiaalse erandi, vaid see laienes ka kõigile teistele liikmesriikidele, kes olid Poola Vabariigi ühinemise kuupäeval liidu liikmed (vt selle kohta kohtuotsus Vicoplus jt, C‑307/09–C‑309/09, EU:C:2011:64, punkt 40).

25

Kuna 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punktid 2 ja 13 on sisuliselt identsed selle akti X lisa 1. peatüki punktidega 2 ja 13, siis on kohtuotsuses Vicoplus jt (C‑307/09–C‑309/09, EU:C:2011:64) Poola kohta esitatud selgitused analoogia alusel kohaldatavad Ungari Vabariigi suhtes.

26

Järelikult on riikidel, kes olid Ungari Vabariigi ühinemise ajal juba liidu liikmed, õigus 2003. aasta ühinemisakti X lisa 1. peatüki punkti 2 alusel piirata töötajate vahendamist direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkti c tähenduses.

27

Asjaolu, et Saksamaa Liitvabariik ja Austria Vabariik olid läbirääkimistel saavutanud spetsiaalse erandi, mida on korratud selle akti X lisa 1. peatüki punktis 13 ja mis puudutab teatavaid tundlikke valdkondi, mille puhul on nimetatud liikmesriikidel õigus piirata töötajate liikumisega seotud teenuste osutamise vabadust, ei saa neid riike siiski jätta ilma õigusest piirata töötajate vahendamist vastavalt kõnealuse akti X lisa 1. peatüki punktile 2, mis vastupidi sama akti X lisa 1. peatüki punktile 13 ei ole piiratud teatavate tundlike valdkondadega.

28

Niisugune järeldus on kooskõlas eelnimetatud X lisa 1. peatüki punkti 2 eesmärgiga, mis on vältida pärast uute riikide Euroopa Liiduga ühinemist suure hulga uute liikmesriikide kodanikest töötajate kohesest saabumisest põhjustatud häireid vanade liikmesriikide tööturul (vt analoogia alusel kohtuotsus Vicoplus jt, C‑307/09–C‑309/09, EU:C:2011:64, punkt 34).

29

Nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 34, ei saa asuda seisukohale, et erand, mille Saksamaa Liitvabariik ja Austria Vabariik – kes pooldasid algusest peale üleminekumeetmeid, et kaitsta tööturge eeldatava töötajate sissevoolu eest uutest liikmesriikidest pärast nende ühinemist Euroopa Liiduga – läbirääkimistel saavutasid, jätab neile vähem tegutsemisruumi kui on liikmesriikidel, kes ei saavutanud läbirääkimistel sellist erandit reguleerimaks Ungari töötajate sissevoolu oma territooriumile.

30

Võttes arvesse eeltoodud kaalutlusi, tuleb teisele küsimusele vastata, et 2003. aasta ühinemisakti X lisa 1. peatüki punkte 2 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et Austria Vabariigil on vastavalt selle lisa 1. peatüki punktile 2 õigus piirata tööjõu vahendamist oma territooriumil isegi siis, kui see vahendamine ei puuduta tundlikku valdkonda kõnealuse lisa 1. peatüki punkti 13 tähenduses.

31

Esmalt tuleb meelde tuletada, et kui Euroopa Kohus on saanud eelotsusetaotluse, on tema ülesanne selgitada siseriiklikule kohtule liidu õiguse normide ulatust, et võimaldada siseriiklikul kohtul neid norme õigesti kohaldada sellele kohtule esitatud faktilistele asjaoludele; Euroopa Kohtu ülesanne ei ole ise neid norme kohaldada, seda enam, et Euroopa Kohtul ei pruugi olla olemas kogu selleks vajalikku teavet (kohtuotsus Omni Metal Service, C‑259/05, EU:C:2007:363, punkt 15).

32

Neil asjaoludel tuleb esimest küsimust mõista nii, et sellega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, millised on sellise lepingulise suhte puhul nagu põhikohtuasjas olulised elemendid, mida tuleb võtta arvesse, et teha kindlaks, kas seda lepingulist suhet tuleb pidada töötajate vahendamiseks direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkti c tähenduses.

33

Seoses sellega ilmneb kohtuotsusest Vicoplus jt (C‑307/09–C‑309/09, EU:C:2011:64, punkt 51), et töötajate vahendamisega direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkti c tähenduses on tegemist siis, kui on täidetud kolm tingimust. Esiteks on töötajate vahendamine tasuline tegevus, mille kestel töötaja jääb teenuseosutaja teenistusse, ilma et kasutajaettevõtjaga sõlmitaks mingisugust töölepingut. Teiseks iseloomustab vahendamist asjaolu, et töötaja vastuvõtvasse liikmesriiki ümberpaigutamine ise ongi teenuseosutajast ettevõtja pakutava teenuse ese. Kolmandaks täidab töötaja sellisel vahendamisel tööülesandeid kasutajaettevõtja kontrolli ja juhtimise all.

34

Esiteks tuleb teise tingimuse puhul, mis nõuab teenuseosutajast ettevõtja osutatud teenuste tegeliku eseme analüüsi, arvesse võtta kõiki elemente, mis näitavad, et töötaja ümberpaigutamine vastuvõtvasse liikmesriiki kas kujutab või ei kujuta endast kõnealuse pakutava teenuse eset.

35

Seoses sellega on oluline meenutada, et teenuseosutaja peab põhimõtteliselt osutama teenust, mis vastab lepingus ettenähtule, mistõttu peab lepingule mittevastava teenuse osutamise tagajärgede eest vastutama kõnealune teenuseosutaja. Sellest järeldub, et tegemaks kindlaks, kas pakutava teenuse ese ongi töötaja ümberpaigutamine vastuvõtvasse liikmesriiki, tuleb arvesse võtta eeskätt iga elementi, mis võib näidata, et teenuseosutaja ei vastuta lepingus sätestatule mittevastava teenuse osutamise tagajärgede eest.

36

Seega kui asjaomasest lepingust tulenevatest kohustustest nähtub, et teenuseosutaja peab lepingus sätestatud teenuse nõuetekohaselt osutama, on põhimõtteliselt vähem tõenäoline, et tegemist on töötajate vahendamisega, kui juhul, mil teenuseosutaja ei pea vastutama nimetatud teenuse nõuetele mittevastava osutamise tagajärgede eest.

37

Käesoleval juhul peab liikmesriigi kohus kontrollima poolte lepingust tulenevate kohustuste ulatust, et teha kindlaks pool, kes peab vastutama selle teenuse nõuetele mittevastava osutamise tagajärgede eest, kusjuures asjaolu, et teenuseosutaja tasu ei sõltu mitte ainult töödeldud liha hulgast, vaid ka selle kvaliteedist, näib viitavat sellele, et teenuseosutaja peab nimetatud teenust osutama nõuetekohaselt.

38

Lisaks kõneleb asjaolu, et teenuseosutajal on vabadus määrata töötajate arv, keda ta peab vajalikuks vastuvõtvasse liikmesriiki saata – nagu näib olevat põhikohtuasjas, otsustades põhikohtuasja kostjate poolt kohtuistungil esitatud märkuste põhjal –, selle kasuks, et asjaomase teenuse ese ei ole töötajate ümberpaigutamine vastuvõtvasse liikmesriiki, vaid et ümberpaigutamine kaasneb kõnealuses lepingus sätestatud teenuse osutamisega, ja et seega on tegemist töötajate lähetamisega direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkti a tähenduses.

39

Seevastu asjaolu, et teenuseosutajal on vastuvõtvas liikmesriigis ainult üks klient ega ka see, et teenuseosutaja rendib ruume, milles ta teenust osutab, ja seadmeid, ei anna põhikohtuasjas kasulikke viiteid vastamaks küsimusele, kas kõnealuste teenuste osutamise tegelik ese on töötajate ümberpaigutamine sellesse liikmesriiki.

40

Teiseks tuleks seoses Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas Vicoplus jt (C‑307/09–C‑309/09, EU:C:2011:64, punkt 51) välja arendatud kolmanda tingimusega täpsustada, et nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 55, tuleb teha vahet töötajate üle teostatava kontrolli ja juhtimise ning selle vahel, kui klient kontrollib teenuste osutamist käsitleva lepingu nõuetekohast täitmist. Teenuste osutamise raames on nimelt tavaline, et klient kontrollib osutatud teenuse vastavust lepingule. Lisaks võib klient teenuste osutamisel anda teatavaid üldiseid juhiseid teenuseosutaja töötajatele, ilma et see tähendaks töötajate üle kontrolli teostamist ja nende juhtimist kohtuotsuses Vicoplus jt (C‑307/09–C‑309/09, EU:C:2011:64, punkt 51) seatud kolmanda tingimuse tähenduses, tingimusel et teenuseosutaja annab neile täpseid ja individuaalseid juhiseid, mida ta peab asjaomaste teenuste osutamiseks vajalikuks.

41

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et sellise lepingulise suhte puhul nagu põhikohtuasjas tuleb selleks, et teha kindlaks, kas seda lepingulist suhet tuleb pidada töötajate vahendamiseks direktiivi 96/71 artikli 1 lõike 3 punkti c tähenduses, võtta arvesse kõiki elemente, mis näitavad, et töötaja ümberpaigutamine vastuvõtvasse liikmesriiki kas kujutab või ei kujuta endast kõnealuse lepingulise suhtega seotud pakutava teenuse eset. Tõendiks selle kohta, et ümberpaigutamine ei ole vaidlusaluste osutatavate teenuste ese, on eeskätt asjaolu, et teenuseosutaja vastutab lepingus sätestatud teenuste nõuetele mittevastava osutamise eest, samuti see, et teenuseosutajal on vabadus määrata töötajate arv, keda ta peab vajalikuks vastuvõtvasse liikmesriiki saata. Seevastu asjaolu, et ettevõtja, kellele seda teenust osutatakse, kontrollib teenuse vastavust nimetatud lepingule või et ta võib anda üldiseid juhiseid teenuseosutaja töötajatele, ei võimalda iseenesest teha järeldust, et tegemist on töötajate vahendamisega.

42

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: