2.1.

Kas juhul, kui liikmesriigil on enne direktiivi 2001/29/EÜ jõustumist õiglase tasu süsteem, tuleb pärast nimetatud direktiivi 2001/29 jõustumist siseriikliku õiguse sätteid tõlgendada „kooskõlas” uue mõistega „õiglane hüvitis” isikliku koopia eest?

2.2.

Kas nende seadmete, mille pealt tuleb tasuda õiglast hüvitist, ja õiglase hüvitise summa kindlaks määramiseks tuleb arvesse võtta direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud isiklikuks kasutamiseks kopeerimise erandit, samuti direktiivi põhjenduses 35 sätestatud kriteeriumeid?

Kui vastus on jaatav, siis kas ühenduse mõistega „õiglane hüvitis isiklikuks kasutamiseks kopeerimise eest” on kooskõlas (a) tasu maksmise kohustuse kehtestamine muuks kui „isiklikuks kasutamiseks kopeerimiseks” mõeldud personaalsete ja professionaalsete seadmete pealt ja/või (b) nii suure summa kehtestamine, et selles ei võeta arvesse seadmete isiklikuks kopeerimiseks kasutamist ja kahju, mida see kasutus võib põhjustada, võttes hüvitiseks tasu ka juhul, kus kahju ei ole või kahju on minimaalne?

2.3.

Kas direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktiga b on kooskõlas süsteem, kus kehtestatakse isiklikuks kasutamiseks kopeerimise piirmäär ja sellega seoses üldine õiglase hüvitise maksmise kohustus teatud kategooria seadmete või kandjate pealt (näiteks kirjutatavad arvutikettad CD-Rid ja DVD-Rid) olenemata sellest, et neid ostavad füüsilised isikud isiklikuks kasutamiseks või füüsilised isikud erialaseks kasutuseks, oma enda info loomiseks või salvestamiseks või seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks, või juriidilised isikud, kellele ei tehta mingil juhul isiklikuks kasutamiseks kopeerimise erandit?

3.1.

Kas see tähendab, et liikmesriigid võivad täiesti vabalt kehtestada kriteeriumid ja mehhanismid, mille järgi kindlaks määrata, milliste seadmete pealt tuleb maksta õiglast hüvitist isiklikuks kasutamiseks kopeerimise eest, samuti selle hüvitise summad, või on sellel vabadusel kindlad piirid ja, kui on, siis millised need on?

3.2.

Kas see tähendab, et liikmesriikidel on õigus lubada kolmandatel eraõiguslikel isikutel võtta litsentsi alusel tasu teoste eest, mille nende autorid on vabatahtlikult andnud ühiskonna kasutusse tasuta, või on sellel õigusel kindlad piirid ja, kui on, siis millised need piirid on?

3.3.

Kas see tähendab, et liikmesriikidel on õigus lubada kolmandatel eraõiguslikel isikutel võtta kasutajatelt tasu, kui need kasutajad täidavad seaduslikult avaliku ja siduva õigusnormi nõudeid, või on sellel õigusel kindlad piirid ja, kui on, siis millised need piirid on?