Centre de Promotion de l’Emploi par la Micro-Entreprise (CPEM) 2. septembril 2009 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (teine koda) 30. juuni 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas T-444/07: Centre de Promotion de l’Emploi par la Micro-Entreprise (CPEM) versus Euroopa Ühenduste Komisjon

(Kohtuasi C-350/09 P)

2009/C 312/19

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Centre de Promotion de l’Emploi par la Micro-Entreprise (CPEM) (esindaja: advokaat C. Bonnefoi)

Teine menetluspool: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab oma hagi toetuseks kolmteist väidet seoses Esimese Astme Kohtu otsusega jätta rahuldamata tema nõue tühistada komisjoni 4. oktoobri 2007. aasta otsus, millega tühistati 17. augusti 1999. aasta otsusega K(1999) 2645 määratud Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) abi.

Esiteks väidab hageja, et Esimese Astme Kohus rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuivõrd ta ei täitnud poolte argumentide võrdse kaalu nõudeid. Piirdudes korduvate märkustega, et komisjon lükkas CPEM-i argumendid tagasi või ümber, ei täpsusta Esimese Astme Kohus tegelikult ei komisjoni argumente ega ka seda, mis moel need hageja omi tagasi või ümber lükkavad, mis loob tasakaalutuse vaidluselementide esitlemisel ja selle tagajärjena ka kohtuotsuses.

Teiseks väidab CPEM, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, keeldudes tunnistamast komisjoni „kaasvastutust”, kuivõrd komisjon oli teadlik etteheidetavatest asjaoludest, kuid ei olnud subsideeritava projekti teostamise perioodiliste kontrollide käigus võtnud ühtki meedet, et blokeerida ettemaksete ja lõppmakse tegemine. CPEM-ile pandud kohustus tagastada antud abi täies ulatuses on seega põhjendamatu, võttes arvesse CPEM-i esitatud argumente, mis panevad tekitatud kahjustavas olukorras igal juhul komisjonile kaasvastutuse.

Kolmandaks väidab hageja, et Esimese Astme Kohus on teinud vea ja jättis hindamata tema argumendid seoses kontrolli õiguslike aluste valikuga, mis oli ebaseaduslikud selles osas, kus selle läbiviimise aluseks olid teised õigusnormid kui need, mille alusel kontrolli ametlikult tehakse.

Neljandaks viitab hageja sellele, et Esimese astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta kuulutas vastuvõetamatuks tema nõuded saada hüvitist maine avaliku kahjustamise eest. Kohalikule ajakirjandusele oli OLAF andmed tegelikult juba esitanud, samas kui CPEM ei olnud veel saanud teatist kohandusotsuse kohta. Nendel asjaoludel põhjustas selle teabe avalikkuseni viimine tõsist kahju sellise organisatsiooni mainele, kes tegutseb üldistes huvides, kellel ei ole oma vahendeid ega kliente ning keda rahastavad üksnes avalik- ja eraõiguslikud toetajad.

Viiendaks väidab hageja, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi ja eiras proportsionaalsuse põhimõtet, kui ta jättis rahuldamata tema personalile sümboolse hüvitise maksmise nõude, kuna advokaadil puudus eripädevus, samas kui Esimese Astme Kohus ei hinnanud vigu, millele CPEM viitas seoses OLAF-i uurijatele ja komisjoni ametnikele antud pädevusega.

Kuuendaks heidab CPEM Esimese Astme Kohtule ette õigusnormi rikkumist, kuna ta vähendas kaebuse valdkonda ja esimese väite hindamist üksnes kaitseõiguste tagamise küsimusele, kuigi ta viitas sõnaselgelt kaitse põhiõigustele ja õiguse üldpõhimõtetele.

Seitsmendaks väidab CPEM, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi ka sellega, et vähendas kaitseõiguste tagamise valdkonda ainsale võimalusele, et huve kahjustava otsuse adressaadid asetataks olukorda, kus nad saavad tegelikult esitada oma seisukoha. Kaitseõiguste tagamisel on hoopis laiem ulatus. Pealegi on OLAF-i ja komisjoniga peetud arutelude „tõhusus” ja kõigi käesolevat juhtumit puudutavate tõendite „hoolikas ja erapooletu” hindamine antud juhul äärmiselt küsitav, kuna OLAF ei ole edastanud CPEM-i vastu suunatud nõuete sisu.

Kaheksandaks heidab hageja Esimese Astme Kohtule ette täpsemalt seda, et viimane rikkus õigusnormi niivõrd, kuivõrd ta leidis, et ajakirjanduse teavitamine sanktsiooni sisaldava haldusotsuse sisust isegi enne seda, kui abi saajale oli sellest teatatud, ei kujuta endast kaitseõiguste rikkumist.

Üheksandaks heidab CPEM Esimese Astme Kohtule ette, et ta tegi vea ja jättis kõrvale tema väite selle kohta, et vaidlustatud otsuseni viinud menetluse käigus ei järginud komisjon kaitseõigusi ja süütuse presumptsiooni, õiguskindluse, tasakaalu ja neutraalse hindamise põhimõtteid. Nende üldiste õiguspõhimõtete järgimine peab tegelikult olema tagatud mitte ainult haldusmenetlustes, mis võivad viia sanktsioonideni, vaid ka eelnevates uurimismenetlustes.

Kümnendaks väidab hageja, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta eiras mittetulundusorganisatsiooni mõistet prantsuse õiguses ning ühtlasi ka suhteid, mis sellisel organisatsioonil võivad olla ja peavad olema erinevate kohalike organitega. Seega kordas ta komisjoni ja OLAF-i algselt tehtud viga, kes käsitlesid CPEM-i ja kohalike organite — s.h Marseille’ linna — vahelisi suhteid tõsise rikkumisena.

Üheteistkümnendaks heidab hageja Esimese Astme Kohtule ette faktiviga, kui ta märkis, et CPEM-i arvates ei saa „Projekti läbiviija juhistele” tugineda, ja jättis tema sellekohased argumendid kõrvale, samas kui ta tegelikult leiab, et juhistele saab tugineda, ja heitis vaid ette erinevate versioonide olemasolu, mis viib õigusliku ebakindluseni ja võistlevuse põhimõtte eiramiseni.

Kaheteistkümnendaks väidab CPEM, et Esimese Astme Kohus tõlgendas vääralt mõistet „hinnang”, kasutades komisjoni õiguslikult ebakorrektset argumenti, nimelt argumenti, et kulude imputeerimise tehnika oli lubatud ESF-i poolt kaetud „klassikalistes” projektides, kuid oli keelatud määruse nr 4255/88 (1) artikli 6 lõike 1 alusel pilootprojektides.

Kolmeteistkümnendaks ja viimaseks heidab hageja ette, et Esimese Astme Kohus ei järginud õiguskindluse põhimõtet, kui ta vältis arutelu määruse nr 1605/2002 (2) kohaldamatusel tugineva väite üle, määruse, millel tugineb OLAF-i ja komisjoni otsus, samas kui asjaolude asetleidmise ajal kehtis 21. detsembri 1977. aasta finantsmäärus (3). Lisaks palub CPEM Euroopa Kohtu kodukorra artikli 47 lõike 1 lõikude 2 ja 3 alusel kontrollida tõendeid, kutsudes kohale tunnistajad.

(1)  Nõukogu 19. detsembril 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 4255/88, milles nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses Euroopa Sotsiaalfondiga (EÜT L 374, lk 21).

(2)  Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, lk 1; ELT eriväljaanne 01/04, lk 74).

(3)  Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatav 21. detsembri 1977. aasta finantsmäärus, nõukogu 17. detsembri 1998. aasta määrusega (EÜ, ESTÜ, Euratom) nr 2779/98, millega muudetakse 21. detsembri 1977. aasta finantsmäärust (EÜT L 347, lk 3), kehtestatud versioonis.