13.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/137

—

märgib, et kõrge- ja ülikõrgepinge valdkonnas seisneb väljakutse selles, kuidas juhtida taastuvelektrit avamerelt ja maismaalt soodsalt ja tõhusalt kõige suurema energiavajadusega piirkondadeni ning et madal- ja keskpingeelektri osas tuleb paljudele uutele hajutatud elektritootjatele luua taristueeldused;

—

rõhutab vajadust edastada komisjoni ühene poliitiline sõnum liikmesriikidele, majandusele, pangandussektorile ja partneritele kogu maailmas, et valitud tee tuleviku energiaallikate jaotuse taastuva osa suurendamise suunas on tagasipöördumatu ning tasub eelkõige ära ka erainvesteeringute puhul;

—

rõhutab, et strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks tuleb, nagu komitee varasemates arvamustes (CdR 160/2008 fin, CdR 8/2009 fin, CdR 244/2010 fin, CdR 312/2010 fin, CdR 7/2011 fin ja CdR 104/2011 fin) nimetatud, rohkem edendada arukate võrkude väljaehitamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Lõpptarbijahinnad peaksid elektroonilise koormuse reguleerimise raames olema kujundatud tihedamas sõltuvuses tootmisest ja nõudlusest, et stimuleerida säästlikku energiatarbimist ja hajutatud energiatootmist hajutatud energiatarbimisega paremini kooskõlla viia;

—

nõuab, et uuritaks, kas suuniste ettepanek riiklike otsustajate suunamiseks ei oleks pehmema vahendina sobivam. Sellega annaks komisjon liikmesriikidele võimalikult laia otsustusruumi juba olemasolevate struktuuride konkreetseks kaasamiseks. See puudutab liikmesriikide eeldatavasti föderaalselt struktureeritud ruumilise planeerimise, kavandamise ja lubade väljastamise eest vastutavaid ametiasutusi, samuti juba olemasolevaid piirkondlikke rühmi kolmanda siseturupaketi alusel.

Raportöör

Heinz LEHMANN (DE/EPP), Saksi liidumaa parlamendi liige

Viitedokument

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse üleeuroopalise energiataristu suuniseid ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1364/2006/EÜ

COM(2011) 658 final – 2011/0300 (COD)

1.

tervitab asjaolu, et määruse eesmärk on energia siseturg täielikult integreerida, millega tagatakse, et üksi liikmesriik ega piirkond ei oleks Euroopa võrgustikust isoleeritud, varustuskindlus ja liikmesriikidevaheline solidaarsus oleks tagatud ning säästva arengu ja keskkonnakaitse põhimõtetest peetakse kinni. See on oluline eeldus, et aastaks 2020 oleks võimalik vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20 %, suurendada energiatõhusust 20 % ja tõsta taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu lõplikus energiatarbimises 20 %.

2.

rõhutab selle algatuse olulisust, mis peaks tagama varustuskindluse, kasutades mitmesuguseid tehnilisi võimalusi (eelkõige transpordi ja jaotussüsteemide väljaarendamist ning kõiki juba olemasolevaid ja potentsiaalseid taastuvenergia liike) ning olemasolevat toetuste süsteemi.

3.

loodab, et kõnealune ettepanek annab panuse arukasse, jätkusuutlikku ja kaasavasse majanduskasvu ning toob kaasa olulisi eeliseid kogu Euroopa Liidu konkurentsivõimele ja tema majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele.

4.

tervitab asjaolu, et taristueesmärkide kiiremaks saavutamiseks määratakse 2020. aastani ja sellest edasi kindlaks teatav hulk üleeuroopalisi esmatähtsaid koridore ja alasid, mis hõlmavad elektri- ja gaasivõrke ning nafta, maagaasi, CO2 ja biometaani (puhastatud biogaas biogaasitehastest) transportimise taristuid, ning mille jaoks Euroopa Liidu meetmed on kõige vajalikumad. Loamenetluste lihtsustamine ja lühendamine, heakskiidu parandamine üldsuse varajase kaasamise kaudu, projektide reguleerimise hõlbustamine, kulude õiglane kasupõhine jaotus, millega tagatakse tulude vastavus kantud riskidele, ning Euroopa Liidu poolse vajaliku turupõhise ja otsese rahalise toetuse tagamine aitavad jätkusuutlikult kaasa ühishuviprojektide kiiremale teostamisele.

5.

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa ühine energiavõrk peaks vastama kõrgematele ohutusstandarditele. Eelkõige tuleb välistada, et küberrünnakud või füüsilised rünnakud ohustaksid varustuskindlust Euroopas ja mõjutaksid negatiivselt liikmesriikide majanduslikku suutlikkust.

6.

sedastab, et igal Euroopa Liidu liikmesriigil on praegu oma energiaallikate jaotus, mille määravad geograafilised, geoloogilised, tehnilised ja energiapoliitilised olud ning riiklik nõudlus. See koosneb põhikoormusest, mida on seni toidetud peamiselt fossiilsetest, nukleaarsetest ja mõningatest taastuvatest allikatest (hüdroenergia ja tahke biomass) ja muutuvast koormusest, mille hulka kuuluvad mõningad paindlikud fossiilsed allikad ning teatud osa ilmast sõltuvaid taastuvaid energiaallikaid, ent see osa on praegu veel kõikuv. Kokkulepitud kliimaeesmärkide saavutamiseks on tarvis eelkõige tõhustada energiasäästlikkust, vähendada kütteks ja mootorikütuseks kasutatavat energia hulka (mida primaarenergia bilanssides arvesse ei võeta) ning suurendada taastuvenergia osakaalu kogu energia tootmises. Sellest tulenevat loomulikku kõikumist tuleb tasakaalustada terve rea meetmetega, näiteks olemasolevate elektrijaamade ajakohastamise, soojust ja elektrit koostootavate ülipaindlike gaasielektrijaamade ehitamise, pumphüdroelektrijaamade või muude energia salvestamise tehnoloogiate võimsuse suurendamise ning olemasolevate ülekande- ja jaotussüsteemide täiustamise ja laiendamisega. Ajakohastamisvajadus puudutab kõiki võrgustruktuuri tasandeid. Kui madal- ja keskpingeelektri osas tuleb paljudele uutele hajutatud elektritootjatele luua taristueeldused, siis kõrge- ja ülikõrgepinge valdkonnas seisneb väljakutse selles, kuidas juhtida taastuvelektrit avamerelt ja maismaalt soodsalt ja tõhusalt kõige suurema energiavajadusega piirkondadeni.

7.

Liikmesriikidele varustuskindluse tagamiseks tuleks kasutada lahendusi, mis põhinevad olemasolevate traditsiooniliste ja alternatiivsete turuallikate moderniseerimisel, jätkuval kasutamisel ja laiendamisel, kuna need annavad märgatava panuse elektrienergiasüsteemide stabiilsuse tagamisse, nt kohalikul ja riiklikul tasandil.

8.

kinnitab, et kaalumisel olevate ideede keskmes peavad olema tulemuslikumate ülekande- ja hoiustamistehnoloogiate katsetamine, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamine ning kohalike ja piirkondlike energiakavade arendamise stimuleerimine.

9.

sedastab, et ka maagaas võib eelolevatel kümnenditel mängida Euroopas olulist rolli elektritootmise vahelduvuse tasakaalustamisel. Selleks tuleb mitmekesistada gaasiimporti, arendada välja selle tootmine ELi liikmesriikides, kasutades traditsioonilisi ja ebatraditsioonilisi allikaid ning biogaasi tehastes toodetud biometaani (puhastatud biogaas), täiendada gaasivõrke ülekandetorustikega ning suurendada hoiustamisvõimsust. Täiendavate gaasielektrijaamade tasakaalustava energia otstarbel käitamise eeldus on asjaomase gaasitaristu parandamine neis liikmesriikides, kus maagaas on oluline energiaallikas.

10.

tunnistab, et ka lähemas tulevikus moodustavad fossiilkütused vältimatu osa Euroopa energiaallikate jaotusest, isegi kui nende osakaal järjest vähenema peab. CO2 kogumise ja säilitamise tehnoloogia võib sellel ajal anda panuse süsinikdioksiidi heite vähendamisse eeldusel, et seda saab arendada tehniliselt teostatavaks süsteemiks, mida saab käitada mõistlike kulutustega ja turvaliselt. Ent jätkuvalt on vajalik uurimis- ja arendustöö selle praktilisel katsetamisel, eriti seoses tehniliste ja majanduslike aspektide ja nendega seotud keskkonnamõjude osas. Ka piiriülese CO2 transpordivõrgu tulevane väljaarendamine nõuab Euroopa tasemel siiski sammude astumist juba praegu.

11.

rõhutab, et Euroopa Liit on leppinud kokku kliimaeesmärkides, mille elluviimine eeldab ulatuslikke jõupingutusi kõigilt liikmesriikidelt. Üks selline jõupingutus on võimalikult aruka energiataristu ülesehitamine. Lisaks sellele, et olemasolevatesse võrkudesse tuleb kaasata paljud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia väike- ja mikrotootjad, ning et välja tuleb arendada arukad jaotusvõrgud, mis oleksid võimelised tasakaalu detsentraliseeritud viisil haldama ning mis suurendavad ja hõlbustavad ühendust energiaallikaid omavate riikidega, et suurendada elektritootmist taastuvatest energiaallikatest, tuleb ka riiklikud taristud tõhusal ja ennekõike paindlikul viisil üksteisega ühendada. Selle mõtte esitas komisjon juba aastate eest üleeuroopaliste energiavõrkude kontekstis.

12.

tunnistab, et samal ajal on liikmesriigid välja töötanud riiklikud kavad energiatootmise taastuva osa tugevdamiseks ning andnud välja vastavad seadused. Lisaks sellele teevad pärast Euroopa Liidu kolmanda energiapaketi jõustumist edukat koostööd mitmed rahvusvahelised institutsioonid ja töörühmad.

13.

sedastab, et hoolimata neist vahepeal kasvanud struktuuridest tekivad konkreetsete piiriüleste energiaprojektide elluviimisel raskused, mis on tingitud riiklike taristute iseärasustest, spetsiifilistest energiapoliitilistest prioriteetidest ning erinevatest pädevustest. Kõnealune ühildamatus toob kaasa ajakao nt üleeuroopaliste energiavõrkude projektide kavandamisel, rahastamisel ning arendamisel.

14.

sedastab, et määruse ettepanekuga soovib komisjon tagada, et need ebakõlad võimalikult varakult tuvastataks ning pakutud vahendusmenetluse abil võimalikult kiiresti kõrvaldataks. Komisjoni määruse eesmärk on kiirendada piiratud arvu piiriüleste võtmeprojektide ja märkimisväärse piiriülese mõjuga riiklike projektide elluviimist. Kõnealused projektid on tulevase Euroopa kõrgepinge ülekandevõrgu koostisosad.

15.

tunnistab, et märksa laiaulatuslikum riiklike võrkude tuleviku energiavarustusele kohandamise ülesanne on endiselt liikmesriikide käes, ning neid puudutab määrus vaid kaudselt. Kõnealune menetlusviis lähtub ELi toimimise lepingu artiklitest 170–172. Sellega küll riivatakse subsidiaarsuse põhimõtet, ent ei rikuta seda, võttes arvesse asjaomaste piiriülese mõjuga projektide piiratud arvu.

16.

rõhutab, et kasu tõuseb piiriüleste energiavõrkude tarvis koostatava Euroopa üldkava kõrval komisjoni ühesest poliitilisest sõnumist liikmesriikidele, majandusele, pangandussektorile ja partneritele kogu maailmas, et valitud tee tuleviku energiaallikate jaotuse taastuva osa suurendamise suunas on tagasipöördumatu ning tasub eelkõige ära ka erainvesteeringute puhul.

17.

sedastab, et komisjon pakub õigusaktina välja määruse, mis on kõigile liikmesriikidele vahetult kehtiv ja kõigis osades siduv. Regioonide Komitee peab seda loamenetluste soovitud kiirendamist silmas pidades põhimõtteliselt proportsionaalseks.

18.

juhib siiski tähelepanu sellele, et taristuprojektide loamenetluste lihtsustamine võib kujutada endast olulist sekkumist liikmesriikide kavandamisõigustesse ning kõigi asjaomaste poolte ja üldsuse osalemisõigustesse. Föderaalsetes süsteemides liidumaadele põhiseadusega tagatud pädevust kavandamis- ja loamenetlusi läbi viia ja kujundada tuleb ka ühishuviprojektide puhul arvesse võtta. Komitee arvates ei ole kõiki 3. peatükis esitatud üksikasjalikke ettekirjutusi on enam võimalik käsitleda kui üleeuroopaliste võrkude suuniseid või põhijooni ELi toimimise lepingu artikli 171 tähenduses ja seega kui riiklike haldusmenetluste tõeliselt vajalikku minimaalset ühtlustamist.

19.

nõuab, et antud kontekstis uuritaks, kas vähem üksikasjalike suuniste ettepanek riiklike otsustajate suunamiseks ei oleks pehmema vahendina sobivam. Sellega annaks komisjon liikmesriikidele võimalikult laia otsustusruumi juba olemasolevate struktuuride konkreetseks kaasamiseks, millega hõlbustatakse ja eelistatakse ühendvõrkude loomist, kui riigil on olemas ressursid taastuvatel energiaallikatel põhineva elektri tootmise suurendamiseks. See puudutab liikmesriikide eeldatavasti föderaalselt struktureeritud ruumilise planeerimise, kavandamise ja lubade väljastamise eest vastutavaid ametiasutusi, samuti juba olemasolevaid piirkondlikke rühmi kolmanda siseturupaketi alusel. Põhimõtteliselt tuleks eelistada juba edukalt tegutsevate institutsioonide volitamist uute struktuuride loomisele.

20.

suhtub kriitiliselt haldusmenetluse kategooriliselt määratud ajalimiiti. Just ühishuviprojektide puhul peab kvaliteet olema kiirusest olulisem. Varustuskindluse kõrval avaldab ühishuviprojektide kvaliteet olulist mõju lõpptarbijate makstavatele hindadele. Investorite huvide kõrval on asukohavaliku oluline tegur ka kohalike VKEde ja kodanike kulud.

21.

soovitab ühishuviprojektide kavandamisel ja elluviimisel tekkivaid probleeme käsitleda alt üles lähenemisviisi ehk subsidiaarsuse põhimõtet järgides ja tähelepanelikult teisi võimalusi uurides. Euroopa projektikoordinaator peaks tegutsema ainult siis, kui kohalikud, piirkondlikud, riiklikud või riikidevahelised ametiasutused õigeaegselt üksmeelele ei jõua. Minevikus on juba olnud juhtumeid, kus Euroopa vahendaja sekkumine on olnud abiks. Sellise Euroopa koordinaatori kui abistaja olemasolu raskete üksikjuhtude lahendamiseks ei näi iseenesest subsidiaarsuse põhimõttega vastuolus olevat. Tema nimetamine või vajadusel mandaadi pikendamine peaks aga toimuma nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühise otsuse alusel.

22.

tervitab lube väljastava riikliku ametiasutuse loomist ühtse kontaktpunktina (one-stop-shop). See, kas loamenetluses leiab kasutust integreeritud või koordineeritud lähenemisviis, peaks jääma konkreetse riigi otsustada.

23.

toetab määruses esitatud ettepanekut kulude piiriüleseks jaotamiseks Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER) osalusel. See kehtib ka riikide reguleerivate ametite kohutuse suhtes tekitada ühishuviprojektidele juurdepääsutasude kaudu investeerimisstiimulid. Stiimulid peaksid olema vastavuses riskidega.

24.

peab vajalikuks, et ühishuviprojektide nimistut korrapäraselt kontrollitaks ja muutunud nõudmistele kohandataks.

25.

sedastab täie kindlustundega, et tehniliste eelduste loomine meie kaugeleulatuvate energia- ja kliimaeesmärkide saavutamiseks võib edukas olla vaid inimestega koos, mitte kunagi nende vastu tegutsedes. Seetõttu on kodanike ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste varajane teavitamine, kaasamine ja osalemine üheselt tervitatav.

26.

rõhutab, et pööre vähese süsinikdioksiidi heitega elektritootmise suunas muudab vajalikuks võrgustruktuuri ümberkorralduse. Samal ajal kui uute väikeste elektritootjate ühendamine madal- ja keskpingevõrkudesse ning nende arukas haldamine võib suures osas toimuda ilma maastikupilti muutmata, on Euroopa uute ülikõrgepinge kiirteede ehitamiseks uute elektriliinide ehitus vältimatu ning eelistada tuleks liine, mis suurendavad ühendust riikidega, kes on suutelised suurendama elektritootmist taastuvatest energiaallikatest. Kuna nende süsteemide ehitamise kulud peavad lõpuks kandma elektritarbijad, on oluline, et nende tehniline teostus oleks nii arukas ja tõhus kui võimalik. Sinna juurde kuulub ka maastikule avalduva mõju minimeerimine. Seda konteksti tuleb inimestele võimalikult varakult ja järjepidevalt selgitada.

27.

nõuab, et riikide valitsused looksid stiimulid, mis oleksid mõeldud selleks, et õiglasel viisil kompenseerida kahjustusi, millega kodanikud, omavalitsusüksused ja kohalikud omavalitsused peavad veel silmitsi seisma. Nende omavalitsusüksuste kogemused, kus minevikus on sellise mõõtmega uusehitusprojekte teostatud, näitavad, et läbipaistvus ning projekti teostaja kontaktisiku alaline olemasolu kohapeal on oluline eeldus kavandamise ja ehitamise tähtaegseks edenemiseks.

28.

rõhutab, et koostatav käsiraamat on oluline abivahend kodanike teavitamiseks taristute ja arukate võrkude arendamise eelistest seoses varustuskindluse, kasvuhoonegaaside vähendamise ja energiatõhususega. Kõnealune teave peab hõlmama ka varjukülgi. Vaid täielik ja läbipaistev teave võimaldab elanikel mõista selle väljakutse ulatust ja kergemini aktsepteerida projekti võimalikke negatiivseid kõrvaltoimeid. Infovoog peab lähtuma konkreetsest olukorrast ning andma asjaomastele kodanikele asjakohast teavet.

29.

nõuab, et lisaks materiaalsete hüvitiste maksmisele neile kodanikele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, keda projektide elluviimine eriti tõsiselt puudutab, tuleb üldsusele tutvustada võetud ettevaatusabinõusid koos sotsiaalmajandusliku ja ökoloogilise mõjuhindamisega. Läbipaistvusmeetmed ja õiglane kompenseerimissüsteem on vältimatud eeldused tuleviku energiavõrkude kiirendatud väljaehitamise heakskiitmiseks.

30.

tunnistab, et komisjoni arvates ei ole senised üleeuroopaliste energiavõrkude rahastamisvahendid osutunud piisavalt edukaks. Need tuleb asendada Euroopa Ühendamise Rahastuga. Energiataristu suuniste määruses mitmeaastaseks finantsraamistikuks ette nähtud 50 miljardist eurost eraldatakse seitsmeaastasel perioodil energiavaldkonnale 9,1 miljardit eurot. Sellest summast on võimalik eraldada vahendeid uuringute läbiviimiseks ning elektri-, gaasi- ja süsinikdioksiidi projektide rahastamisvahenditeks, samuti tagada tagastamatu toetus elektri- ja gaasiprojektidele, millel on positiivne mõju varustuskindlusele, solidaarsusele ja innovatsioonile, mille äriline tasuvus nende äriplaanides on puudulik ning mille kohta on langetatud kulude riikidevahelise jaotamise otsus. Selle kõrval on tagastamatute toetuste saamiseks abikõlblikud ka arukad võrgud ja mõõteseadmed ning süsinikdioksiidiprojektid, mille ärilist tasuvust ei ole võimalik tõestada.

31.

Tervitab asjaolu, et Euroopa Ühendamise Rahastu juures pööratakse suuremat rõhku energeetiliselt olulisematele, ehkki majandusliku tulu poolest vähematraktiivsetele infrastruktuuriprojektidele. Sedalaadi projektide edukas teostamine aitaks oluliselt kaasa ELi siseturu täiustamisele ja varustuskindluse parandamisele;

32.

on seisukohal, et energiapoliitiliselt selgelt vale signaal on see, et enamik 12 prioriteetsest taristuprojektist Euroopa Ühendamise Rahastu raames puudutab gaasi- ja naftajuhtmeid, mis eeldavad pikaajalisi investeeringuid, sest seni puudub veenev selgitus selle kohta, kuidas tuleks rõhuasetust fossiilsetele energiaallikatele viia kooskõlla strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide ja kaugemale ulatuvate, 2030.-ks ja 2050.-ks aastaks seatud kliimakaitseeesmärkide kontekstis.

33.

rõhutab, et strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks tuleks lisaks suurte ülekandevõrkude kiirendatud väljaehitamisele, nagu komitee varasemates arvamustes (CdR 160/2008 fin, CdR 8/2009 fin, CdR 244/2010 fin, CdR 312/2010 fin, CdR 7/2011 fin ja CdR 104/2011 fin) juba nimetatud, rohkem edendada arukate võrkude väljaehitamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Lõpptarbijahinnad peaksid elektroonilise koormuse reguleerimise raames olema kujundatud tihedamas sõltuvuses tootmisest ja nõudlusest, et stimuleerida säästlikku energiatarbimist ja hajutatud energiatootmist hajutatud energiatarbimisega paremini kooskõlla viia. Kui liikmesriigid saavad energiast saadavaid makse kasutada vahendina kliimamuutuste vastases võitluses vastavalt tingimustele nõukogu direktiivis 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik, siis arvab komitee, et erinevate maksumäärade süsteemi loomisel ei tohiks piirduda ainult piirkondadega, vaid seda tuleks laiendada ka kohalikele omavalitsustele, keda peetakse samuti täieulatuslikeks säästva arengu soodustajateks ELis. Need ametiasutused peaksid seega, eelkõige neis liikmesriikides, kus nad varustuskindluse suurendamiseks arukate võrgustike arendamisse panustavad, kasvuhoonegaaside heidet vähendades ja energiatõhusust parandades, saama kinnitada energiatarbimise üldised maksumäärad, mis erinevad riiklikest määradest, arvestades, et säilib konkureerivate energiaallikate võrdne käsitlemine ja et need erinevad maksumäärad ei takista siseturu normaalset toimimist ja energiatoodete liikumist liikmesriikides.

34.

väljendab taastuvate energiaallikate vajaliku turuintegratsiooni silmas pidades suurt muret selle üle, et just pumpelektrijaamad või muud sarnased tehnoloogiad Euroopa Ühendamise Rahastust välja arvatakse. Kuna seesugused elektrijaamad võimaldavad salvestada taastuvenergiat, siis on neil kõikuva tootlikkusega tuule- ja päikeseenergiaallikate tasakaalustamisel keskne tähtsus;

35.

kahetseb, et komisjon ei ole alates 2014. aastast kasutada olevaid uusi rahastamisvahendeid seni veel üksikasjalikult määratlenud. Nende valikul tuleb silmas pidada vahendite lisakasu. Nad peavad täiendama seni tavapäraseid tagastamatuid toetusi ning moodustama raudtee, energia ja telekommunikatsiooni võrgusektoritele sidusa ja ühtse finantseerimisraamistiku, mis tugineb riskijagamisrahastuga, laenutagamisvahendiga ja Marguerite'i fondiga saadud kogemustele.

36.

võtab teadmiseks, et kavas on omakapitalil ja riskikapitalil põhinevad vahendid ning teiselt poolt võõrkapitalile tuginevad vahendid. Nende hulka kuuluvad tagatised vahendajatele, kes rahastavad rahastamisraskustes olevaid abisaajaid, samuti riski jagamine finantsasutustega rahastamismahu suurendamiseks. Siia on hõlmatud ka projektivõlakirjad.

37.

on mõjuhinnangu osas komisjoniga nõus, et pakutud rahastamisvahendid ei too kaasa finantsturu moonutusi, kuna need on majanduslikult realiseeritavad, ent ei saa üksikjuhul turult piisavat rahastamist.

38.

sedastab, et sellest tulenevalt tekib teatav vastuolu määruse artikliga 15, mille kohaselt rahastamisprobleemid ei ole kriteerium rahastamisvahendite saamiseks.

39.

hindab üldjoontes positiivselt asjaolu, et Euroopa Ühendamise Rahastu raames tuleb kavandamisperioodi jooksul kuni 20 % kasutatavast eelarvest kulutada riski jagamisele ja omakapitali vahenditele. Hoolikal elluviimisel laiendatakse nii rahastamisvõimalusi ning vastupidiselt tagastamatutele toetustele edendatakse samas ettevõtjate omavastutust. Tuleb aga tagada, et nii projektipõhisel tulude-kulude analüüsil kui ka ühishuviprojektide ärilise tasuvuse hindamisel kasutatakse rangeid kriteeriume.

40.

kahtleb pakutud rahastamisvahendite sobivuses energiavõrkude ehitamise projektidele.

41.

toonitab vajadust kohandada Euroopa Ühendamise Rahastu abikõlblikkuskriteeriume nii, et tagatakse äärepoolseimate piirkondade juurdepääs energiasõltumatuse suurendamisele suunatud projektide rahastamisele;

42.

võtab teadmiseks, et projektivõlakirjade algatuse jaoks on aastatel 2012–2013 ette nähtud katseetapp Euroopa Investeerimispanga juhtimisel. Kõne alla tulevad projektid, mille kavandamine üleeuroopaliste energiavõrkude suuniste kontekstis on juba kaugele arenenud. Komisjon ootab oma mõjuhinnangus, et vaid üks energiaprojekt läbib katseetapi edukalt.

43.

on Euroopa energeetikasektorit reguleerivate asutuste nõukoguga (CEER) nõus, et projektivõlakirjad on olemasolevate võrkude siseselt tehtavate investeeringute puhul kasutatavad vaid piiratud ulatuses, kuna piiritlemine on problemaatiline. Avamere ühenduste ja piiriüleste ühendusliinide puhul võib see olla kasulik vahend.

44.

juhib tähelepanu sellele, et seesugune projekti rahastamine on võrgu käitajate puhul seni veel ebatüüpiline. Seega võib kuluda teatud aeg, enne kui investorid seda uut varade klassi aktsepteerivad. Komisjon ja Euroopa Investeerimispank peaksid usaldusväärselt kalkuleeritud projektide valimisega püüdma suurendada võimalike investorite usaldust. Eesmärk peab olema saavutada investeerimiskraadi reiting, et muuta võlakirjad huvitavaks ka suurte institutsiooniliste investorite jaoks.

45.

peab eelarvevahendite kasutamise seisukohalt tervitatavaks, et täiendusena tagastamatutele toetustele kasutatakse nüüd ka rahastamisvahendeid. Tuleb aga tagada, et rahastatakse eranditult projekte, mille järgi on reaalne vajadus, mis on seega vajalikud ja millel puudub täiendavalt tõestatud äriline tasuvus. Mitte mingil juhul ei tohiks niigi tasuvaid projekte üle toetada ja seega erarahastamist kõrvale tõrjuda; Allutatud kohustusi peaksid eelkõige saama eranditult need projektid, mis on usaldusväärselt kalkuleeritud. Mitte mingil juhul ei tohi luua kunstlikku turgu, mida hoitakse elus ainuüksi ELi kaasrahastamisel ja mille tarvis tuleb pidevalt eraldada uusi vahendeid, et vältida maksejõuetust. Katseetapis tuleb korrapäraselt kontrollida, kas üldmajanduslikult ei oleks soodsamad alternatiivsed toetusmeetodid. Kaaluda võiks konsortsiumrahastamist kavandatud projektivõlakirjade asemel.

46.

rõhutab, et hädavajalikuks peetud energiataristute väljaehitamise rahastamine peab eeskätt jääma ettevõtete ülesandeks. ELi ja liikmesriikide ülesanne on taristumeetmete toetamine ning turuosalistele vajaliku raamistiku loomine. Vajalike koguinvesteeringute ulatuse osas valitsevate kahtluste hajutamiseks peaks komisjon püüdlema oma hinnangute konkreetsemaks muutmise poole, ent igal juhul peavad asjakohased võrgutariifid tagama, et investeeritud kapital teenib turule vastava kasumi;

47.

toetab komisjoni seisukohta lihtsustatud loamenetluse kohta, mida koordineerib vaid üks riiklik asutus, et ühishuviprojekt lühikese tähtaja jooksul lõpule viia. Tingimuseks on, et neis protsessides jäetaks piisavalt ruumi riiklikele kavandamismenetlustele. Sealjuures antakse prioriteetsetele projektidele eelisstaatus. Määruse ettepaneku keskpunktis on peaasjalikult menetluslikud ja organisatoorsed küsimused.

48.

sedastab, et mõistlik oleks ühishuviprojekte puudutavad materiaalsed normid sellele eelisstaatusele kohandada. Praeguses vormis ei too määruse ettepanek kaasa märkimisväärset lihtsustamist. ELi looduslike elupaikade ja vee raamdirektiivi nõudmiste osas peavad projektid teenima ülekaalukat avalikku huvi. See ei tohi aga puudutada eelnimetatud eeskirjade materiaalseid eeldusi. Selles osas jääb määruse ettepanek ebamääraseks. Jätkuvalt on vajalik komisjoni seisukohavõtt looduslike elupaikade direktiivi 92/43/EÜ artikli 6 lõike 4 alusel, kuigi komisjon peab koostama ühishuviprojektide nimistu. See näib ebavajaliku topeltkontrollina.

49.

märgib, et kui loamenetluse kestuse jaoks määratakse tähtajad, antakse vastutus menetluse lihtsustamise eest eelkõige luba väljastavatele riiklikele või piirkondlikele ametiasutustele, kes peavad oma halduspraktika sellele eelisstaatusele kohandama, säilitades samas suures osas ELi seatud materiaalsed standardid. Euroopa Komisjon peaks tegema tihedat koostööd lubasid väljastavate ametiasutustega, et töötada välja praktilised ettepanekud nende suuniste rakendamiseks, mis vastaksid tõhusate ja läbipaistvate menetluste nõuetele.