1.

Kas nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (1), mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklit 370 koostoimes X lisa A osa punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et see lubab asjaomastel liikmesriikidel käibemaksuga maksustada seadusega ette nähtud ringhäälingutasu, mida kasutatakse avalik-õiguslike raadio- ja televisiooniorganisatsioonide mitteärilise tegevuse rahastamiseks, olenemata sellest, et tegemist ei ole „teenuste osutamisega tasu eest“ selle direktiivi artikli 2 lõike 1 tähenduses?

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, palutakse Euroopa Kohtul vastata järgmistele eelotsuse küsimustele:

2.

Kas nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklit 370 koostoimes X lisa A osa punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi võimaluse maksustada käibemaksuga seadusega ette nähtud ringhäälingutasu, nagu esimeses küsimuses on kirjeldatud, võib säilitada, kui liikmesriik on pärast 17. mai 1977. aasta direktiivi 77/388/EMÜ (2) kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kuues direktiiv) jõustumist 1. jaanuaril 1978 muutnud ringhäälingutasu maksmise korda, asendades ringhäälingutasu nõudmise raadio- ja televisiooniseadmete omamise eest ringhäälingutasu nõudmisega kõikide selliste seadmete omamise eest, mis võivad otse vastu võtta audiovisuaalprogramme ja -teenuseid, sealhulgas nutitelefonid, arvutid jne?

3.

Kas nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artiklit 370 koostoimes X lisa A osa punktiga 2 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi võimaluse maksustada käibemaksuga seadusega ette nähtud ringhäälingutasu, nagu esimeses küsimuses on kirjeldatud, võib säilitada, kui liikmesriik on pärast 17. mai 1977. aasta direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (kuues direktiiv) jõustumist 1. jaanuaril 1978 muutnud ringhäälingutasu maksmise korda nii, et väiksemat osa laekuvast ringhäälingutasust kasutatakse kultuuriministri äranägemisel selleks, et rahastada 1) raadio- ja televisiooniorganisatsioone, kes saavad riiklikke toetusi, kuid ei ole ise avalik-õiguslikud, ning 2) meedia- ja filmiorganisatsioone, kes aitavad kaasa raadio- ja televisioonitegevusele, kuid ei tegele ise sellega?