25.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 164/19

(1)

Euroopa Liidu liikmesriikide suveräänsete õiguste ja jurisdiktsiooni alla kuuluv mereakvatoorium hõlmab Vahemere, Läänemere, Musta mere ja Atlandi ookeani kirdeosa akvatooriumi, kaasa arvatud Assoori saarestikku, Madeirat ja Kanaari saari ümbritsevad merealad.

(2)

On ilmne, et surve mere loodusressurssidele ja vajadus mere ökoloogilise toime järele on sageli liiga suur ning ühendusel on vaja vähendada oma mõju mereakvatooriumile, olenemata sellest, kus see mõju esineb.

(3)

Merekeskkond on väärtuslik pärand, mis vajab kaitset, säilitamist ja võimaluse korral taastamist lõppeesmärgiga hoida alal bioloogilist mitmekesisust ning kindlustada ökoloogiliselt mitmekesised ja dünaamilised ookeanid ja mered, mis on puhtad, terved ja produktiivsed. Sellest lähtuvalt peaks käesolev direktiiv edendama muu hulgas keskkonnaaspektide lisamist kõikidesse asjaomastesse poliitikavaldkondadesse ning moodustama Euroopa Liidu tulevase merepoliitika keskkonnaalase tugisamba.

(4)

Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsusega nr 1600/2002/EÜ, millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm, (4) on välja töötatud temaatiline strateegia merekeskkonna kaitsmiseks ja säilitamiseks üldeesmärgiga edendada merede säästvat kasutamist ja säilitada mereökosüsteeme.

(5)

Temaatilise strateegia väljatöötamine ja rakendamine peaksid olema suunatud mere ökosüsteemi säilitamisele. Selline lähenemisviis peaks hõlmama kaitsealasid ning igasugust merekeskkonda mõjutavat inimtegevust.

(6)

Merekaitsealade rajamine, sealhulgas nende alade rajamine, mis on juba määratud või määratakse nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivis 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (5) (edaspidi „elupaikade direktiiv”), nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivis 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (6) (edaspidi „linnukaitse direktiiv”) ning rahvusvahelistes või piirkondlikes lepingutes, mille pooled Euroopa Ühendus või asjaomased liikmesriigid on, annab olulise panuse hea keskkonnaseisundi saavutamisse käesoleva direktiivi raames.

(7)

Selliste kaitsealade rajamine käesoleva direktiivi raames on oluline samm ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel ja nõukogu otsusega 93/626/EMÜ (7) heaks kiidetud bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis võetud kohustuste täitmise suunas ning aitab kaasa selliste alade sidusa ja representatiivse võrgustiku loomisele.

(8)

Rakendades inimtegevuse ohjamiseks ökosüsteemil põhinevat lähenemisviisi ja võimaldades samal ajal merekaupade ja -teenuste jätkusuutlikku kasutamist, tuleks esmatähtsaks pidada ühenduse mereakvatooriumi hea keskkonnaseisundi saavutamist või säilitamist, selle kaitse ja säilitamise jätkamist ning edasise halvenemise ärahoidmist.

(9)

Nende eesmärkide saavutamiseks on vaja läbipaistvat ja sidusat õiguslikku raamistikku. See raamistik peaks aitama kaasa sidususe parandamisele eri poliitikavaldkondade vahel ning edendama keskkonnaküsimuste lõimimist muudesse poliitikatesse, nagu ühine kalanduspoliitika, ühine põllumajanduspoliitika ja muud asjaomased ühenduse poliitikad. Õigusliku raamistikuga tuleks luua üldine tegevusraamistik ning võimaldada võetud meetmete koordineerimist, järjepidevust ja nõuetekohast integreerimist ühenduse muude õigusaktide ja rahvusvaheliste lepingute alusel võetud meetmetega.

(10)

Ühenduse merekeskkonda moodustavate eri merepiirkondade ja allpiirkondade erinevad tingimused, probleemid ja vajadused nõuavad erinevaid ja konkreetseid lahendusi. Seda mitmekesisust tuleks arvesse võtta merestrateegiate väljatöötamise kõigis järkudes, kuid eriti ühenduse mereakvatooriumi hea keskkonnaseisundi saavutamiseks mõeldud meetmete ettevalmistamisel, kavandamisel ja elluviimisel merepiirkondade ja allpiirkondade tasandil.

(11)

Iga liikmesriik peaks seetõttu oma mereakvatooriumi jaoks välja töötama merestrateegia, mis lähtub küll liikmesriigi oma akvatooriumist, kuid kajastab samas asjaomase merepiirkonna või allpiirkonna üldist perspektiivi. Merestrateegiad peaksid tipnema hea keskkonnaseisundi saavutamiseks või säilitamiseks mõeldud meetmeprogrammide elluviimisega. Liikmesriikidelt ei tuleks siiski nõuda konkreetsete meetmete võtmist juhul, kui puudub märkimisväärne oht merekeskkonnale või kui kulud oleksid merekeskkonda ähvardavaid ohtusid arvestades ebaproportsionaalselt suured, tingimusel et iga otsust jätta meetmed võtmata nõuetekohaselt põhjendatakse.

(12)

Rannikuveed, sealhulgas nende merepõhi ja aluspinnas, on merekeskkonna lahutamatu osa ja seetõttu peaks käesolev direktiiv hõlmama ka neid niivõrd, kuivõrd merekeskkonna keskkonnaseisundi eriaspekte ei käsitleta juba Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivis 2000/60/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik) (8) või muus ühenduse õigusaktis, et tagada vastastikune täiendavus, vältides samal ajal ebavajalikku kattumist.

(13)

Merekeskkonna piiriülese olemuse tõttu peaksid liikmesriigid tegema koostööd, et tagada iga merepiirkonna või allpiirkonna merestrateegiate koordineeritud väljatöötamine. Kuna merepiirkonnad või allpiirkonnad on ühised nii teiste liikmesriikide kui ka kolmandate riikidega, peaksid liikmesriigid tegema kõik võimaliku, et tagada tihe koordineerimine kõigi asjaomaste liikmesriikide ja kolmandate riikidega. Kui see on otstarbekas ja asjakohane, tuleks kõnealuse koordineerimise tagamiseks kasutada merepiirkondades või allpiirkondades eelkõige piirkondlike merekonventsioonide raames juba loodud institutsioonilisi struktuure.

(14)

Kui mereseisund on nii kriitiline, et see nõuab kiiret tegutsemist, peaksid liikmesriigid, kellel on ühine merepiir käesoleva direktiiviga hõlmatud merepiirkonnas või allpiirkonnas, püüdma leppida kokku tegevuskava suhtes, millega nähakse ette meetmeprogrammide varasem elluviimine. Sellistel juhtudel tuleks kutsuda komisjoni üles kaaluma liikmesriikide toetamist nende tõhustatud jõupingutustes merekeskkonna parandamiseks, nimetades kõnealuses piirkonnas ellu viidava programmi katseprojektiks.

(15)

Käesolevas direktiivis määratletud mereakvatooriumi ei ole kõigil liikmesriikidel ning seetõttu peaks direktiivi nende sätete toime, mis on suunatud vaid mereakvatooriumiga liikmesriikidele, piirduma vaid nimetatud liikmesriikidega.

(16)

Kuna koostöö ja koordineerimise jaoks on möödapääsmatult vajalik tegevus rahvusvahelisel tasandil, tuleks käesoleva direktiiviga veelgi tugevdada ühenduse ning liikmesriikide panuse ühtsust rahvusvaheliste lepingute raames.

(17)

Ühendus ja liikmesriigid on nõukogu 23. märtsi 1998. aasta otsusega 98/392/EÜ (mis käsitleb 10. detsembri 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni ja selle XI osa rakendamist käsitleva 28. juuli 1994. aasta lepingu sõlmimist Euroopa Ühenduse poolt) (9) heaks kiidetud ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) osalised. Käesolevas direktiivis tuleks seepärast täiel määral arvesse võtta nendest lepingutest tulenevaid ühenduse ja liikmesriikide kohustusi. Lisaks osaliste mereakvatooriumitele kohaldatavatele sätetele sisaldab UNCLOS ka üldiseid kohustusi eesmärgiga tagada, et osalise kontrolli või jurisdiktsiooni all toimuv tegevus ei tekita tema mereakvatooriumist kaugemale ulatuvat kahju, ning hoida ära kahju või ohu edasikandumine ühest piirkonnast teise või ühte tüüpi saastumise muutumise teiseks.

(18)

Samuti peaks käesolev direktiiv toetama bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kontekstis tugevalt omaks võetud seisukohti bioloogilise mitmekesisuse kadumise pidurdamise, merede bioloogilist mitmekesisust säilitava ja säästva kasutamise tagamise ja merekaitsealade ülemaailmse võrgustiku loomise suhtes aastaks 2012. Lisaks peaks see aitama kaasa bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste seitsmenda konverentsi eesmärkide saavutamisele; kõnealune konverents võttis vastu üksikasjaliku merede ja rannikualade bioloogilise mitmekesisuse tööprogrammi, mis sisaldab arvukaid eesmärke, sihte ja tegevusi ja mille eesmärk on peatada riikides, piirkondades ja kogu maailmas bioloogilise mitmekesisuse kadumine ning kindlustada mereökosüsteemi võime toetada kaupade ja teenustega varustamist, ning kaitsealade tööprogrammi, mille eesmärk on kehtestada ja hallata merekaitsealade iseloomulikke ökosüsteeme aastaks 2012. Sellele protsessile aitab oluliselt kaasa liikmesriikide kohustus määrata linnukaitse direktiivi ja elupaikade direktiivi alusel kindlaks Natura 2000 alad.

(19)

Käesolev direktiiv peaks aitama kaasa ühenduse ja liikmesriikide nende kohustuste täitmisele, mis tulenevad mitmetest asjaomastest rahvusvahelistest lepingutest, millega nad on võtnud endale olulisi kohustusi seoses merekeskkonna kaitsmisega reostuse eest: Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon, mis kiideti heaks nõukogu otsusega 94/157/EÜ, (10) Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioon, mis kiideti heaks nõukogu otsusega 98/249/EÜ, (11) sealhulgas selle uus V lisa merepiirkondade ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmise ja säilitamise kohta ning vastav 3. liide, mis kiideti heaks nõukogu otsusega 2000/340/EÜ, (12) Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse konventsioon, mis kiideti heaks nõukogu otsusega 77/585/EMÜ, (13) ning selle 1995. aasta muudatused, mis kiideti heaks nõukogu otsusega 1999/802/EÜ, (14) ning samuti selle protokoll Vahemere kaitsmise kohta maismaalt lähtuva reostuse eest, mis kiideti heaks nõukogu otsusega 83/101/EMÜ, (15) ning selle 1996. aasta muudatused, mis kiideti heaks nõukogu otsusega 1999/801/EÜ. (16) Käesolev direktiiv peaks samuti aitama liikmesriikidel täita neid kohustusi, mis tulenevad Musta mere reostuse eest kaitsmise konventsioonist, millega nad on võtnud endale olulisi kohustusi merekonna kaitsmiseks reostuse eest ja millega ühendus ei ole veel ühinenud, kuid milles ta osaleb vaatlejana.

(20)

Neid kolmandaid riike, kellel on mõnes merepiirkonnas või alapiirkonnas liikmesriigiga ühine mereakvatoorium, tuleks kutsuda osalema käesoleva direktiiviga ette nähtud protsessis, et soodustada sellega hea keskkonnaseisundi saavutamist asjaomases merepiirkonnas või allpiirkonnas.

(21)

Käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks on ülitähtis tagada ruumilisteks kaitsemeetmeteks, nagu erikaitsealad või merekaitsealad, kehtestatud kaitse-eesmärkide, haldusmeetmete ning kontrolli- ja hindamistegevuse integreerimine.

(22)

Arvestada tuleks ka bioloogilise mitmekesisuse ja süvamere keskkondadega seotud mereuuringute potentsiaaliga.

(23)

Merestrateegiate raames täide viidavad meetmeprogrammid on tõhusad üksnes juhul, kui nende väljatöötamisel on aluseks põhjalikud teadmised merekeskkonna seisundist konkreetses piirkonnas ja kui neid kohandatakse iga liikmesriigi puhul ja asjaomase merepiirkonna või allpiirkonna üldperspektiivis võimalikult täpselt asjaomase akvatooriumi vajadustele, ning seetõttu on asjatundlike poliitiliste otsuste tegemiseks vaja siseriiklikul tasandil ette näha asjakohane raamistik, sealhulgas mereuuringute ja -järelevalvetegevuse arendamine. Ühenduse tasandil tuleks sellega seotud teadusuuringute toetamine jätkuvalt ette näha teadusuuringute ja arendustegevuse poliitika raames. Merekeskkonnaga seotud küsimuste tunnistamine teadusuuringute ja arendustegevuse seitsmendas raamprogrammis on oluline samm selles suunas.

(24)

Meetmeprogrammide esimese ettevalmistava sammuna peaksid merepiirkonna või allpiirkonna liikmesriigid analüüsima oma mereakvatooriumi iseärasusi või parameetreid ning survet ja mõju sellele, et teha kindlaks akvatooriumile survet ja mõju avaldavad peamised tegurid, analüüsima majanduslikust ja sotsiaalsest aspektist selle kasutust ning merekeskkonna seisundi halvenemisest tulenevaid kulutusi. Nad võivad oma analüüsides lähtuda piirkondlike merekonventsioonide raames juba tehtud hindamistest.

(25)

Selliste analüüside alusel peaksid liikmesriigid oma mereakvatooriumi jaoks kindlaks määrama hea keskkonnaseisundi parameetrite kogumi. Nimetatud eesmärkidel on asjakohane ette näha kriteeriumide ja metoodikastandardite väljatöötamine, et tagada kooskõla ja võimaldada võrrelda hea keskkonnaseisundi saavutamise määra eri merepiirkondades ja allpiirkondades. Nende arendamisse tuleks kaasata kõik huvitatud isikud.

(26)

Järgmine samm hea keskkonnaseisundi saavutamise suunas peaks seisnema keskkonnaalaste eesmärkide ja pidevaks hindamiseks mõeldud järelevalveprogrammide kehtestamises, mis võimaldaksid asjaomase mereakvatooriumi seisundit korrapäraselt hinnata.

(27)

Liikmesriigid peaksid seejärel kehtestama ja rakendama meetmeprogramme, mis on mõeldud hea keskkonnaseisundi saavutamiseks või säilitamiseks asjaomases akvatooriumis, arvestades samal ajal olemasolevaid ühenduse ja rahvusvahelisi nõudeid ning asjaomase merepiirkonna või allpiirkonna vajadusi. Need meetmed tuleks kavandada, tuginedes ettevaatuspõhimõttele ja põhimõtetele, mis näevad ette ennetavat tegevust, mille kohaselt tuleks keskkonnakahjustus esmajärjekorras heastada kahjustuse kohas ja saastaja peaks maksma.

(28)

Arvestades rõhuasetuse täpsust, on asjakohane, et ülalpool nimetatud meetmeid võtaksid liikmesriigid. Tegevuse sidususe tagamiseks ühenduses tervikuna ja seoses ülemaailmsel tasandil võetud kohustustega on oluline, et liikmesriigid teataksid komisjonile võetud meetmetest, et komisjonil oleks võimalik hinnata nende sidusust asjaomase merepiirkonna või allpiirkonna ulatuses ning pakkuda vajaduse korral juhiseid võimalike vajalikuks osutuvate muudatuste tegemiseks.

(29)

Liikmesriigid peaksid võtma vajalikke meetmeid, et saavutada või säilitada merekeskkonna hea keskkonnaseisund. Siiski tuleks tunnistada, et igakülgselt hea keskkonnaseisundi saavutamine või säilitamine ei pruugi osutuda aastaks 2020 võimalikuks kõikides mereakvatooriumites. Seetõttu on õigluse ja teostatavuse huvides vaja ette näha sätted juhuks, kui seatud keskkonnaalaste eesmärkide täielik saavutamine või hea keskkonnaseisundi saavutamine või säilitamine osutuks liikmesriigi jaoks võimatuks.

(30)

Sellega seoses tuleks ette näha kaks erijuhtumit. Esimene on olukord, milles liikmesriigil on võimatu oma keskkonnaalaseid eesmärke saavutada kas asjaomasest liikmesriigist mitteoleneva tegevuse või tegevusetuse, looduslike põhjuste või vääramatu jõu tõttu või asjaomase liikmesriigi enda poolt võetud meetmete tõttu, mis lähtuvad ülekaalukast üldisest huvist, mida peetakse negatiivsest keskkonnamõjust tähtsamaks, või seetõttu, et looduslikud tingimused ei võimalda mereakvatooriumi seisundit ettenähtud ajaks parandada. Asjaomane liikmesriik peaks sellise erijuhtumi tekkimist põhjendama, näitama ära asjaomase piirkonna ning võtma asjakohaseid ajutisi meetmeid keskkonnaalaste eesmärkide järgimise jätkamiseks, et vältida ohustatud mereakvatooriumi seisundi edasist halvenemist ja leevendada kahjulikku mõju asjaomases merepiirkonnas või allpiirkonnas.

(31)

Teine erijuhtum on seotud olukorraga, kus liikmesriik tuvastab probleemi, mis mõjutab tema mereakvatooriumi, võib-olla isegi kogu asjaomase merepiirkonna või allpiirkonna keskkonnaseisundit, kuid mida ei saa lahendada siseriiklikul tasandil võetavate meetmetega või mis on seotud ühenduse muu poliitika või rahvusvahelise lepinguga. Sellistel juhtudel tuleks ette näha, et komisjoni teavitatakse sellest meetmeprogrammidest teatamise raames ning kui tekib vajadus ühenduse meetmete järele, esitatakse komisjonile ja nõukogule asjakohased soovitused.

(32)

Samas peaks erijuhtumite tarbeks mõeldud paindlikkus olema ühenduse tasandil kontrolli all. Esimese juhtumi puhul on seepärast asjakohane võtta nõuetekohaselt arvesse rakendatavate ajutiste meetmete tõhusust. Juhtudel, kui liikmesriik viitab meetmetele, mis lähtuvad ülekaalukast üldisest huvist, peaks komisjon hindama, kas selle tagajärjel merekeskkonnas toimuvad nihked või muutused ei takista püsivalt ega sea ohtu hea keskkonnaseisundi saavutamist asjaomases merepiirkonnas või allpiirkonnas või teiste liikmesriikide mereakvatooriumides. Komisjon peaks pakkuma vajaduse korral juhiseid võimalike vajalikuks osutuvate muutuste tegemiseks, kui ta leiab, et kavandatud meetmed ei ole piisavad või sobivad meetmete sidususe tagamiseks kogu asjaomase merepiirkonna või allpiirkonna ulatuses.

(33)

Teise erijuhtumi puhul peaks komisjon küsimust kaaluma ja reageerima kuue kuu jooksul. Vastavalt vajadusele peaks komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatavates ettepanekutes kajastama asjaomase liikmesriigi soovitusi.

(34)

Pidades silmas mereökosüsteemide dünaamilist olemust ja nende looduslikku mitmekesisust ning asjaolu, et neile avalduv surve ja mõju varieerub vastavalt muutustele inimtegevuse erinevates mudelites ja kliimamuutuste mõjule, on oluline tunnistada, et hea keskkonnaseisundi kriteeriume võib olla vaja aja jooksul kohandada. Seetõttu on asjakohane, et merekeskkonna kaitsmiseks ja haldamiseks mõeldud meetmeprogrammid oleksid paindlikud ja kohandatavad ning et neis võetaks arvesse teaduse ja tehnoloogia arengut. Seepärast oleks vaja ette näha merestrateegiate korrapärane ajakohastamine.

(35)

Samuti tuleks ette näha meetmeprogrammide ja nende ajakohastuste avaldamine ning komisjonile esitatavad vahearuanded, milles kirjeldatakse programmide rakendamisel tehtud edusamme.

(36)

Et tagada laiema üldsuse aktiivne kaasamine merestrateegiate kehtestamisse, rakendamisse ja ajakohastamisse, tuleks kooskõlas ühenduse õigusaktidega, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu keskkonnateabele, anda nõuetekohast teavet merestrateegiate eri elementide või nende ajakohastuste kohta, samuti esitada vastava taotluse korral asjaomast teavet, mida kasutatakse merestrateegiate väljatöötamiseks.

(37)

Komisjon peaks esitama esimese hindamisaruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta kahe aasta jooksul pärast kõigi meetmeprogrammide saamist ja igal juhul hiljemalt 2019. aastaks. Seejärel tuleks komisjoni edasised aruanded avaldada iga kuue aasta tagant.

(38)

Tuleks sätestada merekeskkonna seisundi hindamise, järelevalve, keskkonnaalaste eesmärkide ning andmeedastuse ja -töötluse tehniliste vormingute rakendamisega seotud metoodikastandardite vastuvõtmine kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2007. aasta direktiiviga 2007/2/EÜ, millega rajatakse Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuur (INSPIRE). (17)

(39)

Kalanduse juhtimist reguleerivaid meetmeid võib võtta ühise kalanduspoliitika raames, mis on sätestatud nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta, (18) tuginedes teaduslikele nõuannetele, eesmärgiga toetada käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist, sealhulgas teatud aladel kalastamise täielikku keelustamist, et võimaldada ökosüsteemide terviklikkuse, struktuuri ja toimimise alalhoid või taastumine ning kaitsta vajaduse korral muu hulgas kudemis-, kasvu- ja toitumispaiku. Radioaktiivsete ainete keskkonda viimine ja heitmed seoses radioaktiivsete materjalide kasutamisega on reguleeritud Euratomi asutamislepingu artiklitega 30 ja 31 ning seetõttu ei peaks neid küsimusi käesolevas direktiivis käsitlema.

(40)

Ühises kalanduspoliitikas, sealhulgas selle tulevases reformis, tuleks arvesse võtta kalastamise mõju keskkonnale ja käesoleva direktiivi eesmärke.

(41)

Kui liikmesriigid leiavad, et eespool nimetatud valdkondades või mõnes muus ühenduse poliitikaga või rahvusvahelise lepinguga seotud valdkonnas on soovitav võtta meetmeid, peaksid nad esitama ühenduse meetmete võtmiseks asjakohaseid soovitusi.

(42)

Ühenduse institutsioonid peavad hindama tõsiseid keskkonnaalaseid probleeme, eelkõige probleeme, mis on tingitud kliimamuutusest ja seotud Arktika akvatooriumi kui ühenduse jaoks erilise tähtsusega naabermerekeskkonnaga, ning võivad nõuda Arktika keskkonna kaitse tagamiseks meetmete võtmist.

(43)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt merekeskkonna kaitsmist ja säilitamist, selle halvenemise ärahoidmist ning võimaluse korral selle taastamist piirkondades, kus merekeskkond on kahjustatud, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning direktiivi ulatuse ja mõju tõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(44)

Meetmeprogrammid ja liikmesriikide meetmed inimtegevuse haldamisel peaksid tuginema ökosüsteemil põhinevale lähenemisviisile ja asutamislepingu artiklis 174 osutatud põhimõtetele, eelkõige seoses ettevaatuspõhimõttega.

(45)

Käesoleva direktiiviga austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (19) tunnustatud põhimõtteid, eelkõige selle artiklis 37 sätestatud kõrgetasemelise keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamise lõimimist liidu poliitikasse kooskõlas säästva arengu põhimõttega.

(46)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (20)

(47)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kohandada käesoleva direktiivi III, IV ja V lisa teaduse ja tehnika arenguga. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(48)

Komisjonile tuleks samuti anda volitus kehtestada liikmesriikidele kasutamiseks loodud kriteeriumid ja metoodikastandardid ning võtta vastu järelevalve ja hindamise spetsifikatsioonid ning standarditud meetodid. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele,

a)

kaitsta ja säilitada merekeskkonda, hoida ära selle seisundi halvenemine või taastada võimaluse korral mereökosüsteemid piirkondades, kus need on kahjustatud;

b)

hoida ära ja vähendada heitmeid merekeskkonda, et kõrvaldada saastumine järk-järgult, nagu on osutatud artikli 3 punktis 8, eesmärgiga tagada, et see ei mõjutaks ega ohustaks oluliselt mere bioloogilist mitmekesisust, mere ökosüsteeme, inimeste tervist ega mere seaduslikke kasutusviise.

1.

„mereakvatoorium”:

2.

„merepiirkond” – artiklis 4 määratletud merepiirkond. Merepiirkonnad ja allpiirkonnad on määratud käesoleva direktiivi rakendamise hõlbustamiseks ning nende kindlaksmääramisel on võetud arvesse hüdroloogilisi, okeanograafilisi ja biogeograafilisi omadusi;

3.

„merestrateegia” – strateegia, mis tuleb koostada iga asjaomase merepiirkonna või allpiirkonna jaoks ja mida tuleb seal rakendada vastavalt artiklis 5 sätestatule;

4.

„keskkonnaseisund” – mereakvatooriumi keskkonna üldine seisund, võttes arvesse sellesse kuuluvate mereökosüsteemide struktuuri, funktsiooni ja protsesse koos looduslike füsiograafiliste, geograafiliste, bioloogiliste, geoloogiliste ja klimaatiliste teguritega, samuti füüsikalisi, akustilisi ja keemilisi tingimusi, sealhulgas neid, mis tulenevad inimtegevusest asjaomasel alal või sellest väljaspool;

5.

„hea keskkonnaseisund” – mereakvatooriumi keskkonnaseisund, mis võimaldab hoida meresid ja ookeane ökoloogiliselt mitmekesistena ja dünaamilistena ning olemuselt puhaste, tervete ja produktiivsetena, ning mille puhul merekeskkonda kasutatakse jätkusuutlikul tasemel, tagades sellega võimalikud kasutusviisid ja tegevused praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks, nt

Hea keskkonnaseisund määratakse artikli 4 kohaselt kindlaks merepiirkonna või allpiirkonna tasandil I lisas esitatud kvalitatiivsete tunnuste põhjal. Hea keskkonnaseisundi saavutamise eesmärgil kohaldatakse ökosüsteemil põhinevale lähenemisviisile tuginevat kohandatud juhtimist;

6.

„kriteeriumid” – iseloomulikud tehnilised omadused, mis on tihedalt seotud kvalitatiivsete tunnustega;

7.

„keskkonnaalased sihid” – mereakvatooriumi erinevate komponentide soovitud seisundi ning survetegurite ja mõju kvalitatiivne ja kvantitatiivne määratlemine iga merepiirkonna või allpiirkonna jaoks. Keskkonnaalased sihid määratakse kindlaks vastavalt artiklile 10;

8.

„saastumine” – inimtegevuse tagajärjel ainete või energia, sealhulgas inimtekkelise veealuse müra otsene või kaudne merekeskkonda juhtimine, mille tagajärjeks on või võib olla selline kahjulik mõju nagu kahju elusressurssidele ja mereökosüsteemidele, sealhulgas bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, ohud inimeste tervisele, merendusalase tegevuse, sealhulgas kalapüügi, turismi ja huvitegevuse ning muude mere seaduslike kasutusviiside häiritus, merevee kvaliteedi halvenemine selle kasutamise seisukohast ja hüvede vähenemine, või merekaupade ja -teenuste jätkusuutliku kasutamise halvenemine üldiselt;

9.

„piirkondlik koostöö” – liikmesriikide ning, kui see on võimalik, samasse merepiirkonda või allpiirkonda kuuluvate kolmandate riikide vaheline koostöö ja tegevuste koordineerimine merestrateegiate väljatöötamise ja rakendamise eesmärgil;

10.

„piirkondlikud merekonventsioonid” – kõik artiklis 4 osutatud merepiirkondade merekeskkonna kaitsmiseks vastu võetud rahvusvahelised konventsioonid või rahvusvahelised lepingud koos nende juhtorganitega, nagu näiteks Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon, Kirde-Atlandi merekeskkonna kaitse konventsioon ning Vahemere merekeskkonna ja rannikuala kaitse konventsioon.

a)

Läänemeri;

b)

Atlandi ookeani kirdeosa;

c)

Vahemeri;

d)

Must meri.

a)

Atlandi ookeani kirdeosas:

b)

Vahemeres:

a)

ettevalmistamine:

b)

meetmeprogrammid:

a)

teavitavad asjaomased liikmesriigid komisjoni muudetud ajakavast ning tegutsevad vastavalt sellele;

b)

kutsutakse komisjoni üles kaaluma liikmesriikide toetamist nende tõhustatud jõupingutustes merekeskkonna parandamiseks, nimetades kõnealuses piirkonnas ellu viidava programmi katseprojektiks.

a)

selle akvatooriumi oluliste iseärasuste ja parameetrite ning praeguse keskkonnaseisundi analüüs, mis põhineb III lisa tabelis 1 toodud elementide soovituslikul nimekirjal ning hõlmab füüsikalisi ja keemilisi omadusi, elupaigatüüpe, bioloogilisi omadusi ja hüdromorfoloogiat;

b)

selle akvatooriumi keskkonnaseisundile osaks saavate survetegurite ja mõju, sealhulgas inimtegevuse analüüs, mis

c)

akvatooriumi kasutamise ja merekeskkonna olukorra halvenemisega kaasnevate kulude majanduslik ja sotsiaalne analüüs.

a)

merepiirkonna või allpiirkonna hindamise meetodid oleksid omavahel kooskõlas;

b)

võetakse arvesse piiriüleseid mõjusid ja piiriüleseid iseärasusi.

a)

merepiirkonna või allpiirkonna seiremeetodid oleksid omavahel kooskõlas, et hõlbustada seiretulemuste võrdlemist;

b)

võetakse arvesse asjakohaseid piiriüleseid mõjusid ja piiriüleseid iseärasusi.

a)

tegevus või tegevusetus, mille eest asjaomane liikmesriik ei ole vastutav;

b)

looduslikud põhjused;

c)

vääramatu jõud;

d)

mereakvatooriumi füüsikaliste omaduste nihked või muutused, mis tulenevad üldisest huvist tingitud meetmetest, mida peetakse keskkonnale osaks saavast negatiivsest mõjust tähtsamaks, sealhulgas igasugune piiriülene mõju;

e)

looduslikud tingimused, mis ei võimalda asjaomase merekeskkonna seisundi parandamist nõutud tähtajaks.

a)

artikli 8 lõikes 1 ette nähtud esialgne hindamine ja artikli 9 lõikes 1 ette nähtud hea keskkonnaseisundi piiritlemine;

b)

artikli 10 lõike 1 kohaselt kehtestatud keskkonnaalased sihid;

c)

artikli 11 lõike 1 kohaselt kehtestatud seireprogrammid;

d)

artikli 13 lõike 2 kohaselt kehtestatud meetmeprogrammid.

a)

artikli 8 lõikes 1 ette nähtud esialgne hindamine ja artikli 9 lõikes 1 ette nähtud hea keskkonnaseisundi piiritlemine;

b)

artikli 10 lõike 1 kohaselt kehtestatud keskkonnaalased sihid;

c)

artikli 11 lõike 1 kohaselt kehtestatud seireprogrammid;

d)

artikli 13 lõike 2 kohaselt kehtestatud meetmeprogrammid.

a)

ülevaade käesoleva direktiivi rakendamisel tehtud edusammudest;

b)

ülevaade merekeskkonna seisundist ühenduses, mis on koostatud koostöös Euroopa Keskkonnaagentuuriga ning asjaomaste piirkondlike mere- ja kalandusorganisatsioonide ja -konventsioonidega;

c)

ülevaade merestrateegiatest koos soovitustega nende parandamise kohta;

d)

kokkuvõte liikmesriikidelt artiklite 12 ja 16 kohaselt saadud teabest ja komisjoni poolt artikli 16 kohaselt tehtud hindamistest seoses liikmesriikidelt vastavalt artiklile 15 laekunud teabega;

e)

kokkuvõte kõigile artikli 18 alusel liikmesriikide poolt komisjonile esitatud aruannetele antud vastustest;

f)

kokkuvõte vastustest Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt eelmistele merestrateegiate kohta tehtud märkustele;

g)

kokkuvõte muude asjakohaste ühenduse poliitikate panusest käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamisse.

a)

võib võtta vastu metoodikastandardid I, III, IV ja V lisa kohaldamiseks;

b)

võib võtta vastu tehnilised vormingud andmete, sealhulgas statistiliste ja kartograafiliste andmete edastamiseks ja töötlemiseks.