–

Federazione nazionale delle imprese elettrotecniche ed elettroniche (Anie) jt, esindajad: avvocati V. Onida, C. Montella ja B. Randazzo,

–

Elettricità Futura Unione delle imprese elettriche italiane ja Confederazione generale dell’agricoltura italiana – Confagricoltura, esindajad: avvocati V. Onida ja B. Randazzo,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato F. Varrone ja G. Aiello,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: S. Eisenberg ja D. Klebs,

–

Kreeka valitsus, esindajad: K. Boskovits, S. Charitaki ja A. Magrippi,

–

Hispaania valitsus, esindajad: S. Centeno Huerta, J. Ruiz Sánchez ja A. Rubio González,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: O. Beynet, K. Talabér‑Ritz, Y. Marinova, G. Gattinara ja T. Maxian Rusche,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikli 216 lõiget 2 koostoimes energiahartaga, mis on kiidetud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse, Euroopa Ühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse nimel heaks nõukogu ja komisjoni 23. septembri 1997. aasta otsusega 98/181/EÜ, ESTÜ, Euratom, mis käsitleb energiaharta lepingu ning energiakasutuse tõhustamist ja sellega seotud keskkonnaküsimusi käsitleva energiaharta protokolli sõlmimist Euroopa ühenduste poolt (EÜT 1998, L 69, lk 1; ELT eriväljaanne 12/01, lk 199; edaspidi „energiaharta“), Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitega 16 ja 17 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 140, lk 16), arvestades õiguskindluse põhimõtet, õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, lojaalse koostöö põhimõtet ning soovitava toime põhimõtet.

2

Taotlused on esitatud kohtuvaidlustes, mille pooled on ühelt poolt kohtuasjas C‑798/18 Federazione nazionale delle imprese elettrotecniche ed elettroniche (riiklik elektrotehnika- ja elektroonikaettevõtjate liit) (Anie) ja 159 fotogalvaanilisi seadmeid kasutades elektritootmisega tegelevat ettevõtjat ning kohtuasjas C‑799/18 Athesia Energy Srl ja 15 muud samas sektoris tegutsevat ettevõtjat ning teiselt poolt ministero dello Sviluppo economico (majandusarengu ministeerium, Itaalia) ja Gestore dei servizi energetici (GSE) SpA, seoses sellega, et tühistati dekreedid, millega rakendati riigisiseseid õigusnorme, millega olid uuesti läbi vaadatud toetustariifid fotogalvaaniliste seadmetega elektri tootmiseks ja vastavate maksete tegemise üksikasjalikud eeskirjad.

3

Energiaharta artikli 10 „Investeeringute soodustamine, kaitse ja kohtlemine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Iga lepinguosaline soodustab ja loob vastavalt käesoleva lepingu sätetele oma territooriumile investeerimiseks stabiilsed, õiglased, soodsad, selged ja arusaadavad tingimused teiste lepinguosaliste investoritele. Kõnealused tingimused sisaldavad kohustust kohelda teiste lepinguosaliste investeeringuid alati ausalt ja õiglaselt. Sellistele investeeringutele tagatakse ka kõige kindlam kaitse ja turvalisus ning ükski lepinguosaline ei takista nende haldamist, hoidmist, kasutamist, nendest kasusaamist või nende võõrandamist mis tahes viisil tarbetute ega diskrimineerivate meetmetega. […]“.

4

Direktiivi 2009/28 põhjendused 14 ja 25 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

5

Direktiivi 2009/28 artiklis 1 „Sisu ja reguleerimisala“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kasutamise edendamiseks. Sellega seatakse kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises ja transpordisektoris. […]“.

6

Selle direktiivi artiklis 3 „Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise kohustuslikud riiklikud üldeesmärgid ja meetmed“ on sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik tagab, et […] taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises 2020. aastal on vähemalt sama suur kui tema riiklik üldeesmärk seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga nimetatud aastal, nagu on sätestatud I lisa A osas esitatud tabeli kolmandas veerus. […]

2.   Liikmesriigid võtavad tõhusalt kavandatud meetmeid, tagamaks et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal on vähemalt sama suur või suurem, kui on ette nähtud I lisa B osas esitatud soovitusliku kujunemiskõveraga.

3.   Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks võivad liikmesriigid muu hulgas võtta järgmisi meetmeid:

[…]“.

7

29. detsembri 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 387, millega rakendatakse direktiiv 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (Decreto legislativo n. 387 – Attuazione della direttiva 2001/77/CE relativa alla promozione dell’energia elettrica prodotta da fonti energetiche rinnovabili nel mercato interno dell’elletricità; GURI nr 25 regulaarne lisa, 31.1.2004, lk 5; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 387/2003“), artiklis 7 oli sätestatud:

„1.   Kuue kuu jooksul alates käesoleva dekreedi jõustumisest võtab ministro delle Attività produttive [(tootmistegevuse minister)] koostöös ministro dell’Ambiente e della Tutela del territorioga [(keskkonna- ja territooriumi kaitse minister)] ning Conferenza unificataga [(ühiskonverents)] kooskõlastatult vastu ühe või mitu dekreeti, milles määratletakse päikeseenergiast elektrienergia tootmise toetamise kriteeriumid.

2.   Ilma et see tooks kaasa kulusid riigieelarvele ja kooskõlas kehtivate ühenduse õigusaktidega, kehtestatakse lõikes 1 osutatud kriteeriumidega:

[…]

[…]“.

8

3. märtsi 2011. aasta seadusandliku dekreedi nr 28, millega rakendatakse direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (Decreto legislativo n. 28 – Attuazione della direttiva 2009/28/CE sulla promozione dell’uso dell’energia da fonti rinnovabili, recante modifica e successiva abrogazione delle direttive 2001/77/CE e 2003/30/CE; GURI nr 71 regulaarne lisa, 28.3.2011, lk 1; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 28/2011“), artiklis 24 „Toetusmeetmed“ oli sätestatud:

„1.   Elektrienergia tootmine taastuvaid energiaallikaid kasutavate seadmetega, mis on kasutusele võetud pärast 31. detsembrit 2012, saab toetust lõikes 2 nimetatud meetmete ja üldkriteeriumide alusel […]

2.   Lõikes 1 osutatud seadmetega elektrienergia tootmine saab toetust järgmiste üldkriteeriumide alusel:

[…]“.

9

Seadusandliku dekreedi artiklis 25 on märgitud:

„1.   Elektrienergia tootmist taastuvallikaid kasutavate ja hiljemalt 31. detsembril 2012 kasutusele võetud seadmetega soodustatakse meetmete abil, mis on olemas käesoleva dekreedi jõustumise ajal […]

[…]

10.   […] [P]ärast [31. maid 2011] kasutusele võetud fotogalvaaniliste päikeseenergiaseadmetega elektrienergia tootmise toetamist reguleerib [majandusarengu ministri] dekreet, mis peab olema vastu võetud 30. aprilliks 2011 koostöös ministro dell’Ambiente e della Tutela del [territorio e del] Marega [(keskkonna ning territooriumi- ja merekaitse minister, Itaalia)] pärast konsulteerimist 28. augusti 1997. aasta seadusandliku dekreedi nr 281 (decreto legislativo no 281) artiklis 8 nimetatud Conferenza unificataga [(ühiskonverents)], järgides järgmisi põhimõtteid:

10

24. juuni 2014. aasta dekreetseaduse nr 91, millega kehtestatakse kiireloomulised sätted põllumajandussektori, keskkonnakaitse ning kooli- ja ülikoolihoonete energiatõhususe ning ettevõtjate loomise ja arendamise huvides, elektritariifide liiga suurte kulude kontrolli all hoidmiseks ning Euroopa Liidu õigusnormidest tulenevate toimingute koheseks kindlaksmääramiseks (Decreto legislativo n. 91 – Disposizioni urgenti per il settore agricolo, la tutela ambientale e l’efficientamento energetico dell’edilizia scolastica e universitaria, il rilancio e lo sviluppo delle imprese, il contenimento dei costi gravanti sulle tariffe elettriche, nonché per la definizione immediata di adempimenti derivanti dalla normativa europea) (GURI nr 144, 24.6.2014), mis kinnitati, muudatustega, 11. augusti 2014. aasta seadusena nr 116 (GURI nr 192 regulaarne lisa, 20.8.2014) (edaspidi „dekreetseadus nr 91/2014“), artiklis 26 on sätestatud:

„1.   Et optimeerida toetuste saamiseks ja andmiseks kuluva aja haldust ja aidata taastuvenergia toetamise poliitikat jätkusuutlikumaks muuta, antakse fotogalvaaniliste päikeseenergiaseadmete abil toodetud elektrienergia toetustariife, mida on tunnustatud seadusandliku dekreedi [nr 387/2003] artiklis 7 ja seadusandliku dekreedi [nr 28/2011] artikli 25 lõikes 10, käesolevas artiklis ette nähtud korras.

2.   Alates 2014. aasta teisest poolaastast annab [GSE] lõikes 1 nimetatud toetustariife püsiva kuumäära alusel, mis on 90% iga tootmisseadme keskmisest aastasest hinnangulisest tootmisvõimsusest kalendrilises tootmisaastas, ning teeb hiljemalt järgmise aasta 30. juuniks tegeliku tootmise põhjal korrigeerimismakse. Tegutsemiskorra määrab GSE kindlaks viieteistkümne päeva jooksul alates käesoleva dekreetseaduse avaldamisest ja see kiidetakse heaks majandusarengu ministri dekreediga.

3.   Alates 1. jaanuarist 2015 korraldatakse üle 200 kW nimivõimsusega seadmetega toodetud elektrienergia toetustariif ettevõtja valikul ümber ühe alltoodud variandi järgi, millest tuleb GSE‑le teatada hiljemalt 30. novembriks 2014:

Kui ettevõtja GSEd ei teavita, siis valib GSE punktis c kirjeldatud variandi.

[…]

5.   Lõigetes 3 ja 4 nimetatud toetustariifi saajal on õigus saada pangapoolset rahastust maksimaalses summas, mis vastab 31. detsembriks 2014 juba saadud toetuse ja lõigete 3 ja 4 mõttes ümber korraldatud toetuse vahele. Niisugust rahastamist on võimalik saada kas kumulatiivselt või alternatiivselt pankadega ad hoc sõlmitavate lepingute, erisätete või Cassa Depositi e Prestiti SpA antud tagatiste alusel […]“.

11

Anie esindab ettevõtjaid, kes tegutsevad Itaalias eesmärgiga toota kaupu ja/või osutada teenuseid elektrotehnika ja elektroonika sektoris või nendega seotud sektorites. Ta on „esmatasandi liit“, millesse on koondunud valdkondlikud ühendused, sealhulgas ühendus Anie Energie Rinnovabili, mille eesmärk on kaitsta taastuvenergeetika sektori tööstust. Teised põhikohtuasja kaebajad on äriühingud ja füüsilisest isikust ettevõtjad, kellele kuulub üks või rohkem üle 200 kW võimsusega fotogalvaanilist tootmisseadet, mille eest nad vastutavad ning mis asuvad eri kohtades Itaalia territooriumil, ning nad on sõlminud GSEga 20‑aastased lepingud, mis kvalifitseeriti Itaalia õiguse järgi eraõiguslikeks lepinguteks, et neile saaks kohaldada fotoelektrilise muundamise teel toodetud elektrienergia jaoks ette nähtud toetustariifi. Kaebajad said seega kasu seadusandliku dekreedi nr 387/2003 artiklis 7 ja seadusandliku dekreedi nr 28/2011 artiklis 25 ette nähtud toetusmeetmetest. GSE on riigi äriühing, kes on täielikult ministero dell’Economia e delle Finanze (majandus- ja rahandusministeerium, Itaalia) kontrolli all ja kellele on energeetikasektoris antud hulgaliselt avalikke ülesandeid.

12

Itaalias kehtivat fotogalvaaniliste seadmetega elektrienergia tootmise toetuste korda muudeti dekreetseaduse nr 91/2014 artikliga 26, mida rakendati ministri 16. ja 17. oktoobri 2014. aasta dekreetidega, mille tühistamist põhikohtuasja kaebajad paluvad Tribunale amministrativo regionale per il Lazios (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia).

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib sisuliselt, et dekreetseaduse nr 91/2014 artikkel 26 nägi ette toetuste ümberkorraldamise üle 200 kW võimsusega seadmete puhul, et optimeerida toetuste kogumise ja maksmise tähtaegade haldamist ning soodustada taastuvate energiaallikate kasutuse toetamise kestlikumat poliitikat. Ta tõdeb samuti, et selle sätte alusel nägi Itaalia seadusandja asjaomase sektori ettevõtjatele ette ülemineku erinevale tariifisüsteemile vastavalt ühele selle sätte lõikes 3 sätestatud variandile. Kõik need variandid mõjutavad vaieldamatult negatiivselt nende ettevõtjate olukorda, nagu see on kindlaks määratud nende ja GSE vahel sõlmitud toetuslepingutes, lisades nendesse lepingutesse toetustariifide kestuse või suuruse osas uusi üksikasju.

14

Konkreetselt nendib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et dekreetseaduse nr 91/2014 artikli 26 kohaselt tuli 2014. aasta teisel poolaastal toetustariife maksta püsivate kuumaksetena 90% ulatuses iga seadme hinnangulisest keskmisest tootmisvõimsusest kalendriaastal, tehes seejärel tegeliku tootmise põhjal korrigeerimismakse. Nii muudeti selle sättega kehtivaid lepingutingimusi, asendades „tegeliku toodangu“ kriteeriumi „keskmise aastase tootmisvõimsuse“ kriteeriumiga, võtmata arvesse asjaolu, et kõnealuste toetuste saajad olid liitunud toetuskavaga erinevatel tingimustel.

15

Põhikohtuasja kaebajad väidavad selles kohtus, et ministri 16. ja 17. oktoobri 2014. aasta dekreedid mõjutasid negatiivselt juba olemasolevaid suhteid, mille suhtes kehtisid juba vastavad toetustariifide määramise otsused ja GSEga sel alusel sõlmitud lepingud, ning kahjustasid tõsiselt nende õiguspärast ootust. Nad väidavad ka, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet ja direktiivi 2009/28, kuna dekreetseaduse nr 91/2014 artikliga 26 kehtestati tagasiulatuvalt vähem soodsad toetusmeetmed, mis võivad moonutada juba tehtud investeeringute algseid tingimusi, ning et see artikkel tuleb järelikult jätta kohaldamata vastuolu tõttu liidu esmase ja teisese õigusega. Majandusarengu ministeerium palub jätta nende ministri dekreetide peale esitatud kaebused rahuldamata.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhikohtuasjad on osa ulatuslikust kohtuvaidluste kogumist, mille raames põhikohtuasjade kaebajatega analoogses olukorras olevad ettevõtjad tõstatasid samad küsimused nagu põhikohtuasjades. Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas Corte costituzionalele (konstitutsioonikohus, Itaalia) küsimuse, kas dekreetseaduse nr 91/2014 artikli 26 lõige 3 on põhiseadusega kooskõlas. Corte costituzionale (konstitutsioonikohus, Itaalia) otsustas 24. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusega, et kõnealune õigusnorm ei ole Itaalia põhiseadusega vastuolus. See kohus sedastas, et nimetatud säte kujutab endast sekkumist, mis, tasakaalustades õiglaselt vastandlikke huvisid, vastab üldisele huvile – püüule ühitada taastuvatest energiaallikatest energia tootmise toetuspoliitikat selle koormuse vähendamisega, mis elektrienergia lõpptarbijatele eelnevaga seotud kulude näol langeb. Lisaks otsustas see kohus, et põhikohtuasjas kõne all oleva toetuskava muutmine ei olnud ettenägematu ega ootamatu, mistõttu ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja oleks saanud võtta arvesse võimalikku seadusandlikku arengut, arvestades toetuskavade ajutist ja muutlikku laadi.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) käsitletud otsusega ei lahendatud ära teatavaid küsimusi, mis on põhikohtuasjade lahendamiseks asjakohased, ning et Euroopa Kohtule tuleb esitada eelotsuse küsimus, et teha kindlaks, kas liikmesriigi seadusandjal on liidu õiguse alusel lubatud sekkuda viisil, mis mõjutab ebasoodsalt mitte üksnes üldist toetuskava, mida kohaldatakse asjasse puutuva sektori ettevõtjatele, vaid ka lepinguid, mille need ettevõtjad on individuaalselt sõlminud riigi äriühinguga, käesoleval juhtumil GSEga, et panna paika konkreetsed toetusmeetmed 20‑aastaseks ajavahemikuks.

18

Eelkõige soovib ta teada, kas vaidlusalused riigisisesed õigusnormid on kooskõlas õiguskindluse üldpõhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse üldpõhimõttega, kuna põhikohtuasjas kõne all oleva seadusandliku meetmega muudeti ühepoolselt õiguslikke tingimusi, mille alusel põhikohtuasja kaebajad alustasid oma majandustegevust, ja seda erandlike asjaolude puudumisel, mis sellist muutmist õigustaksid. Samadel põhjustel kahtleb nimetatud kohus ka selles, kas need sätted on kooskõlas harta artiklitega 16 ja 17, mis käsitlevad vastavalt ettevõtlusvabadust ja omandiõigust, ning energiaharta artikliga 10.

19

Lisaks võivad vaidlusalused riigisisesed õigusnormid eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul olla vastuolus direktiivi 2009/28 artikli 3 lõike 3 punktiga a, kuna need võivad negatiivselt mõjutada fotogalvaaniliste seadmetega elektri tootmise toetuskavasid, mis peaksid selle direktiivi kohaselt olema stabiilsed ja püsivad. Need sätted võivad kahjustada ka energiapoliitika eesmärke selle direktiivi tähenduses.

20

Selles olukorras otsustas Tribunale ammistrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule mõlemas liidetud kohtuasjas järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [liidu] õigus keelab kohaldada selliseid liikmesriigi õigusnorme nagu [dekreetseaduse nr 91/2014] […] artikli 26 lõiked 2 ja 3, mis kas vähendavad toetusi, mis on seadusega juba ette nähtud ning vastavates, fotoelektrilise muundamise teel saadud elektrienergia tootjate ning selleks volitatud riigi äriühingu [GSE] vahel ad hoc sõlmitud lepingutes kindlaks määratud, või siis viivitavad märkimisväärselt nende väljamaksmist;

täpsemalt, kas need liikmesriigi õigusnormid on kooskõlas selliste [liidu] õiguse üldpõhimõtetega nagu õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, õiguskindluse põhimõte, lojaalse koostöö põhimõte ja soovitava toime põhimõte; […] [harta] artiklitega 16 ja 17; direktiiviga [2009/28] ja sellega, kuidas see direktiiv reguleerib toetuskavasid, ning ELTL artikli 216 lõikega 2, eriti koostoimes [energiahartaga]?“

21

Euroopa Kohtu presidendi 5. veebruari 2019. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑798/18 ja C‑799/18 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

22

Oma küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2009/28 artikli 3 lõike 3 punkti a ning harta artikleid 16 ja 17 koostoimes õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega ning energiaharta artikliga 10 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et niisuguse toetuse makseid, mis on mõeldud elektrienergia tootmiseks fotogalvaaniliste päikeseenergiaseadmetega ja mis on varem määratud haldusotsustega ning kinnitatud seadmete käitajate ja riigi äriühingu vahel sõlmitud ad hoc‑lepingutega, vähendatakse või nende maksmine lükatakse edasi.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et dekreetseaduse nr 91/2014 artikliga 26 korraldati ümber üle 200 kW võimsusega seadmete toetused, mida antakse seadusandliku dekreedi nr 387/2003 artikli 7 või seadusandliku dekreedi nr 28/2011 artikli 25 alusel, et optimeerida toetuste kogumise ja maksmise tähtaegade haldamist ning soodustada taastuvate energiaallikate toetamise kestlikumat poliitikat. Artikli 26 lõikes 2 on niisiis ette nähtud, et alates 2014. aasta teisest poolaastast tuleb toetustariife maksta püsiva kuumäära alusel kuni 90% iga seadme hinnangulisest keskmisest aastasest tootmisvõimsusest tootmise kalendriaasta jooksul, tehes seejärel tegeliku tootmise põhjal korrigeerimismakse. Lisaks kehtestas ta ülemineku erinevale tariifisüsteemile vastavalt ühele selle artikli lõikes 3 nimetatud variantidest, st toetusperioodi pikendati 24 aastale, vähendades iga-aastaseid makseid proportsionaalselt, kindlaksmääratud protsendimäära võrra, vähendades makseid ajavahemikul 2015–2019, mida kompenseerib kasv järgmisel perioodil, või vähendades tariifi protsendi võrra, mis tuleb kindlaks määrata seadmete nominaalvõimsuse alusel.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et nimetatud artikkel 26 võib olla vastuolus liidu õigusega, sest see vähendas tariife ja muutis niisuguste toetuste maksmise korda, mis olid juba antud vastavalt seadusandliku dekreedi nr 387/2003 artiklile 7 ja seadusandliku dekreedi nr 28/2011 artikli 25 lõikele 10 ning kinnitatud GSE ja fotogalvaaniliste seadmete käitajate vahel individuaalselt sõlmitud lepingutega, kus olid ära märgitud konkreetsed toetustariifid ja nende maksmise eritingimused 20‑aastase ajavahemiku kestel.

25

Sellega seoses tuleb esiteks märkida direktiivi 2009/28 kohta, mida põhikohtuasjas vaidluse all oleva toetuskavaga on soovitud rakendada, et selle direktiivi eesmärk – nagu nähtub direktiivi artiklist 1 – on kehtestada üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kasutamise edendamiseks, seades kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises.

26

Direktiivi 2009/28 artikli 3 lõike 3 punktis a on sätestatud, et liikmesriigid võivad kohaldada muu hulgas toetuskavasid selle direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks, mille kohaselt tagab iga liikmesriik ühelt poolt, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises 2020. aastal on vähemalt sama suur kui tema riiklik üldeesmärk seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga nimetatud aastal, nagu on sätestatud nimetatud direktiivi I lisa A osas, ning teiselt poolt võtavad liikmesriigid tõhusalt kavandatud meetmeid, tagamaks, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal on vähemalt sama suur või suurem, kui on ette nähtud sama direktiivi I lisa B osas esitatud soovitusliku kujunemiskõveraga.

27

Lisaks on selle direktiivi põhjenduses 25 märgitud, et „[l]iikmesriikidel on erinevad taastuvenergia võimalused“ ning et on väga oluline, et nad saaksid riigisiseste toetuskavade nõuetekohase toimimise kindlustamiseks juhtida oma riigisiseste toetuskavade mõju ja kulusid vastavalt oma erinevatele võimalustele.

28

Nagu nähtub direktiivi 2009/28 artikli 3 lõike 3 punkti a sõnastusest endast, ja eriti sõnast „võivad“, ei ole liikmesriigid mingilgi moel kohustatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamiseks võtma vastu toetuskavasid. Neil on nimelt kaalutlusruum meetmete osas, mida nad peavad sobivaks selliste kohustuslike riiklike üldeesmärkide saavutamiseks, mis on sätestatud direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 koostoimes direktiivi I lisaga. Selline kaalutlusruum tähendab, et liikmesriikidel on vabadus toetuskavasid vastu võtta, muuta või tühistada, eeskätt tingimusel, et need eesmärgid on täidetud (11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Agrenergy ja Fusignano Due, C‑180/18, C‑286/18 ja C‑287/18, EU:C:2019:605, punkt 27).

29

Tuleb samuti rõhutada, et nagu tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, peavad liikmesriigid juhul, kui nad võtavad vastu liidu õigust rakendavaid meetmeid, pidama kinni selle õiguse üldpõhimõtetest, mis hõlmavad muu hulgas õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet (vt selle kohta 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Agrenergy ja Fusignano Due, C‑180/18, C‑286/18 ja C‑287/18, EU:C:2019:605, punkt 28 ning seal viidatud kohtupraktika).

30

Sellest järeldub, et direktiivi 2009/28 artikli 3 lõike 3 punktiga a ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu dekreetseaduse nr 91/2014 artikli 26 lõiked 2 ja 3, mis muudavad toetuskava, vähendades tariife, ja muudavad fotogalvaaniliste seadmetega elektrienergia tootmisele toetuste maksmise korda, tingimusel et need õigusnormid järgivad neid põhimõtteid.

31

Teiseks tuleb harta artiklite 16 ja 17 kohta märkida, et nagu nähtub vastavalt nende pealkirjadest ja sisust, rakendatakse seadusandliku dekreediga nr 387/2003 direktiivi 2001/77 ja seadusandliku dekreediga nr 28/2011 võeti Itaalia õigusesse üle direktiiv 2009/28, millega tunnistati esimene direktiiv kehtetuks. Sellest järeldub, et nende seadusandlike dekreetide sätetega rakendatakse liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, mistõttu on see põhikohtuasjades kohaldatav. Järelikult tuleb niisuguse ülevõtmise käigus saavutada hartas tagatud põhiõiguste kaitsetase, sõltumata kaalutlusruumist, mis liikmesriikidel niisuguse ülevõtmise käigus on (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Pelham jt, C‑476/17, EU:C:2019:624, punkt 79).

32

Mis esiteks puudutab harta artiklit 17, siis on selle lõikes 1 sätestatud, et igaühel õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit ning kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ette nähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Lisaks võib omandi kasutamist reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides.

33

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et harta artiklis 17 tagatud õigus omandile puudutab mitte selliseid pelgalt ärilisi huve või võimalusi, mille muutlikkus on majandustegevusele loomuldasa omane, vaid varalise väärtusega õigusi, millest õiguskorda arvestades tuleneb omandatud õiguslik seisund, mis võimaldab õiguste omajal neid õigusi enda kasuks sõltumatult teostada (22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 34, ja 21. mai 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari (põllumajandusmaa kasutusvaldus), C‑235/17, EU:C:2019:432, punkt 69).

34

Seega tuleb käesoleval juhul hinnata, kas harta artikli 17 lõikega 1 antud tagatised laienevad sellistele fotogalvaanilise energia tootmise toetustele, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille summasid ei ole veel makstud, kuid mis anti olemasoleva abikava raames.

35

Mis sellega seoses puudutab kõigepealt küsimust, kas on võimalik asuda seisukohale, et neil toetustel on varaline väärtus, siis tuleneb Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mis käsitleb Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 1 artiklit 1, mida tuleb harta artikli 52 lõikest 3 tulenevalt arvesse võtta, et selle protokolli artiklis 1 kasutatud mõistel „vara“ on autonoomne ulatus, mis ei piirdu materiaalse vara omandiga, ja teatavaid muudki vara hulka kuuluvaid õigusi ja huvisid saab käsitada „varaliste õigustena“ (EIK 22. juuni 2004. aasta otsus Broniowski vs. Poola, CE:ECHR:2004:0622JUD003144396, punkt 129).

36

Euroopa Inimõiguste Kohus otsustas seega, et teatavail tingimustel võib mõiste „vara“ hõlmata varalisi väärtusi, sh nõudeõigusi (vt selle kohta EIK 28. septembri 2004. aasta otsus Kopecký vs. Slovakkia, CE:ECHR:2004:0928JUD004491298, punkt 35).

37

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikutest, et GSE sõlmis asjasse puutuvate fotogalvaaniliste seadmete käitajatega seadusandliku dekreedi nr 387/2003 artikli 7 ja seadusandliku dekreedi nr 28/2011 artikli 25 lõike 10 alusel ad hoc ja individuaalselt lepingud ning et nendes lepingutes olid märgitud konkreetsed toetustariifid ja nende maksmise kestus. Seega ilmneb, et nende sätete alusel saadud toetused, mida kinnitati nimetatud lepingutega, ei kujutanud endast pelgalt ärilisi huve või võimalusi, vaid neil oli varaline väärtus.

38

Käesoleva kohtuotsuse punktis 33 viidatud kohtupraktikat silmas pidades tuleb siiski veel selleks, et niisuguste toetuste saamise õigus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, saaks kuuluda harta artikliga 17 tagatud kaitse alla, analüüsida küsimust, kas see õigus kujutab endast omandatud õiguslikku seisundit selle kohtupraktika tähenduses (vt analoogia alusel 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 36).

39

Euroopa Kohus tõdes 3. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. komisjon (C‑398/13 P, EU:C:2015:535) punktis 61, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mis käsitleb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 1 artiklit 1, ilmneb, et tulevikus tekkivat tulu saab pidada „varaks“, mis saab kuuluda harta artikli 17 tagatud kaitse alla, ainult siis, kui see on juba saadud, kui selle kohta on olemas kindel nõue või kui esinevad erilised asjaolud, mis annavad alust puudutatud isiku õiguspäraseks ootuseks varalise väärtuse saamisele.

40

Seega tuleb käesoleva kohtuotsuse punktidest 30 ja 39 lähtudes analüüsida õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete ulatust seoses põhikohtuasjas kõne all olevate riigisiseste õigusnormidega.

41

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab õiguskindluse põhimõte, millega kaasneb õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, esiteks, et õiguslik regulatsioon oleks selge ja täpne, ning teiseks, et selle kohaldamine oleks tema subjektidele ettenähtav, eelkõige siis, kui need normid võivad eraisikute ja äriühingute jaoks kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi. Nimetatud põhimõte nõuab esmajoones seda, et liidu õigusnormid peavad võimaldama puudutatud isikutel täpselt teada oma kohustuste ulatust, mida need õigusnormid neile ette näevad, ja neil isikutel peab olema võimalik selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Agrenergy ja Fusignano Due, C‑180/18, C‑286/18 ja C‑287/18, EU:C:2019:605, punktid 29 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika).

42

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb samuti, et iga ettevõtja, kellele liikmesriigi ametivõim on tekitanud põhjendatud lootusi, võib tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Juhul kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja oleks aga saanud tema huve mõjutada võiva meetme vastuvõtmist ette näha, ei saa ta sellegipoolest sellele põhimõttele enam tugineda, kui see meede on juba vastu võetud. Lisaks ei saa ettevõtjatel olla õiguspärast ootust kehtiva olukorra säilimise suhtes, kuna liikmesriigi ametivõimud võivad oma kaalutlusõigust kasutades seda olukorda muuta (11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Agrenergy ja Fusignano Due, C‑180/18, C‑286/18 ja C‑287/18, EU:C:2019:605, punkt 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

43

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas sellised liikmesriigi õigusnormid, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, on nimetatud põhimõtetega kooskõlas, kuna Euroopa Kohus on ELTL artikli 267 alusel eelotsust tehes ainult pädev andma sellele liikmesriigi kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamist puudutavad asjaolud, mis võimaldavad liikmesriigi kohtul seda kooskõla hinnata. Eelotsusetaotluse esitanud kohus võib selleks võtta arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, mis tulenevad asjaomaste õigusaktide sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest (vt eelkõige 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Agrenergy ja Fusignano Due, C‑180/18, C‑286/18 ja C‑287/18, EU:C:2019:605, punktid 33–34 ning seal viidatud kohtupraktika).

44

Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, tuleb eelkõige välja tuua järgnevad Euroopa Kohtule esitatud toimikutest nähtuvad asjaolud.

45

Mis puudutab kõigepealt seadusandlikku dekreeti nr 387/2003, millega kehtestati Itaalias fotogalvaaniliste seadmetega elektrienergia tootmise toetuskord, võttes üle direktiivi 2001/77, siis selle seadusandliku dekreedi artikli 7 lõikest 2 nähtub, et fotogalvaaniliste seadmetega toodetud elektri kohta kehtestati ministrite dekreetidega, mis seda seadusandlikku dekreeti rakendavad, erisoodustariif järjest vähenevas summas ja kestusaeg, mis võimaldab tagada investeerimiskulude õiglase hüvitamise. Nende dekreetidega kehtestati ka kõikide toetuskõlblike seadmete elektri koguvõimsuse ülempiir.

46

Artikli 7 sõnastust ennast võib järelikult – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei tulene teisti – pidada selliseks, mis juhib käesoleva kohtuotsuse punktis 42 viidatud kohtupraktika tähenduses ettevaatliku ja mõistliku ettevõtja tähelepanu sellele, et kõnealused toetused ei olnud kõikidele asjaomastele ettevõtjatele kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul tagatud, võttes eelkõige arvesse viidet toetustariifide vähenevale summale ja toetusperioodi piiratusele ning ülempiiri kehtestamist toetuskõlblikule elektri koguvõimsusele.

47

Mis puudutab seejärel seadusandlikku dekreeti nr 28/2011, millega tunnistati kehtetuks seadusandlik dekreet nr 387/2003, siis on Euroopa Kohus juba sisuliselt teinud sama tuvastuse, otsustades 11. juuli 2019. aasta kohtuotsuse Agrenergy ja Fusignano Due (C‑180/18, C‑286/18 ja C‑287/18, EU:C:2019:605) punktis 44, et selle dekreediga kehtestatud riigisisesed sätted on sellist laadi, mis andis ettevaatlikule ja mõistlikule ettevõtjale kohe teada, et liikmesriigi ametivõimud võivad fotogalvaaniliste päikeseenergiaseadmete suhtes kohaldatavat toetuskava muuta või selle isegi tühistada, võtmaks arvesse teatud asjaolude muutumist.

48

Seadusandliku dekreedi nr 28/2011 artiklis 25 oli nimelt sätestatud, et fotogalvaaniliste seadmetega elektrienergia tootmise toetamist reguleerib ministri dekreet, millega kehtestatakse aastane piirang toetuskõlblike fotogalvaaniliste seadmetega toodetud elektri koguvõimsusele ning toetustariifid, arvestades tehnoloogia ja seadmete hinna langust ning muudes liikmesriikides kohaldatavaid toetusmeetmeid ja seadmete asukoha olemust.

49

Lõpuks nähtub GSEga sõlmitud lepingute kohta Euroopa Kohtule esitatud toimikutest esimesena, et asjaomaste, enne 31. detsembrit 2012 kasutusele võetud fotogalvaaniliste seadmete omanikega sõlmitud lepingutes olid üksnes ette nähtud praktilised tingimused GSE varasema haldusotsusega määratud toetuste maksmiseks. Itaalia valitsuse sõnul kvalifitseeris Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) need lepingud haldusakti alusel sõlmitud avalik‑õiguslikeks lepinguteks.

50

Teisena, mis puudutab toetusi pärast 31. detsembrit 2012 kasutusele võetud seadmetele, siis nagu nähtub seadusandliku dekreedi nr 28/2011 artikli 24 lõike 2 punkti d sõnastusest, „anti“ need GSE ja puudutatud käitiste eest vastutavate üksuste vahel sõlmitud eraõiguslike lepingute alusel, mis olid sõlmitud elektri- ja gaasiameti koostatud tüüplepingu vormil.

51

Järelikult ilmneb, nagu märkis Itaalia valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et puudutatud fotogalvaaniliste seadmete käitajate ja GSE vahel sõlmitud lepingud olid allkirjastatud tüüplepingu vormil; et nende kui sellistega ei antud käitistele toetusi, vaid need määrasid kindlaks üksnes nende maksmise viisi, ning et vähemalt pärast 31. detsembrit 2012 sõlmitud lepingute puhul oli GSE jätnud endale õiguse lepingute tingimusi ühepoolselt muuta võimalike seadusandlike arengute tõttu, nagu see oli ka neis lepingutes sõnaselgelt ära nimetatud. Need üksikasjad kujutasid endast seega ettevõtjatele piisavalt selget märki sellest, et kõnesolevaid toetusi võidakse muuta või need võidakse tühistada.

52

Lisaks ei mõjuta dekreetseaduse nr 91/2014 artikli 26 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud meetmed juba väljamakstud toetusi, vaid neid kohaldatakse alles alates selle dekreetseaduse jõustumisest ja üksnes nende toetuste suhtes, mis on ette nähtud, ent ei kuulu veel maksmisele. Järelikult ei ole need meetmed tagasiulatuvad, vastupidi sellele, mida väidavad põhikohtuasja kaebajad.

53

Kõik need asjaolud näivad – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei tulene teisiti – selgelt ilmnevat põhikohtuasjas kõne all olevatest riigisisestest õigusnormidest, mistõttu oli nende kohaldamine põhimõtteliselt ettenähtav. Euroopa Kohtule esitatud toimikutest nähtub nimelt, et põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid avaldati nõuetekohaselt ja olid piisavalt täpsed ning et nende sisu oli põhikohtuasja kaebajatele teada. Seega ei saa ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja nende õigusnormide muudatuste tõttu tugineda õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumisele.

54

Järelikult tuleb tõdeda, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 48 märkis, et asjasse puutuvate fotogalvaaniliste seadmete käitajate väidetav õigus saada põhikohtuasjas kõne all olevaid toetusi GSEga sõlmitud lepingute kogu kestuse jooksul muutumatult ei kujuta endast omandatud õiguslikku seisundit ega kuulu harta artiklis 17 ette nähtud kaitse alla, ning seega, et nende toetuste suuruse või maksmise korra muutmist niisuguse riigisisese õigusnormiga nagu dekreetseaduse nr 91/2014 artikkel 26 ei saa samastada sellise omandiõiguse riivega, nagu seda õigust on tunnustatud harta artiklis 17.

55

Teiseks tuleb harta artikli 16 kohta märkida, et see tagab ettevõtlusvabaduse ja näeb ette, et seda tunnustatakse liidu õiguse ning riigisiseste õigusaktide ja tavade kohaselt.

56

Selle kohta ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et harta artikliga 16 tagatud kaitse hõlmab majandus- või äritegevuse vabadust, lepinguvabadust ja vaba konkurentsi, nagu see tuleneb sama artikli kohta antud selgitustest, mida vastavalt ELL artikli 6 lõike 1 kolmandale lõigule ja harta artikli 52 lõikele 7 tuleb harta tõlgendamisel arvesse võtta (22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus Sky Österreich, C‑283/11, EU:C:2013:28, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Lepinguvabaduse all harta artikli 16 tähenduses peetakse silmas eelkõige majanduspartneri vaba valikut ning vabadust määrata kindlaks teenuse eest nõutav hind (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Polkomtel, C‑277/16, EU:C:2017:989, punkt 50).

58

Käesoleval juhul väidavad põhikohtuasja kaebajad, et dekreetseaduse nr 91/2014 artikli 26 lõiked 2 ja 3 rikuvad GSEga sõlmitud lepingutes ette nähtud toetuste saajate lepinguvabadust ning nende õigust käsutada vabalt oma majanduslikke ja rahalisi vahendeid, kuna selle dekreetseadusega muudeti nende toetuste andmise tingimusi.

59

Ent nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 49 ja 50, nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikutest esiteks, et niisuguste seadmete omanikega sõlmitud lepingud, mida rakendati enne 31. detsembrit 2012, nägid ette üksnes varasemate haldusotsustega antud toetuste väljamaksmise praktilised tingimused, ja teiseks, et pärast seda kuupäeva kasutusele võetud seadmetele mõeldud toetused kinnitati GSE ja puudutatud seadmete käitajate vahel sõlmitud tüüplepingutega, millega kehtestati üksnes nende toetuste maksmise kord.

60

Järelikult ilmneb, et põhikohtuasja kaebajatel ei olnud voli GSEga sõlmitud lepingute sisu üle läbi rääkida. Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 70 märkis, seisneb teise poole lepinguvabadus juhul, kui tegemist on ühe lepingupoole koostatud tüüplepinguga, sisuliselt selle üle otsustamisel, kas ta nõustub sellise lepingu tingimustega või mitte. Lisaks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 51, jättis GSE endale vähemalt pärast 31. detsembrit 2012 sõlmitud lepingutes õiguse ühepoolselt muuta nende lepingute tingimusi.

61

Seega ei saa põhikohtuasjas kõne all olevaid riigisiseseid õigusnorme – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollist ei tulene teisiti – pidada põhikohtuasjades kõne all olevate lepingute poolte lepinguvabaduse riiveks harta artikli 16 tähenduses.

62

Nimelt hõlmab selles sättes tagatud ettevõtlusvabadus endas ka iga ettevõtja õigust oma majandus-, tehnilisi ja finantsressursse vabalt käsutada vastutuse piires, mida ta kannab omaenda tegude eest (27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus UPC Telekabel Wien, C‑314/12, EU:C:2014:192, punkt 49, ja 30. juuni 2016. aasta kohtuotsus Lidl, C‑134/15, EU:C:2016:498, punkt 27).

63

Muu hulgas kujutab endast kõnealuse õiguse piirangut aga kohustus võtta meetmeid, mis võivad ettevõtja jaoks kaasa tuua suure kulu, mõjutada märkimisväärselt tema tegevuse korraldust või nõuda keerulisi ja kompleksseid tehnilisi lahendusi (vt selle kohta 27. märtsi 2014. aasta kohtuotsus UPC Telekabel Wien, C‑314/12, EU:C:2014:192, punkt 50).

64

Käesoleval juhul ei näi siiski, et dekreetseaduse nr 91/2014 artikkel 26 oleks piiranud käesoleva kohtuotsuse punktides 62 ja 63 viidatud kohtupraktika tähenduses asjasse puutuvate fotogalvaaniliste seadmete käitajate õigust oma ressursse vabalt käsutada, kuna toetustariife, nii nagu need määrati haldusaktidega ja kinnitati käitajate ja GSE vahel sõlmitud lepingutes, ei saa pidada sellisteks ressurssideks, sest nagu sisuliselt nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 51–53, on tegemist üksnes ette nähtud, ent mitte veel maksmisele kuuluvate toetustega, ja need käitajad ei saa tugineda õiguspärasele ootusele saada niisuguseid toetusi muutumatul kujul.

65

Järelikult ei nähtu Euroopa Kohtule esitatud toimikutest, et dekreetseaduse nr 91/2014 artikli 26 lõiked 2 ja 3 oleksid kehtestanud fotogalvaaniliste seadmete käitajatele sellised piirangud, nagu on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 63 viidatud kohtupraktikas.

66

Järelikult tuleb tõdeda, et niisugust riigisisest õigusnormi nagu dekreetseaduse nr 91/2014 artikkel 26 ei saa pidada harta artiklis 16 sätestatud ettevõtlusvabadust riivavaks.

67

Kolmandaks, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas dekreetseaduse nr 91/2014 artikli 26 lõiked 2 ja 3 on kooskõlas energiaharta artikliga 10, siis tuleb märkida, et ELTL artikli 216 lõiget 2 arvestades on see harta liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele siduv, kuna harta on segatüüpi leping.

68

Energiaharta artiklis 10 on sätestatud, et iga lepinguosaline soodustab ja loob vastavalt käesoleva lepingu sätetele oma territooriumile investeerimiseks stabiilsed, õiglased, soodsad, selged ja arusaadavad tingimused „teiste lepinguosaliste“ investoritele.

69

Energiaharta artikli 10 sõnastusest nähtub, et selles sätestatud tingimused peavad olema tagatud teiste lepinguosaliste investoritele.

70

Käesoleval juhul ei ilmne aga Euroopa Kohtule esitatud toimikutest, et üks või mitu asjaomast investorit oleksid teiste lepingupoolte investorid energiaharta artikli 10 tähenduses või et nad oleksid investorina väitnud, et seda artiklit on rikutud. Järelikult ei ole energiaharta artikkel 10 põhikohtuasjades kohaldatav, mistõttu ei ole vaja analüüsida, kas riigisisesed õigusnormid on selle sättega kooskõlas.

71

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et kui kontrollist, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvesse võttes tegema, ei tulene teisiti, tuleb direktiivi 2009/28 artikli 3 lõike 3 punkti a ning harta artikleid 16 ja 17 koostoimes õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et niisuguse toetuse makseid, mis on mõeldud elektrienergia tootmiseks fotogalvaaniliste päikeseenergiaseadmetega ja mis on varem määratud haldusotsustega ning kinnitatud seadmete käitajate ja riigi äriühingu vahel sõlmitud ad hoc‑lepingutega, vähendatakse või nende maksmine lükatakse edasi – niisugune vastuolu puudub tingimusel, et kõne all on maksed, mis on juba ette nähtud, ent ei kuulu veel tasumisele.

72

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Kui kontrollist, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid arvesse võttes tegema, ei tulene teisiti, tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta artikli 3 lõike 3 punkti a ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 16 ja 17 koostoimes õiguskindluse põhimõtte ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et niisuguse toetuse makseid, mis on mõeldud elektrienergia tootmiseks fotogalvaaniliste päikeseenergiaseadmetega ja mis on varem määratud haldusotsustega ning kinnitatud seadmete käitajate ja riigi äriühingu vahel sõlmitud ad hoc‑lepingutega, vähendatakse või nende maksmine lükatakse edasi – niisugune vastuolu puudub tingimusel, et kõne all on maksed, mis on juba ette nähtud, ent ei kuulu veel tasumisele.