1

Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada

2

Nõukogu 27. septembri 1996. aasta direktiivi 96/62/EÜ välisõhu kvaliteedi hindamise ja juhtimise kohta (EÜT 1996, L 296, lk 55; ELT eriväljaanne 15/03, lk 95) artikli 7 „Välisõhu kvaliteedi parandamine – Üldnõuded“ lõigetes 1 ja 3 oli sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad piirtasemetest kinnipidamiseks vajalikke meetmeid.

[…]

3.   Liikmesriigid koostavad tegevuskavad ja näitavad neis ära meetmed, mida tuleb võtta kiiresti, kui on oht, et piir- ja/või häiretasemed ületatakse, et seda ohtu ja sellise olukorra kestvust vähendada. Sellistes kavades võib olenevalt konkreetsest olukorrast näha ette meetmeid tegevuse, sealhulgas maanteeliikluse juhtimiseks ja vajaduse korral peatamiseks, mis aitavad kaasa ületatud piirtasemete saavutamiseks.“

3

Selle direktiivi artikli 8 „Meetmed, mida kohaldatakse piirkondades, kus saasteainete tase ületab piirtasemeid“ lõigetes 1, 3 ja 4 oli sätestatud:

„1.   Liikmesriigid koostavad nimekirjad piirkondade ja aglomeraatide kohta, kus ühe või mitme saasteaine tase ületab nii piirtaset kui ka selle ületamismäära.

[…]

3.   Liikmesriigid võtavad lõikes 1 osutatud piirkondades ja aglomeraatides meetmeid, tagamaks et koostatakse või rakendatakse kava või programm piirtaseme saavutamiseks kindlaksmääratud aja jooksul.

Kõnealune kava või programm, mis peab olema kättesaadav avalikkusele, peab sisaldama vähemalt IV lisas kirjeldatud teavet.

4.   Liikmesriigid koostavad lõikes 1 osutatud piirkondade ja aglomeraatide kohta, kus ühe või mitme saasteaine tase ületab piirtaset, kompleksse kava, mis hõlmab kõiki asjaomaseid saasteaineid.“

4

Nimetatud direktiivi artikli 11 „Teabe ja aruannete edastamine“ kohaselt pidid liikmesriigid esitama komisjonile igal aastal aruande NO2 sisalduse piirtasemete järgimise kohta.

5

Nõukogu 22. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/30/EÜ vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ning lämmastikoksiidide, tahkete osakeste ja plii piirtasemete kohta välisõhus (EÜT 1999, L 163, lk 41; ELT eriväljaanne 15/04, lk 164) artiklis 4 „Lämmastikdioksiid ja lämmastikoksiidid“ oli sätestatud:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid selle tagamiseks, et artikli 7 kohaselt hinnatud lämmastikdioksiidi ja, kui see on võimalik, lämmastikoksiidide sisaldus välisõhus ei ületaks II lisa I jaos ettenähtud piirtasemeid alates selles lisas märgitud tähtaegadest.

II lisa I jaos ettenähtud lubatud ületamismäärasid kohaldatakse kooskõlas [direktiivi 96/62] artikli 8 nõuetega.

2.   Lämmastikdioksiidi sisalduse häiretaseme väärtused välisõhus on ette nähtud II lisa II jaos.“

6

Inimeste tervise kaitse puhul määrati direktiivi 1999/30 II lisas kuupäevaks, alates millest tuli NO2 piirtasemeid järgida, 1. jaanuar 2010.

7

Selle direktiivi artikli 12 kohaselt pidid liikmesriigid direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid jõustama hiljemalt 19. juuliks 2001.

8

Direktiiviga 2008/50, mis jõustus 11. juunil 2008, asendati viis välisõhu kvaliteedi muutuste ja juhtimisega seotud varem kehtinud õigusakti, eelkõige direktiivid 96/62 ja 1999/30, mis tunnistati direktiivi 2008/50 artiklist 31 nähtuvalt kehtetuks alates 11. juunist 2010.

9

Selle direktiivi XI lisas on siiski märgitud, et kuupäevaks, alates millest tuleb NO2 piirtasemeid järgida, on 1. jaanuar 2010.

10

Direktiivi 2008/50 artikli 1 „Eesmärk“ punktides 1–3 on sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga sätestatakse meetmed, mille eesmärgid on järgmised:

välisõhu kvaliteedi eesmärkide määratlemine ja püstitamine, et vältida, ära hoida või vähendada kahjulikku mõju inimeste tervisele ja kogu keskkonnale;

välisõhu kvaliteedi hindamine liikmesriikides ühiste meetodite abil ja ühiste kriteeriumide alusel;

teabe saamine välisõhu kvaliteedi kohta, et aidata võidelda õhusaaste ja selle kaasnähtuste vastu ning jälgida pikaajalisi suundumusi ja edusamme, mis tulenevad siseriiklikest ja ühenduse meetmetest“.

11

Selle direktiivi artikli 2 „Mõisted“ punktides 5, 8, 16–18 ja 24 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]

12

Direktiivi artikli 13 „Inimeste tervise kaitseks ette nähtud piirtasemed ja häiretasemed“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et kõigis nende piirkondades ja linnastutes ei ületaks vääveldioksiidi, PM10, plii ja süsinikmonooksiidi tasemed välisõhus XI lisas määratud piirtasemeid.

Lämmastikdioksiidi ja benseeni suhtes XI lisas määratletud piirtasemeid ei tohi ületada alates selles lisas märgitud tähtpäevadest.

Nende nõuete järgimist hinnatakse kooskõlas III lisaga.

XI lisas sätestatud lubatud ületamismäära kohaldatakse vastavalt artikli 22 lõikele 3 ja artikli 23 lõikele 1.“

13

Sama direktiivi artikkel 22 „Tähtaja pikendamine ja teatavate piirtasemete kohaldamise kohustusest lubatavad erandid“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui antud piirkond või linnastu ei suuda saavutada lämmastikdioksiidi või benseeni piirtasemeid XI lisas määratud tähtpäevaks, võib liikmesriik neid tähtaegu kõnealuse piirkonna või linnastu osas maksimaalselt viie aasta võrra pikendada tingimusel, et selle piirkonna või linnastu kohta, mille suhtes pikendamist kohaldataks, koostatakse vastavalt artiklile 23 õhukvaliteedi kava; sellist õhukvaliteedi kava täiendatakse XV lisa B jaos märgitud teabega asjaomaste saasteainete kohta ning see näitab, kuidas piirtasemetest kinnipidamine enne uue tähtaja lõppu saavutatakse.

2.   Kui teatud piirkonnas või linnastus osutub XI lisas sätestatud PM10-osakeste piirtaseme saavutamine siiski raskeks kohaspetsiifiliste levimisomaduste, ebasoodsate ilmastikutingimuste või piiriülese saasteleviku tõttu, vabastatakse liikmesriik nende piirtasemete rakendamise kohustusest kuni 11. juunini 2011, kui lõikes 1 sätestatud kohustused on täidetud ja kui nimetatud liikmesriik näitab, et ülalnimetatud tähtpäevadest kinnipidamiseks on riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil võetud kõik asjakohased meetmed.

3.   Kui liikmesriik kohaldab lõiget 1 või 2, peab ta tagama, et saasteainete piirtaset ei ületata rohkem kui XI lisas iga saasteaine puhul kindlaks määratud maksimaalse lubatud ületamismäära võrra.

4.   Liikmesriigid teatavad komisjonile oma seisukoha selles, kus on võimalik kohaldada lõiget 1 või 2, ning edastavad lõikes 1 viidatud õhukvaliteedi kava koos kogu olulise teabega, mida komisjonil on vaja, et hinnata, kas kõik asjakohased tingimused on täidetud. Oma hinnangus võtab komisjon arvesse liikmesriikide võetud meetmete hinnangulist mõju välisõhu kvaliteedile liikmesriikides nüüd ja tulevikus ning kehtivate ja komisjoni ettepanekul kavandatavate ühenduse meetmete hinnangulist mõju välisõhu kvaliteedile.

Kui komisjon ei ole esitanud vastuväiteid üheksa kuu jooksul alates kõnealuse teabe saamisest, loetakse asjakohased tingimused lõike 1 või 2 rakendamiseks täidetuks.

Kui esitatakse vastuväiteid, võib komisjon liikmesriikidelt nõuda õhukvaliteedi kavade kohandamist või uute õhukvaliteedi kavade esitamist.“

14

Direktiivi 2008/50 artikli 23 „Õhukvaliteedi kavad“ lõikes 1 on sätestatud:

„Kui teatud piirkondades või linnastutes saasteainete tase välisõhus ületab mõnda piirtaset või sihtväärtust või mõnda asjakohast lubatud ületamismäära, peavad liikmesriigid tagama, et nende piirkondade ja linnastute jaoks on koostatud õhukvaliteedi kavad vastavate XI ja XIV lisas sätestatud piirtaseme või sihtväärtuse saavutamiseks.

Juhul kui ületatakse piirtasemeid, mille saavutamise tähtpäev on juba möödunud, esitatakse õhukvaliteedi kavades asjakohased meetmed, nii et saavutamata jätmise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks. Õhukvaliteedi kavadesse võidakse kaasata ka erimeetmed, mille eesmärk on kaitsta elanikkonna tundlikke rühmi, sealhulgas lapsi.

Kõnealused õhukvaliteedi kavad peavad sisaldama vähemalt XV lisa A jaos loetletud teavet ja võivad sisaldada artikli 24 kohaseid meetmeid. Kõnealused kavad tuleb edastada komisjonile viivitamata, kuid mitte hiljem kui kaks aastat pärast selle aasta lõppu, millal ületamist esimest korda täheldati.

Kui õhukvaliteedi kavad tuleb koostada ja rakendada mitme erineva saasteaine kohta, koostavad ja rakendavad liikmesriigid võimaluse korral kõiki asjaomaseid saasteaineid hõlmavad ühtsed õhukvaliteedi kavad.“

15

Direktiivi 2008/50 XI lisas on kehtestatud järgmised NO2 piirtasemed:

16

Prantsuse Vabariik palus 7. märtsil 2012 direktiivi 2008/50 artikli 22 lõike 1 alusel NO2 piirtasemete saavutamiseks ette nähtud tähtaja pikendamist. Taotlus puudutas aastaseid piirtasemeid 24 Prantsusmaa piirkonnas ja ühetunniseid piirtasemeid neist piirkondadest kolmes. Komisjon esitas 22. veebruari 2013. aasta otsusega nimetatud direktiivi artikli 22 lõike 4 alusel tähtaja pikendamise taotlusele oma vastuväited. Seda otsust Prantsuse Vabariik ei vaidlustanud. Niisiis oli nimetatud liikmesriigil kohustus alates 1. jaanuarist 2010 järgida kõnealuse direktiivi XI lisa kohaseid ühe tunni või kalendriaasta kohta arvestatud NO2 piirtasemeid.

17

NO2 aasta piirtasemete ületamise tõttu mitmes Prantsusmaa piirkonnas alates 1. jaanuarist 2010 algatas komisjon 12. veebruaril 2014 EU Piloti mehhanismi raames menetluse.

18

Komisjon saatis 19. juunil 2015 Prantsuse ametiasutustele ametliku kirja, milles leidis, et Prantsuse Vabariik ei ole ametliku kirja I lisas nimetatud 19 Prantsusmaa piirkonnas NO2 piirtasemeid järginud. Komisjon leidis samuti, et kuigi see liikmesriik oli vastu võtnud õhukvaliteedi kava ja/või muud meetmed NO2 heitmete vähendamiseks, oli ta rikkunud kohustusi, mis tulenesid direktiivi 2008/50 artikli 23 lõikest 1 ja eelkõige selle teisest lõigust, kust tuleneb kohustus hoida piirtasemete ületamise ajavahemik võimalikult lühike. Lisaks tõdes komisjon, et rikkumine jätkus endiselt.

19

Prantsuse asutused vastasid komisjoni ametlikule kirjale 3. detsembri 2015. aasta kirja ning 27. juuli 2016. aasta täiendava kirjaga. Lisaks esitasid nad oma aastaaruanded: 2014. aasta oma 30. oktoobril 2015 ning 2015. aasta oma vastavalt 22. oktoobril 2016.

20

Pidades Prantsuse Vabariigi esitatud vastust mitterahuldavaks, esitas komisjon 15. veebruaril 2017 põhjendatud arvamuse, mis toimetati Prantsuse Vabariigile kätte 16. veebruaril 2017 ning milles komisjon leidis, et see liikmesriik on 13 Prantsusmaa piirkonnas ehk kaheteistkümnes käesolevas liikmesriigi kohustuste rikkumise hagis käsitletud piirkonnas ning ka Saint-Étienne Rhône-Alpes’i (FR29A01) piirkonnas rikkunud alates 1. jaanuarist 2010 oma kohustusi, mis lasusid tal tulenevalt esiteks direktiivi 2008/50 artikli 13 lõikest 1 koosmõjus selle direktiivi XI lisaga ning teiseks kõnealuse direktiivi artikli 23 lõikest 1 koosmõjus selle direktiivi XV lisa A jaoga. Seetõttu palus komisjon Prantsuse Vabariigil võtta põhjendatud arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed kahe kuu jooksul selle kättesaamisest.

21

Prantsusmaa asutused vastasid põhjendatud arvamusele 24. aprilli 2017. aasta kirjaga – mida täiendasid 16. oktoobri 2017. aasta, 8. veebruari 2018. aasta ja 19. aprilli 2018. aasta kiri –, milles nad leidsid, et hinnates piirtasemete ületamist alates 2010. aastast tuleb arvesse võtta ühelt poolt struktuurseid raskusi, mis takistasid nende piirtasemete järgimist alates direktiivis 2008/50 selleks ette nähtud tähtpäevast, ning teiseks jõupingutusi, mis on võimaldanud asjaomastes piirkondades välisõhu kvaliteeti selgelt parandada.

22

8. septembril 2017 korraldati ka üks tehniline koosolek. Sellele järgnes 30. jaanuaril 2018 komisjoni korraldatud koosolek, mis puudutas õhukvaliteeti ja millest võtsid osa mitme liikmesriigi, sealhulgas Prantsuse Vabariigi, keskkonnaministrid ning vastavas valdkonnas pädev volinik.

23

Leides siiski, et Prantsuse Vabariik ei olnud direktiivist 2008/50 tulenevate kohustuste täitmiseks kõiki vajalikke meetmeid võtnud, esitas komisjon 11. oktoobril 2018 käesoleva hagi.

24

Esimeses väites leiab komisjon, et Prantsuse Vabariik rikkus süstemaatiliselt ja pidevalt direktiivi 2008/50 artikli 13 lõike 1 ja selle direktiivi XI lisa sätete koosmõjust tulenevaid kohustusi, kuna selles direktiivis ette nähtud NO2 aastast piirtaset ületati käesoleva kohtuotsuse punktis 1 nimetatud kaheteistkümnes piirkonnas ja linnastus ning ühetunnist piirtaset ületati neist piirkondadest kahes ehk Île-de-France-Paris’s ja Lyon Rhône-Alpes’is.

25

Komisjon väidab, et 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Bulgaaria (C‑488/15, EU:C:2017:267) punktis 69, mis puudutas välisõhu saastamist samuti direktiiviga 2008/50 hõlmatud PM10-ga, leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 2008/50 artikli 13 lõike 1 ja XI lisa koostoimest tulenevate kohustuste rikkumise tuvastamiseks piisab piirtasemete ületamisest. Käesoleval juhul tõendavad seda rikkumist 2010.–2016. aasta aastaaruanded, mille Prantsuse ametiasutused ise sellele institutsioonile vastavalt direktiivi 2008/50 artiklile 27 esitasid, ning ka teatud andmed, mille need asutused esitasid kohtueelses menetluses. Prantsuse asutused on esitanud ka 2017. aastat puudutavad esialgsed andmed, ent neid ei ole komisjoni teenistused veel kinnitanud.

26

Prantsuse Vabariik esitab kõigepealt kaks argumenti.

27

Esiteks ei pea Prantsuse Vabariik esinduslikuks komisjoni poolt tuvastatud NO2 piirtaseme ületamisi, mis registreeriti vähestes mõõtmisjaamades, mis kõik paiknesid suurte magistraalteede läheduses. Need ületamised ei näita niisiis õhu kvaliteeti tervikuna kõigis asjaomases 12 piirkonnas ja linnastus, kus üldiselt on olukord paranenud.

28

Sellega seoses väidab Prantsuse Vabariik, et iga piirkonna kõige kõrgemast tasemest lähtumine ei saa anda esinduslikku pilti õhu kvaliteedi arengust selles piirkonnas tervikuna.

29

Teiseks leiab Prantsuse Vabariik, et tema võetud meetmete tõhusust vähendas rahvastiku kasv, mille mõju suurendas veelgi transpordiliikide areng. Pealegi tuleks just tiheda liiklusega magistraalteedel liikluse piiramise eesmärgil liikmesriikide võetavate meetmete puhul arvestada asjaomaste piirkondade ja linnastute linnastumisega seotud tegureid. Nimelt on oluline, et nende meetmete tõttu ei kanduks liiklus ja sellest tulenevalt paratamatult ka saasteainete heitkogused üle teistesse linnapiirkondadesse ja magistraalteedele, mis ei ole selleks kohandatud või on selleks liiga väikesed, ning et need meetmed arvestaksid elanikkonna transpordivajadusi. Prantsuse Vabariik rõhutab seejuures, et liikmesriikidele direktiivi 2008/50 üle võtmisel antud kaalutlusõiguse teostamisel tuleb järgida aluslepingute sätteid, eelkõige kaupade ja isikute vaba liikumise põhimõtet, mille tõttu ei ole näiteks võimalik kehtestada sektorilisi liiklemiskeelde.

30

Lisaks nõuab muude liikumisviiside arendamine suuri ja kulukaid investeeringuid, mida saab teha vaid pikaajaliselt. Prantsuse Vabariigi võetud meetmete tõhusus sõltub ka sõidukipargi uuendamisest, mis on muutunud keeruliseks tulenevalt asjaolust, et majapidamistes jäetakse sõiduk alles üha kauemaks.

31

Prantsuse Vabariik leiab ka, et selliseid piiravamaid õiguslikke meetmeid nagu kütuste kõrgem maksustamine ei ole praegu võimalik ette näha, kuna avalik arvamus on selles küsimuses tundlik ning selliste meetmetega võivad kaasneda avaliku korra rikkumised. Üldiselt sõltub vastu võetud meetmete tõhusus elanikkonna käitumisest ja mõtteviisi muutumisest.

32

Neid sissejuhatavaid märkusi kokku võttes osutab Prantsuse Vabariik hooletusele, mida komisjon ise on üles näidanud, viivitades direktiiviga 2008/50 taotletavate eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete vastu võtmisega liidu tasandil. Eelkõige väidab ta, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust (ELT 2007, L 171, lk 1), liidu tasandil kehtestatud normide loodetud mõju NO2 heitmetele on palju väiksem võrreldes sellega, kui ulatuslikku heitmete vähenemist nähti ette piirtasemete kehtestamisel direktiivi 2008/50 vastuvõtmise raames.

33

Ühetunniste ja aastaste NO2 piirtasemete pidevat ületamist piirkondades ja linnastutes, mis on komisjoni esitatud hagi ese, Prantsuse Vabariik kahtluse alla ei sea. Seevastu ei nõustu ta sellega, et tegemist on süstemaatilise ületamisega.

34

Teiseks juhib Prantsuse Vabariik tähelepanu sellele, et enamikul liikmesriikidel on struktuurseid raskusi, mis muudavad direktiiviga 2008/50 kindlaks määratud NO2 aastase piirtaseme järgimise keerukaks.

35

Seetõttu väidab Prantsuse Vabariik, et mõõtejaamades mõõdetud tasemete hindamisel tuleb arvesse võtta nende mõõtejaamade asukohta – pidades silma seda, et mõni neist paiknes NO2 heiteallikatele lähemal kui direktiiviga 2008/50 nõutud. Samuti tuleks arvesse võtta seda, et üldine õhu kvaliteet Prantsusmaal on paranenud. Seejuures märgib Prantsuse Vabariik, et tema võetud meetmed on võimaldanud NO2 heitmeid märkimisväärselt vähendada. Aastatel 2000–2017 vähenes kogu riigi territooriumil enam kui kaks korda nende mõõtejaamade arv, kus tuvastati NO2 aastase piirtaseme ületamine. Aastatel 2010–2017 vähenes kaks korda nende linnas asuvate ja autoliikluse mõjualasse paigutatud mõõtejaamade osakaal, kus NO2 aasta piirtaseme ületamine tuvastati. Samal perioodil langes neis linnades asuvates mõõtejaamades mõõdetud keskmine NO2 sisaldus kaks korda kiiremini kui kõigis mõõtejaamades kokku. Sellest järeldub, et vähenes see osa elanikkonnast, keda selle piirtaseme ületamine vahetult mõjutab.

36

Prantsuse Vabariik leiab kokkuvõttes, et hoolimata mainitud struktuursetest faktoritest tingitud takistustest ilmneb kogu Prantsusmaa territooriumil õhukvaliteedi muutumise analüüsist, et alates 2010. aastast on heitmed ja NO2 sisaldus Prantsusmaa asutuste võetud meetmete tagajärjel märkimisväärselt vähenenud.

37

Direktiivi 2008/50 artikli 13 lõike 1 esimeses lõigus sätestatud kohustuse rikkumist puudutavat väidet tuleb analüüsida, võttes arvesse väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt põhineb ELTL artiklis 258 ette nähtud menetlus EL toimimise lepingust või teisesest õigusest tulenevate liikmesriigi kohustuste rikkumise objektiivsel tuvastamisel (22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑336/16, EU:C:2018:94, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Sellest järeldub, et käesoleval juhul piisab iseenesest välisõhus NO2 sisalduse suhtes kohaldatavate piirtasemete ületamise tõigast, et võiks tõdeda, et direktiivi 2008/50 artikli 13 lõiget 1 koostoimes selle direktiivi XI lisaga on rikutud (vt analoogia alusel 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑336/16, EU:C:2018:94, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Käesoleval juhul näitavad aga andmed, mis ilmnevad direktiivi 2008/50 artikli 27 alusel Prantsuse Vabariigi poolt õhukvaliteedi kohta esitatud aastaaruannetest, et 2010.–2016. aastani (kaasa arvatud) ületas see liikmesriik väga regulaarselt esiteks NO2 aasta piirtasemeid 12 Prantsusmaa linnastus ja piirkonnas ning teiseks selle saasteaine ühe päeva piirtasemeid kahes neist linnastutest ja piirkondadest.

40

Sellest tuleneb, et selliselt tuvastatud ületamist tuleb pidada pidevaks, nagu ka Prantsuse Vabariik seda juba kohtueelses menetluses tunnistas, ent ka süstemaatiliseks, ning seda ilma, et komisjon peaks selle ületamise kohta täiendavaid tõendeid esitama.

41

Mis puudutab Prantsuse Vabariigi argumenti, et direktiivi 2008/50 artikli 13 lõike 1 ja selle XI lisa koosmõjust tulenevate kohustuste rikkumise hindamisel tuleb silmas pidada selle direktiivi ülevõtmisel tekkinud struktuurseid raskusi, siis tuleb osutada asjaolule, et direktiivi XI lisa kohaselt oli kuupäevaks, millest alates tuli NO2 piirtasemeid järgida, 1. jaanuar 2010.

42

Seega, kui on objektiivselt tuvastatud, et liikmesriik rikkus EL toimimise lepingust või teisesest õigusest tulenevaid kohustusi, siis ei ole tähtis, kas liikmesriigi kohustuste rikkumine tuleneb vastutava liikmesriigi tahtlikust tegevusest, hooletusest või hoopis tal esinenud tehnilistest probleemidest või struktuursetest raskustest (5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria, C‑488/15, EU:C:2017:267, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Järelikult ei saa nõustuda Prantsuse Vabariigi argumendiga struktuursete probleemide olemasolu kohta.

44

Sama kehtib ka liikmesriigi argumendi kohta, et NO2 piirtasemete ületamised ei ole esinduslikud. Esiteks, mis puudutab seda, et komisjon on lähtunud ainult sellisest aastasest ja ühetunnisest NO2 sisaldusest välisõhus, mis on saadud mõõtejaamast, kus mõõdeti asjaomase piirkonna kõige kõrgemad tasemed, siis piisab osutusest Euroopa Kohtu seisukohale, et direktiivi 2008/50 artikli 13 lõiget 1 ja artikli 23 lõiget 1 tuleb tõlgendada lähtudes selle õigusakti, mille osaks need on, üldisest ülesehitusest ja eesmärgist, ning selleks, et tuvastada, et aasta keskmise osas on ületatud selle direktiivi XI lisas kehtestatud piirtaset, piisab, kui seda piirtaset ületav mõõtmine on tehtud ühes proovivõtukohas eraldivõetuna (26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Craeynest jt, C‑723/17, EU:C:2019:533, punktid 60, 66 ja 68). Sellest järeldub, et igaühe puhul neist kaheteistkümnest käesolevas hagis käsitletavast piirkonnast või linnastust võis komisjon võtta aluseks sellise aastase ja ühetunnise NO2 kontsentratsiooni välisõhus, mis olid saadud mõõtejaamast, kus mõõdeti asjaomase piirkonna või linnastu kõige kõrgem tase.

45

Teiseks tuleb argumendi kohta, et etteheidetavad ületamised on registreeritud suurtele magistraalteedele kõige lähemal asuvates mõõtejaamades, millest mõni paiknes lisaks kohas, mis olid NO2 heiteallikatele lähemal kui direktiiviga 2008/50 nõutavad, märkida, et kuigi on tõsi, et proovivõtukohtade paigutusel on direktiiviga loodud õhukvaliteedi hindamise ja parandamise süsteemis keskne koht ning direktiivi eesmärki ennast riivataks, kui mõnes piirkonnas või linnastus asuvad proovivõtukohad ei oleks paigutatud kooskõlas selles direktiivis ette nähtud kriteeriumidega (26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Craeynest jt, C‑723/17, EU:C:2019:533, punktid 47 ja 49), ei vaidlusta Prantsuse Vabariik seda, et mõõtejaamade paiknemine suurte magistraalteede läheduses on kooskõlas direktiivi 2008/50 III lisas määratletud proovivõtukohtade valimise kriteeriumidega.

46

Mis puudutab Prantsuse Vabariigi argumenti, et vajadus järgida liidu õigust ning eelkõige kaupade vaba liikumist piirab liikmesriikide kaalutlusruumi selliste autoliiklusest tekkivate NO2 heitmete vähendamisele suunatud meetmete vastuvõtmisel nagu sektoriline liiklemiskeeld, siis tuleb tähele panna – nagu ilmneb 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Austria (C‑28/09, EU:C:2011:854) punktidest 117, 138 ja 140 –, et Euroopa Kohus on leidnud, et sektoriline liiklemiskeeld võib olla sobiv selleks, et tagada keskkonnakaitse eesmärgi saavutamine ning õigustada kaupade vaba liikumise põhimõttest hälbimist tingimusel, et taotletava eesmärgi saavutamiseks puuduvad liikumisvabadust vähem piiravad meetmed.

47

Argumendi kohta, et komisjon on direktiivi 2008/50 eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete võtmisega viivitanud, tuleb tõdeda, et see ei saa vabastada Prantsuse Vabariiki vastutusest selle direktiivi artikli 13 lõike 1 ja selle XI lisa koosmõjust tulenevalt tal lasuvate kohustuste rikkumise eest.

48

Lisaks leiab Prantsuse Vabariik, et määrusega nr 715/2007 kehtestatud standardite loodetud mõju NO2 heitmetele on osutunud väiksemaks võrreldes sellega, kui ulatuslikku heitmete vähenemist nähti ette piirtasemete kehtestamisel direktiivi 2008/50 vastuvõtmise ajal. Siinkohal tuleb märkida, et lisaks sellele, et nende normide kohaldamisalasse kuuluvad mootorsõidukid ei ole NO2 heitmete ainsaks põhjuseks – mida Prantsuse Vabariik liiati tunnistab – ning et mootorsõidukite tüübikinnituste andmise suhtes kohaldatavad liidu õigusaktid ei saa vabastada liikmesriike kohustusest järgida alates 1. jaanuarist 2010 direktiiviga 2008/50 kindlaks määratud piirtasemeid, on Prantsuse Vabariik tähelepanuta jätnud asjaolu, et tõlgendades direktiivi 2008/50 artikli 1 punkti 1 ja artikli 2 punkti 5 selle direktiivi põhjendustest 1–3 lähtudes, tuleneb nende sätete koosmõjust, et piirtasemeid ei kehtestatud mitte lähtudes määrusega nr 715/2007 kehtestatud normide loodetud mõjust, vaid teaduslike teadmiste ja liikmesriikide kogemuse alusel nii, et need peegeldaksid taset, mida Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad kohaseks, et vältida, ennetada või vähendada õhus olevate saasteainete kahjulikku mõju inimeste tervisele ja keskkonnale tervikuna.

49

Lisaks, vastupidi Prantsuse Vabariigi väidetule, ei väära selline võimalik osaline langustendents, mis kogutud andmete põhjal on tõendatud, ent mis ei too siiski kaasa seda, et selle liikmesriigi puhul oleks täidetud nõutavad piirtasemed, talle etteheidetava rikkumise tuvastamist (22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑336/16, EU:C:2018:94, punkt 65).

50

Neil asjaoludel tuleb esimese väitega nõustuda.

51

Teises väites leiab komisjon sisuliselt, et Prantsuse Vabariik on alates 11. juunist 2010 rikkunud direktiivi 2008/50 artikli 23 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

52

Komisjon märgib selle kohta, et kuigi on tõsi, et selle sätte rakendamisel on liikmesriigil õhukvaliteedi kavade kohaselt võetavate meetmete valikul teatud kaalutlusõigus, peavad need meetmed igal juhul võimaldama seda, et piirtasemete ületamise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks.

53

Komisjon leiab, et tegemaks kindlaks, kas õhukvaliteedi kavas on ette nähtud kohased meetmed selleks, et piirtasemete ületamise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks – mida on vaja hinnata üksikjuhtumipõhiselt –, tuleb arvesse võtta kuut faktorit, mis tulenevad eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 37 ja 42 mainitud kohtupraktikast.

54

Olulisteks märkideks sellest, et asjaomane liikmesriik on direktiivi 2008/50 artikli 23 lõike 1 teisest lõigust tulenevat kohustust rikkunud, on esiteks piirtasemete ületamine pika aja jooksul ning teiseks see, kui pika aja jooksul võib eeldada piirtasemete ületamist tulevikus.

55

Kolmandaks tuleks arvesse võtta seda, kui suur on piirtasemete ületamine absoluutväärtuses. Mida suurem on direktiivis 2008/50 kehtestatud piirtasemete ja tegeliku olukorra erinevus, eelkõige viimastel aastatel, seda enam on kavas ettenähtud meetmete ambitsioonitus märgiks direktiivi 2008/50 artiklist 23 tulenevate kohustuste rikkumise kohta.

56

Neljandaks võib kõnealuse sätte rikkumist näidata see, kuidas on muutunud aastane NO2 kontsentratsioon välisõhus, eelkõige viimastel aastatel. Tõusev tendents või paigalseis on tugev märk kavas ettenähtud meetmete ebapiisavusest. Isegi langustrend võib olla märk direktiivi 2008/50 artiklis 23 sätestatud nõuete rikkumise kohta, kui languse tempo on võrreldes sellega, kui suurelt piirtasemeid ületatakse, liiga aeglane erinevuse likvideerimiseks võimalikult lühikese aja jooksul.

57

Viiendaks tuleb arvesse võtta kavade formaalset sisu, eelkõige seda, kas need sisaldavad kogu direktiivi 2008/50 XV lisa A jaos nõutud teavet. Sellega seoses viitab komisjon kohtujurist Kokott’i ettepaneku punktile 113 kohtuasjas, milles tehti 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria (C‑488/15, EU:C:2017:267), millest nähtub, et see teave on esmatähtis.

58

Kuuendaks tuleks komisjoni arvates arvesse võtta ka kavade materiaalset sisu, eelkõige seda, kas kavandatud meetmed on neis kavades olukorrale antud hinnangut arvesse võttes adekvaatsed, kas seal on analüüsitud kõiki võimalikke meetmeid, millist geograafilist ala ja milliseid sektoreid neis kavades valitud meetmed hõlmavad ning kas need on siduvad või üksnes soovituslikud.

59

Komisjon tunnistab, et käesoleval juhul oli kõigi käesolevas hagis käsitletava 12 Prantsusmaa piirkonna kohta põhjendatud arvamuses antud tähtaja lõpuks ehk 16. aprilliks 2017 formaalselt olemas välisõhu kava. Küll aga leiab ta, et need kavad ei ole tõhusad, kuivõrd need ei ole Prantsusmaal alates 2010. aastast toimuvat pidevat piirtasemete ületamist lõpetanud. Olles analüüsinud kõnealuseid kavasid ja teisi Prantsuse Vabariigi vastu võetud meetmeid ning selle liikmesriigi asutuste kohtueelses menetluses edastatud teavet, leiab komisjon, heites neile asutustele seejuures ette passiivsust ja mittesiduvate meetmete võtmist, et kõnealustes kavades ei ole ette nähtud kohaseid meetmeid selleks, et NO2 piirtasemete ületamise ajavahemik jääks „võimalikult lühikeseks“. Lisaks ei ole üheski neist kavadest viidatud struktuursete ümberkorralduste vajadusele.

60

Viimaks toob komisjon esile, et direktiivi 2008/50 artikli 23 rikkumist kinnitavad erinevad õigusaktid, mille Prantsuse Vabariik pärast 16. aprilli 2017 ehk põhjendatud arvamuses määratud tähtpäeva vastu võttis.

61

Komisjon märgib, et Prantsuse Vabariik võttis küll 10. mail 2017 vastu õhusaasteainete heitkoguste vähendamise kava, milles on ette nähtud teatud hulk tegevusi heitkoguste vähendamiseks kõigis sektorites ning kus nähakse eelkõige autotranspordiga seotud heitkoguste vähendamiseks ette sellised meetmed nagu diislikütuse ja bensiini maksustamise lähendamine või puhtamate sõidukite ostmise edendamine. Siiski nähtub sellest kavast, et vastavust piirtasemetega ei saavutata enne 2030. aastat.

62

Seetõttu juhib komisjon tähelepanu sellele, et 12. juuli 2017. aasta kohtuotsuses tuvastas Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 16 Prantsusmaa piirkonnas direktiivi 2008/50 artiklite 13 ja 23 ülevõtmiseks kehtestatud Prantsusmaa õigusaktide rikkumise.

63

Lisaks leiab komisjon, et Prantsuse Vabariigi 8. veebruari 2018. aasta kirjas esitatud teabest nähtub, et 2020. aastal ei vasta olukord kümnes mõõtejaamas endiselt nõuetele, aastaks 2030 on see arv kolm, ent seejuures ei ole märgitud nende mõõtejaamade asukohti. See kinnitab igal juhul seda, et pärast põhjendatud arvamuses kohustuste täitmiseks ette nähtud tähtaja lõppemist ei täida liikmesriik jätkuvalt direktiivi 2008/50 artiklist 23 tulenevaid kohustusi.

64

Ka märgib komisjon, et Prantsusmaa asutused esitasid talle 20. aprillil 2018 täiendavate rakendatud või teatavaks tehtud riigisiseste meetmete loetelu. Siiski ei esitatud mõõdetavaid andmeid nende meetmete mõju kohta ega märgitud ühtki kuupäeva, mil kõigis käesolevas hagis käsitletavas kaheteistkümnes piirkonnas NO2 piirtaseme ületamine lõpeb.

65

Peale selle ei põhine struktuursete raskuste esinemist puudutav Prantsuse Vabariigi argument komisjoni hinnangul ühelgi kõiki käesolevas hagis käsitletavat 12 piirkonda puudutaval üksikjuhtumipõhisel analüüsil. Tegelikult on see üldine argument, mis tuleb tagasi lükata, kuna faktiliselt on see tõendamata.

66

Komisjon väidab samuti, et Prantsuse Vabariigi poolt kostja vastuses esitatud tõendite analüüs kinnitab, et üheski kõnealuses piirkonnas ei ole tehtud kava, milles oleksid ette nähtud kohased meetmed selleks, et piirtasemete ületamise ajavahemik oleks võimalikult lühike. Lisaks puudutavad Prantsusmaa valitsuse esitatud tõendid enamjaolt selliseid tegevusi, mis on kavandatud pärast põhjendatud arvamuses antud tähtaja lõppemist ja mille elluviimine on mõnel juhul kavandatud aega enam kui viisteist aastat pärast NO2 piirtasemete kehtestamist.

67

Lisaks sellele lükkab komisjon tagasi argumendi, et NO2 piirtasemete ületamine mõjutab üksnes väikest osa elanikkonnast, kuna selline argument ei ole de minimis eeskirja mittesisaldava direktiivi 2008/50 seisukohast asjasse puutuv.

68

Prantsuse Vabariik viitab struktuursetele raskustele, mis ei lubanud tõhusalt rakendada meetmeid selleks, et NO2 piirtasemete ületamise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks.

69

Samuti märgib Prantsuse Vabariik, et komisjon tõlgendab ekslikult direktiivi 2008/50 artikli 23 lõiget 1 koosmõjus selle direktiivi XV lisaga.

70

Prantsuse Vabariik ei nõustu siinkohal sellega, kuidas komisjon on tuginenud välisõhus PM10 piirtasemete ületamist käsitlevale Euroopa Kohtu praktikale hindamaks, kas õhukvaliteedi kavad on kohased selleks, et NO2 piirtasemete ületamise ajavahemik oleks võimalikult lühike vastavalt direktiivi 2008/50 artikli 23 lõikele 1; seda seetõttu, et nende kahe saasteaine heitkogustega võitlemise meetmetega seonduvad kohustused on vägagi erinevad. Eelkõige heidab ta komisjonile ette seda, et vajalikul üksikjuhtumil põhineva hinnangu andmisel sellele, kas meetmed, mis võeti nõude tõttu, et piirtasemete ületamise ajavahemik peab olema võimalikult lühike, on kohased, ei võtnud komisjon arvesse NO2 heitmete erilisi tunnuseid, seda, et kohad, kus piirtasemeid ületati, paiknesid liikluse mõju all olevates linnapiirkondades, ega NO2 heitmetele omaseid struktuurseid piiranguid, kuna asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2010 on NO2 piirtasemeid pidevalt ületatud, ei saa üksinda – erinevalt komisjoni väidetust – tõendada seda, et need meetmed ei olnud kohased.

71

Prantsuse Vabariik rõhutab veel, et kõnealused kavad, mis vastupidi komisjoni arvamusele sisaldavad proaktiivseid ja kohaseid meetmeid, millest mõni on siduvat laadi, võimaldasid üldiselt ja väga märkimisväärselt Prantsusmaal õhu kvaliteeti parandada. See paranemine jätkub, kuigi see ei ole veel võimaldanud likvideerida komisjoni poolt käesolevas hagis osundatud NO2 piirtasemete ületamist.

72

Komisjoni seisukoha kohta, et õhukvaliteedi kavades peab olema näidatud kuupäev, millal direktiivi 2008/50 XI lisas kehtestatud piirtasemete järgimiseni jõutakse, märgib Prantsuse Vabariik, et ühestki selle direktiivi sättest ei tulene liikmesriikide asutustele sõnaselget kohustust oma kavades sellist kuupäeva märkida. Kõnealuse direktiivi XV lisas on ette nähtud, et kohalikus, piirkondlikus või riiklikus välisõhu kvaliteedi parandamise kavas olema pidava teabe hulgas peavad seal sisalduma „rakendamise ajakava“ ja „õhukvaliteedi eeldatava paranemise ja selleks kuluva aja hinnangud“. Küll aga ei tulene sealt, et neis kavades peab näidatud olema kuupäev, mil piirtasemete järgimiseni jõutakse. Väljend „[õhukvaliteedi paranemiseks] kuluv aeg“ seondub neis kavades kindlaks määratud välisõhu kvaliteedi parandamise eesmärkidega, mitte aga selles lisas kehtestatud piirtasemete järgimise saavutamisega.

73

Prantsuse Vabariik väidab, et õhukvaliteedi kavade kohasust tuleb hinnata üksikjuhtumil põhjal, lähtudes neist erilistest kohalikest takistustest, mis igaühes neist 12 piirkonnast või linnastust ületada tuleb, ning annab seejuures ülevaate mõnest igale piirkonnale omasest erilisest takistusest ning kõige uuematest meetmetest, mida on rakendatud selleks, et NO2 piirtasemete ületamisele lõpp teha. Ta järeldab sellest, et ta ei ole direktiivi 2008/50 artikli 23 lõikest 1 tulenevaid kohustusi rikkunud.

74

Direktiivi 2008/50 artikli 23 lõike 1 teisest lõigust nähtub, et NO2 piirtasemete ületamise korral pärast nende kohaldamiseks ette nähtud tähtpäeva saabumist peab asjaomane liikmesriik kehtestama teatud nõuetele vastava õhukvaliteedi kava.

75

Selles kavas tuleb ette näha asjakohased meetmed, et piirtasemete ületamise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks ning see võib sisaldada täiendavaid erimeetmed, mille eesmärk on kaitsta elanikkonna tundlikke rühmi, sealhulgas lapsi. Lisaks peab see kava direktiivi 2008/50 artikli 23 lõike 1 kolmanda lõigu kohaselt sisaldama vähemalt selle direktiivi XV lisa A jaos loetletud teavet ning võib sisaldada artiklis 24 nimetatud meetmeid. Kõnealune kava tuleb edastada komisjonile viivitamata, kuid mitte hiljem kui kaks aastat pärast selle aasta lõppu, millal ületamist esimest korda täheldati.

76

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on direktiivi 2008/50 artikli 23 lõige 1 üldkohaldatav, sest seda kohaldatakse ilma ajalise piiranguta kõikide selles direktiivis kindlaks määratud saasteainete piirtasemete ületamiste suhtes pärast nende tasemete saavutamiseks ette nähtud tähtaega, sõltumata sellest, kas see on kehtestatud direktiiviga või teeb seda komisjon direktiivi artikli 22 alusel (5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria, C‑488/15, EU:C:2017:267, punkt 104).

77

Mis puudutab siinkohal Prantsuse Vabariigi argumente 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Bulgaaria (C‑488/15, EU:C:2017:267) ning 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Poola (C‑336/16, EU:C:2018:94) tuleneva ja välisõhus PM10 piirtasemete ületamist puudutava Euroopa Kohtu praktika kohta seoses õhukvaliteedi kavade hindamisega sellest seisukohast, et NO2 piirtasemete ületamise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks, siis tuleb märkida, et direktiivi 2008/50 artiklite 13 ja 23 sõnastuses peetakse vahet tegemata silmas kõiki välisõhu saasteaineid, mille suhtes seda direktiivi kohaldatakse. Seega on see kohtupraktika analüüsiraamistikuna üle kantav selleks, et hinnata, kas liikmesriik on täitnud artiklist 23 tulenevad kohustused seoses mõne muu saasteainega peale PM10-osakeste, kui see muu saasteaine on nimetatud direktiiviga hõlmatud.

78

Tuleb ka märkida, et see säte kehtestab otsese seose ühelt poolt NO2 sisalduse nende piirtasemete ületamise, mis on ette nähtud direktiivi 2008/50 artikli 13 lõikes 1 koostoimes XI lisaga, ja teiselt poolt niisuguste õhukvaliteedi kavade koostamise vahel (vt selle kohta 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria, C‑488/15, EU:C:2017:267, punkt 83, ja 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑336/16, EU:C:2018:94, punkt 76).

79

Need kavad saab koostada ainult saastamisohu vähendamise eesmärki ja erinevate olemasolevate avalike ja erahuvide tasakaalu arvesse võttes (5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria, C‑488/15, EU:C:2017:267, punkt 106, ja 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑336/16, EU:C:2018:94, punkt 93).

80

Ainuüksi asjaolust, et liikmesriik on ületanud välisõhus NO2 piirtasemeid, ei piisa seega, et järeldada, et liikmesriik on rikkunud direktiivi 2008/50 artikli 23 lõike 1 teises lõigus ette nähtud kohustusi (vt analoogia alusel 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria, C‑488/15, EU:C:2017:267, punkt 107, ja 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑336/16, EU:C:2018:94, punkt 94).

81

Sellest sättest tuleneb nimelt, et kuigi liikmesriikidel on võetavate meetmete kindlaksmääramisel teatav tegutsemisruum, peavad need igal juhul võimaldama seda, et piirtasemete ületamise ajavahemik oleks võimalikult lühike (5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria, C‑488/15, EU:C:2017:267, punkt 109, ja 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola, C‑336/16, EU:C:2018:94, punkt 95).

82

Neil tingimustel tuleb juhtumipõhise analüüsi alusel kontrollida, kas asjaomase liikmesriigi koostatud kavad on kooskõlas direktiivi 2008/50 artikli 23 lõike 1 teise lõiguga (5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria, C‑488/15, EU:C:2017:267, punkt 108).

83

Käesoleval juhul väidab Prantsuse Vabariik, et tema koostatud õhukvaliteedi kavade raames võetavate meetmete tähtajad on määratud, lähtudes NO2 kohta kehtestatud piirtasemete ületamise lõpetamiseks vajalike struktuursete ümberkorralduste ulatusest, tuues eelkõige esile ühelt poolt selleks vajalike investeeringute suuruse ja kuludega seotud raskused ning teisalt sellised NO2 heitmete vastase võitluse valdkonnas esinevad takistused nagu sõidukite arvu kasv, mis on muu hulgas tingitud elanike arvu suurenemisest, asjaolu, et autopargi uuendamiseks vajalike meetmete rakendamine võtab tingimata aega, raskused suurte magistraalteede muutmisel või avaliku arvamuse tundlikkus teatud meetmete suhtes nagu eelkõige kütuste ja pideva mootorsõiduki kasutamise suurem maksustamine.

84

Selles kontekstis tuleb tõdeda, et Prantsuse Vabariik on oma kavades maininud sellised üldist laadi asjaolusid, esitamata rohkem täpsustusi ega hakkamata üksikjuhtumil põhinevalt põhjalikumalt analüüsima iga üksikut piirkonda komisjoni hagis käsitletud 12 piirkonnast.

85

Veel tuleb tähelepanu juhtida sellele, et Euroopa Kohus on juba leidnud, et struktuursed raskused, mis on seotud sotsiaalmajanduslike ja eelarveliste väljakutsetega oluliste tehniliste investeeringute tegemisel, ei ole erandliku iseloomuga ega välista oma laadi tõttu lühemate tähtaegade kehtestamise võimalust (vt analoogia alusel 22. veebruari 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (C‑336/16, EU:C:2018:94, punkt 101)).

86

Selliste struktuursete ja eelkõige NO2 heitmete vastase võitluse valdkonnaga seotud takistuste esinemine võib eelkõige olukorras, kus piirtasemete ületamine on eranditult koondunud suurte magistraalteede ümbrusesse, olla käesoleva kohtuotsuse punktis 77 mainitud kaalumisel asjakohaseks argumendiks otsustamaks, et piirtasemete ületamise aeg on nii lühike kui võimalik, kui liikmesriik on võtnud kõik selleks kohased meetmed.

87

Tuleb aga märkida, et analüüsides ühekaupa käesolevas hagis käsitletavaid erinevaid piirkondi ja linnastuid, on Prantsuse Vabariik – tõendades küll, et mõnes asjaomases piirkonnas ja linnastus on piirtaseme ületamine mõningal määral vähenenud – viidanud süstemaatiliselt meetmetele, mille osas ei ole esiteks täpsustatud asjaomaseid asukohti, ajagraafikuid ega arvuliselt väljendatavat mõju ning millest teiseks enamik on kas vastu võetud või ette nähtud pärast põhjendatud arvamusele vastamise tähtaja lõppemist või on alles vastu võtmisel või kavandamisel, nähes mõnel juhul ette elluviimiseks tähtaja, mis lõpeb enam kui 15 aastat pärast NO2 piirtasemete jõustumist.

88

Siinkohal tuleb tähele panna, et välisõhus NO2 piirtasemete ületamise korral oli asjaomasel liikmesriigil õhukvaliteedi kavade koostamise kohustus alates 11. juunist 2010. Nagu Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, tuvastati piirtasemete ületamine Prantsusmaal juba sel kuupäeval. Seega alates sellest kuupäevast, mil Prantsuse Vabariik pidi vastavalt direktiivi 2008/50 artikli 33 lõikele 1 jõustama selle direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid, pidi see liikmesriik võimalikult kiiresti vastu võtma ja rakendama asjakohaseid meetmeid vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 23 lõikele 1.

89

Käesoleva kohtuotsuse punktis 87 nimetatud asjaoludel tuleb märkida, et Prantsuse Vabariik ei võtnud ilmselgelt õigel ajal kohaseid meetmeid, mis võimaldaksid tagada, et piirtasemete ületamise aeg jääks võimalikult lühikeseks. Kõnealuste piirtasemete ületamine seitsme järjestikuse aasta jooksul on selles liikmesriigis süstemaatiline ja pidev, hoolimata liikmesriigi kohustusest võtta kõik asjakohased ja tõhusad meetmed täitmaks nõuet, et piirtasemete ületamise aeg peab olema võimalikult lühike.

90

Niisugune olukord näitab ise, ilma et oleks vaja Prantsuse Vabariigi koostatud õhukvaliteedi kavade sisu üksikasjalikumalt uurida, et käesoleval juhul ei ole see liikmesriik rakendanud kohaseid ja tõhusaid meetmeid, et NO2 piirtasemete ületamise ajavahemik oleks „võimalikult lühike“ direktiivi 2008/50 artikli 23 lõike 1 teise lõigu tähenduses (5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus komisjon vs. Bulgaaria, C‑488/15, EU:C:2017:267, punkt 117).

91

Sellest tuleneb, et Prantsuse Vabariigi argumendid iseenesest ei õigusta nii pikki tähtaegu piirtasemete ületamiste lõpetamiseks, pidades silmas nõuet tagada, et ületamise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks.

92

Neil tingimustel tuleb komisjoni teise väitega nõustuda.

93

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb konstateerida, et

94

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Prantsuse Vabariik on kohtuvaidluse sisuliselt kaotanud, tuleb kohtukulud mõista välja Prantsuse Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab: