EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 02009L0028-20151005
Directive 2009/28/EC of the European Parliament and of the Council of 23 April 2009 on the promotion of the use of energy from renewable sources and amending and subsequently repealing Directives 2001/77/EC and 2003/30/EC (Text with EEA relevance)
Consolidated text: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/28/EÜ, 23. aprill 2009, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (EMPs kohaldatav tekst)EMPs kohaldatav tekst
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/28/EÜ, 23. aprill 2009, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (EMPs kohaldatav tekst)EMPs kohaldatav tekst
No longer in force
02009L0028 — ET — 05.10.2015 — 002.002
Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/28/EÜ, 23. aprill 2009, taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 140 5.6.2009, lk 16) |
Muudetud:
|
|
|
Euroopa Liidu Teataja |
||
|
nr |
lehekülg |
kuupäev |
||
|
L 158 |
230 |
10.6.2013 |
||
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2015/1513, EMPs kohaldatav tekst 9. september 2015, |
L 239 |
1 |
15.9.2015 |
|
Parandatud:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2009/28/EÜ,
23. aprill 2009,
taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta
(EMPs kohaldatav tekst)
Artikkel 1
Sisu ja reguleerimisala
Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kasutamise edendamiseks. Sellega seatakse kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises ja transpordisektoris. Selles sätestatakse eeskirjad liikmesriikide vaheliste statistiliste ülekannete, liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste ühisprojektide, päritolutagatiste, haldusmenetluste, teabe ja koolituse kohta ning taastuvatest energiaallikatest toodetud energia juurdepääsu kohta elektrijaotusvõrgule. Sellega kehtestatakse biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumid.
Artikkel 2
Mõisted
Käesolevas direktiivis kasutatakse direktiivi 2003/54/EÜ mõisteid.
Kasutatakse ka järgmisi mõisteid:
a) „taastuvatest energiaallikatest toodetud energia” – taastuvatest mittefossiilsetest allikatest pärit energia, nimelt tuuleenergia, päikeseenergia, aerotermiline energia, geotermiline energia, hüdrotermiline energia, ookeanienergia, hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid;
b) „aerotermiline energia” – õhusoojusena salvestunud energia;
c) „geotermiline energia” – soojusenergiana maapinna all salvestunud energia;
d) „hüdrotermiline energia” – pinnavees soojusena salvestuv energia;
e) „biomass” – põllumajandusest (kaasa arvatud taimsed ja loomsed ained), metsatööstusest ja sellega seotud tootmisest, sealhulgas kalandusest ja vesiviljelusest pärit bioloogilise päritoluga toodete, jäätmete ja jääkide bioloogiliselt lagunev fraktsioon ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunev fraktsioon;
f) „summaarne energia lõpptarbimine” – energiatooted, mida tarnitakse energia saamise eesmärgil tööstusele, transpordisektorile, majapidamistele, teenuste-, sealhulgas avalike teenuste sektorile, põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektorile, sealhulgas elektri ja soojuse tarbimine energiasektoris elektri ja soojuse tootmiseks ning elektri- ja soojuskaod jaotamisel ja edastamisel;
g) „kaugküte” või „kaugjahutus” – soojusenergia jaotamine võrgu kaudu auru, kuuma vee või jahutatud vedelikena kesksest tootmisallikast mitmesse hoonesse või kohta, et kasutada seda kütteks või jahutamiseks ruumis või protsessides;
h) „vedelad biokütused” – energia, sealhulgas elektri-, soojus- ja jahutusenergia (välja arvatud transpordi jaoks kasutatava energia) saamiseks kasutatav vedelkütus, mis on toodetud biomassist;
i) „biokütused” – transpordis kasutatav vedel- ja gaaskütus, mis on toodetud biomassist;
j) „päritolutagatis” – elektrooniline dokument, mille ainus eesmärk on tõendada lõpptarbijale, et teatav osakaal energiast või energiakogus toodeti taastuvatest energiaallikatest, nagu on nõutud direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikes 6;
k) „toetuskava” – liikmesriigi või liikmesriikide rühma rakendatav vahend, kava või mehhanism, mille abil edendatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist, vähendades nimetatud energiaga seotud kulusid, tõstes selle võimalikku müügihinda või suurendades taastuvenergiaalase kohustuse abil või muul viisil sellise energia ostumahtu. See hõlmab investeeringutoetust, maksuvabastusi või maksuvähendusi, maksutagastusi, toetuskavasid taastuvenergia kasutamise kohustuse täitmiseks, sealhulgas toetuskavasid, milles kasutatakse rohelisi sertifikaate, ja otseseid hinnatoetuskavasid, sealhulgas soodustariifimakseid ja lisamakseid, kuid ei pea nendega piirduma;
l) „kohustus kasutada taastuvenergiat” – riiklik toetuskava, millega nõutakse, et energiatootjad võtaksid oma tootmisesse teatava osa taastuvatest energiaallikatest toodetavat energiat, et energiatarnijad võtaksid oma tarnimisse teatava osa taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat ja energiatarbijad võtaksid oma tarbimisse teatava osa taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat. See hõlmab kavasid, mille alusel võidakse nimetatud nõudeid täita roheliste sertifikaatide kasutamisega;
m) „tegelik väärtus” – V lisa C osas sätestatud metoodika kohaselt arvutatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine konkreetse biokütuse tootmisprotsessi mõnes etapis või kõikides etappides;
n) „tüüpiline väärtus” – kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise hinnanguline väärtus konkreetse biokütuse tootmisviisi puhul;
o) „vaikeväärtus” – tüüpilisest väärtusest eelnevalt kindlaksmääratud tegurite abil tuletatud väärtus, mida võib käesolevas direktiivis kindlaks määratud tingimustel kasutada tegeliku väärtuse asemel;
p) „jäätmed” – määratletakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ ( 1 ) artikli 3 punktile 1; ained, mida on kavatsuslikult muudetud või saastatud kõnealusele määratlusele vastamiseks, ei kuulu käesoleva mõiste alla;
q) „tärkliserikkad põllukultuurid” – põllukultuurid, peamiselt teravili (sõltumata sellest, kas kasutatakse ainult viljateri või kogu taime nagu haljasmaisi puhul), juuremugulad ja juurvili (näiteks kartul, maapirn, bataat, maniokk ja jamss), ning varremugulad (näiteks taro ja cocoyam);
r) „lignotselluloosmaterjal” – ligniinist, tselluloosist ja hemitselluloosist koosnev materjal, näiteks biomass, mille allikaks on mets, puittaimsed energiakultuurid ning metsatööstuse jäägid ja jäätmed;
s) „toiduks mittekasutatav tselluloosmaterjal” – lähteained, mis koosnevad peamiselt tselluloosist ja hemitselluloosist ning on väiksema ligniinisisaldusega kui lignotselluloosmaterjal; see hõlmab toidu- ja söödakultuuride jääke (näiteks õled, maisivarred, teraviljakestad ja koored), väikese tärklisesisaldusega rohttaimseid energiakultuure (näiteks raihein, vitshirss, siidpööris, harilik hiidroog ja haljasväetistaimed enne ja pärast põhikultuure), tööstuslikke jääke (sealhulgas toidu- ja söödakultuuride jäägid pärast taimeõlide, suhkrute, tärkliste ja valkude eraldamist), ning biojäätmetest saadud materjali;
t) „töötlemisjääk” – aine, mis ei ole tootmisprotsessi vahetuks eesmärgiks olev lõpptoodang; sellise aine tootmine ei ole tootmisprotsessi esmaseks eesmärgiks ja protsessi ei ole selle tootmiseks teadlikult muudetud;
u) „muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud vedelad ja gaasilised transpordikütused” – vedel- või gaaskütused, mis ei ole biokütused ja mille energiasisaldus tuleneb taastuvatest energiaallikatest, välja arvatud biomassist, ning mida kasutatakse transpordis;
v) „põllumajanduse, vesiviljeluse, kalanduse ja metsanduse jäägid” – otseselt põllumajanduses, vesiviljeluses, kalanduses ja metsanduses toodetud jäägid; need ei hõlma seotud tööstusharude või töötlemise jääke;
w) „maakasutuse kaudse muutuse vähese riskiga biokütused ja ►C2 vedelad biokütused ◄ ” – biokütused ja ►C2 vedelad biokütused ◄ , mille lähteained on toodetud kavade kohaselt, mille abil vähendatakse tootmise kõrvaletõrjumist muul eesmärgil kui biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ valmistamine, ning mis on toodetud kooskõlas artiklis 17 sätestatud biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ säästlikkuse kriteeriumidega.
Artikkel 3
Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise kohustuslikud riiklikud üldeesmärgid ja meetmed
1. Iga liikmesriik tagab, et artiklite 5–11 kohaselt arvutatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises 2020. aastal on vähemalt sama suur kui tema riiklik üldeesmärk seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga nimetatud aastal, nagu on sätestatud I lisa A osas esitatud tabeli kolmandas veerus. Sellised kohustuslikud riiklikud üldeesmärgid vastavad eesmärgile saavutada aastaks 2020 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia vähemalt 20 % osakaal ühenduse summaarsest energia lõpptarbimisest. Selles artiklis sätestatud eesmärkide hõlpsamaks saavutamiseks edendab ja ergutab iga liikmesriik energiatõhusust ja energiasäästu.
Käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud eesmärkidele vastavuse saavutamisel ei või teraviljast ja muudest tärkliserikastest põllukultuuridest, suhkru- ja õlikultuuridest ning kultuuridest, mida kasvatatakse põllumajandusmaal põhikultuuridena peamiselt energia tootmiseks, toodetud biokütuse ja ►C2 vedela biokütuse ◄ suurim ühendatud panus olla suurem kui energiakogus, mis vastab lõike 4 punktis d osutatud suurimale panusele.
2. Liikmesriigid võtavad tõhusalt kavandatud meetmeid, tagamaks et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal on vähemalt sama suur või suurem, kui on ette nähtud I lisa B osas esitatud soovitusliku kujunemiskõveraga.
3. Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks võivad liikmesriigid muu hulgas võtta järgmisi meetmeid:
a) toetuskavad;
b) meetmed erinevate liikmesriikide vaheliseks koostööks ja koostööks kolmandate riikidega, et saavutada oma riiklikud üldeesmärgid kooskõlas artiklitega 5–11.
Ilma et see piiraks asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist, on liikmesriikidel õigus kooskõlas käesoleva direktiivi artiklitega 5–11 otsustada, millises ulatuses nad toetavad eri liikmesriikides taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat.
4. Liikmesriik tagab, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kõikides transpordiliikides on 2020. aastal vähemalt 10 % energia lõpptarbimisest transpordisektoris selles liikmesriigis.
Järgmisi sätteid kohaldatakse käesoleva lõike suhtes:
a) nimetaja, see tähendab esimese lõigu kohaldamisel transpordisektoris tarbitud koguenergia arvutamiseks võetakse arvesse ainult bensiini, diislikütust, maantee- ja raudteetranspordis tarbitud biokütust ja elektrienergiat, kaasa arvatud muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud vedelate ja gaasiliste transpordikütuste tootmiseks kasutatud elektrienergiat;
b) numeraatori, see tähendab esimese lõigu kohaldamisel transpordisektoris tarbitud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia koguse arvutamiseks võetakse arvesse kõikides transpordiliikides tarbitud igat liiki taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat. ►M2 Käesoleva punkti kohaldamine ei piira käesoleva lõigu punkti d ega artikli 17 lõike 1 punkti a kohaldamist; ◄
c) punktide a ja b kohaldamisel taastuvatest energiaallikatest toodetud ja kõikides elektrisõidukite liikides tarbitud ning muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud vedelate ja gaasiliste transpordikütuste tootmiseks kasutatud elektrienergia panuse arvutamiseks võivad liikmesriigid kasutada valikuliselt kas taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia keskmist osakaalu liidus või taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia osakaalu oma riigis, mõõdetuna kaks aastat enne asjaomast aastat. Taastuvatest energiaallikatest toodetud ja elektriliste raudteetranspordivahendite tarbitud elektrienergia arvutamiseks arvestatakse seda tarbimist 2,5 korda suuremana taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia sisendkogusest. Punktis b nimetatud elektriliste maanteesõidukite tarbitud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia arvutamiseks arvestatakse seda tarbimist viis korda suuremana taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia sisendkogusest;
d) biokütuste arvutamisel võib numeraatoris teraviljast ja muudest tärkliserikastest põllukultuuridest, suhkru- ja õlikultuuridest ning kultuuridest, mida kasvatatakse põllumajandusmaal põhikultuuridena peamiselt energia tootmiseks, toodetud biokütuse osakaal olla mitte suurem kui 7 % energia lõpptarbimisest liikmesriikide transpordisektoris aastal 2020.
IX lisas loetletud lähteainetest toodetud biokütuseid ei võeta käesoleva punkti esimeses lõigus sätestatud piirmääras arvesse.
Liikmesriigid võivad otsustada, et põllumajandusmaal peamiselt energia tootmiseks põhikultuuridena kasvatatavatest põllukultuuridest, välja arvatud teraviljast ja muudest tärkliserikastest põllukultuuridest, suhkru- ja õlikultuuridest, toodetud biokütuse energia osakaalu ei võeta käesoleva punkti esimeses lõigus sätestatud piirmääras arvesse, tingimusel et
i) on kontrollitud vastavust artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele vastavalt artiklile 18 ning
ii) neid põllukultuure kasvatati maal, mis on hõlmatud V lisa C osa punktiga 8, ja V lisa C osa punktis 7 sätestatud vastav soodustustegur „eB” lisati kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutusse, et näidata vastavust artikli 17 lõikele 2;
e) iga liikmesriik püüab saavutada eesmärki, et nende territooriumil oleks IX lisa A osas loetletud lähteainetest ja muudest kütustest toodetud biokütuste tarbimine miinimumtasemel. Selleks püstitab iga liikmesriik 6. aprilliks 2017 riikliku eesmärgi, mida ta püüab saavutada. Sellise eesmärgi kontrollväärtuseks on energiasisalduse põhjal arvestatuna 0,5 protsendipunkti kõikides transpordiliikides kasutatava taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalust 2020. aastal, millele on osutatud esimeses lõigus, mis tuleb katta IX lisa A osas loetletud lähteainetest ja muudest kütustest toodetud biokütuste abil. Lisaks võib riikliku eesmärgi täitmisel arvesse võtta biokütuseid, mida valmistatakse IX lisas loetlemata lähteainetest, mille riiklikud pädevad asutused on määratlenud kui jäätmed, jäägid, toiduks mittekasutatavad tselluloosmaterjalid või lignotselluloosmaterjalid ja mida kasutatakse olemasolevates käitistes enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/1513 ( 2 ) vastuvõtmist.
Liikmesriigid võivad püstitada madalama riikliku eesmärgi kui 0,5 protsendipunkti kontrollväärtus, tuginedes ühele või mitmele järgmistest põhjustest:
i) objektiivsed tegurid, näiteks piiratud potentsiaal IX lisa A osas loetletud lähteainetest ja muudest kütustest säästlikult biokütuste tootmiseks või selliste biokütuste piiratud kättesaadavus turul kulutõhusa hinnaga;
ii) riigi transpordikütuste turu tehniline või klimaatiline eripära, näiteks maanteesõidukipargi koosseis ja seisukord, või
iii) riiklik poliitika, mille alusel eraldatakse piisavalt rahalisi vahendeid selleks, et stimuleerida energiatõhusust ja taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamist transpordisektoris.
Riiklike eesmärkide püstitamisel esitavad liikmesriigid olemasoleva teabe IX lisa A osas loetletud lähteainetest ja muudest kütustest toodetud biokütuste tarbitud koguste kohta.
IX lisas loetletud lähteainetest kütuste tootmise edendamise poliitika kindlaksmääramisel võtavad liikmesriigid nõuetekohaselt arvesse direktiivi 2008/98/EÜ artikliga 4 kehtestatud jäätmehierarhiat, sealhulgas selle sätteid, mis käsitlevad olelusringil põhinevat lähenemist eri jäätmevoogude tekitamise ja käitlemise üldmõjule.
Komisjon avaldab vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 24:
— liikmesriikide riiklikud eesmärgid,
— võimaluse korral liikmesriikide kavad riiklike eesmärkide saavutamiseks,
— kui see on kohaldatav, põhjused liikmesriigi poolt kontrollväärtusest erineva riikliku eesmärgi püstitamiseks, millest on teavitatud kooskõlas direktiivi (EL) 2015/1513 artikli 4 lõikega 2, ning
— kokkuvõtva aruande liikmesriikide edusammudest nende riiklike eesmärkide saavutamisel;
f) esimeses lõigus sätestatud eesmärgile vastavuse saavutamiseks loetakse IX lisas loetletud lähteainetest toodetud biokütuste energiasisaldus tegelikust kaks korda suuremaks.
Komisjon esitab asjakohasel juhul hiljemalt 31. detsembriks 2017 ettepaneku, milles lubatakse teatud tingimustel arvesse võtta kogu taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat, mida kasutatakse kõikide elektrisõidukite käitamiseks ja muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud vedelate ja gaasiliste transpordikütuste tootmiseks.
Komisjon esitab ühtlasi vajaduse korral hiljemalt 31. detsembriks 2011 ettepaneku, mis näeb ette metoodika taastuvatest allikatest pärit vesiniku panuse arvutamiseks kogu kütuste struktuuris.
5. Minimeerimaks ohtu, et ühte saadetist deklareeritakse liidus rohkem kui üks kord, püüavad liikmesriigid ja komisjon tugevdada koostööd riiklike süsteemide vahel ning riiklike süsteemide ja artikli 18 kohaselt kehtestatud vabatahtlike kavade vahel, sealhulgas asjakohasel juhul teavet vahetades. Selleks et vältida materjalide kavatsuslikku muutmist või äraviskamist selleks, et neile kohalduks IX lisa, edendavad liikmesriigid niisuguste süsteemide väljatöötamist ja kasutamist, mis võimaldavad lähteainete ja nendest saadavate biokütuste kindlakstegemist ja jälgimist kogu väärtusahelas. Liikmesriigid tagavad, et pettuse avastamise korral võetakse asjakohased meetmed. Liikmesriigid esitavad nende poolt võetud meetmete kohta aruande hiljemalt 31. detsembriks 2017 ja seejärel iga kahe aasta tagant, juhul kui nad ei ole usaldusväärsuse ja pettustevastase kaitse kohta esitanud samaväärset teavet artikli 22 lõike 1 punkti d kohaselt koostatud aruannetes taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta.
Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 25a vastu delegeeritud õigusakte, et muuta IX lisa A osas esitatud lähteainete loetelu, lisades, ent mitte eemaldades lähteaineid. Komisjon võtab vastu eraldi delegeeritud õigusakti iga IX lisa A osas esitatud loetelule lisatava lähteaine kohta. Iga delegeeritud õigusakt peab põhinema teaduse ja tehnika uusima arengu analüüsil, võttes vajalikul määral arvesse direktiiviga 2008/98/EÜ kehtestatud jäätmehierarhia põhimõtteid, ning peab toetama järeldust, et konkreetne lähteaine ei tekita täiendavat nõudlust maa järele ega moonuta oluliselt (kõrval)saaduste, jäätmete või jääkide turgu, et see võimaldab võrreldes fossiilsete kütustega oluliselt vähendada kasvuhoonegaaside heidet ning et sellel puudub kahjuliku mõju oht keskkonnale ja bioloogilisele mitmekesisusele.
Artikkel 4
Riiklikud taastuvenergia tegevuskavad
1. Liikmesriik võtab vastu riikliku taastuvenergia tegevuskava. Riiklikes taastuvenergia tegevuskavades sätestatakse liikmesriikide eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud tarbitud energia osakaaluga transpordi-, elektri-, soojus- ja jahutussektoris 2020. aastal, võttes arvesse teiste energiatõhususega seotud poliitikameetmete mõju energia lõpptarbimisele, ning nende riiklike üldeesmärkide saavutamiseks vajalikud meetmed, sealhulgas kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste vahelist koostööd, kavandatavaid statistilisi ülekandeid või ühisprojekte käsitlevad meetmed, riiklik poliitika olemasolevate biomassiressursside arendamiseks ja uute biomassiressursside erinevaks kasutuseks, ning artiklite 13–19 nõuete täitmiseks võetavad meetmed.
Komisjon võtab hiljemalt 30. juuniks 2009 vastu riiklike taastuvenergia tegevuskavade näidisvormi. Nimetatud näidisvorm sisaldab VI lisas sätestatud miinimumnõudeid. Liikmesriigid järgivad nimetatud näidisvormi riiklike taastuvenergia tegevuskavade esitamisel.
2. Liikmesriigid esitavad oma riikliku taastuvenergia tegevuskava komisjonile hiljemalt 30. juuniks 2010.
3. Liikmesriik avaldab kuus kuud enne riikliku taastuvenergia tegevuskava esitamise tähtpäeva prognoosidokumendi ja esitab selle komisjonile, näidates selles dokumendis:
a) soovitusliku kujunemiskõveraga võrreldes tema hinnanguline ülemäärane taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogus, mille võiks vastavalt artiklitele 6–11 teistele liikmesriikidele üle kanda, ning ühisprojektide võimalused kuni aastani 2020; ja
b) tema hinnanguline nõudlus taastuvatest energiaallikatest toodetud energia järele kuni aastani 2020, mida ei rahuldata kodumaise toodanguga.
See teave võib sisaldada üksikasju kulude ja tulude ning rahastamise kohta. Kõnealust hinnangut ajakohastatakse liikmesriikide aruannetes, nagu on sätestatud artikli 22 lõike 1 punktides l ja m.
4. Liikmesriik, kelle taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal on vahetult eelneva kahe aasta jooksul I lisa B osas sätestatud soovitusliku kujunemiskõveraga ettenähtust väiksem, esitab komisjonile järgmise aasta 30. juuniks muudetud riikliku taastuvenergia tegevuskava, sätestades piisavad ja proportsionaalsed meetmed, et mõistliku ajakava raames järgida taas I lisa B osas esitatud soovituslikku kujunemiskõverat.
Kui liikmesriigil jääb soovitusliku kujunemiskõveraga ettenähtu täitmisest piiratud kogus puudu, võib komisjon, võttes nõuetekohaselt arvesse liikmesriigi võetavaid praeguseid ja tulevasi meetmeid, võtta vastu otsuse vabastada liikmesriik kohustusest esitada muudetud riikliku taastuvenergia tegevuskava.
5. Komisjon hindab riiklikke taastuvenergia tegevuskavasid, eelkõige liikmesriikide kavandatud meetmete vastavust artikli 3 lõikele 2. Komisjon võib anda riikliku taastuvenergia tegevuskava või muudetud riikliku taastuvenergia tegevuskava kohta soovituse.
6. Komisjon saadab Euroopa Parlamendile riiklikud taastuvenergia tegevuskavad ja prognoosidokumendid sellisel kujul, nagu need on avalikustatud artikli 24 lõikes 2 nimetatud läbipaistvusplatvormil, samuti kõik käesoleva artikli lõikes 5 osutatud soovitused.
Artikkel 5
Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutamine
1. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal iga liikmesriigi summaarses energia lõpptarbimises arvutatakse järgmiste elementide liitmisel:
a) taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne elektrienergia lõpptarbimine;
b) taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne soojus- ja jahutusenergia lõpptarbimine ning
c) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia lõpptarbimine transpordisektoris.
Taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi, elektrit ja vesinikku võetakse taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarse energia lõpptarbimise arvutamisel arvesse ainult üks kord esimese lõigu punktis a, b või c.
Artikli 17 lõike 1 teise lõigu kohaselt ei võeta arvesse biokütuseid ja vedelaid biokütuseid, mis ei vasta artikli 17 lõigetes 2–6 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.
2. Kui liikmesriik leiab, et tal ei ole võimalik vääramatu jõu tõttu saavutada I lisas esitatud tabeli kolmandas veerus sätestatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu summaarses energia lõpptarbimises aastal 2020, teatab ta sellest võimalikult kiiresti komisjonile. Komisjon võtab vastu otsuse, kas tegemist on vääramatu jõuga. Kui komisjon otsustab, et tegemist on vääramatu jõuga, võtab ta vastu otsuse selle kohta, milliseid kohandusi on vaja teha liikmesriigi summaarsesse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia lõpptarbimisse aastaks 2020.
3. Lõike 1 punkti a kohaldamisel arvutatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne elektrienergia lõpptarbimine liikmesriigis taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kogusena, välja arvatud elektrienergia tootmine eelnevalt mäe otsa pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades.
Nii taastuvaid kui ka tavapäraseid energiaallikaid kasutavate mitmel kütusel töötavate elektrijaamade puhul võetakse arvesse üksnes seda osa elektrienergiast, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest. Kõnealuse arvutuse eesmärgil arvutatakse iga energiaallika osa selle energiasisalduse alusel.
Hüdro- ja tuuleenergia abil toodetud elektrienergiat võetakse arvesse vastavalt II lisas sätestatud normaliseerimisvalemile.
4. Lõike 1 punkti b kohaldamisel arvutatakse taastuvatest allikatest toodetud summaarset soojus- ja jahutusenergia lõpptarbimist sellise taastuvatest energiaallikatest liikmesriigis toodetud kaugkütte ja -jahutuse kogusena, millele on lisatud taastuvatest energiaallikatest pärineva muu energia tarbimine tööstuses, majapidamistes, teenuste-, põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektoris kütteks, jahutuseks ja tootmisprotsessiks.
Nii taastuvaid kui ka tavapäraseid energiaallikaid kasutavate mitmel kütusel töötavate elektrijaamade puhul võetakse arvesse üksnes seda osa küttest ja jahutusest, mis on toodetud taastuvatest energiaallikatest. Kõnealuse arvutuse eesmärgil arvutatakse iga energiaallika osa selle energiasisalduse alusel.
Soojuspumpade abil toodetud aerotermilist, geotermilist ja hüdrotermilist soojusenergiat võetakse lõike 1 punkti b kohaldamisel arvesse tingimusel, et lõplik saadav energiakogus ületab oluliselt soojuspumba käitamiseks kasutatud traditsioonilise energia koguse. Käesoleva direktiivi tähenduses taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaks loetav soojuse kogus arvestatakse välja vastavalt VII lisas sätestatud meetodile.
Lõike 1 punkti b kohaldamisel ei võeta arvesse soojusenergiat, mis on toodetud passiivsete energiasüsteemide abil, mille puhul madalam energiatarbimine saavutatakse passiivselt ehituskonstruktsioonide abil või tänu taastutamatutest energiaallikatest toodetud soojusele.
5. Komisjonile antakse õigus võtta kooskõlas artikliga 25a vastu delegeeritud õigusakte, et kohandada III lisas sätestatud transpordikütuste energiasisaldust teaduse ja tehnika arenguga.
6. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal arvutatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia summaarse lõpptarbimisena, jagatuna kõikidest energiaallikatest toodetud energia summaarse lõpptarbimisega, ning seda väljendatakse protsendina.
Esimese lõigu kohaldamisel kohandatakse lõikes 1 osutatud summa vastavalt artiklitele 6, 8, 10 ja 11.
Liikmesriigi summaarse energia lõpptarbimise arvutamisel, et hinnata mil määral liikmesriik täidab käesolevas direktiivis sätestatud eesmärke ja soovituslikku kujunemiskõverat, loetakse, et lennundussektoris tarbitud energia kogus ei moodusta protsentuaalselt selle liikmesriigi summaarsest energia lõpptarbimisest rohkem kui 6,18 %. Küprose ja Malta puhul loetakse, et lennundussektoris tarbitud energia kogus ei moodusta protsentuaalselt nende liikmesriikide summaarsest energia lõpptarbimisest rohkem kui 4,12 %.
7. Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutamisel kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määruses (EÜ) nr 1099/2008 energiastatistika kohta ( 3 ) sätestatud meetodeid ja mõisteid.
Liikmesriigid tagavad nimetatud valdkondlike ja üldiste osakaalude arvutamiseks kasutatud statistilise teabe ühtsuse ja määruse (EÜ) nr 1099/2008 alusel komisjonile esitatud statistilise teabe ühtsuse.
Artikkel 6
Liikmesriikidevahelised statistilised ülekanded
1. Liikmesriigid võivad kokku leppida teatud koguse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia statistilises ülekandmises ühest liikmesriigist teise ja kehtestada vastava korra. Ülekantud kogus
a) arvatakse maha taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogusest, mida võetakse arvesse ülekandva liikmesriigi artikli 3 lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud nõuete järgimise hindamisel, ja
b) lisatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogusele, mida võetakse arvesse ülekannet vastu võtva liikmesriigi artikli 3 lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud nõuete järgimise hindamisel.
2. Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kokkuleppeid artikli 3 lõigete 1, 2 ja 4 osas võib sõlmida üheks või mitmeks aastaks. Nendest teavitatakse komisjoni hiljemalt kolm kuud pärast iga aasta lõppu, mille jooksul need kehtivad. Komisjonile saadetav teave sisaldab asjaomase energia kogust ja hinda.
3. Ülekanne jõustub alles siis, kui kõik ülekandesse kaasatud liikmesriigid on ülekandest komisjoni teavitanud.
Artikkel 7
Liikmesriikide ühisprojektid
1. Kaks või enam liikmesriiki võivad teha koostööd igat liiki ühisprojektides, mis on seotud taastuvatest energiaallikatest elektri-, soojus- või jahutusenergia tootmisega. Kõnealune koostöö võib hõlmata eraettevõtjaid.
2. Liikmesriigid teatavad komisjonile nende territooriumil pärast 25. juuni 2009 käivitatud ühisprojektis või suurendatud võimsuse abil käitises, mis on pärast seda kuupäeva renoveeritud, taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia osatähtsuse või koguse, mida tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi riiklike üldeesmärkide arvestamisel, et hinnata eesmärkide täitmist kooskõlas käesoleva direktiivi nõuetega.
3. Lõikes 2 osutatud teatises:
a) kirjeldatakse kavandatavat käitist või nimetatakse renoveeritud käitis;
b) täpsustatakse käitises toodetud elektri-, soojus- ja jahutusenergia osakaalu või kogust, mida tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi üldeesmärkide arvestuses;
c) nimetatakse liikmesriik, kelle kasuks teatis on tehtud; ja
d) täpsustatakse tervetes kalendriaastates ajavahemikku, mille jooksul käitises taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergiat tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi üldeesmärkide arvestuses.
4. Lõike 3 punktis d täpsustatud ajavahemik ei ulatu 2020. aastast kaugemale. Ühisprojekti kestus võib ulatuda 2020. aastast kaugemale.
5. Käesoleva artikli kohast teatist ei muudeta ega tühistata ilma teatist koostava liikmesriigi ja lõike 3 punkti c kohaselt nimetatud liikmesriigi ühise kokkuleppeta.
Artikkel 8
Liikmesriikide ühisprojektide tulemused
1. Kolme kuu jooksul alates artikli 7 lõike 3 punkti d kohaselt täpsustatud ajavahemikku kuuluva iga aasta lõpust esitab artikli 7 kohase teatise koostanud liikmesriik teatise, milles esitatakse:
a) aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud kogu elektri-, soojus- või jahutusenergia nende käitiste kaupa, mille kohta esitati artikli 7 kohane teatis; ning
b) aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia selliste käitiste kaupa, mida tuleb käsitleda teise liikmesriigi üldeesmärkide arvestuses vastavalt teatises esitatud tingimustele.
2. Liikmesriik saadab teatise liikmesriigile, kelle kasuks see teatis on tehtud, ja komisjonile.
3. Selleks, et hinnata käesolevas direktiivis sätestatud riiklike üldeesmärkidega seotud nõuete järgimist, lõike 1 punkti b kohaselt teavitatud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia kogus:
a) lahutatakse sellest taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia kogusest, mida võetakse arvesse, kui hinnatakse lõike 1 kohase teatise välja andnud liikmesriigi poolset nõuete järgimist; ning
b) liidetakse sellele taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia kogusele, mida võetakse arvesse, kui hinnatakse lõike 2 kohaselt teatise saanud liikmesriigi poolset nõuete järgimist.
Artikkel 9
Liikmesriikide ja kolmandate riikide ühisprojektid
1. Liikmesriik võib (või mitu liikmesriiki võivad) teha koostööd ühe või mitme kolmanda riigiga igat liiki ühisprojektides, mis on seotud taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmisega. Selles koostöös võivad osaleda ka eraettevõtjad.
2. Taastuvatest energiaallikatest kolmandas riigis toodetud elektrit võetakse käesolevas direktiivis sätestatud riiklike üldeesmärkidega seotud nõuete järgimise hindamise eesmärgil arvesse üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused:
a) elektrienergia on tarbitud ühenduses, kui on täidetud järgmine tingimus:
i) päritoluriigi, sihtriigi ja vajadusel iga kolmandast riigist transiitriigi kõik vastutavad põhivõrguettevõtjad on arvesse võetud elektrienergiaga ekvivalentsele elektrienergia kogusele määranud ühendusvõimsuse;
ii) riikidevahelise ühenduse ühendusepoolne vastutav põhivõrguettevõtja on arvesse võetud elektrienergiaga ekvivalentse elektrienergia koguse bilansigraafikus kindlalt registreerinud; ning
iii) nominaalvõimsus ja taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tootmine lõike 2 punktis b osutatud käitises kehtivad sama ajavahemiku kohta;
b) elektrienergia on toodetud hiljuti ehitatud käitises, mis käivitati pärast 25. juuni 2009, või suurendatud võimsuse abil käitises, mis renoveeriti pärast seda kuupäeva lõikes 1 osutatud ühisprojekti raames; ning
c) toodetud ja eksporditud elektrienergia ei ole kolmanda riigi toetuskava kaudu saanud muud toetust, kui käitisele antud investeeringutoetus.
3. Liikmesriigid võivad taotleda komisjonilt luba võtta artikli 5 kohaldamisel arvesse kolmandas riigis toodetud ja tarbitud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelise sellise ühenduse ehitamise tõttu, millel on pikk käivitusaeg, ja seda järgmistel tingimustel:
a) ühenduse ehitamist alustatakse enne 31. detsembrit 2016;
b) ühendust ei ole võimalik käivitada enne 31. detsembrit 2020;
c) ühendust on võimalik käivitada enne 31. detsembrit 2022;
d) pärast ühenduse käivitamist toimub selle kaudu taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia eksport ühendusse vastavalt lõikele 2;
e) taotlus on seotud ühisprojektiga, mille puhul täidetakse lõike 2 punktides b ja c osutatud kriteeriume ning mille raames kasutatakse ühendust pärast selle käivitamist, ja elektrienergia kogusega, mis ei ületa pärast ühenduse käivitamist ühendusse eksporditavat kogust.
4. Komisjonile teatatakse kolmanda riigi territooriumil asuvas käitises toodetud elektrienergia osatähtsus või kogus, mida tuleb võtta arvesse artiklis 3 sätestatud ühe või mitme liikmesriigi riiklike üldeesmärkidega seotud nõuete järgimise hindamiseks. Kui kaasatud on rohkem kui üks liikmesriik, teatatakse komisjonile nimetatud osatähtsuse või koguse jaotus liikmesriikide vahel. Nimetatud osatähtsus või kogus ei tohi ületada ühendusse tegelikult eksporditud ja ühenduses tarbitud osatähtsust või kogust, mis vastab käesoleva artikli lõike 2 punkti a alapunktides i ja ii osutatud kogusele ja lõike 2 punktis a sätestatud tingimustele. Teatise esitavad kõik liikmesriigid, kelle riikliku üldeesmärgi kasuks elektrienergia osatähtsust või kogust tuleb arvestada.
5. Lõikes 4 osutatud teatises:
a) kirjeldatakse kavandatavat käitist või nimetatakse renoveeritud käitis;
b) täpsustatakse käitises toodetud elektrienergia protsendimäära või kogust, mida tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi eesmärkide arvestuses, ning ka sellele vastavad rahastamiskorrad, mille kohta kehtivad konfidentsiaalsusnõuded;
c) täpsustatakse tervetes kalendriaastates ajavahemik, mille jooksul elektrienergiat tuleb võtta arvesse liikmesriigi üldeesmärkide arvestuses; ja
d) lisatakse punktide b ja c kohta ning käitises toodetud ja siseturul kasutatava elektrienergia osakaalu või koguse kohta selle kolmanda riigi kirjalik tõend, kelle territooriumil käitis käivitatakse.
6. Lõike 5 punktis c täpsustatud ajavahemik ei ulatu 2020. aastast kaugemale. Ühisprojekti kestus võib ulatuda 2020. aastast kaugemale.
7. Käesoleva artikli kohast teatist ei saa muuta ega tühistada ilma teatist koostava liikmesriigi ja lõike 5 punkti d kohaselt ühisprojekti tõendanud kolmanda riigi ühise kokkuleppeta.
8. Liikmesriigid ja ühendus ergutavad energiaühenduse asutamislepingu asjaomaseid organeid võtma kooskõlas energiaühenduse asutamislepinguga meetmeid, mis on vajalikud selleks, et nimetatud asutamislepingu osalised saaksid kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud liikmesriikide vahelist koostööd käsitlevaid sätteid.
Artikkel 10
Liikmesriikide ja kolmandate riikide ühisprojektide tulemused
1. Kolme kuu jooksul alates artikli 9 lõike 5 punkti c kohaselt täpsustatud ajavahemikku kuuluva iga aasta lõpust esitab artikli 9 kohase teatise koostanud liikmesriik teatise, milles esitatakse:
a) kõnealuse aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud kogu elektrienergia nende käitiste kaupa, mille suhtes esitati artikli 9 kohane teatis;
b) aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia selliste käitiste kaupa, mida tuleb käsitleda tema riiklike üldeesmärkide arvestuses vastavalt artiklis 9 osutatud teatises esitatud tingimustele; ning
c) tõend artikli 9 lõikes 2 sätestatud tingimuste järgimise kohta.
2. Liikmesriik saadab teatise kolmandale riigile, kes on projekti tõendanud kooskõlas artikli 9 lõike 5 punktiga d, ning komisjonile.
3. Käesolevas direktiivis sätestatud riiklike üldeesmärkidega seotud nõuete järgimise hindamiseks liidetakse lõike 1 punkti b kohaselt teavitatud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kogus sellele taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogusele, mida võetakse arvesse, kui hinnatakse teatise välja andnud liikmesriigi poolset nõuete järgimist.
Artikkel 11
Ühised toetuskavad
1. Ilma et see piiraks artiklis 3 sätestatud liikmesriikide kohustuste täitmist, võivad kaks või enam liikmesriiki vabatahtlikult otsustada oma riiklikud toetuskavad ühendada või neid osaliselt koordineerida. Sellisel juhul võidakse ühe osaleva liikmesriigi territooriumil taastuvatest energiaallikatest toodetud energia teatud kogust käsitleda teise osaleva liikmesriigi riikliku üldeesmärgi saavutamise arvestuses, kui asjaomane liikmesriik:
a) teeb ühes liikmesriigis taastuvatest energiaallikatest toodetud energia teatud koguse statistilise ülekande teise liikmesriiki kooskõlas artikliga 6; või
b) kehtestab osalevate liikmesriikide vahel kokku lepitud jaotuseeskirja, millega eraldatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogused osalevate liikmesriikide vahel. Sellisest eeskirjast tuleb teavitada komisjoni hiljemalt kolm kuud pärast selle jõustumise esimese aasta lõppu.
2. Kolme kuu jooksul alates iga aasta lõpust esitab iga lõike 1 punkti b kohase teatise koostanud liikmesriik teatise, milles esitatakse aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud kogu elektri-, soojus- või jahutusenergia, mille kohta jaotuseeskirja rakendatakse.
3. Käesolevas direktiivis sätestatud riiklike üldeesmärkidega seotud nõuete järgimise hindamiseks jaotatakse kooskõlas lõikega 2 teavitatud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia ümber asjaomaste liikmesriikide vahel kooskõlas teavitatud jaotuseeskirjaga.
Artikkel 12
Võimsuse suurenemine
Artikli 7 lõike 2 ja artikli 9 lõike 2 punkti b kohaldamisel käsitatakse käitise võimsuse suurenemisest tingitud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ühikuid viisil, nagu need oleksid toodetud eraldi käitistes, mis käivitati hetkel, mil võimsuse suurenemine aset leidis.
Artikkel 13
Haldusmenetlused, õigusaktid ja eeskirjad
1. Liikmesriigid tagavad, et kõik loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetlusi käsitlevad riiklikud eeskirjad, mida kohaldatakse taastuvatest energiaallikatest elektri-, soojus- või jahutusenergia tootmisega tegelevate ettevõtete ja nendega seotud ülekande- ja jaotusvõrgu infrastruktuuride suhtes ning protsesside suhtes, millega biomass muundatakse biokütuseks või muudeks energiatoodeteks, on proportsionaalsed ja vajalikud.
Liikmesriigid võtavad eelkõige asjakohased meetmed, et tagada järgmist:
a) võttes arvesse liikmesriikide haldusstruktuuride ja -organisatsiooni erinevust, on riiklike, piirkondlike ja kohalike haldusasutuste asjakohased kohustused loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetluste täitmisel selgelt kooskõlastatud ja määratletud, sealhulgas ruumilise planeerimise suhtes, ning planeerimis- ja ehitustaotluste menetlemiseks on läbipaistvad tähtajad;
b) sobival tasemel tehakse kättesaadavaks mitmekülgne teave taastuvenergiat tootvate käitiste loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimistaotluste menetlemise kohta ja taotlejatele kasutada oleva abi kohta;
c) haldusmenetlusi on asjakohasel haldustasandil tõhustatud ja kiirendatud;
d) lubade andmist, sertifitseerimist ja litsentsimist käsitlevad eeskirjad on objektiivsed, läbipaistavad, proportsionaalsed, need ei tee vahet taotlejate vahel, ning nende puhul võetakse täiel määral arvesse iga üksiku taastuvenergiatehnoloogia eripära;
e) tarbijate, planeerijate, arhitektide, ehitajate ning seadmete ja süsteemide paigaldajate ja tarnijate makstavad haldustasud on läbipaistvad ja kulupõhised; ning
f) väiksemate projektide ja taastuvatest energiaallikatest energia tootmise detsentraliseeritud seadmete jaoks kehtestatakse vajadusel lihtsustatud ja vähem koormavad loamenetlused, sh lihtne teatamine juhul, kui seda võimaldab kohaldatav õigus.
2. Liikmesriigid määratlevad selgelt kõik tehnilised kirjeldused, millele taastuvenergia seadmed ja süsteemid peavad vastama, et saada kasu toetuskavadest. Kui on olemas Euroopa standardid, sh ökomärgised, energiamärgised ja muud Euroopa standardiasutuste vastu võetud tehnilised võrdlussüsteemid, väljendatakse kõnealuseid tehnilisi kirjeldusi vastavalt kõnealustele standarditele. Selliste tehniliste kirjeldustega ei nähta ette seadmete ja süsteemide sertifitseerimise kohta ning need ei tohiks takistada siseturu toimimist.
3. Liikmesriigid soovitavad kõigil osalistel (eelkõige kohalikel ja piirkondlikel haldusasutustel) tagada tööstus- ja elamupiirkondade planeerimisel, projekteerimisel, ehitamisel ja renoveerimisel selliste seadmete ja süsteemide paigaldamine, mis kasutaksid taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit, kütet ja jahutust ning kaugkütet ja -jahutust. Eelkõige ergutavad liikmesriigid kohalikke ja piirkondlikke haldusasutusi lisama taastuvatest energiaallikatest kütte ja jahutuse vajadusel linnade infrastruktuuri planeerimisse.
4. Liikmesriigid sätestavad oma ehitusalastes õigusaktides ja eeskirjades asjakohased meetmed igat liiki taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu suurendamiseks ehitussektoris.
Nimetatud meetmete kehtestamisel või oma piirkondlikes toetuskavades võivad liikmesriigid võtta arvesse siseriiklikke meetmeid, mis on seotud energiatõhususe ja koostootmisega ning passiivmajade või madal- või nullenergiamajadega.
Vajaduse korral sätestavad liikmesriigid hiljemalt 31. detsembriks 2014 oma ehitusalastes õigusaktides ja eeskirjades või mõnel muul samaväärse mõjuga viisil taastuvatest energiaallikatest pärit energia kasutamise miinimumtaseme uute ja suuremahulisele renoveerimisele minevate olemasolevate ehitiste puhul. Liikmesriigid lubavad neid miinimumtasemeid muu hulgas saavutada üksnes olulises osakaalus taastuvatest energiaallikatest toodetud kaugkütte ja -jahutuse abil.
Esimese lõigu nõuded kehtivad relvajõudude suhtes vaid sellises ulatuses, mille puhul nende kohaldamine ei ole vastuolus relvajõudude tegevuse olemuse ja põhieesmärkidega ning erandina ei kohaldata neid üksnes sõjaliseks otstarbeks kasutatava materjali suhtes.
5. Liikmesriigid tagavad, et alates 1. jaanuarist 2012 annaksid riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi avaliku sektori uued ja suuremahulisele renoveerimisele minevad olemasolevad hooned käesoleva direktiivi raames eeskuju. Muu hulgas võivad liikmesriigid lugeda selle kohustuse täidetuks nullenergiamajade standardite järgimise korral või nähes ette, et avalike või era-/üldkasutatavate hoonete katuseid kasutavad kolmandad isikud taastuvatest energiaallikatest energiat tootvateks paigaldusteks.
6. Liikmesriigid soodustavad oma ehitusalaste õigusaktide ja eeskirjadega selliste kütte- ja jahutussüsteemide ja -seadmete kasutamist, mille puhul on energia saadud taastuvatest energiaallikatest ja mille abil saavutatakse märkimisväärne energiasääst. Liikmesriigid kasutavad selliste süsteemide ja seadmete kasutamise ergutamiseks energia- või ökomärgiseid või muid riigi või ühenduse tasandil koostatud asjakohaseid sertifikaate või standardeid, kui need on olemas.
Biomassi puhul soosivad liikmesriigid muundamistehnoloogiaid, millega saavutatav energia muundamise kasutegur on elamutes ja kaubanduses kasutamisel 85 % ning tööstusliku kasutuse puhul vähemalt 70 %.
Soojuspumpade puhul soosivad liikmesriigid selliseid soojuspumpasid, mis vastavad komisjoni 9. novembri 2007. aasta otsusega 2007/742/EÜ, millega kehtestatakse elektriga või gaasiga töötavatele soojuspumpadele või gaasiga töötavatele absorbtsioon-soojuspumpadele ühenduse ökomärgise andmise ökoloogilised kriteeriumid, ( 4 ) kehtestatud ökomärgistamise miinimumnõuetele.
Kui on olemas vastavad Euroopa standardid, sh ökomärgised, energiamärgised ja muud Euroopa standardiasutuste vastu võetud tehnilised võrdlussüsteemid, edendavad liikmesriigid päikese soojusenergia puhul sertifitseeritud seadmeid ja süsteeme, mis põhinevad nimetatud standarditel.
Süsteemide ja seadmete energia muundamise kasuteguri ning sisendi ja väljundi vahelise suhte hindamisel kasutavad liikmesriigid ühenduse menetlusi või nende puudumisel rahvusvahelisi menetlusi, kui sellised menetlused on olemas.
Artikkel 14
Teavitamine ja koolitus
1. Liikmesriigid tagavad, et toetusmeetmeid käsitlev teave tehakse kättesaadavaks kõigile asjaomastele osalejatele, näiteks tarbijatele, ehitajatele, paigaldajatele, arhitektidele ning taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamiseks sobivate kütte-, jahutus- ja elektriseadmete ja -süsteemide ning sõidukite tarnijatele.
2. Liikmesriigid tagavad, et kas seadmete või süsteemide tarnija või riigi pädev asutus teeb kättesaadavaks teabe taastuvatest energiaallikatest toodetud soojust, jahutust ja elektrit kasutavate seadmete ja süsteemide netotulu, kulude ja energiatõhususe kohta.
3. Liikmesriigid tagavad, et sertifitseerimiskavad või samaväärsed kvalifitseerimiskavad on kättesaadavad hiljemalt 31. detsembril 2012 biomassil töötavate väikeste katelde ja ahjude, fotogalvaanilise päikeseenergia ja päikese soojusenergia süsteemide, maasoojusel põhinevate süsteemide ning soojuspumpade paigaldajate jaoks. Kõnealustes kavades võib vajaduse korral võtta arvesse olemasolevaid skeeme ja struktuure ja need põhinevad IV lisas sätestatud kriteeriumidel. Iga liikmesriik tunnustab teistes liikmesriikides kõnealuste kriteeriumide kohaselt antud sertifikaate.
4. Liikmesriigid avalikustavad teabe lõikes 3 nimetatud sertifitseerimiskavade või samaväärsete kvalifitseerimiskavade kohta. Liikmesriigid võivad samuti avalikustada nende paigaldajate nimekirja, kes on kvalifitseeritud või sertifitseeritud vastavalt lõikele 3.
5. Liikmesriigid tagavad suuniste avalikustamise kõigile asjaomastele osalejatele, eelkõige planeerijatele ja arhitektidele, et neil oleks võimalik tööstus- ja elamupiirkondade kavandamisel, projekteerimisel, ehitamisel ja renoveerimisel nõuetekohaselt kaaluda taastuvate energiaallikate, suure tõhususega tehnoloogiate ning kaugkütte ja -jahutuse optimaalset kombinatsiooni.
6. Liikmesriigid töötavad kohalike ja piirkondlike ametiasutuste osalemisel välja sobivad teavitus-, teadlikkuse tõstmise, juhendamis- või koolitusprogrammid, et teavitada elanikke taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise kasust ja praktilistest üksikasjadest.
Artikkel 15
Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- ja jahutusenergia päritolutagatised
1. Selleks, et esitada lõpptarbijatele andmed energiatarnija energiakasutuse struktuuris taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu või koguse kohta kooskõlas direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikega 6, tagavad liikmesriigid, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia päritolu on võimalik tagada sellisena, nagu see on sätestatud käesolevas direktiivis, vastavalt objektiivsetele, läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.
2. Selleks tagavad liikmesriigid, et päritolutagatis antakse välja taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tootja taotluse alusel. Liikmesriigid võivad korraldada päritolutagatise väljaandmise taastuvatest energiaallikatest soojus- ja jahutusenergia tootjate taotluse alusel. Sellise korra juures võib kohaldada minimaalset võimsuspiiri. Päritolutagatise standardühik on 1 MWh. Iga toodetud energiaühiku kohta antakse välja üks päritolutagatis.
Liikmesriigid tagavad, et taastuvatest energiaallikatest toodetud sama energiaühik võetakse arvesse ainult üks kord.
Liikmesriigid võivad sätestada, et toetust ei anta tootjale, kui kõnealune tootja saab päritolutagatise sama taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kohta.
Päritolutagatist ei kasutata tõendamaks liikmesriigi poolt artikli 3 sätete järgimist. Päritolutagatise ülekandmine, kas eraldi või koos energia füüsilise ülekandmisega, ei mõjuta liikmesriikide otsust kasutada statistilisi ülekandeid, ühisprojekte või ühiseid toetuskavasid eesmärkide saavutamiseks, või taastuvatest energiaallikatest toodetud energia summaarse lõpptarbimise arvutamist vastavalt artiklile 5.
3. Päritolutagatist võib kasutada ainult 12 kuu jooksul pärast sellele vastava energiaühiku tootmist. Päritolutagatis tühistatakse pärast kasutamist.
4. Liikmesriigid või määratud pädevad asutused teostavad järelevalvet päritolutagatiste väljaandmise, ülekandmise ja tühistamise üle. Määratud pädevatel asutustel on eraldiseisvad piirkondlikud vastutusalad ja nad on sõltumatud tootmise, kauplemise ja tarnimisega seotud tegevustest.
5. Liikmesriigid või määratud pädevad asutused seavad sisse asjakohased mehhanismid tagamaks, et päritolutagatised antakse välja, kantakse üle ja tühistatakse elektrooniliselt ja et need on täpsed, usaldusväärsed ja pettusekindlad.
6. Päritolutagatises täpsustatakse vähemalt järgmine:
a) energiaallikas, mille abil energia toodeti, ning tootmise algus- ja lõppkuupäev;
b) kas see on seotud:
i) elektriga või
ii) soojus- või jahutusenergiaga;
c) selle käitise nimi, asukoht, liik ja võimsus, kus energia toodeti;
d) kas ja kui suures ulatuses oli käitis saanud investeeringutoetust, ning kas ja kui suures ulatuses oli energiaühik saanud muul viisil toetust riikliku toetuskava kaudu, ja toetuskava liik;
e) käitise käivitamise kuupäev; ja
f) väljaandmise kuupäev ja riik ning kordumatu identifitseerimisnumber.
7. Kui elektrienergia tarnija peab tõendama taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu või kogust oma energiakasutuse struktuuris vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikele 6, võib ta selleks kasutada oma päritolutagatisi.
8. Päritolutagatistele vastav taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogus, mille energiatarnija on üle kandnud kolmandale osapoolele, arvatakse maha taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalust tema energiakasutuse struktuuris direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikes 6 osutatud tähenduses.
9. Liikmesriigid tunnustavad teiste liikmesriikide poolt käesoleva direktiivi kohaselt välja antud päritolutagatisi ainsa tõendina lõikes 1 ja lõike 6 punktides a–f nimetatud asjaolude tõendamiseks. Liikmesriik võib päritolutagatise tunnustamisest keelduda ainult juhul, kui tal on hästi põhjendatud kahtlused selle täpsuse, usaldusväärsuse või tõelevastavuse suhtes. Liikmesriik teatab komisjonile sellisest keeldumisest ja selle põhjendusest.
10. Kui komisjon leiab, et päritolutagatise tunnustamisest keeldumine ei ole põhjendatud, võib komisjon vastu võtta otsuse, millega nõutakse, et kõnealune liikmesriik seda tunnustaks.
11. Liikmesriik võib kooskõlas ühenduse õigusega kehtestada objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad kriteeriumid päritolutagatise kasutamiseks, täites direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikes 6 sätestatud kohustusi.
12. Kui energiatarnijad turustavad tarbijatele taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat, viidates taastuvatest energiaallikatest toodetud energia keskkonnaalasele või muule kasule, võivad liikmesriigid nõuda, et energiatarnijad avaldaksid kokkuvõtlikult teabe, mis käsitleb taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogust või osatähtsust selliste käitiste või suurendatud võimsuste kohta, mis on käivitatud pärast 25. juuni 2009.
Artikkel 16
Juurdepääs võrkudele ja võrkude kasutamine
1. Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed elektrisüsteemi turvalist toimimist võimaldavate ülekande- ja jaotusvõrgu infrastruktuuri, arukate võrkude, hoidlate ja elektrisüsteemide väljaarendamiseks ning taastuvatest energiaallikatest pärit elektri tootmise edasise arengu võimaldamiseks, sh liikmesriikide vaheliste ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste ühenduste väljaarendamiseks. Liikmesriigid võtavad samuti asjakohased meetmed, et kiirendada võrgusüsteemi infrastruktuuri loamenetlusi ja koordineerida võrgusüsteemi infrastruktuuri heakskiitmist haldamise ja planeerimisega seotud menetlustes.
2. Vastavalt nõuetele, mis on seotud võrgusüsteemi usaldusväärsuse ja ohutuse säilitamisega, pädevate riiklike asutuste poolt kindlaks määratud läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel liikmesriigid:
a) tagavad, et põhi- ja jaotusvõrguettevõtjad garanteerivad oma territooriumil taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia edastamise ja jaotamise;
b) sätestavad ka taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kas eelistatud või tagatud juurdepääsu võrgusüsteemile;
c) tagavad, et elektri tootmisseadmete dispetšjuhtimisel seavad põhivõrguettevõtjad esikohale taastuvaid energiaallikaid kasutavad tootmisseadmed, niivõrd kui riigisisese elektrisüsteemi turvaline toimimine seda võimaldab ning tuginedes läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele. Liikmesriigid tagavad, et võetakse asjakohaseid võrgu ja turuga seotud operatiivmeetmeid, et minimeerida taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia piirangud. Kui võetakse olulisi meetmeid taastuvate energiaallikate piiramiseks, et tagada riigisisese elektrisüsteemi turvalisus ja varustuskindlus, tagavad liikmesriigid, et vastutav põhivõrguettevõtja annab pädevale reguleerivale asutusele kõnealuste meetmete kohta aru ning teatab, missuguseid parandusmeetmeid ta kavatseb võtta, et hoida ära ebakohaseid piiranguid.
3. Liikmesriigid nõuavad, et põhi- ja jaotusvõrguettevõtjad koostaksid ja avalikustaksid standardeeskirjad, milles käsitletakse kulude kandmist ja jagamist seoses tehniliste kohandustega (näiteks võrguga liitumised ja võrgu arendustööd, võrgu toimimise parandamine ja võrgureeglite mittediskrimineeriva rakendamise eeskirjad), mida on vaja, et kaasata uusi tootjaid, kes varustavad ühendatud võrku taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiaga.
Kõnealused eeskirjad tuginevad objektiivsetel, läbipaistvatel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, mille kohaselt võetakse eelkõige arvesse kõiki kõnealuste tootjate võrku liitmise kulusid ja tulusid ning äärealadel ja madala rahvastikutihedusega piirkondades asuvate tootjate konkreetset olukorda. Eeskirjadega võidakse ette näha eri tüüpi liitumist.
4. Vajadusel võivad liikmesriigid põhi- ja jaotusvõrguettevõtjatelt nõuda lõikes 3 nimetatud kulude täielikku või osalist kandmist. Liikmesriigid vaatavad lõikes 3 osutatud kulude kandmist ja jagamist käsitlevad eeskirjad ja raamistiku üle ning võtavad nende parandamiseks vajalikud meetmed 30. juuniks 2011 ning seejärel iga kahe aasta järel, et tagada kõnealuses lõikes osutatud uute tootjate kaasamine.
5. Liikmesriigid nõuavad, et põhi- ja jaotusvõrguettevõtjad esitaksid uutele, süsteemiga liitumist soovivatele taastuvatest energiaallikatest energia tootjatele ammendava ja vajaliku nõutud teabe, sealhulgas:
a) ammendava ja üksikasjaliku liitumiskulude kalkulatsiooni;
b) võrguga liitumise taotluse vastuvõtmise ja menetlemise mõistliku ja täpse ajakava;
c) kavandatava võrguga liitumise mõistliku soovitusliku ajakava.
Liikmesriigid võivad lubada võrguga liituda soovivatel taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tootjatel välja kuulutada liitumistööde pakkumismenetluse.
6. Lõikes 3 osutatud kulude jaotamine toimub mehhanismi abil, mis tugineb objektiivsetel, läbipaistvatel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, mille kohaselt võetakse arvesse nii algselt ja hiljem liitunud tootjate kui ka põhi- ja jaotusvõrguettevõtjate liitumistest saadud kasu.
7. Liikmesriigid tagavad, et edastamis- ja jaotustariifide määramine ei ole diskrimineeriv taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia suhtes, eelkõige selle taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia suhtes, mida toodetakse äärealadel, sh näiteks saartel, ning madala rahvastikutihedusega piirkondades. Liikmesriigid tagavad, et ülekande- ja jaotustariifide määramine ei ole diskrimineeriv taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi suhtes.
8. Liikmesriigid tagavad, et põhi- ja jaotusvõrguettevõtjate määratavad, taastuvaid energiaallikaid kasutavate elektrijaamade toodetud elektrienergia edastamis- ja jaotustariifid kajastaksid tulukust, mis tuleneb elektrijaama liitumisest võrguga. Selline tulukus võib tekkida madalpingevõrgu otsesel kasutamisel.
9. Vajaduse korral hindavad liikmesriigid gaasivõrgu infrastruktuuri laiendamise vajadust, et hõlbustada taastuvatest energiaallikatest toodetud gaasi kaasamist.
10. Vajaduse korral nõuavad liikmesriigid, et nende territooriumil asuvad ülekande- ja jaotusvõrguettevõtjad avalikustaksid tehnilised eeskirjad kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/55/EÜ (maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta) ( 5 ) artikliga 6, eelkõige seoses võrguga ühendamise eeskirjadega, mis sisaldavad nõudeid gaasi kvaliteedi, lõhnastamise ja surve kohta. Liikmesriigid nõuavad samuti, et ülekande- ja jaotusvõrguettevõtjad avalikustaksid taastuvate gaasiallikate võrku ühendamise tariifid, mis põhineksid läbipaistvatel ja mittediskrimineerivatel standarditel.
11. Liikmesriigid hindavad oma riiklikes taastuvenergia tegevuskavades vajadust rajada uus, taastuvaid energiaallikaid kasutav kaugkütte ja -jahutuse infrastruktuur, mida on vaja artikli 3 lõikes 1 osutatud 2020. aasta riikliku eesmärgi saavutamiseks. Nimetatud hindamise põhjal võtavad liikmesriigid vajaduse korral kaugkütte infrastruktuuri väljaarendamiseks vajalikud meetmed, et võimaldada biomassist, päikeseenergia- ja geotermilistest seadmetest pärit kütte ja jahutuse tootmise arengut.
Artikkel 17
Biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumid
1. Sõltumata sellest, kas tooraine on viljeletud ühenduse territooriumil või väljaspool seda, võetakse biokütustest ja vedelatest biokütustest toodetud energiat arvesse punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel üksnes siis, kui need vastavad lõigetes 2–6 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele:
a) käesolevas direktiivis sätestatud riiklike eesmärkide kohta sätestatud nõuete järgimise hindamine;
b) taastuvenergiaga seotud kohustuste täitmise hindamine;
c) biokütuste ja vedelate biokütuste tarbimise eest rahalise toetuse saamise tingimustele vastamine.
Jäätmetest ja jääkidest (välja arvatud põllumajanduslikust tootmisest, vesiviljelusest, kalandusest ja metsatööstusest pärit jääkidest) toodetud biokütused ja vedelad biokütused peavad siiski selleks, et neid punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetaks, vastama üksnes lõikes 2 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele.
2. Lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetav biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ kasutamisega saavutatav kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine on vähemalt 60 % pärast 5. oktoobrit 2015 tööd alustavates käitistes toodetavate biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ puhul. Käitist käsitatakse tööd alustanuna, kui selles on reaalselt toimunud biokütuse või ►C2 vedela biokütuse ◄ tootmine.
Käitiste puhul, mis alustavad tööd 5. oktoobril 2015 või on tööd alustanud varem, on lõikes 1 osutatud eesmärkidel arvesse võetav biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ kasutamisega saavutatav kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine vähemalt 35 % kuni 31. detsembrini 2017 ja vähemalt 50 % alates 1. jaanuarist 2018.
Biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ kasutamisega saavutatavat kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist arvutatakse vastavalt artikli 19 lõikele 1.
3. Lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ja vedelaid biokütuseid ei valmistata toorainest, mis on saadud suure bioloogilise mitmekesisusega maa-alalt, see tähendab maa-alalt, mida jaanuaris 2008 või pärast seda iseloomustas üks järgmistest seisunditest, olenemata sellest, kas seda maatükki iseloomustab see seisund ka praegu:
a) looduslikult tekkinud mets ja muu metsamaa, st looduslike liikidega mets ja muu metsamaa, kus ei ole selgeid märke inimtegevusest ja kus ökoloogilised protsessid ei ole olulisel määral häiritud;
b) maa-alad, mis on määratud:
i) õigusaktide alusel või asjakohase pädeva asutuse poolt looduskaitsealadeks või
ii) haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitsealadeks, mida on tunnustatud rahvusvahelistes lepingutes või mis on kantud valitsusvaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Loodusvarade ja Looduskaitse Ühingu koostatud loeteludesse, tingimusel et neid tunnustatakse vastavalt artikli 18 lõike 4 teisele lõigule;
kui ei esitata tõendeid, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud nende looduskaitse-eesmärkidega vastuolus;
c) suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa, mis on:
i) looduslik, st rohumaa, mis inimsekkumiseta jääks rohumaaks ja mis säilitab loodusliku liigilise koostise ja ökoloogilised omadused ning protsessid; või
ii) mittelooduslik, st rohumaa, mis inimsekkumiseta ei jääks rohumaaks ja mis on liigirikas ja rikkumata, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et tooraine kogumine on vajalik rohumaa seisundi säilimiseks.
▼M2 —————
4. Lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ja vedelaid biokütuseid ei valmistata toorainest, mis on saadud suure süsinikuvaruga maa-alalt, see tähendab maa-alalt, mida 1. jaanuaril 2008 iseloomustas üks järgmistest seisunditest, kuid mida see seisund enam ei iseloomusta:
a) märgalad, see tähendab pidevalt või suurema osa aastast veega kaetud või veest küllastunud maa-alad;
b) püsivalt metsastatud alad, see tähendab üle ühe hektari suurused maa-alad, millel on üle viie meetri kõrgused puud, mille võrade liitus on üle 30 %, või mis suudavad in situ kõnealuste künnisteni jõuda;
c) üle ühe hektari suurused maa-alad, millel on üle viie meetri kõrgused puud võrade liitusega 10–30 %, või puud, mis suudavad in situ kõnealuste künnisteni jõuda, juhul kui ei esitata tõendeid selle kohta, et maa-ala süsivesinikuvaru enne ja pärast kasutuselevõttu on niisugune, et kui kasutada V lisa C osas sätestatud metoodikat, on käesoleva artikli lõikes 2 esitatud tingimused täidetud.
Käesoleva lõike sätteid ei kohaldata, kui tooraine hankimise ajal iseloomustas maa-ala sama seisund kui 2008. aasta jaanuaris.
5. Lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuseid ja vedelaid biokütuseid ei valmistata toorainest, mis on saadud maa-alalt, mis oli 2008. aasta jaanuaris turbaraba, juhul kui ei esitata tõendeid selle kohta, et selle tooraine viljelus ja kogumine ei too kaasa varem kuivendamata pinnase kuivendamist.
6. Ühenduses kasvatatud põllumajanduslik tooraine, mida kasutatakse lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel arvesse võetud biokütuste ja vedelate biokütuste tootmiseks, saadakse vastavalt nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 73/2009 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) ( 6 ) II lisa punktis A pealkirja all „Keskkond” ja punktis 9 loetletud nõuetele ja standarditele ning vastavalt kõnealuse määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt määratletud heade põllumajandus- ja keskkonnatingimuste miinimumnõuetele.
7. Komisjon esitab iga kahe aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande nende kolmandate riikide ja liikmesriikide kohta, kes on ühenduses tarbitavate biokütuste või biokütuste tooraine oluliseks allikaks, ja lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide täitmise ning pinnase, vee ja õhu kaitseks võetud riiklike meetmete kohta. Esimene aruanne esitatakse 2012. aastal.
Komisjon esitab iga kahe aasta järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande mõju kohta, mida kasvav nõudlus biokütuste järele avaldab sotsiaalsele jätkusuutlikkusele ühenduses ja kolmandates riikides, samuti ühenduse biokütusepoliitika mõju kohta toiduainete taskukohase hinnaga kättesaadavusele, eelkõige arengumaade elanikele, ning üldisemate arenguküsimuste kohta. Aruandes käsitletakse maakasutusõiguste järgimist. Aruandes esitatakse ühenduses tarbitava biokütuse tooraine oluliseks allikaks olevate nii kolmandate riikide kui ka liikmesriikide puhul andmed selle kohta, kas asjaomane riik on ratifitseerinud ja rakendanud kõik järgmised Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonid:
— sunniviisilise või kohustusliku töö konventsioon (nr 29);
— ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse konventsioon (nr 87);
— organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kaitse konventsioon (nr 98);
— konventsioon mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise kohta võrdväärse töö eest (nr 100);
— sunniviisilise töö kaotamise konventsioon (nr 105);
— töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitlev konventsioon (nr 111);
— töölevõetava isiku vanuse alammäära konventsioon (nr 138);
— lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise konventsioon (nr 182).
Aruandes esitatakse ühenduses tarbitava biokütuse tooraine oluliseks allikaks olevate nii kolmandate riikide kui ka liikmesriikide puhul andmed selle kohta, kas asjaomane riik on ratifitseerinud ja rakendanud:
— Cartagena bioohutuse protokolli;
— ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni.
Esimene aruanne esitatakse 2012. aastal. Komisjon teeb vajadusel ettepanekuid parandusmeetmete kohta, eelkõige juhul, kui on olemas tõendid, et biokütuse tootmine avaldab olulist mõju toiduainete hindadele.
8. Liikmesriigid ei keeldu muudel säästlikkusega seotud põhjustel käesoleva artikli kohaselt saadud biokütuste ja vedelate biokütuste arvessevõtmisest lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel.
9. Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2009 aruande biomassi energiaalase kasutusega (välja arvatud biokütused ja vedelad biokütused) seotud säästlikkuskava nõuete kohta. Nimetatud aruandele lisatakse vajadusel Euroopa Parlamendi ja nõukogu jaoks ettepanekud biomassi muude energiaalaste kasutustega seotud säästlikkuskava kohta. Nimetatud aruanne ja selles sisalduvad ettepanekud põhinevad parimatel kättesaadavatel teaduslikel tõenditel, võttes arvesse uusi arenguid innovatsiooniprotsessis. Kui sellel eesmärgil tehtud analüüs näitab, et asjakohane oleks teha parandusi seoses metsa biomassiga, V lisas sätestatud arvestusmeetodiga või biokütuste ja vedelate biokütuste suhtes rakendatud süsinikuvaru säästlikkuse kriteeriumidega, esitab komisjon vajaduse korral Euroopa Parlamendile ja nõukogule samaaegselt ettepanekud nende küsimuste käsitlemiseks.
Artikkel 18
Biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumide järgimise kontrollimine
1. Kui biokütuseid ja vedelaid biokütuseid tuleb arvesse võtta artikli 17 lõike 1 punktides a, b ja c osutatud eesmärkidel, nõuavad liikmesriigid ettevõtjatelt artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide täitmise tõestamist. Sel põhjusel nõuavad nad, et ettevõtjad kasutaksid massibilansisüsteemi, mis:
a) võimaldab omavahel segada saadetisi, mis sisaldavad erinevate säästlikkuse näitajatega toorainet või biokütust;
b) nõuab, et seguga oleks seotud teave punktis a osutatud saadetise säästlikkuse näitajate ja suuruste kohta; ning
c) näitab, et segust eemaldatud kõigi saadetiste summat kirjeldatakse nii, nagu sellel oleks samad säästlikkuse näitajad ja samad kogused kui segule lisatud kõigi saadetiste summal.
2. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aastatel 2010 ja 2012 aruanded lõikes 1 kirjeldatud massibilansi kontrollimeetodi toimimise kohta ja mõne või kõigi uut tüüpi tooraine, biokütuse või vedelate biokütustega seotud muu kontrollimeetodi kasutuselevõtmise võimaluste kohta. Oma hinnangus käsitleb komisjon selliseid kontrollimeetodeid, mille puhul ei pea teave säästlikkuse näitajate kohta olema füüsiliselt seotud konkreetse saadetise või seguga. Hinnangus võetakse arvesse vajadust säilitada kontrollisüsteemi terviklikkus ja tõhusus ning vältida samal ajal tarbetut koormust tööstusharule. Aruandele lisatakse vajaduse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu jaoks ettepanekud muude kontrollimeetodite kasutuselevõtmise kohta.
3. Liikmesriigid võtavad meetmeid, et tagada ettevõtjate poolt usaldusväärse teabe esitamine ning et teha liikmesriikide nõudmisel kättesaadavaks andmed, mida kasutati teabe koostamisel. Liikmesriigid nõuavad, et ettevõtjad tagaksid esitatava teabe asjakohasele standardile vastava sõltumatu auditeerimise ning esitaksid tõendid selle teostamise kohta. Auditi käigus kontrollitakse, kas ettevõtjate kasutatavad süsteemid on täpsed, usaldusväärsed ja pettusekindlad. Samuti hinnatakse selle käigus proovivõtu tihedust ja metoodikat ning andmete stabiilsust.
Esimeses lõigus nimetatud teave sisaldab eelkõige teavet vastavuse kohta artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele, asjakohast ja piisavat teavet pinnase, vee ja õhu kaitseks, rikutud maa taastamiseks ja veepuuduse all kannatavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmiseks võetud meetmete kohta ning asjakohast ja piisavat teavet artikli 17 lõike 7 teises lõigus osutatud küsimuste arvessevõtmiseks võetud meetmete kohta.
Komisjon võtab kooskõlas artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega vastu rakendusaktid, et koostada nimekiri käesoleva lõike esimeses kahes lõigus osutatud asjakohasest ja piisavast teabest. Komisjon tagab eelkõige, et nimetatud teabe esitamine ei tekitaks ülemäärast halduskoormust ettevõtjatele üldiselt või eelkõige väikemaapidajatele, tootjate organisatsioonidele ja kooperatiividele.
Käesolevas lõikes sätestatud kohustusi kohaldatakse nii ühenduses toodetud kui imporditud biokütuste ja vedelate biokütuste korral.
Liikmesriigid esitavad käesoleva lõike esimeses lõigus nimetatud teabe kokkuvõtlikul kujul komisjonile. Komisjon avaldab selle teabe kokkuvõtte artiklis 24 nimetatud läbipaistvusplatvormil, säilitades samal ajal tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse.
4. Ühendus püüab sõlmida kolmandate riikidega kahe- või mitmepoolseid lepinguid, mis sisaldavad sätteid käesoleva direktiivi säästlikkuse kriteeriumidele vastavate säästlikkuse kriteeriumide kohta. Kui ühendus on sõlminud lepingud, mis sisaldavad sätteid artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide kohta, võib komisjon otsustada, et nimetatud lepingutega on tõestatud, et kõnealustes riikides kasvatatud toorainest toodetud biokütused ja vedelad biokütused vastavad kõnealustele säästlikkuse kriteeriumidele. Nimetatud lepingute sõlmimisel tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta meetmeid niisuguste alade säilitamiseks, mis pakuvad kriitilistes olukordades peamisi ökosüsteemi teenuseid (näiteks valgalade kaitse ja kaitse erosiooni eest), meetmeid pinnase, vee ja õhu kaitseks, kaudseid maakasutuse muudatusi ja rikutud maa taastamist, veepuuduse all kannatavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmist ning artikli 17 lõike 7 teises lõigus osutatud küsimusi.
Komisjon võib otsustada, et vabatahtlikud riiklikud või rahvusvahelised kavad, millega kehtestatakse biomasstoodete tootmise standardid, sisaldavad täpseid andmeid artikli 17 lõike 2 kohaldamise eesmärgil ja/või et kõnealuste kavadega tõestatakse, et biokütuste või ►C2 vedelate biokütuste ◄ saadetised vastavad artikli 17 lõigetes 3, 4 ja 5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele, ja/või et materjale ei ole muudetud ega visatud ära tahtlikult, et saadetisele või selle osale kohalduks IX lisa. Komisjon võib otsustada, et nimetatud kavad sisaldavad täpseid andmeid, mis annavad teavet meetmete kohta, mida on võetud niisuguste alade säilitamiseks, mis pakuvad kriitilistes olukordades peamisi ökosüsteemi teenuseid (näiteks valgalade kaitse ja kaitse erosiooni eest), pinnase, vee ja õhu kaitseks, rikutud maa taastamiseks ning veepuuduse all kannatavates piirkondades liigse veetarbimise ärahoidmiseks ning artikli 17 lõike 7 teises lõigus osutatud küsimuste kohta. Komisjon võib samuti tunnustada maa-alasid selliste haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitsmiseks, mida on tunnustatud rahvusvahelistes lepingutes või mis on kantud valitsusvaheliste organisatsioonide või Rahvusvahelise Loodusvarade ja Looduskaitse Ühingu poolt koostatud loeteludesse artikli 17 lõike 3 punkti b alapunktis ii nimetatud eesmärkidel.
Komisjon võib otsustada, et vabatahtlikud riiklikud või rahvusvahelised kavad, millega mõõdetakse kasvuhoonegaaside vähenemist, sisaldavad täpseid andmeid artikli 17 lõike 2 kohaldamiseks.
Komisjon võib otsustada, et maa, mis on hõlmatud tõsiselt rikutud või tugevalt saastunud maa parandamise riikliku või piirkondliku taastamisprogrammiga, vastab V lisa C osa punktis 9 osutatud kriteeriumidele.
5. Komisjon võtab käesoleva artikli lõike 4 kohaseid otsuseid vastu üksnes siis, kui asjaomane leping või kava vastab asjakohastele usaldusväärsuse, läbipaistvuse ja sõltumatu auditi standarditele. Kasvuhoonegaaside vähenemise mõõtmise kavad peavad vastama ka V lisa metodoloogilistele nõuetele. Artikli 17 lõike 3 punkti b alapunktis ii nimetatud suure bioloogilise mitmekesisusega alade puhul peavad selliste alade nimekirjad vastama piisavatele objektiivsusstandarditele, olema kooskõlas rahvusvaheliselt tunnustatud standarditega ning nägema ette asjakohased edasikaebamismenetlused.
Lõikes 4 osutatud vabatahtlike kavade (edaspidi „vabatahtlikud kavad”) kohta avaldatakse korrapäraselt ning vähemalt üks kord aastas nende sõltumatuks auditeerimiseks kasutatavate sertifitseerimisasutuste nimekiri, näidates iga sertifitseerimisasutuse puhul, milline üksus või riiklik asutus on seda tunnustanud ja milline üksus või riiklik asutus teostab selle üle järelevalvet.
Eelkõige pettuste ärahoidmiseks võib komisjon riskianalüüsi või käesoleva artikli lõike 6 teises lõigus osutatud aruannete alusel täpsustada sõltumatu auditi standardeid ja nõuda kõigi vabatahtlike kavade puhul kõnealuste standardite kohaldamist. Seda tehakse rakendusaktidega, mis võetakse vastu kooskõlas artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. Selliste aktidega määratakse kindlaks ajavahemik, mille jooksul tuleb standardid vabatahtlike kavadega rakendada. Komisjonil on õigus tunnistada kehtetuks vabatahtlike kavade tunnustamist käsitlevad otsused, kui kõnealuste kavadega ei rakendata selliseid standardeid ettenähtud tähtaja jooksul.
6. Käesoleva artikli lõike 4 kohased otsused võetakse vastu kooskõlas artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega. Sellised otsused kehtivad kuni viis aastat.
Komisjon nõuab, et iga vabatahtliku kava puhul, mille kohta on tehtud lõike 4 kohane otsus, esitatakse hiljemalt 6. oktoobriks 2016 ja seejärel igal aastal 30. aprilliks komisjonile aruanne, milles on hõlmatud kõik käesoleva lõike kolmandas lõigus esitatud punktid. Üldjuhul hõlmab aruanne eelmist kalendriaastat. Esimene aruanne hõlmab vähemalt kuut kuud alates 9. septembrist 2015. Aruande esitamise nõuet kohaldatakse ainult selliste vabatahtlike kavade suhtes, mis on toiminud vähemalt 12 kuud.
Hiljemalt 6. aprilliks 2017 ja seejärel artikli 23 lõike 3 kohaselt esitatavates aruannetes esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles analüüsitakse käesoleva lõike teises lõigus osutatud aruandeid, vaadatakse läbi selliste lõikes 4 osutatud lepingute või vabatahtlike kavade toimimine, mille kohta on vastu võetud käesoleva artikli kohane otsus, ning tehakse kindlaks parimad tavad. Aruanne põhineb parimal olemasoleval teabel, sealhulgas sidusrühmadega peetud konsultatsioonidel, ning asjaomaste lepingute ja kavade kohaldamisel saadud kogemustel. Aruandes analüüsitakse järgmist:
üldiselt:
a) auditite sõltumatus, meetod ja sagedus, võttes arvesse nii komisjoni poolt sellega seoses asjaomase kava heakskiitmise ajal kavaga seotud dokumentides esitatut kui ka võrdlust valdkonna parimate tavadega;
b) rikkumiste tuvastamise ja nende menetlemise meetodite olemasolu, nende kohaldamise kogemused ja läbipaistvus, pöörates erilist tähelepanu kava osaliste poolt toime pandud või väidetavalt toime pandud tõsiste rikkumiste menetlemisele;
c) läbipaistvus, eelkõige kava kättesaadavus, toorainete päritoluriikides või -piirkondades kohaldatavatesse keeltesse tõlgitud tekstide olemasolu, sertifitseeritud ettevõtjate loetelu, asjaomaste sertifikaatide ning auditiaruannete kättesaadavus;
d) sidusrühmade kaasamine, eelkõige konsulteerimine põlis- ja kohalike kogukondadega enne otsuse tegemist kava koostamise ja läbivaatamise ning auditite läbiviimise ajal, ning vastus nende panustele;
e) kava üldine töökindlus, eelkõige seoses eeskirjadega, mida kohaldatakse audiitorite ja asjaomase kavaga seotud asutuste akrediteerimise, kvalifitseerimise ja sõltumatuse suhtes;
f) kava ajakohastamine seoses turuga, sertifitseeritud lähteainete ja biokütuste kogus päritoluriigi ja liigi kaupa, osalejate arv;
g) sellise süsteemi rakendamise lihtsus ja tõhusus, mille abil teostatakse järelevalvet kava puhul selles osalejatele säästlikkuse kriteeriumidele vastavuse kohta antavate tõendite üle ja mis on mõeldud pettuste vältimiseks, eelkõige võimalike pettusjuhtumite ja muu eeskirjade eiramise tuvastamiseks, menetlemiseks ja edasiseks uurimiseks, ning asjakohasel juhul tuvastatud pettuste või eeskirjade eiramise juhtumite arv,
ning eelkõige:
h) üksuste võimalused saada luba sertifitseerimisasutuste tunnustamiseks ja järelevalveks;
i) sertifitseerimisasutuste tunnustamise või akrediteerimise kriteeriumid;
j) sertifitseerimisasutuste järelevalve eeskirjad;
k) parimate tavade edendamise hõlbustamise või parandamise võimalused.
Komisjon avaldab vabatahtlike kavade kohta koostatud aruanded artiklis 24 osutatud läbipaistvusplatvormil kas kokkuvõtlikul kujul või vajaduse korral tervikuna.
Liikmesriik võib oma riiklikust kavast teavitada komisjoni. Komisjon annab sellisele kavale hinnangu eelisjärjekorras. Otsus sellise teavitatud riikliku kava vastavuse kohta käesolevas direktiivis sätestatud tingimustele võetakse vastu kooskõlas artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega, et hõlbustada biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ säästlikkuse kriteeriumide järgimise kontrollimiseks mõeldud kavade kahe- ja mitmepoolset vastastikust tunnustamist. Kui otsus on positiivne, siis ei keelduta käesoleva artikliga kooskõlas kehtestatud kava vastastikusest tunnustamisest kõnealuse liikmesriigi kavaga, mis puudutab artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumidele vastavuse kontrollimist.
7. Kui ettevõtja esitab tõendeid või andmeid, mis on saadud vastavalt lepingule või kavale, mille suhtes on tehtud lõike 4 kohane otsus (vastavalt kõnealuse otsuse ulatusele), ei nõua liikmesriik tarnijalt artikli 17 lõigetes 2–5 sätestatud säästlikkuse kriteeriumide järgimise tõendamiseks täiendavate tõendite ega käesoleva artikli lõike 3 teises lõigus nimetatud meetmete kohta teabe esitamist.
8. Komisjon uurib liikmesriigi taotlusel või omal algatusel artikli 17 kohaldamist seoses biokütuse allikaga ning otsustab kuue kuu jooksul alates taotluse kättesaamisest kooskõlas artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega, kas asjaomane liikmesriik võib võtta kõnealusest allikast pärit biokütust arvesse artikli 17 lõike 1 kohaldamisel.
9. Hiljemalt 31. detsembriks 2012 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis käsitleb järgmist:
a) säästlikkuse kriteeriume käsitleva teabe esitamiseks loodud süsteemi tõhusust ning
b) kas õhu, pinnase ja vee kaitseks on võimalik ja asjakohane kehtestada kohustuslikke nõudeid, võttes arvesse uusimaid teaduslikke tõendeid ja ühenduse rahvusvahelisi kohustusi.
Komisjon teeb vajaduse korral ettepanekuid parandusmeetmete kohta.
Artikkel 19
Biokütustest ja vedelatest biokütustest tulenevate kasvuhoonegaaside mõju arvutamine
1. Artikli 17 lõike 2 kohaldamisel arvutatakse biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisest tulenevat kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemist järgmiselt:
a) kui tootmisviisidest tuleneva kasvuhoonegaaside heitkoguse vähenemise vaikeväärtus on sätestatud V lisa A või B osas ja kui kõnealuste biokütuste või vedelate biokütuste V lisa C osa punkti 7 kohaselt arvutatav el väärtus on võrdne nulliga või nullist väiksem, kasutades seda vaikeväärtust; või
b) kasutades V lisa C osas sätestatud metoodika kohaselt arvutatud tegelikku väärtust või
c) kasutades väärtust, mis on arvutatud V lisa C osa punktis 1 esitatud valemi tegurite summana, milles mõne teguri puhul võib kasutada V lisa D või E osa summeerimata vaikeväärtusi, ning kõigi teiste tegurite jaoks V lisa C osas sätestatud metoodika kohaselt arvutatud tegelikke väärtusi.
2. Liikmesriigid esitavad komisjonile hiljemalt 31. märtsiks 2010 aruande, mis sisaldab loetelu nende territooriumi alade kohta, mis Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1059/2003 (millega kehtestatakse ühine statistiliste territoriaalüksuste liigitus (NUTS)) ( 7 ) kohaselt liigitatakse statistiliste territoriaalüksuste liigituse (NUTS) 2. või madalamale tasandile, kus põllumajandusliku tooraine viljelusest tekkivad tüüpilised kasvuhoonegaaside heitkogused on eelduste kohaselt käesoleva direktiivi V lisa D osas pealkirja all „Viljeluse summeerimata vaikeväärtused” esitatud heitkogustest väiksemad või nendega võrdsed, lisades aruandele meetodi kirjelduse ja kõnealuse loetelu koostamiseks kasutatud andmed. Nimetatud meetodi puhul võetakse arvesse pinnase omadusi, kliimat ning eeldatavat tooraine saagist.
3. Liikmesriikide puhul lõikes 2 osutatud aruannetes ning väljaspool liitu asuvate territooriumide puhul pädevate asutuste poolt koostatud, lõikes 2 osutatud aruannetega samaväärsetes aruannetes võidakse komisjonile esitada tüüpilised põllumajandusliku tooraine kasvatamisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkogused.
4. Komisjon võib otsustada kooskõlas artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega vastu võetava rakendusaktiga, et käesoleva artikli lõikes 3 osutatud aruanded sisaldavad täpseid andmeid, mida saab kasutada biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ lähteainete kasvatamisega kõnealustes piirkondades seotud kasvuhoonegaaside heitkoguste kindlaksmääramiseks artikli 17 lõike 2 kohaldamisel.
5. Komisjon koostab ja avaldab hiljemalt 31. detsembriks 2012 ning pärast seda iga kahe aasta järel aruande V lisa B ja E osa hinnanguliste tüüpiliste ja vaikeväärtuste kohta, pöörates erilist tähelepanu transpordist ja töötlemisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkogustele.
Kui esimeses lõigus osutatud aruannetest nähtub, et V lisa B ja E osa hinnangulisi tüüpilisi ja vaikeväärtusi oleks uusimate teaduslike tõendite alusel vaja kohandada, siis esitab komisjon asjakohasel juhul seadusandliku ettepaneku Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
▼M2 —————
7. Komisjon vaatab V lisa korrapäraselt läbi, et lisada põhjendatud juhtudel väärtusi samast või muust toorainest biokütuste tootmise uute viiside jaoks. Kõnealuse läbivaatamise käigus kaalutakse ka V lisa C osas sätestatud metoodika muutmist eelkõige järgmistes küsimustes:
— jäätmete ja jääkide arvestamise meetod,
— kaassaaduste arvestamise meetod,
— koostootmise arvestamise meetod ning
— põllumajanduskultuuride jääkidele antud kaassaaduste seisund.
Taimsete või loomsete õlide jäätmetest toodetud biodiisli vaikeväärtused vaadatakse läbi nii kiiresti kui võimalik. Kui komisjoni läbivaatamise käigus järeldatakse, et V lisa tuleks täiendada, siis on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 25a vastu delegeeritud õigusakte V lisa A, B, D ja E osas hinnanguliste tüüpiliste ja vaikeväärtuste lisamiseks selliste biokütuse ja ►C2 vedela biokütuse ◄ tootmisviiside kohta, mille spetsiifilised tegurid ei ole nimetatud lisaga veel hõlmatud, kuid mitte väärtuste eemaldamiseks ega muutmiseks.
Kõigi V lisa vaikeväärtuste loetelus tehtavate kohanduste või muudatuste puhul peetakse kinni järgmisest:
a) kui teguri panus üldisesse heitkogusesse on väike või kui muutus on piiratud või kui tegelike väärtuste kindlakstegemine on väga kulukas või keerukas, on vaikeväärtused tavapäraste tootmisprotsesside tüüpilised väärtused;
b) kõikidel muudel juhtudel on vaikeväärtused tavapäraste tootmisprotsessidega võrreldes konservatiivsed.
8. Komisjon võib V lisa C osa punkti 9 ühetaolise kohaldamise tagamiseks võtta vastu rakendusakte, milles kehtestatakse üksikasjalikud tehnilised spetsifikatsioonid ja määratlused. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 25 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.
Artikkel 20
Rakendusmeetmed
Artikli 17 lõike 3 teises lõigus, artikli 18 lõike 3 kolmandas lõigus, artikli 18 lõikes 6, artikli 18 lõikes 8, artikli 19 lõikes 5, artikli 19 lõike 7 esimeses lõigus ja artikli 19 lõikes 8 osutatud rakendusmeetmetega võetakse samuti täielikult arvesse direktiivi 98/70/EÜ artikli 7a eesmärke.
▼M2 —————
Artikkel 22
Liikmesriikide aruandlus
1. Kõik liikmesriigid esitavad komisjonile aruande taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise ja edendamise edusammude kohta hiljemalt 31. detsembriks 2011 ning seejärel iga kahe aasta järel. Viimane nõutav aruanne on hiljemalt 31. detsembriks 2021 esitatav kuues aruanne.
Aruandes esitatakse eelkõige järgmised üksikasjad:
a) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia valdkondlik (elektrienergia, soojus ja jahutus ning transport) ja üldine osakaal vastavalt artiklile 5 kahe eelneva kalendriaasta jooksul ning riigi tasandil võetud või kavandatavad meetmed taastuvatest energiaallikatest toodetud energia suurendamise edendamiseks, pidades silmas I lisa B osas esitatud soovituslikku kujunemiskõverat;
b) toetuskavade ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia edendamisega seotud muude meetmete kehtestamine ja toimimine ning liikmesriikide riiklikes taastuvenergia tegevuskavades sätestatud meetmetes toimunud arengud ning teave toetust saanud elektri jaotuse kohta lõpptarbijate vahel vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikele 6;
c) kuidas liikmesriik on oma toetuskavad struktureerinud, et võtta arvesse taastuvenergiarakendusi, mis annavad muude sarnaste rakendustega võrreldes lisakasu, kuid millel võivad olla ka suuremad kulud, sealhulgas biokütuste tootmine jäätmetest, jääkidest, toiduks mittekasutatavatest tselluloosmaterjalidest ja lignotselluloosist;
d) taastuvatest energiaallikatest toodetava elektri-, soojus- ja jahutusenergia päritolutagatiste süsteemi toimimine ning süsteemi usaldusväärsuse ja pettustevastase kaitse tagamiseks võetud meetmed;
e) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia arengut takistavate regulatiivsete ja muude tõkete eemaldamisega seotud haldusmenetluste hindamisel ja parandamisel tehtud edusammud;
f) meetmed, mis on võetud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia edastamise ja jaotuse tagamiseks ning artikli 16 lõikes 3 osutatud kulude kandmist ja jagamist käsitlevate raamistike ja eeskirjade parandamiseks;
g) energia saamiseks vajalike biomassiressursside kättesaadavuse ja kasutusega seotud arengud;
h) liikmesriigis toimunud tarbijahinna ja maakasutuse muudatused, mis on seotud biomassi ja muude taastuvatest energiaallikatest toodetud energiavormide suurenenud kasutusega;
i) IX lisas loetletud lähteainetest valmistatud biokütuste väljatöötamine ja osakaal, sealhulgas ressursside hindamine, keskendudes toiduks või loomasöödaks mõeldud toodete biokütustega asendamise jätkusuutlikkusega seotud aspektidele, võttes vajalikul määral arvesse direktiiviga 2008/98/EÜ kehtestatud jäätmehierarhia põhimõtteid ja biomassi astmelisuse põhimõtet, võttes arvesse piirkondlikke ja kohalikke majanduslikke ja tehnilisi asjaolusid, pinnases leiduva süsinikuvaru ning pinnase ja ökosüsteemide kvaliteedi vajalikul tasemel hoidmist;
j) bioloogilisele mitmekesisusele, veevarudele ning vee ja pinnase kvaliteedile biokütuste ja vedelate biokütuste tootmisest tulenev hinnanguline mõju liikmesriigis;
k) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamisest tulenev kasvuhoonegaasi heitkoguste hinnanguline netovähenemine;
l) liikmesriigi hinnanguline ülemäärane taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kogus võrreldes soovitusliku kujunemiskõveraga, mille võiks teistesse liikmesriikidesse üle kanda, ning ühisprojektide hinnangulised võimalused kuni aastani 2020;
m) liikmesriigi hinnanguline nõudlus taastuvatest energiaallikatest toodetud energia järele kuni aastani 2020, mida ei rahuldata kodumaise toodanguga; ning
n) teave selle kohta, kuidas on prognoositud biolagunevate jäätmete osakaalu energia tootmiseks kasutatavates jäätmetes ning milliseid meetmeid on võetud selliste prognooside parandamiseks ja kontrollimiseks; ning
o) biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ kogused iga VIII lisa A osas loetletud lähteainerühmale vastava energiaühiku kohta, mida liikmesriik on arvesse võtnud artikli 3 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 3 lõike 4 esimeses lõigus sätestatud eesmärkidele vastavuse saavutamiseks.
2. Biokütuste kasutamisest tulenevat kasvuhoonegaaside heitkoguste netovähenemist prognoosides võib liikmesriik lõikes 1 osutatud aruannete jaoks kasutada V lisa A ja B osas esitatud tüüpilisi väärtusi.
3. Oma esimeses aruandes kirjeldab liikmesriik, kas ta kavatseb teha järgmist:
a) luua ühe haldusasutuse, kes vastutaks taastuvenergiat tootvate käitiste loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimistaotluste menetlemise eest ning osutaks taotlejatele abi;
b) näha ette taastuvenergiat tootvate käitiste planeerimis- ja loataotluste automaatse heakskiitmise, kui lube andev asutus ei ole ettenähtud tähtaja jooksul vastanud; või
c) osutada geograafilistele asukohtadele, mis sobivad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamiseks maakasutuse planeerimise raames ning kaugkütte ja -jahutuse võrgustike loomiseks.
4. Liikmesriigil on igas aruandes võimalik parandada eelmiste aruannete andmeid.
Artikkel 23
Komisjoni teostatav kontroll ja esitatavad aruanded
1. Komisjon kontrollib ühenduses tarbitavate biokütuste ja vedelate biokütuste päritolu ning ühenduses ja peamistes kolmandates tarnijariikides nende tootmisest, sealhulgas põllumaaks muutmisest, maakasutusele avalduvat mõju. Selline kontroll põhineb artikli 22 lõike 1 kohaselt liikmesriikide esitatud aruannetel ning asjakohaste kolmandate riikide ja valitsustevaheliste organisatsioonide aruannetel ning teadusuuringutel ja muudel asjakohastel andmetel. Komisjon kontrollib ka energia saamiseks biomassi kasutamisega seonduvaid tarbijahinna muudatusi ning toiduainetega kindlustatusele avalduvat positiivset ja negatiivset seonduvat mõju. ►M2 ————— ◄
2. Komisjon peab kolmandate riikide ning biokütuste tootja- ja tarbijaorganisatsioonidega ning kodanikuühiskonnaga dialoogi ning vahetab teavet seoses käesoleva direktiiviga hõlmatud biokütuseid ja vedelaid biokütuseid käsitlevate meetmete üldise rakendamisega. Komisjon pöörab sellega seoses erilist tähelepanu mõjule, mida biokütuste tootmine võib avaldada toiduainete hindadele.
3. Komisjon esitab iga kahe aasta tagant Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruanded, mis põhinevad liikmesriikide poolt artikli 22 lõike 1 kohaselt esitatud aruannetel ning käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kontrollimistel ja analüüsidel. Esimene aruanne esitatakse 2012. aastal.
4. Biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ kasutamisega saavutatavat kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist käsitlevas aruandes kasutab komisjon liikmesriikide poolt kooskõlas artikli 22 lõike 1 punktiga o teatatud koguseid, sealhulgas maakasutuse kaudsest muutusest tulenevate hinnanguliste heitkoguste esialgseid keskmiseid väärtusi ja selle ulatust, võttes aluseks VIII lisas sätestatud tundlikkusanalüüsi. Komisjon teeb maakasutuse kaudsest muutusest tulenevate hinnanguliste heitkoguste esialgse keskmise väärtuse ja tundlikkusanalüüsi alusel leitud ulatuse üldsusele kättesaadavaks. Lisaks hindab komisjon, kas ja kuidas muutuks otsese heitkoguste vähenemise prognoos, kui kaassaadusi võetaks arvesse asendusmeetodi abil.
5. Oma aruannetes analüüsib komisjon eelkõige järgmist:
a) erinevate biokütuste suhteline keskkonnatulu ja -kulu, ühenduse impordipoliitika mõju kõnealusele tulule ja kulule, mõju varustuskindlusele ning kodumaise toodangu ja impordi vahel tasakaalustatud lähenemisviisi saavutamise võimalused;
b) biokütuste kasvava nõudluse mõju jätkusuutlikkusele ühenduses ja kolmandates riikides, võttes arvesse majanduslikku ja keskkonnamõju, sealhulgas mõju bioloogilisele mitmekesisusele;
c) artikli 17 lõikega 3 hõlmamata suure bioloogilise mitmekesisusega geograafiliste alade teaduslikult objektiivne kindlaksmääramine;
d) biomassi kasvava nõudluse mõju biomassi kasutavatele valdkondadele;
e) IX lisas loetletud lähteainetest valmistatud biokütuste kättesaadavus ja jätkusuutlikkus, sealhulgas toiduks või loomasöödaks mõeldud toodete biokütustega asendamise mõju hindamine, võttes vajalikul määral arvesse direktiiviga 2008/98/EÜ kehtestatud jäätmehierarhia põhimõtteid ja biomassi astmelisuse põhimõtet, võttes arvesse piirkondlikke ja kohalikke majanduslikke ja tehnilisi asjaolusid, pinnases leiduva süsinikuvaru ning pinnase ja ökosüsteemide kvaliteedi vajalikul tasemel hoidmist;
f) teave kõigi tootmisviisidega seotud maakasutuse kaudset muutust käsitlevate olemasolevate teadusuuringute tulemuste kohta ja nende analüüs, sealhulgas hinnang selle kohta, kas on võimalik vähendada maakasutuse kaudsest muutusest tulenevate heitkoguste hinnanguliste väärtuste määramise aluseks oleva analüüsi juures täheldatud ebakindlust, ja kas on võimalik arvesse võtta liidu poliitika, näiteks keskkonna-, kliima- ja põllumajanduspoliitika võimalikku mõju, ning
g) tehnika areng ning muudest kui toiduks kasutatavatest eriotstarbelistest peamiselt energia tootmiseks kasvatatavatest kultuuridest liidus toodetud biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ kasutust, majanduslikke ja keskkonnaalaseid mõjusid käsitlevate andmete kättesaadavus liidus.
Komisjon teeb vajadusel ettepanekuid parandusmeetmete kohta.
6. Liikmesriikide poolt artikli 22 lõike 3 kohaselt esitatud aruannete alusel analüüsib komisjon liikmesriikide võetud nende meetmete tõhusust, millega luuakse üks haldusasutus, kes vastutaks käitiste loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimistaotluste menetlemise eest ning osutaks taotlejatele abi.
7. Et parandada rahastamist ja kooskõlastamist artikli 3 lõikes 1 osutatud 20 % eesmärgi saavutamiseks, esitab komisjon hiljemalt 31. detsembriks 2010 taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat käsitleva analüüsi ja tegevuskava, mille eesmärk on eelkõige:
a) struktuurifondide ja raamprogrammide parem kasutamine;
b) Euroopa Investeerimispanga ja teiste avalike finantsinstitutsioonide vahendite parem ja suurem kasutamine;
c) parem juurdepääs riskikapitalile, eelkõige analüüsides ühenduses taastuvatest energiaallikatest toodetud energiasse investeerimise riskijagamisrahastu teostatavust; selline riskijagamisrahastu sarnaneks ülemaailmse energiatõhususe ja taastuvenergia fondi algatusega, mis on suunatud kolmandatele riikidele;
d) ühenduse ja riikliku rahastamise ning muud liiki toetamise parem kooskõlastamine ning
e) parem kooskõlastamine selliste taastuvenergia algatuste toetamiseks, mille edu sõltub osaliste tegevusest mitmes liikmesriigis.
8. Hiljemalt 31. detsembriks 2014 esitab komisjon aruande, mis käsitleb eelkõige järgmist:
a) artikli 17 lõike 2 teises lõigus osutatud kuupäevadest kohaldatava kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise miinimumkünniste läbivaatamine, võttes aluseks mõjuhinnangu, milles võetakse arvesse eelkõige tehnoloogilist arengut, olemasolevaid tehnoloogiaid ja suure kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise võimega esimese ja teise põlvkonna biokütuste kättesaadavust;
b) seoses artikli 3 lõikes 4 osutatud eesmärkidega ülevaade, milles käsitletakse järgmisi aspekte:
i) eesmärgi saavutamiseks rakendatavate meetmete kulutõhusus;
ii) hinnang eesmärkide saavutamise teostatavusele, tagades samas biokütuste säästva tootmise liidus ja kolmandates riikides, ja võttes arvesse majanduslikke, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid mõjusid, sealhulgas kaudset mõju bioloogilisele mitmekesisusele, ning teise põlvkonna biokütuste kaubanduslikku kättesaadavust;
iii) eesmärkide rakendamise mõju toiduainete taskukohase hinnaga kättesaadavusele;
iv) elektri-, hübriid- ja vesinikmootoriga sõidukite kaubanduslik kättesaadavus ning transpordisektoris kasutatava taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutamiseks valitud metoodika;
v) spetsiifiliste turutingimuste hindamine, võttes arvesse eelkõige turge, kus transpordis kasutatavad kütused moodustavad üle poole energia lõpptarbimisest, ning turge, mis täielikult sõltuvad biokütuste impordist;
c) hinnang käesoleva direktiivi rakendamisele, eelkõige seoses koostöömehhanismidega, tagamaks, et koos liikmesriikide võimalusega jätkata artikli 3 lõikes 3 osutatud riiklike toetuskavade kasutamist, võimaldaksid need mehhanismid liikmesriikidel saavutada I lisas kindlaks määratud tehnoloogilise arengu riiklikud eesmärgid parima kulude ja tulude suhtega, ning järeldused taastuvatest energiaallikatest toodetud energia 20 % osakaalu eesmärgi saavutamiseks ühenduse tasandil.
Nimetatud aruande alusel esitab komisjon vajaduse korral ettepanekud Euroopa Parlamendile ja nõukogule, milles käsitletakse eespool loetletud elemente, eelkõige:
— punkti a elemendi osas kõnealuses punktis viidatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise miinimumtaseme muutmist; ja
— punkti c elemendi osas käesolevas direktiivis sätestatud koostöömeetmete asjakohaseid kohandusi, et parandada nende tõhusust 20 % eesmärgi saavutamisel. Need ettepanekud ei mõjuta 20 % eesmärki ega liikmesriikide kontrolli riiklike toetuskavade ja koostöömeetmete üle.
9. Komisjon esitab 2018. aastal Euroopa taastuvenergia tegevuskava 2020. aasta järgseks perioodiks.
Tegevuskavale lisatakse vajaduse korral Euroopa Parlamendi ja nõukogu jaoks 2020. aasta järgset perioodi käsitlevad ettepanekud. Tegevuskavas võetakse arvesse käesoleva direktiivi rakendamisel saadud kogemusi ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaga seotud tehnoloogilist arengut.
10. Komisjon esitab 2021. aastal aruande käesoleva direktiivi kohaldamise läbivaatamise kohta. Selles aruandes käsitletakse eelkõige järgmiseid elemente, mis on võimaldanud liikmesriikidel saavutada I lisas kindlaks määratud riiklikud eesmärgid parima kulude ja tulude suhtega:
a) prognooside ja riiklike taastuvenergia tegevuskavade ettevalmistamise protsess;
b) koostöömehhanismide tõhusus;
c) taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaga seotud tehnoloogiline areng, sealhulgas biokütuste kasutamise arendamine kaubanduslikus lennunduses;
d) riiklike toetuskavade tõhusus ja
e) komisjoni lõigetes 8 ja 9 osutatud aruannete järeldused.
Artikkel 24
Läbipaistvusplatvorm
1. Komisjon loob internetis avaliku läbipaistvusplatvormi. Kõnealune platvorm aitab kaasa läbipaistvuse suurendamisele ning hõlbustab ja edendab liikmesriikide koostööd, eelkõige artiklis 6 nimetatud statistiliste ülekannete ning artiklites 7 ja 9 nimetatud ühisprojektide alal. Lisaks saab seda platvormi kasutada sellise asjakohase teabe avalikustamiseks, mida komisjon ja liikmesriik peavad esmatähtsaks käesolevast direktiivist ja selle eesmärkidest lähtudes.
2. Komisjon avalikustab läbipaistvusplatvormil järgmise teabe, vajaduse korral kokkuvõtlikul kujul, tagades tundliku äriteabe konfidentsiaalsuse:
a) liikmesriikide taastuvenergia tegevuskavad;
b) artikli 4 lõikes 3 nimetatud liikmesriikide prognoosidokumendid, mida täiendatakse nii kiiresti kui võimalik komisjoni kokkuvõttega ülemäärase toodangu ja hinnangulise impordinõudluse kohta;
c) liikmesriikide koostööpakkumised statistiliste ülekannete või ühisprojektide kohta vastavalt asjaomase liikmesriigi taotlusele;
d) artikli 6 lõikes 2 osutatud teave liikmesriikidevaheliste statistiliste ülekannete kohta;
e) artikli 7 lõigetes 2 ja 3 ning artikli 9 lõigetes 4 ja 5 osutatud teave ühisprojektide kohta;
f) artiklis 22 osutatud liikmesriikide riiklikud aruanded;
g) artikli 23 lõikes 3 osutatud komisjoni aruanded.
Teabe esitanud liikmesriigi taotluse korral komisjon siiski ei avalikusta artikli 4 lõikes 3 osutatud liikmesriikide prognoosidokumente või artikli 22 lõike 1 punktide l ja m kohaselt liikmesriikide koostatud aruannetes sisalduvat teavet.
Artikkel 25
Komiteemenetlus
1. Komisjoni abistab taastuvate energiaallikate komitee, välja arvatud lõikes 2 osutatud juhtudel. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 ( 8 ) tähenduses.
2. Biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkusega seotud küsimustes abistab komisjoni biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.
3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.
Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.
Artikkel 25a
Delegeeritud volituste rakendamine
1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.
2. Artikli 3 lõikes 5, artikli 5 lõikes 5 ja artikli 19 lõikes 7 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 5. oktoobrist 2015.
3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 3 lõikes 5, artikli 5 lõikes 5 ja artikli 19 lõikes 7 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.
4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
5. Artikli 3 lõike 5, artikli 5 lõike 5 ja artikli 19 lõike 7 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.
Artikkel 26
Muutmine ja kehtetuks tunnistamine
1. Direktiivi 2001/77/EÜ artikkel 2, artikli 3 lõige 2 ja artiklid 4–8 jäetakse välja alates 1. aprillist 2010.
2. Direktiivi 2003/30/EÜ artikkel 2, artikli 3 lõiked 2, 3 ja 5 ning artiklid 5 ja 6 jäetakse välja alates 1. aprillist 2010.
3. Direktiivid 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2012.
Artikkel 27
Ülevõtmine
1. Ilma et see piiraks artikli 4 lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamist, jõustavad liikmesriigid käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt ►C1 5. detsember 2010 ◄ .
Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.
2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud põhiliste riigisiseste õigusnormide teksti.
Artikkel 28
Jõustumine
Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.
Artikkel 29
Adressaadid
Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.
I LISA
Riiklikud üldeesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga lõpptarbimises aastal 2020 ( 9 )
A. Riiklikud üldeesmärgid
|
|
Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises, 2005 (S2005) |
Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises – eesmärk aastaks 2020 (S2020) |
|
Belgia |
2,2 % |
13 % |
|
Bulgaaria |
9,4 % |
16 % |
|
Tšehhi Vabariik |
6,1 % |
13 % |
|
Taani |
17,0 % |
30 % |
|
Saksamaa |
5,8 % |
18 % |
|
Eesti |
18,0 % |
25 % |
|
Iirimaa |
3,1 % |
16 % |
|
Kreeka |
6,9 % |
18 % |
|
Hispaania |
8,7 % |
20 % |
|
Prantsusmaa |
10,3 % |
23 % |
|
Horvaatia |
12,6 % |
20 % |
|
Itaalia |
5,2 % |
17 % |
|
Küpros |
2,9 % |
13 % |
|
Läti |
32,6 % |
40 % |
|
Leedu |
15,0 % |
23 % |
|
Luksemburg |
0,9 % |
11 % |
|
Ungari |
4,3 % |
13 % |
|
Malta |
0,0 % |
10 % |
|
Madalmaad |
2,4 % |
14 % |
|
Austria |
23,3 % |
34 % |
|
Poola |
7,2 % |
15 % |
|
Portugal |
20,5 % |
31 % |
|
Rumeenia |
17,8 % |
24 % |
|
Sloveenia |
16,0 % |
25 % |
|
Slovaki Vabariik |
6,7 % |
14 % |
|
Soome |
28,5 % |
38 % |
|
Rootsi |
39,8 % |
49 % |
|
Ühendkuningriik |
1,3 % |
15 % |
B. Soovituslik kujunemiskõver
Artikli 3 lõikes 2 osutatud soovituslikul kujunemiskõveral esinevad järgmised taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalud:
S2005 + 0,20 (S2020 – S2005) – kaheaastase perioodi (2011–2012) keskmine;
S2005 + 0,30 (S2020 – S2005) – kaheaastase perioodi (2013–2014) keskmine;
S2005 + 0,45 (S2020 – S2005) – kaheaastase perioodi (2015–2016) keskmine; ning
S2005 + 0,65 (S2020 – S2005) – kaheaastase perioodi (2017–2018) keskmine,
kus:
S2005 = asjaomase liikmesriigi osakaal aastal 2005, nagu on osutatud A osa tabelis,
ning
S2020 = asjaomase liikmesriigi osakaal aastal 2020, nagu on osutatud A osa tabelis.
II LISA
Normaliseerimisvalem hüdro- ja tuuleenergiast toodetud elektri arvessevõtmiseks
Hüdroenergiast toodetud elektri arvessevõtmiseks kohaldatakse järgmist valemit:
kus:
|
N |
= |
võrdlusaasta; |
|
QN(norm |
= |
liikmesriigi hüdroelektrijaamades aastal N toodetud elektri kogus, normaliseerituna arvestuste tegemiseks; |
|
Qi |
= |
kõigis liikmesriigi hüdroelektrijaamades aastal i tegelikult toodetud elektri kogus, mõõdetuna gigavatt-tundides, välja arvatud elektri tootmine hüdroakumulatsiooni üksuste baasil; |
|
Ci |
= |
kõigi liikmesriigi hüdroelektrijaamade aasta i lõpus installeeritud koguvõimsus, välja arvatud hüdroakumulatsiooni üksuste võimsus, mõõdetuna megavattides. |
Asjaomases liikmesriigis tuuleenergiast saadava elektri arvessevõtmiseks kohaldatakse järgmist valemit:
kus:
|
N |
= |
võrdlusaasta; |
|
QN(norm) |
= |
liikmesriigi tuuleelektrijaamades aastal N toodetud elektri kogus, normaliseerituna arvestuste tegemiseks; |
|
Qi |
= |
kõigis liikmesriigi tuuleelektrijaamades aastal i tegelikult toodetud elektri kogus, mõõdetuna gigavatt-tundides; |
|
C j |
= |
kõigi liikmesriigi tuuleelektrijaamade aasta j lõpus installeeritud koguvõimsus, mõõdetuna megavattides; |
|
n |
= |
4 või aastale N eelnev aastate arv, mille kohta on asjaomase liikmesriigi puhul kättesaadavad andmed tootmise ja tootmisvõimsuse kohta, olenevalt sellest, kumb on väiksem. |
III LISA
Transpordikütuste energiasisaldus
|
Kütus |
Energiasisaldus massi kohta (väiksem kütteväärtus, MJ/kg) |
Energiasisaldus mahu kohta (väiksem kütteväärtus, MJ/l) |
|
Bioetanool (biomassist toodetud etanool) |
27 |
21 |
|
Bio-ETBE (bioetanooli põhjal toodetud etüül-tert-butüüleeter) |
36 (sellest 37 % taastuvatest energiaallikatest) |
27 (sellest 37 % taastuvatest energiaallikatest) |
|
Biometanool (biomassist toodetud metanool, mis on ette nähtud kasutamiseks biokütusena) |
20 |
16 |
|
Bio-MTBE (biometanooli põhjal toodetud metüül-tert-butüüleeter) |
35 (sellest 22 % taastuvatest energiaallikatest) |
26 (sellest 22 % taastuvatest energiaallikatest) |
|
Bio-DME (biomassist toodetud dimetüüleeter, mis on ette nähtud kasutamiseks biokütusena) |
28 |
19 |
|
Bio-TAEE (bioetanooli põhjal toodetud tert-amüül-etüüleeter) |
38 (sellest 29 % taastuvatest energiaallikatest) |
29 (sellest 29 % taastuvatest energiaallikatest) |
|
Biobutanool (biomassist toodetud butanool, mis on ette nähtud kasutamiseks biokütusena) |
33 |
27 |
|
Biodiisel (taimsetest või loomsetest õlidest toodetud, diislikütuse omadustega metüülester, mis on ette nähtud kasutamiseks biokütusena) |
37 |
33 |
|
Fischer-Tropschi diisel (biomassist toodetud sünteetiline süsivesinik või sünteetiliste süsivesinike segu) |
44 |
34 |
|
Hüdrogeenitud taimeõli (vesinikuga hüdrokeemiliselt töödeldud taimeõli) |
44 |
34 |
|
Puhas taimeõli (pressimise, ekstraheerimise või samalaadsete menetluste abil õlitaimedest toodetud, töötlemata või puhastatud, kuid keemiliselt modifitseerimata õli, kui see sobib kasutatava mootoritüübiga ning vastab heitega seotud nõuetele) |
37 |
34 |
|
Biogaas (biomassist ja/või jäätmete bioloogiliselt lagunevast fraktsioonist toodetud kütusegaas, mida on võimalik puhastada maagaasile vastavate omadusteni ning mis on ette nähtud kasutamiseks biokütuse või puugaasina) |
50 |
— |
|
Bensiin |
43 |
32 |
|
Diislikütus |
43 |
36 |
IV LISA
Paigaldajate sertifitseerimine
Artikli 14 lõikes 3 osutatud sertifitseerimiskavad ja muud samaväärsed kvalifitseerimiskavad põhinevad järgmistel kriteeriumidel.
1. Sertifitseerimis- ja kvalifitseerimisprotsess on läbipaistvad ning liikmesriik või tema määratud haldusasutus on need selgelt määratlenud.
2. Biomassi, soojuspumba, maasoojusenergia, fotogalvaanilise päikeseenergia ja päikese soojusenergiaga seotud süsteemide paigaldajad saavad sertifikaadi akrediteeritud koolitusprogrammi või koolitaja kaudu.
3. Koolitusprogrammi või koolitajat akrediteerivad liikmesriigid või nende määratavad haldusasutused. Akrediteerimisasutused tagavad, et koolitaja pakutav koolitusprogramm on järjepidev ning et see on piirkondliku või riikliku ulatusega. Koolitajal on praktilise koolituse pakkumiseks asjakohased tehnilised vahendid, sealhulgas mõned laboriseadmed või muud vahendid. Koolitaja pakub baasväljaõppele lisaks lühemaid täiendõppekursusi päevakajalistel teemadel, sealhulgas uute tehnoloogiate kohta, et võimaldada käitistes elukestvat õpet. Koolitaja võib olla seadme või süsteemi tootja, instituut või ühing.
4. Paigaldaja tunnistuse saamise või kvalifitseerimisega lõppev koolitus hõlmab nii teoreetilist kui ka praktilist osa. Koolituse lõpus peavad paigaldajal olema oskused, mis on vajalikud toimivuse ja töökindlusega seotud tarbija vajaduste täitmise jaoks asjakohaste seadmete ja süsteemide paigaldamiseks, kvaliteedikindluse tagamiseks ning kohaldatavate eeskirjade ja standardite, sealhulgas energia- ja ökomärgise järgimiseks.
5. Koolitus lõpeb eksamiga, mille sooritamise korral antakse sertifikaat või kvalifikatsioon. Eksam hõlmab biomassil töötavate katelde või ahjude, soojuspumpade, maasoojusenergia, fotogalvaaniliste päikeseenergia või päikese soojusenergia käitiste eduka paigaldamise praktilist hindamist.
6. Artikli 14 lõikes 3 nimetatud sertifitseerimiskavade ja muude samaväärsete kvalifitseerimiskavade juures võetakse nõuetekohaselt arvesse järgmisi suuniseid:
a) akrediteeritud koolitusprogramme tuleks pakkuda töökogemustega paigaldajatele, kes on läbinud järgmist tüüpi koolitused (või läbivad neid praegu):
i) biomassil töötavate katelde ja ahjude paigaldajad: eeldatakse veevärgitöölise, torulukksepa, kütteinseneri või sanitaar- ja kütte- või jahutusseadmete tehniku koolituse läbimist;
ii) soojuspumba paigaldajad: eeldatakse veevärgitöölise või külmutusseadmete inseneri koolituse läbimist ning elektri- ja veevarustusseadmetega seonduvate põhioskuste (torude lõikamine, toruliidete jootmine, toruliidete liimimine, soojusisolatsiooniga katmine, toruliitmike tihendamine, lekete testimine ning kütte- või jahutussüsteemide paigaldamine) olemasolu;
iii) fotogalvaanilise päikeseenergia ja päikese soojusenergia süsteemide paigaldajad: eeldatakse veevärgitöölise või elektriku koolituse läbimist ning veevarustus- ja elektriseadmetega ning katuseehitusega seonduvate oskuste (sealhulgas toruliidete jootmine, toruliidete liimimine, toruliitmike tihendamine, torulekete testimine, juhtmete ühendamine, põhiliste katusematerjalide, hüdroisoleerimis- ja tihendusmeetodite tundmine) olemasolu; või
iv) kutseõpe, mille käigus õpetatakse paigaldajatele sobivaid oskusi ja mis vastab kolmeaastasele koolitusele punktides a, b või c osutatud oskuste omandamiseks ning sisaldab nii teoreetilisi kui ka praktilisi õppetunde;
b) biomassil töötavate ahjude ja katelde paigaldaja koolituse teoreetiline osa peaks andma ülevaate olukorrast biomassi turul ja hõlmama järgmist: ökoloogilised aspektid, biomassikütused, logistika, tulekaitse, valdkonnaga seotud toetused, põletamistehnikad, süütesüsteemid, optimaalsed hüdraulilised lahendused, kulude ja tasuvuse võrdlused ning biomassil töötavate katelde ja ahjude projekteerimine, paigaldamine ja hooldus. Koolituse käigus tuleks anda samuti head teadmised tehnoloogiat ja biokütust (sealhulgas puidugraanuleid) käsitlevate Euroopa standardite ning biomassi käsitlevate riigi ja ühenduse õigusaktide kohta;
c) soojuspumba paigaldaja koolituse teoreetiline osa peaks andma ülevaate olukorrast soojuspumpade turul ja hõlmama järgmist: erinevate piirkondade geotermilised ressursid ja maapõue temperatuurid, pinnase ja kivimite soojusjuhtivusomaduste määratlemine, maasoojuse kasutamist käsitlevad õigusaktid, soojuspumpade kasutamine hoonetes ning kõige sobivamate soojuspumbasüsteemide valimine ning teadmised nende süsteemide tehniliste nõuete, ohutuse, õhupuhastite, soojusallikaga ühendamise ja süsteemi skeemi kohta. Koolitusel tuleks anda head teadmised soojuspumpade Euroopa standarditest ning asjaomastest riiklikest ja ühenduse õigusaktidest. Paigaldaja peaks olema võimeline tõendama järgmisi põhipädevusi:
i) põhiteadmised soojuspumba füüsilistest ja toimimise põhimõtetest, sealhulgas soojuspumba tsükli omadused: jahutusradiaatori madalate temperatuuride, soojusallika kõrgete temperatuuride, süsteemi tõhususe, kasutusteguri kindlaksmääramise ja hooajalise kasuteguri vaheline kontekst;
ii) soojuspumba tsükli komponentide (sh kompressor, paisumisventiil, aurusti, kondensaator, seadmed, määrdeõli, külmutusagens, ülekuumendamise, järeljahutamise ja jahutamise võimalused soojuspumpade puhul) ja nende funktsiooni mõistmine ning
iii) võime valida ja liigitada komponente tüüpilistes paigaldusega seotud olukordades, sh erinevate hoonete küttekoormuste ning energiatarbimise ajal kuuma vee tootmise tüüpiliste väärtuste kindlaksmääramine, soojuspumba võimsuse kindlaksmääramine kuuma vee tootmise küttekoormuse, hoone soojussalvesti massi ja kaitselahutatava voolutoite kohta, puhverpaagi komponendi ja mahu kindlaksmääramine ning teise küttesüsteemi integreerimine;
d) fotogalvaanilise päikeseenergia ja päikese soojusenergia süsteemide paigaldajate koolituse teoreetiline osa peaks andma ülevaate olukorrast päikeseenergiatoodete turul ning kuludest ja tasuvuse võrdlustest ning hõlmama järgmist: ökoloogilised aspektid, päikeseenergiasüsteemide komponendid, omadused ja dimensioneerimine, õige süsteemi valik ja selle komponentide dimensioneerimine, soojustarbe määramine, tulekaitse, valdkonnaga seotud toetused, fotogalvaanilise päikeseenergia ja päikese soojusenergia käitiste projekteerimine, paigaldamine ja hooldus. Koolituse käigus tuleks anda head teadmised tehnoloogiat käsitlevate Euroopa standardite, selliste sertifikaatide nagu Solar Keymark ning asjaomaste riiklike ja ühenduse õigusaktide kohta. Paigaldaja peaks olema võimeline tõendama järgmisi põhipädevusi:
i) võime ohutult töötada, kasutades vajalikke tööriistu ja seadmeid ning rakendades ohutustehnika eeskirju ja standardeid, ning identifitseerida veevarustuse ja elektriga seonduvaid ning muid päikeseenergiakäitistega seotud ohuallikaid;
ii) võime identifitseerida süsteeme ja komponente, mis on omased aktiivsetele ja passiivsetele süsteemidele, sealhulgas mehhaanika projekti, ning määrata kindlaks komponentide asukoht ning süsteemi skeem ja konfiguratsioon;
iii) võime määrata kindlaks vajalik paigaldamiskoht, fotogalvaanilise päikeseenergia ja päikese soojusenergia boilerite paigutus ja kalle, võttes arvesse varjukohti, päikesevalguse olemasolu, strukturaalset terviklikkust, käitise kohasust hoone või kliima seisukohalt; identifitseerida eri katusetüüpidele sobivaid erinevaid paigaldusviise ning paigaldamiseks vajalike süsteemiseadmete tasakaalu; ja
iv) eelkõige fotogalvaaniliste päikeseenergia süsteemide puhul – võime kohandada elektriprojekte, mis hõlmavad arvutusliku voolu kindlaksmääramist, asjakohaste elektrijuhi tüüpide ja iga vooluahela jaoks nimivõimsuse valimist, kõigi seonduvate seadmete ja allsüsteemide asjakohase suuruse, nimivõimsuse ja asukoha kindlaksmääramist ning sobiva ühenduspunkti valimist.
e) Paigaldaja tunnistus peaks olema ajaliselt piiratud kestusega, see tähendab, et selle pikendamiseks on vaja osaleda täiendõppekursustel või -koolitusel.
V LISA
Biokütustest ja vedelatest biokütustest ning nendega võrreldavatest fossiilkütustest tulenevate kasvuhoonegaaside mõju arvutamise valemid
A. Biokütuste tüüpilised ja vaikeväärtused, kui nende tootmisel ei teki maakasutuse muutumise tõttu süsiniku netoheiteid
|
Biokütuse tootmisviis |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise tüüpiline väärtus |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise vaikeväärtus |
|
Suhkrupeedist toodetud etanool |
61 % |
52 % |
|
Nisuetanool (tootmisprotsessis kasutatav kütus täpsustamata) |
32 % |
16 % |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena ligniiti) |
32 % |
16 % |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisel tavalises põletuskatlas kasutatakse kütusena maagaasi) |
45 % |
34 % |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena maagaasi) |
53 % |
47 % |
|
Nisust toodetud etanool (põhk soojuse ja elektri koostootmise käitises tootmisprotsessis kasutatava kütusena) |
69 % |
69 % |
|
Ühenduses maisist toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena maagaasi) |
56 % |
49 % |
|
Suhkruroost toodetud etanool |
71 % |
71 % |
|
ETBE (etüül-tert-butüüleeter) taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
TAEE (tert-amüül-etüüleeter) taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
Rapsiseemnetest toodetud biodiisel |
45 % |
38 % |
|
Päevalilleseemnetest toodetud biodiisel |
58 % |
51 % |
|
Sojaubadest toodetud biodiisel |
40 % |
31 % |
|
Palmiõlist toodetud biodiisel (tootmisprotsess täpsustamata) |
36 % |
19 % |
|
Palmiõlist toodetud biodiisel (tootmisprotsess metaani kogumisega õlipressimisettevõttes) |
62 % |
56 % |
|
Taimse või loomse (*1)õli jääkidest toodetud biodiisel |
88 % |
83 % |
|
Rapsiseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli |
51 % |
47 % |
|
Päevalilleseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli |
65 % |
62 % |
|
Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli (tootmisprotsess täpsustamata) |
40 % |
26 % |
|
Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli (tootmisprotsess metaani kogumisega õlipressimisettevõttes) |
68 % |
65 % |
|
Rapsiseemnetest toodetud puhas taimeõli |
58 % |
57 % |
|
Orgaanilistest olmejäätmetest toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
80 % |
73 % |
|
Märjast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
84 % |
81 % |
|
Kuivast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
86 % |
82 % |
|
(*1) Välja arvatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määruses (EÜ) nr 1774/2002, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad, (1) 3. kategooria materjaliks liigitatud loomsetest kõrvalsaadustest toodetav õli. (1) JO L 273 du 10.10.2002, p. 1. |
||
B. 2008. aasta jaanuaris turul mitteleidunud või turul üksnes tühistes kogustes leidunud uute biokütuste prognoositavad tüüpilised ja vaikeväärtused, kui nende tootmisel ei teki maakasutuse muutumise tõttu süsiniku netoheiteid
|
Biokütuse tootmisviis |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise tüüpiline väärtus |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise vaikeväärtus |
|
Nisuõlgedest toodetud etanool |
87 % |
85 % |
|
Puidujäätmetest toodetud etanool |
80 % |
74 % |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud etanool |
76 % |
70 % |
|
Puidujäätmetest toodetud Fischer-Tropschi diisel |
95 % |
95 % |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud Fischer-Tropschi diisel |
93 % |
93 % |
|
Puidujäätmetest toodetud DME (dimetüüleeter) |
95 % |
95 % |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud DME (dimetüüleeter) |
92 % |
92 % |
|
Puidujäätmetest toodetud metanool |
94 % |
94 % |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud metanool |
91 % |
91 % |
|
MTBE (metüül-tert-butüüleeter) taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne metanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
C. Metoodika
|
1. |
Transpordikütuste, biokütuste ja vedelate biokütuste tootmisest ja kasutamisest tulenev kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine arvutatakse järgmiselt: E = eec + el + ep + etd + eu – esca – eccs – eccr – eee , kus:
Masinate ja seadmete tootmisel tekkinud heitkoguseid arvesse ei võeta. |
|
2. |
Kütuse kasutamisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkogust (E) väljendatakse CO2-ekvivalendi grammides kütuse megadžauli kohta (gCO2eq/MJ). |
|
3. |
Erandina punktist 2 võib transpordikütuste puhul gCO2eq/MJ arvutamisel väärtusi korrigeerida, et võtta arvesse kütuste erinevusi tehtud kasuliku töö ajal, väljendatuna km/MJ. Sellist korrigeerimist saab teha üksnes siis, kui tehtud kasuliku töö erinevused on tõestatud. |
|
4. |
Biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisest tulenev kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine arvutatakse järgmiselt: VÄHENEMINE = (EF – EB )/EF , kus:
|
|
5. |
Punkti 1 kohaldamisel arvesse võetavad kasvuhoonegaasid on CO2, N2O and CH4. CO2-ga ekvivalentsuse arvutamiseks määratakse kõnealustele gaasidele järgmised väärtused:
|
|
6. |
Tooraine kaevandamisel või viljelusel tekkinud heide (eec) sisaldab heidet, mis on tekkinud kaevandamise või viljelemise protsessi käigus, tooraine kogumisel, jäätmetest ja leketest ning kaevandamisel või viljelemisel kasutatud toodete või kemikaalide tootmisel. CO2 kogumist toormaterjali kasvatamise ajal ei võeta arvesse. Kõikjal maailmas õlitootmispaikades õli põletamisest tekkinud kasvuhoonegaaside heitkoguste sertifitseeritud vähenemine arvatakse maha. Viljelusest tuleneva heite prognoositava koguse võib tegelike andmete kasutamise alternatiivina tuletada sellistest keskmistest näitajatest, mida kasutati vaikeväärtuste arvutamiseks kasutatud geograafilistest aladest väiksemate alade puhul. |
|
7. |
Maakasutuse muutusest tingitud süsinikuvaru muutustest tuleneva aastapõhise heitkoguse (el) arvutamiseks jagatakse koguheide võrdselt 20 aasta peale. Kõnealuse heitkoguse arvutamiseks kasutatakse järgmist valemit: el = (CSR – CSA) × 3,664 × 1/20 × 1/P – eB, ( 10 ) kus
|
|
8. |
Toetust 29 gCO2eq/MJ kohaldatakse, kui on esitatud tõendid, et asjaomane maa: a) ei olnud 2008. aasta jaanuaris kasutuses põllumajanduslikul ega mingil muul eesmärgil ning b) kuulub ühte järgmistest kategooriatest: i) oluliselt rikutud maa, sealhulgas varem põllumajanduslikul eesmärgil kasutatud maa; ii) tugevalt saastatud maa. Toetust 29 gCO2eq/MJ rakendatakse kuni kümme aastat alates maa kasutuselevõtust põllumajanduslikul otstarbel, tingimusel et kategooriasse i kuuluval maal tagatakse süsinikuvarude pidev kasv ja erosiooni märkimisväärne vähenemine ning et kategooriasse ii kuuluva maa saastust vähendatakse. |
|
9. |
Punkti 8 alapunktis b osutatud kategooriad määratletakse järgmiselt: a) „oluliselt rikutud maa” – maa, mis on pikemat aega olnud kas märkimisväärselt sooldunud või sisaldanud märkimisväärselt vähe orgaanilist ainet ja olnud tugevalt erodeerunud; b) „tugevalt saastatud maa” – maa, mis ei ole pinnase saastuse tõttu sobiv toiduainete ega sööda kasvatamiseks. Sellise maa hulka kuulub maa, mille puhul teeb komisjon artikli 18 lõike 4 neljanda lõigu kohase otsuse. |
|
10. |
Komisjon võtab 31. detsembriks 2009 vastu maa süsinikuvaru arvutamise juhendi, mis tugineb riiklike kasvuhoonegaaside andmekogude koostamise IPCC juhise 4. osal. Komisjoni juhendit kasutatakse käesoleva direktiivi kohaldamisel maa süsinikuvarude arvutamiseks. |
|
11. |
Töötlemisel tekkinud heide (ep ) sisaldab heidet, mis on tekkinud töötlemisprotsessi käigus, jäätmetest ja leketest ning töötlemisel kasutatud toodete või kemikaalide tootmise käigus. Kui võetakse arvesse sellise elektri tarbimist, mis ei ole toodetud kütuse tootmise ettevõttes, eeldatakse, et kõnealuse elektri tootmisest ja jaotamisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste intensiivsus on võrdne määratud piirkonnas elektri tootmisest ja jaotamisest tuleneva heite keskmise intensiivsusega. Erandina kõnealusest eeskirjast võivad tootjad kasutada ühe elektrijaama keskmist väärtust kõnealuses elektrijaamas toodetud elektri puhul, kui see jaam ei ole elektrivõrguga ühendatud. |
|
12. |
Transpordist ja jaotusest tulenev heide (etd ) sisaldab heidet, mis tuleneb tooraine ja pooltoodete transpordist ja ladustamisest ning valmistoodete ladustamisest ja jaotamisest. Käesolevat punkti ei kohaldata jaotamise ja transpordi käigus tekkinud heite suhtes, mida võetakse arvesse vastavalt punktile 6. |
|
13. |
Kasutatavast kütusest tulenevat heidet (eu ) loetakse nulliks biokütuste ja vedelate biokütuste puhul. |
|
14. |
Süsiniku kogumisest ja geoloogilisest säilitamisest tulenev heitkoguste vähenemine (eccs ), mida ei ole juba arvesse võetud ep väärtuses, piirdub heitkogusega, mida välditakse kütuse kaevandamise, transpordi, töötlemise ja jaotusega otseselt seotud eraldunud CO2 kogumise ja säilitamisega. |
|
15. |
Süsiniku kogumisest ja asendamisest tulenev heitkoguste vähenemine (eccr ) piirdub CO2 kogumise kaudu välditud heitkogusega, mille puhul süsinik pärineb biomassist ning seda kasutatakse kaubatoodetes ja -teenustes kasutatava fossiilse päritoluga CO2 asendamiseks. |
|
16. |
Koostootmisel tekkinud elektri ülejäägi kasutamisest tulenevat heitkoguste vähenemist (eee ) võetakse arvesse seoses elektri ülejäägiga, mille puhul elekter on toodetud koostootmist kasutavate kütuse tootmise süsteemidega, välja arvatud juhul, kui koostootmiseks kasutatav kütus on muu kaassaadus kui põllumajanduskultuuri jääk. Kõnealuse elektri ülejäägi arvessevõtmisel eeldatakse, et koostootmisüksuse suurus on väikseim, mis on koostootmisüksuse jaoks vajalik, et tekitada kütuse tootmiseks vajalik kogus soojust. Kõnealuse elektri ülejäägiga seotud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemist käsitatakse võrdsena kasvuhoonegaaside kogusega, mis oleks eraldunud, kui sama kogus elektrit oleks toodetud elektrijaamas, milles kasutatakse sama kütust kui koostootmisüksuses. |
|
17. |
Kui kütuse tootmise protsessi käigus toodetakse kombineerituna kütust, mille heitkogused arvutatakse välja, ning veel üht või mitut toodet lisaks („kaassaadused”), jagatakse kasvuhoonegaaside heitkogused kütuse või selle vahetoote ja kaassaaduste vahel proportsionaalselt nende energiasisaldusega (mis määratakse kindlaks väiksema kütteväärtusega muude kaassaaduste puhul kui elekter). |
|
18. |
Punktis 17 osutatud arvutuse tegemiseks on jagatavad heitkogused eec + el , + need fraktsioonid ep , etd ja eee -st, mis eralduvad kuni protsessi selle etapini (kaasa arvatud), mil kaassaadus toodetakse. Kui kaassaadustele jaotumine on leidnud aset olelustsükli varasemas protsessietapis, kasutatakse viimases sellises protsessietapis kütuse vahesaadusele omistatud heitkoguste fraktsiooni sel eesmärgil kõnealuste heitkoguste kogusumma asemel. Biokütuste ja vedelate biokütuste puhul võetakse selle arvutuse eesmärgil arvesse kõik kaassaadused, sealhulgas elekter, mis ei kuulu punkti 16 reguleerimisalasse, välja arvatud põllumajanduskultuuride jäägid, sealhulgas õled, suhkruroo pressimisjäätmed, terakestad, maisitõlvikud ja pähklikoored. Negatiivse energiasisaldusega kaassaaduste energiasisalduse väärtus on arvutuse tegemise eesmärgil null. Jäätmete, põllumajanduskultuuride jääkide, sealhulgas õlgede, suhkruroo pressimisjäätmete, terakestade, maisitõlvikute ja pähklikoorte ning töötlemisjääkide, sealhulgas toorglütseriini (rafineerimata glütseriin) olelustsükli kasvuhoonegaaside heitkogused võrduvad nulliga kuni kõnealuste materjalide kogumise protsessini. Rafineerimistehastes toodetud kütuste puhul on rafineerimistehas punktis 17 osutatud arvutuse tegemise eesmärgil kasutatav analüüsiüksus. |
|
19. |
Biokütuste puhul on punktis 4 osutatud arvutuse tegemisel võrreldav fossiilkütus EF kõige hilisem teadaolev tegelik keskmine heitkogus, mis tuleneb ühenduses tarbitud fossiilsest bensiinist ja diislist, ning millest on teada antud vastavalt direktiivile 98/70/EÜ. Kui sellised andmed ei ole kättesaadavad, kasutatakse väärtust 83,8 gCO2eq/MJ. Elektri tootmiseks kasutatavate vedelate biokütuste puhul on punktis 4 osutatud arvutuse tegemisel võrreldav fossiilkütus EF 91 gCO2eq/MJ. Soojuse tootmiseks kasutatavate vedelate biokütuste puhul on punktis 4 osutatud arvutuse tegemisel võrreldav fossiilkütus EF 77 gCO2eq/MJ. Koostootmiseks kasutatavate vedelate biokütuste puhul on punktis 4 osutatud arvutuse tegemisel võrreldav fossiilkütus EF 85 gCO2eq/MJ. |
D. Biokütuste ja vedelate biokütuste summeerimata vaikeväärtused
|
Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised väärtused (gCO2eq/MJ) |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused (gCO2eq/MJ) |
|
Suhkrupeedist toodetud etanool |
12 |
12 |
|
Nisust toodetud etanool |
23 |
23 |
|
Ühenduses maisist toodetud etanool |
20 |
20 |
|
Suhkruroost toodetud etanool |
14 |
14 |
|
ETBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
TAEE taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
Rapsiseemnetest toodetud biodiisel |
29 |
29 |
|
Päevalilleseemnetest toodetud biodiisel |
18 |
18 |
|
Sojaubadest toodetud biodiisel |
19 |
19 |
|
Palmiõlist toodetud biodiisel |
14 |
14 |
|
Taimse või loomse (*1)õli jääkidest toodetud biodiisel |
0 |
0 |
|
Rapsiseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli |
30 |
30 |
|
Päevalilleseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli |
18 |
18 |
|
Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli |
15 |
15 |
|
Rapsiseemnetest toodetud puhas taimeõli |
30 |
30 |
|
Orgaanilistest olmejäätmetest toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
0 |
0 |
|
Märjast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
0 |
0 |
|
Kuivast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
0 |
0 |
|
(*1) Ei sisalda loomset õli, mis on toodetud loomadest toodetes, mis on klassifitseeritudkategooria 3 materjaliks vastavalt määrusele (EÜ) nr 1774/2002. |
||
|
Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised väärtused (gCO2eq/MJ) |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused (gCO2eq/MJ) |
|
Suhkrupeedist toodetud etanool |
19 |
26 |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisprotsessis kasutatav kütus täpsustamata) |
32 |
45 |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena ligniiti) |
32 |
45 |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisel tavalises põletuskatlas kasutatakse kütusena maagaasi) |
21 |
30 |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena maagaasi) |
14 |
19 |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena põhku) |
1 |
1 |
|
Ühenduses maisist toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena maagaasi) |
15 |
21 |
|
Suhkruroost toodetud etanool |
1 |
1 |
|
ETBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
TAEE taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
Rapsiseemnetest toodetud biodiisel |
16 |
22 |
|
Päevalilleseemnetest toodetud biodiisel |
16 |
22 |
|
Sojaubadest toodetud biodiisel |
18 |
26 |
|
Palmiõlist toodetud biodiisel (tootmisprotsess täpsustamata) |
35 |
49 |
|
Palmiõlist toodetud biodiisel (tootmisprotsess metaani kogumisega õlipressimisettevõttes) |
13 |
18 |
|
Taimse või loomse õli jääkidest toodetud biodiisel |
9 |
13 |
|
Rapsiseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli |
10 |
13 |
|
Päevalilleseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli |
10 |
13 |
|
Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli (tootmisprotsess täpsustamata) |
30 |
42 |
|
Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli (tootmisprotsess metaani kogumisega õlipressimisettevõttes) |
7 |
9 |
|
Rapsiseemnetest toodetud puhas taimeõli |
4 |
5 |
|
Orgaanilistest olmejäätmetest toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
14 |
20 |
|
Märjast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
8 |
11 |
|
Kuivast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
8 |
11 |
|
Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised väärtused (gCO2eq/MJ) |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused (gCO2eq/MJ) |
|
Suhkrupeedist toodetud etanool |
2 |
2 |
|
Nisust toodetud etanool |
2 |
2 |
|
Ühenduses maisist toodetud etanool |
2 |
2 |
|
Suhkruroost toodetud etanool |
9 |
9 |
|
ETBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
TAEE taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
Rapsiseemnetest toodetud biodiisel |
1 |
1 |
|
Päevalilleseemnetest toodetud biodiisel |
1 |
1 |
|
Sojaubadest toodetud biodiisel |
13 |
13 |
|
Palmiõlist toodetud biodiisel |
5 |
5 |
|
Taimse või loomse õli jääkidest toodetud biodiisel |
1 |
1 |
|
Rapsiseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli |
1 |
1 |
|
Päevalilleseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli |
1 |
1 |
|
Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli |
5 |
5 |
|
Rapsiseemnetest toodetud puhas taimeõli |
1 |
1 |
|
Orgaanilistest olmejäätmetest toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
3 |
3 |
|
Märjast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
5 |
5 |
|
Kuivast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
4 |
4 |
|
Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised väärtused (gCO2eq/MJ) |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused (gCO2eq/MJ) |
|
Suhkrupeedist toodetud etanool |
33 |
40 |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisprotsessis kasutatav kütus täpsustamata) |
57 |
70 |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena ligniiti) |
57 |
70 |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisel tavalises põletuskatlas kasutatakse kütusena maagaasi) |
46 |
55 |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena maagaasi) |
39 |
44 |
|
Nisust toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena põhku) |
26 |
26 |
|
Ühenduses maisist toodetud etanool (tootmisel soojuse ja elektri koostootmise käitises kasutatakse kütusena maagaasi) |
37 |
43 |
|
Suhkruroost toodetud etanool |
24 |
24 |
|
ETBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
TAEE taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne etanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
Rapsiseemnetest toodetud biodiisel |
46 |
52 |
|
Päevalilleseemnetest toodetud biodiisel |
35 |
41 |
|
Sojaubadest toodetud biodiisel |
50 |
58 |
|
Palmiõlist toodetud biodiisel (tootmisprotsess täpsustamata) |
54 |
68 |
|
Palmiõlist toodetud biodiisel (tootmisprotsess metaani kogumisega õlipressimisettevõttes) |
32 |
37 |
|
Taimse või loomse õli jääkidest toodetud biodiisel |
10 |
14 |
|
Rapsiseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli |
41 |
44 |
|
Päevalilleseemnetest toodetud hüdrogeenitud taimeõli |
29 |
32 |
|
Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli (tootmisprotsess täpsustamata) |
50 |
62 |
|
Palmiõlist toodetud hüdrogeenitud taimeõli (tootmisprotsess metaani kogumisega õlipressimisettevõttes) |
27 |
29 |
|
Rapsiseemnetest toodetud puhas taimeõli |
35 |
36 |
|
Orgaanilistest olmejäätmetest toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
17 |
23 |
|
Märjast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
13 |
16 |
|
Kuivast sõnnikust toodetud biogaas, mida kasutatakse kui surumaagaasi |
12 |
15 |
E. 2008. aasta jaanuaris turul mitteleiduvate või turul üksnes tühistes kogustes leiduvate uute biokütuste ja vedelate biokütuste prognoositavad summeerimata vaikeväärtused
|
Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised väärtused (gCO2eq/MJ) |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused (gCO2eq/MJ) |
|
Nisuõlgedest toodetud etanool |
3 |
3 |
|
Puidujäätmetest toodetud etanool |
1 |
1 |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud etanool |
6 |
6 |
|
Puidujäätmetest toodetud Fischer-Tropschi diisel |
1 |
1 |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud Fischer-Tropschi diisel |
4 |
4 |
|
Puidujäätmetest toodetud DME |
1 |
1 |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud DME |
5 |
5 |
|
Puidujäätmetest toodetud metanool |
1 |
1 |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud metanool |
5 |
5 |
|
MTBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne metanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis |
Kasvuhoonegaaside heite tüüpiline väärtus (gCO2eq/MJ) |
Kasvuhoonegaaside heite vaikeväärtus (gCO2eq/MJ) |
|
Nisuõlgedest toodetud etanool |
5 |
7 |
|
Puidust toodetud etanool |
12 |
17 |
|
Puidust toodetud Fischer-Tropschi diisel |
0 |
0 |
|
Puidust toodetud DME |
0 |
0 |
|
Puidust toodetud metanool |
0 |
0 |
|
MTBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne metanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised väärtused (gCO2eq/MJ) |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused (gCO2eq/MJ) |
|
Nisuõlgedest toodetud etanool |
2 |
2 |
|
Puidujäätmetest toodetud etanool |
4 |
4 |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud etanool |
2 |
2 |
|
Puidujäätmetest toodetud Fischer-Tropschi diisel |
3 |
3 |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud Fischer-Tropschi diisel |
2 |
2 |
|
Puidujäätmetest toodetud DME |
4 |
4 |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud DME |
2 |
2 |
|
Puidujäätmetest toodetud metanool |
4 |
4 |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud metanool |
2 |
2 |
|
MTBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne metanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
|
Biokütuse ja vedela biokütuse tootmisviis |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste tüüpilised väärtused (gCO2eq/MJ) |
Kasvuhoonegaaside heitkoguste vaikeväärtused (gCO2eq/MJ) |
|
Nisuõlgedest toodetud etanool |
11 |
13 |
|
Puidujäätmetest toodetud etanool |
17 |
22 |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud etanool |
20 |
25 |
|
Puidujäätmetest toodetud Fischer-Tropschi diisel |
4 |
4 |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud Fischer-Tropschi diisel |
6 |
6 |
|
Puidujäätmetest toodetud DME |
5 |
5 |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud DME |
7 |
7 |
|
Puidujäätmetest toodetud metanool |
5 |
5 |
|
Energiametsast saadud puidust toodetud metanool |
7 |
7 |
|
MTBE taastuvatest energiaallikatest pärit osa |
On võrdne metanooli puhul kasutatud tootmisviisi omaga |
|
VI LISA
Riiklike taastuvenergia tegevuskavade ühtlustatud tüüpvormide miinimumnõuded
|
1. |
Eeldatav energia lõpptarbimine Summaarne energia lõpptarbimine elektrienergia, kütte ja jahutuse ning transpordi valdkonnas 2020. aastal, võttes arvesse energiatõhususega seotud poliitikameetmete mõju. |
|
2. |
Riiklikud valdkondlikud eesmärgid aastaks 2020 ja hinnanguline taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal elektrienergia, kütte ja jahutuse ning transpordi valdkonnas: a) aastaks 2020 eesmärgiks seatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal elektrienergia valdkonnas; b) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu eeldatav kujunemiskõver elektrienergia valdkonnas; c) aastaks 2020 eesmärgiks seatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kütte ja jahutuse valdkonnas; d) taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu eeldatav kujunemiskõver kütte ja jahutuse valdkonnas; e) eeldatav kujunemiskõver taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu puhul transpordi valdkonnas; f) riiklik soovituslik kujunemiskõver vastavalt artikli 3 lõikele 2 ja I lisa B osale. |
|
3. |
Nimetatud eesmärkide saavutamise meetmed: a) ülevaade taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise poliitikast ja meetmetest; b) erimeetmed artiklites 13, 14 ja 16 sätestatud nõuete täitmiseks, sealhulgas selleks, et laiendada või tugevdada infrastruktuuri 2020. aasta eesmärkide täitmiseks vajalike taastuvastest energiaallikatest toodetud energia koguste ühendamise võimaldamiseks, meetmed loamenetluste kiirendamiseks, meetmed tehnoloogiaväliste takistuste kõrvaldamiseks ning artiklites 17–21 nimetatud meetmed; c) liikmesriikide või liikmesriikide rühma rakendatavad toetuskavad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamiseks elektrienergia valdkonnas; d) liikmesriikide või liikmesriikide rühma rakendatavad toetuskavad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamiseks kütte ja jahutuse valdkonnas; e) liikmesriikide või liikmesriikide rühma rakendatavad toetuskavad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamiseks transpordi valdkonnas; f) erimeetmed biomassist toodetud energia kasutamise edendamiseks, eelkõige uute biomassiressursside kasutuselevõtuks, võttes arvesse: i) biomassiressursside kättesaadavust: nii siseriiklik potentsiaal kui ka import; ii) meetmeid biomassiressursside kättesaadavuse parandamiseks, võttes arvesse teisi biomassikasutajaid (põllumajandus ja metsandus); g) kavandatav liikmesriikide vaheliste statistiliste ülekannete kasutamine ja kavandatav osalemine liikmesriikide ja kolmandate riikide ühisprojektides: i) hinnanguline ülemäärane taastuvatest energiaallikatest toodetava sellise energia kogus võrreldes soovitusliku kujunemiskõveraga, mille saaks teistesse liikmesriikidesse üle kanda; ii) ühisprojektide hinnangulised võimalused; iii) hinnanguline taastuvatest energiaallikatest toodetud energia nõudlus, mida ei rahuldata kodumaise toodanguga. |
|
4. |
Hinnangud: a) iga taastuvenergia tehnoloogia tõenäoline kogupanus sellesse, et saavutada kohustuslikud 2020. aasta eesmärgid ja järgida soovituslikku vaheperioodi kujunemiskõverat, mis on kehtestatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu suhtes elektri tootmisel, kütmisel, jahutamisel ja transpordis; b) energiatõhususe ja energia kokkuhoiu tõenäoline kogupanus sellesse, et saavutada kohustuslikud 2020. aasta eesmärgid ja järgida soovituslikku vaheperioodi kujunemiskõverat, mis on kehtestatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu suhtes elektri tootmisel, kütmisel, jahutamisel ja transpordis. |
VII LISA
Soojuspumpade energia arvestamine
Soojuspumpade kasutatava aerotermilise, geotermilise või hüdrotermilise energia hulga arvestamiseks käesoleva direktiivi tähenduses taastuvatest energiaallikatest toodetud energiana, arvutatakse ERES järgmise valemiga:
ERES = Qusable * (1 – 1/SPF)
kus
— Qusable = eeldatav kogu artikli 5 lõikes 4 osutatud kriteeriumile vastavate soojuspumpade toodetav kasutatav soojus, mida rakendatakse järgmiselt: arvestatakse ainult soojuspumpasid, kus SPF > 1,15 * 1/η;
— SPF = nende soojuspumpade eeldatav keskmine hooajaline kasutegur;
— η on suhtarv kogu elektrienergia tootmise ja elektri tootmiseks tavapärase energia tarbimise vahel ning seda arvutatakse ELi keskmisena Eurostati andmete alusel.
Komisjon kehtestab hiljemalt 1. jaanuariks 2013 suunised selle kohta, kuidas liikmesriigid hindavad Qusable ja SPF väärtuseid erinevate soojuspumpade tehnoloogiate ja kohaldamiste suhtes, võttes arvesse kliimatingimuste erinevusi, eriti väga külma kliimat
VIII LISA
A osa. Biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ lähteainetega seotud hinnangulised maakasutuse kaudsest muutusest tingitud heitkogused (gCO2eq/MJ) ( 13 )
|
Lähteainerühm |
Keskmine (*1) |
Tundlikkusanalüüsi abil leitud protsentiilide määr (*2) |
|
Teravili ja muud tärkliserikkad põllukultuurid |
12 |
8–16 |
|
Suhkrukultuurid |
13 |
4–17 |
|
Õlikultuurid |
55 |
33–66 |
|
(*1) Siin esitatud keskmised väärtused kujutavad endast ükshaaval modelleeritud lähteaineväärtuste kaalutud keskmist. (*2) Siin esitatud määr kajastab 90 % tulemustest, mis saadi, kasutades analüüsi 5. ja 95. protsentiili väärtusi. 5. protsentiil annab tulemuseks väärtuse, millest väiksem tulemus saadi 5 %-l vaadeldud juhtudest (st 5 % kõigi kasutatud andmete puhul saadi tulemus alla 8, 4 ja 33 gCO2eq/MJ). 95. protsentiil annab tulemuseks väärtuse, millest väiksem tulemus saadi 95 %-l vaadeldud juhtudest (st 5 % kõigi kasutatud andmete puhul saadi tulemus üle 16, 17 ja 66 gCO2eq/MJ). |
||
B osa. Biokütused ja ►C2 vedela biokütused ◄ , mille puhul hinnangulised maakasutuse kaudsest muutusest tingitud heitkogused loetakse võrdseks nulliga
Järgmiste kategooriate lähteainetest toodetud biokütuste ja ►C2 vedelate biokütuste ◄ puhul loetakse hinnangulised maakasutuse kaudsest muutusest tulenevad heitkogused võrdseks nulliga:
1) lähteained, mida ei ole loetletud käesoleva lisa A osas;
2) lähteained, mille tootmine on põhjustanud maakasutuse otsese muutuse, see tähendab muutuse ühest valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) maakatte kategooriast teise: metsamaast, rohumaast, märgalast, asula või muust maast põllumaaks või pikaajalise taimekultuuri all olevaks maaks ( 14 ). Sellisel juhul tuleks maakasutuse otsesest muutusest tingitud heitkoguste väärtus (el) arvutada vastavalt V lisa C osa punktile 7.
IX LISA
A osa. Lähteained ja kütused, mille artikli 3 lõike 4 esimeses lõigus osutatud eesmärgi saavutamisse antud panuse arvutamisel korrutatakse nende energiasisaldus kahega
a) Vetikad, kui need on kasvatatud tiikides oleval maal või fotosünteesil põhinevates bioreaktorites.
b) Biomassi osa segaolmejäätmetes, kuid mitte eraldi kogutud kodumajapidamisjäätmetes, millele kehtivad direktiivi 2008/98/EÜ artikli 11 lõike 2 punkti a kohased ringlussevõtu eesmärgid.
c) Eramajapidamistest kogutud, direktiivi 2008/98/EÜ artikli 3 punktis 4 määratletud biojäätmed, mille suhtes kohaldatakse nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 11 määratletud liigiti kogumist.
d) Tööstusjäätmete biomassi osa, mis ei sobi kasutamiseks toidu- või söödaahelas, sealhulgas jae- ja hulgikaubandusest ning põllumajanduslikust toidutööstusest, kalandusest ja vesiviljelusest pärit materjal, välja arvatud käesoleva lisa B osas loetletud lähteained.
e) Õled.
f) Loomasõnnik ja reoveesete.
g) Palmiõli tootmiskäitise heitvesi ja tühjad palmiviljade kobarad.
h) Tallõli pigi.
i) Toorglütserool.
j) Suhkruroo pressimisjäätmed.
k) Viinamarjade pressimisjäägid ja veinisete.
l) Pähklikoored.
m) Teraviljakestad.
n) Maisiteradest puhastatud maisitõlvikud.
o) Metsanduse ja metsatööstuse jäätmete ja jääkainete biomassi osa, st puukoor, oksad, kommertskasutusele eelneva harvendusraie saadused, lehed, okkad, puuladvad, saepuru, puitlaastud, must leelis, pruun leelis, kiusetted, ligniin ja tallõli.
p) Muu toiduks mittekasutatav tselluloosmaterjal, mis on määratletud artikli 2 teise lõigu punktis s.
q) Muu lignotselluloosmaterjal, mis on määratletud artikli 2 teise lõigu punktis r, välja arvatud saepalgid ja vineeripakud.
r) Muust kui bioloogilise päritoluga taastuvtoorainest valmistatud vedelad ja gaasilised transpordikütused.
s) Süsinikdioksiidi kogumine ja kasutamine transpordi eesmärgil, kui energiaallikas on taastuv vastavalt artikli 2 teise lõigu punktile a.
t) Bakterid, kui energiaallikas on taastuv vastavalt artikli 2 teise lõigu punktile a.
B osa. Lähteained, mille artikli 3 lõike 4 esimeses lõigus osutatud eesmärgi saavutamisse antud panuse arvutamisel korrutatakse nende energiasisaldus kahega:
a) Kasutatud toiduõli.
b) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1069/2009 ( 15 ) kohaselt 1. või 2. kategooriasse klassifitseeritud loomarasv.
( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (ELT L 312, 22.11.2008, lk 3).
( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/1513, millega muudetakse direktiivi 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta ning direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT L 239, 15.9.2015, lk 1).
( 3 ) ELT L 304, 14.11.2008, lk 1.
( 4 ) ELT L 301, 20.11.2007, lk 14.
( 5 ) ELT L 176, 15.7.2003, lk 57.
( 6 ) ELT L 30, 31.1.2009, lk 16.
( 7 ) ELT L 154, 21.6.2003, lk 1.
( 8 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).
( 9 ) Käesolevas lisas sätestatud riiklike eesmärkide saavutamiseks rõhutatakse, et keskkonnakaitse eesmärgil antavat riigiabi käsitlevates suunistes tunnustatakse jätkuvalt, et riiklikud mehhanismid peavad toetama taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamist.
( 10 ) Jagatis, mis on saadud CO2 molekulmassi (44,010 g/mol) jagamisel süsiniku molekulmassiga (12,011 g/mol), on võrdne väärtusega 3,664.
( 11 ) Põllumaa osas kasutatakse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) määratlust.
( 12 ) Pikaajalised taimekultuurid on mitmeaastased kultuurid, mille tüve tavaliselt igal aastal ei koguta (näiteks lühikese raieringiga madalmets ja õlipalm).
( 13 )
(+) Siin esitatud keskmised väärtused kujutavad endast ükshaaval modelleeritud lähteaineväärtuste kaalutud keskmist. Suur osa lisas esitatud väärtustest sõltub mitmesugustest selle prognoosimiseks väljatöötatud majanduslikes mudelites kasutatavatest eeldustest (näiteks kõrvalsaaduste töötlemine, saagikuse muutused, süsinikuvarud ja teiste saaduste kõrvaletõrjumine). Kuigi seetõttu ei ole võimalik täielikult kindlaks teha selliste hinnanguliste väärtuste ebakindluse määra, viidi põhiparameetrite juhuslikul varieeruvusel põhinevate tulemuste alusel läbi tundlikkusanalüüs, nn Monte Carlo analüüs.
( 14 )
(++) Pikaajalised taimekultuurid on mitmeaastased kultuurid, mille tüve tavaliselt igal aastal ei koguta (näiteks lühikese raieringiga madalmets ja õlipalm).
( 15 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ette nähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise-eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1774/2002 (loomsete kõrvalsaaduste määrus) (ELT L 300, 14.11.2009, lk 1).