1.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (mida on muudetud komisjoni 18. detsembri 2014. aasta määrusega (EL) nr 1357/2014), III lisa ning komisjoni 3. mai 2000. aasta otsuse 2000/532/EÜ (millega asendatakse jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punkti a kohaselt jäätmete nimistut kehtestav otsus 94/3/EÜ ja ohtlikke jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 91/689/EMÜ artikli 1 lõike 4 kohaselt ohtlike jäätmete nimistut kehtestav nõukogu otsus 94/904/EÜ), mida on muudetud komisjoni 18. detsembri 2014. aasta otsusega 2014/955/EL, lisa tuleb tõlgendada nii, et jäätmevaldaja peab niisuguse jäätme, millele selle liigitamisel võidakse määrata kas ohtlike jäätmete koodid või tavajäätmete koodid, aga mille koostis ei ole alguses teada, liigitamiseks selle koostise kindlaks tegema ja kontrollima niisuguste ohtlike ainete sisaldust, mille esinemine jäätmes on mõistlikult usutav, et teha kindlaks, kas jäätmel on ohtlikke omadusi, ning ta võib selleks kasutada komisjoni 30. mai 2008. aasta määruses (EÜ) nr 440/2008, millega kehtestatakse katsemeetodid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH), sätestatud või mis tahes rahvusvaheliselt tunnustatud proovivõtmisi, keemilisi analüüse ja katseid.

2.

Ettevaatuspõhimõtet tuleb tõlgendada nii, et kui pärast võimalikult täielikku riskianalüüsi, võttes arvesse juhtumi konkreetseid asjaolusid, on niisuguse jäätme, millele selle liigitamisel võidakse määrata kas ohtlike jäätmete koodid või tavajäätmete koodid, jäätmevaldajal reaalselt võimatu kindlaks teha ohtlike ainete sisaldumist või hinnata nende jäätmete ohtlikke omadusi, tuleb need jäätmed liigitada ohtlikeks jäätmeteks.