EUR-Lex Access to European Union law
This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62009TN0159
Case T-159/09: Action brought on 27 April 2009 — Biofrescos — Comércio de Produtos Alimentares Lda v Commission of the European Communities
Kohtuasi T-159/09: 27. aprillil 2009 esitatud hagi — Biofrescos — Comércio de Produtos Alimentares, Lda versus Euroopa Ühenduste Komisjon
Kohtuasi T-159/09: 27. aprillil 2009 esitatud hagi — Biofrescos — Comércio de Produtos Alimentares, Lda versus Euroopa Ühenduste Komisjon
ELT C 153, 4.7.2009, p. 44–44
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
4.7.2009 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 153/44 |
27. aprillil 2009 esitatud hagi — Biofrescos — Comércio de Produtos Alimentares, Lda versus Euroopa Ühenduste Komisjon
(Kohtuasi T-159/09)
2009/C 153/86
Kohtumenetluse keel: portugali
Pooled
Hageja: Biofrescos — Comércio de Produtos Alimentares, Lda (Linda-a-Velha, Portugal) (esindaja: advokaat A. Magalhães e Menezes)
Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon
Hageja nõuded
— |
Tühistada komisjoni 16. jaanuari 2009. aasta otsus C (2009) 72 (lõplik), millega jäetakse rahuldamata hageja taotlus vähendada imporditollimaksu summas 41 271,09 eurot ning määratakse selle sissenõudmine tollivormistusjärgselt. |
— |
mõista kohtukulud välja komisjonilt. |
Väited ja peamised argumendid
Hageja importis 2003. aasta septembrist kuni 2005. aasta veebruarini mitu saadetist sügavkülmutatud krevette Indoneesiast, mille suhtes ta palus vähendada imporditollimaksu nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (1), artikli 220 lõike 2 punkti b, artikli 236 ja artikli 239 lõike 1 alusel.
Hageja väidab, et komisjon rikkus vähemalt eespool viidatud sätteid, kuna: esiteks ta ei võtnud seisukohta kõikide argumentide suhtes, mille hageja esitas oma imporditollimaksu vähendamise taotluses; teiseks olid komisjoni põhjendused ebapiisavad, petlikud ja arusaamatud; kolmandaks tõlgendas komisjon Indoneesia ametivõimude viga vääralt ning neljandaks ja viimaseks pidas ta tõendatuteks asjaolusid, mis tegelikkuses seda ei ole ja mille tõendamise kohustus lasub erinevatel ametivõimudel, kes menetlusega järgemööda seotud olid, ning mitte mingil juhul hagejal.
(1) EÜT L 97, lk 38; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307.