1.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 ja artiklit 47, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiivi 2007/66/EÜ (1), millega muudetakse nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas, põhjendusi 2, 25, 27 ja 36; nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/13/EMÜ (2) veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta artikli 1 lõikeid 1 ja 3 ning selles kontekstis õiguskindluse põhimõtet kui liidu õiguse üldpõhimõtet ja riigihankevaldkonnas hankijate otsuste tõhusaks ja kiireks vaidlustamiseks ette nähtud õiguskaitsevahendite kättesaadavuse nõuet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, millega on enne selle jõustumist sõlmitud riigihankelepingute suhtes enne selle õigusnormi jõustumist toime pandud riigihankealaste õigusrikkumiste uurimiseks üldiselt lubatud pädeval (järelevalve-) asutusel alustada pärast liikmesriigi varasemates õigusaktides kehtestatud kaebuste esitamise aegumistähtaegade möödumist omal äranägemisel selles õigusnormis sätestatud tähtaja jooksul menetlus teatava riigihankealase õigusrikkumise uurimiseks ning teha otsus sisulistes küsimustes ja selle tagajärjel tuvastada rikkumise toimepanemist, määrata riigihankevaldkonnas karistus ja kohaldada lepingu tühiseks tunnistamise tagajärgi?

2.

Kas esimeses küsimuses viidatud õigusnorme ja põhimõtteid – lisaks riigihankelepingu sõlmimisest huvitatud isikute (subjektiivse ja isikliku) kaebeõiguse tõhusale teostamisele – võib kohaldada liikmesriigi õiguskorras loodud ja avaliku huvi kaitse ülesandeid täitvate (järelevalve-)asutuste, kellel on õigus tuvastada ja uurida omal algatusel riigihankealaste õigusrikkumiste toimepanemist, õigusele vaidlustusmenetlust alustada ja läbi viia?

3.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL (3), milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (4), artikli 99 lõigetest 1 ja 2 järeldub, et liikmesriik võib – riigihankevaldkonnas liidu finantshuvide kaitsmiseks – uue seaduse vastuvõtmise teel üldiselt lubada avaliku huvi kaitse ülesandeid täitvatel (järelevalve-)asutustel, kes on liikmesriigi õiguskorras volitatud tuvastama ja uurima omal algatusel riigihankealaste õigusrikkumiste toimepanemist, uurida riigihankealaseid õigusrikkumisi, mis on toime pandud enne nimetatud seaduse jõustumist, ning menetlust alustada ja läbi viia, vaatamata sellele, et aegumistähtajad on varasema õigusakti alusel on juba möödas?

4.

Kas esimeses küsimuses viidatud õigusnorme ja põhimõtteid arvesse võttes on selle hindamisel, kas esimeses ja kolmandas küsimuses kirjeldatud (järelevalve-)asutustele antud uurimisvolitused on liidu õigusega kooskõlas –, oluline, milliste õiguslike, õigustloovate või normatiivsete, tehniliste või organisatsiooniliste lünkade või muude takistuste tõttu ei uuritud riigihankealast õigusrikkumist selle toimepanemise ajal?

5.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 ja artiklit 47, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiivi 2007/66/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas, põhjendusi 2, 25, 27 ja 36; nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/13/EMÜ veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta artikli 1 lõikeid 1 ja 3 ning selles kontekstis õiguskindluse põhimõtet kui liidu õiguse üldpõhimõtet ja riigihankevaldkonnas hankijate otsuste tõhusaks ja kiireks vaidlustamiseks ette nähtud õiguskaitsevahendite kättesaadavuse nõuet, samuti proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et isegi kui liikmesriigi õiguses võib avaliku huvi kaitse ülesandeid täitvatele (järelevalve-)asutustele, kes on liikmesriigi õiguskorras volitatud tuvastama ja uurima omal algatusel riigihankealaste õigusrikkumiste toimepanemist, võimalik neid põhimõtteid arvesse võttes anda küsimustes 1-4 nimetatud volitused, võib liikmesriigi kohus hinnata õigusrikkumise toimepanemist ja varasemates õigusaktides kehtestatud kaebetähtaegade möödumise ning õigusrikkumise uurimiseks alustatud menetluse vahel möödunud ajavahemike mõistlikkust ja proportsionaalsust ning selle tagajärjel kohaldada vaidlustatud haldusakti tühiseks tunnistamist käsitlevaid või muid liikmesriigi õigusest tulenevaid tagajärgi?