—

Lesoochranárske zoskupenie VLK, esindaja: advokátka I. Rajtáková,

—

Slovakkia valitsus, esindajad: B. Ricziová ja M. Kianička,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Tokár ja L. Pignataro-Nolin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47 ning keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni, mis kirjutati alla 25. juunil 1998 Århusis ning kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT 2005, L 124, lk 1; edaspidi „Århusi konventsioon“), artiklit 9.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud Slovaki õiguse alusel asutatud keskkonnakaitseorganisatsiooni Lesoochranárske zoskupenie VLK (metsakaitseühing VLK, edaspidi „LZ“) ja Obvodný úrad Trenčíni (Trenčíni maakonna võimuorgan, Slovakkia) vahelises kohtuvaidluses seoses LZ taotlusega tunnistada ta menetlusosaliseks haldusmenetluses, mis puudutab taotlust saada tara ehitamise luba kaitsealal loomapargi laiendamiseks.

3

Århusi konventsiooni artikli 2 „Mõisted“ lõigetes 4 ja 5 on ette nähtud:

„4.   üldsus – üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ning siseriiklike õigusaktide või -praktika kohaselt ka nende isikute organisatsioonid, rühmad või muud ühendused;

5.   asjast huvitatud üldsus – avalikkus, keda mõjutab või tõenäoliselt mõjutab otsuste tegemine või kes on huvitatud keskkonnaasjade otsustamisest; asjast huvitatud üldsusena käsitatakse ka keskkonnakaitset edendavaid valitsusväliseid organisatsioone, mis vastavad siseriikliku õiguse nõuetele.“

4

Konventsiooni artikkel 6 „Üldsuse osalemine eritegevusega seotud asjade otsustamisel“ sätestab:

„1.   Konventsiooniosaline:

[…]

[…]

2.   Keskkonnaasjade otsustajad teevad asjast huvitatud üldsusele otsustamise varases etapis ja tõhusal viisil avalikult või isiklikult teatavaks […]

[…]

3.   Et üldsus saaks keskkonnaasjade otsustamise igas etapis tõhusalt osaleda, nähakse osalemiskorras lõike 2 kohaseks teavitamiseks ette mõistlikud tähtajad, mis võimaldavad üldsusel otsustamiseks piisavalt valmistuda ja otsustamises osaleda.

4.   Et tagada üldsuse osalemise tõhusus, näeb konventsiooniosaline ette tema osalemise juba otsustamise algetapis, kui kõik variandid on lahtised.

5.   Vajaduse korral innustab konventsiooniosaline taotlejat tegema kindlaks asjast huvitatud üldsuse, et arutada taotluse eesmärke ja edastada infot oma taotluse eesmärkide kohta enne loa taotlemist.

6.   Kui see on ette nähtud konventsiooniosalise siseriiklikus õiguses, teeb ta pädevale asutusele kohustuseks viivitamata esitada selles artiklis nimetatud otsuste tegemiseks vajalik info asjast huvitatud üldsusele tasuta tutvumiseks ajal, mil üldsus osaleb otsustamises. See ei ole vastuolus konventsiooniosalise õigusega artikli 4 lõigete 3 ja 4 alusel keelduda teatava info avalikustamisest. […]

[…]

7.   Üldsuse osalemise menetluskorra kohaselt võib üldsus esitada kavandatava tegevuse kohta asjakohaseid kommentaare, teavet, analüüse ja arvamusi kirjalikult või avalikul arutelul või järelepärimisel, kus viibib taotleja, vajaduse järgi ka suuliselt.

[…]“

5

Konventsiooni artikli 9 „Õigus pöörduda kohtusse“ lõigetes 2–4 on ette nähtud:

„2.   Konventsiooniosaline tagab siseriiklike õigusaktidega, et asjast huvitatud üldsuse esindajal,

või

on õigus pöörduda kohtusse või seaduse alusel loodud muu sõltumatu ja erapooletu asutuse poole artikli 6 alusel tehtud otsuse, tegevuse või tegevusetuse materiaalse või protsessuaalse õiguspärasuse vaidlustamiseks ning kui siseriiklik õigus seda ette näeb ja ilma, et see piiraks selle artikli lõike 3 kohaldamist, ka konventsiooni muude asjakohaste sätete alusel tehtud otsuse, tegevuse või tegevusetuse materiaalse või protsessuaalse õiguspärasuse vaidlustamiseks.

Mõisted põhjendatud huvi ja õiguse rikkumine määratletakse kooskõlas siseriikliku õiguse ning konventsiooni eesmärgiga tagada konventsiooniga seotud küsimustes asjast huvitatud üldsusele laiaulatuslik juurdepääs õigusemõistmisele. Artikli 2 lõike 5 nõuetele vastava valitsusvälise organisatsiooni huvi loetakse käesoleva artikli punkti a tähenduses põhjendatuks. Nimetatud organisatsioonil eeldatakse olevat õigusi, mida punkti b tähenduses saab rikkuda.

Lõike 2 sätted ei välista võimalust rakendada kaebuse läbivaatamisel kohtueelset menetlust avaliku võimu organis ega mõjuta haldusmenetluse võimaluste ammendamise nõuet enne kohtumenetluse algatamist, kui selline nõue on sätestatud siseriikliku õigusega.

3.   Lisaks lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetlustele ning ilma et see piiraks lõigetes 1 ja 2 nimetatud menetluste kohaldamist, tagab konventsiooniosaline siseriiklike õigusaktide nõuetele vastavale üldsuse esindajale, juhul kui need nõuded on sätestatud, juurdepääsu kohtulikule või haldusmenetlusele, et vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega.

4.   Lisaks lõikele 1 ja piiramata selle kohaldamist, peavad lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud menetlused nägema ette kohased ja tõhusad õiguskaitsevahendid, sealhulgas vajadusel esialgse õiguskaitse, ning olema ausad, õiglased, õigeaegsed ja mitte takistavalt kallid. Selle artikli alusel tehakse või talletatakse otsused kirjalikult. Kohtuotsused ja võimaluse korral ka muu asutuse otsused peavad olema üldsusele kättesaadavad.“

6

Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102), mida on muudetud nõukogu 20. novembri 2006. aasta direktiiviga 2006/105/EÜ (ELT 2006, L 363, lk 368) (edaspidi „direktiiv 92/43“), artikli 2 lõige 2 sätestab:

„Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmed on kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.“

7

Direktiivi 92/43 artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. See võrgustik, mis koosneb aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal.

Natura 2000 võrgustikku kuuluvad ka liikmesriikide [nõukogu 2. aprilli 1979. aasta] direktiivi 79/409/EMÜ [loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT 1979, L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98)] kohaselt klassifitseeritud linnukaitsealad.“

8

Direktiivi 92/43 artikkel 4 sätestab:

„1.   Iga liikmesriik esitab III lisas (1. etapp) sätestatud kriteeriumide ja asjakohase teadusinfo alusel alade loetelu, kus märgitakse, milliseid kohalikke I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike alal esineb. […]

Loetelu koos ala käsitleva teabega saadetakse komisjonile kolme aasta jooksul käesoleva direktiivi teatavakstegemisest. […]

2.   Komisjon kehtestab kokkuleppel kõikide liikmesriikidega III lisas (2. etapp) sätestatud kriteeriumide alusel ja artikli 1 punkti c alapunktis iii nimetatud kõigi üheksa biogeograafilise piirkonna ja artikli 2 lõikes 1 nimetatud kogu territooriumi kohta liikmesriikide esitatud loeteludel põhineva ühenduse jaoks oluliste alade esialgse loetelu, märkides alad, kust on üks või mitu esmatähtsat looduslikku elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki.

[…]

Ühenduse jaoks olulisteks aladeks valitud alade loetelu kinnitab komisjon artiklis 21 sätestatud korras, märkides alad, kus esineb üks või mitu esmatähtsat elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki.

[…]

4.   Kui ala on lõikes 2 sätestatud korras kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad asjaomased liikmesriigid ala erikaitsealaks võimalikult kiiresti […].

5.   Niipea kui ala on kantud lõike 2 kolmandas lõigus nimetatud loetellu, kohaldatakse selle suhtes artikli 6 lõikeid 2, 3 ja 4.“

9

Direktiivi 92/43 artikli 6 lõige 3 sätestab:

„Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.“

10

Direktiivi artikkel 7 sätestab:

„Käesoleva direktiivi artikli 6 lõigetest 2, 3 ja 4 tulenevad kohustused asendavad kõik direktiivi [79/409] artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevad kohustused artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud alade või artikli 4 lõike 2 kohaselt tunnustatud alade osas alates käesoleva direktiivi rakendamise kuupäevast või alates ala direktiivi [79/409] kohasest klassifitseerimisest või tunnustamisest liikmesriigi poolt, kui viimane kuupäev on hilisem.“

11

Loodus- ja maastikukaitseseaduse nr 543/2002 (zákon č. 543/2002 Z.z. o ochrane prírody a krajiny) § 13 lõige 2 sätestab:

„Aladel, kus on nähtud ette kaitse teine tase, on nõutav looduskaitseasutuse luba:

[…]

[…]“

12

Seaduse § 82 lõige 3 sätestab:

„[…] Loa või erandi andmise menetluses on menetlusosaliseks vaid taotleja, kui seadus ei sätesta teisiti. […] Huvitatud isiku staatus on juriidilisest isikust ühendusel, kelle peamine tegevus vähemalt ühe aasta jooksul on olnud looduse või maastiku kaitse […] ja kes on kirjalikult teatanud oma soovist menetluses osaleda seitsme päeva jooksul alates lõikes 7 ette nähtud teatamisest.“

13

Nimetatud säte on 1. detsembrist 2011 kehtivas redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„Loa või erandi andmise menetluses on menetlusosalise staatus vaid taotlejal, välja arvatud juhul, kui käesolevas seaduses on sätestatud teisiti. […] Juriidilisest isikust ühendused, kelle peamine tegevus vähemalt ühe aasta jooksul on olnud keskkonna kaitse […] ja kes on eelnevalt teatanud oma soovist menetluses osaleda […], on menetlusosalised […], kui nad haldusmenetluse alguses kinnitavad kirjalikult või elektrooniliselt oma huvi menetluses osaleda; avaldus tuleb edastada pädevale looduskaitseasutusele selle asutuse määratud tähtajal, mis tehakse teatavaks koos infoga, et algatatud on haldusmenetlus, mis võib kahjustada looduse ja käesoleva seadusega kaitstud alade huve […]“.

14

Haldusmenetluse seadustiku (Správny poriadok) § 14 (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) sätestab:

„(1)   Menetlusosaline on isik, kelle õigusi, seaduslikke huve või kohustusi käsitletakse menetluses, või kelle õigusi, seaduslikke huve või kohustusi võib otsus otseselt puudutada; menetlusosaline on ka isik, kes väidab kuni vastupidise tõendamiseni, et otsus võib puudutada tema õigusi, seaduslikke huve või kohustusi.

(2)   Menetlusosaline on ka isik, kellele eriseadus niisuguse staatuse annab.“

15

Haldusmenetluse seadustiku § 15bis lõike 2 kohaselt on „menetluses osaleval isikul“ õigus olla teavitatud haldusmenetluse algatamisest, tutvuda haldusmenetluse poolte esitatud dokumentidega, osaleda istungitel ja kohapealsetel kontrollidel ning esitada tõendeid ja muid materjale, mille alusel otsus vastu võetakse.

16

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Občiansky súdny poriadok) § 250b lõiked 2 ja 3 (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) sätestavad:

„(2)   Kui kaebaja väidab, et haldusasutuse otsust ei ole talle teatavaks tehtud, ehkki teda tuleb pidada menetlusosaliseks, analüüsib kohus selle väite õigsust ja kohustab haldusasutust tegema sellele menetlusosalisele haldusotsuse teatavaks, peatades vajaduse korral selle täitmise. Kohtu otsus on haldusasutusele siduv. Kui teade on saadetud, edastab haldusasutus kohtule toimiku kaebuse kohta otsuse tegemiseks. Kui haldusmenetluse raames algatatakse halduskohtumenetlus pärast seda, kui on täidetud kohtu korraldus haldusotsuse teatavaks tegemise kohta, teatab haldusasutus sellest otsekohe kohtule.

(3)   Kohus järgib lõiget 2 ainult juhul, kui alates selle otsuse kuupäevast, mida ei tehtud kaebajale teatavaks, ei ole möödunud üle kolme aasta.“

17

Slovaki Vabariik teatas 28. aprillil 2004 Euroopa Komisjonile, et Strážovské vrchy alal (Strážovi mäestik, Slovakkia) luuakse ligikaudu 59000 hektari suuruse kogupindalaga erikaitseala direktiivi 79/409 tähenduses, et tagada Euroopa tähtsusega linnuliikide, näiteks rabapistriku (falco peregrinus) kaitse ja paljunemine.

18

Komisjoni 25. jaanuari 2008. aasta otsusega 2008/218/EÜ, millega võetakse direktiivi 92/43 kohaselt vastu Alpide biogeograafilises piirkonnas asuvate ühenduse tähtsusega alade esimene ajakohastatud loetelu (ELT 2008, L 77, lk 106), kanti sellest alast ligikaudu 29000 hektari suurune osa ühenduse tähtsusega alade loetellu.

19

Trenčíni maakonna võimuorgan teatas 18. novembril 2008 LZ-le haldusmenetluse algatamisest seoses Biely potok a.s. esitatud taotlusega kinnistu tarastamise loa saamiseks eesmärgiga laiendada hirvekasvatusparki maadel, mis asuvad Strážovské vrchy kaitsealal.

20

LZ teatas oma huvist sellele organile, kes edastas talle suulise menetluse protokolli ja taotletud loa andmise otsuse ettevalmistavad dokumendid.

21

Neist asjaoludest lähtudes palus LZ haldusmenetluse peatada, tuginedes asjaoludele, mis välistasid loa andmise. Seoses sellega tugines ta eeskätt teatud asjaoludele, mida oli mainitud Štátna ochrana prírody – Správa CHKO (riigi looduskaitseamet – looduskaitseala talitus, Slovakkia) seisukohtades, mis esitati 3. detsembril 2008.

22

Trenčíni maakonna võimuorgan jättis 23. aprilli 2009. aasta otsusega rahuldamata LZ taotluse tunnustada teda menetlusosalisena loa andmise haldusmenetluses, tuues põhjenduseks, et kohaldatavate õigusaktide järgi on sellistel juriidilisest isikust ühingutel nagu LZ kõigest „huvitatud isiku“ staatus, aga mitte „menetlusosalise“ staatus.

23

Vaide, mille LZ selle otsuse peale esitas, jättis Krajský úrad životného prostredia v Trenčíne (Trenčíni maakonna keskkonnaagentuur) samal põhjusel rahuldamata 1. juuni 2009. aasta otsusega, mis muutus lõplikuks 10. juunil 2009 (need kaks otsust edaspidi koos „põhikohtuasjas vaidlusalused otsused“).

24

10. juuni 2009. aasta otsusega, mis muutus lõplikuks 19. juunil 2009, andis Trenčíni maakonna võimuorgan välja loa, mida oli taotlenud Biely potok.

25

LZ esitas põhikohtuasjas vaidlusaluste otsuste peale 11. juunil 2009 kaebuse Krajský súd v Trenčínele (Trenčíni maakonna kohus, Slovakkia) eesmärgiga saada haldusmenetluses menetlusosalise staatus eelkõige Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 3 alusel.

26

Nimetatud kohus peatas kõigepealt menetluse, et oodata ära Euroopa Kohtu 8. märtsi 2011. aasta otsuse Lesoochranárske zoskupenie (C‑240/09, EU:C:2011:125) kuulutamine, ning seejärel tühistas põhikohtuasjas vaidlusalused otsused 23. augusti 2011. aasta otsusega, lähtudes eelkõige sellest Euroopa Kohtu otsusest.

27

Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) tühistas Krajský súd v Trenčíne (Trenčíni maakonna kohus) 23. augusti 2011. aasta otsuse oma 26. jaanuari 2012. aasta otsusega ning saatis kohtuasja sellele kohtule tagasi.

28

Sellest 26. jaanuari 2012. aasta otsusest nähtub esiteks, et Slovaki tsiviilkohtumenetlusnormide kohaselt ei ole pärast sisulise haldusmenetluse lõpetamist – mis antud juhul toimus Trenčíni maakonna võimuorgani 10. juuni 2009. aasta otsusega loataotluse rahuldamise kohta – vaja enam eraldi kohtulikult kontrollida otsust haldusmenetluses menetlusosalise staatuse tunnustamisest keeldumise kohta, kuna menetluslikke õigusi, mida see staatus annab, saab kasutada vaid juhul, kui menetlus on veel pooleli, ning menetlusosalise staatust taotlenud isik ei saa sellele staatusele pärast sisulise menetluse lõppemist enam tugineda.

29

Teiseks, kui sellises olukorras peab menetlusosalise staatuse andmist puudutava kohtumenetluse lõpetama, tuleb asjaomast isikut teavitada võimalusest nõuda menetlusosalise staatust, esitades tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 250b lõike 2 alusel hagiavalduse kui „menetlusest välja jäetud isik“, kuid niisugune hagiavaldus tuleb esitada selle seadustiku § 250b lõikes 3 sätestatud kolmeaastase tähtaja jooksul.

30

Krajský súd v Trenčíne (Trenčíni maakonna kohus) tühistas 12. septembri 2012. aasta otsusega põhikohtuasjas vaidlusalused otsused teist korda.

31

Selle kohtu sõnul tegi Trenčíni maakonna võimuorgan 10. juuni 2009. aasta loaotsuse ennatlikult, sest loa andmise haldusmenetluse ajal ei olnud selles haldusmenetluses menetlusosalise staatuse saamiseks algatatud kohtumenetlus veel lõppenud. Nimetatud kohus leiab, et kuni sellise kohtumenetluse lõppemiseni oleks tulnud loa andmise menetlus peatada.

32

Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) tühistas Krajský súd v Trenčíne (Trenčíni maakonna kohus) 12. septembri 2012. aasta otsuse oma 28. veebruari 2013. aasta otsusega sisuliselt samadel põhjendustel, mis ta tõi esile oma 26. jaanuari 2012. aasta otsuses.

33

Krajský súd v Trenčíne (Trenčíni maakonna kohus) jättis 23. novembri 2013. aasta otsusega rahuldamata LZ taotluse saada menetlusosalise staatus ning leidis, et ta ei pidanud LZd teavitama võimalusest nõuda menetlusosalise staatust, esitades tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 250b lõike 2 alusel hagiavalduse kui „menetlusest välja jäetud isik“, sest vahepeal oli möödunud selle seadustiku § 250b lõikes 3 sätestatud kolmeaastane tähtaeg.

34

LZ kaebas selle 23. novembri 2013. aasta otsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, kes on seisukohal, et arvestades 8. märtsi 2011. aasta kohtuotsust Lesoochranárske zoskupenie (C-240/09, EU:C:2011:125), kerkib eelkõige üles küsimus, kas sellises olukorras nagu põhikohtuasjas on seoses isikutele liidu õigusest, eelkõige direktiivi 92/43 artikli 6 lõikest 3 tulenevate õigustega järgitud harta artiklis 47 ette nähtud põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele ja eesmärki tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse, mis on ette nähtud nii selles direktiivis kui ka Århusi konventsiooni artiklis 9.

35

Seoses sellega leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et võib asuda seisukohale, et siseriiklikku menetlusõigust tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ei saa loa andmise haldusmenetlust ei jätkata ega ka lõpetada seni, kuni kohus ei ole teinud lõplikku otsust selles haldusmenetluses menetlusosalise staatuse saamise taotluse kohta.

36

Loa andmise haldusmenetluse jätkamine sellises olukorras võib nimelt minna vastuollu võistlevuse põhimõttega, kui selles menetluses on ainsaks menetlusosaliseks loa taotleja ja kui ei saa välistada, et selliste keskkonnakaitseorganisatsioonide nagu LZ mitteosalemise tõttu selles menetluses ei esitata ega võeta arvesse keskkonnakaitseargumente, mistõttu ei saavutata sellise menetluse põhieesmärki: tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse.

37

Samas võib asuda vastupidisele seisukohale, et loa andmise haldusmenetluse jätkamine isegi juhul, kui menetlusosalise staatuse saamist puudutav kohtumenetlus on veel pooleli, võimaldab loataotluse eriti kiiret menetlemist. Juhul kui seda haldusmenetlust ei saa jätkata enne, kui menetlusosalise staatuse saamist puudutavas kohtumenetluses ei ole tehtud lõplikku otsust, võib loataotleja esitada haldusorganitele kaebuse ebaõiglase kohtlemise kohta.

38

Neil asjaoludel otsustas Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas harta artiklis 47 sätestatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele saab tagada, kui väidetavalt rikutakse õigust keskkonnakaitse kõrgele tasemele, mida viiakse ellu tingimustega, mille Euroopa Liit sätestas peamiselt direktiiviga 92/43, ning konkreetselt õigust aidata saada üldsuse arvamus projekti kohta, mis võib oluliselt mõjutada erikaitsealasid Euroopa ökoloogia võrgustikes Natura 2000, ning kas õigused, millele kaebaja kui mittetulundusühing, kes tegutseb keskkonnakaitses siseriiklikul tasandil, tugineb Århusi konventsiooni artikli 9 kohaselt ning 8. märtsi 2011. aasta kohtuotsuses Lesoochranárske zoskupenie (C-240/09, EU:C:2011:125) näidatud piirides, saab tagada ka siis, kui siseriiklik kohus lõpetab kohtuliku arutamise vaidluses, mis puudutab otsust, millega niisuguse ühingu puhul keeldutakse tunnustamast menetlusosalise staatust haldusmenetluses, mis käsitleb loa väljaandmist, nagu käsitletaval juhul, ning sellel isikul palutakse esitada kaebus, kuna ta jäeti sellest haldusmenetlusest välja?“

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas harta artiklit 47, koostoimes Århusi konventsiooni artikliga 9, tuleb tõlgendada nii, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas on sellega vastuolus selline siseriiklike menetlusnormide tõlgendus, mille kohaselt kaebust, mis on esitatud otsuse peale mitte anda keskkonnakaitseorganisatsioonile menetlusosalise staatust haldusmenetluses loa saamiseks projektile direktiivi 92/43 alusel kaitstud alal, ei pea tingimata läbi vaatama ajal, kui on käimas see haldusmenetlus, mille võib lõpetada enne kohtu lõplikku otsust menetlusosalise staatuse kohta, ning kaebus jäetakse automaatselt läbi vaatamata niipea, kui sellele projektile on luba antud, mistõttu peab keskkonnakaitseorganisatsioon kasutama muud õiguskaitsevahendit menetlusosalise staatuse saamiseks ja pädevate siseriiklike asutuste poolt direktiivi artikli 6 lõikest 3 tulenevate kohustuste täitmise kohtulikuks kontrollimiseks.

40

Põhikohtuasjas nõuab keskkonnakaitseorganisatsioon LZ endale kohtu kaudu menetlusosalise staatust loa andmise haldusmenetluses, et ta saaks kohtus tugineda liidu keskkonnaõigusest tulenevatele õigustele, kuna see organisatsioon leiab, et otsus anda luba projektile alal, mis on kaitstud direktiivi 92/43 alusel kui erikaitseala või ühenduse tähtsusega ala, on tehtud direktiivi artikli 6 lõikest 3 siseriiklikele asutustele tulenevaid kohustusi rikkudes.

41

Selle kohta nähtub Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest, et kohaldatavate siseriiklike menetlusnormide kohaselt saab selline keskkonnakaitseorganisatsioon nagu LZ direktiivi 92/43 artikli 6 lõikega 3 vastuolus olla võiva otsuse kohtus vaidlustada – muu hulgas hilisema loaotsuse peale esitatud kaebusega – ainult juhul, kui kõigepealt on seda organisatsiooni ametlikult tunnustatud kui menetlusosalist asjaomases menetluses, antud juhul menetluses loa saamiseks kaitsealal teostatavale projektile.

42

Olgu kõigepealt meenutatud, et direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 kohaselt tähendab kõnealusele alale kava või projektiga avaldatavate tagajärgede asjakohane hindamine seda, et enne kava või projekti heakskiitmist tuleb asjaomase valdkonna usaldusväärseimatest teadusandmetest lähtudes teha kindlaks kõik kava või projekti aspektid, mis eraldi või koos muude kavade või projektidega võivad avaldada mõju selle ala kaitse-eesmärkidele. Pädevad siseriiklikud ametiasutused annavad kaitsealal tegevuseks loa vaid siis, kui nad on kindlad, et see tegevus ei kahjusta nimetatud ala terviklikkust. Nii on see juhul, kui teaduslikust seisukohast ei ole mingisugust põhjendatud kahtlust sellise mõju puudumises (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused, 24.11.2011, komisjon vs. Hispaania, C-404/09, EU:C:2011:768, punkt 99, ning 14.1.2016, Grüne Liga Sachsen jt, C-399/14, EU:C:2016:10, punktid 49 ja 50).

43

Direktiivi 92/43 artikli 6 lõige 3 osaleb seega direktiivi alusel võetud meetmete eesmärgi elluviimises, milleks on direktiivi artikli 2 lõike 2 kohaselt liidu tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamine või taastamine, samuti direktiivi üldisema eesmärgi – keskkonna kõrgetasemelise kaitse tagamine seoses direktiivi alusel kaitstavate paikadega – elluviimises.

44

ELTL artikliga 288 direktiividele antud siduva mõjuga oleks vastuolus, kui põhimõtteliselt välistataks võimalus, et puudutatud isikud võiksid nõuda direktiiviga kehtestatud kohustuste täitmist. Direktiivi 92/43 kasulik mõju ja eesmärk, mida on mainitud käesoleva otsuse eelmises punktis, eeldavad, et isikud saaksid direktiivile kohtus tugineda ning siseriiklikud kohtud saaksid võtta direktiivi kui liidu õiguse elementi arvesse selle kontrollimisel, kas siseriiklik ametiasutus, kes on välja andnud kava või projektiga seotud loa, on täitnud tal direktiivi artikli 6 lõike 3 alusel lasuvad kohustused, mida on meenutatud käesoleva otsuse punktis 42, ning on püsinud pädevatele siseriiklikele asutustele selle sättega jäetud kaalutlusruumi piires (vt selle kohta kohtuotsus, 7.9.2004, Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, C-127/02, EU:C:2004:482, punktid 66 ja 69).

45

Direktiivi 92/43 artikli 6 lõige 3 näeb veel ette, et enne kavale või projektile selles sättes mainitud nõusoleku andmist peavad pädevad siseriiklikud asutused küsima vajaduse korral üldsuse arvamust. Nimetatud sätet tuleb tõlgendada koostoimes liidu õiguskorra lahutamatuks osaks oleva Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktiga b.

46

Viimati nimetatud säte näeb ette, et Århusi konventsiooni artikli 6 sätteid, mis käsitlevad üldsuse osalemist eritegevusega seotud asjade otsustamisel, kohaldatakse ka sellise tegevuse kohta tehtud otsuste suhtes, mida ei ole I lisas nimetatud ja millel võib olla oluline mõju keskkonnale. Artikli 6 lõigetest 3, 4 ja 7 nähtuvalt annab see artikkel üldsusele muu hulgas õiguse „keskkonnaasjade otsustamise igas etapis tõhusalt osaleda“, esitades „kavandatava tegevuse kohta asjakohaseid kommentaare, teavet, analüüse ja arvamusi kirjalikult või avalikul arutelul või järelepärimisel, kus viibib taotleja, vajaduse järgi ka suuliselt“. Üldsuse osalemine peab toimuma „juba otsustamise algetapis, kui kõik variandid on veel võimalikud ja üldsus võib avaldada tõelist mõju“.

47

Põhikohtuasjas ei ole vaidlust LZ vastavuse üle Århusi konventsiooni artikli 2 lõikes 5 sätestatud nõuetele, et kuuluda „asjast huvitatud üldsuse“ hulka selle sätte tähenduses, aga ta kuulub ka konventsiooni artiklis 6 laiemalt kasutatud mõiste „üldsus“ alla. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 65 märkis, ei kuulu põhikohtuasjas kõnealune kaitsealal kinnistu tarastamise projekt küll Århusi konventsiooni I lisas loetletud tegevuste hulka, kuid asjaolu, et pädevad siseriiklikud asutused otsustasid algatada sellele projektile direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 alusel loa andmise menetluse, võimaldab siiski järeldada, et need asutused pidasid vajalikuks hinnata, kas sellel projektil võib olla Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punkti b tähenduses oluline mõju keskkonnale.

48

On tõsi, et viimati nimetatud sättes on täpsustatud, et Århusi konventsiooni artikli 6 kohaldamist reguleerib vastava konventsiooniosalise siseriiklik õigus. Seda täpsustust tuleb aga mõista viitavana vaid üldsuse kaasamist käsitlevatele tingimustele, nagu need on sätestatud artiklis 6, ning see ei sea kahtluse alla osalemisõigust, mis on LZ-l kui keskkonnakaitseorganisatsioonil sellest artiklist tulenevalt.

49

Sellest järeldub, et Århusi konventsiooni artikli 2 lõikes 5 sätestatud nõuetele vastaval keskkonnakaitseorganisatsioonil nagu LZ on direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 – koostoimes konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktiga b – alusel käesoleva otsuse punktis 46 täpsustatud tähenduses õigus osaleda olulist keskkonnamõju omada võivale kavale või projektile loa andmise taotluse kohta otsuse tegemise menetluses, kui selles menetluses tuleb teha üks direktiivi 92/43 artikli 6 lõikes 3 loetletud otsustest.

50

Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liikmesriikide kohtud ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte alusel tagama isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kohtuliku kaitse. Lisaks kohustab ELL artikli 19 lõige 1 liikmesriike nägema ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades (kohtuotsus, 19.11.2014, ClientEarth, C-404/13, EU:C:2014:2382, punkt 52). Direktiivi 92/43 artikli 6 lõikega 3 seotud haldusotsuste puhul tuleneb see kohustus ka harta artiklist 47.

51

Harta selle artikli kohaldamisala seoses liikmesriikide tegevusega on määratletud harta artikli 51 lõikes 1, mille kohaselt on harta sätted ette nähtud liikmesriikidele üksnes liidu õiguse kohaldamise korral; see säte kinnitab Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt laienevad liidu õiguskorras tagatud põhiõigused kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi (vt eelkõige kohtuotsus, 30.6.2016, Toma ja Biroul Executorului Judecătoresc Horațiu-Vasile Cruduleci, C-205/15, EU:C:2016:499, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Kui liikmesriik kehtestab menetlusnormid, mis kohalduvad kaebustele, mis esitatakse, tuginedes õigustele, mis on keskkonnakaitseorganisatsioonil direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 alusel koostoimes Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktiga b, selleks et kontrollitaks pädevate siseriiklike asutuste otsuseid neil nimetatud sätete alusel lasuvate kohustuste seisukohast, siis täidab see liikmesriik neist sätetest tulenevaid kohustusi, mistõttu tuleb teda käsitada liidu õigust kohaldavana harta artikli 51 lõike 1 tähenduses.

53

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et Euroopa Kohus on pädev vastama eelotsusetaotlusele harta artiklit 47 puudutavas osas.

54

Harta artiklis 47 ette nähtud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õigus õiglasele kohtulikule arutamisele hõlmavad eeskätt õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.

55

Seoses õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile olgu märgitud, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 2 annab kaebeõiguse keskkonnakaitseorganisatsioonidele, kes nagu LZ vastavad konventsiooni artikli 2 lõikes 5 sätestatud nõuetele, tingimusel et kaebus esitatakse artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluva otsuse peale.

56

Pädevate siseriiklike asutuste poolt direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 alusel tehtud otsused, puudutagu need siis loa andmise menetluses osalemise taotlust, kava või projekti poolt kaitsealale avaldatava keskkonnamõju hindamise vajalikkuse kaalumist või kava või projekti poolt ala terviklikkuse ohustamise kohta keskkonnamõju hindamise käigus tehtud järelduste asjakohasust, ning olenemata sellest, kas tegemist on iseseisvate või loaotsusesse integreeritud otsustega, on otsused, mis kuuluvad Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse.

57

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 80 sisuliselt märkis, on direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 kohaldamisalasse kuuluvaid siseriiklike asutuste otsuseid, mis ei puuduta Århusi konventsiooni I lisas loetletud tegevusi, silmas peetud selle konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktis b ning seetõttu kuuluvad need konventsiooni artikli 9 lõike 2 kohaldamisalasse, kui need otsused eeldavad, et enne mis tahes tegevusloa andmist hindavad pädevad asutused, kas sellel tegevusel võib antud juhul olla oluline keskkonnamõju.

58

Århusi konventsiooni artikli 9 lõikest 2 nähtuvalt piiritleb see säte kaalutlusruumi, mis on liikmesriikidel selles sättes ette nähtud õiguskaitsevahendite kasutamise tingimuste kindlaksmääramisel, kuivõrd selle eesmärk on tagada „laiaulatuslik juurdepääs õigusemõistmisele“ asjast huvitatud üldsusele, kelle hulka kuuluvad konventsiooni artikli 2 lõikes 5 sätestatud nõuetele vastavad keskkonnakaitseorganisatsioonid (vt analoogia alusel seoses nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT 1985, L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiiviga 2003/35/EÜ (ELT 2003, L 156, lk 17; ELT eriväljaanne 15/07, lk 466)) (edaspidi „direktiiv 85/337“) artikliga 10a, mis kordab peaaegu sõna-sõnalt Århusi konventsiooni artikli 9 lõiget 2, kohtuotsus, 16.4.2015, Gruber, C‑570/13, EU:C:2015:231, punkt 39).

59

Järelikult peavad need organisatsioonid saama kindlasti tugineda kohtus siseriiklikele õigusnormidele, millega rakendatakse liidu õigusnorme keskkonna valdkonnas, samuti liidu keskkonnaalastele vahetu õigusmõjuga õigusnormidele (vt analoogia alusel seoses direktiivi 85/337 artikliga 10a kohtuotsus, 15.10.2015, komisjon vs. Saksamaa, C‑137/14, EU:C:2015:683, punkt 92).

60

Õiguste hulka, millele selline valitsusväline organisatsioon peab saama Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 2 ette nähtud kaebusega seoses tugineda, kuuluvad ka direktiivi 92/43 artiklist 6 tulenevad siseriiklikud õigusnormid (vt analoogia alusel seoses direktiivi 85/337 artikliga 10a kohtuotsus, 12.5.2011, Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland, Landesverband Nordrhein-Westfalen, C‑115/09, EU:C:2011:289, punktid 49 ja 58).

61

Nimetatud organisatsioon peab sellise kaebuse raames saama vaidlustada mitte üksnes otsuse jätta kava või projektiga alale avaldatav mõju asjakohaselt hindamata, vaid vajaduse korral vaidlustada ka toimunud hindamise, milles esineb puudusi (vt analoogia alusel seoses direktiivi 85/337 artikliga 10a kohtuotsus, 7.11.2013, Gemeinde Altrip jt, C 72/12, EU:C:2013:712, punkt 37).

62

Olgu veel meenutatud, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 4 nõuab, et artikli 9 lõikes 2 nimetatud menetlus näeks ette „kohased ja tõhusad“ õiguskaitsevahendid.

63

Seetõttu tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamiseks analüüsida, kas harta artikliga 47 koostoimes Århusi konventsiooni artikli 9 lõigetega 2 ja 4 on vastuolus, kui sellises olukorras nagu põhikohtuasjas tõlgendada siseriiklikke menetlusnorme selliselt, et nende kohaselt ei pea kaebust, mille on kohtusse esitanud konventsiooni artikli 2 lõikes 5 sätestatud nõuetele vastav keskkonnakaitseorganisatsioon otsuse peale mitte anda talle menetlusosalise staatust haldusmenetluses, milles taotletakse projektile loa saamist direktiivi 92/43 alusel kaitstud alal, tingimata läbi vaatama ajal, kui on käimas see haldusmenetlus, mille võib lõpetada enne kohtu lõplikku otsust menetlusosalise staatuse kohta, ning kaebus jäetakse automaatselt läbi vaatamata niipea, kui sellele projektile on luba antud, mistõttu peab keskkonnakaitseorganisatsioon kasutama muud õiguskaitsevahendit menetlusosalise staatuse saamiseks ja pädevate siseriiklike asutuste poolt direktiivi artikli 6 lõikest 3 tulenevate kohustuste täitmise kohtulikuks kontrollimiseks.

64

Kuigi selline analüüs on kaheldamatult ainult eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, on Euroopa Kohus pädev tuletama liidu õiguse sätetest kriteeriumid, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus võib või peab seejuures kohaldama. Miski ei takista siseriiklikul kohtul küsida Euroopa Kohtu seisukohta nende sätete kohaldamise kohta käesolevas asjas, kuid siiski tingimusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus teeb ise selleks vajalikud tuvastused ja hindab faktilisi asjaolusid tema käsutuses oleva toimiku kõikide materjalide põhjal (vt selle kohta kohtuotsus, 3.12.2015, Banif Plus Bank, C-312/14, EU:C:2015:794, punktid 51 ja 52).

65

Selle täpsustuse järel tuleb meelde tuletada, et kui vastav regulatsioon liidu tasandil puudub, tuleb menetlusnormid, mida kohaldatakse nende õiguskaitsevahendite suhtes, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, kehtestada iga liikmesriigi sisemises õiguskorras, kusjuures liikmesriigid on kohustatud igal üksikjuhtumil tagama nende õiguste tegeliku kaitse ning eelkõige tagama, et austatakse harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele (vt selle kohta kohtuotsused, 8.3.2011, Lesoochranárske zoskupenie, C-240/09, EU:C:2011:125, punkt 47, ning 15.9.2016, Star Storage jt, C-439/14 ja C-488/14, EU:C:2016:688, punkt 46).

66

Seoses sellega olgu meenutatud, et direktiivi 92/43 artikli 6 lõikega 3 on kehtestatud eelkontrolli menetlus, mis põhineb rangel loakriteeriumil, mis ettevaatuspõhimõtet hõlmates võimaldab tõhusalt vältida kavandatavate kavade või projektide tõttu kaitsealade terviklikkusele avaldatavat negatiivset mõju, kuna see kohustab pädevaid siseriiklikke asutusi keelduma loa andmisest kavale või projektile, kui ei ole kindel, et kavadel või projektidel puudub negatiivne mõju kaitsealade terviklikkusele (vt selle kohta eelkõige kohtuotsused, 7.9.2004, Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, C-127/02, EU:C:2004:482, punktid 57 ja 58, ning 14.1.2016, Grüne Liga Sachsen jt, C-399/14, EU:C:2016:10, punkt 48).

67

Kuigi põhikohtuasjas ei ole vaidlust selle üle, et LZ võis loa andmise menetluses „huvitatud isikuna“ teatud määral osaleda, mis on tal eelkõige võimaldanud esitada keskkonnaasutuse seisukohtade kohta argumente, et tõendada, et põhikohtuasjas kõnesolev projekt võib kaitsealale negatiivset mõju avaldada, ei ole see staatus sellegipoolest võrdne „menetlusosalise“ staatusega.

68

Neil asjaoludel ei võimalda siseriikliku õiguse tõlgendus, mille LZ on vaidlustanud ja mille kohaselt ei pea kaebust haldusotsuse peale mitte anda loamenetluses menetlusosalise staatust tingimata selle menetluse käigus läbi vaatama ja mille kohaselt jäetakse see kaebus alates taotletud loa andmisest automaatselt läbi vaatamata, tagada sellisele organisatsioonile nagu LZ selliste eelisõiguste tõhusat kohtulikku kaitset, mis tulenevad Århusi konventsiooni artikli 6 tähenduses üldsuse osalemisõigusest, nagu seda on täpsustatud käesoleva otsuse punktis 46.

69

Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust nähtub, et kui LZ-le oleks antud „menetlusosalise“ staatus, oleks see võimaldanud tal otsustusprotsessis aktiivsemalt osaleda, arendades asjakohasemalt edasi oma argumente, mis käsitlevad ohtu, et kavandatud projekt avaldab kaitseala terviklikkusele negatiivset mõju, ja mida oleksid pädevad asutused pidanud ka arvesse võtma enne projektile loa andmist ja projekti teostamist.

70

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisas sellega seoses, et kui ainus täieõiguslik menetlusosaline on loa taotleja, siis ei saa välistada, et sellise keskkonnakaitseorganisatsiooni nagu LZ mitteosalemise tõttu menetlusosalisena haldusmenetluses ei esitata ega võeta arvesse keskkonnakaitseargumente, mistõttu ei saavutata direktiivi 92/43 artikli 6 lõikes 3 ette nähtud menetluse põhieesmärki: tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse.

71

Veel tuleb märkida, et põhikohtuasjas LZ-le antud „huvitatud isiku“ staatus ei ole piisav, et esitada kaebuse raames argumente loaotsuse õiguspärasuse vaidlustamiseks, sest niisuguse kaebuse esitamine eeldab „menetlusosalise“ staatust.

72

Seetõttu tuleb tõdeda, et LZ vaidlustatud siseriikliku menetlusõiguse tõlgendus, mille kohaselt ei takista loamenetluses menetlusosalise staatuse andmata jätmise haldusotsuse peale kaebuse esitamine selle menetluse lõpetamist ning see kaebus jäetakse loa andmise korral automaatselt ja igal juhul rahuldamata, ei ole keskkonnaotsuste peale kaebuse esitamisel õigusemõistmisele laiaulatusliku juurdepääsu tagamise eesmärki arvestades selline, mis tagaks nende õiguste tõhusa kohtuliku kaitse, mis on keskkonnakaitseorganisatsioonil direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 alusel koostoimes Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktiga b ja mille eesmärk on vältida direktiivi 92/43 alusel kaitstavate alade terviklikkuse kahjustamist.

73

Eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et harta artiklit 47, koostoimes Århusi konventsiooni artikli 9 lõigetega 2 ja 4, tuleb osas, milles see näeb õigusemõistmisele laiaulatuslikku juurdepääsu tagavatel tingimustel ette õiguse selliste õiguste tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on konventsiooni artikli 2 lõikes 5 sätestatud nõuetele vastaval keskkonnakaitseorganisatsioonil tulenevalt liidu õigusest, antud juhul direktiivi 92/43 artikli 6 lõikest 3 koostoimes Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktiga b, tõlgendada nii, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas on sellega vastuolus selline siseriiklike menetlusnormide tõlgendus, mille kohaselt kaebust, mis on esitatud otsuse peale mitte anda keskkonnakaitseorganisatsioonile menetlusosalise staatust haldusmenetluses, milles taotletakse loa saamist direktiivi 92/43 alusel kaitstud alal teostatavale projektile, ei pea tingimata läbi vaatama ajal, kui on käimas see haldusmenetlus, mille võib lõpetada enne kohtu lõplikku otsust menetlusosalise staatuse kohta, ning kaebus jäetakse automaatselt läbi vaatamata niipea, kui sellele projektile on luba antud, mistõttu peab keskkonnakaitseorganisatsioon kasutama muud õiguskaitsevahendit menetlusosalise staatuse saamiseks ja pädevate siseriiklike asutuste poolt direktiivi artikli 6 lõikest 3 tulenevate kohustuste täitmise kohtulikuks kontrollimiseks.

74

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47, koostoimes keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni, mis kirjutati alla 25. juunil 1998 Århusis ning kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ, artikli 9 lõigetega 2 ja 4, tuleb osas, milles see näeb õigusemõistmisele laiaulatuslikku juurdepääsu tagavatel tingimustel ette õiguse selliste õiguste tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on konventsiooni artikli 2 lõikes 5 sätestatud nõuetele vastaval keskkonnakaitseorganisatsioonil tulenevalt liidu õigusest, antud juhul nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (muudetud nõukogu 20. novembri 2006. aasta direktiiviga 2006/105/EÜ) artikli 6 lõikest 3, koostoimes Århusi konventsiooni artikli 6 lõike 1 punktiga b, tõlgendada nii, et niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas on sellega vastuolus selline siseriiklike menetlusnormide tõlgendus, mille kohaselt kaebust, mis on esitatud otsuse peale mitte anda keskkonnakaitseorganisatsioonile menetlusosalise staatust haldusmenetluses, milles taotletakse loa saamist direktiivi 92/43 (muudetud direktiiviga 2006/105) alusel kaitstud alal teostatavale projektile, ei pea tingimata läbi vaatama ajal, kui on käimas see haldusmenetlus, mille võib lõpetada enne kohtu lõplikku otsust menetlusosalise staatuse kohta, ning kaebus jäetakse automaatselt läbi vaatamata niipea, kui sellele projektile on luba antud, mistõttu peab keskkonnakaitseorganisatsioon kasutama muud õiguskaitsevahendit menetlusosalise staatuse saamiseks ja pädevate siseriiklike asutuste poolt direktiivi artikli 6 lõikest 3 tulenevate kohustuste täitmise kohtulikuks kontrollimiseks.