1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik on 2005. aasta mäesuusatamise maailmameistrivõistluste korraldamiseks erikaitsealal IT 2040044 Parco Nazionale dello Stelvio (edaspidi „rahvuspark”) Santa Caterina Valfurva suusakompleksi (rajad „Bucaneve” ja „Edelweiss”) laiendus- ja arendusprojekti ning sellega seotud suusarajatiste loomise käigus:

siis on Itaalia Vabariik rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102) artikli 6 lõigetest 2–4 ja artiklist 7 ning direktiivi 79/409 artikli 4 lõigetest 1 ja 2.

2

Direktiivi 92/43 eesmärk on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut.

3

Selle direktiivi kümnendas põhjenduses seisab:

„asjakohane hinnang tuleb anda iga kava või programmi kohta, mis tõenäoliselt oluliselt mõjutab juba määratud või tulevikus määratava ala kaitse-eesmärke.”

4

Kõnesoleva direktiivi artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. See võrgustik, mis koosneb aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal.

Natura 2000 võrgustikku kuuluvad ka liikmesriikide direktiivi [79/409] kohaselt klassifitseeritud linnukaitsealad.”

5

Direktiivi 92/43 artikkel 4 reguleerib Natura 2000 võrgustiku loomise menetlust ja erikaitsealade määramist liikmesriikide poolt.

6

Nende alade jaoks kaitsemeetmed kehtestav direktiivi artikkel 6 näeb ette:

„[…]

2.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

3.   Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.

4.   Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. Liikmesriik teatab komisjonile vastuvõetud asendusmeetmetest.

Kui asjaomasel alal esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, võib kaaluda ainult neid seisukohti, mis on seotud rahva tervise või avaliku julgeolekuga, esmatähtsate soodsate tagajärgedega keskkonnale või komisjoni arvamuse kohaselt muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjustega.”

7

Selle direktiivi artikkel 7 sätestab:

„Käesoleva direktiivi artikli 6 lõigetest 2, 3 ja 4 tulenevad kohustused asendavad kõik direktiivi [79/409] artikli 4 lõike 4 esimesest lausest tulenevad kohustused artikli 4 lõike 1 kohaselt klassifitseeritud alade või artikli 4 lõike 2 kohaselt tunnustatud alade osas alates käesoleva direktiivi rakendamise kuupäevast või alates ala direktiivi [79/409] kohasest klassifitseerimisest või tunnustamisest liikmesriigi poolt, kui viimane kuupäev on hilisem.”

8

Direktiivi 79/409 eesmärk on tagada kõigi liikmesriikide Euroopa territooriumil, mille suhtes kohaldatakse asutamislepingut, looduslikult esinevate linnuliikide kaitse, hoidmine ja kontroll.

9

Selle direktiivi artikkel 4 näeb I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks ette erimeetmete rakendamise, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal. See artikkel sätestab:

„1.   I lisas nimetatud liikide elupaikade kaitseks tuleb rakendada erimeetmeid, et kindlustada nende liikide säilimine ja paljunemine levikualal.

Sellega seoses võetakse arvesse järgmist:

Hindamisel võetakse arvesse arvukuse arengutendentse ja muutumist.

Liikmesriigid klassifitseerivad erikaitsealadena nende liikide kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, võttes arvesse nende liikide kaitsenõudeid geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.

2.   Liikmesriigid võtavad samalaadseid meetmeid I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide ja nende pesitsus-, sulgimis- ja talvitusalade ning rändepeatuspaikade suhtes, pidades silmas nende kaitsmise vajadust geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse. Sel eesmärgil pööravad liikmesriigid erilist tähelepanu märgalade ja eelkõige rahvusvahelise tähtsusega märgalade kaitsele.

[…]

4.   Liikmesriigid võtavad lõigetes 1 ja 2 osutatud kaitsealade suhtes vajalikke meetmeid, et vältida elupaikade saastamist või kahjustamist või lindude mis tahes häirimist, niivõrd kui see on käesoleva artikli eesmärkide seisukohast oluline. Liikmesriigid püüavad elupaikade saastamist või kahjustamist vältida ka väljaspool kaitsealasid.”

10

Rahvuspark asutati 24. aprilli 1935. aasta seaduse nr 740 alusel algselt vaid Trento ja Bolzano provintsi piires taimestiku kaitsmiseks ja selle leviku soodustamiseks, loomastiku arvukuse tõstmiseks ning geoloogiliste moodustiste ja maastike säilitamiseks.

11

Vabariigi presidendi 23. aprilli 1977. aasta dekreediga laiendati rahvuspargi territooriumit Cancano ja Livigno aladele ning Sobretta, Gavia ja Serottini mägedele, mis asuvad Sondrio ja Brescia provintsides Lombardia regiooni territooriumil.

12

Rahvuspargi näol on tegemist kaitsealaga 6. detsembri 1991. aasta riiklike kaitsealade raamseaduse nr 394 mõistes. See seadus sätestab nende alade kohta aluspõhimõtted, et tagada ja edendada riigi looduspärandi kooskõlastatud säilitamist ja väärtustamist.

13

Ministrite nõukogu esimehe 23. novembri 1993. aasta dekreediga asutati Consorzio del Parco Nazionale dello Stelvio (edaspidi „Consorzio”). Consorzio pädevus ja missioon on määratletud põhikirjas.

14

Põhikirja artikli 4 kohaselt on Consorzio ülesanne tagada rahvuspargi haldamisel looduse kaitsmine ja maastike säilitamine.

15

1998. aastal klassifitseeriti rahvuspark erikaitsealaks direktiivi 79/409 artiki 4 tähenduses. Peatükis „Regione Lombardia” tähistatakse rahvusparki numbriga IT 2040044.

16

Andmevormi kohaselt, mille Itaalia Vabariik koostas 1998. aastal vastavalt komisjoni 18. detsembri 1996. aasta otsusele 97/266/EÜ Natura 2000 kandidaatalade andmevormi kohta (EÜT L 107, lk 1), elab rahvuspargis mitu direktiivi 79/409 I lisa alusel kaitstavat liiki – kaljukotkas (Aquila chrysaetos), rabapistrik (Falco peregrinus), herilaseviu (Pernis apivorus), laanepüü (Bonasa bonasia), lumepüü (Lagopus mutus helvetica), teder (Tetrao tetrix), metsis (Tetrao urogallus) ja musträhn (Dryocopus martius) – ning kolm rändlinnuliiki – raudkull (Accipiter nisus), hiireviu (Buteo buteo) ja kaljuklutt (Tichodroma muraria).

17

14. mai 2004. aasta andmevorm annab tunnistust ka muude direktiivi 79/409 I lisasse kantud liikide nagu habekotkas (Gypaetus barbatus), puna-harksaba (Milvus milvus), roosterind-tüll (Charadrius morinellus), karvasjalg-kakk (Aegolius funereus), värbkakk (Glaucidium passerinum), kassikakk (Bubo bubo), hallpea-rähn (Picus canus) ja kalju-kivikana (Alectoris graeca saxatilis) esinemisest antud alal.

18

Santa Caterina Valfurva suusakompleksi ja sellega seotud suusarajatiste arendustööde projekt esitati 2005. aasta mäesuusatamise maailmameistrivõistluste korraldamisega seoses regiooni ametiasutustele 4. oktoobril 1999.

19

See projekt nägi ette suusaradade jaoks metsaalasse suusakoridoride loomise. Lisaks nägi see ette ka köisraudtee ehitamise, mis pidi ühendama Santa Caterina piiri Plaghera paikkonnaga ja teises jaos Valle dell’Alpega. Peale selle nägi see projekt ette ka Valle dell’Alpe ja Costa Sobretta vahelise ühenduse loomise ühe kandetrossiga neljakohalise istelifti abil. Lisaks sisaldas projekt ka muid arendustöödega tihedalt seotud töid, nagu lähtejaama ning suusastaadioni ja lähtejaama läheduses asuva parkimisplatsi rajamist, suusaraja „Edelweiss” ümberehitust, silla ehitamist üle Frodolfo jõe, mägionni rajamist Valle dell’Alpes, samuti teenindusteede, programmeeritava lumetootmisrajatise ja sõidukite jaoks garaaži ehitamist.

20

Lombardia regioon andis 30. mai 2000. aasta dekreediga nr 13879 ühe arhitekti poolt äriühingute Montagne di Valfurva ja Santa Caterina Impianti jaoks koostatud uurimuse põhjal positiivse arvamuse projekti kokkusobivuse kohta keskkonnaga, tingimusel et järgitakse teatud üldist laadi tingimusi ja konkreetseid tingimusi, mis puudutavad projekti erinevate osade teostamist. Dekreet täpsustas, et edaspidiste loamenetluste käigus tuleb kontrollida nende tingimuste ning teatud keskkonnaalaste keeldude ja asendusmeetmete täitmist.

21

Dekreedis nr 13879 osutatud uurimuse preambulis oli märgitud, et asjaomase piirkonna suusarajatiste ja infrastruktuuri seisund on muutunud mitterahuldavaks ning et on vajalik nende ajakohastamine ja seda ka kavandatud projekti jaoks toetuse saamiseks.

22

Selles uurimuses ei olnud arvestatud ei inimtegevusest põhjustatud surve mõjuga liikidele, kelle sigimine on tundlik inimese kohalolu suhtes ehk eelkõige lumepüüle ja Alpi ümisejale, ega ka tagajärgedega selgrootutele ja kahepaiksetele ning mõjuga kahlajate rändeteedele.

23

Keskkonnamõju ja teostatavate tööde erinevatele keskkonnakomponentidele avaldatava mõju leevendus-, asendus- ja järelevalvemeetmete küsimusi hinnati selles uurimuses üksnes ülevaatlikult ning komponenti „taimestik, taimkond ja elupaik” ei olnud analüüsitud ammendavalt. Uurimus järeldas seejärel, et on vaja ette näha maastiku ja keskkonna taastamise projekt ala haljastamiseks, kui tööd on ühel hetkel lõpetatud.

24

Kõnesolev uurimus sisaldas järgmisi järeldusi:

„[…]

Tööe teostamata jätmine tooks kaasa aeglase, kuid vältimatu majandusliku allakäigu mitte üksnes Santa Caterina piirkonnas, vaid kogu suusapiirkonnas. Sellest tulenevalt on tõstukite ja uute suusaradade ning sinna juurde kuuluva infrastruktuuri arendamise ettepaneku toetamine olulise tähtsusega selle sotsiaalse ja majandusliku väärtuse tõttu eelkõige turismi seisukohast.

[…]

Kavandatud töid võib lugeda keskkonnaga arvestavateks järgmistel tingimustel:

Kui töid võib ellu viia, siis peab lõplik projekt sisaldama […] lisaks veel järgmisi ettekirjutusi: […]

Enne lõpliku projekti elluviimist peavad olema täidetud järgmised tingimused:

Loomastiku kui keskkonnakomponendi puhul on vaja uuesti mõõta tööde mõju nende kogumis […].”

25

Seejärel tegi Lombardia regioon septembris 2000 Istituto di Ricerca per l’Ecologia e l’Economia Applicate alle Aree Alpinele (Alpi regioonide ökoloogia ja majanduse uurimise instituut; edaspidi „IREALP”) ülesandeks koostada aruanne kõnesoleva projekti keskkonnamõju hindamise kohta.

26

See aruanne pidi esitatama teostatavusanalüüsina, mis pidi hõlmama keskkonna väärtustamisega seotud aspekte, parandustöid, keskkonnatehnoloogilisi töid ja keskkonna taastamist, mis on vajalikud esialgse ja hiljem lõpliku projekti koostamiseks.

27

Vaidlusalust projekti muudeti vahepeal eelkõige selleks, et arvata sinna hulka suusaraja „Edelweiss” laiendamine 20 meetrilt peaaegu 50 meetrini.

28

Septembris 2002 avalikustas IREALP oma aruande kavandatavate meetmete mõju hindamise kohta. Selles aruandes kirjeldati osa alast, mida kõnesolev projekt puudutas, kui „kuusemetsa, milles esineb vähe haruldasi liike, kuid kus on lähisalpiinseid metsi iseloomustav suur mitmekesisus, mis on habras ja väga aeglase taastekkega”.

29

Kõnesolevas aruandes tõdeti ka, et „metsas pesitsevad mõned erilist huvi pakkuvad liigid: kanakull, musträhn, suur-kirjurähn, roherähn”. Tööde teostamise staadiumi peamiste mõjude seas nimetas see aruanne „looduskaitse seisukohast huvipakkuvate liikide pesapaigaks sobiva metsaelupaiga kahanemist”.

30

IREALP aruande järeldustest selgub, et suunised, millega uurimuses oli võimalik arvestada, ei olnud veel täielikult välja töötatud, vaid neid arendati pidevalt edasi eelkõige projekti elluviimise käigus saadavate teadmiste ja täpsustuste põhjal. Lisaks märgiti, et aruanne annab võimaluse teha keskkonnaaspektidesse ka muid parendusettepanekuid seoses kogu suusaala haldamisega.

31

Aruanne täpsustas ka järgnevat:

„Kuigi projekti võib lugeda positiivseks, peidab see endas ka vähem positiivseid külgi, kuna see sisaldab vajadust kehtestada lisatingimusi teatud tehniliste aspektide kohta, mis on samuti olulised ning mis nõuavad tõenäoliselt tehniliste täpsustuste tegemist järgnevates staadiumides. Ka käesolev uurimus väljendab antud piiratust ning järelikult tuleb seda pidada pigem otsuste tegemise juhendiks, milles on välja toodud ohud ja tehtud ettepanekuid probleemide lahendamiseks, kui kavandatud tööde keskkonnale avaldatavate mõjude täpseks hinnanguks. Nende mõjude täpsemaid hinnaguid […] on võimalik anda tulevikus keskkonnamõju hindamiste käigus, mis kaasnevad praeguste suuniste edasiarendamisega […].”

32

Aruande järeldustes esitati terve rida hinnanguid selle kohta, kas uuritud projekti suunised on keskkonna seisukohast teostatavad. Neis oli välja toodud järgmine arvamus:

„Igal juhul peab projekteerimistöödel ette nägema algsete plaanidega võrreldes keskkonda sekkumise märkimisväärse vähendamise, mille [saavutamiseks] võib kasutada ka käesolevas aruandes esitatud ettepanekuid. [Seda eesmärki tuleb järgida] erilise järjekindlusega Valle dell’Alpe puhul, mille kohta on vaja läbi viia veel üks keskkonnamõju uuring pärast seda, kui kõiki kavandatavaid töid on täpsustatud.”

33

Consorzio teatas 3. oktoobril 2002 üldiste suuniste ja IREALP aruandes soovitatud meetmete ning samuti selles sisaldunud ettepanekute heakskiitmisest.

34

14. veebruaril 2003 andis Consorzio loa mäesuusaradade „Bucaneve” ja „Edelweiss” ning nendega seotud infrastruktuuri laiendus- ja arendusprojekti teostamiseks Santa Caterina Valfurvas (edaspidi „14. veebruari 2003. aasta luba”). Consorzio leidis, et kavandatud tööd vastasid selle aruande sisule. Ta täpsustas siiski, et luba on antud tingimusel, et selline vastavus on olemas. Lisaks oli loa tingimuseks seatud terve rea tingimuste ja ettekirjutuste järgimine.

35

Alates veebruarist 2003 on 50 meetri laiusel ja 500 meetri pikkusel maa-alal 1700–1900 meetri kõrgusel raiutud maha ligikaudu 2500 puud. Lisaks on suusaradade ja -infrastruktuuri arendamine Santa Caterina Valfurvas erikaitseala IT 2040044 piirides tükeldanud täielikult sellel alal esinevate lindude elupaiga.

36

IREALP aruande tulemusena avalikustati 19. juunil 2003 uus projekt, millele oli lisatud Valfurva kohaliku omavalitsusüksuse täiendav keskkonnamõju uurimus. Juulis 2003 algatati keskkonnamõju hindamise menetlus. Menetlus lõppes arvamuse andmisega projekti osa kohta, mis asub Plaghera, Costa Sobretta ja Valle dell’Alpe vahelisel alal.

37

20. augustil 2003 andis Consorzio negatiivse arvamuse projekti kokkusobivuse kohta keskkonnaga, põhjendades seda IREALP aruandes tehtud märkuste järgimata jätmisega.

38

16. oktoobril 2003 sõlmisid Lombardia regioon, Consorzio, suusatamise maailmameistrivõistluste korraldaja ja raamprogrammi eest vastutaja kokkuleppe projekti vastuoluliste küsimuste lahendamiseks. See kokkulepe nägi ette:

39

28. novembri 2003. aasta dekreediga nr 20789 sedastas Lombardia regioon, et tõstukiseadmete ja nendega seotud rajatiste arendusprojekt Valfurva kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil on vastavuses erikaitseala IT 2040044 keskkonnaga.

40

Kõnesolev dekreet, milles korratakse Lombardia regiooni Direzione General Agricoltura (põllumajanduse peadirektoraat) korraldatud mõjude hindamise järeldusi, usaldas seatud tingimuste järgimise järelevalve nii projektide heakskiitmise staadiumis kui elluviimise staadiumis Valfurva kohaliku omavalitsuse üksusele. Lisaks sätestas see, et lõplikele projektidele tuleb lisada mitmeid ettekirjutusi, mille hulgas oli ka kohustus esitada uurimus tööde mõjude kohta.

41

19. detsembri 2003. aasta kirjaga palus komisjon vastavalt EÜ artiklile 226 Itaalia Vabariigil esitada oma seisukoht erikaitseala IT 2040044 seisundi kohta.

42

Kuna komisjon sellele kirjale vastust ei saanud, esitas ta Itaalia Vabariigile 9. juulil 2004 põhjendatud arvamuse.

43

Vastusena selles põhjendatud arvamuses sisaldunud komisjoni väidetele edastas Itaalia Vabariik erinevate ministeeriumide seisukohad.

44

Kuna komisjon leidis, et need vastused ei olnud piisavad, esitas ta käesoleva hagi.

45

Komisjon on Itaalia Vabariigi vastu esitanud neli väidet, millest esimesed kolm käsitlevad direktiivi 92/43 ja neljas direktiivi 79/409.

46

Komisjon leiab, et 14. veebruari 2003. aasta luba ei tuginenud suusaradade „Bucaneve” ja „Edelweiss” laiendamise ja nendega seotud mitmete infrastruktuuride rajamise otsuse keskkonnamõju asjakohasel hindamisel.

47

Komisjon rõhutab, et IREALP aruanne ei sisalda asjakohast hinnangut erikaitsealal IT 2040044 kavandatud tööde tagajärgede kohta.

48

Ta juhib tähelepanu asjaolule, teose Atlas of European Breeding Birds kohaselt, mis koondab enam kui 10000 ornitoloogi uurimusi ja mida peetakse Euroopas pesitsevate lindude kohta äärmiselt usaldusväärseks allikaks, elab kõnesoleval alal mitu kaitsealust linnuliiki.

49

Komisjon märgib lisaks, et ka IREALP aruandes esitatud kasulikke soovitusi ei ole 14. veebruari 2003. aasta loa puhul nõuetekohaselt arvesse võetud.

50

Komisjon järeldab, et nimetatud luba anti ilma, et liikmesriigi ametiasutused oleks olnud kindlad, et kavandatud töödel ei ole asjaomase erikaitseala terviklikkusele kahjulikku mõju.

51

Itaalia Vabariik märgib, et eristada tuleb kahte liiki töid: esiteks neid, mille puhul leidis aset keskkonnamõju hindamise menetlus ja mille mõju piiramiseks määrati teatud meetmete rakendamine, ning teiseks neid, mille kohta oli IREALP aruande põhjal ette nähtud kohanduste tegemine.

52

Itaalia Vabariik märgib, et esimest liiki tööde puhul, mis hõlmavad Plaghera ja Valle dell’Alpe vahel teostatud ehitustöid, tuleb kindlaks teha, kas pädevad ametiasutused on hinnanud erikaitsealal IT 2040044 esinevaid keskkonnaalaseid huvisid. Teiste tööde ehk nende puhul, mida tehti Santa Caterina ja Plaghera vahel, tuleb uurida, kas viidi läbi sama menetlus ja kas keskkonnamõju vähendamise meetmete kindlaksmääramine hilisemas projekti täpsustamise staadiumis on kooskõlas direktiiviga 92/43.

53

Itaalia Vabariik väidab, et kuigi 30. mai 2000. aasta piirkondlik dekreet nr 13879 ei viita otseselt keskkonnamõju hindamisele, võeti ta vastu pärast selles direktiivis sätestatud aspektide uurimist.

54

Itaalia Vabariigi arvates järeldub sellest, et nimetatud dekreedi aluseks olnud hinnang on lahutamatult seotud kõigi hilisemate lubade andmise otsustega.

55

Kõigepealt tuleb tõdeda, et pooled on ühel nõul, et suusaradade arendustööd ja nendega seotud infrastruktuuri rajamine olid oma olemuselt sellised, mis tõid kaasa kohustuse viia eelnevalt läbi direktiivi 92/43 artikli 6 lõikele 3 vastav keskkonnamõju hindamine.

56

Viimati nimetatud sättes nähakse ette hindamismenetlus, millega püütakse eelneva kontrolli kaudu tagada, et kavale või projektile, mis ei ole otseselt seotud asjaomase ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju, antakse luba vaid siis, kui see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju (vt 7. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-127/02: Waddenvereniging ja Vogelbeschermingsvereniging, EKL 2004, lk I-7405, punkt 34, edaspidi „Waddenzee kohtuotsus”, ja 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-239/04: komisjon vs. Portugal, EKL 2006, lk I-10183, punkt 19, edaspidi „Castro Verde kohtuotsus”).

57

Direktiivi 92/43 artikli 6 lõikes 3 kasutatava mõiste „asjakohane hindamine” kohta tuleb esile tuua, et direktiiv ei määratle niisuguse hindamise elluviimiseks ühtki konkreetset meetodit.

58

Euroopa Kohus on siiski sedastanud, et kõnesolev hindamine peab olema läbi viidud selliselt, et pädevad ametiasutused võiksid veenduda, et kaval või projektil ei ole asjaomase ala terviklikkusele kahjulikku mõju, võttes arvesse, et juhul, kui selliste mõjude puudumise suhtes jääb püsima kahtlus, peavad need ametiasutused taotletava loa andmisest keelduma (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Waddenzee, punktid 56 ja 57 ning Castro Verde, punkt 20).

59

Euroopa Kohus on täpsustanud andmete kohta, millel võib põhineda pädevate ametiasutuste veendumus, et peab olema välistatud, et esineb mingisugune teaduslikust seisukohast põhjendatud kahtlus, kusjuures nimetatud ametiasutused peavad tuginema vastava ala parimatele teadussaavutustele (vt eespool viidatud kohtuotsused Waddenzee, punktid 59 ja 61, ning Castro Verde, punkt 24).

60

Järelikult tuleb tuvastada, kas antud asjas on enne 14. veebruari 2003. aasta loa andmist vastavalt eespool kirjeldatud parameetritele uuritud vaidlusaluste tööde mõju asjaomase ala terviklikkusele.

61

Euroopa Kohtule esitatud toimikust selgub, et enne selle loa andmist viidi läbi teatud hulk ettevalmistavaid uuringuid. Hinnangud, mida võiks lugeda asjakohaseks direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 tähenduses, on esiteks 2000. aastal koostatud keskkonnamõju uurimus ja teiseks 2002. aastal esitatud aruanne (vt käesoleva kohtuotsuse punktid 21–24 ja 25–32).

62

Mis puudutab esiteks esimesena nimetatud uurimust, mille üks arhitekt koostas kahe avalikke ülesandeid täitva ettevõtja jaoks, siis tuleb märkida, et kuigi see käsitleb kavandatud tööde mõju ala loomastikule ja taimestikule, rõhutab see samas, et suusaradade laiendamise ja nendega seotud infrastruktuuri ehitamisega keskkonnale avaldatava mõju uuring on olemuselt esialgne ja ei ole ammendav.

63

Samuti tuleb toonitada, et juba selles uurimuses on loetletud märkimisväärses koguses küsimusi, millega ei olnud arvestatud. Uurimus soovitab seega muu hulgas täiendavate maastiku- ja keskkonnaalaste analüüside tegemist, nagu ka selle mõju hindamist, mis ehitustööd avaldavad tervikuna looduslikule loomastikule üldiselt ja teatud kaitsealustele liikidele eelkõige maharaiutava metsa alal.

64

Lisaks leiab see uurimus, et kavandatud tööde elluviimine, mis on küll soovitav majanduslikust vaatepunktist, peab arvestama paljude tingimuste ja kaitsealaste ettekirjutustega.

65

Järelikult ei kujuta see uurimus endast asjakohast hinnangut, millele liikmesriigi ametiasutused võisid tugineda vaidlusaluste tööde lubamisel direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 alusel.

66

Mis puudutab teiseks 2002. aastal esitatud IREALP aruannet, siis tuleb märkida, et ka see kirjeldab kavandatud töid, uurides nende mõju veerežiimile ja geomorfoloogiale ning ala taimestikule. Mis puudutab linde, kelle tõttu ala klassifitseeriti erikaitsealaks, siis see aruanne ei sisalda seal looduslikult esinevate lindude ammendavat loetelu.

67

Kuigi on tõsi, et IREALP aruandes on kirjas, et loomastikku ohustavad peamised häiringud on põhjustatud pesade hävitamisest puude raiumise staadiumis ja elupaikade killustumisest, iseloomustavad seda ometi mitmed esialgsed seisukohad ja lõplike järelduste puudumine. Aruanne rõhutab, et on oluline pidevalt läbi viia põhjalikumaid hindamisi eelkõige teadmiste ja täpsustuste põhjal, mis võivad ilmneda projekti elluviimise käigus. Lisaks nähti selles aruandes võimalust teha kavandatavate tegevuste keskkonnaaspektidesse muid parendusettepanekuid.

68

Nendest tõsiasjadest järeldub, et ka IREALP aruannet ei saa pidada nende mõjude asjakohaseks hinnanguks, mida vaidlusalused tööd avaldavad erikaitsealale IT 2040044.

69

Eelnevaist kaalutlusist järeldub, et nii 2000. aasta uurimust kui ka 2002. aasta aruannet iseloomustavad lüngad ning selliste täielike, täpsete ja lõplike seisukohtade ning järelduste puudumine, mis hajutaksid kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused asjaomasel erikaitsealal kavandatud tööde mõju kohta.

70

Samas olid niisugused seisukohad ja järeldused vältimatult vajalikud, et võimaldada ametiasutustel jõuda kõnesolevate tööde lubamise kohta otsuse langetamiseks vajalikule veendumusele.

71

Neil asjaoludel ei olnud 14. veebruari 2003. aasta luba kooskõlas direktiivi 92/43 artikli 6 lõikega 3.

72

Mis puudutab muid uurimusi, siis nende puhul piisab tõdemusest, et uurimusi ei saa lugeda asjakohasteks, kuna need koostati kas tööde tegemise ajal või pärast nende elluviimist ehk pärast 14. veebruari 2003. aasta loa andmist.

73

Direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 rikkumine tuleb seega lugeda tõendatuks.

74

Komisjoni arvates oli ilmne, et kavandatud tööd võisid tõsiselt kahjustada asjaomase ala terviklikkust. Samas ei nähtud tõsiselt ette ühtki alternatiivi. 30. mai 2000. aasta piirkondlik dekreet nr 13879 esitas küll võimaluse mitte laiendada suusaradu „Bucaneve” ja „Edelweiss”, vaid jääda võimalikult suures ulatuses olemasoleva trassi juurde, et see võimalus seejärel kõrvale jätta.

75

Komisjon järeldab sellest, et projektile anti luba, kuigi olid olemas muud selle ala keskkonda vähem kahjustavad lahendused, mida liikmesriigi ametiasutused ei olnud kummatigi arvesse võtnud.

76

Komisjon väidab lisaks, et tööde elluviimine ei olnud vajalik ka üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel. Lisaks ei olnud ette nähtud ka ühtki asendusmeedet.

77

Itaalia Vabariik väidab, et vaidlusalused tööd läbisid kahekordse loamenetluse. Esimene osa Santa Caterina ja Plaghera vahelisi trasse ja rajatisi tunnistati keskkonnaga kooskõlas olevaks 30. mai 2000. aasta piirkondliku dekreedi nr 13879 alusel, mida täiendas Lombardia maakonna nõukogu hilisem positiivne arvamus. Plaghera ja Valle dell’Alpe vahelise projektiosa puhul algatati IREALP aruandes sisaldunud märkuste põhjal projekti muutmise etapp, et viia läbi keskkonnamõju hindamise menetlus.

78

Itaalia Vabariik märgib, et Lombardia regioon seadis Plaghera ja Valle dell’Alpe vahelise ala keskkonnamõjude hinnangut sisaldanud 28. novembri 2003. aasta piirkondlikus dekreedis tingimuse, et tuleb esitada mõjude uurimus kõigi tööde kohta, mis hõlmaks ka Santa Caterina ja Plaghera vahelist ala.

79

Itaalia Vabariik lisab, et pädevad ametiasutused olid veendunud, et keskkonnamõju tuleb hinnata kogu tööde kogumi puhul ja sealhulgas ka nende tööde puhul, millele oli kõnesoleva piirkondliku dekreediga luba antud.

80

Võttes arvesse, et direktiivi 92/43 artikli 6 lõike 3 rikkumisel põhinev väide on põhjendatud, tuleb tuvastada, kas 14. veebruaril 2003. aasta luba on kooskõlas selle direktiivi artikli 6 lõikes 4 sätestatud nõuetega.

81

Nimetatud säte näeb ette, et kui hoolimata artikli 6 lõike 3 esimesele lausele vastava hindamise negatiivsetest järeldustest tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel, ja alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse.

82

Nagu Euroopa Kohus on rõhutanud eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Portugal punktides 35 ja 36, tuleb direktiivi artikli 6 lõiget 4 tõlgendada kitsalt, kuivõrd on tegemist erandiga mainitud artikli lõike 3 teises lauses sätestatud loa andmise tingimusest.

83

Lisaks tuleb esile tuua, et direktiivi 92/43 artikli 6 lõiget 4 saab kohaldada üksnes pärast seda, kui kava või projekti mõjusid on uuritud kooskõlas selle direktiivi artikli 6 lõikega 3. Nende mõjude tundmine seoses asjaomase ala kaitse-eesmärkidega on artikli 6 lõike 4 kohaldamise vältimatu eeldus, kuna niisuguse teabe puudumise korral ei saa hinnata ühtki selle erandsätte kohaldamise tingimustest. Võimalike üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvate põhjuste ja vähem kahjustavate alternatiivide olemasolu uurimine nõuab ju nende ning asjaomase kava või projekti alale põhjustatavate kahjustuste kaalumist. Lisaks peavad asjaomasele alale põhjustatavad kahjustused olema täpselt kindlaks tehtud ka selleks, et määrata kindlaks, millist laadi peavad olema võimalikud asendusmeetmed.

84

Eelnevaist kaalutlusist nähtub samas, et liikmesriigi ametiasutustel ei olnud neid andmeid loa andmise otsuse tegemise hetkel ehk 14. veebruaril 2003. Sellest järeldub, et nimetatud luba ei saa põhineda direktiivi 92/43 artikli 6 lõikel 4.

85

Järelikult ei olnud 14. veebruari 2003. aasta luba kooskõlas direktiivi 92/43 artikli 6 lõikega 4.

86

Komisjoni hagi on seega põhjendatud ka selles küsimuses.

87

Komisjon väidab, et liikmesriigi ametiasutused ei olnud pädevad andma luba mäesuusakompleksi laiendus- ja arendustöödeks, kuivõrd need võisid tõsiselt kahjustada rahvuspargi terviklikkust.

88

Komisjon rõhutab, et kõnesoleva ala väärtus kahanes Consorzio lubatud tööde tõttu märkimisväärselt. Ta tuletab meelde, et mäesuusaradade „Bucaneve” ja „Edelweiss” arendustööde tõttu raiuti maha ligikaudu 2500 puud, mis kujutasid endast mitme kaitsealuse linnuliigi jaoks olulist elupaika.

89

Tõsiasi, et vaidlusalustes töödes olid teatud kriitilised aspektid ja et neid ei ole veel heastatud, ei tähenda Itaalia Vabariigi sõnutsi seda, et kavandatud tegevusi ei olnud õigesti hinnatud. Direktiivi 92/43 sätted ei keela keskkonda negatiivselt mõjutavate üldise tähtsusega tööde elluviimist, kui need on siiski vajalikud, vaid sätestavad kohustuse võtta sobivaid asendusmeetmeid.

90

Itaalia Vabariigi hinnangul tuleb selliseid meetmeid rakendada vastavalt võimalustele enne asjaomaste tööde elluviimist, selle käigus või pärast seda.

91

Esitatud väite põhjendatuse hindamiseks tuleb analüüsida küsimust, kas erikaitseala puudutavad tegevused võivad samal ajal rikkuda direktiivi 92/43 artikli 6 lõikeid 3 ja 4, mida on antud asjas sedastatud käesoleva kohtuotsuse punktides 73 ja 85, ning sama artikli lõiget 2.

92

Tuleb täheldada, et viimati nimetatud säte kehtestab kohustuse võtta vajalikke kaitsemeetmeid, et vältida kahjustuste ja häiringute põhjustamist, mis võivad oluliselt mõjutada direktiivi 92/43 eesmärkide täitmist.

93

Nimetatud kohustus vastab selle direktiivi seitsmendas põhjenduses sisalduvale eesmärgile, mille kohaselt liidetakse kõik erikaitsealad Euroopa sidusasse ökoloogilisse võrgustikku.

94

Kui kavale või projektile on luba antud viisil, mis ei ole kooskõlas direktiivi 92/43 artikli 6 lõikega 3, nagu käesolevas juhul nähtub esimese väite analüüsimisest, siis on selle artikli lõike 2 rikkumist seoses mingi erikaitsealaga võimalik sedastada, kui on tõendatud elupaikade halvenemine või selliste liikide häirimine, mille kaitseks kõnesolev ala on määratud.

95

Käesoleva kohtuasja puhul tuleb meelde tuletada, et asjaomasel metsaalal, mis kujutab endast selliste kaitsealuste linnuliikide nagu kanakull, lumepüü, musträhn ja teder elupaika, raiuti maha ligikaudu 2500 puud. Vaidlusalused tööd on seega hävitanud loetletud liikide paljunemispaigad.

96

Tuleb sedastada, et need tööd ja mõjud, mis need tingisid erikaitsealal IT 2040044, olid vastuolus õigusliku staatusega, mida oleks pidanud selle ala kaitseks kohaldama tulenevalt direktiivi 92/43 artikli 6 lõikest 2.

97

Komisjoni hagi tuleb seega rahuldada ka selle küsimuse puhul.

98

Komisjon leib, et liikmesriigi ametiasutuste võetud meetmete analüüs annab tunnistust sellest, et erikaitseala IT 2040044 kaitsele ei ole siseriiklikus õiguses antud sellist õiguslikku staatust, mis tagaks eelkõige direktiivi 79/409 I lisas nimetatud linnuliikide säilimise ja paljunemise ja samuti I lisas nimetamata, kuid reeglipäraselt esinevate rändliikide pesitsemise, sulgimise ja talvitumise.

99

Komisjon leiab, et pärast 14. veebruari 2003. aasta loa andmist ette võetud tööd kahjustavad tõsiselt sellel erikaitsealal esinevaid linnuliike ning seda eriti sigimisperioodil.

100

Komisjon täpsustab, et kuigi selle ala suhtes kehtestati teatud reeglid, tõendab 14. veebruari 2003. aasta luba, et liikmesriigi ametiasutused ei ole võtnud vajalikke meetmeid, et kehtestada õiguslik regulatsioon, mis suudaks tagada mitte üksnes ala kaitse, vaid ka sellel esinevate linnuliikide tõhusa kaitse.

101

Itaalia Vabariik teatab, et vaidlusalune ala on põhjalikult reguleeritud piirkond.

102

Ta märgib, et rahvuspargi asutamise aluseks olnud õigusaktidest tulenevalt on sellel alal kaitse seisukohast selline staatus, mis on võimeline tagama ühenduse õigusaktides ette nähtud eesmärkide saavutamise. Juba rahvuspargi loomise eesmärk oli loomastiku kaitsmine sellise majandamiskorra sisseseadmise kaudu, mis on orienteeritud looma- ja taimeliikide säilitamisele.

103

Kõigepealt tuleb täheldada, et käesoleva hagi esemeks olev ala on direktiivi 79/409 artikli 4 sätete kohaselt klassifitseeritud erikaitsealaks.

104

Lisaks tuleb märkida, et kuigi direktiivi 92/43 artikli 7 tulemusena asendavad selle direktiivi artikli 6 lõikeist 2–4 tulenevad kohustused direktiivi 79/409 artikli 4 lõikest 4 tulenevad kohustused, jäävad nimetatud artikli 4 lõikeis 1 ja 2 sätestatud kohustused täielikult kohaldatavateks. Nendel kohustustel on oma iseseisev olemus ja nad taotlevad muid eesmärke kui need, mida on silmas peetud direktiivi 92/43 artikli 6 lõikeis 2–4.

105

Esitatud väite põhjendatuse tuvastamiseks tuleb rõhutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjonil kohustus tõendada, et väidetav rikkumine on aset leidnud. Just komisjon peab Euroopa Kohtule esitama vajalikud tõendid, et Euroopa Kohus saaks kontrollida, kas liikmesriigi kohustusi on rikutud, ilma et komisjon võiks tugineda mis tahes oletusele (vt eelkõige 6. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-434/01: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2003, lk I-13239, punkt 21; 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-117/02: komisjon vs. Portugal, EKL 2004, lk I-5517, punkt 80, ja 26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-135/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2007, lk I-3475, punkt 20).

106

Tuleb märkida, nagu seda on ka komisjon ise teinud, et kõnesoleva erikaitseala haldamist reguleerivad mitmed Itaalia õiguskorda kuuluvad aktid.

107

Neil asjaoludel oli komisjoni kohustus esitada tõendid selle kohta, et nende erinevate aktidega seatud õiguslik raamistik ei ole võimeline tagama nimetatud alale kaitse seisukohast sobivat staatust.

108

Komisjon ei ole aga tõendanud, mil viisil see õiguslik raamistik on direktiivi 79/409 artikli 4 lõikeid 1 ja 2 silmas pidades ebapiisav. Ta on üksnes tuginenud direktiivi 92/43 artikli 6 lõigetega 2–4 vastuolus olevale haldusorgani loa andmise otsusele, mis ei ole aga piisav, et tõendada selle õigusliku raamistiku vastuolu direktiivi 79/409 artikliga 4.

109

Seega tuleb komisjoni teine väide tagasi lükata.

110

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Itaalia Vabariik on kohtuvaidluse põhiosas kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Itaalia Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: