—

ühisoperatsioonid Triton ja Poseidon vastavalt Vahemere kesk- ja idaosas;

—

erilise rahalise abi andmine suurimates raskustes liikmesriikidele, kes peavad tugevdama tervishoiualaseid, sotsiaalseid ja õiguslikke standardteenuseid, mida piirkonnad osutavad rändajatele ja pagulastele;

—

vastuvõtu- ja tuvastamissüsteemide (esmase vastuvõtu keskused) loomine ja käitamine Kreekas ja Itaalias, millele tuleb lisada ka saabumiskohad Andaluusias;

—

ELi ja Türgi vaheline leping, mille tulemusel piirati ulatuslikult kontrollimatuid rändevooge Türgist Kreekasse (kuigi seda ei tohiks võtta rändeprobleemidega tegelemisel eeskujuks), mis tõstatas samas ka mõningaid küsimusi seoses selle vastavusega rahvusvaheliste inimõiguste standarditele ja selle jätkusuutlikkusega osana ELi terviklikust poliitilisest vastusest kriisile;

—

EUNAVFOR Medi operatsiooni Sophia raames abi andmine Liibüa rannavalvele, kes aitas oluliselt vähendada voogusid Itaaliasse;

—

rohkem rahalisi vahendeid Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondile, mis võimaldas liikmesriikidele rohkem abi anda, tagades, et vahendid jõuaksid piirkondadesse;

—

suurendada rändajate ja pagulaste saabumisega vahetult tegelevatele liikmesriikidele antavat abi, toetades eelkõige selliste piirkondade (nagu Kreeka Egeuse saared ja Itaalia, samuti Hispaania lõunarannik ja saared) piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi, kes võtavad oma geograafilise asukoha tõttu vastu suure osa pagulasi ja rändajaid;

—

leevendada survet piirkondadele, kuhu saabub enamik pagulasi ja rändajaid, võttes arvesse eri tegureid, näiteks saarte eriolukorda;

—

tagada ELi ja Türgi vahelise lepingu range täitmine, sealhulgas inimeste Türgisse tagasipöördumist käsitlevad sätted, pidades seejuures täiel määral kinni humanitaar- ja rahvusvahelise õiguse standarditest, kindlustades samas juurdepääsu nõuetekohasele varjupaigamenetlusele nende jaoks, kellel on selleks õigus;

—

anda vajalikku abi ümberasumise all kõige rohkem kannatavatele inimrühmadele, iseäranis saatjata alaealistele;