23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/31

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab murelikult elektromagnetilise ülitundlikkuse levimust. Komitee tervitab käimasolevaid täiendavaid olulisi teadusuuringuid probleemi ja selle põhjuste mõistmiseks. Ta märgib ka, et tekkivate ja hiljuti avastatud terviseriskide teaduskomitee (Scientific Committee on Emerging and Newly Identified Health Risks – SCENIHR) on kõnealust küsimust viimastel aastatel põhjalikult uurinud ja peagi valmib teaduskomitee värskeim arvamus, mille ettevalmistamiseks toimus laiaulatuslik avalik arutelu (teaduskomitee esialgne arvamus elektromagnetväljadega kokkupuutest tulenevate võimalike tervisemõjude kohta (inglise keeles), 29. november 2013 – http://ec.europa.eu/health/scientific_committees/emerging/docs/scenihr_o_041.pdf).

1.2.

Komitee arusaama järgi ei erine kõnealuse aruande peamised järeldused oluliselt 2013. aastal koostatud esialgsest arvamusest, mille kohaselt „on üldiselt tõendeid selle kohta, et kokkupuude raadiosagedusväljadega ei põhjusta inimestes sümptomeid ega mõjuta nende kognitiivset funktsiooni. Teaduskomitee eelmises arvamuses jõuti järeldusele, et alla kehtivate piirnormide jäävate kokkupuutetasemete puhul ei ole raadiosagedusväljadel kahjulikku mõju paljunemisvõimele ja arengule. Viimasel ajal inimeste ja loomade kohta kogutud andmete kaasamine kinnitab kõnealust hinnangut”. (SCENIHRi esialgne arvamus elektromagnetväljadega kokkupuutest tulenevate võimalike tervisemõjude kohta (inglise keeles), 29. november 2013 – http://ec.europa.eu/health/scientific_committees/emerging/docs/ scenihr_o_041.pdf).

1.3.

SCENIHRi esialgses arvamuses märgitakse ka seda, et uute, pärast eelmise arvamuse avaldamist 2009. aastal esile kerkinud teadusandmete valguses saab veelgi enam kaalu järeldus, et kokkupuude raadiosagedusväljadega ei ole põhjuslikus seoses sümptomitega. Märgitakse, et sageli on katseisiku juures sümptomite ilmnemiseks piisav juba usk, et ollakse kokkupuutes raadiosagedusväljaga, kui tegelikult see nii ei ole.

1.4.

Siiski kutsub komitee üldsuse jätkuvate murede hajutamiseks ja ettevaatuspõhimõtte järgimiseks komisjoni üles jätkama oma tööd selles valdkonnas, iseäranis vajaduse tõttu täiendavate teadusuuringute järele, et koguda tõendeid pikaajalise kokkupuute tulemusel, näiteks mobiiltelefoni kasutamine rohkem kui 20 aasta jooksul, avalduda võiva mis tahes mõju kohta tervisele.

1.5.

Tegeleda tuleb ka üldsuse hoiakute küsimusega. Mõned inimesed peavad elektromagnetväljade levimust ohuks oma töökohal, oma perekondadele ja avalikes kohtades. Sarnased inimrühmad on mures ka sagedase kokkupuute pärast kemikaalidega, laialt levinud toidutalumatuse või kokkupuute pärast keskkonnas olevate osakeste, kiudude või bakteritega. Sellised inimesed vajavad toetust – mitte ainult tegelike haigussümptomite, vaid ka selliste mureküsimustega tegelemisel, mis neil tekivad seoses nüüdisaegse ühiskonnaga.

1.6.

Komitee märgib, et elektromagnetilise ülitundlikkuse all kannatavad inimesed tajuvad tegelikke sümptomeid. Tuleb teha jõupingutusi nende inimeste tervislike tingimuste parandamiseks, keskendudes töövõimetuse vähendamisele, nii nagu seda kirjeldatakse biomeditsiini ja molekulaarsete bioteaduste algatuses COST Action BM0704 (Euroopa teaduse ja tehnika alase koostöö algatus COST Action BM0704 „Emerging EMF Technologies and Health Risk Management”).

2.1.

Käesoleva arvamuse eesmärk on uurida mureküsimusi, mida väljendavad kodanikuühiskonna rühmad tööstuses ja kodudes kasutatavate raadiosageduslikke laineid kiirgavate seadmete ning traadita sidele tuginevate teenuste kasutuse ja mõju kohta. Seda peavad oluliseks inimesed, kes kannatavad mitmesuguste terviseprobleemide all ning kes on elektromagnetilise ülitundlikkuse sündroomi mõiste kasutusele võtnud nende sümptomite määratluse ja oletatava põhjusena.

3.1.

Kahjuks – nende seisukohast – valitseb meditsiinis ja teaduses valdavalt arvamus, et puuduvad vaieldamatud tõendid selle kohta, et elektromagnetilise ülitundlikkusena kirjeldatud väga mitmesuguseid sümptomeid saaks seostada kokkupuutega elektromagnet- või raadiokiirgusega. Sellega seoses on Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) märkinud, et kõigis seni teostatud uuringutes on jõutud järeldusele, et kokkupuude, mis jääb alla kogu sagedusspektrit 0 Hz kuni 300 GHz hõlmavates rahvusvahelise mitteioniseeriva kiirguse eest kaitsmise komisjoni (ICNIRP) 1998. aasta suunistes (elektromagnetkiirgusega kokkupuute piiramiseks) soovitatud piirmäärade, ei avalda mitte mingisugust teadaolevat kahjulikku mõju inimtervisele (WHO: http://www.who.int/peh-emf/research/en/). Sellegipoolest nõutakse mitmes riigis aktivistide organisatsioonide korraldatavate kampaaniate raames jätkuvalt täheldatud probleemi senisest ulatuslikumat tunnistamist ning senisest tõhusamate ennetus- ja abimeetmete rakendamist seoses elektromagnetkiirguse allikate tugevuse ja levimusega. Sellised organisatsioonid peavad ametiasustuste tegutsematust parimal juhul järeleandlikkuseks või halvemal juhul osaks laiemast, valitsuste, äri- ja välisriikide huvidest mõjutatud vandenõust, sest ametiasutused on tõrksad tegelema ulatuslike kohandustega, mida on vaja teha seal, kus WiFi (või muude elektritoitel töötavate seadmete) kasutust tuleb vähendada või piirata.

3.2.

Euroopa Liit on nii enne kui ka pärast avalikkuse kokkupuudete piiramist elektromagnetväljadega (0 Hz kuni 300 GHz) käsitleva nõukogu soovituse (nõukogu soovitus 1999/519/EÜ) vastuvõtmist 1999. aastal jätkuvalt aktiivselt tegelenud kõnealuse küsimusega ning üritanud saada parimaid teaduslikke ja meditsiinilisi nõuandeid mitmesuguste töörühmade ning Euroopa Komisjoni juures tegutseva tekkivate ja hiljuti avastatud terviseriskide teaduskomitee (SCENIHR) abil. Selle tulemusena kajastub pidevalt arvukates analüüsides, seisukohavõttudes ja arvamustes, kuivõrd tõsiseks peavad kõnealust probleemi ametiasutused ning arstid, teadurid ja teadlased.

3.3.

See ei ole üksnes Euroopat puudutav küsimus. 2014. aasta novembris võõrustas Euroopa Komisjon 18. iga-aastast GLORE (Global Coordination of Research and Health Policy on RF Electromagnetic Fields – raadiosageduse elektromagnetväljade alaste teadus- ja tervishoiupoliitiliste meetmete ülemaailmse koordineerimise) konverentsi, kus arutati üleilmseid ulatuslikke teadusuuringuid kõnealuses küsimuses. Praeguseni ei ole kõnealustes teaduslikes arvamustes esitatud teaduslikku põhjendust, mille alusel oleks põhjendatud nõukogu soovitusega 1999/519/EÜ kehtestatud kokkupuute piirmäärade (põhiliste piirangute ja võrdlustasemete) läbivaatamine. Komisjon tunnistab siiski, et põhiandmed teatavate ohtude hindamiseks on endiselt piiratud, iseäranis pikaajalise madalatasemelise kokkupuute puhul, mistõttu on vajadus täiendavate teadusuuringute järele põhjendatud.

3.4.

Elektromagnetilise ülitundlikkuse all kannatavad inimesed on jätkuvalt seisukohal, et ei liikmesriikide ega ELi võetavad meetmed nende probleemi lahendamiseks ei vasta kaugeltki sellele, mida nad peavad vajalikuks. Ent enamik rahvatervisega tegelevaid asutusi ei ole sellega nõus (nt Ühendkuningriigi riiklik tervishoiuteenistus – vt http://www.nhs.uk/Conditions/Mobile-phone-safety/Pages/QA.aspx#biological-reasons). Enamikul seni sõltumatult läbiviidud katsetel on leitud, et ennast elektromagnetilise ülitundlikkuse all kannatavaks nimetavad inimesed ei oska vahet teha tegelike ja näiliste (st null-) elektromagnetväljadega kokkupuute vahel. Nn topeltpimeuuringuna läbiviidud katsed näitavad, et elektromagnetilise ülitundlikkuse üle kurtvad inimesed ei suuda tuvastada elektromagnetväljade olemasolu ning et on sama tõenäoline, et nad kurdavad terviseprobleemide üle pärast näilist kokkupuudet kui pärast kokkupuudet tegelike elektromagnetväljadega (British Medical Journal 332 (7546): 886–889).

3.5.

Ent sellega ei taheta eirata selliste sümptomite tegelikku olemasolu, mille põhjuseks peetakse elektromagnetilist ülitundlikkust. Kahtlemata panevad paljud inimesed endale ise diagnoosi, et nad kannatavad mitmesuguste omavahel sidumata terviseprobleemide all, mida nad seostavad elektromagnetväljadega. Sellist diagnoosi esitava elanikkonna osakaal on liikmesriigiti väga erinev. Maailma Terviseorganisatsioon on sedastanud, et „puuduvad selged diagnostilised kriteeriumid elektromagnetilise ülitundlikkuse tuvastamiseks ning puudub teaduslik alus elektromagnetilise ülitundlikkuse sümptomite seostamiseks kokkupuutega elektromagnetväljadega. Lisaks ei ole elektromagnetiline ülitundlikkus meditsiiniline diagnoos ega ole selge, kas see kujutab endast ühtlast meditsiinilist probleemi”. (WHO: Elektromagnetväljad ja rahvatervis, http://www.who.int/peh-emf/publications/facts/fs296/en/)

3.6.

Seevastu tõestati elektromagnetväljade termilist mõju inimorganismile juba üle saja aasta tagasi ning, nagu märgitud, on kehtestatud ELi nõukogu soovitused elektromagnetväljade kohta ja rahvusvahelised kiirguse ohutusstandardid ning neid vaadatakse korrapäraselt läbi. ELi tasandil on vastu võetud järgmised elektromagnetvälju reguleerivad õigusaktid:

3.7.

Teadusuuringute osas märgib komitee, et 2000. aastast alates on Euroopa Komisjon lisaks kõnealuses valdkonnas aktiivsele osalemisele pakkunud elektromagnetilist ülitundlikkust ja mobiiltelefone käsitlevatele teadusuuringutele rahalisi vahendeid 37 miljoni euro suuruses summas.

3.8.

Komitee väljendas muret kõnealuste küsimuste pärast asjaomaste õigusaktide kohta koostatud arvamustes ja nende väljatöötamise käigus ning pooldas mitteioniseeriva kiirgusega kokkupuute minimeerimist. Siiski iseloomustab elektromagnetilise ülitundlikkuse all kannatavaid inimesi see, et nad peavad nende sümptomite põhjuseks elektromagnetvälju, mille tugevus on lubatud piirmääradest tunduvalt madalam.