9.2.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 35/10

1.

18. mail 2011 võttis komisjon vastu kuriteoohvrite kaitset käsitlevate õigusaktide paketi. Õigusaktide pakett hõlmab ettepanekut võtta vastu direktiiv, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded (edaspidi „kavandatav direktiiv”), ning ettepanekut võtta vastu määrus tsiviilasjades kohaldatavate kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta (edaspidi „kavandatav määrus”) (3). Mõlema ettepanekuga kaasneb komisjoni teatis ohvrite õiguste tugevdamise kohta ELis (4).

2.

Euroopa andmekaitseinspektoriga ei konsulteeritud määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõike 2 kohaselt vaatamata asjaolule, et seadusandlik algatus oli Euroopa andmekaitseinspektori seadusandliku konsultatsiooni prioriteetide loetelus (5). Käesolev arvamus põhineb seega nimetatud määruse artikli 41 lõikel 2. Euroopa andmekaitseinspektor soovitab lisada vastuvõetud õigusaktide preambulisse viite käesolevale arvamusele.

3.

Euroopa andmekaitseinspektor kiidab heaks õigusaktide paketi poliitilised eesmärgid, mis kooskõlas Stockholmi programmi ja selle tegevuskavaga tugevdavad kuriteoohvrite õigusi ja tagavad, et rahuldataks nende vajadus kaitse, toetuse ja õiguskaitse kättesaadavuse järele (6).

4.

Kavandatava direktiiviga tahetakse asendada nõukogu raamotsus 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses (7). Sellega kehtestatakse ühised miinimumeeskirjad kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse kohta. Eelkõige on kavandatava direktiivi eesmärk tagada ohvrite austav kohtlemine, kaitsetute ohvrite erivajaduste arvessevõtmine, ohvritele piisav toetus ja teave ning võimalus osaleda menetluses (8).

5.

Kavandatava määruse eesmärk on tagada, et ohver, kelle suhtes kohaldatakse ühes liikmesriigis kaitsemeedet tsiviilasjas, saaks samasuguse kaitse osaliseks ka teises liikmesriigis, kui ta sinna elama asub, ilma et ta peaks läbima eraldi menetlust (9). See meede täiendab Euroopa lähenemiskeelu direktiivi ettepanekut (edaspidi „Euroopa lähenemiskeelu algatus”), mis käsitleb kriminaalasjades kohaldatavate kaitsemeetmete vastastikust tunnustamist. Euroopa lähenemiskeelu algatust, mille kohta Euroopa andmekaitseinspektor avaldas arvamuse oktoobris 2010, (10) arutatakse praegu Euroopa Parlamendis ja nõukogus.

6.

Eraelu puutumatus ja isikuandmete kaitse on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal kesksel kohal, nagu on sätestatud Stockholmi programmis, eelkõige seoses kriminaalasjades tehtava õigusalase koostööga. Oktoobris 2010 avaldas Euroopa andmekaitseinspektor arvamuse Euroopa lähenemiskeelu algatuse kohta, rõhutades vajadust järjepideva andmekaitsesüsteemi järele kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonna algatustes (11). Sealjuures rõhutas Euroopa andmekaitseinspektor, et andmete töötlemist kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas iseloomustab andmete eriline tundlikkus ja asjaomase töötlemise võimalik mõju andmesubjektidele (12). Sellepärast on vaja pöörata selle valdkonna algatuste andmekaitseaspektidele vajalikku tähelepanu ning kehtestada vajadusel piisavad eeskirjad ja tagatised.

7.

Euroopa andmekaitseinspektori sõnul on eraelu puutumatusel ja isikuandmete kaitsel, mille kavandatavad õigusaktid peaksid tagama, ohvrikaitses väga oluline osa. Sellepärast keskendub käesolev arvamus ettepanekute eraelu puutumatusega seotud aspektidele ja esitab ideid ohvrikaitse parandamiseks või tugevdamiseks.

8.

Kavandatava direktiivi mitmed sätted käsitlevad otseselt või kaudselt eraelu puutumatust ja andmekaitset (13). Üldiselt kiidab Euroopa andmekaitseinspektor need sätted heaks, kuna nende eesmärk on ohvrite eraelu kaitsmine. Siiski arvab ta, et kaitsestandardeid võiks mõnel juhul tugevdada ja täpsustada, ilma et see piiraks nende kui miinimumnõuete olemust.

9.

Euroopa andmekaitseinspektor keskendub oma märkustes peamiselt järgmistele aspektidele: 1) kavandatava direktiivi artikkel 23, mis käsitleb õigust eraelu kaitsele ja suhteid meediaga, 2) ohvrite õigus saada teavet ja juurdepääs oma isikuandmetele ning 3) ohvri ja ohvriabiteenuste osutajate vahelise teabevahetuse konfidentsiaalsuse kaitsmine. Neid aspekte käsitletakse järgnevates alajaotustes.

10.

Kavandatava direktiivi peamine eraelu puutumatust käsitlev sisuline säte on artikkel 23 pealkirjaga „Õigus eraelu kaitsele”. Artikli 23 lõikes 1 sätestatakse, et „[l]iikmesriigid tagavad, et õigusasutused saavad kohtumenetluste jooksul kohaldada asjakohaseid meetmeid kuriteoohvri ja tema pereliikmete eraelu ja fotokujutiste kaitseks”. Euroopa andmekaitseinspektor teeb selle sätte kohta mitmeid tähelepanekuid.

11.

Esiteks ei sätestata artikli 23 lõikes 1 kuriteoohvrite eraelu täielikku kaitset. Sätte reguleerimisala on palju piiratum, kuna see näeb ette lihtsalt „õigusasutuste” õiguse võtta kaitsemeetmeid „kohtumenetluste käigus”. Siiski ei peaks eraelu puutumatus olema kindlustatud ainult „kohtumenetluste käigus”, vaid ka uurimise ja kohtueelse etapi ajal. Üldiselt tuleb eraelu puutumatus tagada vajaduse korral alates esimesest kokkupuutest pädevate ametiasutustega ja samuti pärast kohtumenetluse lõppu.

12.

Sellega seoses tasub märkida, et mitmes rahvusvahelises õigusaktis on rakendatud põhjalikumat lähenemisviisi kui artikli 23 lõikes 1. Euroopa Nõukogu soovituses Rec(2006) 8 kuriteoohvrite abistamise kohta sätestatakse näiteks, et „[r]iigid peaksid astuma vajalikke samme, et säästa võimalikult suurel määral ohvrite eraelu ja pereelu ning samuti kaitsta ohvrite isikuandmeid, eelkõige uurimise ja vastutusele võtmise ajal” (esiletõst lisatud) (14). Muud õigusaktid sisaldavad sarnaseid sätteid (15).

13.

Eespool esitatut silmas pidades soovitab Euroopa andmekaitseinspektor lisada artiklile 23 esimese lõigu, mis sätestab üldisemalt, et liikmesriigid teevad omalt poolt kõik, et tagada ohvrite eraelu ja pereelu puutumatus ning isikuandmete kaitse alates esimesest kokkupuutest pädevate ametiasutustega kriminaalmenetluse lõpuni ja ka pärast seda. Lisaks tuleks muuta praegust artikli 23 lõiget 1, võimaldades õigusasutustel rakendada kaitsemeetmeid ka kriminaaluurimise ajal.

14.

Teiseks, artikli 23 lõige 1 ei sisalda ühtegi viidet nende erimeetmete sisule, mida õigusasutused võivad võtta, et kaitsta ohvrite õigust eraelu puutumatusele. Euroopa andmekaitseinspektor mõistab soovi jätta liikmesriikidele selles valdkonnas võimalikult suur tegutsemisvabadus. Siiski tuleks olla täpsem. Ettepanek võiks sisaldada loetelu miinimummeetmetest, mida õigusasutused võivad vastavalt siseriiklikule õigusele võtta, et kaitsta ohvri eraelu puutumatust (16). See võiks sisaldada näiteks järgmist liiki meetmeid:

15.

Kolmandaks ei sisalda artikkel 23 ühtegi sätet, mis kindlustaks riigiasutuste valduses oleva teabe konfidentsiaalsuse. Selle kohta pakutakse eespool viidatud Euroopa Nõukogu soovituses Rec(2006) 8 jällegi kasulikke näiteid. Soovituse punktis 11 on sätestatud, et riigid nõuaksid kõikidelt ohvritega kokkupuutuvatelt asutustelt selgete standardite vastuvõtmist, mille alusel nad võivad ohvrilt või ohvri kohta saadud teavet kolmandale isikule avalikustada ainult tingimusel, et ohver on andnud sõnaselge nõusoleku selle avalikustamiseks või on esitatud vastav seaduslik nõue või antud seaduslik luba. Euroopa andmekaitseinspektor soovitab seadusandjal tungivalt sarnane säte kavandatavasse direktiivi lisada.

16.

Artikli 23 teises lõigus sätestatakse, et „[l]iikmesriigid ärgitavad meediat välja töötama eneseregulatsioonimeetmeid kuriteoohvrite eraelu, isikupuutumatuse ja isikuandmete kaitseks”. Siinkohal on ettepanekus samuti kasutatud minimalistlikku lähenemisviisi eneseregulatsioonivahendile pelgalt viidates.

17.

Euroopa andmekaitseinspektor mõistab põhjusi, miks suhtutakse sellesse teemasse ettevaatlikult, ja üldiselt nõustub komisjoni lähenemisviisiga. Meedia ning eraelu puutumatuse suhe on äärmiselt tundlik ja keeruline. Selles valdkonnas võivad etendada olulist osa ka liikmesriikide erinevad traditsioonid ja kultuurilised erinevused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni sätestatud piirides. See lähenemisviis oleks järjepidev ka praeguses andmekaitse raamistikus (direktiivi 95/46/EÜ artikkel 9), mis jätab liikmesriikidele üsna palju tegutsemisruumi, kui andmeid töödeldakse ajakirjanduse jaoks või kunstilise või kirjandusliku eneseväljenduse huvides (17).

18.

Euroopa andmekaitseinspektor on veendunud, et eneseregulatsioon võib olla oluline vahend eraelu puutumatuse ja sõnavabaduse vastavusseviimisel. Lisaks kajastab artikli 23 lõige 2 soovituses Rec(2006) 8 väljendatud lähenemisviisi, mille kohaselt riigid peaksid julgustama meediat vastu võtma ja järgima eneseregulatsioonimeetmeid, et kaitsta ohvrite eraelu ja isikuandmeid (18). Eneseregulatsioonivahendid võivad toimida ka koos riikliku raamistiku sätetega, kuid need sätted peavad olema kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 10 kohta (19).

19.

Euroopa andmekaitseinspektor märgib, et kavandatava direktiivi artiklis 3, mis käsitleb teabe saamise õigust alates esimesest kokkupuutest pädeva ametiasutusega, ei mainita andmekaitsega seotud teavet. Isikuandmete piisava kaitse tagamiseks peaksid ohvrid saama vajadusel kogu teabe, et nad saaksid täielikult mõista, kuidas nende isikuandmeid töödeldakse.

20.

Seetõttu soovitab Euroopa andmekaitseinspektor lisada artiklile 3 lisasätte, milles täpsustatakse, et ohvrid peaksid saama teavet oma isikuandmete täiendava töötlemise kohta kooskõlas direktiivi 95/46/EÜ artikliga 10. Lisaks võiks seadusandja kaaluda eeskirjade lisamist, mis käsitlevad ohvrite juurdepääsu oma isikuandmetele, tagades samas kriminaaluurimise ja vastutusele võtmisega seotud õiguspäraste huvide kaitse.

21.

Kavandatavas direktiivis tunnustatakse kuriteoohvrite õigust toetusele alates kuriteo toimumise hetkest, kogu kriminaalmenetluse jooksul ja pärast seda vastavalt ohvrite vajadustele (20). Teatud ohvrite kategooriad, nagu seksuaalvägivalla, soolise vägivalla, rassivaenu või muude vihakuritegude või terrorismi ohvrid, võivad vajada spetsialistide abi, (21) sealhulgas psühholoogilist abi. Nendel juhtudel tuleb ohvri ja abiteenuseid pakkuvate spetsialistide vahelist teabevahetust avalikustamise eest sobivalt kaitsta. Kui seda ei tehta, siis võib see pärssida ohvri vaba suhtlust nõustajaga. Sellepärast kiidab Euroopa andmekaitseinspektor heaks artikli 7 nõude, et ohvriabiteenused peavad olema konfidentsiaalsed. Siiski tuleb välja selgitada nimetatud konfidentsiaalsuse ulatus ja tagajärjed.

22.

Nimelt ei täpsustata kavandatavas direktiivis, kas ohvrite teabevahetus abiteenuste osutajatega peaks olema „privilegeeritud”, nii et selle avalikustamine kohtumenetluse käigus oleks välistatud või muul moel piiratud. Tavaliselt kehtib see juhul, kui abiteenuste osutaja on tervishoiutöötaja, kes on kohustatud ametisaladust hoidma. Siiski võib ette tulla juhtumeid, kui abi pakkujaks ei ole tervishoiutöötajad. Selles olukorras on kaheldav, kas ohver on avalikustamise eest kaitstud.

23.

Euroopa andmekaitseinspektor soovitab sellepärast täpsustada, et nende konkreetsete kuritegude ohvritel peaks olema õigus keelduda abiteenuse osutajaga toimunud konfidentsiaalse teabevahetuse avalikustamisest iga kohtu- või haldusmenetluse käigus ja et seda teabevahetust võib kolmas isik avalikustada ainult tema nõusolekul. See peaks tavaliselt kehtima ka iga kriminaalmenetluses, ilma et see piiraks uurimise või vastutusele võtmisega seotud õiguspäraseid ja põhjendatud huve (s.o pädevatele asutustele hädavajaliku tõendusmaterjali kogumine).

24.

Nagu juba märgitud, täiendab kavandatav määrus Euroopa lähenemiskeelu algatust kriminaalasjades kohaldatavate kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta. Kuna kavandatav määrus käsitleb õigusalast koostööd piiriülese mõjuga tsiviilasjades, (22) jääb selle kohaldamine endise esimese samba reguleerimisalasse ja seega direktiivi 95/46/EÜ reguleerimisalasse (23). See oli Euroopa lähenemiskeelu algatuse puhul erinev.

25.

Sellepärast soovitab Euroopa andmekaitseinspektor lisada vähemalt ettepaneku põhjendustesse viite direktiivile 95/46/EÜ ja sätestada, et määruse alusel töödeldud isikuandmeid tuleb kaitsta vastavalt direktiivi 95/46/EÜ rakendavatele siseriiklikele seadustele.

26.

Vastavalt kavandatava määruse artiklile 5 esitab isik, kes soovib rakendada lähenemiskeeldu teises liikmesriigis, pädevatele ametiasutustele tõendi. Tõend antakse välja kavandatava määruse lisas sätestatud tüüpvormi kohaselt. Lisa sisaldab nii kaitstava kui ka ohustava isiku isikuandmeid, nagu nende identiteet ja asukoht, ning kaitsemeetme kirjeldust. Euroopa andmekaitseinspektor tõdeb, et tõendile kantavad isikuandmed, mida lisas nõutakse, on põhimõtteliselt piisavad, asjakohased ega ole nende kogumise eesmärke arvestades ülemäärased.

27.

Siiski ei selgu ettepanekust, millised kaitstava isiku isikuandmeid edastatakse ohustavale isikule, eelkõige artikli 13 alusel (24). Sellega seoses leiab Euroopa andmekaitseinspektor, et ohustav isik peaks saama ainult need isikuandmed, mis on tingimata vajalikud meetme täideviimiseks. Lisaks tuleks kõnealuses teabes võimaluse korral vältida kaitstava isiku aadressi või muude kontaktandmete avalikustamist (25). Seda piirangut tuleks artikli 13 tekstis täpsustada.

28.

Euroopa andmekaitseinspektor kiidab heaks kahe vaatlusaluse ettepaneku poliitilised eesmärgid ja üldiselt jagab komisjoni lähenemisviisi. Sellegipoolest leiab ta, et kavandatavas direktiivis tuleks ohvrite eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitset mõnel juhul tugevdada ja täpsustada.

29.

Seoses kavandatava direktiiviga, mis käsitleb kuriteoohvrite õigusi ning neile pakutavat tuge ja kaitset, annab Euroopa andmekaitseinspektor seadusandjale järgmist nõu:

30.

Seoses kavandatava määrusega, mis käsitleb tsiviilasjades kohaldavate kaitsemeetmete vastastikust tunnustamist, annab Euroopa andmekaitseinspektor seadusandjale järgmist nõu: