52011PC0275

KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Ohvrite õiguste tugevdamine ELis

1. Miks on ohvrid olulised?

Kuritegevus võib mõjutada meid kõik, ja igal aastal langevadki miljonid inimesed ELis kuritegude ohvriks. Eurostati andmeil registreeritakse igal aastal umbes 30 miljonit isiku- või varavastast kuritegu, kusjuures paljud kuriteod jäävad teatamata. Ühel kuriteol on sageli rohkem ohvreid kui üks ja kaudselt saavad kannatada ka ohvrite lähedased. Siit saab teha põhjendatud järelduse, et igal aastal on tõenäoliselt kuni 75 miljonit otsest kuriteoohvrit[1].

Igal aastal satuvad paljud inimesed ka liiklusõnnetustesse. 2010. aastal nõudis rohkem kui 1 miljon liiklusõnnetust kogu Euroopa Liidus 30 700 inimelu. Teedel saab igal aastal surma umbes 31 000 inimest, sealhulgas 850 alla 14aastast last. Samal ajal saab 250 000 inimest raskeid ja 1,2 miljonit kergeid vigastusi[2].

Euroopa elanikud reisivad pidevalt ja ületavad riigipiire, kusjuures välismaal on ohud sama suured. Eurooplaste hinnanguliselt 1,4 miljardist reisist 2008. aastal toimus umbes 90 % Euroopa Liidu piires[3]. Peale selle elab umbes 11,3 miljonit eurooplast püsivalt väljaspool oma koduriiki, 10 % eurooplastest on mingi aja oma elust elanud ja töötanud välismaal ning 13 % on välismaal õppinud[4].

Need arvud näitavad, kui oluline on tagada asjakohased ja tõhusad meetmed kuritegude ja liiklusõnnetuste ohvrite õiguste tagamiseks nii nende kodumaal kui ka välismaal reisimise või elamise ajal. See on korraga nii piiriülene kui ka siseriiklik probleem, mis nõuab meetmete võtmist ELi tasandil.

Ohvrite õigustel on lisaks sooline mõõde. Just naised on eriti sageli varjatud ja teatamata vägivalla ohvrid. Euroopa Nõukogu hinnangul on 20–25 % Euroopa naistest kogenud füüsilist vägivalda täisealisena vähemalt korra, 12–15 % naistest elab suhtes, kus nad kannatavad koduvägivalda, ja üle 10 % kannatab seksuaalvägivalla all[5].

Püüdes tugevdada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, on komisjon nimetanud strateegilisteks prioriteetideks[6] Stockholmi programmi ja selle tegevuskava[7] alusel vajaduse võtta meetmeid kuriteoohvrite õiguste tugevdamiseks ning tagada neile kaitse, toetuse ja õiguskaitse kättesaadavus.

EL on juba võtnud meetmeid ohvrite õiguste suhtes kriminaalmenetluses[8] ja enamikul liikmesriikidel on olemas teataval tasemel ohvrite kaitse ja toetuse mehhanismid. Sellegipoolest ei pöörata üldjuhul piisavalt tähelepanu ohvrite rollile ja vajadustele kriminaalmenetluses ning ohvrite õigused erinevad ELi riikides senini märkimisväärselt.

Seepärast esitab komisjon ettepanekute paketi olemasolevate siseriiklike meetmete tugevdamiseks, et tagada kuriteoohvritele mittediskrimineerivate miinimumõiguste andmine kogu ELis, sõltumata nende kodakondsusest või elukohariigist. Pakett sisaldab ka uut vastastikuse tunnustamise mehhanismi tagamaks, et oma elukohaliikmesriigis kaitsemeetmest osa saavad ohvrid või võimalikud ohvrid ei kaotaks seda kaitset riigipiiride ületamisel. Nimetatud paketiga aitab EL muuta kuriteoohvrite vajadused õigussüsteemide keskseks osaks seaduserikkujate püüdmise ja karistamise kõrval.

Hüvitis on üks ohvrite põhivajadustest. Kuid teises liikmesriigis liiklusõnnetusse sattunud inimestel võib erinevate aegumis- ja igamistähtaegade tõttu esineda hüvitise nõudmisel haldus- ja menetluslikke raskusi. Komisjon tegeleb selle probleemiga, tehes ettepaneku ühtlustada aegumistähtaegu reguleerivaid eeskirju nii, et ohvritel ei oleks ohtu kaotada menetluslikel põhjustel õigust hüvitisele.

Peale selle on selge seos ohvrite õiguste ja kuritegude ärahoidmise vahel. Komisjon on aastaid võtnud meetmeid kuritegude ja vägivalla ärahoidmiseks ning liiklusohutuse edendamiseks[9]. See töö on väga oluline nii kuritegevuse ja õnnetuste vähendamiseks lühikeses ja keskmises perspektiivis kui ka suhtumise muutmiseks kuritegeliku või hooletu käitumise suhtes, mis võib anda positiivseid pikaajalisi ja kestvaid tulemusi.

2. Miks on vaja uusi meetmeid ohvrite kaitseks ELi tasandil?

· Me oleme teinud palju ohvrite õiguste tunnustamiseks, kuid teha tuleb veelgi rohkem

Seisukoht, et ohvrite õigused peaksid olema võrdsetel ja mittediskrimineerivatel alustel tagatud, ei ole uus. 1989. aastal kinnitas Euroopa Kohus, et hüvitise maksmist kui ohvrite peamise vajaduse rahuldamist reguleerivaid sätteid ei tohi piirata kodakondsuse alusel[10]. Sellest ajast on EL teinud tööd üldiste miinimumnõuete kehtestamiseks ohvrite jaoks, eelkõige nõukogu 2001. aasta raamotsuse[11] kaudu, samuti tegeledes konkreetsete ohvrite rühmadega – inimkaubanduse, laste seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise ning terrorismi ohvritega[12]. Samuti on komisjon toetanud rahaliselt nende avalike asutuste ja valitsusväliste organisatsioonide tööd, kes tegelevad ohvritega ja tegutsevad nende nimel ning millest paljud toimivad vabatahtlikkuse alusel[13].

Ometi ei saa nõukogu 2001. aasta raamotsuses sätestatud nõuete rakendamisega rahule jääda[14]. Lissaboni lepinguga antakse ELile selge õiguslik alus kuriteoohvrite miinimumõiguste kehtestamiseks, et lihtsustada kohtuotsuste ja -määruste vastastikust tunnustamist. Peale selle on nii Euroopa Parlament kui ka Euroopa Ülemkogu kutsunud üles võtma meetmeid kõnealuses valdkonnas[15]. Olemasolevatele õigusaktidele toetuvate ja neid täiendavate komisjoni ettepanekute eesmärk on tugevdada õigusraamistikku, võttes kasutusele otseselt siduvaid õigusakte, mille täitmise saab nõuetekohaselt tagada.

· Usalduse suurendamine õigussüsteemi vastu ja õigusmõistmise kvaliteedi tõstmine

Euroopa Liidu üks eesmärke on pakkuda oma kodanikele vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus oleks tagatud liikumisvabadus. Kuid ilma ohvrite õiguste minimaalse taseme tõhusa rakendamiseta kogu ELis ei ole vastastikune usaldus võimalik. See tähendab, et õigussüsteemidel peaks olema täielik usaldus üksteise õiglus- ja õigusstandardite vastu ning kodanikel peaks olema kindlus, et nende suhtes kohaldatakse samasugust eeskirjade miinimumtaset, kui nad välismaal reisivad või elavad.

· Miinimumnõuded peavad kehtima kõigis liikmesriikides

Tänapäeval pakub enamik liikmesriike kuriteoohvritele teataval tasemel kaitset ja toetust. Kuid riikide õigussüsteemid ei tegele veel täiel määral ohvrite rolli ja vajadustega kriminaalmenetluse käigus. Kuigi kõigil liikmesriikidel on menetlused hüvitise nõudmiseks pärast liiklusõnnetust, on eeskirjades sätestatud erinevad aegumistähtajad selliste nõudmiste esitamiseks. Liikmesriigid peavad selle probleemi lahendamiseks tõstma ohvrite õiguste standardeid ja EL peab tagama ohvritele võrdsed võimalused. Kõigis liikmesriikides kohaldatavate tagatiste ja nõuete teatav miinimumtase hõlbustab õigusalast koostööd, tõstab õigusmõistmise kvaliteeti ja suurendab inimeste usaldust õiguse mõiste vastu.

· Põhiõigusi tuleb austada

Nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja Euroopa inimõiguste konventsioonis, vastab ohvrite asjakohane kohtlemine tervele reale põhiõigustele[16]. Ohvrite õiguste, eelkõige inimväärikuse, õiguse era- ja perekonnaelule ning omandile, tegelikku tunnustamist ja nende austamist tuleb seega kaitsta, tagades samal ajal teiste, näiteks süüdistatavate põhiõigused. ELi meede tõstab kõigi kriminaalmenetlusega seotute – olgu see ohver, süüdistatav või kinnipeetav – põhiõiguste standardeid, tagades samal ajal, et nende õigusi piiratakse ainult siis, kui see on vajalik ja proportsionaalne.

· Ohvrite vajaduste rahuldamine aitab vähendada kuritegevuse tekitatavat kogukahju

Ohvrite õiguste tugevdamisel on positiivne mõju nii üksikutele ohvritele kui ka kogu ühiskonnale. Ohvrite vajaduste rahuldamine enne kriminaalmenetlust, selle käigus ja pärast seda võib oluliselt vähendada kuritegevuse tekitatavat kogukahju[17]. Sinna kuuluvad materiaalsed kulud majandus- ja tervishoiusektoris ning kriminaalõigussüsteemis, samuti immateriaalsed kulud nagu ohvri valu, kannatused ja elukvaliteedi vähenemine. Ohvrid, keda austatakse, toetatakse ja kaitstakse, taastuvad kiiremini nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt, mis võimaldab neil kiiremini naasta normaalsesse ellu. Sellega piiratakse sissetuleku kaotust, töölt puudumist ja vajadust edasise arstiabi järele. Hästikoheldud ohvrid osalevad tõenäoliselt aktiivsemalt menetluses, mis suurendab eduka süüdimõistmise ja karistuse määramise võimalusi, mis omakorda vähendab rikkumise kordumist ja karistamatust.

3. Eriline tähelepanu kuriteoohvritele – mida nad vajavad?

Igal aastal langevad paljud inimesed ELis kuritegude ohvriks. Neil ohvreil on mitmeid vajadusi, mida tuleks rahuldada, et aidata neil olukorrast üle saada: tunnustusvajadus ning austava ja inimväärika kohtlemise vajadus; kaitse ja toetuse vajadus; õiguskaitse kättesaadavuse vajadus; ning hüvitise- ja taastumisvajadus.

Komisjoni seadusandliku paketi eesmärk on igakülgselt tegelda ohvrite vajadustega. Selleks käsitletakse komisjoni ettepanekutes nii otseste kuriteoohvrite kui ka kaudsete ohvrite, nagu pereliikmete vajadusi, sest ka neile põhjustavad kuriteo tagajärjed kannatusi. Seepärast saavad otseste ohvrite pereliikmed või ülalpeetavad, kui see on asjakohane, kõnealuses paketis väljapakutud tuge ja kaitset.

Allpool on toodud näide ohvri halvast kohtlemisest, ja sellest, kuidas ebapiisav tegelemine tema vajadustega kuriteost teatamise ajal ja pärast seda võib mõjutada tema elu. Järgnevalt näitame, kuidas sama lugu oleks igas vajadusekategoorias arenenud, kui ohvrit ja tema peret oleks komisjoni ettepanekute rakendamise tulemusena asjakohaselt koheldud.

Alex üüris koos perega puhkuse ajaks välismaal korteri, kuhu ühel ööl sisse murti. Kui ta püüdis sissetungijaid peatada, ründasid viimased teda tema pereliikmete nähes. Ta teatas kuriteost kohalikule politseile, kuid kuna ta ei suutnud ennast arusaadavaks teha, ei õnnestunud tal edastada kõiki kallaletungi üksikasju. Järgnenud nädalate jooksul ei saanud ta kuigi palju teavet juhtumi kohta ja pidevad ülekuulamised erinevate politseinike poolt tekitasid temas süvenevat frustratsiooni. Isegi ta lapsi kuulati korduvalt üle, mis neid tugevasti häiris.

Kui Alex koju naasis, vajas ta oma vigastuste raviks mitut operatsiooni ega saanud seetõttu mitu nädalat töötada. Ta ei saanud politseilt mingeid uudiseid, kuni ühel päeval saabus kutse tulla tunnistajaks kahe kahtlusaluse kohtuistungile, mis toimub välismaal. Kohtuistung oli raske katsumus, sest keegi ei selgitanud talle välismaise kohtumenetluse üksikasju ja ta tundis end ahistatuna, olles sunnitud kohtuma süüdistatavatega väljaspool kohtusaali.

Kui kohtuistung oli läbi, ei kuulnud Alex enam midagi ei juhtumi ega selle kohta, mis sai süüdistatavatest. Kuid veel aastaid pärast rünnakut kannatasid Alex ja ta pere kuriteo emotsionaalsete, füüsiliste ja finantsiliste tagajärgede käes. Vaatamata sellele, et see toimus teises riigis, ei tundnud nad end enam kunagi kindlalt, isegi mitte oma kodus[18].

3.1.        Tunnustamine ja austav kohtlemine

Inimeste väärikus on põhiõigus, mis on õiglase ühiskonna oluline osa, nagu meie sellest aru saame, ning ohvrite asjakohase kohtlemise alus. Kuriteos kannatanud eeldavad seetõttu nende tunnustamist ohvritena, nende kannatuste tunnustamist ning nende tundlikku ja professionaalset kohtlemist. Tuleb aru saada, et ohvrid on isiksused ja nende vajadusi tuleb tunnustada. Ometi puudub kogu Euroopa spetsialistidel, kes on kuriteoohvritega pidevas kontaktis, sageli väljaõpe nimetatud vajaduste ning nende tuvastamise alal individuaalse vajaduste hindamise kaudu.

Alexit rünnati tema pere nähes, kui ta viibis välismaal puhkusel. Kui ta kuriteost teatas, leidis politsei tõlgi, et ta saaks juhtunut üksikasjalikult kirjeldada. Politsei viis ta kontakti ohvrite tugiorganisatsiooniga ning teavitas teda tema õigustest ja ettenähtud hüvitisest. Järgnenud nädalate jooksul hoidis politsei kontaktisik teda uurimise käiguga kursis.

3.2.        Kaitse

Süsteemi toimimisviis võib põhjustada ohvritele kriminaalmenetluse käigus kannatusi. Vältimaks kahju nõuetele mittevastava menetluse tõttu, nagu korduvad ja jõhkrad ülekuulamised, on oluline tagada ohvrite kaitse kriminaal- ja kohtumenetluste käigus. Selline kaitse on oluline eelkõige kõige kaitsetumate ohvrite puhul, nagu lapsed.

Isegi pärast kuritegu ohustab ohvrit vägivald, ahistamine või kättemaks teo toimepanija poolt. Umbes 40 % teatatud kuritegudest on sama ohvri suhtes ühe ja sama aasta jooksul sooritatud korduvkuriteod[19]. Edasiste intsidentide ärahoidmiseks on äärmiselt oluline tagada kaitsemeetmed. Pealegi liigub või reisib üha enam ohvreid ELis suurenenud liikuvuse tõttu välismaal. Piire ületades võivad nad kaotada igasuguse kaitse, mis neil on. Komisjon teeb vaba liikumisõiguse kasutajate kaitsmiseks esmakordselt ettepaneku kaitsemeetmeid vastastikku tunnustada.

Kui Alex kallaletungist teatas, küsis politsei, kas ta vajab menetluse ajal kaitset või abi. Järgnenud kriminaalmenetluse ajal piirdus Alexi ja tema naise küsitlemine minimaalselt vajalikuga ning seda viis alati läbi sama politseitöötaja; Alexi lapsi küsitles neile kahju tegemise vältimiseks lastele spetsialiseerunud politseitöötaja. Kui asi jõudis kohtusse, kutsuti Alex tunnistusi andma. Kohtusaali sisenedes tundis ta end kindlalt, sest ta sai oodata ohvritele mõeldud eraldi ruumis, vältides seega kallaletungijatega kohtumist väljaspool kohtusaali.

3.3.        Toetus

Kuriteol võib olla traumeeritud ohvritele laastav ja nõrgendav mõju, nii et nad ei suuda kuriteo tagajärjel tulla toime igapäevaeluga. Kui kuriteost teatatakse, peab ohver läbima õigussüsteemi keerdkäigud. Seepärast on asjakohane ja õigeaegne toetus ohvrile ülioluline, et saada üle emotsionaalsetest, praktilistest, halduslikest ja õiguslikest takistustest ning taastuda. Olemasolevate ohvriabiteenistuste tehtud tööst hoolimata ei ole selline abi alati kergesti kättesaadav.

Politsei viis Alexi ühendusse ohvriabiorganisatsiooniga, kus tema ja ta pere said emotsionaalset toetust ja nõuandeid kuriteo taagaga toimetulekuks. Samuti sai ta praktilist abi, näiteks raviks ja dokumentatsiooni vormistamiseks. Ohvriabiorganisatsioon andis talle teavet kriminaalmenetluse, tema õiguste ja rolli kohta menetluses. Talle anti tema koduriigi ohvriabiorganisatsiooni kontaktandmed ja ta suhtles selle organisatsiooniga regulaarselt ka pärast menetluse lõppemist. Nende toetus võimaldas tal ja ta perel olukorrast üle saada ja eluga edasi minna.

3.4.        Õiguskaitse kättesaadavus

Ohvritel on õigustatud huvi õigluse jaluleseadmise vastu. Neile tuleks tagada õiguskaitse kättesaadavus, mis võib olla nende taastumise oluline osa. Teave nende õiguste, oluliste kuupäevade ja otsuste kohta on ohvrite jaoks menetluses osalemise oluline osa ning seda tuleb anda ohvrile arusaadaval viisil. Ohvrid peavad saama osaleda kohtuistungil ja jälgida oma kohtuasja menetlemist. Tegelikult ei ole kõige vajalikum õiguskaitse ohvritele kogu ELis alati kättesaadav.

Politsei võttis Alexiga ühendust ja ütles, et kaks meest on tabatud ja neile on esitatud süüdistus kuriteos. Talle teatati kohtuistungi aeg ja koht ning öeldi, et ta peab tulema kohtusse tunnistama. Kohtuistungi ajal oli tal küsimuste ja menetluse muude osade mõistmiseks abiks tõlk.

3.5.        Hüvitis ja taastumine

Teiste inimeste tegude tõttu kannatada saanud loodavad sageli mingile riigi või kurjategija poolsele rahalisele hüvitisele. Hüvitise eesmärk on leevendada vahetut või pikaajalisemat finantskahju. See võib olla ka teatav tunnustus sümboolse tasu kujul.

Taastav õigusemõistmine, mis on kriminaalmenetlustes suhteliselt uus mõiste, läheb ohvri taastumisele keskendudes puhtalt rahalisest hüvitisest kaugemale. Ametliku õiguse asemel või seda täiendades on selle eesmärk taastada ohvri kuriteoeelne positsioon, andes talle soovi korral võimaluse kohtuda kurjategijaga näost näkku, ning andes kurjategijaile võimaluse võtta oma tegude eest vastutus.

Alex sai ühenduse hüvitistega tegeleva asutusega oma liikmesriigis ja täitis vajalikud dokumendid oma emakeeles enne nende saatmist rünnaku toimumisriiki. Saadud raha aitas tal tasuda rünnakust põhjustatud lisakulutuste, sealhulgas kirurgilise abi eest.

4. Ohvrite erikategooriad

· Terrorismi ohvrid

Terrorismiohvrid on, võib-olla ainulaadselt kõigi ohvrite hulgas, langenud ühiskonna kahjustamisele suunatud rünnakute ohvriks. Nende vajadus kaitse ja abi järele on suures osas sama mis muude vägivallakuritegude ohvritel. Need vajadused tuleb rahuldada ning neid ohvreid ja nende peresid toetada samal viisil[20]. Rünnaku olemuse tõttu võivad terrorismiohvrid aga sattuda avalikkuse palju suurema tähelepanu alla, neil võib olla sageli palju suurem vajadus saada sotsiaalset tunnustust ja austavat kohtlemist kõigilt – nii õigusala töötajatelt, meedialt kui ka üksikisikutelt. Ohvritele oleks kasu komisjoni ettepanekutes viidatud tunnustamise ja austava kohtlemise rõhutamisest.

· Liiklusõnnetuste ohvrid

Liiklusõnnetuste ohvrid ei tunne sageli, et ühiskond tunnustaks piisavalt nende ohvristaatust. Liiklusõnnetuste uurimise käigus püütakse olemuslikult ohvrite vajadustele keskendumise asemel teha esmalt kindlaks õnnetuse põhjused ja asjaolud. Kuid selliste sündmuste ohvrid soovivad loomulikult juhtumi asjakohast uurimist ja kui tegu on kuriteoga, siis õigluse jaluleseadmist. Selliste juhtumitega tegelejad peavad olema ilmselgelt välja õpetatud selliste vajaduste mõistmiseks ja äratundmiseks.

Liiklusõnnetuste ohvritel võib olla õigus nõuda kahjude hüvitamist. Välismaal toimunud liiklusõnnetuste puhul on üheks probleemiks, millega ohvrid kokku puutuvad, asjaolu, et hüvitise nõudmise ajapiirangud erinevad ELis suurel määral ja ohvrid ei tea, millise riigi eeskirju tuleks kohaldada. Selle tulemusena võivad ohvrid jääda üldse hüvitiseta, eelkõige liikmesriigi, kus õnnetus juhtus, lühikeste aegumis- ja igamistähtaegade tõttu. Sellistel ohvritel oleks kasu kollisiooni käsitlevate ELi õigusaktide läbivaatamisest,[21] mis võimaldaks neil lähtuda oma koduriigi aegumistähtaegadest.

· Eriti kaitsetud ohvrid

Mõned ohvrid on kaitsetumad kui teised, neil on oht saada kriminaalmenetluse käigus täiendavat kahju ning on vaja rahuldada nende erilist vajadust kaitse ja toe järele. Seepärast tuvastabki komisjon, kooskõlas kehtivate rahvusvaheliste ja siseriiklike lähenemisviisidega, individuaalse vajaduste hindamise alusel nii kaitsetute ohvrite rühmad kui ka muude ohus olevate inimeste tuvastamise mehhanismid.

Kaitsetute ohvrite rühmad on: lapsed, puudega inimesed ning seksuaalvägivalla ja inimkaubanduse ohvrid. Peale selle võivad ohvrid olla kaitsetud muude, nende isiklike omadustega (näiteks suur hirm ja ängistus, ahistamise või korduva vägivalla oht, isiklik raske sotsiaalne või majanduslik olukord, mis muudab kuriteo tagajärgedega toimetuleku või õigusliku menetluse mõistmise ohvrile raskeks) ja/või kuriteo liigi ja olemusega (näiteks terrorism, organiseeritud kuritegevus, vihakuriteod või sooline vägivald) seotud põhjustel. Näiteks on organiseeritud kuritegevuse ohvrid eriti mõjutatavad kurjategijate poolsest ahistamisest ja korduvast vägivallast ning vajavad erilisi kaitsemeetmeid.

Komisjoni lähenemisviis vastab laste seksuaalset kuritarvitamist ja ärakasutamist ning lastepornot käsitleva direktiivi ettepaneku ning uue inimkaubandust käsitleva direktiivi sätetele[22]. Mõlemad nimetatud meetmed on suunatud kõnealuste kaitsetute ohvrite konkreetsete vajaduste rahuldamisele.

Laste põhiõigus on, nagu sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja ÜRO lapse õiguste konventsioonis ning tunnustatud Euroopa Liidu asutamislepingus, et nende huve võetakse arvesse kõigis siseriiklikes ja rahvusvahelistes seadustes ja poliitikavaldkondades, kaasa arvatud kohtumenetlustes. Nende kaitsetuse tõttu edendab komisjon aktiivselt lastesõbralikku õiguslikku lähenemist kriminaalmenetlusega seotud laste suhtes[23]. Laste jaoks on kriminaaluurimine tõenäoliselt traumeeriv protsess ja nende jaoks peavad olema erilised kaitsemeetmed, eriti kui nad on kuritarvitamise ohvrid.

Seksuaalvägivalla ohvrid – kellest enamik on naised – vajavad kaitset edasise vägivalla eest ning erilist toetust ja abi saamaks üle sellise vägivalla erinevatest tagajärgedest ning elu taas ülesehitamiseks. Selliste kuritegudega kaasneva häbi ja süütunde ning sageli lähedase suhte tõttu ohvri ja kurjategija vahel kõhklevad ohvrid kuriteost teatamast. Seksuaalvägivalla ohvrid vajavad eriti arsti ja psühholoogi abi, sealhulgas kohest kohtumeditsiinilist ekspertiisi, seega ei tohi kuriteost teatamine olla nimetatud teenuste saamise eeltingimus.

Väga oluline on korduvalt sama kallaletungija ohvriks langenud isikute turvalisuse ja kaitse tagamine. Kaitse on ülioluline edasise kahju ärahoidmiseks ja piiramiseks ning see peaks sisaldama võimalust määrata kallaletungijale lähenemiskeeld, et vältida tema edasisi kontakte ohvriga. Selline kaitse peaks olema ülekantav muusse ELi liikmesriiki juhul, kui ohver sinna kolib või reisib.

Lisaks ohvrile piisava toetuse ja kaitse tagamisele on oluline vältida vägivalla toimumist üldse. Naised on eriti kaitsetud füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla ees, eriti oma perekonna ja lähedase suhte raames. Seepärast jätkab komisjon tööd naistevastase vägivallaga võitlemiseks ja selle ärahoidmiseks Euroopas ning ohvrite ja riskirühmade toetamiseks ja kaitsmiseks[24].

5. Komisjoni vastus — aeg tegutseda

Komisjon teeb ettepaneku võtta eespool kirjeldatud vajaduste rahuldamiseks ning ohvritele Euroopas minimaalse õiguste, kaitse, toetuse, õiguskaitse kättesaadavuse ja taastumisvõimaluse taseme tagamiseks vastu järgmine õigusaktide pakett. Komisjon teeb järgmised ettepanekud:

· Direktiiv, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded, ja millega asendatakse 2001. aasta raamotsus. Direktiiviga tagatakse ohvrite austav kohtlemine ja kaitsetute ohvrite erivajaduste rahuldamine. Samuti tagatakse sellega ohvritele vajalik toetus, võimalus osaleda menetluses ja asjakohane teave arusaadaval kujul ning nende kaitse kogu kriminaaluurimise ja kohtumenetluse käigus. · Määrus tsiviilasjades kohaldatavate kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta, mis aitaks ära hoida kahju- ja vägivalda ning tagaks, et (näiteks koduvägivalla) ohver, kelle suhtes kohaldatakse ühes liikmesriigis kaitsemeedet, saaks samasuguse kaitse osaliseks ka teises liikmesriigis, kui ta sinna kolib või reisib. Selline kaitse tuleks tagada, ilma et ohver peaks läbima täiendavaid menetlusi. Nimetatud meede täiendab liikmesriikide rühma poolt 2009. aasta septembris algatatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi Euroopa lähenemiskeelu kohta,[25] mida Euroopa Parlament ja nõukogu praegu arutavad.

Kõnealune seadusandlik pakett on esimene samm ohvrite õiguste tähtsustamiseks ELi kriminaalõiguse tegevuskavas. Ohvrite õiguste kaitsemeetmete järgmise etapina vaatab komisjon läbi direktiivi 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist, ja „Rooma II” määruse (et lahendada välismaal toimunud liiklusõnnetuste puhul kohaldatavaid aegumistähtaegu reguleeriva õiguse probleem). Viiakse läbi täiendavaid uuringuid ja võetakse täiendavaid meetmeid ohvrite kaitseks, eriti ohvrite erikategooriate, nagu terrorismi, organiseeritud kuritegevuse ja soolise vägivalla, kaasa arvatud naiste suguelundite moonutamise ohvrid, et parandada nende olukorda.

Lisaks nimetatud meetmetele võtab komisjon paralleelselt rea toetusmeetmeid, mis on olulised ohvritele tegelike õiguste tagamiseks, ja mitte ainult siis, kui nad on kaasatud kriminaalmenetlusse. See hõlmab väljaõpet ja suutlikkuse suurendamist, heade tavade vahetamist, kuritegude ja vägivallaaktide ärahoidmist (näiteks teadlikkuse tõstmise ja teavitamise abil), andmete kogumist ja uuringuid. Samuti jätkame me rahalise toetuse jagamist olemasolevate rahastamisprogrammide raames, et edendada ohvrite õiguste ja vajaduste jaoks olulisi teemasid.

Kõik need jõupingutused täiendavad riiklikul ja ELi tasandil saavutatut. Need võimaldavad ELil muuta ohvrite õigused õiguskaitse keskseks osaks. EL peaks tagama ohvrite asjakohase tunnustamise ja nende õiguste diskrimineerimisvaba austamise kogu Euroopa Liidus.

[1]                      Eurostat, Statistics in Focus, 36/2009; hinnang põhineb ELi rahvusvahelisel kuriteouuringul, mida käsitletakse aruandes „Kuritegevus ELis” (The Burden of Crime in the EU; vt www.europeansafetyobservatory.eu), ning eeldusel, et 60 % kuritegudest jääb teatamata ja et igal ohvril on keskmiselt kolm lähedast pereliiget. Kõnealune statistika ei hõlma pisirikkumisi.

[2]               Euroopa Komisjoni CARE andmebaas.

[3]               KOM(2010) 352, mis põhineb Eurostati 2008. aasta turismistatistikal.

[4]               Eurostat, Statistics in Focus, 94/2009; Eurobaromeetri uuring 337/2010.

[5]           Euroopa Nõukogu, Stocktaking study on violence against women, 2006.

[6]               KOM(2010) 623.

[7]               ELT C 115, 4.5.2010, lk 1; KOM(2010) 171.

[8]               Nõukogu raamotsus 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses; nõukogu direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist.

[9]               Näiteks programmid Daphne III; terrorismi ning muude julgeolekuriskide ennetamine, nendeks valmisolek ja nende tagajärgede likvideerimine; kuritegevuse ennetamine ja selle vastu võitlemine; Euroopa liiklusohutuse tegevusprogrammis aastateks 2011–2020.

[10]             Kohtuotsus kohtuasjas 186/87 - Ian William Cowan vs. Trésor public, 2 veebruar 1989.

[11]             Vt joonealune märkus 8.

[12]             Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/36/EL, 5. aprill 2011, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK; ettepanek: direktiiv, milles käsitletakse laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja millega tunnistatakse kehtetuks raamotsus 2004/68/JSK; raamotsus 2002/475/JSK terrorismivastase võitluse kohta.

[13]             Euroopa ohvrite toetusorganisatsioonides töötab rohkem kui 20 000 vabatahtlikku (Victim Support Europe 2010).

[14]             Komisjoni rakendusaruanne – KOM(2009) 166.

[15]             Euroopa Parlamendi 7. mai 2009 resolutsioon: ELi kriminaalõiguse ala loomine (INI/2009/2012); Stockholmi programm (ELT C 115, 4.5.2010, lk 1).

[16]             Peamised õigused on inimväärikus, õigus elule, õigus isikupuutumatusele, õigus vabadusele ja turvalisusele, õigus era- ja perekonnaelu austamisele, õigus isikuandmete puutumatusele, õigus omandile, liikumis- ja elukohavabadus, võrdsus seaduse ees, lapse ja eakate õigused, puudega inimeste integreerimine ühiskonda ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile.

[17]             Vt komisjoni talituste töödokument, SEK(2011) 580, lk 14.

[18]             Väljamõeldud lugu põhineb tegelikel probleemidel.

[19]             2000. aasta rahvusvaheline kuriteoohvrite uuring (2000 International Crime Victims Survey).

[20]             Nagu on sätestatud raamotsuse 2002/475/JSK (terrorismivastase võitluse kohta) artiklis 10.

[21]             Määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II).

[22]             Vt joonealune märkus 12.

[23]             Komisjoni teatis „Lapse õigusi käsitlev ELi tegevuskava”, KOM(2011) 60.

[24]             Vt deklaratsioon nr 19, mis on lisatud Lissaboni lepingu vastu võtnud valitsustevahelise konverentsi lõppaktile (ELT C 83, 30.3.2010, lk 345).

[25]             ELT C 69, 18.3.2010, lk 5.