1.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 192/20

—

rõhutab, et otsetoetused peaksid endiselt olema põllumajandustootjate sissetulekute stabiilsuse nurgakivi tasuna avalike hüvede pakkumise eest ning hüvitusena ELi kõrgemate tootmisstandardite eest ja tingimusel, et otsetoetuste lahtisidumine toodangust ei too endaga kaasa tootmise kadumise ohtu alaliste ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondades;

—

toonitab, et ühist põllumajanduspoliitikat ja ühtekuuluvuspoliitikat ei saa vaadelda üksteisest sõltumatult. Nende poliitikavaldkondade piirkondlikke eesmärke tuleb omavahel enam koordineerida eelkõige ELi tasandil;

—

väljendab taas oma toetust ettepanekule määratleda ühine strateegiline raamistik, mis hõlmab struktuurifonde ja teisi regionaalarengu fonde, näiteks Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond ja Euroopa Kalandusfond;

—

väljendab muret Euroopa Komisjoni esitatud esialgsete suuniste suhtes põllumajandusturgude reguleerimise kohta pärast 2013. aastat ning leiab, et ühise põllumajanduspoliitika tulevik ei ole mõeldav ilma turgu reguleerivate riiklike mehhanismide säilitamiseta, et võidelda hinnakõikumise vastu ning tagada tootjatele ja tarbijatele stabiilsed hinnad;

—

märgib, et ÜPP tulevikku ei saa vaadelda lahus Euroopa kaubanduspoliitika tulevikust. Kui EL tahab anda oma panuse sellesse, et maailm oleks toiduga kindlustatud, peab Euroopa Liit ja rahvusvaheline kaubanduspoliitika hoolitsema WTO raames ja mujal ka selle eest, et Euroopa Liidu põllumajandus saaks toota õiglastel tingimustel;

—

tõstab esile eriti suurt subsidiaarset vastutust tulevase ühtekuuluvus- ja põllumajanduspoliitika kujundamisel. Nimetatud poliitikate ühist lähenemist ja ühise poliitika lisaväärtust kahtluse alla panemata peaksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused olema praegusest rohkem kaasatud tulevase ühise põllumajanduspoliitika tulevaste sammaste kujundamisse. Mitmetasandilise valitsemisraamistiku loomine on tingimata vajalik, kui tahetakse ühtaegu säilitada ÜPP-d ühenduse poliitikana, tugevdada kohaliku tasandi vastutust ning parandada aktsepteeritavust üldsuse poolt;

—

rõhutab, et ühise põllumajanduspoliitika eesmärke on võimalik saavutada ainult siis, kui ka pärast 2014. aastat on kasutada piisavalt finantsvahendeid.

Raportöör

Luis DURNWALDER (IT/EPP), Bolzano autonoomse provintsi president

Viitedokument

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele:

„Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks: toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamine” ”

KOM(2010) 672 lõplik

1.

põllumajandus on Euroopa maapiirkondade arengu jaoks olulise tähtsusega, sest annab tööd ligi 30 miljonile inimesele. Maapiirkonnad moodustavad 90 % Euroopa Liidu territooriumist, 60 % ELi elanikest elab maal;

2.

põllumajandus võimaldab tagada eurooplaste toiduainetega varustatuse ning annab panuse majandustsükli arengusse ja loob seega töökohti. Ühtlasi loob ta kõrge kvaliteediga elukeskkonna, panustab ala hüdrogeoloogilisse režiimi ning säilitab kultuurmaastikke ja traditsioone. Ilma põllumajanduseta ei oleks mõeldav Euroopa maapiirkondade multifunktsionaalne ja jätkusuutlik areng;

3.

sellepärast on ühine põllumajanduspoliitika Euroopa Majandusühenduse loomisest alates üks selle keskseid tegevusvaldkondi. ÜPP on näidanud, et ühenduse poliitika võib tuua Euroopa ühiskonnale suurt lisaväärtust, seejuures on võimalik territoriaalsete paktide kaudu edendada Euroopa Liidu 2020. aasta strateegia eesmärke;

4.

ÜPP oli ja on seetõttu edukas, et oma aastakümnetepikkuse olemasolu jooksul on ta ikka ja jälle pidanud silmitsi seisma Euroopa ja kogu maailma uute väljakutsetega ning vastavalt sellele on teda kohandatud;

5.

majanduslikud raamtingimused, hindade muutlikkus, põllumajandustootjate sissetulekute vähenemine, kasvav nõudlus toidu ja põllumajandusliku tooraine järele maailmas, nõudmised muuta tootmismeetodid säästvamaks ja ökoloogilisemaks ning tagada põllumajanduses suurem kaitse kliimamuutuste negatiivsete mõjude eest, samuti ka loomakaitse ja tugev tarbijakaitse nii toiduga kindlustatuse kui ka põllumajandussektori tarnekindluse aspektist toovad kaasa vajaduse ühise põllumajanduspoliitika ümberkujundamiseks pärast 2013. aastat;

6.

Regioonide Komitee võttis juba oma 85. täiskogu istungjärgul 9.-10. juunil 2010 vastu omaalgatusliku arvamuse teemal „Ühine põllumajanduspoliitika pärast 2013. aastat” (CdR 127/2010), kus ta kaitses ideed, et ÜPP:

7.

27. jaanuaril 2011 võttis Regioonide Komitee vastu kohalikke toidusüsteeme käsitleva perspektiivarvamuse, kus rõhutati mitmetahulise Euroopa põllumajanduse väärtust ning kohaliku turustamise lisaväärtust keskkonna-, sotsiaalsete ja majanduslike vajaduste seisukohalt;

8.

ÜPP reformi valdkonnas tehtud komitee töö taustal ja vastusena 2010. aasta novembris avaldatud teatisele on Regioonide Komiteel heameel märkida, et komisjon on selles teatises nimetanud paljusid komitee eelnimetatud arvamuses käsitletud punkte ning rõhutab, et need on endiselt aktuaalsed ning neid tuleks reformi käigus arvestada;

9.

Regioonide Komitee rõhutab eriti just ühise põllumajanduspoliitika, eelkõige selle teise samba tähtsust Euroopa maaelu arengu jaoks tervikuna. Sellel omakorda on palju kokkupuutepunkte ühtekuuluvuspoliitikaga ja seetõttu ei saa neid poliitikavaldkondi, mis on küll kumbki omaette vajalikud, vaadelda üksteisest sõltumatult. Nende poliitikavaldkondade piirkondlikke eesmärke tuleb omavahel enam koordineerida eelkõige ühenduse tasandil. Komitee rõhutab, et teise samba 3. teljele tuleb eraldada piisavaid vahendeid maapiirkondade elukvaliteedi parandamiseks ja sealse elu mitmekesistamiseks;

10.

Regioonide Komitee tõstab esile eriti suurt subsidiaarset vastutust tulevase ühtekuuluvus- ja põllumajanduspoliitika kujundamisel. Nimetatud poliitikate ühist lähenemist ja ühise poliitika lisaväärtust kahtluse alla panemata peaksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused olema praegusest rohkem kaasatud tulevase ühise põllumajanduspoliitika tulevaste sammaste kujundamisse. Mitmetasandilise valitsemisraamistiku (ELi liikmesriigid, piirkonnad ja kohalikud omavalitsused) loomine on tingimata vajalik, kui tahetakse ühtaegu säilitada ÜPP-d ühenduse poliitikana, tugevdada kohaliku tasandi vastutust ning parandada aktsepteeritavust üldsuse poolt. Samal ajal tuleb aga vältida, et see subsidiaarsuse põhimõte tooks endaga kaasa mõttetult palju planeerimistasandeid ja seega ka ülemäärase halduskoormuse;

11.

nõudlus toidu järele hakkab kogu maailmas kasvama. See tuleneb nii maailma rahvastiku prognoositavast suurenemisest kui ka ostujõu kasvust ja sellega seotud toitumisharjumuste muutusest paljudes kiiresti areneva majandusega riikides. ÜPP, mille põhiülesannet on eelkõige Euroopa inimeste toitmine ja panus toiduainetega varustatuse tasakaalu, peab ta andma panuse selle kasvava globaalse nõudluse rahuldamisse. Peale selle annab põllumajandus suure panuse ka avalike hüvede tagamisse, mis võib väljenduda eelkõige taastuvatest ressurssidest toodetud energiaga varustatuses – mis ei konkureeri otseselt toiduainete tootmisega – ning dünaamiliste maapiirkondade säilitamises;

12.

sellega seoses ei saa ÜPP tulevikku vaadelda lahus Euroopa kaubanduspoliitika tulevikust. Kui EL tahab anda oma panuse sellesse, et maailm oleks toiduga kindlustatud, peab Euroopa Liit ja rahvusvaheline kaubanduspoliitika hoolitsema WTO raames ja mujal ka selle eest, et Euroopa Liidu põllumajandus saaks toota õiglastel tingimustel. Kui põllumajandustootjad peavad täitma kohustusi, mis ulatuvad rahvusvahelistest standarditest kaugemale ja tekitavad lisakulusid, siis tuleb neid lisakulusid arvestada rahvusvaheliste kaubanduskokkulepete impordisätetes;

13.

põllumajandustegevus on väga tihedalt seotud keskkonnaga. Loodusressursside säästlik kasutamine ei ole seega ainult ühiskonna õigustatud mure, vaid ka põllumajandustootjate endi eluline huvi ning põllumajandusliku tootmispotentsiaali säilitamine. Seetõttu peaks põllumajandus andma panuse ka kliimamuutuste, mulla viljakuse vähenemise, veenappuse ja vee saastatuse, eluruumi hävimise ja bioloogilise mitmekesisuse väljakutsetega tegelemisse. ÜPP peab leidma lahendused neile meie ees seisvatele probleemidele;

14.

sealjuures tuleb eriti rõhutada põllumajanduse rolli kliimamuutustega võitlemisel. Põllumajandustootjad on teinud juba suuri jõupingutusi, et vähendada kasvuhoonegaaside teket olulisel määral. Sellele lisaks tuleb aga intensiivselt tegeleda ka kohanemisstrateegiate väljatöötamisega, et põllumajandus saaks ka tulevikus täita eelnimetatud funktsioone. Samuti tuleks rõhutada maapinna rolli CO2 sidumisel ja selle tootlikkuse suurenemist orgaaniliste ainete sisalduse kasvu mõjul, samuti puittaimede võimet siduda CO2-e. Põllumajandusel on selle probleemi lahendamisel kanda ka võtmeroll. Ta saab anda panuse säästva energiaga varustatusesse ning pehme keemia arendamisse taastuvate ressursside baasil. Erilist rolli etendavad sealjuures kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes toetavad innovaatilisi, biomassil põhinevaid energiakontseptsioone. Kõige tähtsam säästvalt toodetav energiakandja on sealjuures puit. Seetõttu on ka edaspidi vajalik tugevdada maaelu arengu raames nii metsamajandust – eriti piirkondades, kus mets annab olulise panuse kaitsemeetmetesse, aitab erosiooni vastu võidelda ja turiste ligi meelitada –, kui ka puittaimede kärpimisel tekkivate aiajäätmete kasutamist;

15.

Regioonide Komitee toetab komisjoni seisukohta, et põllumajanduspoliitika peaks ka edaspidi toetuma kahele teineteisega kooskõlastatud sambale, kusjuures sammaste senine korraldus peaks jääma samaks. Komitee rõhutab siiski, kui oluline on veelgi põhjalikumalt selgitada mõlema samba jaoks seatud eesmärke;

16.

esimese samba otsetoetused tagavad põllumajandustootjatele sissetuleku, tasuvad talunikele avalike hüvede eest nagu maastikukaitse, keskkonnakaitse ja toiduga kindlustatus, millest Euroopa elanikud tänapäeval enam loobuda ei taha ning püüavad tasakaalustada ELi kõrgendatud standardeid võrreldes konkurentidega maailmaturul ning kaitsevad turgu kõikumiste eest;

17.

teise samba abil edendatakse maaelu arengut. Seepärast tuleks juhinduda kohalikest eripäradest ning kujundada see koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, kuna nad kannavad kaasfinantseerimise raames ka finantsvastutust;

18.

Regioonide Komitee rõhutab, et ühise põllumajanduspoliitika eesmärke on võimalik saavutada ainult siis, kui ka pärast 2014. aastat on kasutada piisavalt finantsvahendeid;

19.

rõhutab, et otsetoetused peaksid endiselt olema põllumajandustootjate sissetulekute stabiilsuse nurgakivi tasuna avalike hüvede pakkumise eest ning hüvitusena ELi kõrgemate tootmisstandardite eest ja tingimusel, et otsetoetuste lahtisidumine toodangust ei too endaga kaasa tootmise kadumise ohtu alaliste ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondades;

20.

toetab väidet, et otsetoetusi tuleb edaspidi jagada õiglasemalt, kuna tänane otsetoetuste süsteem, mis tugineb mineviku tootmismahtudele, moonutab ELi sisest konkurentsi ning tuleb asendada süsteemiga, mis väärtustab põllumajandustootmist võrdselt kogu Euroopa Liidus;

21.

leiab, et ELi turu tasakaalu tagamiseks tuleks otsetoetusi Euroopas rohkem omavahel kooskõlastada. Rõhutab siiski, et eri liikmesriikidele vahendite jagamisel tuleb arvestada mõlemat sammast;

22.

toetab toodanguga sidumata toetuse mudeli jätkamist ja komisjoni ettepanekuid lõpetada võimalikult kiiresti ajaloolistelt kujunenud ja konkreetsetele ettevõtetele eraldatavate toetuste maksmine. Komitee pooldab seega üleminekut piirkondlikele toetustele;

23.

rõhutab vajadust lõpetada selle järkjärgulise ülemineku käigus ajaloolise jaotusmudeli poolt tekitatud otsetoetuste ebavõrdne jagamine liikmesriikides, kuna see on vastuolus toodanguga sidumata toetuste ideega ning kutsus varem ja kutsub praegugi liikmesriikides esile vastuvõetamatuid turukõikumisi, kuid rõhutab vajadust kehtestada üleminekuaeg, mille jooksul ettevõtted saavad uue toetuste korraga kohaneda;

24.

toetab komisjoni ettepanekut seada sisse otsetoetuste ülempiir. rõhutab, et sealjuures tuleb arvesse võtta erinevaid ettevõttevorme ettevõtete ühendusi ja ettevõtte panust tööhõivesse ning juriidiliste isikute puhul samuti liikmete arvu, ei tohi takistada kaasaegseid struktuuriarenguid Euroopa Liidu põllumajanduses;

25.

toetab komisjoni ideed, et ka tulevikus peaks spetsiifiliste probleemidega piirkondades ja põllumajandusharudes, mis on nende piirkondade põllumajanduse püsimise jaoks erilise tähtsusega, maksma tootmisega seotud toetusi. Sellega seoses tuleb viidata kariloomade tähtsusele mäestiku-, polaaralade-, saarepiirkondade ja hõredalt asustatud alade jaoks, kõigi tootmissüsteemide jaoks, mis kliimast ja rasketest maastikuoludest tulenevalt vajavad erilisi toetusmeetmeid ning eelkõige piimatööstuse säilimise jaoks neil aladel ka pärast kvoodisüsteemi lõppemist piimasektoris. Ilma toimiva piimatööstuseta ei ole võimalik ka põllumajanduslikult kasutatava maa (eelkõige mägede ja mäestikualade ning Vahemere piirkonna metsakarjamaad) säilimine. Samuti on oluline sotsiaal-majanduslik ja keskkondlik tähtsus väikse saagikusega oliivikasvatusel mägialadel ja muudes raskete kliimatingimustega piirkondades. See on oluline ka Euroopa karjamaade ökosüsteemide ja teatud piirkondade tegevuse säilitamiseks ning veise-, lamba- ja kitsekasvatussektori püsimajäämiseks. Nende maade kadumisega põllumajandusele läheks ühtlasi kaduma ka antud piirkondade ainulaadne kultuurmaastik. Lisaks kasutab veisekasvatus marginaalseid maa-alasid ka linnalähedastes piirkondades. See on oluline avatud ruumi tagamiseks (nt üleujutusaladena) ja võimaldab samas neid maa-alasid ikkagi teatud määral majanduslikus mõttes kasutada. Tootmisega seotud toetusteta satub kõnealuse sektori elujõulisus ohtu, mistõttu ei suuda nad enam seda rolli täita;

26.

leiab, et WTO lubatavad toodanguga seotud toetused tuleb täielikult ära kasutada;

27.

toetab komisjoni ettepanekut tõsta toetusi ebasoodsate tingimustega piirkondades, et kompenseerida seega sealsete ettevõtete kõrgemad tootmiskulud ja edendada üldist põllumajandust kogu Euroopas. Rõhutab, et nimetatud toetuste tõstmine on Euroopa kõigi piirkondade põllumajandustootjate sissetulekute tagamise seisukohast põhjendatud ja vajalik;

28.

rõhutab, et ühine põllumajanduspoliitika ja põllumajandustootjad ei peaks üksi aktiivselt tegelema uute keskkonnaraskustega, eriti veel, kui ei suurendata selleks eraldatavaid summasid;

29.

rõhutab, et teise samba põllumajanduse keskkonnaprogrammid peavad andma panuse eesmärki suurendada põllumajanduse keskkonnasäästlikkust. Sellega seoses tuleb viidata sellele, et mõned liikmesriigid kulutavad kogueelarvest vähem kui 10 % teisele sambale ega paku seega põllumajandustootjatele just palju põllumajanduse keskkonnaprogramme. Komitee teeb seepärast ettepaneku, et tulevikus peaksid kõik liikmesriigid kulutama kogueelarvest vähemalt 10 % teise samba põllumajanduse keskkonnaprogrammidele ja et selleks võib rakendada vähendatud kaasfinantseerimist vähemalt 10 % ulatuses;

30.

on seisukohal, et mahepõllundus ja põllumajandus tervikuna peavad saama suuremat toetust ÜPP raames, kuna nad on osa maaelu arengu poliitikast;

31.

peab, arvestades Euroopa Liidu aktiivsete põllumajandustootjate kiiret vananemist, tungivalt vajalikuks näha ette lisameetmeid noortele põllumajandustootjatele. Siiani teises sambas ette nähtud noortalunikutoetus on osutunud ebapiisavaks, et pidurdada aktiivsete põllumajandustootjate jätkuvat vananemist. Hetkel on ELis vaid 7 % põllumajandustootjaid nooremad kui 35, kusjuures üks kolmandik on üle 65 aasta vanad. Seega tuleb uurida, kas on võimalik tõsta esimeses sambas otsetoetusi noortele põllumajandustootjatele, et luua nii noortele lisastiimuleid põllumajandusega tegelema hakkamiseks;

32.

juhib tähelepanu sellele, et nooremad generatsioonid vajavad asjakohaseid avalikke teenuseid, et käivitada põllumajandusettevõtteid maapiirkondades. Maapiirkondade põllumajandussuutlikkust on võimalik säilitada, motiveerides noori põllumajandustootjaid soetama uuenduslikke ja keskkonnahoidlikke tootmissüsteeme ning luues uusi, alternatiivseid majanduslikke võimalusi;

33.

toetab komisjoni ettepanekut kehtestada väiketalunikele lihtsustatud ja konkreetne toetuskava, et säilitada nii väiksed põllumajandusstruktuurid eelkõige ebasoodsate tingimustega piirkondades ning vähendada ebavajalikku bürokraatiat. Rõhutab sealjuures, et 82 % Euroopa talunikest saab toetust alla 5 000 euro ning seega võimaldaks väiketalunike liigse halduskoormuse vähendamine vähendada märkimisväärselt ka üldist bürokraatiast ja parandada talunike rahulolu ÜPPga;

34.

rõhutab, et nõuetele vastavust ja ühtset haldus- ja kontrollsüsteemi on vaja lihtsustada, kahjustamata sealjuures süsteemi funktsionaalsust. Lähtepunktideks oleksid sealjuures kogu ELis ühtsete nõuetele vastavuse kohapealse kontrolli võtmekriteeriumite kehtestamine, kontrollkvootide vähendamine poole võrra nõuetele vastavuse ning haldus- ja kontrollsüsteemi puhul, et ühtlustada nõudmisi ja kontrolle ELi eri piirkondades, ning kui liikmesriikidel on ette näidata toimivad süsteemid ning reaalseid olusid arvestavate piirmäärade kasutamine;

35.

jagab komisjoni seisukohta, et toetusi tuleks eraldada vaid tegevtootjatele, kuid unustada ei tohiks ka hobitalunikke, kes etendavad just eelkõige ebasoodsamate tingimustega piirkondades põllumajanduse säilitamisel olulist rolli. Komitee teeb siiski ettepaneku, et komisjon kehtestaks põhimääratlused sellistele mõistetele nagu „tegevtootja” ja „põllumajandusmaa”, mida saaks täiendada liikmesriigi või piirkonna tasandil;

36.

on seisukohal, et sektorites, kus siiani on kehtinud spetsiifilised turueeskirjad ja kus toodanguga sidumata toetuste süsteemi ei ole kasutatud või on kasutatud vaid osaliselt, nagu näiteks puuvilja- ja köögiviljakasvatus, veini- või suhkrutööstus, peaksid need spetsiifilised eeskirjad ka säilima;

37.

väljendab muret Euroopa Komisjoni esitatud esialgsete suuniste suhtes põllumajandusturgude reguleerimise kohta pärast 2013. aastat ning leiab, et ühise põllumajanduspoliitika tulevik ei ole mõeldav ilma turgu reguleerivate riiklike mehhanismide säilitamiseta, et võidelda hinnakõikumise vastu ning tagada tootjatele ja tarbijatele stabiilsed hinnad;

38.

viitab sellele, et ÜPP kõige tähtsamaks põhimõtteks tuleks ka edaspidi pidada ühenduse eelistamist ja et see põhimõte aitab oluliselt kaasa Euroopa toidusuveräänsuse säilitamisele;

39.

on seisukohal, et veel olemasolevad turuvahendid nagu sekkumine, era- ja riiklik ladustamine ning tundlike toodete eksporditoetused on osutunud ülivajalikeks ning seega peaksid need turvalisuse huvides koos vastava eelarvereaga alles jääma;

40.

viitab sellele, et toetuste tootmisest lahtisidumine on muutnud Euroopa põllumajanduse rohkem turule orienteerituks, kuid et see areng on põhjustanud ka suurt hindade kõikumist, millel on negatiivne mõju põllumajandusettevõtete püsimajäämisele;

41.

viitab sellele, et turuvahendid peavad olema kujundatud selliselt, et need ühelt poolt tagavad põllumajandusturgude tarnekindluse ja kaitsevad põllumajandustootjaid ootamatute hinnalanguste ja neist tuleneva tulude saamata jäämise eest ning teiselt poolt piiravad tarbijate poolt toiduainete eest makstavate hindade kõikumist;

42.

leiab, et kõnealuseid vahendeid tuleb kindlasti parandada. Seejuures tuleks kontrollida võimalust laiendada ajutiselt ladustatavate toodete nimistut, pikendada toetusperioode ja rakendada meetmeid tootmisest ajutiselt loobumiseks. Samuti tuleb võtta asjakohaseid meetmeid, et ennetada kuritarvitusi põllumajandusliku toorainega kauplemisel, ohustamata seejuures turgude toimimist. Kõigi nimetatud meetmete eesmärk on vältida põllumajandus- ja tervishoiualastest kriisidest tekkivat turgude ebastabiilsust;

43.

viitab sellele, et põllumajandustootjate osa kogu toiduainete tarneahelas loodavas lisaväärtuses väheneb järjest ning tuleb välja töötada turuvahendeid, mis seda arengut pidurdaksid. Kutsub sellega seoses komisjoni üles looma raameeskirjad tootjate ühenduste ja erialaliitude moodustamiseks kõigis tootmisvaldkondades, et selle kaudu tugevdada ka põllumajandustootjate positsiooni toiduainete tarneahelas. Lisaks sellele tuleks eelkõige ebasoodsamate tingimustega piirkondades ning muudes haavatavate tootmisstruktuuride või -süsteemidega piirkondades piimatootmise valdkonnas toetada tootjaühendusi ja ühist turustamist, et sellega leevendada piimakvootide lõppemise mõjusid ning takistada tootmise ümberpaiknemist;

44.

sooviks, et Euroopa Komisjoni uuriks jaevahendajate mõju toiduainete tootjatele, turustajatele, tarnijatele, tarbijatele ja laiemale keskkonnale;

45.

peab vajalikuks läbi vaadata konkurentsi reguleerivad ELi õigusnormid eesmärgiga võimaldada tõelise tasakaalu saavutamist toiduainete tarneahelas;

46.

on seisukohal, et lisaks riiklikele turukorraldusvahenditele tuleks täiustada kindlustussektori tugisüsteeme, nagu mitme riski kindlustus, ning et sellega seoses tuleb liikmesriikidele luua võimalusi toetada põllumajandustootjate vastastikuse abistamise jaoks loodud ühendusi ja koostöö tegemist toiduainete tarneahela teiste lülidega, mis vähendaks bürokraatiat;

47.

rõhutab, et EL on viimastel aastatel teinud suuri jõupingutusi eksporditoetuste kaotamiseks; viitab sellele, et selle turuvahendi lõplik ärakaotamine sõltub ka kolmandate riikide valmisolekust loobuda sellest rahvusvahelises kaubanduses WTO raames; antud juhul on vajalikud eksporti toetavad vahendid, mis on kooskõlas WTO eeskirjadega;

48.

kutsub komisjoni üles täpsemalt uurima praeguse kvoodisüsteemi lõppemise mõjusid ja välja töötama meetmeid tootmis- ja töötlemisstruktuuride tagamiseks;

49.

palub komisjonil tagada, et suhkru- ja isoglükoosisektori reguleerimise tulevikku käsitlevates ettepanekutes lähtutaks püüdest tagada tootmise säilimine ELis ja suhkrupeedikasvatajatele selline sissetulek, mis võimaldaks suhkrupeedi kasvatamise ja praeguste suhkrutehaste säilitamist;

50.

kutsub komisjoni sellega seoses üles tugevdama jõupingutusi uurimis- ja arendustegevuses innovatsiooni alal ning läbimüügi edendamise osas. Komitee palub seega pöörata jätkuvalt tähelepanu toiduainetega seotud teadustegevusele tulevastes Euroopa teadus- ja arendustegevuseprogrammides;

51.

kutsub komisjoni üles kaubanduspoliitika raames, eelkõige kahepoolsete lepingute puhul kaitsma jõuliselt ka Euroopa põllumajanduse huve ning arvestama kaubanduspoliitika mõju ÜPP-le, eelkõige kahepoolsete lepingute või WTO raames sõlmitud lepingute mõju Euroopa põllumajandusele. Seejuures on WTO läbirääkimised keskne tegur Euroopa jätkusuutlikkusstandardite elluviimiseks globaalsel tasandil;

52.

viitab sellega seoses asjaolule, et tarbijal on õigus nõuda Euroopa Liidu põllumajanduses kehtivaid kõrgeid sotsiaalõiguste, toiduohutuse, keskkonnakaitse, kvaliteedi ja loomakaitse standardeid ka imporditud toiduainetelt. Selle õiguse eest tuleb otsustavalt seista rahvusvahelistel ja kahepoolsetel kaubandusläbirääkimistel;

53.

sedastab, et vaatamata ELi jõupingutustele ÜPP ja ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas kannatavad paljud maapiirkonnad Euroopas, ikka asustuse hõrenemise ja taandarengu all ning et nende piirkondade arengutase on alla ELi keskmist ning kaugelt alla enamiku linnapiirkondade taset;

54.

juhib tähelepanu põllumajandustootjate erilisele rollile linnalähedastes piirkondades, kus maa- ja põllumajandusressurssidele võib avalduda tugev surve. Komitee rõhutab, et kõnealune toiduainete ja avalike hüviste tootmine linnaelanikkonna läheduses peab säilima;

55.

rõhutab seepärast ühise põllumajanduspoliitika teise samba tähtsust maapiirkondade, sh linnalähedaste piirkondade arengule tervikuna;

56.

rõhutab ÜPP teise samba tähtsust põllumajanduse moderniseerimise, põllumajandusstruktuuride säilitamise ja parandamise ning eelkõige maapiirkondade ja nende kogukondade säilitamise ja sotsiaalmajandusliku parandamise jaoks tervikuna. Selleks on vaja rakendada põllumajanduse konkurentsivõimet toetavat maaelu arengu poliitikat, eraldades sellest ühe osa põllumajanduse struktuuri ja infrastruktuuri ning toiduainetööstuse alastele meetmetele;

57.

rõhutab, et maaelu areng võib anda suure panuse Euroopa Liidu 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse. Komitee leiab siiski, et vajalik on selge arusaam sellest, kuhu tõmmata piir Euroopa Liidu asjaomase poliitika ja selle rahastamisvahendite ülesannete (näiteks kliima, energia) ning selle vahel, mida tuleks toetada ühise põllumajanduspoliitika (või regionaal-) fondide raames;

58.

sedastab, et maaelu arengu meetmed kuuluvad ÜPP teise sambasse, kuid neil on ka palju kokkupuutepunkte ühtekuuluvuspoliitikaga. Seetõttu on vaja põllumajanduspoliitika teise samba ja ühtekuuluvuspoliitika eesmärke nende kavandamisel omavahel kooskõlastada, et vältida dubleerimise võimalusi ja „halle tsoone” ning et kasutada ära sünergiaid ning et tõsta põllumajandusvaldkond tagasi maaelu arengu poliitika keskmesse; seoses sellega kutsub üles ühtlustama eri Euroopa fondide kehtivad halduseeskirjad;

59.

väljendab taas oma toetust ettepanekule määratleda ühine strateegiline raamistik, mis hõlmab struktuurifonde ja teisi regionaalarengu fonde, näiteks Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond ja Euroopa Kalandusfond;

60.

nõuab, et piirkondade subsidiaarset vastutust põllumajanduspoliitika teise samba kujundamise juures tuleb eriliselt austada, järgides kujundamise juures mitmetasandilise valitsemise põhimõtet, mis arvestab piirkondade erilist tähtsust ja pädevust meetmete kohandamisel vastava piirkonna konkreetsetele vajadustele. Rõhutab sellega seoses teise samba subsidiaarset ideed, mille kohaselt liikmesriigid ja piirkonnad saavad piirkondlikest eripäradest lähtudes valida, milliseid meetmeid rakendada;

61.

on seega seisukohal, et maaelu arengu poliitika elluviimise ja asjaomaste rahastamisvahendite kasutamise alt-üles põhimõtet tuleks eelkõige rakendada tugeva kohaliku partnerluse kaudu;

62.

peab, arvestades Euroopa aktiivsete põllumajandustootjate kiiret vananemist, tungivalt vajalikuks näha ette lisameetmeid noortalunikele eesmärgiga meelitada sektorisse värsket verd ning täiendada siiani teise samba raames pakutud noortalunike toetusi;

63.

samuti kutsub üles nägema ette erimeetmed kvaliteedipaketis esitatud ettepanekute elluviimiseks, näiteks meetmed, millega soodustada kvaliteettooteid tootvate põllumajandusettevõtete ajakohastamist ja toetada tarbijate teavitamise kampaaniaid;

64.

peab vajalikuks, et ettevõtete nõustamine laieneks nõuetele vastavuselt kõigile tähtsamatele nõustamisvaldkondadele (tootmistehnika, ettevõtte juhtimine, uute väljakutsetega toimetulek, uuenduste kasutuselevõtt, keskkonnajuhtimise küsimused, kliimamuutusi leevendavad meetmed) ning et teise samba raames tuleks ette näha sobivad meetmed selle toetamiseks. Toetamise juures tuleks keskenduda akrediteeritud nõustamisteenistustele. Eesmärk peab olema võimaldada kõigile põllumajandustootjatele Euroopa Liidus juurdepääs pädevatele nõustamisteenustele, sõltumata sellest, kas neid teenuseid pakub riik, avalikud organisatsioonid või eraettevõtted;

65.

rõhutab, kui oluline on mitmekesistamine väikeste põllumajandusettevõtete, ebasoodsamates piirkondades või väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimates piirkondades, saartel ning piiriülestel ja mäestikualadel asuvate ettevõtete jaoks, ja nõuab motiveerivate meetmete kehtestamist selle saavutamiseks;

66.

rõhutab kvaliteetsete kvalifikatsioonitõstmismeetmete pakkumise tähtsust põllumajanduses, eelkõige erialase koolituse järgses etapis. Kiired muutused põllumajanduses ja toidutööstuses, nagu ka ühiskonnas tervikuna, nõuavad elukestvat õpet;

67.

toetab komisjoni jõupingutusi toetada põllumajanduspoliitika teise samba raames põllumajandustootjate vahelist koostööd, eelkõige tootmisvahendite ühisel kasutamisel toodete müügilühiste tööorganisatsioonide kaudu või loomapidamise alase ühistöö puhul, et tasakaalustada väikeste struktuuride ebasoodsamaid tingimusi konkurentsis;

68.

rõhutab ÜPP teise samba tähtsust eelkõige ebasoodsamate tingimustega piirkondades asuvate ettevõtete jaoks ja toetab seega komisjoni ettepanekut lugeda hüvitist ka edaspidi maaelu arenguprogrammide osaks. Teeb ettepaneku jätta alles olemasolevad kujundamisvabadused ja tõsta praegust ülempiiri, tulles vastu eriti keerulise struktuuriga mäestikualade ja linnalähedaste piirkondade – tugevalt linnastunud maapiirkondade – vajadustele. Teeb samuti ettepaneku toetada väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimaid piirkondi, saari, piiriüleseid ning mäestikualasid spetsiifilise meetmepaketiga nagu näiteks transpordikulude hüvitamine, erimeetmed karjamaadele ja bioloogilise mitmekesisuse toetused ja mäestikualade toodangu tunnustamine ELi kvaliteedipoliitika läbivaatamise raames;

69.

rõhutab, et paljudes ELi piirkondades peab konkurentsivõime tõstmisega tingimata kaasnema põllumajandusinfrastruktuuri parandamine; tõstab lisaks esile, et innovatsioon kui eeltingimus kliimamuutustega kohanemiseks, ressursitõhususe tõstmiseks ja ettevõtete juhtimise parendamiseks on möödapääsmatu ning seepärast tuleb seda enam edendada;

70.

viitab sellele, et komisjon püüdleb tavaliste vähemsoodsate piirkondade üle-euroopalise ühtlustatud uue piiritlemise poole. Komitee on seisukohal, et selle juures kasutatavad uued kriteeriumid peavad olema sihipärased ning et liikmesriikidele ja piirkondadele tuleb sealjuures võimaldada piisavalt subsidiaarsust ja paindlikkust. Rõhutab, et uue piiritlemise mõju tuleb kindlasti leevendada mõistlike üleminekuaegadega;

71.

rõhutab kliimamuutustest tulenevatele väljakutsetele ja jätkusuutliku maaelu arengu vajadusele mõeldes tarvidust tugevdada ja lihtsustada vee säästvat kasutust põllumajanduses, vähendades vee tarbimist ja reostamist, ning põhjaveevarude täitumise meetmeid (näiteks veepüüde terrasside säilitamine saare- ja mäestikupiirkondades, mulla viljakuse suurendamine), samuti kahju ärahoidmise meetmeid ja kliimast tingitud loodusõnnetustes kannatada saanud põllumajandusinfrastruktuuri taastamise meetmeid;

72.

rõhutab põllumajanduse keskkonnaprogrammide tähtsust ja nõuab, et kõik liikmesriigid kulutaksid tulevikus vähemalt 10 % oma põllumajanduse eelarvest põllumajanduse keskkonnaprogrammidele, et anda nii tõhus panus põllumajanduse säästlikumaks muutmisse ning suure loodusliku väärtusega põllumajandussüsteemide tunnustamisse, et põllumajanduslikel aladel saaks säilitada ja taastada bioloogilise mitmekesisuse ning aidata paremini kaitsta vett ja pinnast;

73.

rõhutab, et põllumajanduse keskkonnaprogrammide puhul tuleb samuti kasutada motiveerivaid elemente, et populariseerida neid põllumajandustootjate hulgas ning et tuleb väärtustada teatavate põllumajandustavade loodavaid kaudseid hüvesid;

74.

on seisukohal, et maaelu arenguprogrammi meetmete rakendamist võib oluliselt lihtsustada kaasfinantseerimine kolmandate osapoolte poolt;

75.

rõhutab, et aktiivne metsamajandus on erilise tähtsusega paljude maapiirkondade, eriti mäestikualade turvalisuse jaoks ja aitab neid turistidele atraktiivsemaks muuta ning et seetõttu peaks kõigil piirkondadel olema võimalus saada maaelu arenguprogrammi raames toetusi metsamajanduse jaoks;

76.

rõhutab LEADERi tähtsust maapiirkondade integreeritud arengule eelkõige ka seoses alt-üles põhimõttega, mis on osutunud väga tõhusaks ja kutsub komisjoni üles edendama ja tugevdama seda lähenemist ka edaspidi. Sellegipoolest on vaja LEADERit tulevikus paindlikumaks muuta ja esiplaanile seada innovaatilisi lahendusi. Samuti tuleb LEADERi raames luua paremad võimalused kohalike arengukavade alla kuuluvate erinevate projektide kooskõlastamiseks. Maaelu arenguprogrammi ülesehituse praegune telgsüsteem on osutunud liiga jäigaks. Seetõttu on vaja anda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele rohkem paindlikkust, et saaks rohkem arvestada kohalikke eripärasid. Maaelu arenguprogrammi menetlusi on vaja lihtsustada, eriti aruandluse osas;

77.

on lisaks seisukohal, et LEADERi lähenemisviisi tuleks kasutada koos kohaliku arengu partnerluse mudeliga, mis tugineb alt-üles suunatud kohalikele arengustrateegiatele ning valdkonnaülestele meetmetele, koostööle innovatsiooni küsimustes ning võrgustumisele;

78.

on seisukohal, et toidutöötlemisettevõtetesse tehtavate investeeringute toetamise piiramise puhul tuleb arvestada struktuurilisi arenguid (VKE piiride tõstmine või kaotamine);

79.

rõhutab, et praeguseks on kulutused kavandamisele, kavade elluviimisele, hindamisele, järelevalvele ja abistamisele kasvanud liiga suureks ja seega tuleks neid oluliselt vähendada.