Back to EUR-Lex homepage

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Use quotation marks to search for an "exact phrase". Append an asterisk (*) to a search term to find variations of it (transp*, 32019R*). Use a question mark (?) instead of a single character in your search term to find variations of it (ca?e finds case, cane, care).
Search tips
Need more search options? Use the Advanced search
You are here

Document 52009IE1459

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Energiatõhususe meetmete ja programmide edendamine lõpptarbijate tasandil (omaalgatuslik arvamus)

ELT C 318, 23.12.2009, p. 39–42 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

23.12.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 318/39

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Energiatõhususe meetmete ja programmide edendamine lõpptarbijate tasandil” (omaalgatuslik arvamus)

2009/C 318/08

Raportöör: Claudio CAPPELLINI

10. juulil 2008 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmisel teemal:

„Energiatõhususe meetmete ja programmide edendamine lõpptarbijate tasandil” (omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 8. septembril 2009. Raportöör oli Claudio CAPPELLINI.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 456. istungjärgul 30. septembril ja 1. oktoobril 2009 (1. oktoobri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 126, erapooletuks jäi 2.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tegeles viimase koosseisu ametiajal Euroopa energiatõhususe poliitika erinevate küsimuste ja nende eri aspektidega (välismõõde, energiaalased väljakutsed nii lühikeses kui pikas perspektiivis, tarnepoliitika ja energiatarne kindluse poliitika), et saavutada majanduslikult tasuv, jätkusuutlik energiapoliitika. Komitee rõhutab koostöös kõigi asjaosaliste, lõpptarbijate ja liikmesriikidega korraldatud energiatõhususe päevade tulemuste väärtustamise ja edendamise tähtsust. Kõnealust arvesse võttes kutsub komitee Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi uut koosseisu üles kindlalt järgima komitee varasemates soovitustes sõnastatud soovitusi (1).

1.2

Komitee on lisaks sellele seisukohal, et sellise energiapoliitika rakendamine, mille eesmärk on edendada energiatõhusust ja uusi keskkonnasõbralikke energiatehnoloogiaid, võiks olla mitte üksnes keskkonnaprobleemide lahendamine, vaid ka sõltuvuse vähendamine energiatarnest, tulles toime kõrgete toorainehindadega ja nende mõjuga lõpptarbijatele.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab tõhustada jõupingutusi, mille eesmärk on lõpptarbijate (eelkõige tarbijate ja väikeettevõtete) süstemaatiline kaasamine uute, Euroopa Ülemkogu poolt 2007. aasta märtsis määratletud piirangute järgimisse ning praeguse majanduskriisi haldamisse.

1.3

Komitee on seisukohal, et sotsiaalpartnerlus Euroopa ja riikide tasandil võib avada võimaluse energia lõpptarbijate, eelkõige väikeettevõtete, nende organisatsioonide, kohaliku tasandi riikliku ja erapartnerluse vormide ja ühistute suuremaks kaasamiseks, eesmärgiga suurendada Euroopa eesmärkide saavutamiseks antavat panust energiatõhususe ja rohelise majanduse valdkonnas. Asjaolu, et kõnealune ülesanne on kaasatud kõige asjaomasemasse konteksti, näiteks Euroopa sotsiaalmeetmete kava (sealhulgas sektorite tasandil), võib anda tõhusa panuse töökohtade loomisse ja selliste uute kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvate ametikohtade loomisse, mis seonduvad energiasektoriga ja uute teenuste levikuga.

1.4

Komitee on seisukohal, et valik tõhustada energiapoliitika Euroopa dimensiooni, peaks samuti innustama siseturul ja riiklikel turgudel veelgi säästva arengu strateegia ja ulatuslikuma teaduslik-tehnoloogilise koostöö tugevdamist, mis võimaldab taaskäivitada riikliku ja erasektori investeeringuid, sealhulgas ELi liikmesriikide vahelise tõhustatud koostöö vorme

1.5

Komitee jagab oma pettumust ja muret seoses teabe ning ühtsete ja üksikasjalike andmete puudumisega energiatõhususe kohta lõpptarbimisel, asjaolu, mis raskendab usaldusväärsete statistiliste ning ühtlustatud näitajate määratlemist. Antud olukorra muudab keerulisemaks ka varasemate, lõpptarbijate jaoks kättesaadavate, andmete vähesus Euroopa tasandil.

Komitee väljendab oma muret selle pärast, et liikmesriigid ei ole vastavalt kõnealusele direktiivile õigel ajal välja töötanud riiklikke energiatõhususe tegevuskavasid.

1.6

Lisaks sellele arvab komitee, et tõhustamaks Euroopa energiatõhususe poliitika täielikku, ühtlast ja põhjalikumat rakendamist riiklikul tasandil, tuleks kiirelt kasutusele võtta – koostöös Euroopa Komisjoni ja liikmesriikidega ning pärast süstemaatilisi konsultatsioone lõpptarbijate esindusorganisatsioonidega – Euroopa ühine järelevalvesüsteem, mis oleks õiglane, läbipaistev ja võimaldaks võrrelda energiaarveid.

1.7

Komitee on lisaks sellele seisukohal, et Euroopa energiatõhususpoliitika rakendamise parandamiseks tuleks tugevdada selle sektoripõhist aspekti, et poliitika järelmeetmed oleks ulatuslikumad ning et oleks võimalik arendada nende mõjuanalüüsi. Tegelikult on energiapoliitikal erinev mõju igale majandustegevusele, vaatamata sellele, kas tegemist on energiat tarbivate ettevõtetega (mille problemaatika on erinev, vastavalt nende energiatarbimise mahule, tootmisprotsessi tüpoloogiale jms) või ettevõtetega, kes tegutsevad energiaketi eri sektorites (sealhulgas seadmete tootjad ja paigaldajad, energiatarnijad või ehitussektori ettevõtted), kus peituvad suured energiasäästuvõimalused.

1.8

Komitee on veendunud, et Euroopa programmid (konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogramm (CIP), Euroopa aruka energiakasutuse programm (IEE) ja teised) nõuavad kiiret lihtsustamist, mida pole võimalik edasi lükata; lõpptarbijad peaksid olema rohkem kaasatud neisse programmidesse, mille meetmed peaksid olema sidusamad ja terviklikumad (nagu näiteks keskkonnanõuetele vastavuse tagamise abiprogrammis ECAP). Seetõttu tehakse ettepanek uue tervikliku programmi kohta, mille abil oleks võimalik neid tegevusi lõpptarbijate huvides paremini kooskõlastada.

Komitee kutsub ELi, liikmesriike ja ettevõtteid üles investeerima piisavalt energeetikaalastesse teadusuuringutesse ja nende tulemuste edastamisse lõpptarbijaile, tänu uue info- ja sidetehnoloogia rakendamisele tehnilistel ja kõrgtehnoloogilistel ametialadel loodavatesse energiasäästudesse, energiavaldkonna arendamisse ja uuendamisse, ning soovitab rakendada kaasavamat ülemaailmset koostööd kõnealuses valdkonnas.

1.9

Komitee leiab, et EL peaks kiirelt tagama enda jaoks maksu- ja laenuinstrumendid ning –poliitikad, mis on paremini kooskõlas energiasäästustrateegiaga, lihtsustades seejuures kõigi lõpptarbijate, eelkõige VKEde ning riikliku ja erasektori (individuaalsete või kollektiivsete) partnerluste jaoks tõhusamate, säästvamate tootmismudelite kasutamist.

Olles teadlik hariduse ja koolituse tähtsusest energiasäästu kultuuri levitamisel Euroopa tasandil, teeb Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettepaneku käivitada erakorraline konsulteerimine sotsiaalpartnerite ja sidusrühmadega Euroopa ja riiklikul tasandil, eesmärgiga suunata ümber olemasolevad ELi vahendid, tõhustades energiasäästlikkusega seonduvaid ametioskusi ja -profiile ning innustades avalikkuse teavitamist ja teadlikkuse tõstmist.

2.   Direktiivi 2006/32/EÜ eesmärgid

2.1

Direktiivil 2006/32/EÜ on järgmised eesmärgid:

—

„parandada energiatõhusust lõpptarbimisel”, eesmärgiga panustada energiatarne kindlusse;

—

vähendada CO2 ja teiste kasvuhoonegaaside heidet, et tulla toime kliimamuutustega, uurida kulutõhusat energiasäästupotentsiaali majanduslikult tõhusal viisil, innustades uuendustegevust ja konkurentsivõimet.

Sel eesmärgil nähakse direktiivis ette terve rida üldeesmärke, sealhulgas järgmised:

—

kehtestada liikmesriikide jaoks soovituslikud säästueesmärgid ning asjaomased mehhanismid nende saavutamiseks;

—

määratleda institutsioonilised, finants- ja õigusraamistikud turutõkete ja -puuduste eemaldamiseks, mis takistavad lõpptarbimise energiatõhusust;

—

luua tingimused energiateenuste turu arendamiseks, eelkõige VKEde jaoks;

—

saavutada üldine riiklik soovituslik energiasäästu eesmärk 9 % ulatuses kõnealuse direktiivi üheksandaks rakendusaastaks, energiateenuste ja teiste energiatõhususe suurendamise meetmete rakendamise abil.

3.   Üldised märkused

3.1   Direktiivi 2006/32/EÜ rakendamise faasis selgus Euroopa Komisjoni algselt kehtestatud ambitsioonikate eesmärkide ebaasjakohasus järgmistel põhjustel:

—

meetmed ei olnud piisavalt innustavad ja neid oli kerge eirata direktiivi siseriiklikku õigusse ülevõtmisel;

—

riiklikud tegevuskavad ja riiklikud ülevõtmismeetmed olid vähem sidusad ja tõhusad direktiivis ettenähtust;

—

täiendavad programmid ja meetmed ei olnud piisavalt kooskõlastatud, vaid olid liiga killustatud.

—

selliste ühtsete andmete ja teabe puudumine, mis olid hädavajalikud järelmeetmete rakendamiseks ja kõnealuse direktiivi mõju hindamiseks lõpptarbijatele, mistõttu algatus osutus täiesti ebaasjakohaseks ning selle raames ei olnud võimalik tagada vajalikke elemente ELi energiatõhususe sidusa ja jätkusuutliku arengu jaoks.

Praeguste kogemuste põhjal võib öelda, et ELi 27 liikmesriigist üksnes mõned on seni rakendanud asjakohast ja hästi struktureeritud energiapoliitikat, innustamaks energiatõhusust ja taastuvate energiaallikate arendamist, käivitades selliste uute sektorite arendamise protsessi, mis seonduvad kõnealuste tehnoloogiatega, panustades igati energiahinna kärpimisse väikeettevõtete ja majapidamiste jaoks.

Dokumendis „Roheline raamat – turvalise, säästva ja konkurentsivõimelise Euroopa energiavõrgu suunas” (2) pooldab komisjon Euroopa põhivõrguettevõtja loomist.

Kolmes hiljutises arvamuses (3) väljendas komitee seiskohta, et tuleks teostada uuringud selle kohta, kas on teostatav luua üleeuroopalised energiaalased üldhuviteenused, mida võiks rakendada ühise energiapoliitika huvides. Lühidalt leiab komitee neis arvamustes, et see debatt peab toimuma eelnevalt, kuna sellised teenused kujunevad Euroopa solidaarsuse väljenduseks ja vastuseks ELi ette kerkivatele väljakutsetele olulistes, rahvusvahelistes ja riigiülestes valdkondades nagu energiavarustuse kindlus, veevarude majandamine, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, õhukvaliteedi säilitamine, sise- ja välisjulgeolek jne. Selliste ühiskondlike teenuste olemasolu parandaks kõigi lõppkasutajate teadlikkust nende vastutusest.

3.2   Lõpptarbijad ja Euroopa lähenemisviis energiapoliitika valdkonnas

See oluline hilinemine paljudes liikmesriikides energiatõhususe eesmärkide saavutamisel ja praegune karm majanduskriis kinnitavad kiiret vajadust paremini kooskõlastatud, kavandatud ja konkreetsete meetmete järele, mis võimaldaksid kasutada ELi ja liikmesriikide vahendeid ning toetaksid riiklikesse ja erainvesteeringutesse panustamist. Säästva arengu strateegia ja lähenemisviis toetuvad tõhususe, detsentraliseeritud tootmise ja uute keskkonnasõbralike energiaallikate (sealhulgas biomass) põhimõtetele ning Euroopa tasandil saadud tulemuste tutvustamisele liikmesriikides ja lõpptarbijate esindajatele. See võiks aidata vältida selle teadustegevuse killustamist, mida tuleb teostada kooskõlastatult ühiste jõupingutuste abil rahvusvahelisel tasandil.

Kuna tegemist on võitlusega majanduskriisi vastu ja energiatõhususpoliitika taaskäivitamisega ning sellega seonduvate rahastamismeetmetega, on oluline uuesti läbi mõelda Euroopa maksu- ja laenupoliitika, lähtudes lõpptarbijate, laenusektori ja energiasektori ettevõtjate vajadustest ning kohaliku tasandi asjaomaste ametiasutuste vajadustest, innustades energiateenustega tegelevate ettevõtete süsteemi arengut Euroopa tasandil.

3.3   Energiatõhususega seonduv kultuur ja uued teadmised lõpptarbijate seisukohast

Tuleb nentida üld- ja sektoripõhise teabe puudulikkust ning seda, et hinnangud ELi energiatõhususpoliitika mõju kohta lõpptarbijate, eelkõige VKEde ja teiste osalejate jaoks on ebapiisavad, samuti puudub metodoloogia, mis võimaldaks kontrollida rahvusvaheliste ja Euroopa eesmärkide kooskõlastatust, ühtlasi puudub ka lõpptarbijate saadud tulemuste järelevalve protsess.

Teatud liikmesriikides läbiviidud esimese kontrollimise põhjal võib öelda, et tööstustoodangu ja energiatarbimisega seonduvate andmete kättesaadavus on väga piiratud üksikasjaliku teabe puudumise tõttu.

Seetõttu on vajalik algatada valikvaatlusi, et koguda andmeid ning määratleda vajalikud näitajad lõpptarbimise ja asjaomaste teenuste energiatõhususe järelevalveks ja hindamiseks, et oleks võimalik hinnata direktiivi mõju igas liikmesriigis rakendatavatele strateegiatele ja sekkumismeetmetele.

3.4   Energiatõhususe näitajad ja lõpptarbijate vajadused

Euroopa Komisjon ja liikmesriigid võiksid muu seas sõltumatu ekspertrühma loomisega vajaduse korral toetada ja soodustada selliste ühtlustatud ja usaldusväärsete näitajate väljatöötamist, mille abil oleks võimalik mõõta ja hinnata energiasäästu, mis võib tuleneda ka uue info- ja sidetehnoloogia rakendamisest. Hõlpsasti mõistetavate näitajate väljatöötamine, võiks olla tagatiseks lõpptarbijatele, kes võiksid sellest omakorda asjaomasel viisil kasu saada. Selline lähenemisviis aitaks vähendada nn rohelise või puhta energia mõiste kuritahtlikku või eksitavat kasutamist puhtalt turustamisstrateegiana või ilma esitamata tõelisi põhjendusi, millega võiks tõestada või mõõta energiasäästu või heitkoguste vähendamist, vältides samal ajal ebaausaid kaubandustavasid.

3.5   Integreeritud järelevalve- ja vaatlussüsteemi kasutamine kõigi liikmesriikide poolt võimaldaks Euroopa Liidul ja liikmesriikidel

—

kasutada energiatõhususe valdkonnas Euroopa ekspertrühma abi ja sõltumatute asutuste võrgustikku lõpptarbijate, eelkõige ettevõtete (sealhulgas VKEde ja käsitööndussektori) jaoks;

—

koostada perioodilisi aruandeid ELi poliitikate ja nende mõjude kohta lõpptarbijatele (eelkõige VKEdele);

—

omada mitmekeelset teabeplatvormi, mida on kerge kasutada ja mis on kergelt juurdepääsetav; tugevdada ja tõhustada kontakte Euroopa ja riikliku tasandi esindusorganisatsioonide ning peamiste sidusrühmade vahel.

3.6   Saada üle hilinemistest ja vältida lünki riiklike energiatõhususe tegevuskavade väljatöötamisel

Riiklikud energiatõhususe tegevuskavad ei anna tunnistust liikmesriikide võetud kindlast ja tõsisest kohustusest toetada direktiivis määratletud eesmärkide elluviimist (nad on sageli väga ähmased, kusjuures puudub vajalik teave ja teaduslikud näitajad, mis oleksid vajalikud kavandatud meetmete võimaliku mõju korrektseks hindamiseks, ning ei ole asjakohased direktiivis seatud eesmärkide saavutamiseks), eelkõige tarbimise piiramise osas kõige tähtsamates sektorites, sealhulgas transpordi- ja ehitussektor. Sellest tuleneb vajadus võtta konkreetsemaid ja elluviidavaid algatusi energiatõhususe valdkonnas ning muuta need meetmed või vähemalt mõned neist siduvamaks, kontrollides erinevust riiklike plaanide ja konkreetsete tulemuste vahel, vastavalt lähenemisviisile, mida järgiti mootorsõidukite heite, CO2 heitkoguste üldise vähendamise, kasvuhoonegaaside heite ja taastuvenergiate puhul.

Komisjoni korraldatud äsjasel internetipõhisel konsulteerimisel energiatõhususe tegevuskava (KOM(2006) 545 lõplik) hindamise ja läbivaatamise teemal tulid ilmsiks puudujäägid direktiivi lõpptarbijate konsulteerimise osas. Aastaaruanne, mille väljatöötamisse võiks anda oma panuse ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, võiks kujutada endast, tingimusel, et kasutatakse kõigi lõpptarbijate jaoks asjaomast konsulteerimismeetodit, vahendit, mille abil oleks võimalik täita riiklike energiatõhususe tegevuskavade väljatöötamisel esile kerkinud lüngad.

3.7   Lõpptarbijatele paremini kohandatud Euroopa programmide „uus põlvkond”

Juurdepääsumenetluste lihtsustamine programmidele (konkurentsivõime ja innovatsiooni raamprogramm ja eelkõige programm „Arukas energeetika – Euroopa”) on seega vajalik, et lihtsustada neile juurdepääsu ka väikeettevõtete ja nende esindusorganisatsioonide jaoks ning ebasoodsas olukorras olevate piirkondade (mägipiirkonnad ja äärealad) haldusorganite jaoks. Lisaks sellele toetab komitee avaliku ja erasektori partnerluste ja energiateenustega tegelevate ettevõtete innustamist, eelkõige Euroopa, riiklikul ja kohalikul tasandil, lihtsustades VKEde kaasamist Euroopa keskkonnasäästlike riigihangete konkreetsesse rakendamisse. Samuti kutsutakse lihtsustamise ja parema õigusloome protsessi raames komisjoni üles analüüsima koos lõpptarbijate üleeuroopaliste ja riiklike organisatsioonide esindajatega seda, millised on kõige tõhusamad menetlused ja tavad, lihtsustamaks lõpptarbijate ja direktiivis ette nähtud asjaomaste osalejate jaoks energiatõhususpoliitika rakendamist.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Direktiivis määratakse energiaettevõtjatele ka ülesanded energiateenuste valdkonnas (artikkel 6). See säte on eriti problemaatiline, kuna paljudel rahvusvahelistel turgudel on juhtunud, et suured energiaettevõtjat tegutsevad energiaketi lõppturgudel, sealhulgas energiateenused ning paigaldamine ja hooldus, kasutades seejuures ära eeliseid, mis tulenevad nende juhtivast positsioonist energiaketi teistes osades (tootmine, turustamine ja müümine), mis on loonud suuri takistusi väikeettevõtete arengule energiateenuste sektoris.

4.1.1

Ikka veel leidub olulisi probleeme ja raskusi direktiivi rakendamisel lõpptarbijate puhul, sealhulgas näiteks

—

energiateenuste rakendamiseks vajaliku teabe kättesaadavus ja läbipaistvus (mis on sageli reserveeritud üksnes energiaettevõtjatele ja pädevatele ametiasutustele) – artikkel 7;

—

energiatarbimise korrektne mõõtmine ja tarbimise kohta asjaomast teavet sisaldava arve esitamine.

Seega tuleks tõhustada järelevalve-, kontrolli- ja karistusmeetmeid, mida teostavad pädevad organid liikmesriikides ja Euroopa Liidus, ning panustada energiaettevõtjate tõhusamasse ja mõjuvamasse järelevalvesse (vt direktiivi artikleid 11 ja 13).

4.1.2

Tuleks tagada tõhus juurdepääs „energiasäästu rahastamisvahenditele” ja selle juurde kuuluvate „mehhanismide” hea toimimine, mida tuleks täiustada tehniliselt ja poliitiliselt lõpptarbijate huvides, pidades silmas eelkõige energia maksustamise küsimust. Eriti tuleks kontrollida kõnealuseid vahendeid ja nende tulemusi tihedas koostöös lõpptarbijate üleeuroopaliste ja riiklike esindusorganisatsioonidega, eelkõige tagasilöögi efekti (rebound effect) pehmendamise võimalusi silmas pidades. Vastavalt EMSK arutelule teemal „Energiatõhususe meetmete ja programmide edendamine lõpptarbijate tasandil”, mis toimus 9. juulil 2009. aastal Itaalia Riiklikus Majandus- ja Töönõukogus (CNEL), viitab tagasilöögi efekt tõsiasjale, et energiatõhususe parandamiseks võetud meetmed võivad mõnikord energiatarbimist pigem suurendada kui vähendada.

4.1.3

Ka energiaauditid ja nn valged sertifikaadid (artikkel 12) on väga olulised energiateenuste arendamisel ning neid tuleks veelgi tõhustada liikmesriikides.

Selles kontekstis võiks ka Euroopa sotsiaalpartnerite dialoog, sealhulgas sektorisisene dialoog, olla oluline panus energiatõhususpoliitika rakendamisel uute töökohtade loomise ja tootmissüsteemi konkurentsivõime suurendamise eesmärgil.

4.1.4

Tuleb välja töötada arvutusmeetodid energiasäästu mõõtmiseks. Sellised meetodid on ikka veel nõrgalt arenenud ning ühtlustamata. Seega on põhjust kehtestada paremad arvutusmeetodid, mis on lõpptarbijate jaoks ühised, ning mida rakendatakse liikmesriikides ühtlustatud kujul.

Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et Euroopa Komisjon on algatanud arvukaid rikkumismenetlusi seetõttu, et direktiivi ei ole rakendatud üldse või on seda rakendatud üksnes osaliselt. See on toonud endaga kaasa suurenenud halduskoormust ja kulusid, mis lõppkokkuvõttes mõjutavad lõpptarbijaid.

Brüssel, 1. oktoober 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1)  CESE 1513/2008, ELT C 77, 31.3.2009, lk 54), CESE 1913/2008; CESE 621/2009 CESE 52/2009

(2)  KOM(2008) 782 lõplik/2.

(3)  CESE 1911/2008, ELT C 175, 28.7.2009, lk 43 ja EMSK arvamus teemal „Roheline raamat: turvalise, säästva ja konkurentsivõimelise Euroopa energiavõrgu suunas”, CESE 1029/2009, mõlema arvamuse raportöör oli Laure Batut; EMSK arvamus teemal „Üldist majandushuvi pakkuvad teenused: kuidas peaksid jagunema pädevused ELi ja liikmesriikide vahel?”, CESE 966/2009 (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) – TEN/389, raportöör Raymond Hencks.

Top