(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/6 eesmärk on tugevdada siseturgu ja parandada veterinaarravimite kättesaadavust ning tagada samas rahva- ja loomatervise ning keskkonna parim võimalik kaitse. Eelkõige on selle eesmärk piirata konkreetse meetmete abil antimikroobikumiresistentsuse levikut ning edendada antimikroobikumide mõistlikku ja vastutustundlikku kasutamist loomadel kooskõlas terviseühtsuse põhimõttega (2).

(2)

Kuigi rahvatervise kaitsmisel on oluline kõigi antimikroobikumide tõhusus, käsitatakse mõnda antimikroobikumi teistest olulisemana lähtuvalt sellest, et need on eelistatud valik inimeste raskete nakkuste ravis, või alternatiivsete ravivõimaluste puudumisest. Kui kujuneb välja resistentsus antimikroobikumi suhtes, mida kasutatakse sellise konkreetse nakkuse raviks, mille puhul alternatiivsed ravivõimalused puuduvad, ning see resistentsus levib, on tagajärjed rahvatervisele märkimisväärsed ja võivad olla eluohtlikud. Inimeste ja loomade tervis ning keskkond on omavahel seotud ning neil kõigil on terviseühtsuse põhimõtet järgivas lähenemisviisis oluline roll, seega võib antimikroobikumide kasutamine ühes sektoris mõjutada antimikroobikumiresistentsust teistes sektorites.

(3)

Määruse (EL) 2019/6 artikli 37 lõike 4 kohaselt peab komisjon võtma vastu delegeeritud õigusaktid, millega kehtestatakse kriteeriumid, mis võimaldavad komisjonil kindlaks määrata, millised antimikroobikumid või antimikroobikumide rühmad tuleks ette näha üksnes inimestel kasutamiseks.

(4)

Mitu rahvusvahelist organisatsiooni ja riiki on välja töötanud kriteeriumid antimikroobikumide või nende klasside olulisuse täpsustamiseks või järjestamiseks inim- ja veterinaarmeditsiinis. Need kriteeriumid töötati välja riskijuhtimisstrateegiate jaoks, mis on seotud antimikroobikumide kasutusega tervishoiuasutustes ja loomadel. Kriitiliselt oluliste antimikroobikumide esikohale seadmine inimeste ravis on oluline vahend, millega toetada tõenduspõhist lähenemisviisi riskijuhtimisele.

(5)

Kriteeriumid, mille alusel määratakse, millised antimikroobikumid tuleks ette näha üksnes inimestel kasutamiseks, peaksid olema selged ja asjakohased, kajastades uusimaid teaduslikke tõendeid. Komisjon sai 31. oktoobril 2019 nõuanded (3) Euroopa Ravimiametilt (edaspidi „amet“) kooskõlas artikli 37 lõikega 6. Ameti nõuannetes on arvesse võetud liikmesriikide pädevate asutuste, Euroopa Toiduohutusameti ning Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse ekspertide arvamusi. Nende nõuannete koostamise raames korraldati 14. juunil 2019 Brüsselis teadusseminar, kus osalesid ameti eksperdirühma ja rahvusvaheliste organisatsioonide liikmed. Seminaril said osalejad üleilmsel tasandil vahetada arvamusi ja jagada eksperditeadmisi selliste kriteeriumide kehtestamise teemal. Ameti eksperdirühm arvestas nende arutelude tulemusi oma nõuannete koostamisel ning komisjon võttis kõnealuseid nõuandeid arvesse kooskõlas määruse (EL) 2019/6 artikli 37 lõikega 6.

(6)

Kuigi mitu liidu liikmesriiki ja kolmandat riiki on rakendanud meetmeid teatavate antimikroobikumide kasutamise piiramiseks, on vähestel riikidel konkreetsed õigusaktid, millega keelatakse neid kasutada veterinaarmeditsiinis. Antimikroobikumi kasutamise keelamine loomadel on üks rangeimaid riskijuhtimismeetmeid, mida on võimalik võtta, seega tuleks selliseid meetmeid võtta ettevaatlikult. Alati tuleks võimaluse korral eelistada muid olemasolevaid riskijuhtimismeetmeid, näiteks parendada loomakasvatust, bioohutust ja karjade majandamist, kasutada paremini vaktsineerimist ning piirduda antimikroobikumide kasutamisega üksnes konkreetsetes olukordades.

(7)

Antimikroobikumid, mis on ette nähtud üksnes inimeste teatavate nakkuste raviks, tuleks kindlaks määrata usaldusväärsete kriteeriumide alusel. Kõnealused kriteeriumid peaksid võimaldama teha kindlaks antimikroobikumid, mis on rahvatervise kaitsmisel äärmiselt olulised ja mille puhul tuleks seepärast kaaluda kasutamist üksnes inimmeditsiinis. Samuti peaksid need kriteeriumid võimaldama kindlaks teha antimikroobikumid, mille kasutamine loomadel võib kiirendada antimikroobikumiresistentsuse levikut või kujutada endast selle riski, võimaldades resistentsuse edasikandumist loomadelt inimestele, mis võib hõlmata ristresistentsust või teiste antimikroobikumide suhtes avalduva resistentsuse kaasselektsiooni. Lisaks peaksid need kriteeriumid võimaldama kindlaks teha antimikroobikumid, mis ei ole loomade tervishoius vältimatult vajalikud ja mille mittekasutamine veterinaarmeditsiinis ei avaldaks loomade tervisele märkimisväärset negatiivset mõju.

(8)

Kui hinnatakse, kas antimikroobikumi võiks ette näha üksnes teatavate nakkuste raviks inimestel, on oluline kindlaks teha, kas selle veterinaarmeditsiinis mittekasutamine põhjustaks märkimisväärset haigestumust või suremust või kas see mõjutaks oluliselt loomade heaolu ja rahvatervist. Viimasel juhul tuleks arvesse võtta asjakohaste alternatiivsete ravimite kättesaadavust asjaomaste loomaliikide asjaomaste taudide ravimiseks.

(9)

Teatavate antimikroobikumide asemel alternatiivsete ravimite kasutamist kaaludes on oluline, et need ravimid oleksid asjakohased ja kättesaadavad. Sellise alternatiivina tuleks kasutada loa saanud ravimeid, mis on asjaomase loomaliigi puhul ravi vajava taudi raviks sobivas vormis. Nende kasutamisel peaks antimikroobikumiresistentsusest tulenev rahvatervisega seotud risk olema väiksem kui asjaomase asendatava antimikroobikumi puhul.

(10)

Erandjuhul, kui on olemas teaduslikud tõendid rahvatervisega seotud ülekaaluka huvi kohta, tuleks loomatervishoius ebaolulise vajaduse kriteeriumiga luua võimalus näha ette antimikroobikumi kasutamine üksnes inimtervishoius isegi juhul, kui alternatiivset veterinaarravimit ei ole, eeldusel, et sellise antimikroobikumi mittekasutamise tagajärg on üksnes piiratud ulatusega haigestumus või suremus. Sellisel erandjuhul peaks selleks, et saaks ette näha antimikroobikumi kasutamise üksnes inimtervishoius, siiski olema nõutav kahe ülejäänud kriteeriumi täitmine (äärmine olulisus rahvatervisele ja resistentsuse edasikandumise risk).

(11)

Määruse (EL) 2019/6 artikli 152 lõikes 1 on sätestatud, et varasemate õigusaktide kohaselt loa saanud olemasolevaid ravimeid tuleb käsitada kõnealuse määruse kohaselt loa saanud ravimitena, välja arvatud seoses niisuguseid antimikroobikume sisaldavate veterinaarravimite lubadega, mis on ette nähtud üksnes inimeste ravimiseks. Käesolevas õigusaktis esitatud kriteeriume kohaldatakse nii nende antimikroobikumide suhtes, millega kauplemiseks veterinaarravimite turul ei ole veel luba antud, kui ka olemasolevates veterinaarravimites sisalduvate antimikroobikumide suhtes.

(12)

On selge, et kriteeriumide täitmise hindamiseks vajalikud olemasolevad tõendid võivad varieeruda olenevalt asjaomase antimikroobikumi või antimikroobikumide rühma staatusest seoses müügiloaga ning sõltuda sellest, kas selle kasutamine 1) on lubatud üksnes inimmeditsiinis; 2) on lubatud üksnes veterinaarmeditsiinis; 3) on lubatud nii inim- kui ka veterinaarmeditsiinis või 4) ei ole lubatud ei inim- ega veterinaarmeditsiinis. Seepärast tuleks kriteeriumide kohaldamisel arvesse võtta kättesaadavaid tõendeid.

(13)

Vastavalt määruse (EL) 2019/6 artikli 153 lõikele 2 tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 28. jaanuarist 2022,