(1)

Komisjoni seadusandlike ettepanekutega 2020. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) kohta sooviti kehtestada tugev liidu raamistik, tagamaks et ÜPP jääb ühiseks poliitikaks võrdsete tingimustega, andes samas liikmesriikidele suurema vastutuse seatud eesmärkide täitmisel ja sihtide saavutamisel. Sellest tulenevalt peavad liikmesriigid koostama ÜPP strateegiakavad ja rakendama neid pärast nende heakskiitmist komisjoni poolt.

(2)

Seadusandlikku menetlust komisjoni seadusandlike ettepanekute jaoks 2020. aasta järgse ÜPP kohta ei lepitud õigel ajal kokku, mis oleks võimaldanud liikmesriikidel ja komisjonil valmistada ette kõik vajalikud elemendid uue õigusraamistiku ja ÜPP strateegiakavade kohaldamiseks alates 1. jaanuarist 2021, nagu komisjon algselt soovitas. See viivitus on toonud endaga liidu põllumajandustootjate ja kogu liidu põllumajandussektori jaoks kaasa ebakindluse ja riskid. Selleks et leevendada nimetatud ebakindlust ja säilitada maapiirkondade ja regioonide elujõulisus ning anda panus keskkonnasäästlikkusse, tuleks käesolevas määruses ette näha ÜPP praeguse, ajavahemikku 2014–2020 hõlmava raamistiku („kehtiv ÜPP raamistik“), normide jätkuv kohaldamine ning katkematud maksed põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele ning tagada seeläbi üleminekuperioodil aastatel 2021–2022 (edaspidi „üleminekuperiood“) prognoositavus ja stabiilsus kuni kuupäevani, mil hakatakse kohaldama uut õigusraamistikku, mis hõlmab 1. jaanuaril 2023 algavat ajavahemikku (edaspidi „uus õigusraamistik“).

(3)

Kuna seadusandlikus menetluses komisjoni seadusandlike ettepanekute jaoks 2020. aasta järgse ÜPP kohta on alles vaja kokku leppida ja liikmesriigid veel töötavad välja ÜPP strateegiakavu, samuti on vaja sidusrühmadega konsulteerida, tuleks täiendava kaheaastase ajavahemiku jooksul jätkata kehtiva ÜPP raamistiku kohaldamist. Üleminekuperioodi eesmärk on hõlbustada toetusesaajate sujuvat üleminekut uuele programmitöö perioodile ja näha ette võimalus võtta arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist Euroopa rohelise kokkuleppe kohta (edaspidi „Euroopa roheline kokkulepe“).

(4)

Selleks et tagada, et põllumajandustootjad ning teised toetusesaajad saaksid Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) 2021. ja 2022. aastal toetust, peaks liit üleminekuperioodi jooksul jätkama sellise toetuse andmist vastavalt kehtiva ÜPP raamistiku tingimustele. Kehtiv ÜPP raamistik kehtestati eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustega (EL) nr 1303/2013, (4) (EL) nr 1305/2013, (5) (EL) nr 1306/2013, (6) (EL) nr 1307/2013 (7) ning (EL) nr 1308/2013 (8).

(5)

Käesolev määrus peaks andma liikmesriikidele piisavalt aega oma vastavate ÜPP strateegiakavade koostamiseks ning hõlbustama uue õigusraamistiku edukaks rakendamiseks vajalike haldusstruktuuride loomist, eelkõige võimaldades suurendada tehnilist abi. Kõik ÜPP strateegiakavad peaksid olema valmis pärast üleminekuperioodi lõppu jõustuma, et tagada põllumajandussektorile hädavajalik stabiilsus ja kindlus.

(6)

Kuna liit peaks üleminekuperioodil maaelu arengu toetamist jätkama, peaks liikmesriikidel olema võimalus rahastada oma pikendatud maaelu arengu programme vastavast 2021. ja 2022. aastaks ette nähtud eelarveeraldisest. Pikendatud programmid peaksid tagama, et määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 59 lõikes 6 osutatud meetmete jaoks reserveeritakse vähemalt sama suur EAFRD osaluse üldine määr, kooskõlas Euroopa rohelises kokkuleppes sätestatud uute eesmärkidega.

(7)

Määruses (EL) nr 1303/2013 on sätestatud EAFRD ja muude ühise raamistiku alusel tegutsevate fondide suhtes kohaldatavad ühiseeskirjad. Kõnealust määrust tuleks jätkuvalt kohaldada programmitöö perioodil 2014–2020 EAFRDst toetatavate programmide suhtes ja programmitöö aastatel 2021 ja 2022.

(8)

Määruses (EL) nr 1303/2013 rakendamisaruannete, iga-aastaste läbivaatamiskoosolekute, järelhindamiste ja kokkuvõtvate aruannete, kulude rahastamiskõlblikkuse ja kulukohustustest vabastamise ning eelarveliste kulukohustuste jaoks kehtestatud tähtajad on piiratud programmitöö perioodiga 2014–2020. Neid tähtaegu tuleks kohandada, et võtta arvesse EAFRDst antavate toetustega seotud programmide rakendamisperioodi pikendatud kestust.

(9)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1310/2013 (9) ning komisjoni delegeeritud määrusega (EL) nr 807/2014 (10) on ette nähtud, et selliste teatavate pikaajaliste kohustuste täitmise kulud, mis on võetud vastavalt teatavatele määrustele, millega anti maaelu arengu toetust enne määruse (EL) nr 1305/2013 kohaldamist, tuleks programmitöö perioodil 2014–2020 kanda teatavatel tingimustel jätkuvalt EAFRD alt. Ka programmitöö aastatel 2021–2022 peaksid need kulud olema samadel tingimustel jätkuvalt rahastamiskõlblikud, seni kuni kehtib nende vastav juriidiline kohustus. Õigusselguse ja -kindluse tagamiseks tuleks samuti selgitada, et juriidilised kohustused, mis on võetud varasemate meetmete alusel, mis vastavad määruse (EL) nr 1305/2013 meetmetele, mille suhtes kohaldatakse ühtset haldus- ja kontrollisüsteemi, peaksid kuuluma kõnealuse ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi alla ning nende juriidiliste kohustustega seotud maksed tuleks teha 1. detsembrist kuni järgmise kalendriaasta 30. juunini.

(10)

EAFRD-l peaks olema võimalik toetada selliste suutlikkuse suurendamise ja ettevalmistavate meetmete kulude kandmist, mis toetavad kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegiate kavandamist ja tulevast rakendamist uue õigusraamistiku alusel.

(11)

2015. aastal, kui määruse (EL) nr 1307/2013 kohaselt jaotati toetusõigusi või olemasolevaid õigusi säilitavates liikmesriikides neid õigusi ümber arvutati, tegi mõni liikmesriik vigu toetusõiguste arvu või väärtuse kindlaksmääramisel. Paljud neist vigadest mõjutavad toetusõiguste väärtust kõigi põllumajandustootjate ja kõigi aastate puhul isegi siis, kui vigu tehti vaid seoses ühe põllumajandustootjaga. Mõned liikmesriigid tegid vigu ka pärast 2015. aastat, kui nad jaotasid toetusõigusi reservist, nt keskmise väärtuse arvutamisel. Selliste rikkumiste puhul kohaldatakse tavaliselt finantskorrektsioone, kuni asjaomane liikmesriik on võtnud parandusmeetmed. Võttes arvesse esimesest jaotamisest möödunud aega, liikmesriikide jõupingutusi toetusõiguste kindlaksmääramisel ja vajaduse korral toetusõiguste korrigeerimisel ning samuti õiguskindluse huvides tuleks toetusõiguste arvu ja väärtust alates teatavast kuupäevast käsitada seaduslike ja korrektsetena.

(12)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 24 lõike 6 kohaselt anti liikmesriikidele võimalus kohaldada toetusõiguste jaotamiseks vähenduskoefitsienti toetusõiguslike hektarite suhtes, mis koosnevad keeruliste ilmastikuoludega piirkondades asuvast püsirohumaast. Alpikarjamaid majandatakse sageli ühiselt ja seetõttu eraldatakse alad igal aastal uuesti, mis tekitab asjaomaste liikmesriikide põllumajandustootjates märkimisväärset ebakindlust. Selle süsteemi rakendamine on osutunud eriti keeruliseks eelkõige seoses asjaomaste alade täpse määratlemisega. Kuna toetusõiguste väärtus piirkondades, kus vähenduskoefitsienti ei kohaldata, sõltub toetusõiguste summast määratud aladel, mõjutab see ebakindlus omakorda asjaomaste liikmesriikide kõiki põllumajandustootjaid. Selleks et muuta nendes liikmesriikides praegu kohaldatavat süsteemi stabiilsemaks ja tagada õiguskindlus asjaomaste liikmesriikide kõigi põllumajandustootjate jaoks nii vara kui võimalik, peaks asjaomastel liikmesriikidel olema võimalik käsitada enne 1. jaanuari 2020 kõigile põllumajandustootjatele antud kõigi toetusõiguste väärtust ja arvu seaduslike ja korrektsetena. Nende toetusõiguste väärtus, ilma et see piiraks õiguskaitsevahendeid, millele üksikutel toetusesaajatel on õigus, peaks olema 31. detsembril 2019 kehtinud 2019. kalendriaasta väärtus.

(13)

Toetusõiguste kinnitamisega ei looda erandit liikmesriikide vastutusest EAGFi jagatud eelarve täitmise käigus, mille eesmärk on kaitsta liidu eelarvet reeglitevastaselt tehtud kulutuste eest. Seega ei tohiks enne 1. jaanuari 2021 või erandina enne 1. jaanuari 2020 põllumajandustootjatele jaotatud toetusõiguste kinnitamine piirata komisjoni õigust teha määruse (EL) nr 1306/2013 artiklis 52 osutatud otsuseid seoses maksetega, mis on tehtud mis tahes kalendriaastal kuni aastani 2020 kaasa arvatud, või erandina kuni aastani 2019 kaasa arvatud ning mis on kõnealuste toetusõiguste arvu või väärtuse vigade tõttu reeglitevastased.

(14)

Võttes arvesse, et ÜPP uus õigusraamistik on veel vastu võtmata, tuleks teha selgeks, et ülemineku reguleerimiseks praegustelt mitmeks aastaks antavatelt toetuskavadelt uuele õigusraamistikule tuleks kehtestada üleminekukord.

(15)

Et piirata olulise hulga kohustuste ülekandmist praegusest maaelu arengu programmitöö perioodist ÜPP strateegiakavadesse, peaks põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetme, mahepõllumajanduse ning loomade heaoluga seotud uute mitmeaastaste kohustuste kestus reeglina piirduma maksimaalselt kolme aastaga. Alates 2022. aastast peaks kehtivate kohustuste pikendamine piirduma ühe aastaga.

(16)

Määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 31 lõikes 5 nähti ette üleminekukord, et hõlbustada toetuste järkjärgulist kaotamist aladel, mida uute piiritlemiskriteeriumide kohaldamise tõttu ei käsitata enam looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladena. Selliseid toetusi sai välja maksta kuni 2020. aastani ja maksimaalselt neljaks aastaks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/2393 (11) pikendati selliste alade uue piiritlemise esialgset tähtaega 2019. aastani. 2018. ja 2019. aastal piiritlemise kehtestanud liikmesriikide põllumajandustootjate puhul ei saanud toetuste järkjärguline kaotamine kesta lubatud maksimaalselt neli aastat. Selleks et jätkata toetuste järkjärgulist kaotamist, peaks liikmesriikidel olema lubatud jätkata toetuste maksmist 2021. ja 2022. aastal, kui see on asjakohane. Selleks et tagada hektari kohta makstava toetuse piisav tase vastavalt määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 31 lõikele 5, tuleks 2021. ja 2022. aastal kehtestada toetuse tasemeks 25 eurot hektari kohta.

(17)

Kuna põllumajandustootjad puutuvad kliimamuutuste ja suurenenud hinnavolatiilsuse tõttu kokku üha suuremate majandus- ja keskkonnariskidega, nähakse määrusega (EL) nr 1305/2013 ette riskijuhtimismeede, et aidata põllumajandustootjatel nende riskidega toime tulla. See meede hõlmab rahalist toetust ühisfondidele ja sissetuleku stabiliseerimise vahendit. Kõnealuse meetme alusel toetuse andmisel nähti ette eritingimused, et tagada põllumajandustootjate võrdne kohtlemine kogu liidus, konkurentsimoonutuste vältimine ja liidu rahvusvaheliste kohustuste täitmine. Selleks et veelgi edendada kõnealuse meetme kasutamist kõigi sektorite põllumajandustootjate jaoks, tuleks liikmesriikidele anda võimalus vähendada asjaomase vahendi puhul kohaldatavat 30 % künnist, mis toob kaasa põllumajandustootjatele hüvitise maksmise tootmise või sissetuleku vähenemise eest, kuid mitte alla 20 %.

(18)

COVID-19 puhangu tagajärjed on avaldanud enneolematut mõju põllumajandustootjatele ja -ettevõtjatele. Liikmesriikides kehtestatud ulatuslike liikumispiirangute pikendamine ning kaupluste, väliturgude, restoranide ja muude külalismajandusettevõtete kohustuslik sulgemine on tekitanud majandushäireid põllumajandussektoris ja maakogukondades ning toonud kaasa likviidsus- ja rahavooprobleeme põllumajandustootjatele ja nendele väikeettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete töötlemise, turustamise või arendamisega. COVID-19 puhangust tuleneva kriisi mõjule reageerimiseks tuleks määruse (EL) nr 1305/2013 artiklis 39b osutatud meetme kestust pikendada, et tegeleda likviidsusprobleemidega, mis seavad ohtu põllumajandustegevuse ning põllumajandustoodete töötlemise, turustamise või arendamisega tegelevate väikeettevõtete jätkamise. Selle meetme toetust tuleks rahastada kuni 2 % ulatuses EAFRD vahenditest, mis on eraldatud liikmesriikidele programmitöö perioodil 2014–2020.

(19)

Et kogukonna juhitud kohaliku arengu jaoks ette nähtud vahendid ei jääks programmitöö aastatel 2021 ja 2022 kasutamata, peaksid liikmesriigid, kes kasutavad võimalust kanda summad otsetoetuste alt maaelu arengu alla, saama kohaldada kogukonna juhitud kohaliku arengu jaoks antavat 5 % suurust ja Horvaatia puhul 2,5 % suurust miinimumeraldist üksnes EAFRDst maaelu arenguks antava toetuse suhtes, mida on pikendatud kuni 31. detsembrini 2022 ja mis on arvutatud enne otsetoetuste summade ülekandmist.

(20)

Kooskõlas nõukogu määrusega (EL) 2020/2094, (12) millega luuakse Euroopa Liidu taasterahastu („taasterahastu“) COVID-19 kriisi järgse taastumise toetamiseks („taasterahastu määrus“), tuleks teha 2021. ja 2022. aastaks kättesaadavaks täiendavad vahendid, mille abil leevendada COVID-19 kriisi mõju ja selle tagajärgi liidu põllumajandussektorile ja maapiirkondadele.

(21)

Arvestades ennenägematuid probleeme, millega liidu põllumajandussektor ja maapiirkonnad COVID-19 kriisi tõttu silmitsi seisavad, tuleks taasterahastust antavaid täiendavaid vahendeid kasutada määruse (EL) nr 1305/2013 kohaste meetmete rahastamiseks, sillutades teed majanduse vastupanuvõimeliseks, kestlikuks ja digitaalseks taastumiseks kooskõlas liidu keskkonnaalaste ja kliimakohustustega ning Euroopa rohekokkuleppes esitatud uute ambitsioonidega.

(22)

Liikmesriigid ei peaks seega vähendama oma olemasolevate maaelu arengu programmide keskkonnaambitsiooni. Nad peaksid täiendavate vahendite puhul tagama samasuguse osaluse üldise määra, nagu on nende maaelu arengu programmides reserveeritud EAFRD toetuse raames rahastatavatele keskkonda ja kliimat eriti säästvatele meetmetele (kaitse taseme säilitamise põhimõte). Lisaks tuleks vähemalt 37 % taasterahastu täiendavatest vahenditest näha ette keskkonda ja kliimat eriti säästvatele meetmetele, samuti loomade heaolu meetmetele ja LEADERile. Peale selle tuleks vähemalt 55 % nendest täiendavatest vahenditest näha ette meetmetele, millega edendatakse majanduslikku ja sotsiaalset arengut maapiirkondades, nimelt investeeringud materiaalsesse varasse, põllumajandusettevõtete ja ettevõtluse areng, põhiteenuste ja külauuenduse toetamine maapiirkondades ning koostöö.

(23)

Kui liikmesriigid ei suuda järgida kaitse taseme säilitamise põhimõtet, peaks neil olema võimalus teha erand kohustusest eraldada vähemalt 55 % taasterahastu täiendavatest vahenditest meetmetele, mis edendavad maapiirkondade majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning nad peaksid eelistatult toetama meetmeid, mis on keskkonda ja kliimat eriti säästvad. Kuid selleks, et tagada liikmesriikidele piisav paindlikkus, peaks liikmesriikidel olema ka võimalus teha kõnealuste täiendavate vahendite osas kaitse taseme säilitamise põhimõttest erand sellises ulatuses, mis on vajalik selleks, et täita kõnealust 55 % kohustust.

(24)

Taasterahastust antavate täiendavate vahendite suhtes kohaldatakse eritingimusi. Kõnealused täiendavad vahendid tuleks seega kavandada ja neid tuleks seirata maaelu arenguks antavast liidu toetusest eraldi, kohaldades samal ajal üldjuhul määruses (EL) nr 1305/2013 sätestatud norme. Seega tuleks neid täiendavaid vahendeid rakendada määrusega (EL) nr 1305/2013 ja käsitada kõnealuse määruse raames summadena, millega rahastatakse EAFRD raames võetavaid meetmeid. Sellest tulenevalt tuleks põhimõtteliselt kohaldada norme, mis on sätestatud määruses (EL) nr 1305/2013 (sealhulgas maaelu arengu programmide muutmist käsitlevad normid), määruses (EL) nr 1306/2013 (sealhulgas kulukohustuste automaatset vabastamist käsitlevad normid) ning määruses (EL) nr 1307/2013, välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on ette nähtud teisiti.

(25)

Kehtestada tuleks konkreetne liidu kaasrahastamise maksimummäär, samuti suurem toetusmäär investeeringutele, mis aitavad kaasa majanduse vastupanuvõimelisele, kestlikule ja digitaalsele taastumisele, ning noortele põllumajandustootjatele antav toetus, et tagada taasterahastust antavate täiendavate vahendite piisav finantsvõimendus.

(26)

Et tagada järjepidevus üleminekuperioodil, tuleks põllumajandussektori kriisireserv 2021. ja 2022. aastaks säilitada. Asjakohane reservisumma aastateks 2021 ja 2022 tuleks lisada sellesse reservi.

(27)

EAFRDst eelrahastamise puhul tuleks täpsustada, et ei käesoleva määruse kohaselt EAFRDst toetatavate programmide pikendamine kuni 31. detsembrini 2022 ega ka täiendavate vahendite kättesaadavaks tegemine taasterahastu määruse alusel ei tohiks kaasa tuua asjaomaste programmide täiendavat eelrahastamist.

(28)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 11 kohaselt on liikmesriikidel praegu üksnes kohustus teatada aastatel 2015–2020 oma otsustest, mis on võetud kõnealuse artikli kohaselt, ning hinnangulistest summadest, mis saadakse, kui asjaomase kalendriaasta kohta põllumajandustootjale antavate otsetoetuste summat vähendatakse summa osast, mis ületab 150 000 eurot. Olemasoleva süsteemi jätkumise tagamiseks peaksid liikmesriigid teatama oma kõnealuse artikli kohaselt võetud otsused ja vähendamisega seotud hinnangulised summad ka 2021. ja 2022. kalendriaastal.

(29)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 14 kohaselt võivad liikmesriigid kalendriaastate 2014–2020 puhul paigutada rahalisi vahendeid otsetoetuste ja maaelu arengu vahel ümber. Tagamaks, et liikmesriigid võivad järgida oma strateegiat, peaks kahe samba vahelist paindlikkust olema võimalik kasutada ka 2021. kalendriaastal (eelarveaasta 2022) ja 2022. kalendriaastal (eelarveaasta 2023).

(30)

Et komisjon saaks kehtestada eelarve ülemmäärad vastavalt määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 22 lõikele 1, artikli 36 lõikele 4, artikli 42 lõikele 2, artikli 49 lõikele 2, artikli 51 lõikele 4 ja artikli 53 lõikele 7, on vaja, et liikmesriigid teataksid oma otsused kummagi kavaga seotud rahaeraldiste kohta 2021. kalendriaasta puhul 19. veebruariks 2021 ja rahaeraldiste kohta 2022. kalendriaasta puhul 1. augustiks 2021.

(31)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 22 lõikega 5 on ette nähtud toetusõiguste väärtuse lineaarne korrigeerimine juhul, kui põhitoetuskava ülemmäära muudetakse ja see on liikmesriigi otsuse tõttu eelneva aasta ülemmäärast erinev ja mõjutab põhitoetuskava ülemmäära. Kõnealuse määruse II lisa kohaldamise pikendamine riiklike ülemmäärade puhul pärast 2020. kalendriaastat ja võimalikud iga-aastased muudatused võivad mõjutada põhitoetuskava ülemmäära. Et liikmesriigid saaksid täita kõnealuse määruse artikli 22 lõikes 4 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kõigi toetusõiguste ja reservide koguväärtus olema võrdne põhitoetuskava ülemmääraga, on seetõttu asjakohane näha ette lineaarne kohandamine, et kohaneda kõnealuse määruse II lisa kohaldamise pikendamise või selle lisa muudatustega üleminekuperioodil. Et võimaldada liikmesriikidele suuremat paindlikkust, on asjakohane lubada neil kohandada toetusõiguste või reservi väärtust, tehes seda võimaluse korral erinevate kohandamismääradega.

(32)

Kooskõlas kehtiva õigusraamistikuga teatasid liikmesriigid 2014. aastal oma 2020. kalendriaastani kehtivatest otsustest selle kohta, kuidas jaotada põhitoetuskava iga-aastast riiklikku ülemmäära piirkondade vahel ning võimalikud iga-aastased järkjärgulised muudatused määrusega (EL) nr 1307/2013 hõlmatud perioodil. On vaja, et liikmesriigid teataksid sellistest otsustest ka 2021. ja2022. kalendriaasta kohta.

(33)

Peamine protsess, mille abil põllumajandustootjate vahelise otsese sissetulekutoetuse võrdsemat jaotamist saavutada, on riigisisese otsetoetuste ühtlustamise mehhanism. Varasemast olukorrast tulenevaid individuaalseid erinevusi on üha raskem põhjendada. Määruse (EL) nr 1307/2013 kohane riigisisese ühtlustamise põhimudel seisneb selles, et liikmesriigid kohaldavad alates 2015. aastast kõigi riikliku või piirkondliku tasandi toetusõiguste suhtes ühtset kindlat määra. Et tagada sujuvam üleminek ühtsele väärtusele, sätestati erand, mis võimaldab liikmesriikidel aastatel 2015–2019 diferentseerida toetusõiguste väärtusi osalise otsetoetuste ühtlustamise alusel; seda erandit nimetatakse ka „tunneli mudeliks“. Mõned liikmesriigid on kõnealust erandit kasutanud. Et jätkata protsessi otsetoetuste võrdsemaks jaotamiseks, peaksid liikmesriigid saama pärast 2019. aastat liikuda edasi riikliku või piirkondliku keskmise suunas, selle asemel et kehtestada ühtne kindel määr või hoida toetusõiguste väärtus 2019. aasta tasemel. Liikmesriikide vastavat võimalust tuleks seetõttu rakendada alates 1. jaanuarist 2021. Liikmesriigid peaksid teatama komisjonile igal aastal oma otsuse järgmise aasta kohta.

(34)

Käesoleva määrusega muudetavaid määruse (EL) nr 1307/2013 sätteid kõigi toetusõiguste kohandamise kohta tuleks kohaldada tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020, selgitamaks, et liikmesriigid suutsid läheneda pärast 2019. aastat.

(35)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikliga 30 on ette nähtud, et reservist jaotatud toetusõiguste väärtust tuleb igal aastal järk-järgult muuta, et võtta arvesse kõnealuse määruse II lisas sätestatud riikliku ülemmäära iga-aastaseid tasemeid, mis kajastavad reservi mitmeaastast haldamist. Neid norme tuleks kohandada, et võtta arvesse võimalust muuta nii kõigi jaotatud toetusõiguste kui ka reservi väärtust, et kohanduda kõnealuse määruse II lisa summa muutumisega võrreldes eelneva aastaga. Liikmesriikides, kes on otsustanud jätkata riigisiseste otsetoetuste ühtlustamist, tuleks seda teha aastapõhiselt. Kalendriaastate 2020, 2021 ja 2022 puhul on vaja õiguste eraldamise aastal kindlaks määrata ainult jooksva aasta toetusõiguse väärtus. Vastaval aastal reservist jaotatavate toetusõiguste ühikuväärtus tuleks arvutada pärast reservi võimalikku kohandamist vastavalt kõnealuse määruse artikli 22 lõikele 5. Igal järgneval aastal tuleks reservist jaotatavate toetusõiguste väärtust kohandada vastavalt kõnealuse määruse artikli 22 lõikele 5.

(36)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 36 on sätestatud ühtse pindalatoetuse kava kohaldamine kuni 31. detsembrini 2020. On asjakohane lubada pikendada ühtse pindalatoetuse kava 2021. ja 2022. aastale.

(37)

Kuna käesolevas määruses sätestatud muudatus, millega muudetakse määruse (EL) nr 1307/2013 II lisa, jõustub liikmesriikide jaoks liiga hilja, et järgida teatud teatamiskohustuste esialgset tähtpäeva 2020. aastal, on vaja edasi lükata tähtpäev, milleks liikmesriigid peavad tegema otsuse võtta ümberjaotav toetus esimest korda kasutusele 2021. või 2022. aastal ja teatama sellest otsusest komisjonile. On asjakohane kehtestada see tähtpäev samaks ajaks kui sammastevahelise paindlikkusega seotud otsuste tegemise tähtpäev.

(38)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 37 kohaselt võivad ühtse pindalatoetuse kava kohaldavad liikmesriigid otsustada anda ajavahemikul 2015–2020 riiklikku üleminekutoetust, et vältida toetuse järsku ja märkimisväärset vähenemist sektorites, mis said riiklikku üleminekutoetust kuni 2014. aastani. Tagamaks, et üleminekuperioodil täidab selline abi jätkuvalt oma rolli nende konkreetsete sektorite põllumajandustootjate sissetuleku toetamisel, tuleks ette näha, et kõnealust toetust jätkatakse samadel tingimustel ja samade piirangute kohaselt nagu ajavahemikul 2015–2020.

(39)

Õiguskindluse huvides tuleks selgitada, et määruse (EL) nr 1307/2013 artiklitega 41 ja 42 lubatakse liikmesriikidel igal aastal oma otsused ümberjaotava toetuse kohta läbi vaadata. 2021. ja 2022. aastal kohaldatava läbivaatamise tähtpäev tuleks kehtestada samaks ajaks kui sammastevahelise paindlikkusega seotud otsuste tähtpäev.

(40)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 52 lõikega 10 on komisjonile antud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, mis võimaldavad liikmesriikidel otsustada, et tootmiskohustusega seotud vabatahtliku toetuse maksmist võidakse jätkata kuni aastani 2020 nende tootmisühikute alusel, mille eest varasemal võrdlusperioodil sellist toetust anti. Selle õiguse eesmärk on tagada võimalikult suur sidusus liidu kavade vahel, mis on suunatud sektoritele, kus teatavatel aastatel võib esineda turgude struktuurilist tasakaalustamatust. Seetõttu on asjakohane pikendada seda õigust, et see laieneks samuti 2021. ja 2022. aastale.

(41)

Kuna käesolevas määruses sätestatud muudatus, millega muudetakse määruse (EL) nr 1307/2013 II lisa, jõustub liikmesriikide jaoks liiga hilja, et järgida esialgset tähtpäeva teatud teatamiskohustustele 2020. aastal, on vaja edasi lükata tähtpäev, milleks liikmesriigid peavad tegema otsuse võtta vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus esimest korda kasutusele 2021. või 2022. aastal ja teatama sellest otsusest komisjonile. On asjakohane kehtestada see tähtpäev samaks ajaks kui sammastevahelise paindlikkusega seotud otsuste tegemise tähtpäev. Samuti tuleks samale ajale edasi lükata liikmesriikide otsuse tähtpäev jätkata 2021. ja 2022. aastal vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuse andmist või lõpetada selle andmine ning teatada sellest otsusest komisjonile.

(42)

Määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 54 on sätestatud vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetust käsitlevate liikmesriikide teatiste elemendid. On asjakohane selgitada, et kõnealused teated 2021. ja 2022. kalendriaasta kohta peaksid sisaldama protsendimäära riiklikust ülemmäärast, mida kasutatakse kõnealuse toetuse rahastamiseks 2021. ja 2022. aastal.

(43)

Määruses (EL) nr 1308/2013 on sätestatud põllumajandusturgude ühise korralduse normid ning teatavad toetuskavad. Komisjoni seadusandlikes ettepanekutes ÜPP kohta pärast 2020. aastat nähti ette, et need toetuskavad tuleks integreerida liikmesriikide tulevastesse ÜPP strateegiakavadesse. Selleks et tagada kõnealuste toetuskavade sujuv integreerimine tulevasse ÜPP-sse, tuleks sätestada normid iga sellise toetuskava kestuse kohta, mida üleminekuperioodi jooksul uuendatakse. Oliiviõli- ja lauaoliivisektori toetuskava puhul peaks seetõttu ajavahemikuks 1. aprillist 2018 kuni 31. märtsini 2021 koostatud käimasolevatele tööprogrammidele järgnema uued tööprogrammid, mis kestaksid 1. aprillist 2021 kuni 31. detsembrini 2022. Puu- ja köögiviljasektori käimasolevaid rakenduskavasid, mille maksimaalne viieaastane kestus ei ole lõppenud, võib pikendada üksnes kuni 31. detsembrini 2022. Puu- ja köögiviljasektori uued rakenduskavad tuleks heaks kiita ainult maksimaalselt kolmeks aastaks. Mesindussektori olemasolevaid riiklikke programme, mis on koostatud ajavahemikuks 1. augustist 2019 kuni 31. juulini 2022, tuleks pikendada kuni 31. detsembrini 2022.

(44)

COVID-19 pandeemia põhjustatud kriis takistas viinamarjakasvatajatel, kellel oli 2020. aastal aeguv istutusluba uusistutuseks või taasistutuseks, suurel määral kasutada neid lube planeeritult nende kehtivuse viimasel aastal. Selleks et vältida kõnealuste istutuslubade kaotsiminekut ja vähendada istutustingimuste halvenemise ohtu, on vaja lubada pikendada selliste uusistutuseks või taasistutuseks antud istutuslubade kehtivusaega, mis kaotavad kehtivuse 2020. aastal. Seepärast tuleks kõiki 2020. aastal aeguvaid uusistutuseks või taasistutuseks antud istutuslube pikendada kuni 31. detsembrini 2021. Võttes arvesse muutusi turuväljavaadetes, peaks 2020. aastal aeguvate istutuslubade omanikel olema võimalus oma lube mitte kasutada, ilma et nende suhtes kohaldataks halduskaristusi.

(45)

Käesoleva määrusega muudetavaid määruse (EL) nr 1308/2013 sätteid uusistutuseks või taasistutuseks antavate istutuslubade kohta, mis kaotavad kehtivuse 2020. aastal, tuleks seoses COVID-19 pandeemia põhjustatud häiretega ning raskustega, mis see tõi kaasa istutuslubade kasutamisele, kohaldada tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2020.

(46)

2013. aastal kehtestati üleminekusätted, et tagada sujuv üleminek endiselt viinapuude istutusõiguste süsteemilt uuele istutuslubade süsteemile, eelkõige selleks, et vältida ülemäärast istutamist enne kõnealuse uue süsteemi algust. Istutusõiguste istutuslubadeks muutmise taotluste esitamise viimane tähtpäev on 31. detsember 2020. Istutuslubasid peab kasutama taotleja ja need ei ole kaubeldavad, nagu seda olid varasemad istutusõigused. Lisaks võidakse istutusloa taotlejatelt nõuda vastava suurusega viinamarjaistanduse olemasolu, mis võib viia olukorrani, kus istutusõiguste omanikud ei ole veel suutnud omandada vastava suurusega viinamarjaistandusi, et kasutada oma istutusõiguste muutmisest tulenevaid istutuslube. COVID-19 pandeemia tõsine majanduslik mõju veinisektorile on põhjustanud viinamarjakasvatajatele rahavooprobleeme ja ebakindlust seoses tulevase nõudlusega veini järele. Viinamarjakasvatajaid, kellel on endiselt alles istutusõigused, ei tohiks sundida otsustama, kas nad soovivad muuta oma istutusõigused istutuslubadeks, kui nad seisavad silmitsi erakordsete raskustega, mis on tingitud COVID-19 pandeemia põhjustatud kriisist, eriti kuna nende suhtes kohaldataks halduskaristust, kui nad muutmisest tulenevaid istutuslube ei kasuta. Liikmesriikidel, kes lubasid viinamarjakasvatajatel esitada istutusõiguste muutmise taotlusi kuni 31. detsembrini 2020, peaks seetõttu olema võimalik pikendada selliste taotluste esitamise tähtaega kuni 31. detsembrini 2022. Sellest tulenevalt tuleks selliste muudetud istutuslubade kehtivusaja lõpptähtpäeva kohandada ja see peaks olema 31. detsember 2025.

(47)

Määruse (EL) nr 1308/2013 artikliga 214a lubati Soomel anda teatavatel tingimustel Lõuna-Soomes riiklikku toetust kuni 2020. aastani, kui komisjon selleks loa annab. Selleks et tagada nimetatud toetuse maksmise järjepidevus üleminekuperioodil, on vaja, et kõnealuse riikliku toetuse andmine oleks jätkuvalt lubatud samadel tingimustel ja samades summades nagu 2020. aastal.

(48)

Oliiviõlituru toimimise parandamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada tarnimise reguleerimiseks mõeldud turustamiseeskirjade rakendamise üle. Kõnealuste otsuste reguleerimisalasse ei tohiks aga kuuluda konkurentsi moonutada võivad tavad.

(49)

Hiljutised sündmused on näidanud, et põllumajandustootjaid ohustab üha enam sissetulekute kõikumine, mis on osaliselt tingitud tururiskist ja osaliselt äärmuslikest ilmastikuoludest ning sagedastest sanitaar- ja fütosanitaarkriisidest, mis mõjutavad liidu põllumajandusloomi ja -saadusi. Julgustades põllumajandustootjaid sissetulekute kõikumise mõju leevendamiseks säästma headel aastatel, et üle elada halvad aastad, tuleks riiklikud maksumeetmed, mille kohaselt põllumajandustootjatele kehtiv tulumaksubaas arvutatakse mitmeaastase perioodi alusel, riigiabi eeskirjade kohaldamisest välja jätta.

(50)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt ÜPP praeguse raamistiku jätkuv kohaldamine ning katkestamatu toetus põllumajandustootjatele ja teistele toetusesaajatele, tagades seeläbi üleminekuperioodil prognoositavuse ja stabiilsuse, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(51)

Käesoleva määruse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 322 alusel vastu võetud horisontaalseid finantsnorme. Need normid on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL, Euratom) 2018/1046 (13) ning nendega määratakse ennekõike kindlaks eelarve kehtestamise ja täitmise menetlus (toetused, hanked, auhinnad ja eelarve kaudne täitmine) ning nähakse ette finantsjuhtimises osalejate vastutuse kontroll. ELi toimimise lepingu artikli 322 alusel vastu võetud normid sisaldavad ka tingimuslikke üldsätteid liidu eelarve kaitseks.

(52)

Määruseid (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013, (EL) nr 1307/2013 ja (EL) nr 1308/2013 tuleks seetõttu vastavalt muuta.

(53)

Selleks et tagada taasterahastu määruse alusel kättesaadavaks tehtud täiendavate vahendite kättesaadavus alates 1. jaanuarist 2021, peaks käesoleva määruse taasterahastu toetust käsitlevaid sätteid kohaldama tagasiulatuvalt alates sellest kuupäevast.

(54)

Arvestades tungivat vajadust tagada põllumajandussektorile praeguses olukorras viivitamata õiguskindlus, peaks käesolev määrus jõustuma võimalikult kiiresti, järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas,