52013AE0534

Language
- My EUR-Lex
- Sign in
- Register
- My recent searches (0)

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Search tips

Need more search options? Use the Advanced search

EUROPA
EUR-Lex home
EUR-Lex - 52013AE0534 - EN

Document 52013AE0534

Help

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa veevarude kaitsmise kava” ” COM(2012) 673 final „Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule veepoliitika raamdirektiivi (2000/60/EÜ) rakendamise kohta. Veemajanduskavad” COM(2012) 670 final „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Aruanne Euroopa veepuudust ja põudasid käsitleva poliitika läbivaatamise kohta” ” COM(2012) 672 final

ELT C 327, 12.11.2013, p. 93–101 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

HTML

PDF

Official Journal

12.11.2013

Euroopa Liidu Teataja

C 327/93

COM(2012) 673 final

„Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule veepoliitika raamdirektiivi (2000/60/EÜ) rakendamise kohta. Veemajanduskavad”

COM(2012) 670 final

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Aruanne Euroopa veepuudust ja põudasid käsitleva poliitika läbivaatamise kohta” ”

COM(2012) 672 final

2013/C 327/16

Raportöör: Georges CINGAL

Kaasraportöör: An LE NOUAIL MARLIÈRE

11. novembril 2012 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa veevarude kaitsmise kava””

COM(2012) 673 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 12. juunil 2013.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis 10.–11. juulil 2013 täiskogu 491. istungjärgul (10. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 128, vastu hääletas 101, erapooletuks jäi 17 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni teatist, kuid on seisukohal, et dokumendis ei esitata piisavalt ennetavaid meetmeid, et pakkuda lahendusi erinevatele kindlaksmääratud probleemidele.

1.2

Seepärast kutsub komitee komisjoni tunnistama vajadust:

—	muuta veemajandus demokraatlikumaks, st anda igale tarbijale valgala veemajandusasutuses koht, millele tal on õigus,

—	luua Euroopa veeinspektsioon, et tagada kõigi piirkondade õiglane kohtlemine,

—	võtta arvesse ohtlikele ainetele (kemikaalid, nanoelemendid jne) kehtestatud nõudeid.

1.3

Komitee tervitab komisjoni võetud kohustust integreerida veega seotud eesmärgid teistesse poliitikavaldkondadesse, nagu ühine põllumajanduspoliitika, Ühtekuuluvusfond, struktuurifondid ja taastuvenergia valdkonna poliitikameetmed. Samas märgib komitee, et tuleb teha palju suuremaid jõupingutusi, et saavutada poliitikavaldkondade tegelik sidusus ning kaotada stiimulid liigseks veevõtuks ning morfoloogilise kahju ja veereostuse põhjustamiseks.

1.4

Komitee palub komisjonil selgitada varude kestlikkuse küsimust. Kuigi vee raamdirektiivis (1) kehtestatakse kohustus kaitsta veevarusid, lubab EL arendada projekte energiavarustuse tagamiseks. On oht, et kildagaasi kaevandamise projektidega muutub see varem marginaalne probleem korduvaks probleemiks. Komitee leiab, et veevarud on esmane prioriteet.

1.5	Komitee soovitab komisjonil innustada liikmesriike kindlalt rakendama vee raamdirektiivi artiklit 9 („saastaja maksab” põhimõte), et saavutada vee hea seisund.

1.6

Komitee palub komisjonil selgitada, mida mõeldakse veestressi all. Kui lähtume klassikalisest määratlusest – nõudlus vee järele ületab olemasolevad varud – on oht, et reageerime sageli liiga hilja (metsade kadumine jne). Seepärast tuleb lisaks minimaalse keskkonnahoidliku vooluhulga määratlemisele määratleda ka häiretasemed, mis võimaldavad käivitada ennetavad meetmed enne miinimumpiiri saavutamist, et vältida kriitilisi olukordi.

1.7

Komitee kutsub komisjoni kasutama ühtekuuluvusupoliitika vahendeid (ERDF, ESF, Euroopa territoriaalne koostöö jne), et innustada:

—	kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi arendama veepuhastusjaamades vee süvapuhastamist,

—	majandustegevuses osalejaid tundma suuremat huvi oma omandi kliimamuutustele vastupidavuse vastu ja edendama veevarude kaitse looduslikke mehhanisme (muld, taimestik jne), kasutades näiteks süsiniku ja lämmastiku suhet (C/N) mõõtvat pinnase kvaliteedi näitajat,

—	parimate tavade edendamist (LIFE tegevuskava jne).

1.8	Komitee kutsub komisjoni tutvustama parimat võimalikku tehnikat. Veeringluse peatamine ei näi enam ebarealistliku eesmärgina, arvestades tehtud edusamme, näiteks paberitööstuses. Vastupidi, komitee peab vajalikuks kehtestada standardid ja eeskirjad veevärgi lekete vähendamiseks.

1.9

Komitee kutsub komisjoni üles esitama õigusakti ettepaneku, mis kohustaks järk-järgult suurendama tähelepanu veemajanduse tõhususele (mõõtmine, transport, kanalisatsioon jne). Tähelepanu keskmes ei peaks olema vaid kodumajapidamiste veekasutus ega vabatahtlikud meetmed. Integreeritud majandamine puudutab kõiki valgalasid.

1.10

Komitee kutsub komisjoni üles täiendama rahvatervise kaitse huvides nende saasteainete (nanoelemendid, kantserogeensed, mutageensed ja reproduktiivtoksilised keemilised molekulid) nimekirja, mida ei tohi leiduda pinnavees ega põhjaveekihtides (2), ning koostama soovitused puhastatud heitvee korduskasutamiseks. Komitee rõhutab Euroopa Keskkonnaameti aruande nr 1/2013 „Varajased hoiatused ja hilised õppetunnid II” (3) väärtust.

1.11

Komitee kordab oma muret seoses vee siirdamise rahalise hüvitamisega ning kutsub komisjoni üles suuremale ettevaatusele. Kõigist projektidest tuleb teavitada üldsust (Århusi konventsioon) ning nende üle tuleb pidada avalik arutelu. Komitee märgib, et vee siirdamise süsteem oleks ebaõiglane ja kahjulik kõige ebasoodsamas olukorras olevale elanikkonnale olenemata sellest, kas nad saavad rahalist hüvitist või mitte.

2. Taustteave

2.1	2000. aastal kehtestati vee raamdirektiiviga õiguslik alus puhta vee kaitsmiseks ja taastamiseks kogu Euroopas ning pikaajalise ja säästva veekasutuse tagamiseks. Vee raamdirektiivi üldeesmärk on kõigi vete (järvede, jõgede, ojade ja põhjaveekihtide) hea seisundi tagamine 2015. aastaks.

2.2	Komisjon märgib, et asutustel on sageli ebaõnnestunud ühendada tõhususe ja õigluse eesmärke (seepärast oleks loogiline rakendada „kasutaja maksab” põhimõtet, kaotades vastupidise või kahjuliku mõjuga toetused) oma püüdlustes tasakaalustada tulusid ja investeerimiskulusid.

2.3

Komisjon avaldas 14. novembril 2012 veevarude kaitsmise paketi, mis koosneb kolmest osast:

—	teatis Euroopa veevarude kaitsmise kava kohta,

—	aruanne Euroopa veepuudust ja põudasid käsitleva poliitika läbivaatamise kohta,

—	aruanne veepoliitika raamdirektiivi rakendamise ja veemajanduskavade kohta.

2.3.1

Võttes arvesse veevarude elulist tähtsust, on nende majandamine ELi kodanike probleem ning esitab seepärast väljakutseid ka vajalike eksperditeadmiste osas. Tehniliste hindamiste ja mõjuhinnangute kokkuvõtted on niivõrd olulised, et neid tuleks levitada kodanikuühiskonna organisatsioonidele ning need peaksid seepärast olema kättesaadavad kõigis ELi keeltes.

2.3.2

Komisjoni ettepanekud põhinevad eri uuringutel, eelkõige järgmistel Euroopa Keskkonnaameti avaldatud töödel:

—	Towards efficient use of water ressources in Europe, aruanne nr 1/2012, 68 lk,

—	European waters – assessment of status and pressures, aruanne nr 8/2012, 96 lk,

—	European waters – current status and future challenges, süntees, 51 lk,

—	Water resources in Europe in the context of vulnerability, aruanne nr 11/2012, 92 lk.

2.3.3

Euroopa veepuudust ja põudasid käsitleva poliitika läbivaatamine on teretulnud, kuna nõudlus kasvab, samas kui varud ei suurene, ning nagu märgitakse mitmes ÜRO aruandes, liigub põuajoon järjest enam põhja poole.

2.4

Veevarude kaitsmise kavas on kasutatud kolmeastmelist lähenemisviisi, millega kaasnevad meetmed 25 etapis:

—	täiustada ELi praeguste veealaste õigusaktide rakendamist ja kasutada kõiki praeguse õiguse pakutavaid võimalusi;

—	veepoliitika eesmärke on vaja rohkem integreerida muudesse poliitikavaldkondadesse, nagu põllumajandus, kalandus, taastuvenergia, transport ning ühtekuuluvus- ja struktuurifondid;

—	täita praeguse raamistiku lüngad, eelkõige seoses meetmetega, mis on vaja võtta veekasutuse tõhususe suurendamiseks.

2.5	Veevarude kaitsmise kava ajahorisont on tihedalt seotud ELi strateegiaga „Euroopa 2020” ja eelkõige ressursitõhususe tegevuskavaga, milles see kava on veealane verstapost.

2.6

22. septembril 2010 avaldas komitee REXi sektsioonis vastu võetud ning novembris 2010 toimunud Euroopa ja Vahemere piirkonna majandus- ja sotsiaalnõukogude tippkohtumisel tutvustatud teabearuande „Inimväärne töö ja säästev areng Vahemere piirkonnas: magevesi, merevesi ja reoveepuhastus”, milles käsitletakse Vahemere piirkonna järjest suurema veepuudusega seonduvaid probleeme, selle sotsiaalseid tagajärgi ja seonduvate projektide rahastamise tingimusi. 15. juunil 2011 võttis komitee eesistujariigi Ungari taotlusel vastu ettevalmistava arvamuse „Veepoliitika kaasamine Euroopa teistesse poliitikavaldkondadesse” (4). 23. mail 2012 võttis komitee vastu arvamuse „Veepoliitika valdkonna prioriteetsed ained” (5). 13. detsembril 2012 võttis komitee vastu arvamuse ELi veealase innovatsioonipartnerluse kohta (6). Siinkohal viitaks komitee ka arvamusele mullakaitse raamistiku kohta (7) ja arvamusele „ELi 7. keskkonnaalane tegevusprogramm” (8).

3. Üldised märkused

3.1

Komitee nõustub komisjoniga, et vee raamdirektiiv on sobiv vahend vee hea keskkonnaseisundi saavutamiseks Euroopas. Siiski on direktiivi eesmärki võimalik saavutada üksnes juhul, kui selle andmebaase haldavad sõltumatud organid ning selle rakendamist tugevdatakse jõuliselt. 47 % ELi veekogudest ei saavuta 2015. aastaks head seisundit, kuigi veevarude kaitsmise kavas hinnatakse veemajanduse valdkonnas saavutatud edu ning esitatakse mõned ettepanekud, mis tuleb rakendada 2020. aastaks.

3.2

Kuigi vee raamdirektiiv võeti vastu juba 2000. aastal, on osa liikmesriike olnud artikli 9 rakendamisel aeglased, mis pidurdab veekogude hea seisundi saavutamist. Komitee leiab, et „vastutaja maksab” põhimõtet tuleks kohaldada veemajanduse eest vastutajatele kogu aeg ja igal pool vee- ja kanalisatsiooniteenuste hindade kehtestamisel, ning soovitab, et kava tuleks rakendada nii veepuuduse all kannatavates kui ka liigsete veevarudega piirkondades.

3.2.1

Komitee taunib asjaolu, et liikmesriigid venitavad vee raamdirektiivi rakendamisega ega võimalda üldsusele juurdepääsu kvaliteetsemale veele. Samuti väljendab komitee oma kindlat toetust komisjonile selle jõupingutustes kohustada kõiki liikmesriike järgima vee raamdirektiivi.

3.3

Komitee märgib siiski murega, et komisjon ei esita piisavalt uuenduslikke meetmeid veemajanduse tõhususe parandamiseks. Eeldatavalt ületab nõudmine 2030. aastaks varustatuse 40 % võrra, mis tähendab, et veevarude ebapiisavuse probleem puudutab enamikku liikmesriike. Komisjoni lähenemisviis kujutab olulist ohtu, kuna see põhineb üksnes olemasolevatel meetmetel ning selles ei esitata peale ökodisaini direktiivi ühtegi nn toote kaupa majandamise poliitikat, et vastata kodumajapidamiste, tööstuse (sh karjääride) ja põllumajandustootjate nõudmistele. Neis tingimustes on oht, et järjest rohkemate jõgede vooluhulk väheneb või saastub. Komitee on mures, et kodanikud maksavad jätkuvalt makse selliste tootmissüsteemide toetamiseks, mis ei sobi säästva arengu lähenemisviisiga. Veevarude integreeritud majandamine on vaid üldine lähtepunkt ning tuleb täpsustada, millistes tingimustes tuleb seda kõigi valgalade suhtes kohaldada.

3.4

Komitee väljendab heameelt ökosüsteemide kaitsele suunatud meetmete üle ning toetab samme looduslike põhjaveekihtide säilitamiseks. See lähenemisviis on kasulik liikide ja ökosüsteemide kliimamuutustele vastupidavuse aspektist, eelkõige juhul, kui sellega kaasnevad asjakohased meetmed ühise põllumajanduspoliitika ja maaelu arengu poliitika raames. Kahjuks ei ole komisjon piisavalt rõhutanud vee ja kliima vahelist seost. Tuleks määratleda meetmed selleks, et tagada sademete jäämine maapinda ja nõrgumine põhjaveekihtidesse.

4. Konkreetsed märkused

4.1	Vesi on põhjapaneva tähtsusega küsimus, kuna see on nii inimeste kui ka looduse ökosüsteemide jaoks elulise tähtsusega ning samuti osa inimkonna ühisest pärandist.

4.2

Vee- ja sanitaarteenuste poliitika tuleb lisada säästva arengu poliitikasse, tagades, et see loodusvara vastab elanikkonna praegustele vajadustele ning et see säilib ka tulevaste põlvkondade jaoks. Nii Euroopas kui ka kogu maailmas puudub paljudel inimestel juurdepääs sellele elulise tähtsusega loodusvarale. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni määratlus, et juurdepääs piisavale puhtale joogiveele ja kanalisatsioonile on üldine inimõigus, võimaldab seda põhiõigust kasutada rohkem kui miljonil inimesel Euroopas, kellel puudub juurdepääs mõistliku hinnaga tervisele ohutule puhtale veele, ning mitmel miljonil Euroopa kodanikul, kellel ei ole mingisugust kanalisatsioonisüsteemi (9).

4.3

Sellega seoses kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles esitama õigusakti ettepaneku, millega kehtestataks juurdepääs veele ja kanalisatsioonile kui inimõigus ÜRO määratletud tähenduses, ning edendama vee ja kanalisatsiooniga varustamist kui kõigi jaoks olulist avalikku teenust. Euroopa õiguses tuleks valitsustelt nõuda elanikkonnale kanalisatsiooni ja piisava puhta joogivee tagamist ja sellega varustamist. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovitab järgmist.

—	Euroopa institutsioonid ja liikmesriigid peaksid tagama, et kõigil elanikel on võimalik kasutada õigust veele ja kanalisatsioonile.

—	Veevarustus ja veevarude majandamine ei peaks alluma üksnes siseturu eeskirjadele ning veeteenused peaksid jääma turu liberaliseerimisest ja kontsessioone käsitleva direktiivi kohaldamisalast välja (10).

—	EL peab intensiivistama oma jõupingutusi, et saavutada oma territooriumil üldine juurdepääs veele ja kanalisatsioonile.

4.4

Veele juurdepääs on põhiõigus, mis on tihedalt seotud veega seotud teenuste osutamisega ning vee hinnapoliitikaga. Sellega seoses märgib komitee, et 2012. aasta jaanuaris käivitas komisjon Prantsusmaa veeturu uurimiseks menetluse, mis on praegu käimas. Kolm juhtivat rahvusvahelist kontserni ülemaailmsel veeturul on Prantsuse kontsernid. Komitee toetab konkurentsieeskirjade rikkumise ametlikku menetlust, mis on jätk kõnealuse kolme ettevõtte suhtes 2010. aasta kevadel läbi viidud uurimisele. Menetlus võimaldab komisjonil kindlaks teha, kas nimetatud kolm ettevõtet on „vee-ettevõtjate ametiühingu (FP2E) nõusolekul” kooskõlastanud oma tegevust Prantsusmaa vee ja heitvee turgudel, rikkudes nii ELi konkurentsieeskirju, ning kas ettevõtjad on omavahel kokku leppinud lõpptarbijalt küsitavat hinda mõjutavates tegurites. Komitee ootab huviga menetluse tulemuste avaldamist.

4.5	Vee siirdamine ühest veekogust teise eeldab märkimisväärseid investeeringuid ja võib esile kutsuda olulisi keskkonnariske ega innusta loodusvarade mõistlikku kasutamist. See suurendab ebavõrdsust, sest piiratud loodusvara eest jõuavad maksta just kõige rikkamad majandusetegevuses osalejad.

4.6

Teatises vaid soovitatakse kasutada parimat võimalikku tehnikat veevärgi lekete vähendamiseks. Seda küsimust tuleks käsitleda standardite määratlemise ja eeskirjade parandamisega iga vesikonna tasandil. Standardite määratlemine on osutunud väärtuslikuks teenuste ja tootlikkuse parandamisel. Komisjon võiks kaaluda lekete vähendamise kava koostamist.

4.7

Kavandades taristuprojekte, millega muudetakse veekogu tingimusi, peavad projekti elluviijad täiel määral arvestama bioloogilise mitmekesisuse säilitamise eesmärkidega. Komitee tuletab meelde, et mitmed Ramsari piirkonnad on niisutusele ohvriks toodud. Komitee rõhutab, et veevarude kaitsmise kavas ei nähta ette juba tehtud kahju heastamist ning et ettepanekud on ebapiisavad, kuna need puudutavad vaid kalalifte või -teid. On kahetsusväärne, et kavas ei täpsustata tungivat vajadust kaitsta valgalade ülemjookse ja väikeseid veekogusid (lombid, tiigid, turbarabad jne).

Brüssel, 10. juuli 2013

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Henri MALOSSE

(1) ELT L 327, 22.12.2000, lk 1-73.

(2) ELT C 229, 31.7.2012, lk 116-118.

(3) http://www.eea.europa.eu/fr/pressroom/newsreleases/ce-que-coute-d2019ignorer-les.

(4) ELT C 248, 25.8.2011, lk 43-48.

(5) ELT C 229, 31.7.2012, lk 116-118.

(6) ELT C 44, 15.2.2013, lk 147-152.

(7) ELT C 168, 20.7.2007, lk 29-33.

(8) ELT C 161, 6.6.2013, lk 77-81.

(9) ELT C 44, 15.2.2013, lk 147-152.

(10) ELT. C 191, 29.6.2012, lk 84-96

LISA I

komitee arvamusele

Arutelu käigus lükati tagasi järgmine vastuarvamus, mis kogus hääletamisel vähemalt veerandi antud häältest.

Asendada kogu arvamuse tekst alljärgneva uue tekstiga:

1. Järeldused ja soovitused

1.1	Vesi on eluliselt vajalik inimestele, loodusele ja majandusele. Vesi uueneb pidevalt, kuid samas on selle varud piiratud, neid ei saa toota ega asendada muude varudega.

1.2

1.3	Kavas tõdetakse, et veekeskkond on ELi piires väga eripalgeline ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades ei kavandata seepärast ühesugust, kõigile sobivat lahendust.

1.4	Komitee hindab kõrgelt veevarude kava ettevalmistamise etapis tehtud töö ulatust ja kvaliteeti. Dokument põhineb veemajanduskavadest veeküsimustes saadud kogemuste põhjalikul analüüsil, samuti eksperdiuuringutest saadud teabel.

1.5	Asjakohaselt on rakendatud keskkonnaalaste õigusaktide kõiki nelja aluspõhimõtet, et tulla toime arvukate probleemidega ning toetada humanitaarset põhimõtet, mille kohaselt peab kõigil olema juurdepääs puhtale joogiveele ja esmastele kanalisatsiooniteenustele.

1.6	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hindab kõrgelt vesikondade põhimõtet kui ELi veepoliitika põhikomponenti, mis lihtsustab liikmesriikide vahelist koostööd peamistele probleemidele kõige tõhusama lahenduse leidmisel.

1.7	Kuigi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kava ja kõik taustdokumendid on koostatud erakordselt hästi, on vaja pöörata veelgi suuremat tähelepanu kavandatud meetmete rakendamisele.

1.8	Olemasolevate reguleerivate meetmete rakendamisel (tegevusvaldkond 1) tuleks suuremat tähelepanu pöörata hajareostuse allikate vähendamisele. Rakendamisel tuleks pakkuda sobivaid stiimuleid vastavalt iga vesikonna konkreetsetele tingimustele.

1.9	Saastaja-maksab-põhimõtte kohaldamine nõuab asjakohast mõõtmist ja seiret, et rajada kindel alus igasuguseks täiendavaks tegevuseks. Sellised nõuded peaksid siiski olema proportsionaalsed toimumiskoha ja lahendust ootava probleemi tõsidusega.

1.10	Kavas nõutakse õigusega, et koos liikmesriikide ja Euroopa Keskkonnaametiga arendataks edasi veekontosid. Sellised kontod võimaldavad vesikonna haldajatel arvutada, kui palju vett võib kasutada ja kui palju peab kasutusest kõrvale jääma, et ökosüsteem jääks toimivaks (keskkonnahoidlik läbivool).

1.11	Ebaseaduslik veevõtmine on mõnes veestressi all kannatavas piirkonnas tõsine probleem. Uuring Copernicuse/GMESi andmete testimiseks võimaldaks liikmesriikidel tuvastada ebaseaduslikku veekasutust.

1.12	Komitee toonitab vajadust koordineerida vee tegevuskava ühise põllumajanduspoliitikaga erakordset võimalust pakkuval hetkel, mil Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon määravad kindlaks järgmise seitsme aasta tegevuskava. Seda võimalust ei tohiks kasutamata jätta.

1.13

Meetmed üleujutuste vastu kindlustamiseks (mis on Kesk-Euroopas praegu väga päevakohased) vajaksid kooskõlastatud rahastamist, k.a struktuurifondide/ ühtekuuluvusfondide vahenditest. Lisaks sellele on mõned (vastuseks varasematele üleujutustele) kavandatud meetmed mitmesuguste haldustakistuste tõttu lõpule viimata.

1.14	Komitee on juba avaldanud tunnustust innovatsioonipartnerluste veekasutuse, põllumajanduse tootlikkuse ja jätkusuutlikkuse küsimustes. Tuleb rõhutada, et sellised algatused on välja kujunenud suunaga alt ülespoole.

1.15	Oma roll veereostuse vältimise karmistamisel võib olla ka poliitilistel meetmetel väljaspool magevee valdkonda. Näiteks peavad õigusaktid pestitsiidide säästva kasutamise, tööstusheidete ja ravimite kohta ning kemikaalimäärus REACH olema kooskõlas veepoliitika raamdirektiiviga.

1.16	Olemasoleva raamistiku lünkade täitmisel keskendutakse õigusega veekasutuse tõhususe suurendamisele, sh vee korduskasutuse võimaluste suurendamisele, mis on määrava tähtsusega aspekt. Kõigepealt tuleb soovitud tulemuste saavutamiseks kehtestada kriteeriumid vee turvaliseks korduskasutamiseks.

1.17	Lõpetuseks märgib komitee mullaharimise ja metsamajanduse olulisi aspekte, mis on tihedalt seotud veeteemadega.

1.18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hoiatab, et kavas seatud eesmärkide saavutamise teel on takistusi. Kõik veevarude kaitsmise kavaga seotud osapooled peaksid olema neist ohtudest teadlikud ning kõrvaldama oma vastutuse tasandil neist takistustest nii palju kui võimalik. Kodanikuühiskond peaks olema sellesse keerulisse protsessi tihedalt kaasatud, osaledes asjakohase teabe kogumisel, kasutades oma õigusi poliitiliste otsuste langetamisel ja muutes oma käitumist vastavalt veega seotud probleemidele.

2. Taustteave – komisjoni dokumendid

2.1

Vesi on eluliselt vajalik inimestele, loodusele ja majandusele. Vesi uueneb pidevalt, kuid samas on selle varud piiratud, neid ei saa toota ega asendada muude varudega. Mage vesi moodustab ainult 2 % meie planeedi veevarudest ning konkureeriv nõudlus veevarude järele võib tuua 2030. aastaks kaasa hinnanguliselt 40 %-lise veevarude puudujäägi kogu maailmas.

2.2

Paketina esitatud dokumendid sisaldavad kahte olulist aruannet ja vajalike põhimeetmete kava:

—	aruanne veepoliitika raamdirektiivi (2000/60/EÜ) rakendamise kohta – veemajanduskavad

—	aruanne Euroopa veepuudust ja põudasid käsitleva poliitika läbivaatamise kohta

—	Euroopa veevarude kaitsmise kava

2.3	Lisaks on olemas arvukalt uurimusi, mis näitavad veega seotud probleemide mitmetahulisust. Esitatud dokumentide põhjal võib öelda, et põhimeetmeid käsitletakse veevarude kaitsmise kavas.

2.4	Selguse tagamiseks ja rakendamise toetamiseks töötati veepoliitika raamdirektiivi ühise rakendusstrateegia raames välja 26 juhenddokumenti veepoliitika raamdirektiivi eri aspektide rakendamiseks. Seda tehti hulgaliselt sidusrühmi hõlmanud avatud ja kaasava protsessi käigus.

2.5

Avalikul konsulteerimisel jõuti järeldusele, et ühises rakendusstrateegias on kas täielikult või osaliselt käsitletud õigeid teemasid ja et koostatud suunised on olnud kasulikud ELi veepoliitika praktilisel rakendamisel. Siiski vajavad mõned teemad (nt tulude-kulude analüüs, eesmärkide püstitamine) täiendavat selgitamist ning suuniste kasutegur oleks olnud suurem, kui need oleks rakendamise ajakavas avaldatud varem.

2.6

Edusammud, mis saavutati sellega, et veealaste eesmärkide suhtes võeti terviklik ökosüsteemidest lähtuv lähenemisviis, ei pruugi olla veel piisavad. Tulevikus võib osutuda vajalikuks vaadata üle „vee hea seisundi” määratlus, tagamaks, et see on piisavalt ambitsioonikas selleks, et vältida seisukorra edasist halvenemist. Lisaks arvestatakse nüüd palju suuremal määral ökosüsteemi teenuste kaitsmise olulisusega.

2.7

Toimivuskontrolli käigus tehti kindlaks kõige olulisemad probleemid, millega tuleb tegeleda:

—

Vee kvaliteet: Esimeses veemajanduskavas (2009) sisalduvast teabest nähtub, et üle poole Euroopa pinnaveekogudest ei vasta hea ökoloogilise seisundi kriteeriumitele. Lisaks vanemate (nitraadi-, asulareovee puhastamise, tööstusheidete) direktiivide raames läbiviidud mõõtmistele on veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamiseks vaja täiendavaid meetmeid.

—

Euroopas on levimas veenappus. Veenappus ohustab ulatuslikke piirkondi, seda eelkõige Lõuna-Euroopas, samas kui konkureerivad kasutusalad suurendavad nõudlust vee järele üle terve kontinendi. Mitmetes Euroopa piirkondades kujutab veenappus endast otsest ja pikaajalist ohtu ökosüsteemidele ning põllumajanduse, tööstuse ja kodukasutajate veega varustamisele.

—

Üleujutuste ja põudade sagedus ja intensiivsus ning nende keskkonnaalane ja majanduslik kahju näib olevat viimase kolmekümne aasta jooksul kasvanud. See võib olla tingitud nii kliimamuutustest kui ka teistest inimtekkelistest koormustest (nt maakasutuse muutus). Alates 1998. aastast on Euroopas üleujutustes hukkunud ligi 700 inimest, umbes pool miljonit inimest on pidanud kodudest lahkuma ning (hüvitatud) majanduslik kahju ulatub vähemalt 25 miljardi euroni.

—	Muu märkimisväärne koormus ELi veekeskkonnale tuleneb saasteainete heidetest, hüdromorfoloogilistest muundumistest ja veevõtumahust, mille põhjuseks on enamasti demograafiline kasv, maakasutus ja majandustegevus.

2.8

Viimastel aastakümnetel on saavutatud märkimisväärset edu Euroopa veekogudesse paisatavate saasteainete heidete vähendamise osas, mis on toonud kaasa vee kvaliteedi paranemise. Siiski nähtub esimeses veemajanduskavas sisalduvast teabest, et enam kui poolte Euroopa pinnaveekogude ökoloogiline seisund või potentsiaal on vähem kui hea ning nende veekogude suhtes tuleb võtta täiendavaid meetmeid veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide saavutamiseks. Pinnaveekogusid kõige enam mõjutavad tegurid on liiga suurt toitainesisaldust põhjustavad hajareostusallikad ning elupaikade muutumist põhjustav hüdromorfoloogiline koormus.

2.9

Veevarude kaitsmise kavas tõdetakse, et ELi veekeskkond on väga eripalgeline ning subsidiaarsuse põhimõtet silmas pidades ei kavandata seepärast ühesugust, kõigile sobivat lahendust. Kavas tõstetakse esile kõige olulisemaid teemasid, mis hõlmavad maakasutuse parandamist, veereostuse vastu võitlemist, veevarude kasutamise tõhususe ja veekeskkonna vastupanuvõime suurendamist ning veemajanduse paremat juhtimist.

2.10

Kavas tutvustatakse mitmeid konkreetseid meetmeid/programme lahendamata probleemidega tegelemiseks eri tasanditel. Need jagunevad kolme tegevusvaldkonna vahel:

—	rakendamine;

—	veepoliitika eesmärkide integreerimine ELi teistesse poliitikavaldkondadesse;

—	olemasoleva raamistiku lünkade täitmine.

Meetmed on juba algatatud ja need on kavas lõpule viia 2016. aastaks, v.a pikaajalised meetmed/programmid, mis tuleb lõpule viia 2021. aastaks.

3. Üldised märkused

3.1

Komitee hindab kõrgelt kava ettevalmistamise etapis tehtud töö ulatust ja kvaliteeti. Dokument põhineb veemajanduskavadest veeküsimustes saadud kogemuste põhjalikul analüüsil, samuti eksperdiuuringutest saadud teabel. Lisaks on oluline märkida, et veeõigused on alati olnud oluline osa Euroopa riikide õigusstruktuurist, mistõttu selles valdkonnas on juba pikaajalisi kogemusi.

3.2	Asjakohaselt on rakendatud keskkonnaalaste õigusaktide kõiki nelja aluspõhimõtet, et tulla toime arvukate probleemidega ning toetada põhimõtet, mille kohaselt peab kõigil olema juurdepääs puhtale joogiveele ja esmastele kanalisatsiooniteenustele.

3.3

Kavas mitte üksnes ei aktsepteerita vormiliselt veega seotud looduslike tingimuste paljusust üle kogu ELi, vaid esitatakse ka praktilisi meetmeid, mis keskenduvad üksikute piirkondade/vesikondade peamistele spetsiifilistele probleemidele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hindab kõrgelt vesikondade põhimõtet kui ELi veepoliitika põhikomponenti, mis lihtsustab liikmesriikide vahelist koostööd peamistele probleemidele kõige tõhusama lahenduse leidmisel.

3.4	Komitee tunnistab ka toimivuskontrolli dokumenti (1), mis on üks esimesi omalaadseid ning annab väärtusliku hinnangu veepoliitikale eraldi ning samuti kõigi seotud poliitikavaldkondade õigusaktide kogumi kontekstis.

3.5

Kuigi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et kava ja kõik taustdokumendid on koostatud erakordselt hästi, on vaja pöörata veelgi suuremat tähelepanu kavandatud meetmete elluviimisele. Nagu alati, on rakendamine sellisel juhul keeruline ja peab nüüd muutuma esmaseks prioriteediks. Veevarude kaitsmise kava edu tagamiseks tuleks võtta kasutusse kõik mõeldavad poliitilised pingutused, stiimulid ja süsteemi/projektijuhtimise meetodid.

4. Konkreetsed märkused

4.1

Olemasolevate reguleerivate meetmete rakendamisel (tegevusvaldkond 1) tuleks suuremat tähelepanu pöörata hajareostuse allikate vähendamisele, tugevdades nitraate käsitlevaid meetmeprogramme. Põhjalikult tuleks analüüsida mahajäämuse põhjuseid ning pakkuda sobivaid stiimuleid vajalike parenduste tegemiseks vastavalt iga vesikonna konkreetsetele tingimustele.

4.2	Saastaja-maksab-põhimõte kehtib ka siinkohal, siiski tuleb selline kohustus korralikult määratleda ning võtta selle aluseks realistlikud veetsükli prognoosid ja hinnangud. Saastajal peaks olema kohustus maksta tema tekitatud tõestatud tegeliku reostuse eest.

4.3	Jõupingutused punktallikast pärit tööstusliku reostuse edasiseks piiramiseks põhinevad tööstusheidete direktiivi rakendamisel. Proportsionaalsuse põhimõtet tuleb rakendada koos saastaja-maksab-põhimõttega, mis on punktallikate puhul selgelt määratletud.

4.4	Saastaja-maksab-põhimõtte kohaldamine nõuab kohast mõõtmist (maht) ja võib-olla ka seiret (saasteained), et rajada kindel alus igasuguseks täiendavaks tegevuseks. Sellised nõuded peaksid olema proportsionaalsed toimumiskoha ja lahendust ootava probleemi tõsidusega.

4.5

Kahjuks puudub mitmel pool Euroopas ikka veel täielik ülevaade vee läbivoolust. Kavas nõutakse õigusega, et koos Euroopa Keskkonnaametiga tehtud töö põhjal töötataks koos liikmesriikidega välja veekontod. Sellised kontod võimaldavad vesikonna haldajatel arvutada, kui palju vett võib kasutada ja kui palju peab kasutusest kõrvale jääma, et ökosüsteem jääks toimivaks (keskkonnahoidlik läbivool). Komitee soovitab tungivalt sellega võimalikult kiiresti lõpule jõuda.

4.6

Mitmel pool Euroopas ei ole niisutamiseks liigse vee võtmise tõttu võimalik saavutada vee head seisundit. Ebaseaduslik veevõtmine on mõnes veestressi all kannatavas piirkonnas tõsine probleem. Uuring Copernicuse/GMESi andmete testimiseks võimaldaks liikmesriikidel tuvastada ebaseaduslikku veekasutust ja sellised ülesanded peaksid andma täiendavaid tõendeid GMESi projekti olulisuse kohta kogu ELis.

4.7	Komitee peab oluliseks töötada välja ühine kulude hüvitamise metoodika, mis võimaldab saada võrreldavaid tulemusi kogu liidu ulatuses. See kindlustaks, et kõigil vee kasutajail oleks piisavalt stiimuleid tõhustada veekasutust.

4.8

Komitee juhib tähelepanu mitmele näitele algatustest ja lähenemisviisidest veestressi all kannatavates piirkondades, mida tutvustati komitees sel teemal peetud avalikul arutelul. Lisaks sellele on mõned uuringud tõhusa veekasutuse teemal avaldatud kontseptsiooni „more Crop per Drop” (suurem saak kasutatud vee kohta) raames. Selle töö tulemusi saaks kasutada põllumajanduse vajaduste ja olemasolevate veevarude kokkuviimiseks veestressi all kannatavates piirkondades. Ka siin tuleks selliste tundlike probleemide lahendamisel kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet.

4.9	Ka tegevusvaldkond 2, veepoliitika eesmärkide kaasamine teistesse ELi poliitikavaldkondadesse, nõuab mitmeid veevarude kaitsmise kavas loetletud meetmeid.

4.10

Komitee toonitab vajadust koordineerida vee tegevuskava ühise põllumajanduspoliitikaga erakordset võimalust pakkuval hetkel, mil Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon määravad kindlaks järgmise seitsme aasta tegevuskava. Seda võimalust ei tohiks kasutamata jätta järgmistes valdkondades:

—	vee raamdirektiivi põhimeetmete lisamine nõuetele vastavusse;

—	I samba keskkonnasäästlikumaks muutmine iseäranis ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladel;

—	maaelu arenguprogrammide kujundamine veeprobleemide käsitlemiseks;

—	täiustatud tõhusate niisutussüsteemide rahastamine ühise põllumajanduspoliitika teise samba raames (sidudes selle keskkonnatingimustega, nt mõõtmisega);

—

looduslikku veesidumisvõimet käsitlevate meetmete (jõelammid, märgalad või puhverribad piki jõekaldaid) edendamine – need on kesksed meetmed ökosüsteemi toimivuse taastamiseks. Otsustav tähtsus on abivajavate piirkondade rahastamisel teise samba raames. Samuti tuleks eesmärgiks seada programmide LIFE+, „Horisont 2020” jne raames võetavate meetmete toetamine.

4.11

Meetmed üleujutuste vastu kindlustamiseks (Kesk-Euroopas praegu väga päevakohased) vajaksid samuti kooskõlastatud rahastamist, võib-olla struktuurifondide vahenditest. Lisaks sellele on mõned (vastuseks varasematele üleujutustele) kavandatud meetmed mitmesuguste haldustakistuste tõttu lõpule viimata. Sellised kiireloomulised küsimused vajavad ka sellele vastavaid kiireid haldusmenetlusi.

4.12

Komitee tunnustab innovatsioonipartnerlusi veekasutuse, põllumajanduse tootlikkuse ja jätkusuutlikkuse küsimustes. Tuleb rõhutada, et sellised algatused on välja kujunenud liikmesriikides suunaga alt ülespoole ning komisjonil on neis koordineeriv roll. Sidusrühmade osalemine nende vastavates tegevusvaldkondades suurendab eduvõimalusi.

4.13	Oma roll veereostuse vältimises võib olla ka poliitilistel meetmetel väljaspool magevee valdkonda. Näiteks peavad õigusaktid pestitsiidide säästva kasutamise, tööstusheidete ja ravimite kohta ning kemikaalimäärus REACH olema kooskõlas veevarude kaitsmise kavas kavandatud meetmetega.

4.14

Tegevusvaldkond 3, olemasoleva raamistiku lünkade täitmine, keskendub õigusega veekasutuse tõhususe suurendamisele, sh vee korduskasutuse võimaluste suurendamisele, mis on määrava tähtsusega aspekt. Kõigepealt tuleb soovitud ja oodatavate tulemuste saavutamiseks kehtestada kriteeriumid vee turvaliseks korduskasutamiseks. Korduskasutus võiks toimuda loomulikul viisil samades/sarnastes rajatistes, ent puhastatud vee järjestikune juhtimine ühelt kasutajalt või ühest rajatisest teisele kasutajale või teise rajatisse nõuaks nii vajaliku mahu kui kvaliteedi täpset tasakaalustamist.

4.15	Näiteks on ka üheainsa käitluse raames peaaegu võimatu veeringlust täielikult peatada, sest anorgaaniliste soolade sisaldus neis ringlustes suureneb pidevalt. Seega tuleb protsessi häireteta toimimise võimaldamiseks saavutada kindel tasakaal.

4.16

Lõpetuseks juhib komitee tähelepanu mullaharimise ja metsamajanduse olulistele aspektidele, mis on tihedalt seotud veeteemadega. Eri poliitikastrateegiate mõnikord vastuoluliste nõuete tagajärjel satuvad metsavarud tõsise surve alla, osutades mittetootlikke teenuseid, nt täites oma rolli esmase looduliku mageveereservuaari ja süsinikoksiidi neeldajana ning seoses bioloogilise mitmekesisuse säilitamisega jne. Olelusringi hindamine peaks näitama kõiki aspekte ja viitama ka tasakaalustatud meetmetele, mis on kohandatud metsade rollile ELis.

4.17	Veeteemasid ei saa lahutada mullaproblemaatikast. Komitee kutsub üles pöörama asjakohast tähelepanu mullale, kuigi me tunnistame, et see problemaatika kuulub subsidiaarsuse valdkonda. Ühiseid jooni tuleks üksikasjalikumalt käsitleda veevarude kaitsmise kavaga edaspidi tehtavas töös.

4.18

Komitee hoiatab, et kavas seatud eesmärkide saavutamise teel on takistusi järgmistes valdkondades:

—	turutõrked (sissetuleku vähenemine, kulude ja tulude jaotus);

—	ebapiisav rahastamine, kahjuliku mõjuga toetused;

—	seadusandlikud tõkked;

—	ebapiisav kooskõlastamine;

—	poliitilise tahte puudumine;

—	veepoliitika eesmärkide hõlmamine ELi muude valdkondade poliitikasse jääb ainult sõnade tasemele.

Kõik veevarude kaitsmise kavaga seotud osapooled peaksid olema neist ohtudest teadlikud ning kõrvaldama oma vastutuse tasandil neist takistustest nii palju kui võimalik. Kodanikuühiskond peaks olema sellesse keerulisse protsessi tihedalt kaasatud, osaledes asjakohase teabe kogumisel, kasutades oma õigusi poliitiliste otsuste langetamisel ja muutes oma käitumist vastavalt veega seotud probleemidele.

Hääletuse tulemus

Poolt	112
Vastu	129
Erapooletuid	12

(1) SWD(2012) 393 final

Top