18.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 391/16

—

nõuab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli nõuetekohaselt tunnustataks ning selle toetuseks tagataks piisavad rahalised vahendid, suutlikkus ja asjaomased juhtimisvahendid, kuna kõnealused omavalitsused täidavad esmatähtsaid ülesandeid kas partneritena jätkusuutlike kohalike energiaprojektide raames või uute taristute kavandamise, lubade andmise, investeeringute, riigihangete, tootmise ja energiatarbimise haldamise valdkonnas;

—

kordab vajadust prioriseerida sellise taastuvenergia kaasamist jaotusvõrkudesse, mis on toodetud kohalikul tasandil mitmekesistest detsentraliseeritud allikatest (nt muu hulgas tuule-, vee-, geotermiline ja päikeseenergia ning biomass), muutes sel eesmärgil elektri edastamise ja jaotamise taristud arukamateks (arukad võrgud). See eeldab tõhusat konkurentsi, mis võib lõpptarbija jaoks väljenduda tegelikus kasus;

—

rõhutab, et energiasüsteemide järjest suureneva paindlikkusvajaduse täitmiseks on kõigil pingetasemetel vaja sobivaid salvestustehnoloogiaid (nt üksnes pumpamisel põhinev varujaamad), mis võimaldaksid ülejääke salvestada ja pärast uuesti suuremahuliselt kasutada. Sellega seoses tuleks arendada ja rakendada tehnoloogiauuringute ja -arenduse strateegilisi vahendeid;

—

soovitab edendada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia osatähtsust uuenduste kasutuselevõtu tegurina, samuti teabe levitamisel ning energiatarbimisega seonduvate probleemide lahendamisel sellistes strateegilistes sektorites nagu säästev liikuvus, arukad energiavõrgud ning väikese keskkonnamõjuga ehitustegevus;

—

rõhutab kiireloomulist vajadust viia 2014. aastaks lõpule energia siseturg, et tagada energiavarustus taskukohaste hindadega, kaotada 2015. aastaks teatud liikmesriikide energiaisolatsioon, viia läbi ressursside õiglane tasakaalustamine piirkondade vahel ning stabiliseerida ja parandada Euroopa energiamajanduse raamtingimusi.

Raportöör

Ugo CAPPELLACCI (IT/EPP), Sardiinia maavanem

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Energia tegevuskava aastani 2050”

COM(2011) 885 final

1.

Regioonide Komitee nõustub vajadusega töötada energiasektori jaoks võimalikult kiiresti välja pikaajaline ELi strateegia, mis võib oluliselt kaasa aidata Euroopa Liidu CO2-heite vähendamise 2050. aasta eesmärgi saavutamisele. Energiasüsteemi ümberkujundamine on ülesanne, mis tuleb lahendada tulevasi põlvkondi arvestades, kuid see pakub ka tõelise võimaluse majanduskasvu, arengu, töökohtade loomise, konkurentsivõime tagamiseks ja energiasõltumatuse suurendamiseks Euroopas;

2.

tervitab energia tegevuskava aastani 2050, ent rõhutab, et tegevuskava ei ole piisavalt üksikasjalik ega selge, et liikmesriigid, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ning investorid saaksid oma uue energeetikamudeli valikutes sellest juba nüüd ja pärast 2020. aastat juhinduda ning et see annaks neile piisavalt planeerimiskindlust. Komitee rõhutab samas, et tegevuskavale peavad järgnema konkreetsed meetmed. Näiteks võiks kaaluda fossiilkütuste riiklike toetuste keelustamise otsuse vastuvõtmist;

3.

tunneb energia tegevuskavas puudust hinnangust lähteolukorrale seoses eesmärkidega, mis on käesolevaks aastakümneks seatud 2020. aasta energiastrateegias. Seepärast tuleks kavandada selle hinnangu koostamine enne eesmärkide ja poliitilise raamistiku kehtestamist 2030. aastaks, millele viidatakse tegevuskava viimases järelduses. Lisaks on vaja määratleda energiasüsteemi ümberkujundamise vaheetapid aastaks 2030 ja aastaks 2040 vastavalt dokumendis „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus 2050. aastaks – edenemiskava” (1) seatud CO2-heidete vähendamise eesmärkidele. Järkjärgulise protsessi raames võiks ette näha selliste üleminekukütuste/energiaallikate kasutamist, mis võimaldavad toetada järkjärgulist ümberkujundamist, tagades samal ajal energiasõltumatuse ja energiajulgeoleku. See võimaldaks hõlbustada ka konkreetsete tulemuste saavutamist ja lihtsustada meetmete jälgimist ja hindamist;

4.

komitee on seisukohal, et dokumendis vastuvõetud tehnoloogianeutraalne lähenemisviis ei ole asjakohane ja et see tuleks läbi vaadata, et pikas perspektiivis prioriseerida neid lähenemisviise ja tehnoloogiaid ja kütuseid, mille tulemused on kindlad ning mille rakendamine on jätkusuutlik ja turvaline, võttes arvesse taastuvate energiaallikatega ja uuenduslike tehnoloogiate abil saadud olemasolevaid kogemusi ja teadmisi. Lisaks sellele tuleb energiasüsteemi jätkusuutlikuks muutmisel võtta arvesse asjaolu, et praegune majanduskriis on muutnud ressursside kättesaadavust, ning sellest tulenevaid võimalikke keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid mõjusid;

5.

on veendunud keskkonna- ja sotsiaalpoliitika vastastikuse sõltuvuse osatähtsuses ja sellest tulenevast vajaduses tagada kindla, võimalikult väheste keskkonnaalaste mõjude ja mõistliku hinnaga energia võrdne kättesaadavus kõikidele inimestele keskpikas ja pikas perspektiivis ning tagada kõigile juurdepääs vahenditele koduse tarbimise kontrollimiseks ja taastuvenergia tootmiseks kohapeal;

6.

kutsub üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi poliitikameetmete, nagu energiavaldkonna CO2-heite vähendamise meetmete määratlemisse energiatõhususe, tarbimise haldamise, tootmise ja uute tehnoloogiate seisukohast; kutsub üles vaatama läbi tegevuskava vastavalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimalustele ja vajadustele ning tagama piisavad finantsvahendid, suutlikkus ja juhtimisvahendid kooskõlas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osatähtsusega;

7.

juhib tähelepanu asjaolule, et energiasüsteemide ümberkujundamine nõuab jõupingutusi ning toob endaga kaasa tagajärgi, mis piirkonniti erinevad sõltuvalt piirkondade energiaprofiilist ja ressursside olemasolust, ning asjaolule, et ELi energiapoliitikast tulenevad võimalikud majandus-, finants- ja halduskulud peaksid olema põhjendatud üksikasjaliku mõjuhinnangu alusel, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse kohaliku ja piirkondliku tasandi tegelikke iseärasusi, eelkõige energiaisolatsiooni aspekte;

8.

nõustub sellega, et energiasüsteemide struktuurimuutus hõlmab taristute rajamist ja/või ajakohastamist, kuid rõhutab asjaolu, et selle ümberkujundamisega kaasnevad erinevad kulud Euroopa eri piirkondade jaoks, mis omakorda ohustab sotsiaalset ühtekuuluvust;

9.

soovitab töötada välja vahendid, millega saaks hinnata energiasüsteemide ümberkujundamise mõju piirkondlikul tasandil nii majanduslikus mõttes kui ka sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt. Komitee rõhutab seega vajadust suurendada nende makromajanduslike näitajate kvaliteeti ja ulatust, mida kasutatakse kõige suuremas ulatuses poliitikameetmete tõhususe hindamiseks, kaasates viimastesse ühelt poolt energiateema jätkusuutlikkuse võtmes ja teiselt poolt sotsiaalse ja keskkonnamõõtme, et kajastada olemasolevaid erinevusi sotsiaalse ühtekuuluvuse, mõistliku hinnaga esmaste kaupade ja teenuste kättesaadavuse, tervishoiu, vaesuse, sealhulgas kütteostuvõimetuse, loodusvarade ja üldise elukvaliteedi valdkonnas;

10.

on veendunud, et globaalse mõõtmega tulemuste saavutamiseks energia valdkonnas tuleb ellu viia kohaliku tasandi algatused; Sellega seoses rõhutab komitee, et piirkondlike sihteesmärkide seadmine on juba erinevates kohalikes ja piirkondlikes kontekstides näidanud oma tõhusust energiasüsteemi ümberkujundamise mitmetasandilise valitsemise väljendusena;

11.

rõhutab uue energiasüsteemi raames piiriülese koostöö ja solidaarsuse tähtsust ning seega kooskõlastamise vajadust Euroopa tasandil. Vajalik on kõigi valitsustasandite ühine jõupingutus, mis ei ole võimalik ilma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tiheda koostööta, ning rollide ja vastastikuse koostoime mehhanismide selget määratlemist;

12.

nõuab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli nõuetekohaselt tunnustataks ning selle toetuseks tagataks piisavad rahalised vahendid, suutlikkus ja asjaomased juhtimisvahendid, kuna kõnealused omavalitsused täidavad esmatähtsaid ülesandeid kas partneritena jätkusuutlike kohalike energiaprojektide raames või uute taristute kavandamise, lubade andmise, investeeringute, riigihangete, tootmise ja energiatarbimise haldamise valdkonnas. Lisaks sellele ei ole ümberkujundamise juhtimise tegevuskavas soovitatav sotsiaalne dialoog ja sotsiaalpartnerite osalus mõeldavad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuseta ulatuslikult teavet levitada ja toimida vahendajana, keda tuleb seetõttu mitte üksnes selgelt tunnustada, vaid ka tõhusalt toetada;

13.

soovitab jätkata kohalikul tasandil olemasolevate väärtuslike meetmete ja tavade toetamist, arendades pühendumise ja kaasatuse taset kõigi koostöövormide raames, näiteks linnapeade pakti raames või muudes piirkondadevahelistes, riiklikes või rahvusvahelistes struktuurides, toetades nende osatähtsust muutuste edendamisel, kohaliku majandusarengu stimuleerimisel ning teabe- ja koostöövõrgustike loomisel;

14.

nõustub prioriteediga edendada energiasäästu, et vähendada energianõudlust eelkõige kodanike teadlikkuse suurendamise, nende harimise ja käitumismudelite muutmise kaudu ning teiselt poolt toetada uute tehnoloogiate arendamist, et tagada ressursside tõhusam tarbimine ja suurem majanduskasv, konkurentsivõime ja tööhõive. Samuti peaksid liikmesriigid toetama enda tarbeks toodetava energia süsteeme, et edendada energiakasutuses maksimaalset otstarbekust, ühtlaselt jaotunud energiasüsteemi ja kodanike reaalsemat osalemist otsuste tegemisel energia liikide ja kasutuse üle. Pidades silmas majanduskasvu lahutamist energiatarbimisest, leiab komitee, et tarbimise vähenemist, mis tuleneb protsesside suuremast tõhususest ja energiasäästust, võib vaadelda majandusarengu ja mitte majanduslanguse näitajana ning see võib olla majandusele kasulik;

15.

kordab oma seisukohta toetada energiatõhusust kui üht määrava tähtsusega meedet 2050. aastaks seatud CO2-heite vähendamise eesmärgi saavutamisel. Nõustub vajadusega määratleda ambitsioonikamad energiatõhususe meetmed ja strateegiad, mis tagavad optimaalse kulutõhususe suhte, ning peab sellega seoses vajalikuks ka siduvaid norme ELi tasandil. Igal juhul rõhutab komitee kiireloomulist vajadust tegutseda valdkondades, mis võiksid juba praegu aidata olulisel määral kaasa energiasäästule, nt ehitiste energiatõhususe ja säästva liikuvuse parandamine;

16.

on seisukohal, et energiasüsteemi ümberkujundamiseks hädavajalike meetmete kindlaksmääramise ja rakendamise juures tuleb igal juhul tagada üksikute meetmete vaheline sidusus jätkusuutlikkuse perspektiivist. Eelkõige tuleb hinnata võimalikke riske, et tekitada ühe valdkonna edusammud ei tekitaks negatiivseid mõjusid teises valdkonnas;

17.

toetab lisaväärtuse loomist tänu energiasäästule jätkusuutlike turumehhanismide kaudu, mida on analüüsitud dokumendis „Energiatõhususe kava 2011” (2);

18.

tunneb heameelt selle üle, et kõiki CO2-heite vähendamise stsenaariume iseloomustab asjaolu, et taastuvenergiaallikate osakaalu tuleb suurendada juba 2030. aastaks ning et taastuvenergiaallikad peaksid 2050. aastal olema ülekaalus võrreldes teiste tehnoloogiatega. Komitee tunneb siiski kahetsust selle üle, et üheski tegevuskavas kavandatud stsenaariumis ei ole ette nähtud integreeritud lahendusi, mis ühendavad taastuvenergiaallikate kasutamise energiatõhususega, et suurendada energiasüsteemi ümberkujundamise järjepidevust stsenaariumiks ilma fossiilse energiata ning teha edusamme süsteemi CO2-heite vähendamisel. Lisaks märgib komitee, et tegevuskavas tunnistatakse taastusenergiaallikate hädavajalikkust kütmis- ja jahutussektoris, ent väljendab kahetsust, et puudub põhjalik analüüs selle sektori – millel on märkimisväärne mõju üldisele energiatarbimisele – prioriteetse rolli kohta, mis peaks sellel sektoril olema i) Euroopa energiasüsteemis CO2-heite vähendamisel 2050. aastaks ning järelikult ka ii) praeguste ja tulevaste energiapoliitika meetmete väljatöötamisel;

19.

kordab 30. juuni – 1. juuli 2011. aasta resolutsioonis „Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda” (CdR 7/2011) sisalduvaid märkusi ning meenutab vajadust prioriseerida energiaedastuse võrkude edendamist ning sellise taastuvenergia kaasamist jaotusvõrkudesse, mis on toodetud kohalikul tasandil mitmekesistest detsentraliseeritud allikatest (nt muu hulgas tuule-, vee-, geotermiline ja päikeseenergia ning biomass), muutes sel eesmärgil elektri edastamise ja jaotamise taristud arukamateks (arukad võrgud). See eeldab tõhusat konkurentsi, mis võib lõpptarbija jaoks väljenduda tegelikus kasus. Energiasüsteemide järjest suureneva paindlikkusvajaduse täitmiseks on kõigil pingetasemetel vaja sobivaid salvestustehnoloogiaid (nt üksnes pumpamisel põhinev varujaamad), mis võimaldaksid ülejääke salvestada ja pärast uuesti suuremahuliselt kasutada. Sellega seoses tuleks arendada ja rakendada tehnoloogiauuringute ja -arenduse strateegilisi vahendeid;

20.

nõustub vajadusega mitmekesise varustamise järele, et tagada energiajulgeolek. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et tuleks ette näha selgelt määratletud suunised üleminekuetapi jaoks, mille raames võib traditsioonilistel energiaallikatel (gaas, süsi, nafta) nende vastavalt kõige väiksemate heitekogustega ja keskkonnasõbralikumates vormides, pöörates erilist tähelepanu süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiale, olla energiasüsteemi CO2-heite vähendamise protsessi toetav roll, arendades samal ajal tehnoloogiaid, taristuid ja muutuseks vajalikke käitumismudeleid;

21.

väljendab muret tähtsuse üle, mis strateegias omistatakse tehnoloogiatele, mis ei ole veel kaubanduslikult kättesaadavad, ning soovitab arutada ja uurida ELi tasandil selliste mittetraditsiooniliste gaasiallikate nagu kildagaas, ning selliste tehnoloogiate kasutamist, mille riskitegureid ei ole veel hinnatud ega kontrollitud ning mis võivad olla piiriülese loomuga, et hinnata nende võimalikku lühi- ja pikaajalist keskkonnaalast ja sotsiaalset mõju, vastavalt kehtivatele õigusaktidele ja näiteks kildagaasi puhul silmas pidades võimalikku vajadust reguleerimise järele. Komitee kiidab seega heaks komisjoni kavatsuse edendada selliste tehnoloogiate uurimist, mis võivad aidata energia muundamise protsessis CO2-heiteid vähendada, ning teeb ettepaneku hõlmata sellesse olelusringi analüüsid kui oluline hindamistegur otsuste tegemisel;

22.

suhtub kriitiliselt tegevuskavas esitatud põhjuslikku seosesse CO2-heite vähendamise ja tuumaenergia vahel ning arvamusse, et tuumaenergia aitab vähendada süsteemi kulusid ja elektri hinda, kui samas tunnistatakse, et „ohutuskulud, olemasolevate elektrijaamade dekomisjoneerimise ja jäätmekäitluse kulud tõenäoliselt kasvavad”. Seepärast leiab komitee, et erilist tähelepanu tuleb pöörata mittekonventsionaalsetel taastuvatel energiaallikatel põhinevatele pikaajalistele stsenaariumitele ning asjaolule, et üldsuse kasvav mure tuumaohutuse pärast võib vähendada erainvesteeringuid sellesse sektorisse ning tekitada seetõttu vajaduse suurendada avaliku sektori panust toetuste või elektrihindade tõstmise teel, mille all kannataksid kõige enam meie kogukondade kõige vaesemad kodanikud;

23.

leiab, et investeeringute viiteraamistiku määratlemine vähemalt 2030. aastani võib suurendada tegevuskava tõhusust ja luua tingimused turu suuremaks stabiilsuseks nii erasektori kui institutsiooniliste osalejate jaoks, eelkõige kui viidatakse ka riikide investeerimiseesmärkidele, milles võetakse arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevuskavasid. Suurem kindlus investeeringute osas võiks lisaks sellele aidata kaasa 2020. aasta eesmärkide saavutamisele, eelkõige energiatõhususe ja energiasäästu valdkonnas, mille nimel tuleb veelgi suuremaid jõupingutusi teha. Viiteraamistikule tuleks kasuks ka see, kui kaardistataks energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate sektorite pädevused, mis võimaldaks investeeringuid suunata, et tugevdada nende sektorite kasvudünaamikat ja ettevõtjaid;

24.

kutsub eelkõige üles selgelt määratlema vahendeid, millega edendada detsentraliseeritud investeeringuid säästvasse energiasse (sh tarbimise kontrollimine ja taastuvenergia tootmine) ning mis võimaldaksid panustada ressursside tõhusasse kasutamisse, keskkonnahoidliku majanduse arengusse ja keskkonnahoidlike töökohtade loomisesse kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Samuti kutsub komitee üles määratlema täiendava finantsvahendi, mille haldamine toimub detsentraliseeritult, et lihtsustada säästva energia tegevuskavade rakendamist. Lisaks tuleb (majanduslikult ja õiguslikult) toetada taastuvenergia detsentraliseeritud väiketootjaid, sealhulgas kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, eesmärgiga lihtsustada nende jaotusvõrku kaasamist;

25.

soovitab pikendada ja laiendada Euroopa aruka energeetika programmi positiivset kogemust ning selgelt määratleda korra, mille kaudu saada kasu märkimisväärsest rahastamismahust ühtekuuluvuspoliitika raames. Komitee peab muu hulgas vajalikuks eraldada struktuurifondide raames vahendeid, et lihtsustada kohaliku tasandi koostööd, eesmärgiga arendada detsentraliseeritult vähese CO2-heitega ja suure energiatõhususega tehnoloogiaid. Samuti tuleks Euroopa Sotsiaalfondi kasutada sellise personali arendamiseks, kes on võimeline kavandama, juhtima ja osutama tehnilist abi energiaküsimuste valdkonnas nii lahenduste kui ka tehnoloogiate ning rakenduseks vajalike partnerluste seisukohast;

26.

leiab, et kohalikud omavalitsused peavad ka edaspidi kasu saama lihtsustatud juurdepääsust Euroopa Investeerimispanga finantseeringutele säästva energia valdkonnas. Prioriseerida tuleks projekte, mis hõlmavad energiatõhusust ja taastuvenergiat säästva piirkondliku arengu nimel, lihtsustades menetlusi ja soodustades väiksemate omavalitsuste juurdepääsu finantseeringutele;

27.

juhib tungivalt tähelepanu sellele, et riiklikest meetmetest ei piisa energiainfrastruktuuri tõhusaks rahastamiseks, ning teeb seetõttu ettepaneku ulatuslikuma finantstoetuse kohta energiasektori projektidele, eeskätt selleks, et suurendada taastuvenergialahenduste kasutamist, sealhulgas ka hoonete kütmisel ja jahutamisel;

28.

teeb ettepaneku töötada välja tugistrateegia piirkondlike klastrite ja partnerluste loomiseks ning koostööstrateegia juba olemasolevate klastrite ja partnerluste jaoks, mis on ennast mõnes piirkonnas juba tõestanud tõhusa vahendina keskkonnahoidliku ja energiatõhusa energiaturu arendamisel, investeeringute mobiliseerimisel ning erialaoskuste ja töökohtade loomisel;

29.

nõustub vajadusega edendada Euroopa tasandil innukat pühendumist teadus- ja uuendustegevusele veendumuses, et tõhusamate ja odavamate uuenduslike tehnoloogiate areng võiks aidata luua suuremat kindlust kõnealuses sektoris ning meelitada ligi kapitali, sealhulgas arukama vahendite eraldamisega uue programmi „Horisont 2020” raames;

30.

rõhutab, et uue teadusuuringute programm „Horisont 2020” peab eesmärkide ja prioriteetide osas olema kooskõlas energia tegevuskavaga aastani 2050;

31.

leiab, et teadus- ja uuendustegevust seoses väikesemahulise energiatootmisega tuleks rohkem innustada, nagu väiksemate vooluveekogude, eraisikutele või vähestele majapidamistele mõeldud tuuleenergia, kohaliku päikeseenergia ja soojatootmise eesmärgil võimalike olemasolevate kuumaveeallikate kasutamise puhul;

32.

julgustab pöörama rohkem tähelepanu teadus- ja arengutegevusele ookeanienergia (laienete ja loodete energia) valdkonnas, mis pakub tohutut potentsiaali ohutu, turvalise, ja säästva energiaga varustamisel;

33.

teeb ettepaneku luua korduvalt kasutatavaid mehhanisme, lähtudes eri piirkondade parimatest tavadest, et toetada innovatsiooniklastrite, piirkondlike energiaalaste innovatsiooniplatvormide ning teiste avaliku ja erasektori partnerluste loomist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, akadeemilise maailma ja tööstuse vahel. Sellised partnerlused võiksid olla olulisteks vahenditeks piirkondliku arengu ja kohaliku majanduse arengu jaoks, et tagada uuenduste ja tehnoloogiate parem kohandatavus, kättesaadavus ja ökonoomsus kohalikul tasandil;

34.

on seisukohal, et põllumajandus- ja metsanduspoliitikat mõjutab tegevuskava suurel määral ning et seetõttu on vajalik toetada uurimistegevust, mis võimaldaks nende sektorite kohanemist ja arengut suurema jätkusuutlikkuse saavutamiseks;

35.

soovitab edendada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia osatähtsust uuenduste kasutuselevõtu tegurina, samuti teabe levitamisel ning energiatarbimisega seonduvate probleemide lahendamisel sellistes strateegilistes sektorites nagu arukad linnad, mis sisaldavad säästvat liikuvust, arukaid energiavõrke ning säästvat ehitustegevust käsitlevaid poliitikameetmeid;

36.

teeb ettepaneku, et eelkõige liikmesriigid rõhutaksid teadusuuringute ja spetsialistide väljaõppe tähtust, et nad saaksid nii kasutada kvalifitseeritud tööjõudu ja asjakohaseid õppeprogramme, et viia läbi innovatsiooni ja rakendada strateegilisi kavasid;

37.

rõhutab kiireloomulist vajadust viia 2014. aastaks lõpule energia siseturg, et tagada energiavarustus taskukohaste hindadega, kaotada 2015. aastaks teatud liikmesriikide energiaisolatsioon, viia läbi ressursside õiglane tasakaalustamine piirkondade vahel ning stabiliseerida ja parandada Euroopa energiamajanduse raamtingimusi;

38.

soovitab CO2 heitkogustega kauplemise süsteemi edasi arendada ja menetlust, mille raames eraldatakse tasuta heitekvoote, põhjalikult muuta, kuna praegusel kujul õõnestab see CO2 heitkogustega kauplemise süsteemi regulatiivset eesmärki sertifikaatide hinna liiga madalal hoidmise tõttu. Sealjuures tuleb arvesse võtta ettevõtete olukorda, kes tegutsevad maailmaturul ja kelle konkurentsivõime võiks olla kahjustatud kasvuhoonegaaside heite ülekandumisest kolmandatesse riikidesse.