15.2.2012

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 43/1

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tööstuse muutused, millega arendada jätkusuutlikke energiamahukaid tööstusharusid, mis täidaksid Euroopa 2020. aasta strateegias määratletud ressursitõhususe eesmärki” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 43/01

Raportöör: Edgardo Maria IOZIA

Kaasraportöör: Dirk JARRÉ

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustas 20. jaanuaril 2011. aastal vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Tööstuse muutused, millega arendada jätkusuutlikke energiamahukaid tööstusharusid, mis täidaksid Euroopa 2020. aasta strateegias määratletud ressursitõhususe eesmärki”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon (CCMI) võttis arvamuse vastu 17. novembril 2011. Raportöör oli Edgardo Maria IOZIA ja kaasraportöör Dirk JARRÉ.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 476. istungjärgul 7.–8. detsembril 2011 (8. detsembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 143, erapooletuks jäi 7.

1.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et Euroopa saab üha tihedamas konkurentsis tärkava turumajandusega riikidega toime tulla ainult siis, kui ta rakendab kõrgel tasemel innovaatilisi süsteeme ning tehnoloogia-, keskkonna- ja tootmisstandardeid, mida karmistatakse vastavalt tehnoloogilistele edusammudele. Tööjõudu tuleks sobiva ja õigeaegse koolitamise kaudu kaitsta muutuste tagajärgede eest. ELi poliitikameetmed peavad soodustama seda arengut.

1.2   Energiamahukate tööstusharude tooted moodustavad väärtusahela aluse kõigis tootmissektorites, mis tagavad suure osa ELi töökohtadest. Stabiilsus, õigeaegsus, kvaliteet ja varustuskindlus neis sektorites tagavad nende konkurentsivõime ülemaailmsel turul ning hästikvalifitseeritud töökohad ELis.

1.3   Vaja on asjakohast Euroopa raamistikku, et rahuldada energiamahukate tööstusharude ühiseid vajadusi. Esmane eesmärk on tugevdada ja säilitada konkurentsivõimet Euroopas majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse tingimustes. Asjaomased sektorid on ka ühtemoodi olulised ja üksteisest sõltuvad.

1.4   Arvestades praeguseid raskeid majandusolusid, soovitab komitee investeerida veel rohkem nii teadus- ja arendustegevusse, tehnoloogia kasutuselevõttu ja haridusse kui ka tööstusliku rakendusega teadusuuringutesse. Nendeks investeeringuteks tuleks järgmises raamprogrammis leida piisav kate ja need peaksid võimaldama kogemuste ja tulemuste jagamist vähemalt Euroopa tasandil. Euroopa ja liikmesriikide programmides tuleks rohkem keskenduda energiatõhususe uuringutele ja innovatsioonile (1).

1.5   Komitee arvates on tingimata vaja integreeritud tööstuspoliitikat, mis hoiaks välised muutujad alati kontrolli all ja võimaldaks Euroopa ettevõtjatel teistega võrdsetel alustel ja vastastikustel tingimustel ülemaailmselt konkureerida. Piisava konkurentsivõime tagamiseks on vaja ühist tööstus- ja maksupoliitikat ning strateegilisi valikuid, mis hõlmavad kogu Euroopa tööstust.

1.6   Euroopa ei või jätkata oma majanduse juhtimist, kehtestades üha rangemaid piiranguid, võtmata seejuures asjakohaseid meetmeid, mille kaudu langetada stabiilseid ja strateegilisi ühiseid valikuid, mida on vaja Euroopa majandusliku ja sotsiaalse mudeli kaitseks ning parimate tulemuste saavutamiseks, sh keskkonnakaitses.

1.7   Komitee on veendunud, et EL peaks tegema võimalikult palju selleks, et tagatud oleksid paindlikud süsteemid vajalike eesmärkide saavutamiseks. Need süsteemid peavad arvesse võtma baastööstuse eripära.

1.8   Komitee arutab, kas heitkogustega kauplemise süsteemiga võrdseid meetmeid ei tuleks kohaldada ka importijatele. Esmaeesmärk oleks saavutada range ja jõustatava kokkuleppe kaudu tõhus süsteem kogu maailmas. Sellise kokkuleppe puudumisel ja pidades silmas nende eesmärkide saavutamist, mis EL on endale seadnud, tuleks nii tema territooriumil pakutavate kui ka eksporditud kaupade ja teenuste suhtes tagada võrdne kohtlemine ja võrdsed tingimused.

1.9   Komitee soovitab tungivalt arutada võimalust säilitada ELi heitkogustega kauplemise süsteemi tasuta sertifikaatide andmine neile ettevõtjatele, kelle tulemused on juba tipptasemel ja kes on juba jõudnud oma spetsiifiliste tehnoloogiate füüsikaliste ja termodünaamiliste piiride lähedale. Heitelubade enampakkumise süsteem, mis käivitub alates 2013. aastast, on kindlasti hea süsteem, aga ainult juhul, kui see võetakse omaks ka maailma teistes piirkondades. EL kavatseb kauplemissüsteemi avada ka ELi-välistele ettevõtjatele, püüdes rajada heitkogustega kauplemise süsteemile ülemaailmset turgu.

1.10   Kui heitkogustega kauplemise süsteemi ei majandata energiamahukate tööstusharude suhtes väga ettevaatlikult, võib see põhjustada tööstusele loendamatuid kahjusid. Süsinikdioksiidi leke ei ole küsimus, millele on vaja mõelda alles tulevikus. Leket on esinenud vähemalt viimased 10 aastat, kuna investeeringuid on Euroopast ümber suunatud sellistesse riikidesse nagu USA, Hiina, India, Brasiilia jne. Väga kasulik oleks seda nähtust põhjalikult uurida.

1.11   Materjalides säilinud energiat tuleb korduvalt kasutada, toetades ringlussevõtu operatsioone seal, kus võimalik. Klaas, raud, teras ja alumiinium võivad anda suure panuse. Euroopa ekspordib oma väärismaterjale. Selle asemel tuleks stimuleerida ELi-sisest korduvkasutamist, säästes üksikutes materjalides sisalduvat energiat (2).

1.12   Energiamahukaid tööstusharusid tuleks ergutada tegema pikaajalisi investeeringuid energiasektorisse – ka ühiselt –, eriti taastuvenergiasse, andes neile võimaluse osta energiat mitmeaastaste lepingute alusel ja stabiilsete hindadega.

1.13   Komitee arvates on stabiilne, tõhus ja kestev õigusraamistik äärmiselt oluline. Energiamahukatesse tööstusharudesse investeerimise majandustsüklid kestavad seitse kuni kakskümmend aastat (näiteks kõrgahjude puhul) ja see, et Euroopas on enam kui 30 aastat tehtud oodatust väiksemaid investeeringuid integreeritud terasetsüklisse, ei ole juhus.

1.14   Senised poliitikameetmed on olnud orienteeritud pigem karistamisele kui innovatiivsete töövõtete ja vastutustundliku toimimise ja investeerimise premeerimisele. Seda lähenemisviisi tuleb muuta ja maksusoodustuste abil tuleb toetada selliste ettevõtjate tegevust, kes näitavad, et nad on saavutanud energiatõhususes märkimisväärseid tulemusi.

1.15   Tuleb rõhutada, et juba vahetult enne ELi heitkogustega kauplemise süsteemi rakendamist saavutasid energiamahukad tööstusharud tohutuid tulemusi. Neis sektorites nähti ette uusi vajadusi ja muutuvaid aegu ning ei ole mingit põhjust, miks neid peaks seetõttu rangelt karistama ja riskeerima miljoni väga stabiilse ja kvalifitseeritud (nii otsese kui kaudse) töökoha kaotusega.

1.16   Heade tavade levitamist riikide ja sektorite vahel tuleb kindlasti toetada, näiteks toetuse näol uutele katse- või näidisprojektidele.

1.17   Teadus- ja uuendustegevuse riikliku toetuse meetmed spetsiaalsete eriprogrammidega on osutunud äärmiselt oluliseks. Komitee palub Euroopa Komisjonil, nõukogul ja parlamendil energiatõhususele ja mitmekesistamisele suunatud programme tõhustada ja lisada need püsivalt arengumeetmetesse.

1.18   Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted võivad neile loodud eriprogrammide kaudu anda eesmärkide saavutamisse märkimisväärse panuse. Energiamahukaid ettevõtteid on kõikides turusegmentides. Tipptasemel energiatõhususe saavutamiseks vajalikud kulutused on aga ettevõtte suurusega pöördvõrdelised. Just väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted võivad saavutada üldkokkuvõttes parimaid tulemusi ning neile peaksidki olema suunatud suuremad jõupingutused ja ühtlasi suured ressursid.

2.   Sissejuhatus

2.1   Energiamahukad tööstusharud on kogu Euroopa tootmise väärtusahela alus, sest need toodavad lähtematerjale tööstuskaupade valmistamiseks. Neil tööstusharudel on põhiroll vähese CO2-heitega majanduse arendamisel.

2.2   Õigusnormid, mis on kehtestatud tarbimise vähendamiseks 20 % võrra, on väljakutse selleks, et välja arendada energiamahukate tööstusharude uue põlvkonna tooteid. Turu avamine uutele energiasäästlikele toodetele nõuab palju meetmeid ja stiimuleid.

2.3   Tööstusliku tootmise sektor, mis tagab Euroopa SKPst 17,6 %, võtab 27 % ELi energia lõppnõudlusest. Toorainet tootvad suurtööstused, nt need, kes toodavad kemikaale ja naftakeemiasaaduseid (18 %), rauda ja terast (26 %), tsementi (25 %), on energiamahukad ja moodustavad tööstuslikust energiatarbimisest 70 %.

2.4   Idee vähendada kulusid selleks, et säilitada ja võimalusel tõsta konkurentsivõimet, on innustanud paljusid tööstusharusid, eriti energiamahukaid tööstusharusid, energiatõhusust parandama, mis tähendab, et nende tööstusharude majanduslik potentsiaal on 2020. aastaks väiksem kui teistes sektorites.

Tabel 1

Prognoositav areng ja potentsiaalne energiasääst 2020. aastal  (3)

	2020 (PRIMES 2007) [Mtoe]	2020 (PRIMES 2009 EE) [Mtoe]	Oodatav areng 2020. aastaks ilma lisameetmeteta [%]	2020 Majanduslik potentsiaal [%]	2020 Tehniline potentsiaal [%]
	1	2	3 [=(2-1)/1 (4)100]	4	5
Sisetarbimise bruto miinus mitteenergeetilised kasutusalad	1 842	1 678	–9 %	– 20 % (ELi eesmärk)	ei kohaldata
Energia lõpptarbimine, mis jaotub järgmiselt:	1 348	1 214	–10 %	–19 %	–25 %
tööstus	368	327	–11 %	–13 %	–16 %
transport	439	395	–10 %	–21 %	–28 %
elamumajandus	336	310	–8 %	–24 %	–32 %
teenindus	205	181	–12 %	–17 %	–25 %
Energia muundamine, ülekanne ja jaotus	494	464	–6 %	–35 %	ei kohaldata
Allikas: PRIMES 1., 2. ja 3. tulba puhul ning Fraunhofer Institute 4. ja 5. tulba puhul.

2.5   Siiski ei ole kõiki võimalusi veel täielikult ära kasutatud, seda eelkõige väikeste tööstusharude ja isegi mõne keskmise suurusega tööstusharu puhul (5).

3.   Energiamahukate tööstusharude tehnoloogiline areng

Energiamahukates tööstusharudes uuritakse ja toodetakse mitmeid tooteid ja tehnoloogiaid, mis on vajalikud kliimamuutuste ja teiste ülemaailmsete väljakutsetega tegelemiseks. Energia- ja ressursitõhususe parandamise olulised eeltingimused on aktiivne tööstuspoliitika ja innovatsioon. Teadus- ja arendustegevus peaksid rohkem keskenduma energia- ja ressursitõhusate tehnoloogiliste ja organisatsiooniliste lahenduste leidmisele. Lisaks peavad ettevõtted oma töötajate ja esindajatega parandama energia- ja ressursitõhusust, et edendada toote- ja protsessiinnovatsiooni.

Alljärgnevalt on esitatud ülevaade peamistest energiamahukatest tööstusharudest.

3.1   Keemiatööstus ja naftakeemiatööstus

3.1.1   Keemiatööstuses töötab 1 205 000 töötajat 29 000 ettevõtte kohta ja tööstuse toodangu väärtus on 449 miljardit eurot (2009, Eurostat) ning käive on peaaegu kaks korda suurem, moodustades 1,15 % ELi SKP-st. Ainult 8 % naftast kasutatakse keemiatööstuses kütteainena, suur osa läheb töötlemisse. Töötleva tööstuse osa tööstussektorite energiatarbimisest on 18 %.

3.1.2   Keemiatööstus konverteerib tooraine teiste tööstuste ja tarbijate jaoks vajalikeks toodeteks. Põhitoorained jagunevad orgaanilisteks ja anorgaanilisteks. Anorgaanilised toorained on nt õhk, vesi ja mineraalid. Fossiilkütused ja biomass kuuluvad orgaanilise tooraine kategooriasse.

3.1.3   Umbes 85 % keemiatoodetest toodetakse umbes kahekümnest lihtsast, niinimetatud baaskemikaalist. Baaskemikaalid saadakse omakorda ligikaudu kümnest toorainest ja töödeldakse seejärel ümber umbes 300 vahetooteks. Baaskemikaalid ja vahetooted on klassifitseeritud mahtlastikemikaalidena (bulk chemicals). Vahetoodetest saadakse umbes 30 000 tarbetoodet. Need keemiatooted moodustavad 12 % auto maksumusest (istmepolster, voolikud ja rihmad, turvapadi), 10 % elukoha hinnast (isoleertorud ja elektrisüsteem), 10 % keskmise perekonna kasutatavatest igapäevakaupadest (toidukaubad, rõivad, jalatsid, isiklikud hooldus- ja hügieenitooted).

3.1.4   Süsi, nafta ja maagaas on põhilised toorained enamiku mahtlastikemikaalide tootmiseks. Igas etapis lisandub väärtus: toornaftal on suhteline väärtus 1, kütteainel 2, tüüpilisel naftakeemiasaadusel 10, tüüpilisel tarbekaubal 50.

3.1.5   Fossiilkütused on samuti äärmiselt olulised energiaallikad, milles esikohal on nafta (u 40 %), seejärel süsi (u 26 %) ja maagaas (u 21 %).

3.1.6   Keemiatööstuses kasutatakse väga palju energiat. Umbes 8 % toornafta kogunõudlusest kasutatakse toorainena, ülejäänud osast toodetakse kütust peamiselt transpordi jaoks.

3.2   Värviliste metallide tööstus

3.2.1   Värviliste metallide tööstus on väga laiahaardeline ning hõlmab mitmesuguste materjalide, nagu alumiiniumi, plii, tsingi, vase, magneesiumi, nikli, räni ja paljude teiste materjalide tootmist. Kokku annab sektor otseselt tööd umbes 400 000 inimesele (Eurometaux, juuli 2011). Selle suurim ja kõige tähtsam allharu on alumiiniumitööstus. 2010. aastal oli seal töötajaid 240 000 ja selle käive oli 25 miljardit eurot. Boksiiditoodang oli 2,3 miljonit tonni, alumiiniumitoodang 5,9 miljonit tonni, samas (esmase ja ringlussevõetud) alumiiniumi kogutoodang oli kokku 6 miljonit tonni (270 tehast). Euroopa Komisjoni määratud võrdlusetaloniks on 1 514 kg CO2-ekvivalenti toodetud esmase alumiiniumi tonni kohta.

3.2.2   Mitmed analüüsid on näidanud, et tooraine ja energia on ELi värviliste metallide tööstuse konkurentsivõime kõige olulisemad tegurid. Olenevalt allsektorist moodustavad energia- ja toorainekulud ligikaudu 50–90 % rafineeritud metallide tootmise kogukuludest. Tooraine hinnad on vahemikus 30–85 % kogukuludest, samas kui energiahind on kogukuludest 2–37 %. Tooraine poolest on ELi metallitootmiseks vanametalli ringlussevõtt sama oluline nagu maakide ja kontsentraatide kasutamine.

3.2.3   2005. aastal klassifitseeriti ELi metallitööstuses boksiit, magneesium, räni ja vasekontsentraadid impordisõltuvusest kõige enam puudutatud tooraineks (näiteks 50 % maailma koksiekspordist tuleb Hiinast ja 40 % maailma vasekontsentraadiekspordist tuleb Tšiilist).

3.2.4   Tööstusharu andmetel esineb varustamise riske alumiiniumijääkide, vasejääkide, toorvase ning tsingi- ja pliikontsentraadi suhtes, sama kehtib alumiiniumi- ja vasejääkide, vasekontsentraadi ja toorvase suhtes ka pikas perspektiivis.

3.2.5   Värviliste metallide tööstus on tööstusharu, mis vajab palju elektrienergiat, seda eriti alumiiniumi-, plii- ja tsingitootjate jaoks, kes on suured elektrienergia tarbijad.

3.2.6   Märkimisväärse osa ELi värviliste metallide tarbimisest katab import. Kui olukorda ei suudeta parandada, suureneb see osakaal järsult, samas kui Euroopa tootjad selles sektoris lõpetavad tegevuse. Sellega kaasneks süsinikdioksiidi leke.

3.3   Raua- ja terasetööstus

3.3.1   Euroopa raua- ja terasetööstuses töötab 360 000 inimest ja selle käive oli 2010. aastal 190 miljardit eurot. Kogu energiatarbimise osa ulatub 3 700 gigadžaulini (GJ), mis moodustab ligi 25 % tööstusliku tootmise energiatarbimisest – CO2-heide kokku on ligikaudu 350 miljonit tonni, mis moodustab 4 % ELi koguheitest.

3.3.2   Terase tootmiseks on põhiliselt kaks meetodit. Esimest nimetatakse integreeritud protsessiks ja see põhineb rauamaagist raua tootmisel, ent ka selle meetodi puhul kasutatakse keskmiselt 14 % ulatuses vanarauda. Teine on niinimetatud ringlussevõtu meetod ja see kasutab põhilise toorainena vanarauda, mida sulatatakse elektrikaarahjudes.

3.3.3   Mõlemal juhul seondub energiatarbimine kütusega (põhiliselt kivisüsi ja koks) ja elektrienergiaga. Ringlussevõtu puhul on energiatarbimine palju väiksem (umbes 80 %). Integreeritud protsessis kasutatakse koksiahjusid, paagutusseadmeid, kõrgahjusid ja hapnikkonvertereid.

3.3.4   Hinnanguliselt ulatub integreeritud protsessis tegelik energiatarbimine 17–23 GJ-ni kuumvaltsitud toote tonni kohta [1][SET_Plan_Workshop_2010]. Euroopa tasandil loetakse väiksemat arvu integreeritud tehase puhul heaks võrdlusväärtuseks, samas kui väärtust 21 GJ/t loetakse keskmiseks väärtuseks kogu EL 27-s.

3.3.5   Euroopa tööstuses registreeritud energiatarbimise selge vähenemine (umbes 50 %) viimase 40 aastaga tuleneb osaliselt sellest, et integreeritud protsessi asemel kasutatakse suuremal määral ringlussevõtu meetodit (osakaal on tõusnud 20 %-lt 1970ndail 40 %-le praegu).

3.3.6   Ringlussevõtule ülemineku väljavaade on siiski piiratud vanametalli kättesaadavuse ja kvaliteedi tõttu. Euroopas tekib umbes 80 % integreeritud protsessiga seotud CO2-heitest heitgaasidest. Neid heitgaase kasutatakse suurel määral ära samas tööstuses, et toota umbes 80 % sellele tööstusele vajalikust elektrist [EUROFER_2009a].

3.3.7   2008. aastal ulatus toorterase toodang ELis 198 miljoni tonnini, mis on 14,9 % kogu maailma toodangust (1 327 miljonit tonni) [WorldSteel_2009]. Kümme aastat varem oli veidi väiksema toodanguga (191 miljonit tonni) nende samade Euroopa riikide osa maailma toodangust 24,6 %.

3.4   Keraamikatööstus

3.4.1   Keraamikatööstus annab otseselt tööd 300 000 inimesele ning hõlmab väga erinevaid tooteid, näiteks tellised ja katusekivid, keraamilised torud, seina- ja põrandaplaadid, sanitaartehnikatooted, laua- ja dekoratiivnõud, abrasiivid, tulekindlad tooted ja tehnilised keraamikatooted (6).

3.4.2   Need sektorid hõlmavad ehitusrakendusi, kõrge temperatuuriga protsesse, autotööstust, energeetikat, keskkonda, tarbijakaupu, kaevandamist, laevaehitust, kaitsevaldkonda, lennundust, meditsiiniseadmeid ja palju muud. Keraamikasektoreid iseloomustab nende sõltuvus nii kodumaistest kui ka imporditud toorainetest.

3.4.3   Euroopa keraamikatööstus koosneb suurel määral väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest, mis moodustavad umbes 10 % Euroopa heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvatest käitistest, ent tekitavad vähem kui 1 % heitkogustest.

3.5   Tsement

3.5.1   Euroopa tsemenditööstus pakkus 2010. aastal otseselt tööd 48 000 töötajale, toodang oli 250 miljonit tonni, käive 95 miljardit eurot. Energiatarbimise võrdlusetalon on 110 kWh/tonn – CO2-koguheide oli 3 % ELi koguheitest.

3.5.2   Tsement on põhimaterjal ehitussektoris, samuti tsiviilehituses ja hüdrotehnikas. Tsemenditööstuse tootmisvõimsus on otseselt seotud ehitussektori üldise seisuga ning on tihedalt seotud üldise majandusliku olukorraga.

3.5.3   Euroopa Liidus toodetakse tsementi peamiselt kaasaegse kuivmeetodi abil. Kuivmeetod vajab 50 % vähem energiat kui klinkri põletamine põletusahjus märgmeetodi abil.

3.5.4   2009. aastal toodeti 27 ELi liikmesriigis kokku umbes 250 miljonit tonni tsementi, mis moodustab 8,6 % maailma tsemenditoodangust, mis on kokku u 3 miljardit tonni (7). Maailmas koondub tootmine enamasti Aasiasse (75 %) ja Hiina üksi toodab juba ligi pool kogu maailma tsemendist (54,2 %). See arv näitab, et väga suur osakaal tsemendist toodetakse riikides, kes ei rakenda Kyoto protokolli.

3.5.5   Euroopa tsemenditööstust iseloomustab suur kapitalimahukus (150 miljonit eurot miljoni tonni tootmisvõimsuse kohta) ning kõrge energiatarbimise tase (60–130 kg ühe tonni nafta või naftaekvivalendi kohta ning täiendavalt 90–130 kWh elektrit tonni kohta).

3.5.6   Veel üks Euroopa tsemenditööstuse oluline tunnus on piirkondlike tsemenditurgude asumine alla 200 miili raadiuses.

3.5.7   Tsemenditööstus on üks peamiseid CO2-heite tekitajaid. Selle tekitatud süsinikdioksiidiheited moodustavad umbes 5 % kogu inimtegevuse tekitatud heitest (8). Põhilised CO2-heite allikad tsemenditööstuses on tooraine dekarboniseerimisprotsess ja kütuste põlemine.

3.5.8   Hinnatakse, et ligi 50 % tsemenditehase koguheitest tekib dekarboniseerimisest ja 40 % kütuste põlemisest. Nende kahe protsessi tekitatud CO2-heiteid nimetatakse otseheiteks. Kaudsete heidete (u 10 % tsemenditehaste heitkogustest) allikate hulka kuuluvad transport ja elektritootmine tsemenditehastes kasutamiseks (9).

3.5.9   Tsemendi tootmise sektori areng ELis sõltub suurel määral ELi poliitikast ja otsustest CO2 ja teiste saasteainete heite kohta.

3.5.10   Tsemendisektoris puudutab Euroopa heitkogustega kauplemise süsteem tsemendi tootmist (klinker) pöördahjudes tootmisvõimsusega üle 500 tonni päevas. Viimaste aastate andmed (10) näitavad tsemendisektoris oodatust madalamaid heitkoguseid. CO2 saastekvootide kõrged hinnad võivad osutuda suuremas koguses tsemendi tootmisega võrreldes atraktiivsemaks. Heitkogustega kauplemise süsteemi ülesehitus võib tootmist piirata. Seetõttu peaks saastekvootide eraldamisele eelnema analüüs, et seada jätkusuutlikud eesmärgid, vältida turumoonutusi ning motiveerida ettevõtjaid üheaegselt suurendama energiatõhusust ja vähendama CO2 heitkoguseid.

3.6   Klaasitööstus

3.6.1   Euroopa klaasitööstus annab otseselt tööd 200 000 inimesele; 1 300 tootja ja töötleja toodang oli 2010. aastal 34 miljonit tonni (30 % maailma kogutoodangust). Ühe tonni klaasi ringlussevõtt hoiab ära CO2-heite 670 kg ulatuses. Aastane CO2-heide ulatub umbes 25 miljoni tonnini.

3.6.2   Klaas koosneb peamiselt klaasistuvast materjalist, nagu räni (kvaliteetliiv), leelised räni oleku muutmiseks tahkest vedelaks, peamiselt sooda ja potas, stabilisaatorid klaasi pinna korrodeerumise vähendamiseks (kaltsiumoksiid, magneesium ja alumiiniumoksiid), mõned rafineerimisained ja väikeses koguses teisi lisandeid eri klaasiliikidele mitmesuguste omaduste andmiseks.

3.6.3   Kõige levinum klaasi liigitamine toimub keemilise koostise järgi, mille alusel on neli klaasi põhikategooriat – sooda-lubi-liivklaas, pliikristall ja kristall, boorsilikaatklaas ja eriklaasid.

3.6.4   ELi klaasitööstuse allsektoritest on suurim klaaspakendisektor, mis moodustab kogu klaasitoodangust üle 60 %. Selle sektori tooted on klaasnõud (pudelid ja purgid). Klaasi anumate jaoks toodetakse kõikides ELi liikmesriikides, v.a Iirimaal ja Luksemburgis. Maailmas on suurim klaaspakenditootja EL, kus on umbes 140 klaasivabrikut.

3.6.5   Lehtklaas, mis moodustab umbes 22 % kogu klaasitoodangust, on ELi klaasitööstuse suuruselt teine sektor. See hõlmab valuklaasi ja valtsklaasi tootmist. ELis tegutseb viis valuklaasitootjat ja viis valtsklaasitootjat. 2008. aastal ulatus lehtklaasisektorist tekkinud CO2-heide kokku 7 miljoni tonnini, millest umbes 6,5 miljonit tuleb valuklaasi tootmisest ja umbes 0,5 miljonit tonni valtsklaasi tootmisest (allikas: Euroopa Liidu tehingulogi CITL).

3.6.6   Klaasfilamentkiudu toodetakse ja tarnitakse mitmel kujul – klaaskiust heie, klaaskiust matid, tükeldatud klaaskiud, tekstiillõng, riie, jahvatatud kiud. Selle peamine lõppkasutusala (umbes 75 %) on komposiitmaterjalide, eriti termoreaktiivsete vaikude, aga ka termoplastide tugevdus. Komposiitmaterjalide peamised turud on ehitus, autotööstus ja transpordisektor (50 %) ning elektri- ja elektroonikatööstus.

3.6.7   Mõned andmed CO2-jalajälje kohta:

—	keskmine toodang – 870 000 tonni klaasfilamentkiust tooteid aastas;

—	keskmine CO2-otseheide – 640 000 tonni;

—	keskmine CO2/tonn: 735 kg CO2 / tonni klaasfilamentkiust toodete kohta.

3.6.8   Eriklaasisektor moodustab klaasitööstuse toodangust umbes 6 % ja on suuruselt neljas sektor. Põhitoodete hulka kuuluvad klaas televiisorite ja monitoride jaoks, valgustiklaas (torud ja pirnid), optiline klaas, laboriklaas ja tehniline klaas, boorsilikaatklaas ja keraamiline klaas (kööginõud ja kõrgtemperatuuri majapidamisseadmed) ning elektroonikatööstuse klaas (vedelkristallkuvarid (LCD)).

3.6.9   Majapidamisklaasisektor on üks klaasitööstuse väiksemaid sektoreid ja moodustab kogutoodangust umbes 4 %. See sektor hõlmab lauanõude, kööginõude ja iluasjade, sh joogiklaaside, tasside, kausside, taldrikute, kööginõude, vaaside ja kaunistuste tootmist.

4.   Üldülevaade CO2-heitest 2010. aastal Euroopas

4.1   Euroopa heitkogustega kauplemise süsteem seab piirangu umbes 12 600 rajatise, sealhulgas elektrijaamade, tehaste ja naftarafineerimistehaste heitkogustele. Süsteem katab umbes 40 % ELi kasvuhoonegaaside koguheitest. Analüütikud hindavad tööstustoodangu kohta olemasolevate andmete põhjal, et 2010. aastal suurenes heide 3,2 % võrreldes 2009. aastal registreeritud umbes 11,3 %-lise langusega (Barclays Capital, Nomisma Energia, IdeaCarbon).

4.2   Euroopa Keskkonnaameti andmetel oli ELi kasvuhoonegaaside koguheite maht 2009. aastal umbes 4,6 miljardit tonni. Kui see oleks suurenenud mullu registreeritud tööstusliku süsinikdioksiidiheite muutusega samas rütmis, tähendaks see, et EL oleks oma 2020. aasta eesmärki (4,5 miljardit tonni kasvuhoonegaase) ületanud umbes 300 miljoni tonni võrra. Kliimaküsimustes vastutavate ELi ametnike sõnul jääb EL sellest sihttasemest alla, kui täidab oma taastuvenergia ja tõhususe eesmärgid.

4.3   CO2

ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluv heide suurenes 2010. aastal ühes energianõudluse ja kogu tööstussektori tootmise suurenemisega, mis suurendas ettevõtjate poolt fossiilkütuste kasutamist elektri ja energia tootmiseks (Sikorski).

Gaasi kallinemine sundis soojuselektrijaamu kasutama rohkem sütt, mis eraldab rohkem süsinikdioksiidi.

5.   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märkused

5.1   Väärtusahel sõltub tooraine saadavusest ja kvaliteedist ning Euroopa põhitööstused tarnivad esmaklassilist toorainet. Euroopa töötleva tööstuse eeliseks on kõrge kvaliteet ja pidev uuendustegevus tänu teadustegevusele. Näiteks terasetööstuses sõltub 70 % kvaliteedist valutüübist. Seda kvaliteeti tuleb hoida ja võimaluse korral kindlustada.

5.2   Ilma tugeva, konkurentsivõimelise ja uuendusliku tööstuseta ei suuda Euroopa saavutada ühtegi jätkusuutlikku eesmärki, sealhulgas komisjoni seatud eesmärke CO2-heite alal.

5.3   ELi heitkogustega kauplemise süsteem on piiramise ja kauplemise süsteem ning see viidi sisse olulise vahendina, et saavutada ELi eesmärki vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastaks 2020 vähemalt 20 % võrreldes 1990. aasta tasemega ja 30 % juhul, kui jõutakse rahvusvahelisele kokkuleppele. Süsteem katab umbes 12 500 rajatist energeetika- ja tööstussektoris, mis koos moodustavad peaaegu pool ELi CO2-heitest ja 40 % kasvuhoonegaaside koguheitest.

5.4   ELi heitkogustega kauplemise süsteem toimib tänaseks kolmekümnes riigis (27 ELi liikmesriiki, lisaks Island, Liechtenstein ja Norra). Võrreldes teiste sektoritega, mida süsteem ei hõlma, näiteks transport, on ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvatel käitistel õnnestunud kasvuhoonegaase märkimisväärselt vähendada. Energiamahukaid tööstusharusid kannustab energiakulude pideva suurenemise tõttu siiski alati vajadus energiatõhusust parandada. Põhjalik analüüs, mis käsitleb heitkoguste vähendamist tänu ELi heitkogustega kauplemise süsteemile, oleks väga teretulnud.

6.   Sotsiaal- ja keskkonnaaspekt

6.1   Euroopa tööstussüsteemi, töötajaid ja huve, keskkonda, rahvatervist ja tarbijaid saab kaitsta ainult siis, kui ükski nendest huvidest ei kaalu teisi üles ja kui leitakse parim tasakaal keskkonna-, sotsiaal- ja majanduspoliitika vahel.

6.2   Komitee toetab keskkonna ja ühiskonna jätkusuutlikkuse eesmärki ning määrab kindlaks mõned prioriteetsed sekkumisvaldkonnad, mis nõuavad integreeritud tegevust asjaomase teema terviknägemust silmas pidades.

6.3   Eelkõige on vaja tõhusaid toetusprogramme, et koolituse kaudu toetada erialast arengut, mis on suunatud tehnoloogiliste väljakutsetega toime tulemiseks sobivate oskuste kujundamisele ning energiatõhususe alal rohkem ja paremate tulemuste saavutamisele. Energiamahukaid tööstusharusid iseloomustavad pidevad tootmisprotsessid ning suur vastutus, mistõttu ei tõmba need valdkonnad ligi noori. Vaja on eristiimuleid kutseprogrammide toetamiseks (sh stipendiumid), et säilitada Euroopas oskused selles valdkonnas.

6.4   Tuleb ette näha stiimulid tehnikute ja spetsialistide liikuvuse soodustamiseks, et levitada teadmisi ja häid tavasid riikide tasandil ja piiriüleselt.

6.5   Erilist tähelepanu tuleks pöörata üleminekuperioodidele, tagades piisava abi töötajatele, keda puudutavad ümberstruktureerimisprotsessid, mis tulenevad vajalikest muutustest, mille abil viia tootmine uute vajadustega vastavusse. Avaliku sektori investeeringud peaksid seda protsessi toetama.

6.6   Tõelise pühendumisega tööstuslikele muutustele energiamahukates tööstusharudes peavad kaasnema ühiskonnale ja töötajatele avalduva mõju asjakohased hindamised, et vältida negatiivseid sotsiaalseid tagajärgi ja valmistuda uute tootmismudelite kasutuselevõtuks.

6.7   Äärmiselt tähtis on arendada kodanike teadmisi, arusaamist ja teadlikkust kasust, mida võib saada väga energiatõhusast tööstusest. Selleks tuleb lisaks toodete märgistamise tõhustamisele märkida tooteetikettidele ka tootmisel kasutatud energiatõhusad protsessid. See tähendab topeltmärgistamist, kus lisaks toote märgistamisele märgitakse ka andmed tootmisrajatise kohta, mis on panustanud üldise tõhususe kõrge taseme säilitamisse.

6.8   Energiamahukad tööstusharud vajavad rohkem toetust teadustegevuseks ja innovatsiooniks. ELi praeguses rahastamissüsteemis tuleks rakendada sihtotstarbelisi vahendeid (näiteks nagu jätkusuutlikku tööstust toetav avaliku ja erasektori partnerlus SPIRE), millega anda tööstusprojektidele rohkem võimalusi. Tehnoloogiaplatvormid on kõvasti tööd teinud, et kujundada soodsam keskkond, kus tööstusharud saavad paremini kasutada ELi raamprogramme. Samuti tuleb rõhutada teadus- ja tehnoloogiaorganisatsioonide rolli, sest neil on innovatsiooniahelas äärmiselt tähtis osa, viies idee edasi tööstuslikku rakendusse.

7.   Rahvusvaheline mõõde

7.1   USA, Jaapan, Venemaa, Brasiilia, India ja eriti Hiina (suurim heitkoguste tekitaja, 22 % koguhulgast) peaksid võtma oma vastutuse. Need riigid koos Euroopaga toodavad üle 70 % CO2-heitest (2007). Selleks, et toime tulla probleemidega, mis tulenevad inimtegevusest tingitud temperatuuri tõusust, on tingimata vaja kokkulepet, mis kaitseb kliimat ja meie planeedi heaolu.

7.2   Komitee on mitmel korral avaldanud toetust just sellisele ELi poliitikale, soovitades teha kõik võimaliku, et saavutada õiglane rahvusvaheline kokkulepe, milles oleks jagatud vastutus ja kulud ning võetakse arvesse kõiki tegureid, mitte ainult fakte ja arve.

7.3   Kliimamuutuste valdkonna meetmed saavad olla edukad vaid siis, kui järgmisel, Durbanis toimuval konverentsil suudetakse seada uued, Kyoto protokolli järgsed eesmärgid maailmas suurimaid heitkoguseid tekitavatele riikidele. Euroopa on valmis täitma ka kaugemaleulatuvaid eesmärke, kui saavutatakse ülemaailmne kokkulepe. Komitee toetab seda tingimusel, et Euroopa ettevõtjate ja töötajate jätkusuutlikkuse huvides väljendatud kaalutlused lisatakse kokkuleppesse ja et neid järgitakse.

---

(1)  ELT C 218, 23.7.2011, lk 38.

(2)  ELT C 107, 6.4.2011, lk 1; ELT C 218, 23.7.2011, lk 25.

(3)  SEK(2011) 779 lõplik.

(4)  Andmed majandusliku potentsiaali kohta energia muundamise sektoris põhinevad energeetika peadirektoraadi arvutustel.

(5)  Energiatõhususe kava 2011, KOM(2011) 109 lõplik; mõjuhindamise uuring, ibid, punkt 3. ELT C 218, 23.7.2011, lk 38; ELT C 318, 29.10.2011, lk 76.

(6)  ELT C 317, 23.12.2009, lk 7.

(7)  Teabearuanne „Euroopa tsemenditööstuse areng”, CCMI/040, CESE 1041/2007.

Cembureau, Evolution and Energy Trends – Cembureau koduleht, mai 2011.

(8)  „Carbon dioxide emissions from the global cement industry”, Ernst Worrell, Lynn Price, Nathan Martin, Chris Hendriks, Leticia Ozawa Meida. Annual Review of Energy and the Environment, e), November 2001, Vol. 26, lk 303–329.

(9)  Vanderborght B., Brodmann U., 2001. „The Cement CO2 Protocol: CO2 Emissions Monitoring and Reporting Protocol for the Cement Industry.” Guide to the Protocol, version 1.6 – www.wbcsdcement.org.

(10)  Väljaandes Euronews 2006. aasta mais avaldatud raport.

---