23.7.2011

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/101

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta ettevõtjasisese üleviimise korral”

KOM(2010) 378 lõplik – 2010/0209 (COD)

2011/C 218/19

Raportöör: Oliver RÖPKE

29. septembril 2010 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu konsulteerida vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta ettevõtjasisese üleviimise korral”

KOM(2010) 378 lõplik – 2010/0209 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 24. märtsil 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 471. istungjärgul 4.–5. mail 2011 (4. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 6.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni jõupingutusi sätestada direktiivi ettepanekus kolmandate riikide kodanike liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta ettevõtjasisese üleviimise korral ajutiselt lähetatud töötajatele läbipaistvad ja ühtlustatud riiki lubamise tingimused.

1.2   Siiski on komiteel tõsiseid kahtlusi direktiivi ettepaneku sisu teatud osade suhtes, samuti viisis, kuidas Euroopa Komisjoni suhtles Euroopa sotsiaalpartneritega enne ettepaneku avaldamist.

1.3   Komitee peab kahetsusväärseks, et direktiivi ainsaks õiguslikuks aluseks valiti Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 79, arvestades, et direktiiv sisaldab olulisi sätteid, mis käsitlevad juhtivtöötajate, spetsialistide ja kõrgharidusega praktikantide tööõigusest tulenevat seisundit ning mõjutab seepärast oluliselt liikmesriikide tööturgu. Seepärast tuleb selliste algatuste puhul sotsiaalpartneritega ametlikult konsulteerida vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 154, enne kui komisjon esitab konkreetse direktiivi ettepaneku. Selline konsulteerimine oleks olnud kooskõlas Lissaboni lepingu eesmärgiga suurendada ELis sotsiaaldialoogi rolli, samuti oleks see andnud võimaluse lahendada juba enne dokumendi avaldamist mõned nüüd esilekerkinud erimeelsused sotsiaalpartneritega.

1.4   Direktiivi ettepanek, millega sätestatakse kolmandate riikide kodanike ja nende pereliikmete riiki sisenemise tingimused ettevõtjasisese üleviimise raames, ei hõlma mitte ainult suhteliselt väikest juhtivtöötajate kategooriat, vaid ka spetsialiste ja kõrgharidusega praktikante. Siiski on komitee on arvamusel, et kui direktiivis keskendutaks ainult juhtivtöötajatele, siis võetaks selles paremini arvesse nimetatud töötajate kategooria konkreetset positsiooni ja vajadusi. Veelgi tähtsam on aga see, et palga ja töötingimuste osas kohaldatakse võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtet kõigile direktiiviga hõlmatud töötajatele ja välistatakse direktiivi kuritarvitamine.

1.5   Seepärast teeb komitee ettepaneku kehtestada ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate võrdne kohtlemine vastuvõtva riigi töötajatega või alaliste töötajatega mitte ainult palga, vaid kõigi töötingimuste osas. See võrdsus ei tohi piirduda üldiselt kohaldatavate kollektiivlepingutega, vaid see peab kehtima kõigi õigusaktide ja kollektiivlepingute, sh ettevõtete kokkulepete puhul. Komitee arvates tuleks perekonna taasühinemine reguleerida sarnaselt ELi sinist kaarti käsitleva direktiiviga (direktiiv 2009/50/EÜ).

1.6   Ettepaneku avaldamine leiab aset ELi ajaloo suurima finants- ja majanduskriisi ajal. Mõned liikmesriigid on majanduse taastumisest jätkuvalt veel väga kaugel ja tööpuudus neis on nii kõrge, et tõenäoliselt hakkab ELis ränne suurenema. Oma 2011. aasta iga-aastases majanduskasvu analüüsis (1) viitab Euroopa Komisjon konkreetselt ohule, et isegi majanduskasvu taastumine ei tarvitse kaasa tuua töökohtade loomiseks vajalikku dünaamikat ja seepärast on vaja ELis suurendada olemasoleva tööjõupotentsiaali suhteliselt madalat kasutamise määra. Teiselt poolt – ning kooskõlas viimase ühise tööhõivearuandega (2010) – võtab komitee arvesse, et teatud liikmesriikides ja tööhõivekategooriates valitseb jätkuvalt tööjõupuudus.

1.7   Kõnealuseid töötajaid tuuakse üle ka nendest kolmandatest riikidest, kus palgad ja sotsiaalkaitse tase on veel oluliselt madalamad kui ELis. Seepärast on vaja direktiivi järgimist tõhusalt kontrollida, vältides samas ettevõtete koormamist mittevajaliku bürokraatiaga. Selleks töötab Euroopa Komisjon praegu koos liikmesriikidega välja elektroonilist teabesüsteemi, mille abil lihtsustada piiriülest halduskoostööd vastavalt töötajate lähetamise direktiivile (direktiiv 96/71/EÜ). See süsteem peaks hõlmama ka kolmandate riikide kodanike ettevõtjasiseseid üleviimisi.

1.8   Komitee on arvamusel, et „juhtivtöötaja”, „spetsialisti” ja „kõrgharidusega praktikandi” mõisted tuleks täpsemalt määratleda, et tagada asjaomastele äriühingutele suurem õiguskindlus ja samuti see, et nad ei lähe kaugemale kohustustest, mis on sätestatud teenustekaubanduse üldlepingus ja kolmandate riikidega sõlmitud kahepoolsetes lepingutes. Kõnealused mõisted tuleks sõnastada nii, et nad hõlmaksid just täpselt neid kolme kõrgelt kvalifitseeritud töötajate kategooriat, kelle üleviimiste reguleerimiseks on direktiiv mõeldud.

1.9   Komitee on seisukohal, et kui direktiiv vastab nimetatud nõuetele, siis võib see tõepoolest aidata muuta lihtsamaks oskusteabe ettevõtjasisest edasiandmist ELi ja parandada ELi konkurentsivõimet.

2.   Direktiivi ettepanek

2.1   Kõnealuse direktiivi eesmärk on lihtsustada nii ELis kui ka väljaspool ELi üksusi omavatel kontsernidel viia kolmandate riikide kodanikke, kes töötavad väljaspool ELi asuvas äriühingus, üle tütarettevõtetesse või filiaalidesse ELi liikmesriikides. Üle peaks saama viia juhtivtöötajaid, spetsialiste ja kõrgharidusega praktikante.

2.2   Juhtivtöötaja on juhtival kohal töötav isik, kes põhimõtteliselt juhib vastuvõtvat üksust ja kelle tegevust jälgib või juhib äriühingu juhatus või aktsionäride nõukogu või samalaadne organ.

2.3   Spetsialist on isik, kes omab vastuvõtva üksuse seisukohalt olulisi ja eriomaseid teadmisi, võttes arvesse mitte ainult vastuvõtvale üksusele omaseid teadmisi, vaid ka seda, kas asjaomasel isikul on selliseks tööks või tegevuseks vajalikke erialaoskusi, mis eeldavad tehnilisi eriteadmisi.

2.4   Kõrgharidusega praktikant on ülikoolis või tehnikakõrgkoolis vähemalt kolmeaastase kõrgharidusprogrammi läbimist tõendava diplomiga isik, kes viiakse üle selleks, et laiendada tema teadmisi ettevõtja kohta ning võimaldada tal hankida kogemusi, et valmistada teda ette juhtivtöötaja ametikohale ettevõtja sees.

2.5   Direktiiviga ei ole kavas hõlmata teadlasi, sest nende kohta kehtib juba eraldi direktiiv (direktiiv 2005/71/EÜ).

2.6   Liikmesriigid võivad nõuda, et üleviidaval töötajal oleks enne üleviimist vähemalt 12-kuuline tööleping sama kontserniga ja samuti võivad nad piirata sel viisil riiki lubatavate inimeste arvu. Selliste üleviimiste kestus on juhtivtöötajate ja spetsialistide puhul piiratud kuni kolme aastaga ja kõrgharidusega praktikantide puhul kuni ühe aastaga.

2.7   Selle atraktiivsust peaksid suurendama riiki lubamise kiirmenetlus ja ühtne elamis- ja tööluba.

2.8   Ettevõtjasiseselt üleviidud töötajad võivad töötada ka teises liikmesriigis asuvas mistahes muus üksuses, mis kuulub samasse kontserni, ja vastuvõtva üksuse muudes liikmesriikides asuvate klientide juures, tingimusel, et selline üleviimine teise liikmesriiki ei ületa 12 kuud. Sellel reeglil on siiski ka erandid.

2.9   Tuleb järgida vastuvõtvas riigis kehtivaid miinimumpalga määrasid ja/või kollektiivlepinguid. Samuti tuleb austada õigusi, nagu ühinemisvabadus, ametiühingute või tööandjate assotsiatsioonidega liitumise ja neis tegutsemise võimalus, diplomite tunnustamine riigis kehtiva korra kohaselt, juurdepääs kaupadele ja teenustele ja sotsiaalkindlustussüsteemidele. Kuid eesmärk ei ole vastuvõtva riigi töö- ja sotsiaalõiguse kohaldamine tervikuna.

3.   Sissejuhatus

3.1   Rändepoliitika on pärast Amsterdami lepingu jõustumist liikunud osaliselt ELi pädevusse. Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu on mitmel korral otseselt nõudnud ELi rändepoliitika väljatöötamist (1999. aastal Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldused, 2004. aastal vastu võetud Haagi programm, 2009. aasta Stockholmi programm ning sisserände- ja varjupaigapakt).

3.2   Pärast rohelise raamatu vormis toimunud avalikku arutelu avaldas Euroopa Komisjon 2005. aastal „Poliitikakava seadusliku rände kohta”, milles komisjon kuulutas välja mitmed direktiivi ettepanekud tööjõu rände kohta. 25. mail 2009 võttis nõukogu vastu direktiivi (2) kõrgelt kvalifitseeritud töötajate sisserände kohta (sinise kaardi direktiiv), arutelud ühtse loa direktiivi üle on nõukogus ja Euroopa Parlamendis veel käimas. Samaaegselt käesolevas arvamuses käsitletava direktiivi ettepanekuga avaldas Euroopa Komisjon ka direktiivi ettepaneku hooajatöö kohta.

3.2.1   Kõigepealt avaldas komisjon 2001. aastal horisontaalse direktiivi ettepaneku, mis hõlmaks kõiki töö eesmärgil toimuva sisserände vorme. Nüüd on komisjon otsustanud käsitleda teemat sektoripõhiselt, sest horisontaalne õigusakt ei osutunud teostatavaks.

3.3   13. juulil 2010 avaldas Euroopa Komisjon direktiivi ettepaneku ettevõtjasiseste üleviimiste kohta, mille eesmärk on ühtlustada kogu ELis eeskirjad, mis käsitlevad nende kolmandate riikide kodanikest töötajate riiki lubamist, kes viiakse üle väljaspool ELi asuvast ettevõttest samasse kontserni kuuluvasse ettevõttesse, mis asub ELis.

3.4   Direktiivi eelnõus on sätestatud eeskirjad nende töötajate kohta, kes on kolmanda riigi alalised elanikud ja kodanikud, kellel on tööleping selles riigis asuvasse kontserni kuuluva ettevõttega ja kes viiakse kõnealusest ettevõttest üle seotud ettevõttesse mõnes ELi liikmesriigis.

3.5   Seletuskirjas väidab Euroopa Komisjon, et kavandatud direktiiv peaks aitama saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke: läbipaistvate ja ühtlustatud riiki lubamise tingimuste kehtestamine ajutiselt lähetatavate töötajate kategooria osas peaks võimaldama kiiresti reageerida rahvusvaheliste äriühingute vajadusele viia ettevõtjasiseselt kolmandatest riikidest üle juhtivtöötajaid ja spetsialiste. Üleviimised peaksid võimaldama valmistada kõrgharidusega praktikante ette juhtivatele kohtadele asumiseks kontserni sees. Komisjon on veendunud, et kavandatud direktiiv aitab vähendada üleliigseid haldustõkkeid, kaitstes samal ajal töötajate õigusi ja pakkudes ka majanduslikult rasketel perioodidel piisavaid tagatisi.

3.6   Euroopa rändepoliitika põhimõtteline eesmärk peaks olema ühelt poolt tõmmata ligi tipptalente, tagades samas, et ei oleks võimalik rikkuda töö- ja sotsiaalõiguse standardeid ning et selle vältimiseks oleksid olemas asjakohased täiendavad kontrollimeetmed. Kuigi kõnealuse direktiivi eesmärk ei ole esmajoones jätkusuutlik ränne, tuleks seda vajadust arvesse võtta.

3.7   Piiriüleste üleviimiste edendamine nõuab keskkonda, kus valitseb aus konkurents ja kus austatakse töötajate õigusi, sh turvalise õigusliku staatuse loomist ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatele. Ettepanekus on sätestatud ka mõned ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate õigused, näiteks vastuvõtvas riigis kehtivates kollektiivlepingutes sätestatud töötasu maksmine, kuid eesmärk ei ole vastuvõtva riigi tööõiguse kohaldamine tervikuna. Juhtivtöötajate tasu on valdavalt kõrgem kui vastav miinimumpalk, aga spetsialistide ja kõrgharidusega praktikantide puhul ei tarvitse see nii olla.

3.8   Oma arvamuses teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta” (3) väljendas komitee seisukohta, et kuna sisserändajatest töötajaid puudutavad õigusaktid on seotud tööturu arengutega, siis on vajalik riigiasutuste ja sotsiaalpartnerite dialoog sellel teemal. Samuti kinnitas komitee oma arvamuses „Ettepanek: nõukogu direktiiv kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta”, (4) et iga liikmesriik võiks koostöös sotsiaalpartneritega otsustada, millist laadi sisserännet riik vajab.

3.9   Arvamuses teemal „Sisserännanud töötajate integreerimine” (5) väljendas komitee seisukohta, et integreerimine töökohal võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tingimustes on väljakutse ka sotsiaalpartneritele, kellel tuleb sellist integreerimist edendada kollektiivläbirääkimistel ja sotsiaaldialoogis, samuti ELi tasandil.

3.10   Eespool öeldust peaks olema selge, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on veendunud, et sotsiaalpartnerid peaksid olema õigusloomeprotsessi kaasatud nii liikmesriikide kui ka Euroopa tasandil.

3.11   Seoses ettevõtjasiseste üleviimistega tuleb EList väljapoole toimuva liikuvuse puhul kaaluda, millistel tingimustel tohib ELi liikmesriikide kodanikke kolmandatesse riikidesse üle viia. Erilist tähelepanu tuleb pöörata sellele, et direktiivi ettepanekuga ei kahjustataks ELi suutlikkust täita teenuskaubanduse üldlepingu (GATS) 4. osa raames võetud vastastikke kohustusi ning sõlmida kahepoolseid lepinguid. See on eriti oluline valdkondades, nagu ehitustööstus, mis seni ei ole teenuskaubanduse üldlepinguga hõlmatud.

4.   Üldised kaalutlused

4.1   Euroopa sotsiaalpartnerite esmane reaktsioon direktiivi ettepanekule oli äärmiselt eripalgeline. Näiteks BUSINESSEUROPE tervitas ettepanekut põhimõtteliselt ning on seisukohal, et see aitab muuta ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate riiki lubamise protsessi läbipaistvamaks ja lihtsamaks. Siiski on BUSINESSEUROPE ettepanekute mõnede sätete suhtes kriitiline. Eelkõige puudutab see võimalust nõuda eelnevat 12kuulist töösuhet lähetava kontserni sees. Lisaks võib liikmesriikide piiramine soodsamate eeskirjade kohaldamisel tuua kaasa praegu kehtivate riiklike eeskirjade kahjustamise.

4.2   Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon seevastu väljendas direktiivi ettepaneku üle tõsist muret ja kutsus komisjoni üles seda tagasi võtma. Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon kritiseeris otsust kasutada direktiivi ainsa õigusliku alusena Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 79, arvestades, et nii kõnealusel direktiivil kui ka hooajalisi töötajaid käsitleval direktiivil on oluline mõju liikmesriikide tööturule. Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon nõuab, et selliste ettepanekute osas tuleb konsulteerida sotsiaalpartneritega vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 154. Samuti oli Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon arvamusel, et ettepanek ei taga ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate võrdset kohtlemist ega ka järelevalvemehhanisme ja sanktsioone eeskirjade rikkumise korral.

4.3   Rändepoliitika seisukohast on kõnealuse lähenemisviisi puhul vähemalt osaliselt tegemist korduvrände kontseptsiooni jätkamisega. Igal juhul on tegemist mööduva, ajutise rändega. Seda kontseptsiooni hinnatakse integratsioonipoliitika ja tööturu poliitika seisukohast sageli valesti. Kui Euroopas peaks mõnes riigis, sektoris ja kutsealal pikas perspektiivis valitsema spetsialistide ja noorte elanike puudus, siis tuleks selle lahendamiseks rakendada esmalt Euroopa-siseselt jõulisemaid koolitusega seotud meetmeid ja kasutada ära tööjõu vaba liikumist ELis. Alles seejärel tuleks kaaluda kontrollitud tööjõurännet koos aja jooksul kasvavate õiguste ning väljavaatega saada luba asjaomases riigis kauem elada;

4.4   Teised seevastu peavad korduvrände ja ajutise rände kontseptsiooni õigeks vahendiks, millega soodustada seda, et Euroopasse rändavad kõrgelt kvalifitseeritud töötajad, kes saavad seejärel saadud kogemusi kasutada päritoluriigis. Samal ajal võimaldab see Euroopal saavutada oma konkurentidega võrdsed lähtetingimused ülemaailmses konkurentsis tipptalentide pärast.

4.5   Ajutise rände lähenemisviisi eri versioonid on mõnes liikmesriigis juba varem läbi kukkunud: kuna eeldati, et ränne on ajutine, siis jäeti unarusse investeeringud integratsioonimeetmetesse. Nende läbikukkumiste mõju pole seni veel täielikult korvata suudetud;

4.6   2007. aastal avaldas Euroopa Komisjon olulise teatise (6) Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahelise korduvrände ja liikuvuspartnerluse kohta, milles toodi välja selle kontseptsiooni eelised, aga samuti eripärad. Komitee andis sellesse arutellu objektiivse panuse omaalgatusliku arvamusega, (7) milles tunnistati, et ajutise vastuvõtu kord võib olla ka kasulik ja et õigusaktide praegune jäikus on korduvrände peamine takistus.

4.7   Loomulikult on see seotud ka perekondade taasühendamise teemaga, mis muutub järjest olulisemaks siis, kui ajutine ränne kestab mitmeid aastaid või kui see muutub püsivaks sisserändeks. Seepärast tuleks perekonna taasühinemine reguleerida sarnaselt ELi sinist kaarti käsitleva direktiiviga (direktiiv 2009/50/EÜ).

4.8   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on paljudes arvamustes rõhutanud integratsiooni tähtsust (8).

4.9   EL ja liikmesriikide asutused peavad tegema koostööd integratsioonipoliitika edendamiseks. Komitee rõhutas hiljuti, (9) et ühine sisserändepoliitika peab hõlmama ka integratsiooni, mis on vastastikuse kohanemise kahesuunaline ühiskondlik protsess, mille osapooled on sisserändajad ja vastuvõttev ühiskond ning mida tuleb toetada hea juhtimisega Euroopa Liidu, riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil. Arvamuses „Integratsioon ja sotsiaalmeetmete kava” (10) tegi komitee ettepaneku integratsiooni läbivaks kaasamiseks ELi eri poliitilistesse, õiguslikesse ja rahalistesse vahenditesse, et edendada integreerimist, võrdset kohtlemist ja mittediskrimineerimist.

4.10   Praegu arutlusel olev direktiivi eelnõu on siiski nende integratsioonile suunatud jõupingutustega vastuolus, sest eeldus, et ränne on ajutine, võib takistada integratsioonimeetmeid.

4.11   Ebaausa konkurentsi vältimiseks peaks ettevõtjasiseselt üleviidud töötajatel olema kontserni kohalike töötajatega vähemalt samad töötingimused. See ei puuduta mitte ainult miinimumpalka, vaid kõiki vastuvõtvas riigis kehtivaid tööõiguse standardeid, s.o vastuvõtva liikmesriigi kogu tööõigust tuleb täielikult kohaldada.

4.12   Nende õigustega seoses kinnitas komitee oma arvamuses „Roheline raamat ELi lähenemisviisi kohta majandusmigratsiooni juhtimisele” järgmist (11): „Antud arutelu lähtepunktiks peab olema mittediskrimineerimise põhimõte. Sisserännanud töötajatel – olenemata nende elamis- ja tööloa pikkusest – peavad olema samasugused majanduslikud, töö- ja sotsiaalsed õigused kui teistel töötajatel.”.

4.13   Oma arvamuses ühtse loa direktiivi kohta (12) rõhutas komitee sotsiaalpartnerite rolli erinevatel tasanditel (ettevõtte, sektori, riigi ja Euroopa tasand) võrdse kohtlemise edendamisel töökohal. Siinkohal tuleb oluliste osalejatena nimetada ka Euroopa töönõukogusid, sest kõnealuses eelnõus käsitletakse ju valdavalt suuri kontserne paljude üksustega.

4.14   Eriti tähtis on kontrollida eeskirjadest kinnipidamist. Komitee märkis oma arvamuses teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse karistused ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele”, (13) et järelevalvet ei ole lihtne teostada, sest järelevalveasutustel ei ole piisavalt personali, esineb raskusi kohustuste jagamisel asjaomaste asutuste vahel ning järelevalvet vajavaid ettevõtteid on palju. Seepärast peavad liikmesriigid tagama, et järelevalveasutustel on olemas vajalikud vahendid, mis võimaldavad neil oma ülesandeid tulemuslikult täita.

4.15   Direktiivi reguleerimisala on määratletud liiga ebaselgelt ja üldiselt: eeskätt tuleb selgelt määratleda mõiste „spetsialist”, vältimaks olukorda, kus tegelikult kõik kontserni töötajad võivad mõnes liikmesriigis asuvas üksuses kuni kolm aastat töötada. Ka mõiste „kõrgharidusega praktikant” tuleks uuesti läbi vaadata, nii et kõrgharidusega praktikantidena saaks üle viia tõepoolest ainult neid inimesi, keda valmistatakse ette väga konkreetsete juhtimiskohustuste täitmiseks. Lähtuda tuleks ELi 2005. aasta GATSi pakkumise sõnastusest.

4.16   Teatud sektorite väljajätmist direktiivi kohaldamisalast tuleks kaaluda siis, kui seda nõuavad üksmeelselt nii asjaomase sektori tööandjad kui ka ametiühingud.

4.17   Ühest liikmesriigist teise üleviimise korral tekivad praktilised probleemid üleviidava isiku väljateenitud palga maksmisel. Mure, mida pidevalt väljendatakse teistest liikmesriikidest töötajate üleviimisega (töötajate lähetamise direktiivi reguleerimisalas) kaasneva palgadumpingu pärast, on põhjendatud ka seoses käesoleva ettepaneku reguleerimisalaga. Näiteks rõhutatakse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses „Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega: selle eeliste ja võimaluste tõhustamine, tagades töötajate kaitse”, (14) et kontrollimisvõimaluste puudused võivad tekitada probleeme.

5.   Konkreetsed märkused

5.1   „Spetsialisti” mõiste on segadust tekitav ning põhimõtteliselt sobib see peaaegu igasuguse töö hõlmamiseks, sest nõutakse vaid „erialaoskuste olemasolu”. See määratlus („isik, kes omab vastuvõtva üksuse seisukohalt olulisi ja eriomaseid teadmisi; võttes arvesse mitte ainult vastuvõtvale üksusele omaseid teadmisi, vaid ka selliseks tööks või tegevuseks vajalikke erialaoskusi, mis eeldavad tehnilisi eriteadmisi”) on palju laiem kui vastav määratlus GATSi lepingu ELile kohustuslikus osas, sest ei nõuta mingeid „eriomaseid teadmisi” (15) (saksakeelses versioonis). See tähendab, et iga spetsialisti võib üle viia, mis suurendab märkimisväärselt palgasurve tekkimise ohtu.

5.2   Kuigi ettevõtjasisest üleviimist kasutavad praegu peamiselt suured rahvusvahelised kontsernid, tuleks kuritarvituste vältimiseks kehtestada vastuvõtvale üksusele miinimumnõuded. Näiteks tuleks sellelt igal juhul nõuda teatud suurust, selleks et vältida kuritarvitusi, mille puhul kasutatakse ettevõtjasiseseid üleviimisi ühest isikust, s.o ainult üleviidud juhtivtöötajast või spetsialistist koosneva ettevõtte loomiseks.

5.3   Samuti tuleks tagada, et (kontserni kuuluvad) renditöötajate vahendamisega tegelevad ettevõtted ei saaks viia töötajaid üle kontserni teistesse üksustesse.

5.4   Direktiivi ettepanekus on sätestatud, et liikmesriigid lükkavad ettevõtjasisese üleviimise taotluse tagasi juhul, kui tööandjat või vastuvõtvat üksust on kooskõlas siseriiklike õigusaktidega karistatud mitteametliku töö ja/või ebaseadusliku töölevõtmise eest. Seda tuleks laiendada ka juhtudele, kui tasustamisel ei peeta kinni kollektiivläbirääkimistel kokkulepitud miinimumpalgatasemest. Proportsionaalsuse huvides tuleks tööandjaid üleviimiste taotlemisel välistada ainult ajutiselt ja mitte alaliselt, nagu on sätestatud ettepanekus. Samuti peaks olema võimalus diferentseerimiseks vastavalt õigusrikkumise raskusastmele.

5.5   Samuti ei piisa vaid võimalusest naasta saatjariigi üksusesse. Pigem tuleks sätestada vähemalt see, et tööleping peab kehtima lähetuse lõppemisest kauem, et vältida töötajate värbamist vaid üleviimiseks.

5.6   Direktiivi eelnõus on sätestatud siseriiklike õigusaktide järgimine ainult palkadega seoses. Sellises tundlikus valdkonnas, nagu ettevõtjasisesed üleviimised, tuleks direktiivis siiski sätestada, et ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate osas tuleb järgida kõiki vastuvõtva riigi tööõiguse sätteid (nii õigusaktidest kui ka kollektiivläbirääkimistest tulenevaid) ja et lähetav organisatsioon või vastuvõttev üksus peaks enne üleviimist võtma kohustuse neist sätetest kinni pidada. Otsustava tähtsusega on see, et välditakse ebapüsivaid töökohti ja erinevat kohtlemist võrreldes kohalike töötajatega.

5.7   Direktiivi artikli 16 järgi on liikmesriikidel põhimõtteliselt volitus väljastada elamis- ja töölube ka muude liikmesriikide territooriumile, kuid liikmesriikide asutustel pole siiski volitusi selliste lubade väljastamiseks. Samuti ei saa EL seda pädevust üle anda, sest ka ELil endal pole volitust väljastada liikmesriikidesse elamis- ja töölube. Lisaks sellele ei anta teisele liikmesriigile ühtegi võimalust mingil viisil kontrollida esimeses liikmesriigis koos elamisloaga väljastatud tööluba. Seepärast tuleb selgelt väljendada, et luba kehtib ainult selle väljastanud liikmesriigis.

5.8   Samuti pole praegu selge, millist süsteemi kohaldatakse siis, kui töötaja viiakse edasi üle teise liikmesriiki, sest siis on tegemist üleviimisega ühest liikmesriigist teise. Igal juhul on vaja näha ette liikmesriikidevahelise halduskoostöö erimenetlus.

5.9   Ettepanekus on sätestatud lihtsustatud menetluse kasutuselevõtt, kuid ei ole täpselt selge, milles need lihtsustused seisnevad. Kiirmenetlus ei tohi kahjustada kontrollimise täpsust: igal juhul tuleb tagada, et asutused saavad iga juhtumit hoolikalt ja ilma viivitusteta uurida, eriti mis puudutab palkade maksmist.

5.10   Võimalikud peavad olema kuni kolmeaastased lähetused. Sellise kestusega lähetusi ei saa enam käsitleda kontsernisiseselt vajalike lühiajaliste lähetustena. Üleviidav töötaja peaks olema vastuvõtvas riigis tavapäraselt protsessidesse integreeritud. Seepärast tuleks igal juhul kohaldada vastuvõtva riigi tööõigust ja sotsiaalõigust tervikuna.

5.11   Paljudes sektorites ületavad kolmeaastased lähetused töölepingute tavapärase kestuse. Kuid kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil riiki sisenemise kohta on juba vastu võetud raamdirektiiv 2009/50/EÜ (sinise kaardi direktiiv).

5.12   Lisaks sellele ei saa miinimumpalgad alati palgadumpingut ära hoida, sest eelnõus on sätestatud, et juhul kui isik viiakse omakorda üle teise liikmesriiki, siis tuleb kohaldada loa väljastanud riigis kohaldatavaid tingimusi. See tooks kaasa selle, et kohaldatakse mitte selle liikmesriigi miinimumpalka, kus tööd tehakse (mis võib olla kõrgem), vaid loa väljastanud riigis kehtivat miinimumpalka. Seepärast tuleks igal juhul selgelt märkida, et üleviidud isikule tuleb maksta selle riigi miinimumpalga, kus ta tegelikult töötab. Tuleb tagada, et kohaldatakse kõiki kollektiivlepingute sätteid ja samuti võrdse kohtlemise põhimõtet.

5.13   Käesolevas arvamuses käsitletav direktiivi eelnõu ei anna üleviidavatele töötajatele mingit võimalust oma tööandja vastu Euroopa Liidus kohtusse pöörduda: kolmandatest riikidest üleviidud töötajate puhul oleks pädev kohus – näiteks vastuvõtvas riigis kollektiivlepingutele vastavate palkade maksmist puudutavatel juhtudel – üldjuhul lähetav riik ja mitte vastav liikmesriik. See muudaks põhjendatud kaebuste esitamise ettevõtjasiseselt üleviidud töötajate jaoks vastuvõetamatult raskeks. Kuid juurdepääs õigusele kuulub demokraatliku ühiskonna põhimõtete hulka ja peab seega vastuvõtvas riigis tagatud olema.

5.14   Komitee kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles töötama selle nimel, et edasise seadusandlusprotsessi käigus kõrvaldada nimetatud puudused kõnealusest direktiivi ettepanekust, tagamaks, et direktiiv saaks anda tõelise positiivse panuse vajaliku oskusteabe ettevõtjasisese ELi edasiandmise lihtsustamisse.

---

(1)  KOM (2011) 11 lõplik, 12.1.2011.

(2)  KOM(2007) 637 ja 638, 23.10.2007.

(3)  ELT C 27, 3.2.2009, lk 108.

(4)  ELT C 27, 3.2.2009, lk 114.

(5)  ELT C 354, 28.12.2010, lk 16.

(6)  KOM(2007) 248 lõplik.

(7)  ELT C 44, 16.2.2008, lk 91

(8)  Vt EMSK arvamused: ELT C 125, lk 112, 27.5.2002; ELT C 80, lk 92, 30.3.2004; ELT C 318, lk 128, 23.12.2006; ELT C 347, lk 19, 18.12.2010, ELT C 354, lk 6, 28.12.2010; EMSK arvamus integratsiooni uute väljakutsete kohta (raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos).

(9)  ELT C 48, 15.2.2011, lk 6.

(10)  ELT C 347, 18.12.2010, lk 19.

(11)  ELT C 286, 17.11.2005, lk 20,.

(12)  Vt allmärkus 4.

(13)  ELT C 204, 9.8.2008, lk 70.

(14)  ELT C 224, 30.8.2008, lk 95.

(15)  Tõlkija märkus: puudutab ainult saksakeelset versiooni, eestikeelses versioonis nimetatakse „eriomaseid teadmisi”.

---