Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreeditkorraldustele ja otsearveldustele tehnilised nõuded ja muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009”

KOM(2010) 775 lõplik – 2010/0373 (COD)

2011/C 218/13

Raportöör: Joachim WUERMELING

Vastavalt 18. jaanuaril ja 28. jaanuaril 2011 otsustasid Euroopa Parlament ja nõukogu konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114 kohaselt järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreeditkorraldustele ja otsearveldustele tehnilised nõuded ja muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009”

KOM(2010) 775 lõplik – 2010/0373 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 5. aprillil 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 471. istungjärgul 4.–5. mail 2011 (5. maiistungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 137, vastu hääletas 8, erapooletuks jäi 19.

1.   Komitee järeldused ja soovitused

1.1   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab Euroopa Komisjoni ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) loomisel. See on oluline samm siseturu lõpuleviimise poole, et mittesularahalisi euromakseid oleks võimalik teostada ühelt kontolt üle-euroopaliselt ühtse maksekorra alusel.

1.2   Siiski peab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vajalikuks Euroopa Komisjoni esitatud määruse ettepanekut mõnedes punktides muuta, et võimaldada tarbijate ja ettevõtete kui kasutajate ning pankade kui pakkujate huvides sujuvat üleminekut.

1.3   Komitee arvates on määruse ettepanekus valitud tähtajad kohustuslikuks SEPA maksekorrale üleminekuks liiga lühikesed. Vaid siis, kui kõigil krediidiasutustel on ettevalmistuseks piisavalt aega, saab tagada toimivuse, turvalisuse ja kasutajasõbralikkuse. Kreeditkorralduste puhul ei peaks ülemineku tähtaeg olema mitte üks aasta, vaid kolm aastat pärast määruse jõustumist. Otsearvelduste puhul ei peaks lõpptähtaeg olema mitte kaks aastat, vaid neli aastat pärast määruse jõustumist.

1.4   Määruse ettepanekus sisalduvat volitust delegeeritud õigusaktide vastuvõtmiseks tuleks selgelt piirata või see välja jätta, sest määruses maksetehingutele kehtestatud nõuete kohandamine tehnilisele arengule ja turusuundumustele avaldab märkimisväärset praktilist mõju. Selle üle peab seadusandja – ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee osalemisel – langetama otsuse seadusandliku menetluse käigus.

1.5   Komitee tervitab selgesõnaliselt asjaolu, et määruse kohaselt on tulevikus põhimõtteliselt keelatud mitmepoolsed vahendustasud otsearveldustehingute eest. See muudab maksetehingute aluseks olevad keerukad lepingulised suhted selgemaks ja läbipaistvamaks. See tuleb kasuks just väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

2.   Arvamuse taust

2.1   Ühtse euromaksete piirkonna lõpuleviimine kuulub Euroopa Komisjoni prioriteetide hulka siseturu rajamisel. Maksevahendite kasutajad saavad Euroopa SEPA kreeditkorralduste ja SEPA otsearvelduste uute menetluste alusel teostada mittesularahalisi makseid nii riiklikult kui ka piiriüleselt ühe ja sama menetluse järgi. See lihtsustab makseid, vähendab halduskulusid ja säästab kulusid kõigi ELi-siseses kaubanduses osalejate jaoks, olgu need tarbijad või ettevõtted. Tulevikus saavad siseturul uutest menetlustest kasu üle 500 miljoni kodaniku ja üle 20 ettevõtte.

2.2   SEPA esimesed olulised õiguslikud raamtingimused kehtestati juba möödunud aastatel. Direktiivis 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul kehtestati makseteenuste klientidele ELis ühtsed tingimused ja õigused. Sellega avati küll siseturg makseteenustele, kuid riiklike ja piiriüleste maksete puhul säilis ikkagi riiklike süsteemide mitmekesisus ja menetluste erinevus. Siiski rajati juba õiguslik alus kõigile piiriülestele maksetele ühtse menetluse loomiseks.

2.3   Määrusega (EÜ) nr 924/2009 piiriüleste maksete kohta ühenduses sätestati, et piiriüleste ja riigisiseste otsearveldusmaksete tasud on põhimõtteliselt võrdsed. Lisaks loodi alus SEPA makseinfrastruktuurile.

2.4   Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on koostanud arvamuse mõlema õigusakti ettepaneku kohta (1). Sealjuures tervitati asjaolu, et euro kehtestamise järel luuakse ka ühtne euromaksete piirkond.

2.5   Pangad pakuvad maksete käitlemiseks SEPA kreeditkorraldust alates 28. jaanuarist 2008. Alates novembrist 2009 ei tohi kreeditkorralduse käitlemisele kuluv aeg ületada kolme pangapäeva. Alates 2012. aastast on kavas lühendada käitlemisele kuluv aeg ühele pangapäevale.

2.6   SEPA otsearveldus on võimalik alates 2. novembrist 2009. Ette on nähtud kaks erinevat menetlust: üldise variandina SEPA põhiotsearveldus (SEPA Core Direct Debit) ning äripartneritevahelisteks maksetehinguteks SEPA juriidiliste isikute vaheline otsearveldus (SEPA Business to Business Direct Debit). Alates novembrist 2010 on kõik pangad kohustatud vastu võtma SEPA põhiotsearveldusi.

2.7   SEPA maksetehinguid kasutatakse praegu veel vähe. 2011. aasta alguses, s.o kolm aastat pärast nende kehtestamist on SEPA kreeditkorralduste osakaal umbes 4 %. Kui see suundumus jätkub, siis kulub veel üle 25 aasta, enne kui SEPA eelised täielikult ära kasutatakse.

2.8   Euroopa Komisjoni arvates on SEPA projekti vaid puhtalt turumajandusliku lähenemisviisiga saavutatud edusammud liiga väikesed. Seepärast teeb komisjon ettepaneku võtta õiguslikke meetmeid eesmärgiga muuta SEPA maksevahendid kohustuslikuks. Riiklikud maksevahendid peaksid muutuma kehtetuks kindlaks lõppkuupäevaks ja neid asendavad SEPA menetlused.

2.9   Euroopa Komisjon on lasknud teha arvutused, mille kohaselt peavad pangad pakkujapoolena kulutama SEPA maksekorrale üleminekuks 52 miljardit eurot. Samas saavad kasutajad nõudluspoolel kasu madalamatest hindadest ja praktilistest eelistest.

2.10   Euroopa Komisjoni 16. detsembri 2010. aasta ettepanekus kehtestatakse seega lõppkuupäevad, mis ajaks peavad riiklikud kreeditkorraldused ja otsearveldused olema kehtivuse kaotanud ning kasutatakse ainult SEPA maksevahendeid. Pärast määruse jõustumist on euroala liikmesriikides kreeditkorraldustehingud võimalikud veel 12 kuud ja riiklikud otsearveldustehingud veel 24 kuud.

2.11   SEPA kreeditkorralduste ja otsearvelduste oluline erinevus võrreldes varasemate riiklike maksetehingutega on tarbijate ja ettevõtete jaoks selles, et ka puhtalt riigisiseste maksete puhul tuleb tavapäraste riiklike panga tunnusnumbrite ja kontonumbrite asemel kasutada rahvusvahelist pangakontonumbrit (IBAN) ja panga tunnuskoodi (Bank Identifier Code – BIC). IBANi puhul on tegemist standardse, rahvusvahelise pangakonto numbriga, mis on maksimaalselt 34-kohaline. BIC on krediidiasutuse rahvusvaheline panga tunnuskood, mis on maksimaalselt 11-kohaline.

3.   Üldised märkused

3.1   Komitee tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut. Määruse ettepanek on otsustav samm hästi toimiva ja ühtse euromaksete piirkonna elluviimisel.

3.2   Siseturg on ELi majanduskasvu üks olulisemaid hoobasid. Euro kasutuselvõtt oli oluline samm liikmesriikide lähendamisel. Seepärast on komitee arvates loomulik järg ka üleeuroopalise ühtse maksesüsteemi projekti edukas elluviimine.

3.3   Komitee arvates on määruse ettepanek riiklike maksemenetluste kehtivuse lõpptähtaegade määramisel siiski liiga auahne. Otsustava tähtsusega peab olema projekti edu, mitte rakendamise kiirus. Maksed on eelkõige tarbijate, aga samamoodi kõigi teiste majanduses osalejate jaoke väga tundlik teema. Nii nagu ka euro kasutuselevõtu puhul, tuleb võtta kõik abinõud, nt testid, proovietapid, teabekampaaniad jne, et oleks võimalik välistada toimimishäireid, rikkeid, valesti suunatud makseid, ülekantud summade kaotsiminekut vms. Selleks peab tingimata vajalikul määral aega jääma. Seepärast hoiatab komitee liigse kiirustamise eest, mis võib ohustada projekti edu kodanike hulgas. Siiski tuleks arvestada seda, et liiga pikad üleminekutähtajad võivad tekitada lisakulusid.

3.4   Kõik küsimused ei ole veel lõplikult selged, et tagada sujuv üleminek SEPA maksekorrale. Sealjuures tuleb tähelepanu pöörata sellele, et paljusid lahtisi punkte on võimalik lahendada vaid riigi tasandil SEPA projektis osalejate vahel. Eeskätt tuleb leida tasakaalustatud suhe pankade kui pakkumise poole ja kasutajate kui nõudluse poole huvide vahel.

3.5   Nii tarbijate kui ka majanduse jaoks tõstatub sageli küsimus, miks tuleb SEPA jaoks loobuda äraproovitud riiklikest maksemenetlustest. Riiklikud menetlused vanade kontonumbrite ja pankade tunnuskoodidega on osaliste jaoks tänu aastatepikkusele kogemusele tuttavad. Uute SEPA maksekorraga lihtsustatakse küll piiriüleseid kreeditkorraldusi ja otsearveldusi, kuid siiski muutub SEPA ka suurelt jaolt riiklike maksetehingute jaoks kohustuslikuks. Siinkohal peavad Euroopa Komisjon ja pangad paremini välja tooma uue SEPA maksekorra eelised kiiruse ja kulude osas.

3.6   SEPA projekti edu sõltub olulises osas kasutajate ehk tarbijate ja ettevõtete tunnustusest. Sel eesmärgil on esmalt tungivalt vaja suurendada teadlikkust SEPA maksevahenditest ja nende IBAN- ja BIC-tunnustest. Siinkohal on vaja suuremat teabekampaaniat pangandussektori poolt. Praeguseks ei ole seda mitte kõigis liikmesriikides piisavalt tehtud. Seega ei ole uute SEPA toodete nõuded suure osa rahvastiku, aga ka paljude väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete hulgas piisavalt tuntud.

3.7   Kuni 34-kohalise IBANi kasutajasõbralikkust võiks vähemalt suurendada koodi jaotamisega neljast numbrist koosnevateks rühmadeks (tühiku, sidekriipsu, uue välja abil). Arvestada tuleks, et eriti just vanematel tarbijatel võib tekkida raskusi uute andmete ja arvuridadega. Seepärast peaksid pangad tarbijatele abi osutama, nt konverteerimisprogrammide kaudu.

3.8   Lisaks sellele on vaja uusi maksevahendeid piisavalt katsetada. Seni ei olnud see kõigi SEPA toodete puhul võimalik, kuna nt SEPA otsearveldusi sai ulatuslikult kasutada alles novembrist 2010, kui otsearvelduste vastuvõtmine muutus kõikide pankade jaoks kohustuslikuks. Vaid praktiline katsetamine annab osalevatele pankade ja kasutajatele võimaluse tuvastada esialgsed raskused ja tegelikud takistused. Vastava pikkusega ettevalmistustähtaegadega tuleb eelkõige tagada, et uusi SEPA maksetehinguid on võimalik automaatselt kasutada ja et need on kõlbulikud massides kasutamiseks.

3.9   SEPA kohustusliku rakendamisega peavad komitee arvates kaasnema piisavad turvaabinõud, kusjuures säilima peab maksemenetluste praktikas rakendamise kõlblikkus just massides kasutamise puhul. Maksjal, makse saajal ja makseteenuse pakkujal peab olema kindlus, et maksed teostatakse korrektselt, täpselt ja usaldusväärselt.

3.10   Lisaks tekivad riiklikul tasandil rakendamisraskused SEPA maksekorrale üleminekul. Näiteks ei ole Saksamaal – riigis, kus kasutatakse kogu ELis kaugelt kõige rohkem otsearveldusi – veel selge, kas praeguseid otsearveldusvolitusi saab kasutada ka SEPA otsearvelduste puhul. Siin tuleb leida tõhus ja õiguskindel lahendus, mis ei seaks teenimatult ebasoodsasse olukorda ei tarbijaid ega ettevõtteid. Vastuvõetav ei oleks see, et igale kliendile tuleb kirjutada ja paluda uue volituse andmist. See suurendaks ülemääraselt halduskoormust ja tekitaks liigseid kulusid. Ka tarbijat ei aidataks sellega, kuna talle saaks osaks oma lepingupartneri kirjade tulv.

3.11   Lisaks on Euroopa ja riigi tasandil vaja kasutajate paremat kaasamist maksetehingute kujundamisse. See ei kehti mitte ainult SEPA maksevahendite praeguse rakendamisetapi kohta, vaid just maksemenetluste edasiarendamist silmas pidades. Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank on teinud esimese sammu kasutajate paremaks kaasamiseks kujundamisprotsessi, luues SEPA nõukogu. Kahjuks ei peegelda SEPA nõukogus esindatud kasutajateühendused piisavalt SEPA projektis osalevaid pooli. Lisaks oleks oluline luua SEPA nõukogu raames võrdselt pakkujate ja kasutajate poole esindajatest koosnev eksperdirühm tehnilise arengu jaoks.

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Artikli 5 lõiked 1 ja 2 – SEPA-le ülemineku piisavad tähtajad

4.1.1   Komitee arvates on Euroopa Komisjoni pakutud tähtajad kohustuslikus üleminekuks SEPA maksekorrale liiga lühikesed. Tagada tuleb, et SEPA tooted oleksid sama tõhusad ja turvalised kui senised riiklikud maksemenetlused.

4.1.2   Kreeditkorralduste puhul ei peaks ülemineku tähtaeg olema mitte üks aasta, vaid kolm aastat pärast määruse jõustumist.

4.1.3   Otsearvelduste puhul ei peaks lõpptähtaeg olema mitte kaks aastat, vaid neli aastat pärast määruse jõustumist.

4.1.4   Pikemad tähtajad on vajalikud selleks, et saavutada eelkõige tarbijate usaldus SEPA maksekorra vastu. Teadlikkust SEPA-st tuleb tõsta. Eriti puudutab see teadlikkust IBAN-ist ja BIC-ist. Lisaks tuleb paremini tutvustada SEPA maksetehingute eeliseid. Uued tooted peavad end praktikas tõestama tõhusate ja turvalistena. Lisaks tuleb kõrvaldada riiklikud probleemid, nagu volituste muutmine,

4.1.5   Ettevõtete vaatepunktist on pikemad tähtajad vajalikud protsesside kulukate ümberkorralduste tõttu. Nii peavad ettevõtted tegema lisainvesteeringuid ja kohandama oma tööprotsesse ja operatsioonisüsteeme. See hõlmab näiteks kõigi kliendiandmebaaside ümberseadistamist IBAN-ile ja BIC-ile. Mõjuhinnangu käigus tegi ka Euroopa Komisjon ise kindlaks, et ettevõtete IT-süsteemide tavapärane investeerimistsükkel on kolm kuni viis aastat.

4.2   Artikli 5 lõige 4 seoses artikliga 12 – mitte liiga ulatuslik volituste delegeerimine

4.2.1   Komitee arvates on vaja, et ka tulevikus langetaksid olulisi otsuseid SEPA kujundamisel Euroopa seadusandjad, kaasates nõuandvaid institutsioone, nagu Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee. Komitee arvates läheb liiga kaugele Euroopa Komisjoni üldine volitamine teha delegeeritud õigusakti vormis ükskõik milliseid kohandusi, et võtta arvesse tehnilist arengut ja turusuundumusi. Ka väikesed muudatused Euroopa maksetehingute menetlustes võivad märkimisväärselt mõjutada tarbijaid, ettevõtteid ja makseteenuste pakkujaid. Neid muudatusi tuleks põhjalikult arutada ja nende kohta otsused langetada seadusandliku tavamenetluse käigus.

4.2.2   Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 290 sätestatakse, et õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte kehtib ainult seadusandliku akti teatavate mitteolemuslike osade täiendamiseks või muutmiseks.

4.2.3   Määruse ettepaneku lisas esitatud SEPA kreeditkorralduste ja otsearvelduste nõuded on otsustava tähtsusega kriteeriumid tulevaste SEPA toodete jaoks. Iga väikseimgi muudatus nõuetes võib otsustavalt mõjutada pakkujate ja kasutajate rakendustehnilisi protsesse. Lisaks tuleneb lisas esitatud nõuetest ka vajadus kaotada riiklikud menetlused, sest need ei vasta enam SEPA nõuetele. Seepärast lükatakse tagasi nõuete muutmine ilma Euroopa Parlamendi ja nõukogu piisava kaasamiseta.

4.3   Artikkel 6 – selgus tulevase kulustruktuuri osas

4.3.1   Komitee tervitab asjaolu, et tulevikus on põhimõtteliselt keelatud mitmepoolsed vahendustasud otsearveldustehingute eest. Tagada tuleb, et maksetehingute tulevased tasud oleksid läbipaistvad ja neid saaks paigutada pankade konkreetsete teenuste alla.

4.3.2   Euroopa Komisjon on projekti algusest rõhutanud, et uued SEPA menetlused ei tohi minna kallimaks kui vanad, riiklikud menetlused. Komitee toetab tugevalt seda nõudmist ja kutsub komisjoni üles võtma kõik vajalikud meetmed tagamaks, et uued SEPA maksed ei muutuks vanadest riiklikest maksetest kallimaks seetõttu, et tõstetakse riigisisestelt tehingutelt võetavaid tasusid, nagu seda tehti euro kehtestamisel. Vastasel juhul ei ole võimalik tagada uute menetluste eelkõige tarbijatepoolset heakskiitu. Mitmepoolsed vahendustasud ei ole kõigis euroala riikides tavalised. Seepärast antaks põhimõtteliselt vale signaal, kui need SEPA maksemenetluste kaudu üksikutes euroala riikides taas sisse viidaks.

4.3.3   Lisaks sellele rõhutab komitee, et otsetehingute puhul, mida makseteenuse pakkuja ei saa korralikult teostada, kuna maksekorraldus lükatakse tagasi, selle tegemisest keeldutakse, see saadetakse tagasi või pööratakse tagasi (R-tehingud), võib tarbijatele kohaldada mitmepoolseid vahendustasusid ainult juhul, kui otsearvelduse tähtpäeval ei ole nende arvel piisavalt vahendeid. Kõigil muudel juhtudel tasub selle tasu saaja. Saajal, saaja pangal või maksja pangal ei ole lubatud edastada maksjale R-tehingute tasusid, mida maksja ei ole põhjustanud.

(1)  ELT C 318, 23.12.2006, lk 51 ja ELT C 228, 22.9.2009, lk 66.