1.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 192/4

—

avaldab heameelt, et komisjon käsitleb VKEsid ELi majanduse selgroona, ning on arvamusel, et VKEde hea juurdepääs hankemenetlustele on tööhõive säilitamise seisukohast põhimõttelise tähtsusega. Seepärast on oluline, et võimalikult suurel määral kõrvaldatakse tõkked, mis takistavad VKEsid hankelepingutele kandideerimast;

—

soovitab komisjonil edendada riigi tasandil pakkujatel nn hankepasside taotlemise võimalust (soovitavalt elektroonilise registreerimissüsteemi kujul) ning ühtlustada nende sisu ja kasutamist. Pass tõendab, et ettevõtjal on kinnitused ja tõendid, mille esitamist hankijad hankemenetluste puhul tihti nõuavad. Esitades ühekordse taotluse passi saamiseks, ei ole ettevõtjal vaja ikka ja jälle esitada samu kinnitusi ja tõendeid. See on suur aja ja ressursside kokkuhoid, kui ettevõtja osaleb hankemenetlustes tihti;

—

peab väga oluliseks võimalust saavutada hangete abil eesmärke, mis on seatud innovatsiooni, sotsiaal-, säästvuse ja keskkonna valdkonnas. Nende eesmärkide saavutamist piirab kriteerium, mille kohaselt pakkujatele esitatud nõudmised ja soovid peavad olema seotud lepingu esemega. Seepärast ei tohiks seost lepingu esemega sätestada kui tingimust.

Raportöör

Henk KOOL (NL/PES), Haagi linnavalitsuse liige

Viitedokument

Roheline raamat ELi riigihankepoliitika ajakohastamise kohta: Euroopa hanketuru tõhustamine

KOM(2011) 15 lõplik

1.

väljendab heameelt asjaolu üle, et Euroopa Komisjon avaldas dokumendi „Roheline raamat ELi riigihankepoliitika ajakohastamise kohta: Euroopa hanketuru tõhustamine”, milles ta pöörab tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning teiste hankijate seisukohtadele, mis puudutavad kulude kokkuhoidu, ajakohastamist, selgitamist ja riigihankedirektiivide lihtsustamist;

2.

on ühelt poolt arvamusel, et direktiiv 2004/18/EÜ (edaspidi „direktiiv”) on oma alljaotustes liiga üksikasjalik ning soovitab komisjonil direktiivi lihtsustada, kus see on võimalik;

3.

soovitab teiselt poolt anda direktiivi kohta selgitusi seal, kus see on vajalik. Euroopa Kohus on täpsustanud direktiivi olulistes punktides. Komitee peab väga soovitavaks, et kodifitseeritakse õiguspraktika tähtsaimad õigussätted ilma neid rangemaks muutmata. Komitee rõhutab, et hankemenetluse kohustust ega seega ka läbipaistvuskohustust ei tohiks kohaldada B-teenuste, toetuste, maatehingute ja piirmääradest allapoole jäävate lepingute puhul, kui tegemist ei ole piiriüleste huvidega;

4.

peab nii hankijate kui ka turuosaliste professionaalsuse edendamist oluliseks teguriks optimaalselt toimiva siseturu saavutamisel. Komitee soovitab komisjonil (lasta) rajada riiklikud tippkeskused ja Euroopa tippkeskuste katusorganisatsiooni või nende võrgustiku. Need tippkeskused tuleks luua juba olemasolevates riiklikes raamistikes. Sellised tippkeskused võivad abistada hankijaid ka eesmärkide elluviimisel sellistes valdkondades nagu innovatsioon, hankemenetlustes sotsiaalsete aspektidega arvestamine, säästvus ja keskkond. Tippkeskuste kasutus ei tohiks olla kohustuslik. Kohalikel omavalitsustel peaks selles küsimuses olema valikuvabadus;

5.

avaldab heameelt, et komisjon käsitleb VKEsid ELi majanduse selgroona, ning on arvamusel, et VKEde hea juurdepääs hankemenetlustele on tööhõive säilitamise seisukohast põhimõttelise tähtsusega. Seepärast on oluline, et võimalikult suurel määral kõrvaldatakse tõkked, mis takistavad VKEsid hankelepingutele kandideerimast;

6.

peab oluliseks, et ettevõtete kulud hankemenetluses osalemiseks oleksid nii madalad kui võimalik. Seepärast nõustub komitee komisjoni ettepanekuga piirduda nii palju kui võimalik ettevõtte enda kinnitustega ja nõuda originaaldokumentide esitamist üksnes väljavalitud taotlejatelt või võitnud pakkujalt;

7.

soovitab komisjonil edendada riigi tasandil pakkujatel nn hankepasside taotlemise võimalust (soovitavalt elektroonilise registreerimissüsteemi kujul) ning ühtlustada nende sisu ja kasutamist. Pass tõendab, et ettevõtjal on kinnitused ja tõendid, mille esitamist hankijad hankemenetluste puhul tihti nõuavad. Esitades ühekordse taotluse passi saamiseks, ei ole ettevõtjal vaja ikka ja jälle esitada samu kinnitusi ja tõendeid. See on suur aja ja ressursside kokkuhoid, kui ettevõtja osaleb hankemenetlustes tihti. Selline hankepass oleks kehtiv teatud perioodi jooksul, kuna asjaomaste tõendite kehtivusaeg on piiratud, ning see tuleb kasuks passi usaldusväärsusele. Mõningates kohtades on selline süsteem praegu juba piirkondlikul tasandil olemas ja see on end õigustanud. Juba oma olemuselt ei tohiks nn hankepassid tuua endaga kaasa olulisi kulusid;

8.

on seisukohal, et hankijate lepingute mittevajalik koondamine ja eri liiki lepingute koondamine ei ole soovitav, kuna suuremate lepingute puhul võivad kehtida rangemad kriteeriumid. Seepärast soovitab komitee Euroopa Komisjonil suurendada teadlikkust sellest VKEsid mõjutavast probleemist ning rõhutada lepingu osadeks jaotamise olulisust seletuskirjas või asjakohases poliitilises dokumendis;

9.

on arvamusel, et VKEdele tuleb kasuks, kui oleks rohkem võimalusi läbirääkimistega hankemenetluse kasutamiseks. See menetlus pakub nii hankijatele kui ka pakkujatele teatud määral paindlikkust. VKEd keskenduvad nimelt peamiselt oma toote või siis teenuse tundmisele, mitte hankemenetlusele. Komitee kutsub komisjoni üles võimaldama läbirääkimistega menetluse kasutamist tavamenetlusena. Seda tuleks reguleerida direktiivi 2004/17/EÜ (kommunaalteenuste direktiiv) eeskujul, milles hankijad valivad vastava hankemenetluse jaoks kõige asjakohasema menetlusvormi. Komitee soovitab lihtsustada kõiki paralleelseid menetlusi;

10.

arvab, et praegune piiratud hankemenetlus võib asetada VKEd halvemasse olukorda. Piiratud hankemenetluse esimeses, kvalifitseerimise etapis võib praegu esitada ainult ettevõtet puudutavaid nõudmisi ja soove. Kvalifitseerimisnõuded puudutavad tavaliselt küsimusi ettevõtja varasemate töötulemuste kohta ja tema kogemuste kohta projektide elluviimisel. Üldiselt on suured ettevõtted teostanud rohkem projekte kui VKEd. Tänu sellele on suurtel ettevõtetel võimalik esitada enam eelnevaid lepinguid ja seega on neil suuremad võimalused valituks osutuda. Seepärast soovitab komitee lubada piiratud hankemenetluste esimeses etapis (teatud) hindamiskriteeriumite hindamist;

11.

soovitab võimaldada hankemenetlustes suuremat paindlikkust;

12.

mainib, et riigihankeõigus on keerukas ja pakkuja võimalused parandada pakkumustes sisalduvaid puudusi on piiratud. Selle põhjuseks on muu hulgas (riiklik) kohtupraktika ja hankijate valikud asjaomastes hankedokumentides. Seepärast soovitab komitee kas uues direktiivis või selle seletuskirjas täpsemalt selgitada, milliseid puudusi pakkujad võivad kõrvaldada ja millised täiendused või siis muutused on lubatud;

13.

on seisukohal, et hankijal võib tekkida vajadus viia pakkuja küsimustest lähtuvalt hankemenetluse jooksul lepingusse sisse muudatusi või kohandusi. Praeguse korra kohaselt tuleb lepingu märkimisväärse muutmise korral hange peatada ja välja kuulutada uus hange. Seepärast soovitab komitee luua lihtsa viisi, kuidas hankijad saaksid oma lepinguid muuta, näiteks avaldades ametliku paranduse ja pikendades veidi pakkumuste esitamise tähtaega;

14.

mainib, et teostamise käigus võib selguda, et hankijal on jäänud kahe silma vahele mingi aspekt, mida ta sooviks muuta, ent mida ei saa nimetada ettenägematuks ja hädavajalikuks. Komitee peab seepärast soovitavaks täiendavaid töid käsitleva sätte leevendamist. Nii näiteks võiks olla lubatud anda algsele lepingupartnerile teatud protsent lepingust täiendava tööna, ilma et oleks kohustust täita direktiivi artiklis 31 esitatud tingimusi;

15.

kutsub komisjoni üles lisama uude direktiivi palju paindlikuma raamlepingute korralduse. Raamlepinguid tuleks reguleerida kommunaalteenuste direktiivi eeskujul. Lepingu kestus ning tingimus, et raamlepingu raames võib olla kaks tarnijat üksnes erandjuhtudel, on mittevajalikud sätted, mis tuleks välja jätta;

16.

väljendab heameelt, et komisjon pühendab rohelises raamatus tähelepanu eesmärkide saavutamisele keskkonnakaitse, sotsiaalse kaasatuse edendamise, puudega inimeste jaoks juurdepääsetavuse parandamise ning innovatsiooni edendamise valdkonnas;

17.

rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia õnnestumine sõltub otsustaval määral sellest, kuidas kohalikul ja piirkondlikul tasandil õnnestub ellu viia juhtalgatustes eesmärgiks seatud uued innovaatilised lahendused. Uued innovaatilised tavad ei sünni iseenesest. Euroopa hanke-eeskirjade ajakohastamine peab andma kohalikele omavalitsustele ja teistele riiklikele osalejatele võimaluse kiiremaks strateegiliseks tegutsemiseks ja uute lahenduste loomiseks;

18.

rõhutab, et hanke-eeskirjade ajakohastamisega peab kaasnema avaliku halduse rolli suurendamine innovatsiooni edendamisel. Tuleb luua tingimused ka suurtele, mitmeid miljoneid eurosid maksvatele arendusprojektidele, millega vastatakse keerukatele ühiskondlikele väljakutsetele ja mis oma olemuselt on riske võtvad ühendused. Neisse ühendustesse peab kohalikul omavalitsusel või muul avalikul osalejal olema võimalik koondada oma kulul vajalik oskusteave ettevõtetelt ja teistelt osalejatelt. Tavapärases hankemenetluses on see keeruline ja isegi võimatu. Kui luuakse midagi täiesti uut, peab vaatamata hanke-eeskirjadele olema võimalik läbirääkimiste teel koondada erinevaid osalejaid ja tagada eelkõige väikeste ettevõtete osalemine;

19.

peab väga oluliseks võimalust saavutada hangete abil eesmärke, mis on seatud innovatsiooni, sotsiaal-, säästvuse ja keskkonna valdkonnas. Nende eesmärkide saavutamist piirab kriteerium, mille kohaselt pakkujatele esitatud nõudmised ja soovid peavad olema seotud lepingu esemega. Seepärast ei tohiks seost lepingu esemega sätestada kui tingimust. Hankijad võivad siis ise otsustada, kas nad loobuvad nende aspektide puhul seosest lepingu esemega ja milliseid kriteeriume nad kasutavad, kuna olud on liikmesriigiti erinevad. Komitee soovitab kaasata see aspekt uude direktiivi;

20.

nõustub Euroopa Komisjoniga, et ametiasutused saavad aidata oluliselt kaasa Euroopa 2020. aasta strateegia strateegiliste eesmärkide saavutamisele, kasutades oma ostujõudu, et korraldada selliste asjade ja teenuste hankeid, millel on suurem ühiskondlik väärtus, näiteks soodustades innovatsiooni või säästes keskkonda ja võideldes kliimamuutuste vastu, vähendades energiatarbimist, parandades tööhõivet, rahvatervist ja sotsiaalseid tingimusi või edendades võrdsust, parandades ebasoodsas olukorras olevate rühmade kaasatust. Tuleb leida tasakaal eelnimetatud eesmärkide, objektiivsuse ja mittediskrimineerimise vahel, et tagada õiglane konkurents, mis annaks VKEdele hangetes osalemiseks võrdsed võimalused. Lisaks peaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel olema võimalik sõnastada oma hangetes rangemaid kriteeriume kui ELi miinimumeeskirjad, seadmata ohtu vaba konkurentsi. Komitee kutsub siiski komisjoni üles jätma uues riigihankedirektiivis hankijatele teatav valikuvabadus. Seda on võimalik saavutada nii, et nõutakse ametiasutustelt teatud ühiskondliku väärtusega teenuste edendamist oma hangetes, kuid jäetakse samal ajal neile võimalus valida etteantud alternatiivide hulgast üks või mitu varianti;

21.

soovitab komisjonil suurendada teadlikkust ja luua uusi viise, et edendada ELi tasandil pikaajaliselt töötute, puuetega inimeste ja praktikantide töölevõtmist. Nii võivad hankijad soovi korral lisada hankedokumentidesse hindamiskriteeriumi või rakendamise tingimustena sätte, et lepingu saanud ettevõte peab kasutama teatud protsendi lepingu väärtusest kõnealuste sihtrühmade kaasamiseks, seda kas lepingu täitmisel või mujal oma ettevõttes. Sellised tingimused peavad jääma ELi tasandil vabatahtlikuks ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad jätkuvalt võimaldama maksimaalset paindlikkust, et täpsustada hankes taotletavad erinevad tegevuspoliitilised eesmärgid, keskendudes ühtlasi parima hinna ja kvaliteedi suhte tagamisele;

22.

peab majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumi väga sobivaks vahendiks eesmärkide saavutamisel innovatsiooni, hankemenetlustes sotsiaalsete aspektidega arvestamise, säästvuse ja keskkonnakaitse valdkonnas. Komitee vastab eitavalt komisjoni küsimusele, kas madalaima hinna hindamiskriteerium tuleks teatud kategooriates kaotada. Ka madalaima hinna hindamiskriteeriumi puhul võivad nimetatud eesmärgid olla olulised, nimelt miinimumnõuete kujul. Hankijatel peab siin lepingust olenevalt olema võimalus valida. Lisaks on hankijatele tihti seatud ka kokkuhoiu saavutamise eesmärgid ja hindamiskriteeriumi valiku kaalumisel tuleb ka sellega arvestada;

23.

märgib, et hankijatel ei ole alati võimalik kontrollida nõuete täitmist kogu tarneahela ulatuses. Nii näiteks on väga raske kontrollida, kas kolmandas riigis toimuvas tootmisprotsessis kasutatakse laste tööjõudu. Komitee kutsub komisjoni üles selle probleemiga tegelema;

24.

soovitab uude direktiivi mõnede uute menetluste lisamist. See puudutab nn A-teenuste turgu, kodanikuvaliku mudelit ja menetlust tugevalt kõikuvate hindadega lepingute jaoks;

25.

A-teenuste turg. B-teenuste suhtes toimib süsteem teatud liikmesriikides järgmiselt: üldist raamlepingut välja ei kuulutata, ent iga üksikleping avaldatakse nn (digitaalsel) turul. Sellel turul on niisiis väga palju erinevaid üksiklepinguid. Huvitatud võivad reageerida igale üksiklepingule. Iga lepingu kohta koostatakse pakutud hinnast lähtuv pingerida. Viie kõige madalama hinnaga pakkumuse esitajate puhul vaadeldakse seejärel kvaliteediaspekte ja langetatakse otsus. Viiest pakkumusest majanduslikult soodsaima hinnaga pakkumuse esitanud pakkuja saab lepingu. A-teenuste turu eelis on see, et kõnealune süsteem suurendab füüsilisest isikutest ettevõtjate võimalusi. Tehakse ettepanek luua samalaadne süsteem ka A-teenustele.

26.

Kodanikuvaliku mudel. Nn kodanikuvaliku mudel on menetlus, mis pakub lahenduse lepingute puhul, kus on oluline kodanike vabadus valida ise sobiv ettevõte. See on muu hulgas tähtis isikuteenuseid puudutavate lepingute puhul. See on süsteem, mille puhul raamleping antakse kõigile pakkujatele, kes vastavad kvaliteedinõuetele ja nõustuvad hankija kehtestatud (maksimaalse) hinnaga. Seejärel valib kodanik, millisest asutusest ta soovib isikuteenust saada.

27.

Kõikuva hinna menetlus. Mõnel turul, nagu näiteks energiaturul, on tegemist kiiresti kõikuvate hindadega. Vastavasisuliste lepingute puhul on soovitav, et kaebuse esitamise tähtaeg oleks nii lühike kui võimalik. Pakkujate pakkumused lähtuvad nimelt energiahinnast pakkumuse esitamise päeval. Komitee soovitab lisada uude direktiivi sätte, et selliste turgude jaoks kehtib kaebuse esitamise kohandatud tähtaeg.

28.

avaldab heameelt selle üle, et komisjon käsitleb piirmäärade muutmise küsimust. Komitee soovitab enne uute piirmäärade kehtestamist uurida, milliste piirmäärade puhul on tegu piiriülese huviga. See tähendaks praegu asjadele ja teenustele kohaldatavatest piirmääradest märkimisväärselt kõrgemate määrade kehtestamist. Kui on alust arvata, et välismaa ettevõtted ei ole lepingust huvitatud, võivad hankijad hoida kokku kulud, mis kaasnevad hanketeate avaldamisega kogu ELis. Komitee on arvamusel, et vajadust märkimisväärselt kõrgemate piirmäärade järele tuleks arvestada kõigis WTO riigihangete lepingu üle peetavates uutes läbirääkimistes;

29.

Üldine: mitte alati ei ole selge, kas tegu on piiriülese huviga. See nõuab paljudel juhtudel turu-uuringuid, millega omakorda kaasnevad lisakulud hankijatele. Vaja oleks selgitust, mis annaks hankijatele enam kindlust küsimuses, mida tuleb mõista „piiriülese huvi” all. Seepärast soovitab komitee komisjonil koostada nimekiri teemadest või turgudest, mille puhul tuleb arvestada piiriülese huviga. Seejuures tuleks ka teha vahet, kas see kehtib terve liikmeriigi või üksnes piiriäärse piirkonna suhtes.

30.

Komitee vastab eitavalt komisjoni küsimusele, kas hankijatel peaks olema kohustus koostada tehnilised kirjeldused suure väärtusega lepingute puhul kahes keeles või võtta vastu võõrkeelseid pakkumisi. See suurendaks oluliselt halduskoormust ning tõenäoliselt oleks tulemuseks väga väike välismaiste pakkumiste osakaal.

31.

Lepingud allpool Euroopa piirmäärasid: komitee on arvamusel, et Euroopa piirmääradest allapoole jäävaid lepinguid ei peaks liigitama piiriülesteks. Praegune praktika näitab, et lepingute puhul, mis ulatuvad üle Euroopa piirmäärade, osalevad välismaalt pärit kandidaadid hangetes üksnes väga harva. Komitee soovitab komisjonil viia läbi uurimus, mis peaks näitama seda suundumust arvudes. Sellest lähtuvalt võib otsustada, kas on üleüldse mõttekas liigitada allapoole Euroopa piirmääri jäävad lepingud piiriülesteks.

32.

Reguleerimisalast väljajäetud lepingud: ei ole selge, mil määral kehtib läbipaistvuse põhimõte reguleerimisalast väljajäetud lepingute puhul. Teatud erandite puhul on see iseenesestmõistetavam, nt teenuste kontsessioonide puhul. Teiste erandite puhul, nagu näiteks töölepingud ja maatehingud, ei tohiks läbipaistvuse põhimõtte kehtida. Komitee palub komisjonil selgitada, milliste erandite puhul läbipaistvuse põhimõte kehtib.

33.

B-teenused: komitee soovitab, et läbipaistvuse põhimõte ei peaks kehtima nendele B-teenustele, mis lisati B-teenuste nimekirja pärast A- ja B-teenuste nimekirjade läbivaatamist, ning teeb komisjonile ettepaneku lisada see säte uude direktiivi.

34.

kutsub üles säilitama praeguse liigituse A- ja B-teenuste kategooriatesse. B-teenuste nimekiri on ette nähtud nende teemade jaoks, milles puudub piirülene konkurents või mis sisaldavad niivõrd isiklikku komponenti, et Euroopa hange ei ole soovitav, näiteks tervishoiu- ja sotsiaalteenuste puhul. Viimasel juhul on tellimuse esitaja ja teenuste kasutaja/patsiendi usaldus lepingu täitja suhtes kesksel kohal. Need on sageli subjektiivsed kriteeriumid ega sobi hankemenetlusse. Komitee kutsub komisjoni üles viima piiriüleseks kauplemiseks sobimatud A-teenused üle B-kategooriasse. Lisaks kutsub komitee komisjoni üles töötama välja vahendid, mis hõlbustaksid kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel selle selgitamist, kas konkreetsed lepinguülesanded on hõlmatud A- või B-teenuseid käsitlevas lisas;

35.

palub tungivalt komisjonilt ühtse riigihangete klassifikaatori (CPV) koodide loetelude läbivaatamist. CPV-koodidest ja nende juurde kuuluvatest teenustest on raske aru saada ja need tõstatavad küsimusi. Komitee palub tungivalt CPV-koodide arusaadava selgituse või käsiraamatu koostamist;

36.

soovitab pöörata tähelepanu sätetele, mis on seotud reguleerimisalast väljajäetud lepingutega. Kaaluda tuleks nii nende sätete selgitamist kui ka täiendamist. Nii näiteks ei ole selge, milliste finantsteenuste suhtes kehtib artikli 16 lõikes d toodud erand ning millisel juhul on finantsteenused A-teenused (6. kategooria);

37.

kutsub üles kehtestama uues direktiivis erandi hankijatevahelistele lepingutele. Arvestades sellega, et valitsused on kohustatud kasutama kodanike maksudest laekunud raha vastutustundlikult, siis on soovitav, et valitsused saaksid arvestada teineteise teadmiste ja oskustega, tasudes tehtud kulutuste eest, ilma et seejuures oleks kohustuslik korraldada hange. Selline erand parandaks oluliselt ELi õigusraamistiku sidusust ning lahendaks ühe praegu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ees seisvatest kõige pakilisematest hankeprobleemidest;

38.

märgib, et hankijatel on tihti suuri probleeme info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasüsteemide (IKT) hangetega. Hankija IKT-valdkond koosneb tihti erinevatest, teineteisega seotud süsteemidest. Seepärast ei ole alati võimalik korraldada hankeid täiendavatele lepingutele (nagu lisalitsentsid ja asjakohased uued moodulid) ilma oluliste ebamugavusteta nii tehnilises plaanis kui ka kulude osas. Seetõttu soovitab komitee komisjonil uurida, kas on võimalik laiendada uue direktiivi erandeid sellistele juhtudele ja/või lisada uus menetlus IKT-süsteemidele, kus konkurents ei leia aset toote tasandil, vaid tarnetasandil, kus nõudmine on konkreetselt teatud firma toote järele;

39.

jagab komisjoni seisukohta, et innovatsiooni tuleb edendada. Riigihankeid käsitlevate õigusaktide tõttu ei saa hankijad hõlpsasti osta uusi ja innovaatilisi tooteid. Komitee soovitab komisjonil uurida võimalusi kehtestada erand, näiteks selline, mis kehtiks kaks aastat alates hetkest, kui leiutisele on antud ametlik patent;

40.

on arvamusel, et hankijatel peab olema võimalus arvestada tulevaste hangete puhul kogemustega, mida on eelnevalt pakkujatega tehtud. Peaks olema võimalik arvestada negatiivsete kogemustega, mille puhul lõpptulemus on olnud puudulik. Praegu võib osapool, kes on eelneva lepingu jätnud (teadlikult) täitmata, põhimõtteliselt taas osaleda pakkujana uuel hankel, mis mõningal juhul korraldatakse üksnes seepärast, et kõnealune osapool ei ole lepingut täitnud. See ei ole tihti soovitav, arvestades rikutud suhteid, puuduvat usaldust ja tehtud töö puudulikku kvaliteeti. Komitee soovitab võtta kasutusele süsteem, mis võimaldab arvesse võtta teatud ettevõttega saadud kogemusi. Loomulikult tuleb selles süsteemis tagada objektiivsus. Seda on võimalik saavutada, kasutades eelmiste lepingute ametlikke hindamisaruandeid ja erandite ajaliimiti;

41.

nõuab uue direktiivi reguleerimisala piiramist hankijate hanketegevusele. Selle seisukoha toetuseks võib leida pidepunkte Euroopa Kohtu kohtupraktikast. Kohus on sätestanud, et direktiivi reguleerimisala kitsendamine peab olema hankija otsestes majanduslikes huvides. Määratlus ei tohiks hõlmata üldiseid kokkuleppeid, näiteks piirkonna arengu ja toetuste eraldamise osas. Üksnes nõudmiste esitamine näiteks ehitustöö suhtes ei too endaga veel kaasa kulusid ega hankekohustust. Hankijatel peavad enne oma avalik-õigusliku ülesande täitmist olema nimelt vabad käed nõudmiste esitamise suhtes, et kogu protsessi suunata. Komitee soovitab täpsustada hankekohustuse määratlust, kodifitseerides selles küsimuses kohtupraktikat;

42.

on arvamusel, et hankijatel on probleeme ehitustööde riigihankelepingute määratlusega. Komitee on seisukohal, et kriteerium „mis tahes viisil teostatav ehitustöö, mis vastab [hankija] kindlaksmääratud nõuetele” tõstatab küsimusi. Komitee soovitab seda määratlust kohandada ja lihtsustada;

43.

palub pöörata tähelepanu väikeste avalik-õiguslike asutuste positsioonile. Hankekohustus on nendele väikestele avalik-õiguslikele asutustele ebaproportsionaalselt suur koormus;

44.

komitee leiab, et mõiste „avalik-õiguslik asutus” määratlus vajab kohandamist. Ettevõtetel on raske välja uurida, kas neil on tegemist avalik-õigusliku asutusega. Kõnealune määratlus hõlmab nimelt kriteeriumeid, mis puudutavad rahandust ja järelevalvet ning mida teistel on väga raske kontrollida. Lisaks on Euroopa Kohus täiendanud avalik-õigusliku asutuse kriteeriumeid. Komitee soovitab komisjonil koostada uus määratlus mõistele „avalik-õiguslik asutus”.