29.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 206/27

—

“Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Ühine integratsioonikava – Raamistik kolmandate riikide kodanike integreerimiseks Euroopa Liidus”

—

“Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Ränne ja areng: konkreetsed suunised”

—

“Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel”

1.1

tervitab asjaolu, et komisjon järgib Euroopa Ülemkogu üleskutset luua Euroopa ühtne kolmandate riikide kodanike integratsiooni raamistik;

1.2

sedastab, et komisjon keskendub esimeses vastuses eelkõige konkreetsetele ettepanekutele meetmete suhtes integratsiooni ühiste aluspõhimõtete elluviimiseks koos rea ELi tugimehhanismidega (uued tegutsemisvõimalused ELi ja riikide tasandil, uued võimalused ELi ja riiklike meetmete vahelise koherentsuse tagamiseks);

1.3

tunnistab, et kõnealuses teatises sisalduv tabel spetsiifiliste meetmetega nii riiklikul kui ka ELi tasandil põhineb integratsiooni ühistel aluspõhimõtetel (otsustatud Euroopa Ülemkogu poolt novembris 2004) ja integratsiooni käsiraamatul, INTI programmi ettevalmistavatel meetmetel ja Euroopa Integratsioonifondi loomise ettevalmistustel;

1.4

möönab kahetsusega, et komisjoni ettepanekud ei ole esitatud tähtsuse järjekorras, selle peavad liikmesriigid vastavalt komisjoni soovile ise määrama;

1.5

tervitab komisjoni arusaama, et integratsioon on kahepoolne protsess;

1.6

peab oluliseks, et vastuvõtva liikmesriigi ühiskonnas rakendataks kohanemisvõime tugevdamise meetmeid (kultuuridevaheline teadlikkuse tõstmine ja teadmiste vahetamine, rände aktsepteerimine) ning suurendataks eraorganisatsioonide rolli kultuurilise mitmekesisuse haldamisel ning tõhustataks koostööd meediaga (vabatahtlike tegevusjuhiste toetamine);

1.7

tervitab eesmärki, et integratsioon toimuks Euroopa Liidu põhiväärtuste austamise alusel. Eelkõige tuleb siinkohal esile tõsta kodakondsusega seotud elemente tutvustusprogrammides;

1.8

tunneb heameelt komisjoni teatises haridusele osutatud tähelepanu üle ning rõhutab vajadust kasutada haridusvaldkonnas spetsiifilisi vahendeid ja meetmeid, et võimaldada sisserännanute täielikku integreerimist vastuvõtva riigi haridussüsteemi ning seega kogu ühiskonda;

1.9

rõhutab seda, et tööhõivet tuleb pidada integratsiooniprotsessi võtmekomponendiks. Eelkõige on olulised uuenduslikud lähenemisviisid diskrimineerimise vältimiseks, väljaõppe ning erialase kogemuse tunnustamine ühtse tunnustamismenetluse kehtestamise kaudu kõigis liikmesriikides, tööturu osapoolte osalemine meetmetes, väikeste äriühingute, äriorganisatsioonide ja ametiühingute väljaõppesuutlikkuse toetamine ning positiivsed meetmed sisserännanute töölevõtmise julgustamiseks. Komitee rõhutab vajadust määratleda kogu Euroopa Liitu hõlmavad ühtsed, selged ja mittediskrimineerivad kriteeriumid üksikute riikide haridussüsteemide ning ELi liikmesriikide kodanike töökogemuse hindamiseks;

1.10

tõstab esile, et integratsioon on dünaamiline kahepoolne vastastikuse vastutuleku protsess. Tervitusalgatused ja abipakkumine usalduse arendamiseks on siinjuures tähtsad vahendid;

1.11

rõhutab, kui tähtis on see, et nii sisserändajad kui ka kohalik elanikkond oleksid teadlikumad Euroopa Liidu põhiväärtustest;

1.12

juhib tähelepanu sellele, et integratsiooniprotsessi olulisteks komponentideks on juurdepääsu võimaldamine tööturule ja väljaõppevõimalustele ning kvalifikatsiooni ja erialase kogemuse tunnustamine;

1.13

tervitab soovitust parandada avalik-õiguslike ja eraõiguslike teenusepakkujate suhtlemisvõimet kolmandate riikide kodanikega (tõlketeenistus, kultuuridevaheline pädevus, integratsiooni ja erinevuste haldamine, mentorprogrammid);

1.14

nõustub soovitusega edendada tihedat suhtlust sisserändajate ja liikmesriigi kodanike vahel, ühisfoorumeid, kultuuridevahelist dialoogi, teabe levitamist sisserändajate ja nende kultuuri kohta, integratsiooni soodustavaid elutingimusi linnakeskkonnas;

1.15

rõhutab, et põhiõiguste harta tagab erinevate kultuuride ja religioonide austamise, välja arvatud juhul, kui need tavad on vastuolus muude puutumatute Euroopa õiguste, inimõiguste ülddeklaratsiooni või riiklike seadustega;

1.16

rõhutab sisserändajate osalemise olulisust demokraatlikus protsessis ning integratsioonipoliitika ja -meetmete väljatöötamises, seda eriti kohalikul tasandil;

1.17

tervitab asjaolu, et näitlike meetmete nimekiri on ulatuslik ja käsitleb kõiki olulisi integratsioonivaldkondi. Antud kontekstis on see väärtuslikuks lähtepunktiks integratsioonipoliitikate kooskõlastamisele liikmesriikides;

1.18

juhib tähelepanu sellele, et vaja oleks selgeid eesmärke. Eesmärke tuleks uurida näitajate ja hindamismehhanismide abil, et kohandada meetmeid, hinnata integratsiooni edusamme ja tõhustada teabevahetust;

1.19

peab eriti oluliseks koostööd ja teabevahetust (riiklikud integratsioonikeskused, integratsiooni käsiraamat, integratsiooniteemaline veebileht).

2.1

rõhutab, et kuigi meetmete rakendamise valik, viis ja meetod võivad toimuda lähtuvalt riigi olukorrast ning tavadest, vaadeldakse ettepanekuid siiski liikmesriikide integratsioonipoliitikate põhielementidena;

2.2

juhib tähelepanu sellele, et tuleb keskenduda nii soolise võrdõiguslikkuse küsimustele kui ka sisserändajate perekondade noorte ja laste olukorrale;

2.3

kiidab heaks asjaolu, et algteadmisi vastuvõtva liikmesriigi keelest, ajaloost ja ühiskonnakorraldusest peetakse integratsiooni jaoks hädavajalikeks eeldusteks;

2.4

nõuab, et tehtaks haridusalaseid jõupingutusi sisserändajate ettevalmistamiseks, et neist saaksid edukamad ja aktiivsemad ühiskonna liikmed, nt kultuurilise mitmekesisuse mõõtme lisamise abil koolide õppekavadesse ja sisserännanud noorte erilise toetamise abil koolis. Lisaks tuleb esile tõsta koolieelse hariduse tähtsust ja projektide vajalikkust koolist tööellu ülemineku kergendamiseks ning edendada sellekohaseid sobivaid programme liikmesriikides;

2.5

rõhutab, et lisaks vajadusele “rakendada tõhusaid meetmeid noorte sisserändajate kuritegevuse vastu”, kui osundada komisjoni, on vaja edendada ka tõhusat ennetus- ja teavituspoliitikat protsessi järgmistel etappidel;

2.6

rõhutab, et integratsiooni olulise eeltingimusena tuleks edendada sisserännanute võimalusi juurdepääsul avaliku ja erasektori kaupadele ning teenustele;

2.7

rõhutab, et teistsuguste eluviiside ja vaadete aktsepteerimine ei tohi ületada piiri, mille seavad inimõiguste järgimine ning ELi ja rahvusvaheliste seadustega sätestatud võitlus igasuguse diskrimineerimise, eelkõige soolise diskrimineerimise vastu. Seepärast tuleb eriti kaitsta naississerändajaid, tagades neile täieliku, võrdsete tingimustega juurdepääsu tööle ja haridusele ja Euroopa ühiskonna poliitilisele elule ning kaitstes nende enesemääramisõigust seoses näiteks sundabielude vältimise, koduvägivalla vastase võitluse, seksuaalsete ja reproduktiivsete õiguste tagamise või alandavate tavade nagu naiste ümberlõikamine keelustamisega. Inimõigused on vääramatud ning nende rikkumist ei saa õigustada traditsioonide või kultuuriga. Seetõttu tuleb kavandada ja rakendada konkreetseid teavitus-, ennetus-, toetus- ja teadlikustamismeetmeid eesmärgiga võidelda kõigi diskrimineerivate ja/või alandavate kommete ja tavade vastu ning saavutada sel moel edasiminek sisserändajatele võrdsete võimaluste tagamisel;

2.8

tõstab esile seda, et teatises on märgata ebamäärasust ja analüütilist nõrkust. Nii jääb üldiselt silma, et nn pehmed meetmed (nt dialoog, foorumid, teabevahetus jne) on teatises esikohal; seejuures ei tohi nende tähtsust alahinnata. Integratsiooni jaoks olulised meetmed nagu sisserändajate poliitiline osalus esinevad pigem pealiskaudselt (9. põhimõte);

2.9

nõuab selget eristamist ja järjestamist vastavate poliitiliste, õiguslike, struktuuriliste ja institutsiooniliste vastutusalade ning vastuvõtva ühiskonna osaliste ning meetmete tähtsuse alusel. Antud kontekstis tuleks edasi arendada ka ühiseid aluspõhimõtteid ning tugevdada neid kui vahendit;

2.10

pooldab samme ühtse lähenemisviisi suunas ELi tasandil. Ühtlustada tuleb õigusraamistik riiki vastuvõtmise ja riigis viibimise kohta, sealhulgas õigused ja kohustused;

2.11

sedastab, et teatises on tähtsa teemana tõstetud esile soolise võrdõiguslikkuse küsimus. Seetõttu tuleks kõnealuses dokumendis kasutada ka sugude keelelist eristamist;

2.12

nõuab, et riiki vastuvõtmise ja riigis viibimise õiguslikus raamistikus peaksid kõik tulevased rändealased vahendid arvesse võtma võrdset kohtlemist ja sisserändajate õigusi;

2.13

rõhutab, kui oluline on – eelkõige osalemise kontekstis – huvirühmade kaasamine ja idee luua Euroopa Liidu Integratsioonifoorum (nõustamine, soovitused, tihedad kontaktid riiklike integratsioonikeskustega). Euroopa Integratsioonifoorumil kutsutakse osalema Euroopa Parlamenti, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed ja Regioonide Komiteed. Euroopa Integratsioonifoorum tuleb kaasata tulevasi integratsiooni käsiraamatuid ettevalmistava konverentsi töösse. Rände ja integratsiooni aastaaruannet tuleks jätkata ning edasi arendada;

2.14

rõhutab, et paljud nimetatud meetmed (tervitusalgatused, abipakkumised, kohalike elanike teadmiste täiendamine, koolituse pakkumine jne) tuleb läbi viia kohalikel asutustel. Neile tuleb seetõttu eraldada ka vajalikud ressursid. Sama kehtib ka piirkondliku tasandi kohta (teabevahendite sisseseadmine, tutvustus-, kultuuriprogrammid jne);

2.15

nõuab kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele integratsiooniprogrammide läbiviimiseks vajalikke finantsvahendeid;

2.16

teeb ettepaneku luua andmebaas (nt haridust tõendavate dokumentide tunnustamise, sisserändajate vajadusi puudutava teabe jms kohta);

2.17

rõhutab, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused annavad suure ja vältimatu panuse ja saavad omalt poolt pakkuda ulatuslikke teadmisi ja oskusteavet. Seega tuleks neid kaasata strateegiate väljatöötamisse ja kogu protsessi küllaltki vara ja ulatuslikul määral;

2.18

nõuab meetmeid ja stiimuleid, et sisserändajad soovitatud ideid ka kasutaksid (nt stiimuleid seoses töökoha otsimise ja koolitusega);

2.19

rõhutab vajadust parema meetodi järele sisserändajate arvu kindlaksmääramisel, et asjakohast integratsioonimeedet oleks võimalik rakendada ja täiendada.

1.1

sedastab, et teatis sisaldab samme, kuidas parandada rände mõju arengule. Alus on 2002. aasta detsembris vastu võetud teatis. Põhitähelepanu on põhja-lõuna-suunalisel rändel;

1.2

märgib, et lisaks mõjudele, mida väljaränne avaldab päritoluriikide arengule, on samuti oluline uurida arengukoostöö mõju väljarändele, sest see on viimase alus. Üksnes aidates rände päritoluriikidel pakkuda oma kodanikele kohaseid võimalusi, on võimalik rändevooge pikas perspektiivis kontrollida;

1.3

tunnistab, et teatis pöörab suurt rõhku ajutise ja virtuaalse tagasipöördumise toetamisele, et kanda päritoluriikidesse üle teadmisi ja kogemusi nende arengu hüvanguks (“ajude äravoolu” asemel “ajude ringlus”);

1.4

tervitab asjaolu, et eriti tähtsaks peetakse rändepoliitika sidumist arengupoliitikaga, tagasipöörduvate sisserändajate kasulikkust arengule, kapitalisiirde ja sisserändajate rahaülekannete hõlbustamist, selliste projektide kaasrahastamist, mis põhinevad sisserändajate rahaülekannetel;

1.5

kiidab heaks asjaolu, et teatis toetab üldiselt kontaktide säilitamist päritoluriikide ja sisserändajate vahel. (See peegeldub suuresti ka erinevate liikmesriikide kodakondsuspoliitikas);

1.6

rõhutab, kui tähtis on sisserändajate reaalsem väljavaade luua nn silda päritoluriikidega. See lähenemisviis peaks olema argumendiks selle poolt, et vastuvõtva riigi keelset haridust tuleks täiendada emakeelse kirjaoskuse omandamise ja emakeelsete lisatundidega;

1.7

sedastab, et seadusliku sisserände rohelise raamatu üle peetava arutelu käigus selgus, et tulevikus hakatakse ennekõike edendama kvalifitseeritud tööjõu ajutist tööhõivet ja sisserännet.

2.1

sedastab, et rahavood võivad arengueesmärkide täitmisele vaid kaasa aidata. Siiski on nad üksnes eraviisilist laadi ega saa seetõttu asendada riiklikku arenguabi. Selle asjaoluga tuleks piisaval määral arvestada;

2.2

rõhutab, et rahaülekannete tasud ja tingimused ei ole rahuldavad. Toetatakse meetmete võtmist tasude alandamiseks ning ülekannete kiirendamiseks ja nende turvalisuse tagamiseks. Need eesmärgid on lühiajaliselt teostatavad. Siiski tuleks mõjud arengule määratleda pikemaajalise eesmärgina;

2.3

teeb ettepaneku kavandada järgmised meetmed:

2.4

tervitab eesmärki toetada arengumaid nende välismaal elavate kodanike asukoha kindlaks tegemisel ning kontaktide loomisel. Päritoluriikide valitsustel peaks olema võimalus kasutada sisserändajate eliiti; selleks otstarbeks tuleks luua andmebaase. Vajaduse korral võib päritoluriik kõnealuse eliidi tagasi kutsuda. Siiski peab olema selge, et sisserändajate kandmine andmebaasidesse peab toimuma üksnes vabatahtlikkuse alusel;

2.5

tunnistab, et tähtajaliselt piiratud rände abil koondatakse potentsiaal kodumaale. See peaks aga jääma vaid hooajatöötajate kohta kehtivaks üldiseks reegliks;

2.6

rõhutab, et lähtuvalt kehtivast õiguslikust olukorrast (nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) ei ole võimalik ei teemaks olnud tagasiränne ega tähtajaliselt piiratud või virtuaalne tagasipöördumine, kuna isegi tähtajatu elamisloaga sisserändajad kaotavad oma staatuse, kui nad ei viibi pikema aja vältel vastuvõtvas liikmesriigis. Komitee tervitab ka komisjoni teatises väljakuulutatud kavatsust kaaluda, kuidas oleks võimalik säilitada kolmandate riikide kodanike elukohaõigus, kuigi nad naasevad tagasipöördumisprogrammi raames ajutiselt kodumaale;

2.7

teeb ettepaneku kehtestada ühtsed eeskirjad, mis lubavad sisserändajatel, kes omavad tähtajatut elamisluba või kellel on sellele õigus, reisida vajalikuks peetava aja jooksul oma päritoluriiki, kaotamata pikaajalisest või tähtajatust elanikust kolmanda riigi kodaniku staatust;

2.8

tunnistab, et kõnealune teatis peegeldab rahvusvahelisel tasandil paisuvat arutelu, mille kohaselt käsitletakse sisserändajaid arengu mõjutajatena (rahaülekanded, teadmiste edasiandmine jne). Sellest perspektiivist lähtuvalt on ajutine ränne positiivne, siiski tuleks esmalt kaaluda vabatahtlikul tagasipöördumisel või stimuleerimissüsteemil põhinevaid meetmed;

2.9

leiab seega, et antud kontekstis tuleks uuesti järele mõelda, mida tähendab piiriülesus integratsioonipoliitika seisukohalt;

2.10

kiidab heaks, et teatis lähtub huvitavast perspektiivist, mis käsitleb päritoluriike rändehalduse “sidusrühmadena”. Kõnealused ajutise sisserände ja ajutise tagasipöördumise positiivsed aspektid eeldaksid siiski piiramatut tagasipöördumisõigust vastuvõtvasse riiki seal kaua või kauem elanud sisserändajatele (mis on täielikus vastuolus nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiviga 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta, mis näeb ette juba saadud elamisloa automaatse tühistamise Euroopa Liidust väljaspool viibimise korral);

2.11

tervitab asjaolu, et teatises suunatakse põhitähelepanu sellise ajutise sisserände edendamisele, eeldusel, et see on vabatahtlik ja põhineb stiimulite süsteemil. Ajutine ränne võib olla väga kasulik vahend kolmandate riikide arenguks;

2.12

on arvamusel, et ajutine ränne saab tõhusalt toimida ainult juhul, kui sisserändajatel lubatakse pärast ajutist tagasipöördumist päritoluriiki uuesti vastuvõtvasse riiki siseneda; kutsub seetõttu liikmesriike, mis hetkel ei luba riiki korduvalt siseneda, üles kaaluma keelu kaotamist;

2.13

tunnistab, et hooajaline tööhõive kujutab endast asjaosalistele lühiajalist eelist, kuna neile võimaldatakse raha teenimine ja kogemuste omandamine lühikesel ajavahemikul. Siiski pöörduvad asjaosalised päritoluriiki tagasi ilma igasuguse lootuseta parandada oma majanduslikku ja sotsiaalset olukorda. Regioonide Komitee arvamuse kohaselt tuleks eelistada pikemaajalise perspektiivi võimaldamist;

2.14

tervitab tagasipöördumisprogrammide toetamist. Kõnelused programmid võivad aga toimida vaid tõhusa arengupoliitika olemasolu korral, mis hõlmab kooskõlastatud tegevuse tugevdamist detsentraliseeritud koostöös;

2.15

nõuab seetõttu piisavaid investeeringuid infrastruktuuri- ja koolitusmeetmetesse, samuti kohapealset kontrolli vahendite kasutamise üle;

2.16

soovitab sisserändajatest hooajatöötajaid, kelle puhul ekspluateerimisoht on suurem, kaitsta asjaomaste meetmete võtmise abil;

2.17

möönab, et teatise ettepanekud sisaldavad ühelt poolt eesmärgikindlaid ning tulevikuperspektiiviga lähtepunkte; kuid ülaltoodud vastuolude lahendamiseks tuleb siiski veel tööd teha;

2.18

rõhutab vajadust tagada, et ELis ei hakkaks võidutsema piirav lähenemine;

2.19

rõhutab, et ei tohi rakenduda negatiivne stsenaarium, mille kohaselt sunniviisilise tagasisaatmise meetmed muudetakse arengu toetamise põhjendusel seaduslikuks, ilma et oleks olemas laiema, kõiki kvalifikatsioonitasemeid hõlmava seadusliku sisserände süsteem (vt ettepanekut võtta vastu direktiiv ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, KOM(2005)391);

2.20

rõhutab, et väljarändajate päritoluriikidele antavale arenguabile tuleb omistada väga suurt tähtsust, edendades kokkulepete ja eriprogrammide kaudu nendega koostööd kõigis valdkondades;

2.21

rõhutab, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused annavad suure ja vältimatu panuse ja saavad omalt poolt pakkuda ulatuslikke teadmisi ja oskusteavet. Seega tuleks neid kaasata strateegiate väljatöötamisse ja kogu protsessi küllaltki vara ja ulatuslikul määral.

1.1

rõhutab, et tõhus tagasisaatmispoliitika on läbimõeldud ja usaldusväärse migratsioonipoliitika vajalik osa;

1.2

juhib tähelepanu sellele, et direktiivi abil tuleb tagada õiglane ja läbipaistev menetlus;

1.3

sedastab, et ühtlustatud kaheastmeline menetlus (tagasisaatmisotsus – väljasaatmiskorralduse väljastamine ja täitmine) tuleks täide viia vabatahtliku tagasipöördumise (stiimul) põhimõtte alusel;

1.4

tervitab ettepanekut luua alus ühisele infosüsteemile (SIS II), kehtestades terves Euroopa Liidus kehtiva korduva sissesõidukeelu.

2.1

nõuab, et õigusriigi põhimõtet ja õigust õiglasele kohtlemisele ei tohi ohverdada ksenofoobia ning tavalisele ökonoomsusele keskendumise heaks.;

2.2

rõhutab, et menetlusõiguslike miinimumgarantiide kehtestamisel peab eriti jälgima sunnimeetmete proportsionaalsust. Kuna sisserändajad peavad oma kodumaale tagasipöördumisel tihti arvestama repressioonidega, tuleks vastu võtta inimõiguste kaitsmiseks vajalikud meetmed, pidades sisserändajate kaitset esmatähtsaks, kui nende kodumaale tagasipöördumisel esineb repressioonide täideviimise oht;

2.3

väljendab kahetsust, et ei ole mõeldud spetsiaalsetele kaitsemeetmetele naiste, alaealiste ning puuetega inimeste jaoks;

2.4

nõuab, et ka inimkaubanduse ning teiste rändega seotud kuritegude ohvrid ja tunnistajad seataks ELi kaitse alla;

2.5

juhib tähelepanu sellele, et inimõigused, nii nagu nad on fikseeritud kõigis ühenduse õigusaktides – eelkõige inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas – peaksid olema aluseks uutele loodavatele õigusnormidele. Selgete ja siduvate viidetega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitele on võimalik tagada inimõigustest kinnipidamine direktiivi ülevõtmisel liikmesriikide seadusandlusesse. Paindlike sõnastustega (“nõuetekohaselt”, “võtavad arvesse”) kaasneb oht, et neid tõlgendatakse liiga vabalt;

2.6

nõuab, et vaid ebaseaduslikku viibimist liikmesriigi territooriumil ei tohiks lugeda põgenemisohtu tõendavaks asjaoluks. Kõnealune toimimisviis võimaldaks lubamatut ettesüüdimõistmist, mis on vastuolus inimõiguste konventsiooni artikliga 6 (õigus õiglasele kohtumõistmisele);

2.7

rõhutab, kui tähtis on inimkaubanduse ohvrite ja tunnistajate kaitse. Inimkaubanduse ohvreid ja tunnistajaid ei tohiks käsitleda ainult kui kriminaalprotsessi vahendeid. Pigem tuleks enne tagasisaatmist arvestada päritoluriigis valitsevat olukorda, välistamaks kurjategijate poolseid väljapressimisi ja ohtlikke ähvardusi;

2.8

pooldab seda, et fraasi “oht avalikule julgeolekule ja korrale” all mõeldaks vaid liikmesriigi kesksete huvide tõsist kahjustamist, millega kaasneks sissesõidukeelu kehtestamine. Kõnealust sanktsiooni ei tohiks määrata juhtumite korral, millel on üldsusele vaid tühine mõju, näiteks kvalifitseerimata ebaseadusliku riigis viibimise korral;

2.9

soovitab võimaldada vähekindlustatud isikutele abi menetluskulude rahastamisel, sõltumata selle vajalikkuse hindamise tulemusest. Kõnealuse rahalise toetamise vajalikkusele ei ole võimalik menetluse jooksul tõsiseltvõetavat prognoosi anda. Seega peaks menetluskulude abi sõltuma asjaolust, et isik on vähekindlustatud;

2.10

nõuab sunnimeetmete (ajutine järelevalve) proportsionaalsust, kuna sisserändajad peavad päritoluriiki tagasipöördumisel sageli arvestama tõsiste repressioonidega. Üksikutel inimestel on ekstreemse käitumise kalduvused. Just niisugusel juhul ei tohi jätta inimõigusi tähelepanuta;

2.11

sedastab, et liikmesriigid peaksid olema kohustatud tagama ajutise vahistamise ajal adekvaatse meditsiinilise abi;

2.12

kinnitab, et 20. novembril 1989 vastu võetud laste õiguste konventsiooni tuleb sisuliselt täielikult rakendada. Eelkõige tuleks esile tõsta õigust mõtte-, südametunnistuse ka usuvabadusele; samuti õigust eraelu kaitsele, kaitsele vägivalla, väärkohtlemise ja hooletusse jätmise eest, õigust tervise kaitsele, haridusele, koolitusele ja kutseõppele ning vähemuste kaitsele;

2.13

rõhutab, et kõnealuse direktiivi süstemaatika toimimiseks tuleb tagada, et ühe liikmesriigi territooriumil tunnustatakse ja täidetakse teiste liikmesriikide kohtukorraldusi. Seda tuleb tagada kahe- ja mitmepoolsete lepingutega, mis hõlmavad ka vajalikku ametkondadevahelist abi,

2.14

pooldab keskse arvutisüsteemi loomist isikuandmete salvestamiseks. Üksikute liikmesriikide täitevasutustel peab olema kõnealusele süsteemile juurdepääs ning nad peavad olema kohustatud teostama vajalikku andmesiiret.

1.

Liikmesriigid säilitavad ja uuendavad tsentraliseeritud infotehnoloogiasüsteemi, mille EL on nende käsutusse andnud, kus sisalduvad nende/teiste liikmesriikide territooriumil ebaseaduslikult viibivate või väljasaatmist ootavate kolmandate riikide kodanike isikuandmed.

2.

Infotehnoloogiasüsteemi andmed on vastava liikmesriigi täidesaatva võimu kasutuses ja neil lasub ka 1. alalõigus nimetatud teabe edastamise kohustus.