29.8.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 206/17

1.1

juhib tähelepanu asjaolule, et 78% Euroopa Liidu rahvastikust elab linnades, linnastutes või linnapiirkondades. Rohkem kui 60% rahvastikust elab linnapiirkondades, kus on rohkem kui 50 000 elanikku. Linnapiirkondadesse koonduvad nii suured potentsiaalid kui ka keerulised probleemid;

1.2

juhib sellega seoses tähelepanu Euroopa Komisjoni aruandes “Uus ühtekuuluvus, lähenemine, konkurentsivõime, koostöö. Kolmas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta” (2) väljendatud eesmärgile tuua linnade probleemid rohkem esiplaanile, lülitades need täies ulatuses regionaalprogrammidesse;

1.3

rõhutab linnamõõtme otsustavat tähtsust ühenduse kõikides poliitikavaldkondades, mitte ainult ELi ühtekuuluvuspoliitikas: ainult siis kui linnamõõtme positiivsed mõjud on linnas elava rahvastiku jaoks konkreetselt nähtavad ning teadvustatavad, õnnestub Euroopa Liidul (tagasi) võita sel määral poliitilist tunnustust, mis on tingimata vajalik meie ühise projekti edukaks edasiarendamiseks;

1.4

toetab Euroopa Parlamendi resolutsioonis “Linnamõõde seoses laienemisega” (3) toodud algatust linnamõõtme tugevdamiseks kõikides ühenduse ning liikmesriikide poliitikavaldkondades, samuti kõnealuse resolutsiooni nõudmisi;

1.5

rõhutab linnade otsustavat panust uuendatud Lissaboni strateegia elluviimisel. Majanduskasv ei ole eesmärk iseenesest. Pigem on see tööhõive, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse suurendamise vahend. Kuna see annab panuse Euroopa sotsiaalmudelisse, siis kindlustatakse sel viisil Euroopa kodanike elukvaliteet. Tööhõive on Euroopa Liidu kodanike jaoks oluline teema. Majanduskasvule ja tootlikkuse tõstmisele keskendumise tõttu ei tohi Lissaboni strateegia ülejäänud mõõtmed tähelepanu alt välja jääda.

1.6

juhib tähelepanu sellele, et linnad on läbi aegade olnud igat liiki arengu keskpunktid: enamik sotsiaalseid ja tehnoloogilisi arenguid on alguse saanud linnadest. Kõnealuse linnadele iseloomuliku struktuurimuutusega on seotud nii võimalused kui ka riskid, seda nii üksikisikute kui kogu ühiskonna jaoks. Linnad on õppinud nimetatud struktuurimuutusega toime tulema ning nendele reageerima. Samuti on nad harjunud tasakaalustama turuhälbeid, mis on osaliselt tingitud struktuurimuutusest. Kuna Lissaboni eesmärkide saavutamiseks on paljudes sektorites vajalik struktuuride kohandamine uutele väljakutsetele, siis on linnadel siin keskne roll;

1.7

märgib seetõttu kriitiliselt, et ülalt-alla lähenemisviisi tõttu arengule ja Lissaboni strateegiale ei olnud valdav osa Euroopa linnu kaasatud riiklike reformikavade koostamisse. Osaliselt olid linnad formaalselt küll kaasatud, reaalselt aga mitte. Sellekohane küsitlus näitas, et üldiselt kaasati linnu pigem siis, kui asjaomases liikmesriigis on eraldi linnade küsimustega tegelev ministeerium (Madalmaad) või kui linnade puhul on samaaegselt tegemist ka piirkonnaga (Berliin, Hamburg, Viin). Linna tasandi kaasamata jätmise tõttu jääb osaliselt kasutamata linnade potentsiaal ning nende eriline võime luua sünergiat avaliku ja erasektori osalejate ja sotsiaalpartnerite vahel. Suures osas samale tulemusele jõuti ka Regioonide Komitee läbi viidud uurimuses “Lissaboni majanduskasvu ja tööhõive partnerluse rakendamine - piirkondade ja linnade panus” (4). Uurimuse kohaselt on vaid 17% linnadest ja piirkondadest rahul oma kaasamisega riiklike reformikavade ettevalmistamisse;

1.8

rõhutab, et struktuurifondide üldise määruse eelnõu artiklite 25 ja 26 kohaselt pidanuks linnu riiklike strateegiliste raamkavade koostamisse tugevamini kaasama (5). Linnamõõtme selge järgimine riiklikes strateegilistes raamkavades ning nendest tulenevates rakenduskavades ei ole aga ikka veel iseenesest mõistetav;

1.9

juhib kriitiliselt tähelepanu asjaolule, et praeguse ühtekuuluvuspoliitika strateegilistes suuniste eelnõus ajavahemikuks 2007–2013 jääb linnamõõde ühtekuuluvuspoliitikast valdavalt välja (6). Linnamõõdet käsitletakse vaid territoriaalsete iseärasuste raames. Kõnealusele puudusele juhiti tähelepanu ka konsultatsiooniprotsessis ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste kohta ajavahemikuks 2007-2013. Mitmeid kordi nõuti linnade otsustava rolli rõhutamist majanduskasvu ja tööhõive suurendamisel. Linnade elutähtsat rolli tuleks suunistes ka ametlikult tunnustada. On oht, et ilma ELi selge õigusaktita, mis muudaks linnade kaasamise kohustuslikuks, ei toimu aastatel 2007–2013 ühtekuuluvuspoliitikas mitte linnamõõtme tugevnemine, vaid nõrgenemine.

1.10

tervitab seepärast asjaolu, et Euroopa Komisjoni töödokumendis “Ühtekuuluvuspoliitika ja linnad: linnade panus piirkondade majanduskasvu ja tööhõivesse” (7) on kriitikat kuulda võetud ning tulevikus siiski tugevdatakse ühtekuuluvuspoliitikas linnamõõdet. Kõnealune dokument näitlikustab suurepäraselt linnade keskset rolli Euroopa, liikmesriikide ja piirkondade edasises arengus. Selgelt tuuakse välja panus, mille linnad võivad majanduskasvu, tööhõivesse, sotsiaalsesse ütekuuluvusse ning jätkusuutlikku arengusse anda;

1.11

tunnustab eriti asjaolu, et Euroopa Komisjon käsitleb nimetatud dokumendis linnamõõdet kogu selle keerukuses. Selline terviklik lähenemisviis on kõnealuse dokumendi üks otsustavaid tugevusi ning see peab kindlasti alles jääma. Konkreetset näidete ja andmete varal kirjeldatud keerukust saab arvesse võtta kõiki poliitikavaldkondi integreeriva lähenemisviisiga. Linnamõõde ei saa piirduda vaid ühtekuuluvuspoliitikaga, vaid seda tuleb arvestada ühenduse kõikides poliitikavaldkondades;

1.12

tõstab eriliselt esile seda, et kõnealuses dokumendis käsitletakse 50 konkreetset tegevussuunist, mille järgi saavad linnad tulevikus konkreetsete meetmete väljatöötamisel suunduda;

1.13

toetab Euroopa Komisjoni töödokumendi kohta algatatud konsultatsiooniprotsessi, samuti komisjoni eesmärki lülitada kõnealuse protsessi olulisemad tulemused ühtekuuluvuspoliitika strateegiliste suuniste lõplikku versiooni ning läbivaadatud töödokument teatisena avaldada;

1.14

aitab kaasa linamõõtme edasisele tugevdamisele, korraldades koostöös komisjoni ning Euroopa Parlamendi piirkondliku arengu komisjoniga 25. aprillil 2006 linnade foorumi;

1.15

kiidab heaks, et nõukogu määruse ettepanek ühtekuuluvusfondi loomise kohta annab võimaluse edendada kõnealuse fondi vahenditega keskkonnasõbralikku linnatransporti.

2.1

tervitab Euroopa Komisjoni järgmiste valdkondade täpse ja üksikasjaliku käsitlemise puhul: linnade jätkusuutlik areng Euroopa regionaalpoliitikas, linnade roll; miks on linnad olulised; atraktiivsed linnad; uuenduste toetamine; ettevõtlusalased algatused ning teaduspõhine majandus, rohkem ning paremaid töökohti, linnadevahelised erinevused, linnade uuendamise haldus ja rahastamine;

2.2

tervitab asjaolu, et tegevussuunistes kutsutakse liikmesriike toetama linnade meetmeid;

2.3

kutsub üles seadma neljanda prioriteedi, mis on sätestatud ühenduse strateegilistes suunistes, nimelt linnadele ja linnapiirkondadele suunatud prioriteedi. Prioriteedi eesmärk oleks luua turvalised, ühtsed ja (majanduslikult, sotsiaalselt, keskkonnaalaselt ja kaubanduslikult) jätkusuutlikud kogukonnad ka kõige mahajäänumates linnapiirkondades;

2.4

juhib tähelepanu linnade olukordade erinevusele, eriti mis puudutab nende suurust, geograafilist asendit (nt äärealad), vastavat riigisisest pädevuste jaotumist ning asjaolu, kas on tegemist vanade või uute liikmesriikide linnadega. Lisaks soovitab komitee arvestada sellise olulise kriteeriumiga nagu eri liikmesriikide linnade vahelised erinevused, mis tulenevad kõnealuste riikide linnastumisastmest ja majandustasemest;

2.5

jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et linnade eduka arengu eeldus on nende üldise tegevussuutlikkuse tugevdamine, mis võimaldab neil märkimisväärselt kaasa aidata piirkondlikule arengule. Selleks peaksid linnadel olema süsteemid ja vahendid, mis võimaldaksid neil majanduslikele ja sotsiaalsetele muutustele reageerida, samuti vajalikul määral rahalisi vahendeid, mida võiks eraldada üldiste toetuste vormis koos erinevate juhtimisülesannete delegeerimisega, nagu on sätestatud uues Euroopa Regionaalarengu Fondi määruses (artiklid 36, 41 ja 42);

2.6

rõhutab, et Lissaboni strateegia saavutamisel koos majanduskasvu ja tootlikkuse tugeva suurenemisega, on äärmiselt oluline tunnistada linnade ja linnapiirkondade osatähtsust nende rahvastiku kriitilise massi ja kõrghariduse ja teaduse tippkeskuste tõttu ning võime tõttu rakendada tehtud avastusi tööstuses. Seetõttu toetab komitee ühtekuuluvuspoliitika linnamõõdet, mis tunnustab linnade potentsiaali uuendustegevuse ja teadmistepõhise majanduse tõukejõuna;

2.7

juhib eelkõige ettevõtluskeskkonna ja uuenduste raamtingimuste parandamisega seoses tähelepanu sellele, et linnad saavad kõnealuseid olulisi juhtimisülesandeid täita vaid siis, kui neil on selleks vajalikud rahalised ressursid. See kehtib loomulikult kõikide väljatoodud tegevusvaldkondade kohta;

2.8

rõhutab kooskõlastatud ning piirkondade tegelikku olukorda arvestava lähenemisviisi olulisust püsivate edusammude saavutamisel kõnealuste tegevussuuniste abil. Vaid administratiivseid piire ületavast koostööst tekivad võimalikud lahendused ja võimalused potentsiaalide kasutamiseks. Seda praktikas mitte alati lihtsat koostööd tuleks edendada ELi poliitiliste eristiimulitega, nagu suurtele piirkondadele suunatud strateegiliste arenguprojektide edendamine. On väga oluline, et suurlinna- ja linnapiirkondade vahel seataks üles uued koostöövõrgustikud ning tugevdataks olemasolevaid võrgustikke. Erilist tähelepanu tasub pöörata praeguse programmitöö perioodi jooksul Interreg III algatuse raames arendatud koostööle, mis viiakse ellu ajavahemikul 2007–2013 territoriaalse koostöö sihtala raames;

2.9

rõhutab linnade olulist rolli kliimamuutuste vastu võitlemisel nende rahvastikuarvu ja võime tõttu kutsuda esile laiaulatuslikke muutusi, näiteks valdkondades, nagu ühistransporditeenused ja uuenduslik energiakasutus ehitistes. Teeb seetõttu ettepaneku viia struktuurifondide programmidesse sisse keskkonnaalane nõue;

2.10

toonitab tööstuslike jäätmaade ja avalike kohtade saneerimise ja linnaehitusliku arengu olulisust. See oleks panus kasvanud linnade uuendamisse ning maastiku rikkumise vähendamisse. Selleks vajavad linnad riikliku ja Euroopa tasandi toetust. Seetõttu vajavad suurlinna- ja linnapiirkonnad eriprobleemide lahendamiseks ühenduse rahalist toetust. Ühendus peab käivitama eriprogrammid taandarenguga linnapiirkondade elavdamiseks ja nende algatuste toetamiseks, millega jätkatakse algatuse URBAN raames alustatud tööd;

2.11

on teadlik kultuuriliselt erineva taustaga inimeste kaasamise olulisusest avaliku kõigis halduse valdkondades. See on hädavajalik eeldus sisserändajate eripotentsiaali täieulatuslikuks kasutamiseks, mis on praegu suures osas kasutamata ressurss;

2.12

juhib tähelepanu üldhuviteenuste olulisusele linnade süsteemide tõhustamises ja linnade atraktiivsuses. Siinkohal tuleb eelkõige arvestada, kooskõlas subsidiaarsusprintsiibiga, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste õigust ise otsustada (majanduslike) üldhuviteenuste pakkumise vormi üle. Nõuab, et Euroopa õigusraamistik oleks avatud omatootmise või inhouse ettevõtete kasutamise suhtes. Hanke- ja toetusõiguse õigusloomes peaks linnade ja piirkondade paindlikkus olema suurem;

2.13

soovitab kõikides tegevussuundades pöörata erilist tähelepanu naiste, noorte, vanemate inimeste, samuti erivajadusega inimeste vajadustele;

2.14

arvab, et linnad tuleb muuta naistesõbralikumaks naisettevõtluse toetamise ning naiste kui ärijuhtide ja linnade avaliku sektori juhtide arendamise ja toetamise meetmete kaudu asjakohaste lähikonna- ja hoolekandeteenuste abil;

2.15

ärgitab täiendama dokumenti lõiguga tervishoiu teemal. Kõnealust teemat käsitletakse küll kolmest põhiaspektist – kättesaadavus ja liikuvus; juurdepääs ametkondadele ja asutustele, loomulik ja füüsiline keskkond – kuid teema olulisuse tõttu tuleks seda ka konkreetsete tegevussuuniste kaudu käsitleda;

2.16

rõhutab, et väga oluline on tagada kogu piirkonnas vastuvõetava hinnaga ning vajadusele vastavate lahtiolekuaegadega lastehoiuasutuste olemasolu. See võimaldab lapsevanematel tööl käia, loob aluse laste edasisele haridusteele, annab suure panuse erinevate kultuuride integratsiooni ning erivajadustega laste integreerimisse;

2.17

märgib VKEde ja mikroettevõtete meetmete valdkonna tegevussuuniste suhtes kriitiliselt, et rahastamisele juurdepääsu lihtsustamist riskide ülevõtmise kaudu tuleks kasutada äärmiselt piiratult ning ainult rangeid kriteeriume järgides. Komitee toonitab mikroettevõtetele suunatud rahalise toetuse suurendamise olulisust;

2.18

juhib tähelepanu sellele, et haridust ja hariduspoliitikat kogu selle ulatuses, sealhulgas elukestva õpe, ei tuleks vaadelda mitte ainult mõjude kaudu majanduskasvule ja tööhõivele, vaid ka sotsiaalse ja solidaarse ühiskonna vaatepunktist, kus seatakse esiplaanile kõikide inimeste osalemine ühiskonna kõigis protsessides, mitte ainult majanduslikes;

2.19

on teadlik, et vanemate inimeste osakaalu suurenemisest tingituna muutuvad olulisemaks valdkonnad, nagu hooldus ja sotsiaalteenused. Nimetatud nihked vanusepüramiidis seavad linnadele tulevikus keerulised väljakutsed. Kuid need pakuvad ka võimalusi majanduskasvu ja tööhõive suurendamiseks, nt töökohad hooldusvaldkonnas;

2.20

rõhutab, et suur hulk Euroopa suurlinna- ja linnapiirkondades elavaid sisserändajaid on kõnealustele piirkondadele märkimisväärne väljakutse, ent nad kujutavad endast ühtlasi uut ressurssi, mille puhul kõnealused piirkonnad peavad otsima uusi majanduskasvu võimalusi. Erinevad riiklikud haldusorganid peaksid mainitud võimaluste kasutamist edendama;

2.21

rõhutab sotsiaalmajanduse kui kasvava tööturu suurenevat tähtsust esimese (erasektor) ja teise (avaliku sektori) sektori kõrval, seda eelkõige linnade jaoks. Nõuab tegevussuunistes sotsiaalmajanduse (kolmas sektor) ettevõtete turuvõimaluste soodustamise vajalikkuse arvestamist, nt juurdepääs laenudele või riiklikud tagatised;

2.22

toob eriti esile jätkusuutliku töökohtade loomise ning tööpuudusega võitlemise keskse tähtsuse Euroopa Liidu edasise üldise arengu seisukohast. Vaid ilmselgete edusammudega kõnealuses valdkonnas on Euroopa Liidul võimalik (tagasi) võita rahva tunnustus. Linnad struktuurimuutuse keskustena on tööpuuduse probleemidest eriti suures ulatuses mõjutatud;

2.23

nõuab, et liikmesriikide tööturupoliitikas arvestataks rohkem linnapiirkondade vajadusi ning et sobivad kontseptsioonid töötataks välja koos linnade tööturusektoritega. Selle aluseks võivad olla riikliku, piirkondliku ja kohaliku tööturupoliitika kooskõlastamise formaalsed kokkulepped ja lepingud, nagu territoriaalsete tööhõive kokkulepete puhul. Kõnealuste kokkulepetega tugevdatakse linnade tasandil majandus-, regionaal- ja tööturupoliitika seoseid. Neid tuleks edasi arendada ning ELi vahenditega toetada;

2.24

nõustub Euroopa Komisjoniga, et linnades elavate välismaalaste arvukus pakub erinevaid võimalusi ning et konkurentsivõimelisena püsimiseks peavad linnad ligi meelitama ja toetama erinevate oskustega inimesi ning tihti täidavad kasulikke lünki sisserändajad. Seetõttu kiidab komitee heaks Euroopa Komisjoni hiljutises isikute vaba liikumise üleminekukorra toimimise aruandes esitatud soovituse, mille kohaselt võiksid liikmesriigid hoolikalt kaaluda, kas kõnealuse aruande tõendeid ning liikmesriikide tööturu olukorda arvestades on kõnealuste piirangute jätkamine vajalik;

2.25

juhib kriitiliselt tähelepanu asjaolule, et otsustava tähtsusega on loodavate töökohtade kvaliteet. Tööhõive kasv on viimasel ajal toimunud valdavalt osalise tööajaga töökohtade ning uute töötamise vormide arvelt. Valdkonniti langeb pakutavate töökohtade kvaliteet ja/või ei pakuta vastavate töösuhete õiguslikke standardeid. Kõnealustest töötamise vormidest, mis enamasti ei taga töötajatele majanduslikku stabiilsust, tekivad uued sotsiaalsed probleemid. Erasektorit ja ettevõtteid kutsutakse üles looma töökohti, mis pakuvad püsivat tööhõivet. Tööturu paindlikuks muutmine sotsiaalkindlustuse arvelt ei ole jätkusuutlik kontseptsioon ja seetõttu peavad erinevad riiklikud haldusorganid tagama, et seda ei juhtuks;

2.26

rõhutab, et sotsiaalse tõrjutuse ning sellest tulenevate probleemide – getosutmisest kuritegevuseni – tõkestamine on põhiline eeldus linnade elukvaliteedi tekkimiseks. Riiklikud haldusorganid peaksid pöörama erilist tähelepanu suurima sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele elanikkonna rühmadele, iseäranis sisserändajatele.

2.27

toonitab, et ühenduse seniste algatuste, nagu riiklike ja piirkondlike rakenduskavade alla kuuluvad URBAN ja EQUAL, süvalaiendamine ei tohi kahjustada ELi programmide ja algatuste uuenduslikku ulatust. Vastupidi, see on oluline soodustamaks linnaalgatuste uuenduslikku olemust uue ühtekuuluvuspoliitika raames ning edendamaks ideede vahetust ja elluviimist;

2.28

kutsub seetõttu komisjoni üles tagama, et Euroopa Liidu suuniseid elluviivad linnaalgatused oleksid omavahel võrreldavad ning et oleks võimalik mõõta nii algatuste tõhususe kvaliteeti kui kvantiteeti, arvestades, et nende kvaliteet on sümbolistlik ja ülekantav ning neid saab kasutada järgmisel kavandamisperioodil.

3.1

kutsub Euroopa Komisjoni üles arvestama linnamõõtmega kõikides ühenduse poliitikavaldkondades. Selleks on vaja lähenemisviisi, mille puhul uuritakse, analüüsitakse ning arvestatakse linnade tegeliku olukorra konkreetseid probleeme ning hinnatakse ühenduse poliitika mõjusid linnadele. Selle tagamiseks on hädavajalik linnade vastutavate ametivõimude kaasamine poliitika ja programmide kavandamise kõikidesse faasidesse, samuti ellurakendamisse ja hindamisse;

3.2

juhib tähelepanu vajadusele linnamõõtme parema kooskõlastamise järele kõikide Euroopa Komisjoni teenistuste vahel, eelkõige puudutab see regionaalarengu, keskkonna, transpordi, tööhõive ja tervishoiu peadirektoraate. Linnamõõtmele tuleb kõigis Euroopa Liidu programmides omistada suuremat tähelepanu nii rahaliselt kui territoriaalselt;

3.3

rõhutab ka tugevama kooskõlastuse olulisust Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel, et jõuda Euroopa Liidu meetmete selge kavani linnade jaoks;

3.4

soovitab Euroopa Komisjonile teenistustevahelise töörühma tugevdamist linnade eksperte kasutades ning luua teenistusteülene rakkerühm. Eeskujuks võiks olla Euroopa Parlamendi fraktsioonideülene intergrupp urban-logement. Samuti soovitatakse foorumite ja korrapäraste dialoogide loomist linnadega neid puudutavates ELi poliitikavaldkondades, nagu seda keskkonna valdkonnas juba tehakse;

3.5

kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesiike üles algatama territoriaalset dialoogi sarnaselt sotsiaalse ja kodanikuühiskonna dialoogiga. See võimaldaks erinevatel piirkondlikel ja linnade omavalitsustel ning nende siseriiklikel ja Euroopa tasandi liitudel avaldada oma seisukohti linnu ja piirkondi puudutava poliitika ja meetmete ettevalmistamises, läbirääkimistes ning otsustamises ning neid sel moel kujundada. Euroopa Komisjoni 2003. aastal (8) koostöös Regioonide Komiteega algatatud dialoog omavalitsuste liitudega on vaid esimene samm selles suunas;

3.6

toetab kõrgetasemelise kohtumise korraldamist nõukogu ja liikmesriikide poolt enne igakevadist tippkohtumist. Kõnealusel kohtumisel peaksid territoriaalses dialoogis osalejate kõrval osalema eelkõige Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament, Regioonide Komitee ning linnade võrgustikud. Samuti soovitatakse iga-aastaste kohtumiste korraldamist liikmesriikide linnapoliitika eest vastutavatele ministritele, millele peaks eelnema kohtumine linnavõrkude ja Euroopa ning liikmesriikide kohalike omavalitsuste liitude esindajatega, nagu Euroopa Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Nõukogu. Euroopa Komisjoni teenistustevaheline töörühm peaks kõnealustel kohtumistel esitama aruandeid oma tegevuse kohta;

3.7

kutsub liikmesriikide valitsusi üles rohkem arvestama linnamõõtmega kõikides riiklikes poliitikavaldkondades. Eelkõige tuleb tagada, et linnade käsutuses oleks nende ülesannete täitmiseks vajalikud rahalised vahendid. Samuti tuleks süvendada dialoogi linnade ja nende liitudega ning anda sellele kindel formaalse konsultatsiooni vorm;

3.8

juhib tähelepanu teadus- ja arendustegevuse kesksele tähtsusele Lissaboni eesmärkide saavutamisel. Nõuab seetõttu, et linnade oluline rolli teaduspoliitikas kajastuks Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse 7. raamprogrammis urbanistliku süvalaiendamise kujul. Linnamõõdet on senini otsustavalt arvestatud vaid keskkonna ja transpordi valdkonnas. Kuid oluline on linnamõõtme kaasamine kõikidesse teemavaldkondadesse ja eriprogrammidesse. Oluline on kõnealuses kontekstis tõhusamalt toetada linnade võrke nende kõrgkoolide ja uurimisasutustega vastavate meetmete abil. Seeläbi on võimalik saavutada linnade arengu sünergia ning uurimis- ja arendustöö tõhusam teadvustamine avalikkuse poolt. Üks selline meede võiks olla näiteks võistlus “Euroopa teaduslinna” tiitli saamiseks;

3.9

Teadus- ja arendustegevuse seitsmendas raamprogrammis tuleks tugevdada linnade rolli teabe ja teadmiste vahetamisel, tagada, et eraldatavad ressursid ja uuendustegevus vastaksid ühiskonna vajadustele üldiselt ning kodanike vajadustele üksikult ning tagada toetus riikidevahelisele teadustegevusele linnade arengu valdkonnas;

3.10

rõhutab subsidiaarsuse olulisust ning piirkondliku tasandi kaasamise tähtsust ühtekuuluvuspoliitika kavandamisse ja rakendamisse. Detsentraliseerimine struktuurifondide haldamises ei tohi põhjustada ühtekuuluvuspoliitika tsentraliseerimist liikmesriikide tasandil;

3.11

palub Euroopa Komisjonil linnade rakendatud meetmete juhtimis- ja kontrollsüsteemide juures pöörata tähelepanu proportsionaalsuse põhimõttele;

3.12

nõuab kohalike omavalitsuste tugevamat ja läbipaistvamat kaasamist riiklike reformikavade ettevalmistamisse, koostamisse ja rakendamisse ning kutsub liikmesriike üles lisama Euroopa Komisjonile esitatavatesse iga-aastastesse aruannetesse üksikasjaliku peatüki kõnealuste reformikavade kohalikul tasandil rakendamise meetmete kohta;

3.13

tervitab linnamõõtme arvestamist Euroopa Komisjoni määruste ettepanekutes struktuurifondide ja ühtekuuluvusfondide kohta ajavahemikuks 2007–2013;

3.14

nõuab linnamõõtme tugevdamist ühtekuuluvuspoliitika strateegilistes suunistes ajavahemikuks 2007–2013. Linnamõõtme tegeliku arvestamise peab tagama Euroopa Komisjon. Näiteks linnamõõtme selge kajastamine liikmesriikide rakendusaruannetes ning Euroopa Komisjoni aastaaruandes, vastavalt struktuurifondide üldmääruse eelnõu artiklitele 27 ja 28 (9);

3.15

rõhutab, et kohalike omavalitsuste tasandil rakendatavatel tulevikku suunatud, strateegilistel algatustel, enamasti ettepanekutena alternatiivsete töökohtade loomiseks nn uute tööhõiveallikatena, on väga oluline roll tööhõiveprobleemide lahendamisel. Seetõttu kutsub komitee üles arvestama linnamõõdet tööhõiveprogrammide loomisel ja arendamisel ning andma linnadele vajalikud volitused, haldusvahendid ja eelarve;

3.16

tervitab Euroopa Komisjoni ja EIP ühiseid algatusi JEREMIE, JASPERS ja JESSICA. Kõikide riiklike tasandite võrdne juurdepääs kõnealustele rahastamissüsteemidele on nende edu oluline eeldus;

3.17

soovitab linnade keerukat reaalsust väljendavate ning linnade olukorra paremat hindamist võimaldavate andmete ja analüüside väljatöötamist, korrapärast ajakohastamist ning levitamist. Eriti toetatakse algatusi, nagu ESPON või STÄDTEAUDIT;

3.18

toetab kogemuste ja heade tavade vahetamiseks linnadevaheliste võrgustike edasiarendamist, milles tuleks toetuda juba olemasolevatele võrgustikele, nagu URBACT katseprojektiga European Urban Knowledge Network, piirkondadevahelise linnade koostöö põhipunktid, EUROCITIES jne. Sealjuures tuleb arvestada ka linnade huve esindavate Euroopa ja riiklike liitude algatusi;

3.19

soovitab Euroopa Komisjonil kutsuda kõnealust abi saavad liikmesriigid üles eraldama suurema osa ühtekuuluvusfondist saadud vahenditest keskkonnasõbraliku linnatranspordi projektidesse.