Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas C-286/05,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Verwaltungsgerichtshof Baden-Württembergi (Saksamaa) 30. juuni 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 18. juulil 2005, menetluses

Reinhold Haug

versus

Land Baden-Württemberg ,

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja esimees K. Schiemann, kohtunikud E. Juhász ja M. Ilešič (ettekandja),

kohtujurist: P. Léger,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

– R. Haug, esindaja: advokaat F. Schulze,

– Land Baden-Württemberg, esindaja: N. Philippi,

– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Erlbacher ja L. Visaggio,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

1. Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 430) artikli 2 lõike 2 tõlgendamist.

2. Nimetatud taotlus esitati kohtuvaidluse raames, milles pooled olid põllumajandusettevõtja R. Haug ja Baden-Württembergi liidumaa, keda esindab Landratsamt Tuttlingen (Tuttlingeni piirkonna haldusteenistus), seoses toetuse andmise otsuse tühistamisega ja kohustusega maksta toetus täies ulatuses tagasi.

Õiguslik raamistik

3. Määruse nr 2988/95 artikli 1 lõige 2 sätestab:

„„Eeskirjade eiramine” tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.”

4. Nimetatud määruse artikli 2 lõike 2 teine lause sätestab:

„Kui ühenduse eeskirjades kehtestatud halduskaristusi määravaid sätteid muudetakse hiljem, kohaldatakse tagasiulatuvalt kergemaid sätteid.”

5. Nimetatud määruse artikkel 4 sätestab:

„1. Tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine:

– kohustusena maksta või tagasi maksta maksmisele kuuluvad või põhjendamatult saadud summad,

[…]

2. Lõikes 1 osutatud meetmete kohaldamine piirdub saadud soodustuse äravõtmisega, ja kui nii on sätestatud, siis ka intressidega, mis võidakse kindlaks määrata ühtsel alusel.

[…]

4. Käesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena.”

6. Nimetatud määruse artikli 5 lõike 1 kohaselt:

„Tahtlike või hooletusest tulenevate eiramiste tulemuseks võivad olla järgmised halduskaristused:

[…]

b) põhjendamatult saadud või maksmata jäetud summadest suurema summa maksmine, vajaduse korral koos intressiga; see lisasumma määratakse kindlaks vastavalt konkreetsetes eeskirjades sätestatud protsendile ja hoiatusvahendina ei tohi see ületada teatavat taset;

c) ühenduse eeskirjade alusel saadud soodustuse täielik või osaline äravõtmine isegi siis, kui ettevõtja on saanud soodustusest üksnes osalist kasu;

[…]”

7. Komisjoni 23. detsembri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 3887/92, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad ühenduse teatavate toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kohaldamiseks (EÜT L 391, lk 36), artikli 9 lõige 2 käsitleb erinevusi ühelt poolt pindalaga seotud toetust („pindalatoetus”) puudutavas taotluses deklareeritud pindala ja teisest küljest niisuguse ala vahel, mille puhul on täidetud kõik eeskirjades sätestatud tingimused („kindlaksmääratud ala”). Nimetatud säte on sõnastatud järgmiselt:

„Kui selgub, et pindalatoetuse taotluses deklareeritud pindala on suurem kui kindlaksmääratud ala, lähtutakse toetuse arvutamisel kontrolli käigus tegelikult kindlaks määratud pindalast. Välja arvatud vääramatu jõu esinemisel vähendatakse tegelikult kindlaks määratud pindala siiski:

– leitud vahe kahekordse väärtuse võrra, kui see on suurem kui 2% või 2 hektarit, kuid mitte suurem kui 10% kindlaksmääratud alast,

– 30%, kui leitud vahe on suurem kui 10%, kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud alast.

Pindalaga seotud toetust ei anta, kui selgub, et vahe on suurem kui 20% kindlaksmääratud alast.

[…]

Muude saaduste kui toiduainete valmistamiseks kasutatava tooraine tootmise jaoks söötijäetud maatükke, mille puhul põllumajandusettevõtja ei ole täitnud kõiki kohustusi, loetakse aladeks, mida ei ole käesoleva artikli kohaldamiseks tehtud kontrolli käigus üles leitud.

Käesoleva artikli tähenduses on „kindlaksmääratud ala” selline ala, mille puhul on täidetud kõik eeskirjades sätestatud tingimused.” [mitteametlik tõlge]

8. Komisjoni 11. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2419/2001, millega sätestatakse nõukogu määrusega (EMÜ) nr 3508/92 kehtestatud teatavate ühenduse toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi üksikasjalikud rakenduseeskirjad (EÜT L 327, lk 11; ELT eriväljaanne 03/34, lk 308), artikli 53 lõike 1 esimene lause tunnistas määruse nr 3887/92 kehtetuks. Siiski sätestab määruse nr 2419/2001 artikli 53 lõike 1 teine lause, et määrust nr 3887/92 „kohaldatakse jätkuvalt toetusetaotluste suhtes, milles käsitletakse enne 1. jaanuari 2002 algavaid turustusaastaid või lisatasuperioode.”

9. Määruse nr 2419/2001 artikkel 31 pealkirjaga „Arvutamise alus” sätestab:

„[…]

2. Kui pindalatoetuse taotluses deklareeritud pindala ületab kõnealuse põllukultuuri rühma jaoks haldus- ja kohapealsete kontrollide tulemusena kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus kõnealuse põllukultuuri rühma jaoks kindlaksmääratud pindala põhjal, ilma et see piiraks artiklite 32–35 kohaste vähendamiste ja väljaarvamiste kohaldamist.

3. Maksimumpindala, mille puhul on põllukultuuride tootjatel õigus saada pindalatoetust, arvutatakse kindlaksmääratud tootmisest kõrvaldatud maa põhjal võrdeliselt iga asjaomase kultuuri kohta. Kindlaksmääratud tootmisest kõrvaldatud maa pindala puhul vähendatakse põllukultuuride tootjatele makstavaid toetusi üksnes tasemeni, mis vastab 92 tonni teraviljade tootmiseks vajalikule pindalale vastavalt [nõukogu 17. mai 1999. aasta] määruse (EÜ) nr 1251/1999 [millega kehtestatakse teatavate põllukultuuride tootjatele toetussüsteem (EÜT L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 03/25, lk 322)] artikli 6 lõikele 7.

[…]”

10. Nimetatud määruse artikli 32 pealkirjaga „Vähendamised ja väljaarvamised liiga suure pindala deklareerimise puhul” lõige 1 sätestab:

„Kui teatava põllukultuuri rühma puhul deklareeritud pindala on suurem kui artikli 31 lõike 2 kohaselt kindlaksmääratud pindala, lähtutakse toetuse arvutamisel kindlaksmääratud pindalast, mida vähendatakse leitud vahe kahekordse väärtuse võrra, kui see vahe on suurem kui kas kaks hektarit või 3% kindlaksmääratud pindalast, kuid mitte suurem kui 20% kindlaksmääratud pindalast.

Asjaomasele põllukultuurirühmale ei anta pindalatoetust juhul, kui leitud vahe on üle 20% kindlaksmääratud pindalast.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

11. R. Haug taotles 22. märtsil 2000 pindalatoetust teatavatele põllukultuuridele ala eest, millele oli külvatud raps ja ala eest, millele oli külvatud teravili. Oma taotluses märkis ta ära söötijäetud maatükid, millel järelikult kasvatati saadusi, mis ei olnud toiduks otseselt mõeldud. Tuttlingeni Amt für Landwirtschaft, Landschafts- und Bodenkultur (Tuttlingeni põllumajanduse ja maaviljeluse amet, edaspidi „ALLB”) andis talle 18. detsembri 2000. aasta otsusega põllukultuure käsitlevate ühenduse eeskirjade alusel pindalatoetust kokku 17 772,57 Saksa marka. Nimetatud summa jagunes kolmeks, vastavalt rapsi, teravilja ja söötijäetud maatükkide eest. Nimetatud otsuses oli öeldud, et R. Haug peab täitma toetusetaotluse esitamise ajal võetud kohustusi.

12. Pärast seda, kui ALLB oli saatnud 13. detsembril 2000. aastal kirja, milles paluti üldise usaldusväärsuse kontrolli raames edastada tõendid toiduks mõeldud rapsi üleandmise kohta, teatas R. Haug 21. detsembril 2000 ALLB-le, et tema poeg eksis ning andis kogemata toiduks mõeldud rapsina üle osa rapsist, mille oleks pidanud üle andma toorainena, mis ei ole toiduks mõeldud.

13. ALLB tühistas 16. veebruari 2001. aasta otsusega oma 18. detsembri 2000. aasta otsuse, mis käsitles 17 772,57 Saksa marga suuruse toetuse maksmist ning nõudis nimetatud summa tagasimaksmist koos 354,83 Saksa marga suuruse intressiga. Otsuse põhjenduseks oli see, et R. Haug rikkus toetusetaotluse raames võetud kohustusi. Kuna nimetatud taotluses deklareeritud pindalade ja kindlaksmääratud alade erinevus oli suurem kui 20%, ei võinud määruse nr 3887/92 artikli 9 lõike 2 kohaselt toetust anda.

14. R. Haug esitas nimetatud otsuse peale kaebuse. Eelkõige vaidlustas ta tagasimakstava summa suuruse, mille ta leidis olevat ebaproportsionaalse võrreldes tehtud veaga. Tema sõnul võib söötijäetud maa pindala järgimata jätmine kaasa tuua vaid toetuse vähendamise. Siinkohal viitas ta määruse nr 2419/2001 artikli 31 lõike 3 teisele lausele, mille kohaselt kindlaksmääratud, tootmisest kõrvaldatud maa pindala puhul vähendatakse põllukultuuride tootjatele makstavaid toetusi üksnes tasemeni, mis vastab 92 tonni teraviljade tootmiseks vajalikule pindalale vastavalt määruse nr 1251/1999 artikli 6 lõikele 7. R. Haugi sõnul tuleb määruse nr 2988/95 artikli 2 lõike 2 teise lause kohaselt kohaldada käesoleval juhul seda reeglit.

15. Regierungspräsidium Freiburg jättis 13. detsembri 2002. aasta otsusega R. Haugi kaebuse rahuldamata. Verwaltungsgericht Freiburg (Freiburgi halduskohus) jättis oma 23. novembri 2004. aasta kohtuotsusega selle otsuse peale esitatud kaebuse samuti rahuldamata. R. Haug kaebas otsuse edasi Verwaltungsgerichtshof Baden-Württembergile (Baden-Württembergi halduskohus).

16. Sellises olukorras otsustas Verwaltungsgerichtshof Baden-Württemberg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas määruse [nr 2988/95] artikli 2 lõike 2 teist lauset kohaldatakse ka juhul, kui seoses eeskirjade eiramisega kõnealuse määruse artikli 1 lõike 2 tähenduses nõutakse vaid õigusvastaselt antud toetuse tagasimaksmist ([nimetatud] määruse artikli 4 lõige 1) ning vastavalt hiljem jõustunud ühenduse õiguse sätetele tuleks selle õigusvastaselt antud toetuse puhul tagasi maksta väiksem summa, kui nende ühenduse õiguse sätete kohaselt, mis kehtisid eeskirja eiramise hetkel?

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis:

2. kas määruse [nr 2988/95] artikli 2 lõike 2 teist lauset kohaldatakse ka intressi maksmist käsitlevate sätete suhtes juhul, kui kõnealusele põllumajandusettevõtjale ei ole määratud halduskaristust [selle] määruse artikli 5 lõike 1 tähenduses, vaid temalt nõutakse ainult põhjendamatult saadud toetuse tagasimaksmist [nimetatud] määruse artikli 4 lõike 1 tähenduses?”

Eelotsuse küsimused

17. EÜ artiklis 234 sätestatud siseriiklike kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda siseriiklikule kohtule vajalik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Sellest vaatenurgast lähtudes tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajadusel ümber sõnastada (vt eelkõige 28. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑88/99: Roquette Frères, EKL 1999, lk I-10465, punkt 18, ja 20. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑469/00: Ravil, EKL 2003, lk I-5053, punkt 27).

18. Eelotsusetaotluse põhjendustest nähtub, et põhikohtuasja pooled on möönnud, et määruse nr 2988/95 artikli 2 lõike 2 teises lauses sätestatud tagasiulatuvalt kergemate sätete kohaldamise reegel on sõnaselgelt piiratud halduskaristustega ning seega ei kohaldata seda meetmetele nimetatud määruse artikli 4 tähenduses.

19. Pealegi, nagu nähtub eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud märkustest, käsitleb põhikohtuasi küsimust, kas kohustus maksta tagasi kogu algselt antud pindalatoetuse summa koos lisanduvate intressidega, pärast seda, kui on tuvastatud kindlaksmääratud ala 20% ületamine määruse nr 3887/92 artikli 9 lõike 2 tähenduses, kujutab endast meedet määruse nr 2988/95 artikli 4 tähenduses või karistust nimetatud määruse artikli 5 tähenduses. Lisaks on põhikohtuasja pooled lahkarvamusel määruse nr 2419/2001 artikli 31 lõike 3, millele R. Haug viitab kui määruse nr 2988/95 artikli 2 lõike 2 teise lause tähenduses kergemale sättele, karistusliku iseloomu küsimuses.

20. Et anda vajalik vastus, mis võimaldaks eelotsusetaotluse esitanud kohtul põhikohtuasja lahendada, tuleb eelotsuse küsimused sõnastada ümber järgmiselt.

Kas määruse nr 2988/95 artikli 2 lõike 2 teist lauset kohaldatakse juhul, kui pärast seda, kui on tuvastatud kindlaksmääratud ala 20% ületamine määruse nr 3887/92 artikli 9 lõike 2 tähenduses, nõutakse kogu algselt antud ühenduse toetuse tagasimaksmist koos lisandunud intressidega, kuigi kõnealune ettevõtja väidab, et tagasimakstava toetuse summa võib määruse nr 2419/2001 artikli 31 lõike 3 kohaselt olla väiksem?

21. Nagu Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, kujutab määruse nr 3887/92 artikli 9 lõikes 2 toodule sarnane vigane deklaratsioon, mis käsitleb toetusetaotluse abikõlblikku ala, endast eeskirjade eiramist määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses ning määruse nr 3887/92 samast sättest tulenev toetuse vähendamine deklareeritud pindala ja tegelikult kindlaks määratud pindala vahelise erinevuse suhtes kujutab endast halduskaristust määruse nr 2988/95 artikli 2 lõike 2 tähenduses (17. juuli 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑354/95: National Farmers’ Union jt, EKL 1997, lk I-4559, punktid 40 ja 41; 19. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑304/00: Strawson ja Gagg & Sons, EKL 2002, lk I-10737, punkt 46, ja 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑94/05: Emsland-Stärke, EKL 2006, lk I‑2619, punkt 63; vt analoogia alusel 1. juuli 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑295/02: Gerken, EKL 2004, lk I-6369, punkt 50).

22. Selline toetuse tühistamine, mis väljendub algselt antud ühenduse toetuse summa täielikus tagasimaksmises koos lisandunud intressidega, vastab eelkõige määruse nr 2988/95 artikli 5 lõike 1 punktis c toodud „ühenduse eeskirjade alusel saadud soodustuse täielik[ule] […] äravõtmi[sele]” ning see on nimetatud sättes kvalifitseeritud sõnaselgelt halduskaristuseks, kui see tuleneb tahtlikust või hooletusest tulenevast eiramisest.

23. Järelikult tuleb määruse nr 2988/95 artikli 2 lõike 2 teist lauset kohaldada olukorras, kui pärast seda, kui on tuvastatud kindlaksmääratud ala 20% ületamine määruse nr 3887/92 artikli 9 lõike 2 tähenduses, nõutakse kogu algselt antud ühenduse toetuse tagasimaksmist koos lisandunud intressidega, kuigi määruse nr 3887/92 artikli 9 lõikest 2 tuleneva karistuse muutmist käsitlevate hilisemate ühenduse sätete alusel oleks tagasimakstav summa väiksem.

24. Siinkohal tuleb siiski märkida, et erinevalt määruse nr 3887/92 artikli 9 lõikest 2 ei sisalda määruse nr 2419/2001 artikkel 31 karistust. Viimati nimetatud sätte pealkirjast ja sõnastusest nähtub tegelikult, et see piirdub ainult arvutamise aluse määratlemisega, ilma et see piiraks vähendamiste ja väljaarvamiste kohaldamist vastavalt määruse nr 2419/2001 artiklitele 32–35. Nimetatud säte ei saa seega kujutada endast määruse nr 3887/92 artikli 9 lõikest 2 tuleneva karistuse muutmist. Seda tõika toetab pealegi määruse nr 2419/2001 artikli 32 lõike 1 teine taane, mis sisuliselt kordab määruse nr 3887/92 artikli 9 lõike 2 teist taanet.

25. Seega tuleb Euroopa Kohtu poolt ümbersõnastatud küsimustele vastata, et määruse nr 2988/95 artikli 2 lõike 2 teist lauset ei kohaldata, kui pärast seda, kui on tuvastatud kindlaksmääratud ala 20% ületamine määruse nr 3887/92 artikli 9 lõike 2 tähenduses, nõutakse kogu algselt antud ühenduse toetuse tagasimaksmist koos lisandunud intressidega, kuigi kõnealune ettevõtja väidab, et tagasimakstava toetuse summa võib määruse nr 2419/2001 artikli 31 lõike 3 kohaselt olla väiksem.

Kohtukulud

26. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta artikli 2 lõike 2 teist lauset ei kohaldata, kui pärast seda, kui on tuvastatud kindlaksmääratud ala 20% ületamine komisjoni 23. detsembri 1992. aasta määruse (EÜ) nr 3887/92, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad ühenduse teatavate toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi kohaldamiseks, artikli 9 lõike 2 tähenduses, nõutakse kogu algselt antud ühenduse toetuse tagasimaksmist koos lisanduvate intressidega, kuigi kõnealune ettevõtja väidab, et tagasimakstava toetuse summa võib komisjoni 11. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2419/2001, millega sätestatakse nõukogu määrusega (EMÜ) nr 3508/92 kehtestatud teatavate ühenduse toetuskavade ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi üksikasjalikud rakenduseeskirjad, artikli 31 lõike 3 kohaselt olla väiksem.