18.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 391/1

—

väljendab heameelt ettepaneku „Atlandi ookeani piirkonna merestrateegia väljatöötamine” ja Atlandi tegevuskava 2014–2020 koostamise üle;

—

rõhutab, et tema heakskiit Atlandi strateegiale sõltub sellest, kas strateegia järgib laiemat käsitlust, kaasates täielikult territoriaalse mõõtme, luues selgeid seoseid maa ja mere vahel ning aidates saavutada ELi teisi olulisi poliitikaeesmärke, ning nõuab seepärast, et Euroopa Komisjon nimetaks strateegia ümber Atlandi ookeani piirkonna integreeritud strateegiaks;

—

tunnistab, et Atlandi tegevuskava projektid peavad kasutama olemasolevaid ELi tasandi rahastamisallikaid (ühise strateegilise raamistiku ja muud vahendid) ning muid riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ja erasektori rahastamisallikaid;

—

ei nõustu ettepanekuga lõpetada pärast tegevuskava vastuvõtmist Atlandi foorumi tegevus ning soovib Atlandi foorumi töö jätkumist 2020. aastani, et jälgida strateegia eesmärkide elluviimist, selle arengut ja strateegia täitmist suunata;

—

soovitab, et juhtimisstruktuur kasutaks maksimaalselt ära Atlandi strateegia paljude sidusrühmade ja potentsiaalsete osalejate panust. Komitee nõuab, et tegevuskava väljatöötamisel, rakendamisel, hindamisel ja järelevalves järgitaks mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi.

Raportöör

Paul O'DONOGHUE (IE/ALDE), Kerry krahvkonnavolikogu ja Edela-Iirimaa piirkondliku omavalitsuse liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Atlandi ookeani piirkonna merestrateegia väljatöötamine”

COM(2011) 782 final

1.

väljendab heameelt ettepaneku „Atlandi ookeani piirkonna merestrateegia väljatöötamine” ja Atlandi tegevuskava 2014–2020 koostamise üle;

2.

leiab, et Atlandi ookeani piirkond on siiani kannatanud selle all, et ei ole kokku lepitud strateegilises visioonis selle edasiseks arendamiseks. Komitee peab kõnealust ettepanekut reaalseks võimaluseks koostada strateegiline visioon, mille keskmes peavad olema territoriaalne ühekuuluvus ja heaolu;

3.

toetab põhjendust, et vaja on Euroopa tasandi strateegiat, sest Atlandi ookeani piirkonna väljakutsed ja võimalused ületavad riigipiirid ning eeldavad terviklikku ja integreeritud käsitlust. Seega rõhutab komitee, et strateegia peab näitama tulemuste saavutamise ja elluviimise seisukohast tõelist lisaväärtust;

4.

mõistab, et Euroopa Komisjon esitab selle ettepaneku merebasseini strateegiana integreeritud merenduspoliitika raames (mitte makropiirkondliku strateegiana). Siiski rõhutab komitee, et tema heakskiit Atlandi strateegiale sõltub sellest, kas strateegia järgib laiemat käsitlust , kaasates täielikult territoriaalse mõõtme, luues selgeid seoseid maa ja mere vahel ning aidates saavutada ELi teisi olulisi poliitikaeesmärke;

5.

nõuab seepärast, et Euroopa Komisjon nimetaks strateegia ümber Atlandi ookeani piirkonna integreeritud strateegiaks, ning on seisukohal, et sarnased strateegiad tuleks Atlandi ookeani piirkonna kogemusele tuginedes välja töötada ka Euroopa teiste merepiirkondade jaoks (nt Põhjamere piirkonna jaoks);

6.

tunnistab Atlandi ookeani äärepoolseimate piirkondade erivajadusi ning leiab, et strateegia võib anda võimaluse suurendada ELi poliitikaraamistike tõhusust ja sidusust neis piirkondades;

7.

nõuab, et Atlandi strateegia ja selle tegevuskava pööraksid suurt tähelepanu töökohtadele, jätkusuutlikule majanduskasvule ja investeeringutele , aidates samal ajal parandada merekeskkonda;

8.

leiab seoses strateegia geograafilise ulatusega, et strateegia peaks järgima pragmaatilist lähenemisviisi, mis annaks selle piirkonna piirialadele paindlikkuse lahendada probleeme ilma kunstlikke piiranguid seadmata. Komitee kutsub üles kaaluma geograafilise ulatuse laiendamist põhja suunas, et anda Islandile võimalus strateegiaga liituda;

9.

on mures, et Atlandi strateegia protsessis ei võeta arvesse olemasolevate makropiirkondlike ja teiste riigiüleste strateegiate (1) koostamisel saadud väärtuslikke kogemusi, eelkõige sellistes küsimustes nagu juhtimine, poliitika kujundamine, poliitiline kommunikatsioon ja vastutustundlikkus, eesmärgid ja hindamine;

10.

toonitab, et Atlandi foorumiga kaasneb suur vastutus tulla vastu sidusrühmade ootustele, töötada välja kaasav protsess tegevuskava väljatöötamiseks ning luua sidusad raamistikud prioriteetsete meetmete ja projektide planeerimiseks ja elluviimiseks;

11.

ei ole eriarvamusel Euroopa Komisjoni nimetatud väljakutsete ja võimaluste suhtes, ent leiab, et tegevuskavas tuleks keskenduda käegakatsutavate tulemuste saavutamisele ja selliste väljakutsetega tegelemisele, kus partnerluspõhine käsitlus viib tõhusamate tulemusteni;

12.

rõhutab, et tegevuskava teemad peavad olema rohkem kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020” ja selle juhtalgatustega, ent samuti vastama teemadele, millele keskendutakse ühises strateegilises raamistikus ja selle raamistiku fondide kavandatavates reformides;

13.

kiidab üldiselt heaks teemavaldkonnad, mis Atlandi kaare komisjon (Euroopa Mereliste Äärealade Konverents) (2) on esitanud ja milleks on: (1) ligipääs ja transport Atlandi ookeani piirkonnas; (2) majandus ja merendussektorid; (3) kliima ja keskkond; (4) teadusuuringud ja innovatsioon; (5) piirkondade atraktiivsus;

14.

rõhutab kalanduse, karp- ja koorikloomade püügi, vesiviljeluse ning meresaaduste töötlemise ja turustamise tähtsust Atlandi ookeani piirkonnas ja kalandusest sõltuvate töökohtade arvu. Selle piirkonna majanduskasvu- ja tööhõivestrateegias tuleb kindlasti keskenduda selle eriala kindlustamisele ja tugevdamisele;

15.

leiab, et tegevuskavas tuleb tegeleda vajadusega järgida plaanipõhist Atlandi ookeani piirkonna merekeskkonna käsitlust. Komitee arvates on selleks vaja kokku leppida, kuidas koordineerida mereala ruumilist planeerimist ja merendusvaldkonna juhtimisprotsesse kogu piirkonnas ning kuidas paremini koordineerida mereala ja maakasutuse planeerimise raamistikke;

16.

arvab, et Atlandi ookeani piirkonna rannikualad on väga külgetõmbavad nii uutele alalistele elanikele kui ka hooajalistele veespordi harrastajatele, turistidele ja vaba aja veetjatele. Oluline on, et nendel aladel valmistutaks uute elanike vastuvõtmiseks, sest see võib rannikualadel tekitada kinnisvaraga seotud, majanduslikku, keskkonnaalast jne survet;

17.

toonitab, et strateegia peab ära kasutama Atlandi ookeani piirkonna varasemate ja käimasolevate ELi rahastatavate projektide saavutusi, sh tuleb hinnata, milliseid projekte on siiani rahastatud ja millistele saab tegevuskavas toetuda. Komitee rõhutab, et see võib avaldada mõju mõnele programmile, kui on vaja projekte laiendada, et tagada suurem ja konkreetsem mõju;

18.

soovib tegevuskava välismõõtme arendamist, et edendada strateegilisi eemärke sidusrühmadega üle Atlandi ookeani;

19.

tunnistab, et Atlandi tegevuskava projektid peavad kasutama olemasolevaid ELi tasandi rahastamisallikaid (ühise strateegilise raamistiku ja muud vahendid) ning muid riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ja erasektori rahastamisallikaid. Komitee rõhutab, et see tekitab mitmeid küsimusi selle kohta, kust täpselt saada strateegia rakendamiseks rahalist toetust , eelkõige seetõttu, et tegevuskava koostamine toimub samal ajal mitmete ELi rahastamisprogrammide planeerimisega;

20.

rõhutab, et tegevuskava tulemuslikkuseks peab see olema kooskõlas kättesaadavate rahastamisvahenditega. Komitee toonitab, et seetõttu on veelgi olulisem, et strateegia järgiks integreeritumat territoriaalset lähenemisviisi ning tegevuskava vastaks paremini strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidele ja oleks kooskõlas ELi eri fondide õiguslike nõuetega;

21.

soovitab, et Atlandi foorum kaasaks viie liikmesriigi asjaomased haldusasutused, tagamaks Atlandi strateegia prioriteetide piisav arvessevõtmine riiklikes partnerluslepingutes ning rakendusprogrammide ja tegevuskava meetmete piisav vastastikkune täiendavus. Siiski väljendab komitee muret, et kui strateegia luuakse integreeritud merenduspoliitika raames, piirab see võimalust viia see kooskõlla ühises strateegilises raamistikus rahastatavate programmidega, v.a Euroopa Merendus- ja Kalandusfondiga;

22.

märgib, et tegevuskava koostamisel tuleb järgida fondide ja eelkõige ühise strateegilise raamistiku fondide põhimõtteid ja eesmärke;

23.

ei poolda ressursside eraldamist Atlandi tegevuskavale iga rakenduskava raames, arvestades juba ettenähtud temaatilist koondumist, mida haldusasutustelt nõutakse;

24.

soovitab aga, et Atlandi foorum töötaks planeerimisel koos haldusasutustega, et leida lahendusi tegevuskava meetmete rahastamiseks, seades need selgelt kooskõlla valitud temaatiliste prioriteetidega asjaomastes programmides ja konkreetsete projektide valikukriteeriumidega;

25.

rõhutab ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate määruste mõne aspekti, eelkõige mitmest fondist rahastamise võimalikku potentsiaali Atlandi strateegia peamiste eesmärkide toetamisel ja elluviimisel. Lisaks arvab komitee, et kui tagada sidusus Atlandi strateegia ning ühise strateegilise raamistiku mõne integreeritud käsitluse (näiteks linnamõõde, integreeritud territoriaalsed investeeringud, ühised tegevuskavad) vahel, oleks selle õige rakendamise korral võimalik kasutada kohalike omavalitsuste kogemusi ja pädevust peamiste Atlandi strateegia eesmärkide saavutamisel;

26.

teeb ettepaneku, et asjaomaste programmide elluviimise aastaaruannetesse lisataks hinnang selle kohta, mil viisil aitavad ühise strateegilise raamistiku programmid saavutada Atlandi strateegia eesmärke ja rakendada tegevuskava;

27.

leiab, et tulevased territoriaalse koostöö programmid on keskse tähtsusega Atlandi strateegia oluliste aspektide elluviimisel, ning rõhutab, et kavandatud strateegia piirkonnas on praegu käimas üle 10 territoriaalse koostöö programmi (piiriülesed, rahvusvahelised ja piirkondadevahelised programmid);

28.

kiidab heaks Atlandi ookeani piirkonna (rahvusvahelise) programmi jätkumise ja sellele suuremate rahaliste vahendite eraldamise, et saavutada kooskõla Altandi strateegia teatavate eesmärkidega. Lisaks arvab komitee, et Atlandi ookeani piirkonna programm kujutab endast sobivat vahendit Atlandi strateegia strateegiliste algatuste (juhtprojektide) väljakuulutamiseks ning rakendusplatvormi (vt punktid 40–41) rahastamiseks;

29.

teeb ettepaneku, et Atlandi foorum kaasaks programmi INTERACT, et toetada teadlikkuse suurendamise meetmeid ja kaasata olemasolevate territoriaalse koostöö programmide haldusasutused varakult Atlandi tegevuskava koostamise protsessi;

30.

rõhutab, et selline koostöö aitaks

31.

on mures, et teiste ELi programmide vahel puudub piisav sidusus, mistõttu Atlandi strateegia eesmärkidele ja selle tegevuskava rahastamiseks 2014.–2020. aasta programmiperioodil ei ole tagatud piisavad vahendid;

32.

toob eeskujuks uued integreeritud projektid programmi LIFE+ (2014–2020) raames, mille puhul on tegemist pikemalt kestvate projektidega, mis hõlmavad suuremaid territooriumeid, et keskkonna- ja kliimapoliitikat paremini ellu viia, ent mis ei hõlma merekeskkonnaprojekte (3). Komitee leiab, et sellega jäetakse kasutamata võimalus saavutada integreeritud merenduspoliitika ja Atlandi strateegia peamisi eesmärke;

33.

samuti väljendab kahetsust, et Atlandi ookeani piirkonda ei ole arvesse võetud üleeuroopaliste transpordivõrkude põhivõrkude määratlemisel. Komitee nõuab, et Euroopa Ühendamise Rahastu kasutamisel seatakse prioriteediks Atlandi ookeani piirkonna ligipääsetavuse ja äärepoolsuse olulised küsimused (transpordi, energeetika ja info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas);

34.

küsib, kuidas kavatseb Atlandi foorum muid saadavalolevaid ELi vahendeid paremini suunata ja kasutada ning leida täiendavaid ressursse strateegia eesmärkide saavutamiseks. Näiteks soovitab komitee, et tegevuskavas edendataks teadusuuringualast partnerlust kogu Atlandi ookeani piirkonnas, et maksimaalselt ära kasutada toetust programmi „Horisont 2020“ raames;

35.

on mures, et tähelepanu ei pöörata erasektori vahendite ligitõmbamisele ega üldse erasektori kaasamisele strateegia eesmärkide saavutamisse. Komitee arvates peab Atlandi foorum konsultatsiooniprotsessi ja sihipäraste teavituskampaaniate kaudu selle küsimusega tegelema;

36.

märgib, et praeguse riigieelarvete kriisi tõttu peab Atlandi ookeani piirkond ligi tõmbama rahvusvahelisi investeeringuid, et kasutada ära olemasolevaid võimalusi (sellistes valdkondades nagu meretaastuvenergia, mereannid ja vesiviljelus, mereressursid, laevandus ja sadamate arendus). Komitee soovitab, et tegevuskava raskuspunktis peaks olema Atlandi ookeani piirkonna reklaamimine piirkonnana, millesse tasub investeerida ja kus äri teha;

37.

soovitab Atlandi foorumil teha koostööd ka Euroopa Komisjoni ja Euroopa Investeerimispangaga, et hinnata, kas tasuks luua sihtotstarbeline rahastamisvahend, millega soodustada pankadest rahastatavate projektide ettevalmistamise lihtsustamist, kombineerides toetusi laenude, omakapitali ja riskikindlustusvahenditega ning töötades välja projektide sujuvama rakendamise;

38.

rõhutab, et Atlandi strateegia eduks on vajalik, et strateegia oleks tugevalt kinnistunud poliitilistes ja haldusstruktuurides. Komitee rõhutab, et see eeldab

39.

soovitab, et juhtimisstruktuur kasutaks maksimaalselt ära Atlandi strateegia paljude sidusrühmade ja potentsiaalsete osalejate panust. Komitee nõuab, et tegevuskava väljatöötamisel, rakendamisel, hindamisel ja järelevalves järgitaks mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi;

40.

seetõttu tunnistab, et kui liikmesriikide kõrgeimal tasandil puudub tugev poliitiline tahe ja vastavates poliitikavaldkondades puuduvad riiklikud koordineerimisprotsessid, siis Atlandi strateegia ei saa täita ootusi ega saavutada oma eesmärke. Samuti leiab komitee, et tegevuskava ei saa olla edukas, kui selles ei osale täiel määral kohalikud ja piirkondlikud sidusrühmad ja kui nad ei tunne end strateegia eest vastutavatena;

41.

ei nõustu ettepanekuga lõpetada pärast tegevuskava vastuvõtmist Atlandi foorumi tegevus ning soovib Atlandi foorumi töö jätkumist 2020. aastani, et jälgida strateegia eesmärkide elluviimist (rakendusplatvormi kaudu, vt punktid 27 ja 41), selle arengut ja strateegia täitmist suunata;

42.

teeb ettepaneku, et Atlandi strateegia jaoks arendataks välja järgmine juhtimismudel: (a) Atlandi foorum – tagab poliitilise järelevalve ELi tasandil ja hõlmab rakendusplatvormi , mis toimib strateegia kontaktpunktina, algatab suutlikkuse suurendamise meetmeid, suunab projektide vormistamist ning edendab ja juhib tegevuskava elluviimist; (b) riiklikud ja piirkondlikud koordineerimispunktid – edendavad poliitilist sidusust ja julgustavad sidusrühmade ja potentsiaalsete projektijuhtide kaasamist Atlandi strateegia elluviimisse;

43.

rõhutab, et Atlandi ookeani piirkond on keeruline geograafiline paik, mida iseloomustavad väga erinevad tunnusjooned, kultuurid ja nägemused. Komitee arvates tuleks strateegia edu tagamiseks teha rohkem, et laiendada ja süvendada koostöö ulatust ja laadi kogu Atlandi ookeani piirkonnas. Komitee ootab, et Atlandi strateegia (a) tagab ühise viitepunkti, et seda võimaldada, ent (b) peab hõlmama ka suutlikkuse suurendamise meetmeid, et soodustada tugevamat koostöövaimu;

44.

usub, et kui Atlandi tegevuskava vastu võetakse, on vaja sellesse info- ja kommunikatsioonimoodulit , mille abil suurendada nähtavust, edendada eesmärkide mõistmist, tõmmata ligi laiemat osalust (eriti erasektorist) ning aja jooksul tagada strateegia saavutused;

45.

rõhutab võimalikku kasu, mida võib pakkuda Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste määrus kui vahend strateegia rakendamise lihtsustamiseks;

46.

teeb ettepaneku luua Euroopa Komisjonis Atlandi strateegia talitustevaheline töökond , kes tagaks sidususe asjaomastes poliitikavaldkondades ning vastavuse Atlandi strateegia ning ELi programmide ja rahastamise eesmärkide vahel. Lisaks soovitab komitee strateegia valdkonnaülest loomust arvestades, et seda töökonda juhiks peasekretariaat;

47.

toonitab, et tegevuskava vastuvõtmise protsess peaks toimuma kiiremini, ning soovitab Atlandi foorumil (juhtkonnal ja juhtkomiteedel) pidada koosolekuid sagedamini, et alustada protsessiga ja tagada õigeaegne tegutsemine;

48.

ootab lubatud konsultatsioonidokumenti, mis peab moodustama aluse hiljem 2012. aastal toimuvaks sidusrühmade laiemaks ja struktureeritumaks kaasamiseks ja nendega konsulteerimiseks. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles kiiresti laiendama ja süvendama kaasatust, et sidusrühmad, sh kohalikud ja piirkondlikud tasandid, tunneksid piisavat vastutust tegevuskava eest, ning tagama protsessis tõelised alt üles ja kodanikukesksed aspektid;

49.

on mures, et esitatud temaatilistest seminaridest – üks iga liikmesriigi kohta – ei piisa sidusrühmade kaasamiseks ja neile strateegia suhtes vastutustunde tekitamiseks. Komitee soovitab täiendavaid Atlandi strateegia meetmeid, et kokku leppida strateegilises visioonis, arutada juhtimisaspekte, seada sihtmärke ja edusammude kontrollitavaid näitajaid ning täpsustada rahastamise mõju. Lisaks soovitab komitee Euroopa Komisjonil kasutada oma esindusi liikmesriikides, et võimaldada laiemat osalust tegevuskava protsessis;

50.

toonitab, et tegevuskava vastuvõtmiseks seatud ajakava tuleb ettepoole tuua , et see oleks vastavuses asjaomaste rahastamisprogrammide prioriteetidega aastateks 2014–2020;

51.

soovitab, et Atlandi strateegia protsessis tuleb esmalt kokku leppida Atlandi ookeani piirkonna strateegilises visioonis , mis tagaks lähteraamistiku 2014.–2020. aasta Atlandi tegevuskavale. Lisaks teeb komitee ettepaneku, et tegevuskavaga tuleb

52.

nõuab, et Atlandi strateegia ja selle tegevuskava koostamise protsess peavad kuuluma Euroopa Komisjoni makropiirkondliku käsitlusviisi lisaväärtuse kavandatud hindamisse 2013. aastal, nagu on nõudnud Euroopa Ülemkogu;

53.

teeb ettepaneku, et Atlandi foorum võtaks vastu tegevuskava, ning kutsub ELi tulevast eesistujariiki Iirimaad üles seadma prioriteediks selle, et Euroopa Ülemkogu kiidaks tegevuskava heaks Iirimaa eesistumise ajal, keskendudes tulemuste saavutamisele, usaldusväärsele järelevalveprotsessile, järjepidevale hindamisele ja kavandatud vahearuandele.

18.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 391/7

—

märgib, et kõik tähtsamad osalejad, sh kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes tegelevad enamiku avalike teenistujate täiendavate pensionisüsteemidega, peaksid osalema riikliku pensionisüsteemi reformimisega kaasnevas konsultatsiooniprotsessis;

—

toonitab, et ELi pensionipoliitika ja strateegia „Euroopa 2020” mõned aspektid on üksteist vastastikku tugevdavad. Kõrgema tööhõivemäära eesmärgi saavutamine strateegia „Euroopa 2020” raames parandab sotsiaalkaitse ja pensionisüsteemide üldist jätkusuutlikkust. Piisavad pensionihüvitised on omakorda üks peamisi eeldusi, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” vaesuse vähendamise kaugelepürgiv eesmärk, sest Euroopa eakad elanikud on jätkuvalt haavatav sotsiaal-majanduslik rühm. Kõrvuti pensionisüsteemide reformiga on tarvis mitmeidki täiendavaid tööturupoliitika meetmeid, et tagada ka tulevikus piisav sissetulek vanemaealistele;

—

võttes arvesse läbipaistvuse ning erapensionisüsteemide eri vormidega seonduvate tasude ja lõivude taseme küsimust, tervitaks komitee võrdlusuuringu läbiviimist, mille eesmärk oleks parimate tavade rakendamine kogu ELis.

Raportöör

Paul LINDQUIST (SE/EPP), Lidingö linnapea

Viitedokument

Valge raamat „Piisava, kindla ja jätkusuutliku pensioni tagamise tegevuskava”

COM(2012) 55 final

1.

tervitab komisjoni ambitsioonikat kavatsust leida lahendus tõsistele väljakutsetele, mis ootavad ees paljude liikmesriikide pensionisüsteemi;

2.

leiab, et jätkusuutlike ja piisavate pensionide tagamisel on määrav tähtsus mitte ainult meie majanduskasvu väljavaadetele, vaid ka kodanike heaolule ja hüvangule;

3.

on seisukohal, et kindlate ja piisavate pensionide peamiseks eelduseks on pensionisüsteemide pikaajaline majanduslik jätkusuutlikkus;

4.

rõhutab, et riiklikul pensionil on ka tulevikus tähtis roll, tagamaks igale pensionärile piisava pensioni;

5.

leiab, et kogu elu jooksul saadud piisavatele sissetulekutele tuginev pensionisüsteem aitab kaasa pikaajaliselt jätkusuutliku pensioni tagamisele;

6.

rõhutab, et pensionisüsteeme on pikka aega arendatud konkreetse liikmesriigi olukorrast lähtuvalt. Seepärast on riikliku pensionisüsteemi kujundamine iga liikmesriigi pädevuses;

7.

märgib, et kõik tähtsamad osalejad, sh kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kes tegelevad enamiku avalike teenistujate täiendavate pensionisüsteemidega, peaksid osalema riikliku pensionisüsteemi reformimisega kaasnevas konsultatsiooniprotsessis;

8.

märgib, et mitmes liikmesriigis on just sotisaalpartneritel suur roll tööandjapensionide kujundamisel. Sellises olukorras on loomulik, et just nemad teevad võimalikud muudatused;

9.

nendib, et valge raamat toetub ELi toimimise lepingu artiklile 153. Just liikmesriikidel on põhiline vastutus oma pensionisüsteemi väljatöötamise eest ehkki EL peab toetama ja täiendama liikmesriikide sotsiaalkaitsealast tegevust. Valges raamatus ei esitata konkreetseid õigusakti ettepanekuid ja seega ei peaks tekkima probleeme subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte osas. Siiski juhib komitee tähelepanu asjaolule, et kõiki edasisi pensioneid käsitlevaid õigusakti ettepanekuid tuleb väga hoolikalt analüüsida subsidiaarsuse põhimõtte seisukohalt;

10.

toonitab, et ELi pensionipoliitika ja strateegia „Euroopa 2020” mõned aspektid on üksteist vastastikku tugevdavad. Kõrgema tööhõivemäära eesmärgi saavutamine strateegia „Euroopa 2020” raames parandab sotsiaalkaitse ja pensionisüsteemide üldist jätkusuutlikkust. Piisavad pensionihüvitised on omakorda üks peamisi eeldusi, et saavutada strateegia „Euroopa 2020” vaesuse vähendamise kaugelepürgiv eesmärk, sest Euroopa eakad elanikud on jätkuvalt haavatav sotsiaal-majanduslik rühm (1). Kõrvuti pensionisüsteemide reformiga on tarvis mitmeidki täiendavaid tööturupoliitika meetmeid, et tagada ka tulevikus piisav sissetulek vanemaealistele;

11.

toetab komisjoni eesmärki tõsta võimaluse korral pensioniiga paralleelselt oodatava eluea tõusuga. See võib aidata tagada meie pensionisüsteemide finantsalase jätkusuutlikkuse; eri liikmesriikides võivad sellega seoses osutuda vajalikuks erisugused praktilised lahendused;

12.

märgib, et tänu paindlikule pensionieale võivad osad inimesed otsustada, et nad lahkuvad töölt hiljem, kui kindlaksmääratud pensioniga seda võimaldab. See aitab pikendada tööelu iga üksikisiku eeldustest lähtuvalt;

13.

rõhutab vajadust tõsta eakamate töötajate (55–64-aastased) osalemist tööturul. Kui oleks võimalik saavutada märkimisväärne tööhõivemäära suurenemine (2), tooks see kaasa palju eeliseid nii majanduskasvu seisukohalt kui ka pensionisüsteemide parema jätkusuutlikkuse näol;

14.

nendib, et oluliselt annab suurendada naiste, noorte ja sisserändajate tööhõivet ja soovib seepärast rõhutada, kuivõrd tähtis on suurendada kõigi vanuserühmade tööhõivet. Samuti on oluline parandada tingimusi noorte ja sisserändajate varasemaks sisenemiseks tööturule;

15.

kutsub liikmesriike ja tööandjaid kehtestama meetmed, mis hõlbustavad ja julgustavad eakamate töötajate tööturul püsimist;

16.

soovib, et võimaluse korral kasutataks rohkem järkjärgulist pensionilejäämist ehk järkjärgulist liikumist täistööajaga töötamiselt täispensionile;

17.

märgib, et pikaajalistest terviseprobleemidest või puudest tingitud piiratud töövõime tõenäosus kasvab koos eaga (3). Seetõttu on suur tähtsus olemasolevatel tõhusatel ümberõppe- ja kohanemismeetmetel, mis võimaldavad karjääri ja ametikoha vahetamist kogu tööelu vältel, samuti asjaolul, et ühiskond toetab elukestvat õpet ning aktiivse ja tervena vananemist;

18.

leiab, et riigiasutused ja sotsiaalpartnerid peaksid välja töötama ja ellu rakendama täiendavaid meetmeid, mille abil aidata eakamatel töötajatel töötamist jätkata ja seda soodustada, et vähendada vahet tööturult lahkumise tegeliku vanuse ja seadusjärgse pensioniea vahel ning see vahe kaotada;

19.

nendib, et tööandjapensionid võivad riiklikku pensioni oluliselt täiendada. EL peaks seega innustama heade näidete tutvustamist, et arendada liikmesriikide tööandjapensionisüsteeme ja suurendada toetust pensionisüsteemidele, mis tuginevad mitmele sambale;

20.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate töötajatele ning madala kvalifikatsiooniga, ebatüüpilise või struktuurselt ebakindla lepinguga töötajatele, kes ei ole sageli tööandjapensionisüsteemiga sama hästi kaitstud kui teised;

21.

märgib, et tööandjapensionisüsteem erineb erapensionisäästude süsteemist. Üldiselt erinevad tööandjapensionikavad kindlustustoodetest märkimisväärselt. Täiendavad nõuded maksevõime osas võivad kaasa tuua tööandjapensionikavade kulude kasvu, millest ei johtu paremad pensionitingimused töötajatele;

22.

on seisukohal, et riiklikud pensionid, mida võivad täiendada tööandjapensionid, peavad olema piisavad selleks, et anda kodanikele võimalus säilitada pensionile jäämisel piisav elatustase, kuid innustada tuleks ka erasääste ja kolmanda pensionisamba kasutamist;

23.

rõhutab võimalust innustada vähendama tõkkeid tööturul osalemise määra suurendamise teelt. Eaga seotud tööandjapensionimaksed, nagu need esinevad määratud väljamaksega skeemides, muudavad eakamate töötajate töölevõtmise ja nende tööl hoidmise suhteliselt kalliks;

24.

märgib, et tööandjapensionide puhul nõutakse pensioniõiguste väljateenimiseks tihti kindlat tööstaaži. Samas vahetavad nooremad töötajad tööandjat ja mõnikord isegi riiki suhteliselt sageli. On tähtis, et needki töötajad saaksid arvestada väljateenitud pensioniga;

25.

suhtub üldiselt positiivselt pensioniõiguste ülekandmise õigusesse ja ootab huviga komisjoni ettepanekuid. Ent tegu on väga keerulise probleemiga. Arvestada tuleb tööandjapensioniskeemide paljususega liikmesriikides eraldivõetuna. Eelkõige ei tohi kahjustada tööandjate valmisolekut tööandjapensionide rahastamiseks. Lisaks tuleb arvesse võtta maksumõju, ühisvara jaotamist käsitlevaid seadusi jne;

26.

võttes arvesse läbipaistvuse ning erapensionisüsteemide eri vormidega seonduvate tasude ja lõivude taseme küsimust, tervitaks komitee võrdlusuuringu läbiviimist, mille eesmärk oleks parimate tavade rakendamine kogu ELis;

27.

avaldab komisjonile kiitust, et see on võtnud arvesse komitee soovituse (4) pöörata rohkem tähelepanu soolise võrdõiguslikkuse küsimusele. See temaatika on eriti oluline kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohalt, sest selle sektori paljudes valdkondades on enamuses naised (5);

28.

avaldab toetust soolise erinevuse vähendamisele ja naistele parema pensioni tagamisele, mis peegeldub komisjoni soovituses liikmesriikidele võrdsustada meeste ja naiste pensioniiga;

29.

tõdeb, et 55–64-aastaste meeste ja naiste tööhõivemäärade suurest erinevusest tingituna tuleks eritähelepanu pöörata tööea pikendamise ja aktiivsena vananemise soolistele aspektidele, nt meetmetele, mis muudaksid töö ja pere eest hoolitsemise ühitamise lihtsamaks;

30.

juhib tähelepanu asjaolule, et alternatiivsete hoolekandevõimaluste puudumine pingestab paljudes liikmesriikides peamiselt naiste elu veelgi, mis toob sageli kaasa enneaegse pensionilemineku;

31.

märgib, et naiste suurem tööhõivemäär seab suuremaid nõudeid kvaliteetsetele lapsehoiu- ja vanurihooldusteenustele. Kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel peavad olema piisavad ressursid selle ülesandega toimetulekuks;

32.

märgib, et mõnes liikmesriigis kannatavad naised meestest sagedamini pikaajaliste krooniliste haiguste ja vaevuste käes ning tunnistavad sagedamini töövõime langust samas kui teistes liikmesriikides on haigemad just mehed. Seega peab kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel lasuma eriline vastutus oma töötajatele hea töökeskkonna tagamise eest;

33.

nendib, et võimalus töötada osalise ajaga näiteks väikelaste kõrvalt võib olla oluliseks tööturule püsimajäämise tingimuseks paljudele, esmajoones naistele. Samas on tähtis, et ei jäädaks soovimatu osalise tööaja kütkesse, kui sel on negatiivne mõju tulevasele penisonile;

34.

selleks, et seadusejärgne vanemapuhkus ei tooks kaasa pensioni vähenemist, tuleks komitee arvates innustada liikmesriike otsima võimalusi võtta pensioniõiguse omandamisel arvesse ka sel põhjusel eemaloldud aeg. Sama võiks kehtida ka ajateenistuses viibitud aja kohta;

35.

on arvamusel, et reformide eesmärk peab olema sellise pensioniskeemi rajamine, mis tagab pikaajalise stabiilsuse. Reformid on edukad üksnes siis, kui neid peetakse õiglaseks, mis tähendab, et avalikkus peab olema hästi kursis tegelike probleemide ja nende kõigi võimalike lahendustega;

36.

rõhutab vajadust koondatud pensionialase teabe järele, et kodanikel oleks lihtsam langetada oma pensioniplaani puudutavaid otsuseid. Vaba liikumine ELis tähendab lisaks, et edaspidi hakkab üha rohkem kodanikke oma tööelu jooksul teenima pensionit välja eri riikides, mis tõstab veelgi esile vajaduse koondatud teabe järele;

37.

kutsub seega komisjoni üles kaaluma ühise internetipõhise platvormi väljatöötamist kõikehõlmava pensionialase teabe kohta;

38.

rõhutab, et piisavad pensionisüsteemid on olulised kodanike heaolu jaoks ja määrava tähtsusega, vältimaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste majanduslikku ülekoormamist;

39.

palub komisjonil tagada, et tema järgmiste sammudega selles valdkonnas kaasnevad nõuetekohased mõjuhinnangud, milles käsitletakse kindlasti mõju kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

40.

kutsub komisjoni üles hindama, kas selles valdkonnas on vaja kooskõlastamist avatud koordinatsiooni meetodi raames, et edendada nii vaba liikumist kui ka pensionisüsteemide jätkusuutlikkust.

18.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 391/11

—

rõhutab, et ELi Läänemere strateegia pakub sobiva aluse katsetamiseks, kuidas on ulatuslikumat geograafilist makropiirkonda puudutava täpsustatud strateegia abil tegelikkuses võimalik suurendada ELi konkurentsivõimet ning arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu;

—

tervitab ELi Läänemere piirkonna strateegia eesmärkide – kaitsta Läänemerd, ühendada piirkond ja suurendada heaolu – paremat vastavusse viimist strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega;

—

rõhutab, et majandusliku ühtekuuluvuse ja konkurentsivõime suurendamiseks on vaja tugevdada teadus-, innovatsiooni- ja tööstusvaldkonna osapoolte sidemeid. Piirkonnad ja ülikoolid peaksid kogu makropiirkonda hõlmavas koostöös muutma Läänemere piirkonna arukal spetsialiseerumisel põhinevate võrgustike mudeliks;

—

leiab, et jätkuvalt tuleb tähelepanu pöörata säästvat arengut toetavate algatuste edendamisele ning töökohtade ja oskuste lisandumisele ja heaolu ja kaasatuse suurendamisele suunatud arvukamate meetmete esile toomisele;

—

rõhutab, et ehkki tegemist on ELi-sisese strateegiaga, on koostöö EList väljaspool asuvate riikide ja eelkõige Venemaaga strateegia edu seisukohalt äärmiselt tähtis;

—

rõhutab, et põhjamõõtme struktuure tuleks maksimaalselt ära kasutada ELi ja Venemaa üha tihedamas koostöös Läänemere piirkonnas;

—

on mures kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liiga vähese nähtavuse pärast strateegia elluviimisel ning teeb ettepaneku, et nii strateegias kui ka läbivaadatud tegevuskavas sedastataks selgelt, et mitmetasandilise juhtimise põhimõte peaks nende elluviimises läbivalt kajastuma;

—

rõhutab, et poliitilise tasandi osapoolte nähtav vastutuse võtmine ja roll teejuhina on põhieeldused selleks, et strateegia elluviimine edeneks kõigis osalevates riikides;

—

märgib, et riiklike struktuurifondiprogrammide panust ELi Läänemere piirkonna strateegia elluviimisesse tuleb täpsustada, võttes arvesse piirkondade erinevusi liikmesriikide sees ja nende arenguvajadusi.

Raportöör

Pauliina HAIJANEN (FI/EPP), Laitila linnavolikogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, mis käsitleb Euroopa Liidu Läänemere piirkonna strateegiat

COM(2012) 128 final

1.

tervitab komisjoni 23. märtsil 2012 avaldatud teatist ja peab selles esitatud meetmeid sammuks õiges suunas, et täpsustada ELi Läänemere piirkonna strateegilisi eesmärke, viia omavahel vastavusse poliitika ja rahastamine, muuta eri osapoolte vastutusalad selgemaks ja parandada teabevahetust;

2.

tuletab meelde, et ELi Läänemere piirkonna strateegiaga soovitakse parandada poliitika koordineerimist ja ühtekuuluvust Läänemere piirkonna eri alade vahel Läänemere piirkonda puudutavate ühiste probleemide lahendamiseks ja piirkonna heaolu suurendamiseks jätkusuutlikul viisil. Strateegias käsitletakse selliseid küsimusi, millele piirkonnad ja liikmesriigid üksi lahendust ei leia. Kesksel kohal on koostöö ja meetmete koordineerimine makropiirkonna liikmesriikide, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, ELi, Läänemere koostööorganisatsioonide, rahastamisasutuste ja kodanikuorganisatsioonide vahel;

3.

tuletab meelde, et Regioonide Komitee on oma arvamuses kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli kohta strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisel (CdR 72/2011 fin) toonud esile Läänemere piirkonna potentsiaali toimida Euroopa teejuhina;

4.

rõhutab, et ELi Läänemere strateegia kui esimene ühendatud makropiirkonna strateegia pakub sobiva aluse katsetamiseks, kuidas on ulatuslikumat geograafilist makropiirkonda puudutava täpsustatud strateegia abil tegelikkuses võimalik suurendada ELi konkurentsivõimet ning arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu. Neid kogemusi tuleb aktiivselt esile tõsta eelkõige seoses Euroopa ühtekuuluvuspoliitika üle peetava aruteluga, pidades silmas järgmist programmitöö perioodi;

5.

juhib tähelepanu Euroopa Komisjoni seisukohale, mille kohaselt ei kehtestata makropiirkondlike strateegiate rakendamiseks uusi eeskirju, ei looda uusi institutsioone ega kiideta heaks uusi assigneeringuid. Komitee leiab siiski, et samas peaks kehtima kolm „jaa-d”: makropiirkondade olemasolevate eeskirjade kasutamine ja kontroll ühisel kokkuleppel; kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja liikmesriikide platvormi, võrgustiku või territoriaalse rühmituse loomine, milles osaleksid ka sidusrühmad ja mille eest vastutaksid ELi institutsioonid; ELi olemasolevate rahaliste vahendite kokkulepitud kasutamine makropiirkondade strateegiate väljatöötamiseks ja elluviimiseks;

6.

tervitab ELi Läänemere piirkonna strateegia eesmärkide paremat vastavusse viimist strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega. Teatises esitatud kolm strateegia üldist eesmärki – kaitsta Läänemerd, ühendada piirkond ja suurendada heaolu – sobivad hästi kokku strateegia „Euroopa 2020” aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärkidega. Lisaks on strateegia „Euroopa 2020” elluviimise seisukohalt esmatähtis rõhutada piirkondade koostöö suurendamist innovatsioonitegevuses;

7.

täheldab, et strateegias „Euroopa 2020” esitatud juhtalgatuste konkreetne rakendamine on Läänemere piirkonna strateegia elluviimiseks oluline. Strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatustest tuleks arvesse võtta eelkõige algatusi „Digitaalne tegevuskava” ja „Innovatiivne liit”, mille eesmärkide edendamisele Läänemere piirkonnas tuleks uuendatud tegevuskavas senisest enam keskenduda. ELi Läänemere piirkonna strateegia ja Läänemere piirkonnas tegutsevad koostöövõrgustikud pakuvad suurepärase aluse aruka spetsialiseerumisega seonduvatele piirkondlikele teadusuuringutele ja innovatsioonistrateegiatele;

8.

innustab nii liikmesriike kui ka kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kaaluma, kuidas ELi Läänemere piirkonna heaolu suurendamise ajakohastatud eesmärki konkretiseerida koostöös elluviimiseks. Töökohtade ja oskuste lisandumisele ning heaolu ja kaasatuse suurendamisele suunatud meetmed tuleb tegevuskavas jätkuvalt selgesti esile tuua. Praegu on tegevuskava neid teemasid käsitlevate strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatustega üsna vähe seotud;

9.

on arvamusel, et strateegia „Euroopa 2020” prioriteeti – kaasav majanduskasv: kõrge tööhõivemääraga majanduse tugevdamine sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamiseks – tuleks Läänemere strateegia rakendamisel arvesse võtta, kuna Läänemere piirkonna eri alade vahel on endiselt märkimisväärseid erinevusi heaolu ja majandussuutlikkuse osas. Jätkuvalt tuleb pöörata tähelepanu keskkonna seisundi parandamisele suunatud meetmete ning säästvat arengut toetavate juhtalgatuste edendamisele;

10.

rõhutab, et tulevikus on veelgi olulisem pöörata tähelepanu mitmesuguste rahastamisprogrammide vahelisele sünergiale eesmärgiga saavutada programmi „Euroopa 2020” eesmärgid. Teadusuuringute ja innovatsiooni tulevase rahastamisprogrammi „Horisont 2020” osas tuleb teha tihedat ja integreeritud koostööd Läänemere piirkonnas liikmesriikide kasutatavate ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahenditega, et teha kuuldavaks piirkondlik seisukoht ning ärgitada piirkondi teadus- ja innovatsioonitegevust suurendama;

11.

soovib rõhutada, et ELi Läänemere piirkonna strateegia on pakkunud kohalikule ja piirkondlikule tasandile uusi võimalusi suurendada oma piirkondlikku konkurentsivõimet ja -innovatsioonitegevuse potentsiaali ning edendada piirkondlikku arukat spetsialiseerumist. Piirkonnad ja ülikoolid peaksidki kogu makropiirkonda hõlmavas koostöös muutma Läänemere piirkonna arukal spetsialiseerumisel põhinevate võrgustike mudeliks, milles keskendutakse iga piirkonna põhiküsimustele ja tegevusele ning saavutatakse tänu võrgustumisele tipptase ja kriitiline mass. Siinkohal on keskse tähtsusega kolme ja nelja osalejaga innovatsioonisüsteemide (triple helix ja quadruple helix) arendamine ja tugevdamine koostöös Läänemere piirkonna teadusringkonna, avaliku ja erasektori ning kodanikega;

12.

teeb ettepaneku, et Läänemere piirkonna liikmesriigid innustaksid teaduskeskusi keskenduma oma piirkonna arukat spetsialiseerumist toetavatele uurimisteemadele ning jagaksid oma oskusteavet Läänemere piirkonna koostöövõrgustikus. Oluline oleks ärgitada ka Euroopa Liitu mittekuuluvaid Läänemere piirkonnaga piirnevaid riike teaduskoostööst osa võtma, näiteks ühist valgala puudutavates keskkonna- ja energiaküsimustes;

13.

soovib rõhutada, et majandusliku ühtekuuluvuse ja konkurentsivõime suurendamiseks on vaja tugevdada teadus-, innovatsiooni- ja tööstusvaldkonna osapoolte sidemeid. Vaja on tagada tööstuse ja ettevõtete, samuti ülikoolide aktiivsem osalemine strateegias;

14.

teeb ettepaneku innovatsiooni- ja klastrite koostöö suurendamiseks liikmesriikide ja ELi mittekuuluvate riikide vahel, samuti turunduskoostöö edendamiseks Läänemere piirkonnas, et suurendada investeeringuid ja turismi väljastpoolt ELi. Need meetmed koos strateegia jõulise keskkonnamõõtmega edendavad tõhusalt strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamist Läänemere piirkonnas;

15.

rõhutab eelöeldu kontekstis, et Läänemere piirkonna riigid peaksid neid küsimusi käsitlema oma riiklikes reformikavades ning et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid sellesse ettevalmistustöösse tihedalt kaasatud olema;

16.

märgib, et ELi Läänemere piirkonna strateegia keskne eesmärk on Euroopa kõige saastatuma mere reostuse vähendamine ja seisundi parandamine. Sellega seoses tuleb tagada harmooniline sotsiaal- ja majandusareng rannikupiirkondades nii ELis kui ka EList väljaspool;

17.

rõhutab, et ehkki kõne all on ELi-sisene strateegia, on koostöö EList väljaspool asuvate riikide ja eelkõige Venemaaga strateegia edu seisukohalt äärmiselt tähtis;

18.

soovib toonitada, et 2011. aastal kiitis Venemaa föderatsiooni tasandil heaks Läänemere piirkonnaga piirneva Loode-Venemaa piirkonda käsitleva strateegia (Strategy on social and economic development of the North-West Federal District until 2020). Loode-Venemaad käsitlevas strateegias seatakse piirkonna majanduse, infrastruktuuri ja logistika valdkonna eesmärgid. Strateegiaga loodetakse edendada tihedamat strateegilist koostööd ELi Läänemere piirkonna ja Venemaa vahel eelkõige keskkonna, majanduse, transpordi, energeetika, turismi ja kodanikukaitse valdkonnas;

19.

rõhutab, et põhjamõõtme struktuure tuleks maksimaalselt ära kasutada ELi ja Venemaa üha tihedamas koostöös Läänemere piirkonnas. Põhjamõõtme poliitikas käsitletakse kogu põhjapiirkonda ühe tervikuna ning püütakse tugevdada koordineerimist Läänemere ja Barentsi mere piirkonna eri koostööorganisatsioonide vahel;

20.

täheldab rahuloluga ja toetab seda, et kohalikul ja piirkondlikul tasandil on võetud praktilisi meetmeid konkreetse koostöö edendamiseks eelkõige Peterburi linna ja Leningradi oblastiga. Hea näide sellisest alt üles suunatud tegevusest on nn Turu protsess, mis on Turu linna, Päris-Soome maakonna, Hamburgi ja Peterburi linnade ühine algatus;

21.

peab positiivseks seda, et komisjon on võtnud oma teatises arvesse Regioonide Komitee Läänemere piirkonna strateegiat käsitlevas arvamuses (CdR 255/2009 fin) esitatud seisukohti tegevuskava paindliku, ent eesmärgistatud elluviimise ja juhtimise tugevdamise kohta, kuna täpsustab peamiste sidusrühmade (riiklikud kontaktpunktid, prioriteetsete valdkondade koordinaatorid, horisontaalsete meetmete juhid ja juhtprojektide juhid) ülesandeid ja vastutusala;

22.

leiab, et komisjoni ettepanekud strateegia juhtimisstruktuuri selgitamiseks ja tõhustamiseks liiguvad õiges suunas, ent on mures kohalike ja piirkondlike omavalitsuste liiga vähese nähtavuse pärast strateegia elluviimisel. Seetõttu teeb komitee ettepaneku, et nii strateegias kui ka läbivaadatud tegevuskavas sedastataks selgelt, et mitmetasandilise juhtimise põhimõte peaks läbivalt nende elluviimises kajastuma;

23.

täheldab, et makropiirkondade strateegiate edu kogu Euroopas sõltub suures osas kohalike ja piirkondlike osalejate vastutuse võtmisest ja panusest eesmärkide saavutamisse. Ka erasektori kaasamine on keskse tähtsusega. Poliitilise tasandi osapoolte nähtav vastutuse võtmine ja roll teejuhina on põhieeldused selleks, et strateegia elluviimine edeneks kõigis osalevates riikides;

24.

märgib, et kohaliku ja piirkondliku tasandi osalejate ulatuslikum kaasamine Läänemere piirkonna strateegia elluviimisesse on endiselt vajalik. Seda tuleb arvesse võtta mitte ainult strateegia tegevuskava ajakohastamisel, vaid ka eri osapoolte rolli täpsustamisel. Praegu esindab suur osa prioriteetsete valdkondade koordinaatoritest näiteks asjaomase valdkonna ministeeriume või muid valitsusasutuste organisatsioone. Eelkõige liikmesriikide kontaktpunktidel peaks olema kohustus hoida korrapäraselt ühendust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja organisatsioonidega;

25.

tõdeb, et ehkki ELi Läänemere piirkonna strateegia võeti vastu alles siis, kui ELi praegune programmitöö periood oli juba käivitunud, on struktuurifondide eri programmide kaudu suudetud ellu viia arvukaid strateegiat tugevdavaid projekte. Läänemere piirkonnas rakendatud Euroopa territoriaalse koostöö programmid on olnud põhiline rahastamisvahend eelkõige kohaliku ja piirkondliku tasandi tegevuse edendamisel;

26.

soovib esile tuua riigiülestele ja mitme osalejaga projektidele sunnatud rahastamisvahendite nappuse. Asjaolu, et otsus iga partneri rahastamise kohta tehakse eri ajal, muutub probleemiks juhul, kui kasutatakse eri rahastamisallikaid, mis aeglustab märkimisväärselt projekti elluviimist. Rahastamisotsused ei ole tingimata omavahel kooskõlastatud ja osa partnereid jääb ilma toetuseta, mis takistab projekti käivitamist;

27.

peab oluliseks, et 2011. aasta oktoobris avaldatud komisjoni määruse ettepanekutes on liikmesriike kohustatud struktuurifondide uute programmide koostamisel ja rakendamisel arvestama võimaliku makropiirkondade strateegiaga, ning rõhutab, et eelkõige uus riikidevaheline Läänemere piirkonna programm peab olema kooskõlas ELi Läänemere piirkonna strateegia põhipunktidega. Töö järgmise programmiperioodi projektidega peab käivituma kohe 2014. aasta algusest, et vältida asjatuid viivitusi projektide jätkumises;

28.

märgib, et riiklike struktuurifondiprogrammide panust ELi Läänemere piirkonna strateegia elluviimisesse tuleb täpsustada, võttes arvesse piirkondade erinevust liikmesriikide sees ja nende arenguvajadusi. Just eritähelepanu pööramine piirkondliku aruka spetsialiseerumise edendamisele pakub tohutuid võimalusi strateegia eesmärkide saavutamiseks. Samamoodi peaks liikmesriigi ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud partnerlusleping sisaldama ka viidet ELi Läänemere piirkonna strateegiale;

29.

peab oluliseks komisjoni teatises kavandatud stardikapitali tagamist projektikoostöö edendamiseks, kuna sel viisil oleks projektidesse võimalik paremini kaasata nii kohaliku ja piirkondliku tasandi sidusrühmi kui ka organisatsioonide ja kodanikuühiskonna esindajaid;

30.

rõhutab, et tulevikus on oluline suunata rahastamist selgemalt strateegiat otseselt ellu viivatele meetmetele ja muuta võimalikuks eri rahastamisviiside ühendamine. Lisaks avaliku sektori rahastamisele tuleb soodustada eri rahastamisasutuste pakutavate teenuste kasutamist ja rõhutada erasektori rahastamise osatähtsust. Riiklikest struktuurifondiprogrammidest rahastatavate projektide jaoks tuleb välja töötada meetodeid, mis võimaldaksid projektidesse senisest enam kaasata rahvusvahelise koostöö meetmeid;

31.

on rahul komisjoni teatises esitatud näitajatega strateegia elluviimise seireks, ent rõhutab, et järelevalve- ja hindamissüsteem peab olema võimalikult lihtne ja põhinema näitajatel, mis suudavad reaalselt kirjeldada strateegial põhineva koostöö kaudu saavutatud tulemusi. Regioonide Komitee on valmis osalema nende näitajate loomiseks ja valikuks peetavatel aruteludel;

32.

rõhutab, et makropiirkondade strateegiate elluviimine eeldab läbipaistvat otsustusprotsessi, ulatuslikku teabevahetust ja ühiste tavade väljatöötamist kõigil tasanditel. Just teabevahetust on vaja parandada nii Läänemere piirkonna liikmesriikide vahel kui ka nende sees riiklikul tasandil. Sellega edendatakse ulatuslikumat pühendumist strateegia eesmärkide elluviimisele;

33.

toonitab, et strateegiaga seotud teabevahetuse suurendamine aitaks suurendada laiema üldsuse teadlikkust ka ELi tegevusest üldiselt. Strateegia jaoks loodud veebilehed ja strateegia tegevuskava ajakohastamist käsitlev avalik konsultatsioon on samm õiges suunas;

34.

teeb komisjonile ettepaneku, et teave rahastamisprogrammide kohta kogutaks süsteemselt kokku ja avaldataks selliselt, et rahastamise alast nõustamist oleks võimalik pakkuda tsentraliseeritult nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. Praegusel hetkel seisneb väljakutse selles, et projektides osalejad ei saa piisavalt kergesti teavet. Teadmisi asjakohaste rahastamisvahendite kohta tuleks levitada tõhusamalt, nii et osalejatel ei oleks probleeme oma vajadustele vastava vahendi valikul;

35.

tõdeb, et ELi Läänemere piirkonna strateegia on pakkunud liikmesriikidele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele uusi võimalusi piirkondliku konkurentsivõime ja innovatsiooni tugevdamiseks ning piirkondade arukaks spetsialiseerumiseks. Strateegia on ka suurendanud kohalike ja piirkondlike sidusrühmade üldist huvi Läänemere piirkonna koostöö vastu ja vastutuse võtmist selles valdkonnas, samuti on see tugevdanud ja loonud juurde uuenduslikke koostöövorme;

36.

teeb ettepaneku, et Regioonide Komitee jätkab aktiivselt Läänemere piirkonna strateegia elluviimise järelevalvet 2012. aasta lõpus avaldatava ajakohastatud tegevuskava alusel ning esitab oma tähelepanekud ja järeldused makropiirkondade strateegiaid käsitleva ulatuslikuma arutelu käigus, pidades eelkõige silmas ELi järgmist programmitöö perioodi (2014–2020).

18.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 391/16

—

nõuab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli nõuetekohaselt tunnustataks ning selle toetuseks tagataks piisavad rahalised vahendid, suutlikkus ja asjaomased juhtimisvahendid, kuna kõnealused omavalitsused täidavad esmatähtsaid ülesandeid kas partneritena jätkusuutlike kohalike energiaprojektide raames või uute taristute kavandamise, lubade andmise, investeeringute, riigihangete, tootmise ja energiatarbimise haldamise valdkonnas;

—

kordab vajadust prioriseerida sellise taastuvenergia kaasamist jaotusvõrkudesse, mis on toodetud kohalikul tasandil mitmekesistest detsentraliseeritud allikatest (nt muu hulgas tuule-, vee-, geotermiline ja päikeseenergia ning biomass), muutes sel eesmärgil elektri edastamise ja jaotamise taristud arukamateks (arukad võrgud). See eeldab tõhusat konkurentsi, mis võib lõpptarbija jaoks väljenduda tegelikus kasus;

—

rõhutab, et energiasüsteemide järjest suureneva paindlikkusvajaduse täitmiseks on kõigil pingetasemetel vaja sobivaid salvestustehnoloogiaid (nt üksnes pumpamisel põhinev varujaamad), mis võimaldaksid ülejääke salvestada ja pärast uuesti suuremahuliselt kasutada. Sellega seoses tuleks arendada ja rakendada tehnoloogiauuringute ja -arenduse strateegilisi vahendeid;

—

soovitab edendada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia osatähtsust uuenduste kasutuselevõtu tegurina, samuti teabe levitamisel ning energiatarbimisega seonduvate probleemide lahendamisel sellistes strateegilistes sektorites nagu säästev liikuvus, arukad energiavõrgud ning väikese keskkonnamõjuga ehitustegevus;

—

rõhutab kiireloomulist vajadust viia 2014. aastaks lõpule energia siseturg, et tagada energiavarustus taskukohaste hindadega, kaotada 2015. aastaks teatud liikmesriikide energiaisolatsioon, viia läbi ressursside õiglane tasakaalustamine piirkondade vahel ning stabiliseerida ja parandada Euroopa energiamajanduse raamtingimusi.

Raportöör

Ugo CAPPELLACCI (IT/EPP), Sardiinia maavanem

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Energia tegevuskava aastani 2050”

COM(2011) 885 final

1.

Regioonide Komitee nõustub vajadusega töötada energiasektori jaoks võimalikult kiiresti välja pikaajaline ELi strateegia, mis võib oluliselt kaasa aidata Euroopa Liidu CO2-heite vähendamise 2050. aasta eesmärgi saavutamisele. Energiasüsteemi ümberkujundamine on ülesanne, mis tuleb lahendada tulevasi põlvkondi arvestades, kuid see pakub ka tõelise võimaluse majanduskasvu, arengu, töökohtade loomise, konkurentsivõime tagamiseks ja energiasõltumatuse suurendamiseks Euroopas;

2.

tervitab energia tegevuskava aastani 2050, ent rõhutab, et tegevuskava ei ole piisavalt üksikasjalik ega selge, et liikmesriigid, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ning investorid saaksid oma uue energeetikamudeli valikutes sellest juba nüüd ja pärast 2020. aastat juhinduda ning et see annaks neile piisavalt planeerimiskindlust. Komitee rõhutab samas, et tegevuskavale peavad järgnema konkreetsed meetmed. Näiteks võiks kaaluda fossiilkütuste riiklike toetuste keelustamise otsuse vastuvõtmist;

3.

tunneb energia tegevuskavas puudust hinnangust lähteolukorrale seoses eesmärkidega, mis on käesolevaks aastakümneks seatud 2020. aasta energiastrateegias. Seepärast tuleks kavandada selle hinnangu koostamine enne eesmärkide ja poliitilise raamistiku kehtestamist 2030. aastaks, millele viidatakse tegevuskava viimases järelduses. Lisaks on vaja määratleda energiasüsteemi ümberkujundamise vaheetapid aastaks 2030 ja aastaks 2040 vastavalt dokumendis „Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus 2050. aastaks – edenemiskava” (1) seatud CO2-heidete vähendamise eesmärkidele. Järkjärgulise protsessi raames võiks ette näha selliste üleminekukütuste/energiaallikate kasutamist, mis võimaldavad toetada järkjärgulist ümberkujundamist, tagades samal ajal energiasõltumatuse ja energiajulgeoleku. See võimaldaks hõlbustada ka konkreetsete tulemuste saavutamist ja lihtsustada meetmete jälgimist ja hindamist;

4.

komitee on seisukohal, et dokumendis vastuvõetud tehnoloogianeutraalne lähenemisviis ei ole asjakohane ja et see tuleks läbi vaadata, et pikas perspektiivis prioriseerida neid lähenemisviise ja tehnoloogiaid ja kütuseid, mille tulemused on kindlad ning mille rakendamine on jätkusuutlik ja turvaline, võttes arvesse taastuvate energiaallikatega ja uuenduslike tehnoloogiate abil saadud olemasolevaid kogemusi ja teadmisi. Lisaks sellele tuleb energiasüsteemi jätkusuutlikuks muutmisel võtta arvesse asjaolu, et praegune majanduskriis on muutnud ressursside kättesaadavust, ning sellest tulenevaid võimalikke keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid mõjusid;

5.

on veendunud keskkonna- ja sotsiaalpoliitika vastastikuse sõltuvuse osatähtsuses ja sellest tulenevast vajaduses tagada kindla, võimalikult väheste keskkonnaalaste mõjude ja mõistliku hinnaga energia võrdne kättesaadavus kõikidele inimestele keskpikas ja pikas perspektiivis ning tagada kõigile juurdepääs vahenditele koduse tarbimise kontrollimiseks ja taastuvenergia tootmiseks kohapeal;

6.

kutsub üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi poliitikameetmete, nagu energiavaldkonna CO2-heite vähendamise meetmete määratlemisse energiatõhususe, tarbimise haldamise, tootmise ja uute tehnoloogiate seisukohast; kutsub üles vaatama läbi tegevuskava vastavalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimalustele ja vajadustele ning tagama piisavad finantsvahendid, suutlikkus ja juhtimisvahendid kooskõlas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osatähtsusega;

7.

juhib tähelepanu asjaolule, et energiasüsteemide ümberkujundamine nõuab jõupingutusi ning toob endaga kaasa tagajärgi, mis piirkonniti erinevad sõltuvalt piirkondade energiaprofiilist ja ressursside olemasolust, ning asjaolule, et ELi energiapoliitikast tulenevad võimalikud majandus-, finants- ja halduskulud peaksid olema põhjendatud üksikasjaliku mõjuhinnangu alusel, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse kohaliku ja piirkondliku tasandi tegelikke iseärasusi, eelkõige energiaisolatsiooni aspekte;

8.

nõustub sellega, et energiasüsteemide struktuurimuutus hõlmab taristute rajamist ja/või ajakohastamist, kuid rõhutab asjaolu, et selle ümberkujundamisega kaasnevad erinevad kulud Euroopa eri piirkondade jaoks, mis omakorda ohustab sotsiaalset ühtekuuluvust;

9.

soovitab töötada välja vahendid, millega saaks hinnata energiasüsteemide ümberkujundamise mõju piirkondlikul tasandil nii majanduslikus mõttes kui ka sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt. Komitee rõhutab seega vajadust suurendada nende makromajanduslike näitajate kvaliteeti ja ulatust, mida kasutatakse kõige suuremas ulatuses poliitikameetmete tõhususe hindamiseks, kaasates viimastesse ühelt poolt energiateema jätkusuutlikkuse võtmes ja teiselt poolt sotsiaalse ja keskkonnamõõtme, et kajastada olemasolevaid erinevusi sotsiaalse ühtekuuluvuse, mõistliku hinnaga esmaste kaupade ja teenuste kättesaadavuse, tervishoiu, vaesuse, sealhulgas kütteostuvõimetuse, loodusvarade ja üldise elukvaliteedi valdkonnas;

10.

on veendunud, et globaalse mõõtmega tulemuste saavutamiseks energia valdkonnas tuleb ellu viia kohaliku tasandi algatused; Sellega seoses rõhutab komitee, et piirkondlike sihteesmärkide seadmine on juba erinevates kohalikes ja piirkondlikes kontekstides näidanud oma tõhusust energiasüsteemi ümberkujundamise mitmetasandilise valitsemise väljendusena;

11.

rõhutab uue energiasüsteemi raames piiriülese koostöö ja solidaarsuse tähtsust ning seega kooskõlastamise vajadust Euroopa tasandil. Vajalik on kõigi valitsustasandite ühine jõupingutus, mis ei ole võimalik ilma kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tiheda koostööta, ning rollide ja vastastikuse koostoime mehhanismide selget määratlemist;

12.

nõuab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli nõuetekohaselt tunnustataks ning selle toetuseks tagataks piisavad rahalised vahendid, suutlikkus ja asjaomased juhtimisvahendid, kuna kõnealused omavalitsused täidavad esmatähtsaid ülesandeid kas partneritena jätkusuutlike kohalike energiaprojektide raames või uute taristute kavandamise, lubade andmise, investeeringute, riigihangete, tootmise ja energiatarbimise haldamise valdkonnas. Lisaks sellele ei ole ümberkujundamise juhtimise tegevuskavas soovitatav sotsiaalne dialoog ja sotsiaalpartnerite osalus mõeldavad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuseta ulatuslikult teavet levitada ja toimida vahendajana, keda tuleb seetõttu mitte üksnes selgelt tunnustada, vaid ka tõhusalt toetada;

13.

soovitab jätkata kohalikul tasandil olemasolevate väärtuslike meetmete ja tavade toetamist, arendades pühendumise ja kaasatuse taset kõigi koostöövormide raames, näiteks linnapeade pakti raames või muudes piirkondadevahelistes, riiklikes või rahvusvahelistes struktuurides, toetades nende osatähtsust muutuste edendamisel, kohaliku majandusarengu stimuleerimisel ning teabe- ja koostöövõrgustike loomisel;

14.

nõustub prioriteediga edendada energiasäästu, et vähendada energianõudlust eelkõige kodanike teadlikkuse suurendamise, nende harimise ja käitumismudelite muutmise kaudu ning teiselt poolt toetada uute tehnoloogiate arendamist, et tagada ressursside tõhusam tarbimine ja suurem majanduskasv, konkurentsivõime ja tööhõive. Samuti peaksid liikmesriigid toetama enda tarbeks toodetava energia süsteeme, et edendada energiakasutuses maksimaalset otstarbekust, ühtlaselt jaotunud energiasüsteemi ja kodanike reaalsemat osalemist otsuste tegemisel energia liikide ja kasutuse üle. Pidades silmas majanduskasvu lahutamist energiatarbimisest, leiab komitee, et tarbimise vähenemist, mis tuleneb protsesside suuremast tõhususest ja energiasäästust, võib vaadelda majandusarengu ja mitte majanduslanguse näitajana ning see võib olla majandusele kasulik;

15.

kordab oma seisukohta toetada energiatõhusust kui üht määrava tähtsusega meedet 2050. aastaks seatud CO2-heite vähendamise eesmärgi saavutamisel. Nõustub vajadusega määratleda ambitsioonikamad energiatõhususe meetmed ja strateegiad, mis tagavad optimaalse kulutõhususe suhte, ning peab sellega seoses vajalikuks ka siduvaid norme ELi tasandil. Igal juhul rõhutab komitee kiireloomulist vajadust tegutseda valdkondades, mis võiksid juba praegu aidata olulisel määral kaasa energiasäästule, nt ehitiste energiatõhususe ja säästva liikuvuse parandamine;

16.

on seisukohal, et energiasüsteemi ümberkujundamiseks hädavajalike meetmete kindlaksmääramise ja rakendamise juures tuleb igal juhul tagada üksikute meetmete vaheline sidusus jätkusuutlikkuse perspektiivist. Eelkõige tuleb hinnata võimalikke riske, et tekitada ühe valdkonna edusammud ei tekitaks negatiivseid mõjusid teises valdkonnas;

17.

toetab lisaväärtuse loomist tänu energiasäästule jätkusuutlike turumehhanismide kaudu, mida on analüüsitud dokumendis „Energiatõhususe kava 2011” (2);

18.

tunneb heameelt selle üle, et kõiki CO2-heite vähendamise stsenaariume iseloomustab asjaolu, et taastuvenergiaallikate osakaalu tuleb suurendada juba 2030. aastaks ning et taastuvenergiaallikad peaksid 2050. aastal olema ülekaalus võrreldes teiste tehnoloogiatega. Komitee tunneb siiski kahetsust selle üle, et üheski tegevuskavas kavandatud stsenaariumis ei ole ette nähtud integreeritud lahendusi, mis ühendavad taastuvenergiaallikate kasutamise energiatõhususega, et suurendada energiasüsteemi ümberkujundamise järjepidevust stsenaariumiks ilma fossiilse energiata ning teha edusamme süsteemi CO2-heite vähendamisel. Lisaks märgib komitee, et tegevuskavas tunnistatakse taastusenergiaallikate hädavajalikkust kütmis- ja jahutussektoris, ent väljendab kahetsust, et puudub põhjalik analüüs selle sektori – millel on märkimisväärne mõju üldisele energiatarbimisele – prioriteetse rolli kohta, mis peaks sellel sektoril olema i) Euroopa energiasüsteemis CO2-heite vähendamisel 2050. aastaks ning järelikult ka ii) praeguste ja tulevaste energiapoliitika meetmete väljatöötamisel;

19.

kordab 30. juuni – 1. juuli 2011. aasta resolutsioonis „Energiainfrastruktuuri prioriteedid aastaks 2020 ja pärast seda” (CdR 7/2011) sisalduvaid märkusi ning meenutab vajadust prioriseerida energiaedastuse võrkude edendamist ning sellise taastuvenergia kaasamist jaotusvõrkudesse, mis on toodetud kohalikul tasandil mitmekesistest detsentraliseeritud allikatest (nt muu hulgas tuule-, vee-, geotermiline ja päikeseenergia ning biomass), muutes sel eesmärgil elektri edastamise ja jaotamise taristud arukamateks (arukad võrgud). See eeldab tõhusat konkurentsi, mis võib lõpptarbija jaoks väljenduda tegelikus kasus. Energiasüsteemide järjest suureneva paindlikkusvajaduse täitmiseks on kõigil pingetasemetel vaja sobivaid salvestustehnoloogiaid (nt üksnes pumpamisel põhinev varujaamad), mis võimaldaksid ülejääke salvestada ja pärast uuesti suuremahuliselt kasutada. Sellega seoses tuleks arendada ja rakendada tehnoloogiauuringute ja -arenduse strateegilisi vahendeid;

20.

nõustub vajadusega mitmekesise varustamise järele, et tagada energiajulgeolek. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et tuleks ette näha selgelt määratletud suunised üleminekuetapi jaoks, mille raames võib traditsioonilistel energiaallikatel (gaas, süsi, nafta) nende vastavalt kõige väiksemate heitekogustega ja keskkonnasõbralikumates vormides, pöörates erilist tähelepanu süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiale, olla energiasüsteemi CO2-heite vähendamise protsessi toetav roll, arendades samal ajal tehnoloogiaid, taristuid ja muutuseks vajalikke käitumismudeleid;

21.

väljendab muret tähtsuse üle, mis strateegias omistatakse tehnoloogiatele, mis ei ole veel kaubanduslikult kättesaadavad, ning soovitab arutada ja uurida ELi tasandil selliste mittetraditsiooniliste gaasiallikate nagu kildagaas, ning selliste tehnoloogiate kasutamist, mille riskitegureid ei ole veel hinnatud ega kontrollitud ning mis võivad olla piiriülese loomuga, et hinnata nende võimalikku lühi- ja pikaajalist keskkonnaalast ja sotsiaalset mõju, vastavalt kehtivatele õigusaktidele ja näiteks kildagaasi puhul silmas pidades võimalikku vajadust reguleerimise järele. Komitee kiidab seega heaks komisjoni kavatsuse edendada selliste tehnoloogiate uurimist, mis võivad aidata energia muundamise protsessis CO2-heiteid vähendada, ning teeb ettepaneku hõlmata sellesse olelusringi analüüsid kui oluline hindamistegur otsuste tegemisel;

22.

suhtub kriitiliselt tegevuskavas esitatud põhjuslikku seosesse CO2-heite vähendamise ja tuumaenergia vahel ning arvamusse, et tuumaenergia aitab vähendada süsteemi kulusid ja elektri hinda, kui samas tunnistatakse, et „ohutuskulud, olemasolevate elektrijaamade dekomisjoneerimise ja jäätmekäitluse kulud tõenäoliselt kasvavad”. Seepärast leiab komitee, et erilist tähelepanu tuleb pöörata mittekonventsionaalsetel taastuvatel energiaallikatel põhinevatele pikaajalistele stsenaariumitele ning asjaolule, et üldsuse kasvav mure tuumaohutuse pärast võib vähendada erainvesteeringuid sellesse sektorisse ning tekitada seetõttu vajaduse suurendada avaliku sektori panust toetuste või elektrihindade tõstmise teel, mille all kannataksid kõige enam meie kogukondade kõige vaesemad kodanikud;

23.

leiab, et investeeringute viiteraamistiku määratlemine vähemalt 2030. aastani võib suurendada tegevuskava tõhusust ja luua tingimused turu suuremaks stabiilsuseks nii erasektori kui institutsiooniliste osalejate jaoks, eelkõige kui viidatakse ka riikide investeerimiseesmärkidele, milles võetakse arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevuskavasid. Suurem kindlus investeeringute osas võiks lisaks sellele aidata kaasa 2020. aasta eesmärkide saavutamisele, eelkõige energiatõhususe ja energiasäästu valdkonnas, mille nimel tuleb veelgi suuremaid jõupingutusi teha. Viiteraamistikule tuleks kasuks ka see, kui kaardistataks energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate sektorite pädevused, mis võimaldaks investeeringuid suunata, et tugevdada nende sektorite kasvudünaamikat ja ettevõtjaid;

24.

kutsub eelkõige üles selgelt määratlema vahendeid, millega edendada detsentraliseeritud investeeringuid säästvasse energiasse (sh tarbimise kontrollimine ja taastuvenergia tootmine) ning mis võimaldaksid panustada ressursside tõhusasse kasutamisse, keskkonnahoidliku majanduse arengusse ja keskkonnahoidlike töökohtade loomisesse kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Samuti kutsub komitee üles määratlema täiendava finantsvahendi, mille haldamine toimub detsentraliseeritult, et lihtsustada säästva energia tegevuskavade rakendamist. Lisaks tuleb (majanduslikult ja õiguslikult) toetada taastuvenergia detsentraliseeritud väiketootjaid, sealhulgas kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, eesmärgiga lihtsustada nende jaotusvõrku kaasamist;

25.

soovitab pikendada ja laiendada Euroopa aruka energeetika programmi positiivset kogemust ning selgelt määratleda korra, mille kaudu saada kasu märkimisväärsest rahastamismahust ühtekuuluvuspoliitika raames. Komitee peab muu hulgas vajalikuks eraldada struktuurifondide raames vahendeid, et lihtsustada kohaliku tasandi koostööd, eesmärgiga arendada detsentraliseeritult vähese CO2-heitega ja suure energiatõhususega tehnoloogiaid. Samuti tuleks Euroopa Sotsiaalfondi kasutada sellise personali arendamiseks, kes on võimeline kavandama, juhtima ja osutama tehnilist abi energiaküsimuste valdkonnas nii lahenduste kui ka tehnoloogiate ning rakenduseks vajalike partnerluste seisukohast;

26.

leiab, et kohalikud omavalitsused peavad ka edaspidi kasu saama lihtsustatud juurdepääsust Euroopa Investeerimispanga finantseeringutele säästva energia valdkonnas. Prioriseerida tuleks projekte, mis hõlmavad energiatõhusust ja taastuvenergiat säästva piirkondliku arengu nimel, lihtsustades menetlusi ja soodustades väiksemate omavalitsuste juurdepääsu finantseeringutele;

27.

juhib tungivalt tähelepanu sellele, et riiklikest meetmetest ei piisa energiainfrastruktuuri tõhusaks rahastamiseks, ning teeb seetõttu ettepaneku ulatuslikuma finantstoetuse kohta energiasektori projektidele, eeskätt selleks, et suurendada taastuvenergialahenduste kasutamist, sealhulgas ka hoonete kütmisel ja jahutamisel;

28.

teeb ettepaneku töötada välja tugistrateegia piirkondlike klastrite ja partnerluste loomiseks ning koostööstrateegia juba olemasolevate klastrite ja partnerluste jaoks, mis on ennast mõnes piirkonnas juba tõestanud tõhusa vahendina keskkonnahoidliku ja energiatõhusa energiaturu arendamisel, investeeringute mobiliseerimisel ning erialaoskuste ja töökohtade loomisel;

29.

nõustub vajadusega edendada Euroopa tasandil innukat pühendumist teadus- ja uuendustegevusele veendumuses, et tõhusamate ja odavamate uuenduslike tehnoloogiate areng võiks aidata luua suuremat kindlust kõnealuses sektoris ning meelitada ligi kapitali, sealhulgas arukama vahendite eraldamisega uue programmi „Horisont 2020” raames;

30.

rõhutab, et uue teadusuuringute programm „Horisont 2020” peab eesmärkide ja prioriteetide osas olema kooskõlas energia tegevuskavaga aastani 2050;

31.

leiab, et teadus- ja uuendustegevust seoses väikesemahulise energiatootmisega tuleks rohkem innustada, nagu väiksemate vooluveekogude, eraisikutele või vähestele majapidamistele mõeldud tuuleenergia, kohaliku päikeseenergia ja soojatootmise eesmärgil võimalike olemasolevate kuumaveeallikate kasutamise puhul;

32.

julgustab pöörama rohkem tähelepanu teadus- ja arengutegevusele ookeanienergia (laienete ja loodete energia) valdkonnas, mis pakub tohutut potentsiaali ohutu, turvalise, ja säästva energiaga varustamisel;

33.

teeb ettepaneku luua korduvalt kasutatavaid mehhanisme, lähtudes eri piirkondade parimatest tavadest, et toetada innovatsiooniklastrite, piirkondlike energiaalaste innovatsiooniplatvormide ning teiste avaliku ja erasektori partnerluste loomist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, akadeemilise maailma ja tööstuse vahel. Sellised partnerlused võiksid olla olulisteks vahenditeks piirkondliku arengu ja kohaliku majanduse arengu jaoks, et tagada uuenduste ja tehnoloogiate parem kohandatavus, kättesaadavus ja ökonoomsus kohalikul tasandil;

34.

on seisukohal, et põllumajandus- ja metsanduspoliitikat mõjutab tegevuskava suurel määral ning et seetõttu on vajalik toetada uurimistegevust, mis võimaldaks nende sektorite kohanemist ja arengut suurema jätkusuutlikkuse saavutamiseks;

35.

soovitab edendada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia osatähtsust uuenduste kasutuselevõtu tegurina, samuti teabe levitamisel ning energiatarbimisega seonduvate probleemide lahendamisel sellistes strateegilistes sektorites nagu arukad linnad, mis sisaldavad säästvat liikuvust, arukaid energiavõrke ning säästvat ehitustegevust käsitlevaid poliitikameetmeid;

36.

teeb ettepaneku, et eelkõige liikmesriigid rõhutaksid teadusuuringute ja spetsialistide väljaõppe tähtust, et nad saaksid nii kasutada kvalifitseeritud tööjõudu ja asjakohaseid õppeprogramme, et viia läbi innovatsiooni ja rakendada strateegilisi kavasid;

37.

rõhutab kiireloomulist vajadust viia 2014. aastaks lõpule energia siseturg, et tagada energiavarustus taskukohaste hindadega, kaotada 2015. aastaks teatud liikmesriikide energiaisolatsioon, viia läbi ressursside õiglane tasakaalustamine piirkondade vahel ning stabiliseerida ja parandada Euroopa energiamajanduse raamtingimusi;

38.

soovitab CO2 heitkogustega kauplemise süsteemi edasi arendada ja menetlust, mille raames eraldatakse tasuta heitekvoote, põhjalikult muuta, kuna praegusel kujul õõnestab see CO2 heitkogustega kauplemise süsteemi regulatiivset eesmärki sertifikaatide hinna liiga madalal hoidmise tõttu. Sealjuures tuleb arvesse võtta ettevõtete olukorda, kes tegutsevad maailmaturul ja kelle konkurentsivõime võiks olla kahjustatud kasvuhoonegaaside heite ülekandumisest kolmandatesse riikidesse.

18.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 391/21

—

on veendunud, et rannikualade kohanemist on nii majanduslikust kui ka sotsiaalsest seisukohast oluline edendada, sh kui arvestada sellega, kui palju läheks maksma tegevusetus, ja seda hoolimata mõnedes euroala riikides püsivast riigieelarvekriisist; leiab, et ELi tulevane kohanemisstrateegia peab olema piisavalt üksikasjalik, et võtta arvesse piirkondlikke eripärasid;

—

tunnistab, et rannikualade integreeritud majandamise vahend (ICZM) on väga oluline selleks, et lihtsustada poliitika integreerimist rannikualadel, eelkõige küsimustes, mida ei ole veel täielikult reguleeritud, näiteks erosioon, kliimamuutustega kohanemine ja keskkonnahoidlik infrastruktuur; samuti selleks, et toetada kohalike osalejate piirkondlikku koostööd selliste algatuste abil nagu Sardiinia harta Vahemere piirkonnas;

—

rõhutab, et selliste vahendite loomine, mille abil on võimalik hinnata kohanemise kulu ja sellest saadavat kasu, võib anda tõhusa impulsi nendele kohalikele ja piirkondlikele protsessidele, mis on kohapealse kavandamise ja rakendamise aluseks, ning luua tingimused majanduslikult tõhusamate strateegiate kujundamiseks;

—

kordab, et Euroopa ja rahvusvahelistes kliimaalastes läbirääkimistes tuleks komiteega korrapäraselt konsulteerida ja loodab seega, et (i) ta kaasatakse ELi kliimamuutustega kohanemise töörühma, kus keskendutakse püsivate ebasoodsate tingimustega, sh kliimamuutuste mõju all kannatavatele aladele, mis hõlmavad seega rannikualasid, saari, mägipiirkondi ja äärepoolseimaid piirkondi, ning et (ii) talle antakse kohanemiskomitees vaatleja staatus.

Raportöör

Ugo CAPPELLACCI (IT/EPP), Sardiinia autonoomse maakonna president

Viitedokument

Eesistujariigi Küprose konsulteerimistaotlus

1.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid nii kavandamise kui ka elluviimise etapil osalema proaktiivselt kliimamuutustega kohanemise ja kohanemisvõimaluste (adaptation assessment) kindlakstegemise (1)  (2) protsessis. Seetõttu kordab (3) komitee, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on esmatähtis roll kliimamuutuste mõjuga tegelemisel, väljendab heameelt asjaolu üle, et Euroopa (4) ja maailma tasandil (5) on seda rolli tunnistatud ning kutsub üles lisama selle selgesõnaliselt ka ELi tulevasesse kohanemisstrateegiasse;

2.

tuletab meelde, et kliimamuutused ja nende tagajärjed on lähiaastatel üks tõsisem Euroopa Liidu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ees seisev probleem. Selles kontekstis peaks prioriteediks olema vajalike sammude astumine, et võimalikult palju püüda piirata keskmise temperatuuri tõusu maailmas (leevendamine), kuid samas valmistada eri tasandeid ette vältimatuteks muutusteks (kohanemine);

3.

toetab Rio+20 konverentsi järeldusi, et kliimamuutustega kohanemine on viivitamatu ja kiire ülemaailmne prioriteet ning et looduskatastroofide riski vähendamise ja kliimamuutustega kohanemise strateegiaid tuleb paremini integreerida ja kooskõlastada (6). Komitee rõhutab siiski, et selle ülemaailmse prioriteedi täitmise kohustus langeb kohalikule tasandile, sest kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused vastutavad katastroofidega tegelemise ja nende ärahoidmise eest ning nende mõjud keskkonnale, majandusele, sotsiaalsele struktuurile ja kannatanud kogukonna kultuurilisele identiteedile on samuti kohaliku tasandi küsimused;

4.

leiab, et kohalikul tasandil peaks kohanemise all mõtlema mitte ajutist vastust ühele üleskutsele, vaid pigem järkjärgulist ja jätkusuutlikku kohanemist mitme omavahel seotud teguriga. Komitee toetab seega komisjoni seadusandlikku ettepanekut aastateks 2014–2020, mille kohaselt kliimamuutustega kohanemine peab olema oluline osa ühise strateegilise raamistiku viies fondis nimetatud partnerluslepingutest ja rakenduskavadest, kooskõlas säästva arengu põhimõtetega ja võrdsel positsioonil nii keskkonnakaitse, ressursitõhususe, kliimamuutuste leevendamise, vastupanuvõimega katastroofide suhtes ning riskiennetuse ja -juhtimisega (7);

5.

märgib, et kliimamuutuste mõju on varieeruv nii kohas kui ka ajas, mistõttu ühised kohanemislahendused on harva tõhusad. Komitee leiab seetõttu, et ühised strateegiad ja igal juhul kasulikud meetmed, mida jagavad mitmed liikmesriigid, tuleks integreerida kohalikul ja piirkondlikul tasandil tehtud hinnangutel põhinevatesse ning meetme, ulatuse (astme) ja kulutasuvuse alusel diferentseeritud strateegiatesse;

6.

võtab teadmiseks kliimamuutuste mõju suuri kulusid ja märgib samas, et piirkondlikud omavalitsused kandsid aastatel 1998–2015 umbes ühe kolmandiku Euroopa ranniku kaitse kuludest (8). Komitee kordab (9), et kliimamuutustega kohanemise rahastamine on jätkuvalt otsustav ja tähtis tegur meetmete kohaldamisel kohalikul tasandil;

7.

rõhutab rannikualade haavatavust kliimamuutuste suhtes  (10), sest nad on juba majandustegevuse, infrastruktuuri ja linnakeskuste koondumise tõttu tugeva surve all. 12 % vähem kui 10 km rannikust asuvast Euroopa rannikualast on 5 meetrit merepinnast allpool ja on seega suurel määral ohustatud üleujutustest, samas kui 20 % rannikust kannatab tõsiste erosiooniprobleemide all ja kaotab u 15 km2 maad aastas (11). 2000.–2006. aastal peeti rannikualade ökosüsteemi hävimise peamiseks põhjuseks erosiooni (65 % maa kaotusest) (12), samas kui mõningate hinnangute kohaselt võib aastaks 2100 kaduda 1995. aastaga võrreldes 35 % ELi märgaladest (13);

8.

märgib, et mõju laad varieerub piirkonniti oluliselt. Läänemeres võib vee temperatuuri eeldatava tõus mõjutada merefaunat. Põhjamere ja Atlandi ookeani rannikualad on aga meretaseme tõusu tõttu vastuvõtlikumad üleujutustele. Vahemere piirkonna suurimad ohud on erosioon ja magevee puudus, kuna põhjavette satub üha rohkem soolast vett ja põuaperioodid pikenevad. Erosioon on probleemiks ka Musta mere piirkonnas, samas kui äärepoolsemad piirkonnad on tavaliselt avatud kõikidele mõjudele – alates üleujutustest kuni põua ja selliste äärmuslike nähtusteni nagu keeristormid (14). Mõju varieerub mitte ainult haavatavuse ja looduslike süsteemide reageerimisvõime, vaid ka inimloodud süsteemide struktuuri poolest, näiteks selle poolest, kuidas on korraldatud tervishoiusüsteemid ja looduskatastroofide, sh tsunamide ohu vähendamise (või vastava hoiatuse) mehhanismid;

9.

rõhutab probleemi mõõdet Euroopa Liidu tasandil, sest 22 liikmesriigis on 447 rannikuala ja 6 peamist mereala. Nendes piirkondades elab 41 % Euroopa elanikkonnast, mis vastab 41 %-le ELi aktiivsest elanikkonnast (15). Nende 22 rannikualadega liikmesriigi sisemajanduse koguproduktist (SKP) 35 % ehk 3,5 triljonit eurot on toodetud 50 km raadiuses rannikust ja selle materiaalse vara väärtus, mis asub 500 m kaugusel rannikust, on hinnanguliselt 500–1 000 miljardit eurot (16). Kõik see rõhutab rannikualade olulisust seoses tootmise ja nende majandusliku ja sotsiaalse väärtusega piirkonna arengu ja ühtekuuluvuse jaoks. Need on väärtused, mida tuleb tingimata kliimamuutustega kohanemise protsessis hoida ja veelgi tugevdada;

10.

on seega veendunud, et rannikualade kohanemist on nii majanduslikust kui ka sotsiaalsest seisukohast oluline edendada, sh kui arvestada sellega, kui palju läheks maksma tegevusetus, ja seda hoolimata mõnedes euroala riikides püsivast riigieelarvekriisist. Hiljutised uuringud (17) näitavad, et lisakaitse puudumine 1995. aasta olukorraga võrreldes põhjustab ELile ajavahemikus 2041–2070 aastas 11,7 miljardit eurot kahju ja ajavahemikul 2071–2100 aastas 17,4 miljardit eurot kahju. Igal aastal üleujutuste ohus elavate inimeste arv võib neil võrdlusperioodidel suureneda u 40 000–80 000 võrra. Kliimamuutustega kohanemise aastakulu hinnatakse aga perioodil 2041–2070 u 1 miljardile eurole ja perioodil 2071–21000,7 miljardile eurole, mis näitab seega, et kohanemisest saadav kasu on palju suurem kui tegutsematuse kulu. Komitee märgib ära ka samas uuringus toodud väite, et rannikualade sotsiaal-majandusliku arengu ja seega kaitstavate kaupade ja investeeringute suurema väärtuse tõttu on kohaneda vaja ka kliimamuutustest sõltumata;

11.

rõhutab ka seda, et nii kliimamuutustega kohanemisest kui ka selle tekitatud kahjudest tulenevad kulud varieeruvad liikmesriigiti sõltuvalt nende SKP-st märkimisväärselt ning et just saared peavad oma geograafilise eripära tõttu kandma kohapeal meetmete elluviimisel suuremaid kulusid;

12.

rõhutab, et rannikualadel on olulisi looduslikke elupaiku ja need alad aitavad kaitsta bioloogilist mitmekesisust,  (18) maastikku, selliseid tundlikke ökosüsteeme nagu märgalad, ja kasutada nende ökosüsteemide teenuseid, mille kaitsest sõltub nende piirkondade majanduslik atraktiivsus ja jätkusuutlikkus ning kultuuriline identiteet. Lisaks märgib komitee, et suurt hulk ranniku- (19) ja merealadest on võrgustiku NATURA 2000 kaitse all;

13.

rõhutab rannikualade kohanemise keerukust ja valdkondadevahelisust. Need piirkonnad on nimelt maapealsete (linnakeskused, tööstus, põllumajandus, metsad, jõed) ja meresüsteemide (kalandus, vesiviljelus, sadamad, meretransport, turism) ristteel. Lisaks sellele on nende haldusvolitused (seoses nt üleujutusohu, joogiveega varustamise ja maakasutusega) sageli mitme valitsemistasandi vahel jagatud (20);

14.

kiidab komisjoni kavatsust määrata Euroopa Liidu tasandil kindlaks integreeritud strateegia ja ühised kohanemisvahendid ning on veendunud, et ELis juba kohaldatav ja edaspidine lähenemisviis kliimamuutustele võib pakkuda liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste meetmetele lisaväärtust, ilma et sellega rikutaks subsidiaarsuse põhimõtet, sh arvestades asjaolu, et kliimamuutustel on piiriülene mõju;

15.

leiab siiski, et ELi tulevane kohanemisstrateegia peab olema piisavalt üksikasjalik, et võtta arvesse piirkondlikke eripärasid seoses järgnevaga: (i) mõju laad; (ii) ohustatuse aste ja pikaajalised mõjud; (iii) majanduslikud tingimused (näiteks ohustatud kaubad ja ressursid); (iv) sotsiaalne struktuur (näiteks elanikkonna tihedus ja inimloodud süsteemide võimsus); (v) struktuurilised omadused (näiteks kui tegemist on ääremaaga või ebasoodsate tingimustega alaga, mis on väga haavatav kliimamuutustele. See on lisaks mägipiirkondadele omane ka rannikualadele, saartele ja äärepoolseimatele piirkondadele (21));

16.

märgib ka, et tulevases strateegias tuleks teha kindlaks kohanemismeetmed, mis koos rahastamisvahenditega on piisavalt paindlikud, et sobituda ühelt poolt piirkondlike eripäradega ning teiselt poolt kohanemisprotsessi pideva arenguga. Sellised meetmed peavad ka olema kooskõlastatud leevendusmeetmetega, et vältida halvasti kohanemist, mis võib suurendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid või ohustatust;

17.

leiab, et Euroopa Liidu ülesanne peaks rannikualade kliimamuutustega kohanemise konkreetsel juhul olema keskenduda järgmistele algatustele: (i) eri valitsemistasandite kooskõlastamine ja koostöö seal, kus mõjul või meetmetel on piiriülene mõõde; (ii) koolitus; (iii) teadmistepagasi loomine puuduste kõrvaldamiseks, mis rannikualade puhul nõuab sageli keerukat dünaamikat ja valdkondadevahelist lähenemisviisi; (iv) teadmiste, heade tavade ja edulugude levitamine; (v) tehniline ja rahaline tugi kohalike ja piirkondlike integreeritud kohanemisstrateegiate koostamiseks ja elluviimiseks; (vi) uuenduslike kohanemistehnoloogiate uurimine ja arendamine; (vii) makropiirkondade tasandil kliimamuutustega kohanemise jaoks piiriüleste koostööprogrammide koostamine ja neile tehnilise ja rahalise toe pakkumine;

18.

leiab ka, et komisjonil peaks paljude Euroopa fondidest kaasrahastatavate uurimis- ja investeerimisprojektide kooskõlastamisel ja hindamisel olema keskne roll, et vältida dubleerimist, suurendada koostoimet ning toetada parimate lahenduste ja vahendite ulatuslikku levitamist ja rakendamist. Seejuures peaks Euroopa Komisjon hoolitsema naaberriikide või rannapiirkondade ühismeetmete omavahelise kooskõlastamise ning ühiste uurimis- ja investeerimisprojektide elluviimise eest;

19.

kordab (22), et tuleb püüelda selle poole, et Euroopa Liidu poliitika, eriti keskkonnapoliitika, oleks sidusam. Komitee märgib, et kliimamuutustega kohanemise meetmed võivad seada ohtu näiteks elupaikade (92/43/EMÜ) ja linnudirektiivi (79/409/EMÜ) kohaldamise, eriti kui need on seotud infrastruktuuriga. Sellega seoses rõhutab komitee, kui oluline on luua tõhusad ja läbipaistvad kohalikud kooskõlastamismehhanismid, millega saaks määratleda parandus- ja/või kompensatsioonimeetmed nende ELi jaoks oluliste alade jaoks, mis kannatavad kohanemismeetmete negatiivse mõju või nendest tuleneva kahju all;

20.

tunnistab, et rannikualade integreeritud majandamise vahend (ICZM) on väga oluline selleks, et lihtsustada poliitika integreerimist rannikualadel, eelkõige küsimustes, mida ei ole veel täielikult reguleeritud, näiteks erosioon, kliimamuutustega kohanemine ja keskkonnahoidlik infrastruktuur; samuti selleks, et toetada kohalike osalejate piirkondlikku koostööd selliste algatuste abil nagu Sardiinia harta Vahemere piirkonnas (23). Komitee tervitab seega 2002. aasta soovituse läbivaatamist, mille käigus võetakse arvesse omavahel seotud valdkondadega Euroopa poliitilist raamistikku, mis on viimastel aastatel mere- ja rannikualade haldamiseks kujundatud (24). Komitee loodab sellega seoses, et läbivaatamine annab võimaluse keskenduda kohanemisprotsessis rohkem ICZM-i vahendile;

21.

väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Liidu rahaline toetus suureneb oluliselt järgmises mitmeaastases finantsraamistikus 2014–2020, kusjuures vähemalt 20 % on eraldatud kliimameetmete kogukulude katmiseks; kuid rõhutab vajadust tagada, et rahastamisvolitused oleksid eri valitsemistasandite vahel õiglaselt ja realistlikult jaotatud, nii et mh võetaks arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste praegusi majanduslikke raskusi ja peetaks kinni komplementaarsuse ja täiendavuse põhimõttest. Samuti tuleb lihtsustada alternatiivsete vahendite määratlemist;

22.

kordab sellega seoses ettepanekut (25), et osa Euroopa Liidu heitkogustega kauplemise süsteemist saadud tulust tuleks anda kohanemis-(ja leevendus-)meetmete elluviimiseks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste käsutusse. Samuti soovib, et komisjon koostaks soovitused erasektori, sh kindlustusseltside kaasamiseks ohtude hindamisse ja nende jagamisse ning teadlikkuse tõstmisse;

23.

rõhutab, kui oluline on kohanemisprotsessi käsitleda mitte ainult kulude seisukohast, vaid samuti ja just eelkõige silmas pidades võimalusi ja kasu, mida sellest saadakse võrreldes tegevusetusega, ning kutsub üles (26) kaaluma seda kui ühte võimalikku vahendit konkurentsivõimelise ja keskkonnahoidliku piirkondliku majanduse arendamiseks. Komitee toonitab siiski, et eelduseks on kliimamuutuste ohtudest ja mõjust teadlik kohalik omavalitsus, kes vastutab nende meetmete eest, mis tuleb vastu võtta ja kes on võimeline kohalikul tasandil poliitikat ja meetmeid integreerima ning kasutama ära olemasolevaid rahastamisvõimalusi;

24.

märgib, et kuigi mõnedel piirkondadel on kliimamuutustega tegelemisel aktiivne roll, on olemas üldine oht, et probleemi ulatusest ei olda piisavalt teadlikud. Seetõttu peab ta oluliseks korraldada teabekampaaniaid põhjusliku seose näitamiseks kliimamuutuste ja kohapeal lahendamist vajavate probleemide vahel, mille näiteks võib tuua veepuuduse, veepiiri taandumise, kuumalained, üleujutused ja maalihked. Samuti võiks anda teavet ja tuua konkreetseid edunäiteid olemasolevate kohanemis- ja leevendusvahendite kohta (27);

25.

peab väga oluliseks Euroopa Sotsiaalfondi kasutamist selleks, et luua kohalikul ja piirkondlikul tasandil nii avalikus kui ka erasektoris kohanemise haldamiseks vajalik suutlikkus ja paindlikkus. Näiteks tuleks tugevdada kohalikku valitsemist, et integreerida kohanemisstrateegiad tema pädevusse kuuluvate valdkondade poliitikasse või selleks, et toetada asjakohaste kohalike ja piirkondlike õigusaktide koostamist. Teiselt poolt peavad erasektori kavandamis- ja ehitusvolitused vastama integreeritud valdkondadevahelisest poliitikast tulenevatele uutele vajadustele (28);

26.

kutsub komisjoni üles ka üksikute projektidega saadud kogemustele tuginedes täiustama ja arendama edasi (i) kaardistamisinstrumente, et oleks piisavalt ulatuslikke geograafilisi andmeid ja teavet otsustusprotsesside toetamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil; (ii) selge ja ühine viiteraamistik haavatavuse, mõju ja ohtude hindamiseks; (iii) suunised kohalike kohanemisstrateegiate kujundamiseks rannikualadel, milles võetakse arvesse vajalikku valdkondadevahelist lähenemisviisi ja mitmetasandilise valitsemise aspekte;

27.

peab eriti asjakohaseks töötada välja rannikualade haavatavuse näitajad ja määratleda nendel põhinevad vahendid haavatavuse analüüsimiseks. Lisaks sündmuste toimumise aja ennustamisele ja kohanemissuutlikkuse näitamisele võivad need näitajad ka hõlbustada kohaliku tasandi tegevusprioriteetide määratlemist, nii et ressursse saaks koondada sinna, kus neid kõige rohkem vaja on;

28.

kiidab selliste teabeplatvormide arendamist nagu CLIMATE-ADAPT, kuid rõhutab, et nende sisu tuleks ühise keskkonnateabesüsteemi (SEIS) (29) põhimõtete kohaselt lõppkasutajatele kättesaadavamaks muuta, näiteks tõlkides teabe piisavalt paljudesse keeltesse. Lisaks võiks kaaluda seda, et luua platvormis eraldi osa kohalikul ja piirkondlikul tasandil kliimamuutustega kohanemise rahastamise kohta ja investeeringute andmebaas;

29.

märgib, kui oluline on teadusuuringuid rohkem ära kasutada, viies need paremini kooskõlla kohaliku ja piirkondliku poliitika vajadustega, näiteks nii, et töötatakse välja kohanemisstrateegiad ja meetmed, mis on majanduslikult tõhusad, sest need on kavandatud kohalike ja piirkondlike eripärade järgi. Samuti on vaja hõlbustada teadusringkondade, poliitikute ja võimalusel kodanikuühiskonna dialoogi- ja/või partnerlusmehhanismide loomist ja kui need on juba olemas, siis tugevdamist, nt osaledes koos Euroopa Liidu projektides;

30.

kordab (30), kui oluline on rannikualade jaoks vastu võetud poliitikameetmete kooskõlastamine, nagu ka teadusuuringud, mille eesmärk on hinnata mõjusid äärepoolsemates piirkondades või piirialadel, et probleemi ei kantaks lihtsalt ühelt territoriaalselt üksuselt üle teisele. Kaasav lähenemisviis nende meetmete kindlakstegemisel ja kõigi peamiste osaliste osalemine võib hõlbustada territoriaalselt sidusate meetmete rakendamist;

31.

leiab, et kliimamuutustega kohanemise kulud ja võimetus mõista selle võimalikku potentsiaali ja kasu on oluline takistus kohalike strateegiate ettevalmistamisel ja eriti nende rakendamisel. Komitee rõhutab seega, et selliste vahendite loomine, mille abil on võimalik hinnata kohanemise kulu ja sellest saadavat kasu, võib anda tõhusa impulsi nendele kohalikele ja piirkondlikele protsessidele, mis on kohapealse kavandamise ja rakendamise aluseks, ning luua tingimused majanduslikult tõhusamate strateegiate kujundamiseks;

32.

on veendunud, et ka siis, kui on olemas suutlikkus, teadlikkus ja piisav teaduslik tugi, takistab rahaliste ressursside puudumine kohalikul ja piirkondlikul tasandil tõhusate meetmete võtmist. Seetõttu leiab komitee, et asju tuleks korraldada nii, et kohalikke meetmeid saaks rahastada otse sellistest partnerlusvahenditest nagu LIFE+ ja programm „Horisont 2020”, et luua sellised turupõhised vahendid nagu ökosüsteemi teenuste eest maksmine või kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemisest saadav tulu, ning sellised maksuvahendid nagu maksustiimulid;

33.

märgib, et kohanemismeetmed tuleb muuta paindlikumaks, näiteks eelistades tagasipööratavaid strateegiaid, mis sisaldavad pigem nö pehmeid meetmeid kõvade meetmete asemel (näiteks suurte marginaalsete meetmetega võrreldes tõhusam hoiatussüsteem) või edendades keskkonnahoidlike infrastruktuuride arengut, mille eesmärk on looduslike elupaikade taastamine ja mis on kohandamisel kohaldatava ökosüsteemi põhise lähenemisviisi aluseks;

34.

toob sellega seoses välja, et ICZM muutus 2011. aasta märtsis, kui jõustus Barcelona konventsiooni ICZM-i käsitlev protokoll, Vahemere piirkonna liikmesriikide jaoks kohustuslikuks, ja et protokollis viidatakse ranniku säästva arengu tagamisel just ökosüsteemil põhinevale lähenemisviisi kasutamisele (31). Komitee märgib ka, et ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegias (32) peetakse ökosüsteemil põhinevaid lähenemisviise kulutõhusateks alternatiivideks kohanemise ja leevendamise tehnoloogilistele lahendustele ning ootab seetõttu huviga, milline võiks olla tulevase ELi keskkonnahoidliku infrastruktuuri strateegia panus kohanemisprotsessi rannikualadel;

35.

kutsub komisjoni üles konsulteerima eelnevalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajatega, et veenduda ELi kohanemisstrateegia ettepaneku kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja selle piisavas ja üksikasjalikus rõhuasetuses kohalikule tasandile, eelkõige pidades silmas kõige haavatavamaid piirkondi, nagu rannikualad, saared ja mägipiirkonnad;

36.

on veendunud, et komiteel võib olla aktiivne roll selliste teabeplatvormide arendamisel nagu CLIMATE-ADAPT ja OURCOAST, eelkõige aidates nende platvormide sisu paremini kohalikele vajadustele ja eripäradele kohandada ning suurendada seega kasutegurit teabe levitamisel kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes;

37.

kordab (33), et Euroopa ja rahvusvahelistes kliimaalastes läbirääkimistes tuleks komiteega korrapäraselt konsulteerida ja loodab seega, et (i) ta kaasatakse ELi kliimamuutustega kohanemise töörühma, kus keskendutakse püsivate ebasoodsate tingimustega, sh kliimamuutuste mõju all kannatavatele aladele, mis hõlmavad seega rannikualasid, saari, mägipiirkondi ja äärepoolseimaid piirkondi, ning et (ii) talle antakse kohanemiskomitees vaatleja staatus (34);

38.

on veendunud, et piirkonnad peavad olema solidaarsemad ja rohkem omavahel suhtlema, et nii Euroopa Liidu kui ka rahvusvahelisel tasandil oleks võimalik kasutada teadmisi ja kogemusi, mille kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on saanud kohanemisprotsessi käigus. Komitee toetab seega algatusi, millega kehtestatakse kohalikele omavalitsustele ühised kohustused, näiteks Durbani kliimamuutustega kohanemise harta, milles edendatakse selliseid uuenduslikke partnerlusi nagu territoriaalne lähenemisviis kliimamuutustele (35), või mille eesmärk on luua võrgustik keskkonnahoidlike tehnoloogiate levitamiseks, sellel alal koostöö tegemiseks ja kogemuste jagamiseks, nagu kliimatehnoloogia keskus ja võrgustik (36).

18.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 391/27

—

märgib mägipiirkondade suurt tundlikkust kliimamuutustele ja pooldab kliimamuutustega kohanemise strateegia tõhusamat integreerimist ulatuslikumasse projekti, et suurendada individuaalset ja kollektiivset vastupanujõudu, ning mille raames võetakse arvesse ka kõiki kriitilisi keskkonna-, energia- ja sotsiaalseid tegureid, mis on omavahel vältimatult seotud;

—

märgib, et 2013. aastal töötab Euroopa Liit välja kohanemisstrateegia ning peab esmatähtsaks, et see üldstrateegia hõlmaks piirkondlikku ja kohalikku mõõdet, vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 174. Soovitav oleks näha selles Euroopa kohanemisstrateegias ette konkreetselt mägipiirkondadele pühendatud peatükk;

—

juhib tähelepanu asjaolule, et kuna mägipiirkondade haavatavus süveneb lähikümnenditel veelgi, on vaja teadusuuringute intensiivistamist ja asjakohast teabevahetussüsteemi. On oluline, et kliimamuutustega kohanemisele pühendatud vahendid oleksid selgelt kavandatud Euroopa Liidu eelarves 2014–2020. nõuab kliimamuutustest tulenevate uute probleemide tõttu selliste poliitikameetmete ettenägemist, mille eesmärk on tõhustada eriti haavatavates piirkondades üldhuviteenuste osutamist ja juurdepääsu nendele;

—

märgib, et paljud mägipiirkonnad on juba hakanud arendama kohanemisstrateegiaid. Kiirelt tuleb kooskõlastada eesmärgid ja analüüsida tulemusi. Tuleb ühtlustada need keskkonnaalgatused, mis praegu on hajutatud paljude mägipiirkondade eri ühingute, uurimisinstituutide ja haldusasutuste vahel.

Raportöör

Luciano CAVERI (IT/ALDE), Valle d’Aosta autonoomse maakonna volikogu liige

Viitedokument

Omaalgatuslik arvamus

1.

märgib, et viimastel aastatel on nii Euroopa Liidus kui ka mujal lisandunud palju teaduslikku kirjandust, arvukalt poliitilisi dokumente ja teaduslikke projekte, milles rõhutatakse mägipiirkondade suurt tundlikkust kliimamuutustele, kuna piiratud alal esinevad korraga mitmesugused loodustingimused, mis tulenevad õhuvoolude kõrgusest, nendega kokkupuute ulatusest ja nende mõjust. Ka valitsustevahelise kliimamuutuste rühma arvates kuuluvad mägipiirkonnad kliimamuutuste suhtes eriti tundlike piirkondade (hot–spot) hulka. Lisaks sellele on Agenda 21 spetsiaalselt mägipiirkondadele pühendatud peatüki 13 (ÜRO keskkonna- ja arengukonverents Rios 1992) punktis 4 kinnitatud, et mägipiirkonnad on kliimamuutuste suhtes kõige tundlikumad – küsimus, mis jääb aktuaalseks ka 2012. aasta juunis toimuva konverentsi Rio+20 raames. Mägipiirkondades on Euroopas kõige rohkem metsi. Seepärast toimivad nad suurtes kogustes süsinikudioksiidi sidujatena, aidates lisaks parandada õhukvaliteeti, leevendades saaste kahjulikku mõju. Samuti pakuvad nad suuri vee- ja maastikuressursse. Kuid mägipiirkonnad on kliimamuutuste ees haavatavad. Mägipiirkonnad on mererannikute kõrval ühed olulisemad turismipiirkonnad tänu oma kliimale, bioloogilisele mitmekesisusele, maastikurikkusele, veevarudele, kultuurile, arhitektuurile, traditsioonidele ja tavadele;

2.

rõhutab, et kliimamuutused mõjutavad Euroopa Liidu kõiki piirkondi ja kogu maailma, ent konkreetsed tagajärjed konkreetsele territooriumile ja seega vajalik ettevalmistus nendeks ja reageering neile sõltuvad väga erinevatest teguritest. Kõikides meetmetes, millega vastatakse kliimamuutustele, tuleb seetõttu arvestada eri territooriumide spetsiifilisi olusid. Regioonide Komitees esindatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on seega olulised partnerid sobivate lahenduste väljatöötamisel ja rakendamisel;

3.

tuletab meelde, et kliimamuutused ja nende tagajärjed on lähiaastatel üks tõsisem Euroopa Liidu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ees seisev väljakutse. Selles kontekstis tuleks prioriteediks seada vajalikud sammud, mille abil püüda võimalikult palju piirata keskmise temperatuuri tõusu maailmas (leevendamine), kuid samas valmistada eri tasandeid ette vältimatuteks muutusteks (kohanemine);

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et mägipiirkonnad on bioloogiliselt väga mitmekesised, mida aga ohustavad kiired kliimamuutused: 43 % kõigist Natura 2000 aladest asub mägipiirkondades ja elupaigadirektiivi lisades II ja IV nimetatud 1 148 liigist 118 on mingil viisil seotud mägipiirkondadega (1);

5.

rõhutab, et kliimakõikumised, mis on tasandikel vähe märgatavad, tulevad mägipiirkondades eriti esile ja on justkui varajane hoiatussignaal eelseisvate ulatuslike kliimamuutuste kohta: tänu sellele on tegemist erakordselt kasuliku vaatlusallikaga teadusuuringute tarbeks ning katsestendiga kohanemispoliitika kujundamiseks ja hindamiseks;

6.

kordab, et kliimamuutustest on saanud reaalsus, mis mõjutab erinevaid valdkondi: hüdrogeoloogilise riski suurenemine (üleujutused, maanihked), nii inimeste kui ka taristu haavatavuse suurenemine, järjest suurem veenappus, eelkõige suvel (ka külgnevatel aladel, mis ei ole mägipiirkonnad), jõgede veerežiimi muutumine (Alpide piirkonnas esineb sagedamini talviseid üleujutusi ja suvist põuda), liustike sulamine (alates 1850. aastast on Alpi liustikud kahanenud kahe kolmandiku võrra, nähtus, mis on pärast 1985. aastat selgelt kiirenenud) ja igikeltsa vähenemine, lumekatteaja lühenemine eelkõige kõrgusel 1 500 m ja vähem, laviinide sageduse muutumine, bioloogilist mitmekesisuse ning taimede ja loomade rände ohustamine, suvise ja talvise turismimajanduse ja hüdroelektrienergia tootmise muutumine, ebakindlus põllumajandussektoris ja metsanduse kahjustamine. Alpide tundlikkus sellise kiire kliimaarengu suhtes sunnib iseloomustama nimetatud piirkonda kui pidevalt problemaatilist piirkonda. Temperatuuri tõus viimase 150 aasta jooksul Alpides (+ 1,5 °C) on olnud kaks korda kõrgem kui maailma keskmine (+ 0,7 °C) (2). Alpi veevarude mõjutatavust uuris Euroopa Keskkonnaagentuur 2009. aastal (3);

7.

rõhutab, et mägialade traditsioonides ja kultuuris on juurdunud teadlikkus keskkonnaalastest piirangutest ja võimalustest. Olulised füüsilised piirangud on võimaldanud aja jooksul välja töötada üksikasjalikud kriteeriumid jätkusuutlikkuse ja mõistliku ressursikasutuse kohta. Need põhiväärtused võib integreerida modernsesse nägemusse uue tehnika abil; nii luuakse teadmisi ja arengumudeleid, mis ei ole kasulikud mitte üksnes mägipiirkondadele vaid ka äärepoolseimatele aladele ja võivad osutuda üldisemalt kohaldatavaks (maa- ja linnapiirkondade partnerluse eeskujul regionaalpoliitika peadirektoraadi ettevalmistava tegevuse raames (RURBAN –TCUM/Eu));

8.

rõhutab, et olgugi et kliimamuutused on olnud inimkonna kohanemisvõime jaoks kõige suurem väljakutse, millega on olnud vaja toime tulla, on see siiski ainult üks osaline näitaja ulatuslikuma keskkonnakriisi ning inimkonda ohustava kriisi jaoks, mis hõlmab ka järgmist:

9.

juhib tähelepanu, et need probleemid toovad endaga sõltuvalt geograafilisest piirkonnast kaasa erinevad majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, ning väljendab seetõttu kahetsust, et ELi Teadusuuringute Ühiskeskuse projekt PESETA (2009), mis on üks vähestest projektidest, milles analüüsitakse kliimamuutuste mõju Euroopa majandusele, ei hõlma mägipiirkondi;

10.

märgib, et dokumendis „Valge raamat: Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik” (COM(2009) 147 final) tunnistab Euroopa Komisjon kliimamuutuste mõju piirkondlikku erinevust ja asjaolu, et ükski kohanemisstrateegia ei saa toimida ilma kõigi valitsemistasandite koostööta. Kohanemine on dünaamiline protsess, mis kestab kaua ning nõuab tihedat koostööd poliitikute, teadlaste, ekspertide, ettevõtjate ja kohalike ametnike vahel;

11.

peab tervitatavaks 2012. aasta kevadel algatatud üldsusega konsulteerimist, mille eesmärk on valmistada ette 2013. aastaks kavandatud ELi kohanemisstrateegia, aga ka platvorm CLIMATE-ADAPT – vahend, mis võimaldab koguda näiteid heade tavade kohta, kavandada tegevust piirkondade ja linnade tasandil, ning mis sisaldab ühtlasi mägipiirkondadele pühendatud tegevussuunda;

12.

pooldab kliimamuutustega kohanemise strateegia tõhusamat integreerimist ulatuslikumasse projekti, et suurendada individuaalset ja kollektiivset vastupanujõudu, ning mille raames võetakse arvesse ka kõiki kriitilisi keskkonna-, energia- ja sotsiaalseid tegureid, mis on omavahel vältimatult seotud;

13.

märgib, et 2013. aastal töötab Euroopa Liit välja kohanemisstrateegia ning peab esmatähtsaks, et see üldstrateegia hõlmaks piirkondlikku ja kohalikku mõõdet, vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 174. Soovitav oleks näha selles Euroopa kohanemisstrateegias ette konkreetselt mägipiirkondadele pühendatud peatükk;

14.

peab oluliseks, et ELi kohanemisstrateegias oleks eraldi peatükk äärepoolseimate piirkondade kohta, kelle piirangud ja iseärasused on välja toodud ELi toimimise lepingu artiklis 349;

15.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuna mägipiirkondade haavatavus süveneb lähikümnenditel veelgi, on vaja teadusuuringute intensiivistamist ja asjakohast teabevahetussüsteemi. On oluline, et kliimamuutustega kohanemisele pühendatud vahendid oleksid selgelt kavandatud Euroopa Liidu eelarves 2014–2020;

16.

nõuab kliimamuutustest tulenevate uute probleemide tõttu selliste poliitikameetmete ettenägemist, mille eesmärk on tõhustada eriti haavatavates piirkondades üldhuviteenuste osutamist ja juurdepääsu nendele;

17.

rõhutab, et kliimamuutuste leevendamist ja selleks ette nähtud vahendeid tuleb käsitleda kohandamise suhtes prioriteetsena. Kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioonis sätestatud kasvuhoonegaaside märkimisväärset ülemaailmset vähendamist ei suudeta saavutada, on ülemaailmse temperatuuri tõus, kliimamuutused ja äärmuslikud ilmastikutingimused vältimatud ning toovad kaasa tagajärjed kohalikule tasandile.

18.

toonitab, et on vaja määratleda tihedas omavahelises seoses olevad meetmed, et lahendada olemasolevad probleemid ja käsitleda edasisi probleeme sektorites, mis kuuluvad juba ELi programmiperioodi, arvestades vajadust, et kõnealused valikud tehakse Euroopa kohaliku tasandi demokraatia raames ja kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Probleemistik on muuhulgas järgmine:

19.

märgib, et paljud mägipiirkonnad on juba hakanud arendama kohanemisstrateegiaid. Kiirelt tuleb kooskõlastada eesmärgid ja analüüsida tulemusi. Tuleb ühtlustada need keskkonnaalgatused, mis praegu on hajutatud paljude mägipiirkondade eri ühingute, uurimisinstituutide ja haldusasutuste vahel;

20.

nõuab saavutatud tulemuste analüüsimist sekkumismeetmete ja tulemuslikkuse tõhususe näitajate abil, kasutades ühtlustatud andmepanka projektide vaatamiseks ning energiaregistrit.

21.

juhib lõpetuseks tähelepanu asjaolule, et kliimamuutuste põhjuste ja tagajärgedega tuleb tegeleda kõikidel tasanditel, geograafilistes eri paikades asuvates kogukondades ning ülemaailmselt. Kliimamuutuste tagajärgede käes kannatavad esmajärgus planeedi vaeseimad kogukonnad, kes vajavad erilist abi. Euroopa Liidu ja liikmesriikide kliimamuutuse leevendamiseks ja sellega kohanemiseks ette nähtud assigneeringuid tuleb eraldada vastavalt kokkulepitud strateegiate ja rahvusvaheliste lepingute prioriteetidele, ning kasutada tasandil, kus nad avaldavad kõige tõhusamat mõju. Seepärast tuleks kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kliimamuutuse leevendamist ja sellega kohanemist käsitlevate meetmete väljatöötamisse viisil, mis võimaldab kasutada maksimaalselt ära nende pädevust ja kogemusi ning kodanikulähedust.

18.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 391/31

—

hoiatab stsenaariumi eest, mis viiks mitmeaastase finantsraamistiku kohta sõlmitava kokkuleppe edasilükkamiseni 2013. aasta algusest hilisemaks ajaks;

—

rõhutab asjaolu, et väga suur osa avaliku sektori investeeringutest liikmesriikides sõltub struktuurifondidest, ning tuletab meelde Euroopa Ülemkogu 28.–29. juuni 2012. aasta tippkohtumisel sõlmitud majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe raames võetud kohustusi;

—

toetab komisjoni 6. juuli 2012. aasta ettepaneku ajakohastamise põhjal Euroopa Parlamendi üleskutset, et järgmise eelarve maht peab moodustama vähemalt 1,14 % ELi kogurahvatulust (sh Horvaatia ühinemine);

—

väljendab kahetsust selle üle, et valdav enamik nõukogu läbirääkimispaketiga hõlmatud teemadest, sh mis tahes makromajanduslik tingimuslikkus, on küsimused, mis tuleb vastu võtta kaasotsustusmenetluse ja mitte heakskiitmismenetluse teel;

—

suhtub tõrjuvalt sellesse, et riiklike eraldiste jaotamise meetod ning ühtekuuluvus- ja maaelu arengu poliitikale tehtavatele eraldistele kehtivad ülemmäärad on lisatud nõukogu läbirääkimispaketti. Komitee on arvamusel, et tegemist on kaasotsustamise valdkonna ja seega valdkonnaga, milles on ette nähtud kohustuslik konsulteerimine Regioonide Komiteega, ning jätab endale võimaluse esitada hagi Euroopa Kohtule, kui komisjon ei esita õigusakti ettepanekut, mille kohta Regioonide Komitee saaks väljendada oma seisukohta;

—

tervitab nõukogu praegust läbirääkimismeetodit, mille tulemusel käsitletakse läbirääkimistel kulude ja vahendite osi koos, ning väljendab taas toetust komisjoni kavandatud kahele uuele omavahendile, milleks on käibemaksul põhinev omavahend ja uus finantstehingute maks;

—

toetab täiel määral nõukogu ettepanekut muuta ühtekuuluvuspoliitika eraldi alamrubriigiks selle asemel, et kehtestada sellele vaheülemmäär ning kordab oma nõudmist suurendada ühtekuuluvuspoliitikale (säilitada vähemalt sama tase kui 2007.–2013. aastal) ja oma toetust uue üleminekupiirkondade kategooria loomisele;

—

väljendab heameelt nõukogu ettepaneku üle hõlmata programmid Galileo, ITER ja GMES rubriiki 1 ning kordab oma nõudmist integreerida ka Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond mitmeaastasesse finantsraamistikku.

Pearaportöör

Mercedes BRESSO (IT/PES), Piemonte maakonnavolikogu liige

Viitedokumendid

Muudetud ettepanek: nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020

COM(2012) 388 final

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku lihtsustamise kava”

COM(2012) 42 final

1.

võtab teadmiseks, et komisjon avaldas 6. juulil 2012 muudetud ettepaneku võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020, milles võetakse arvesse nii Horvaatia ELiga ühinemist kui ka uusimate (2007.–2009. aasta) statistikaandmete alusel tehtud arvutusi;

2.

tervitab mitmeaastast finantsraamistikku ja omavahendeid käsitleva resolutsiooni vastuvõtmist Euroopa Parlamendi täiskogus 13. juunil 2012 ning väljendab rahulolu selle üle, et pearõhk asetati tõsiasjale, et ELi eelarve on 94 % ulatuses investeerimiseelarve, ning et selle halduskulud on proportsionaalselt äärmiselt madalad. Komitee rõhutab kõnealuste investeeringutega kaasnevat mitmekordistavat ja võimendavat mõju era- ja avaliku sektori kaasrahastamise kaudu kohalikul, piirkondlikul ja riigi tasandil ning juhib tähelepanu ELi eelarve asendamatule ülesandele avaliku sektori kindla ja mitmeaastase ressursina, et toetada majanduskasvu ja töökohti;

3.

väljendab sügavat muret nõukogus toimuvate läbirääkimiste praeguse arengu pärast mitmeaastase finantsraamistiku kogumahu, poliitikameetmete sisu ja ressursside osas. See võib seada ohtu fondide säilitamise ühtekuuluvuspoliitikas sätestatud kolme piirkonna kategooriale. Seetõttu loodab ta, et läbirääkimised saavad ELi erakorraliseks tippkohtumiseks 22.–23. novembril 2012 positiivse väljundi. Selle abil võidakse ületada kahe kaasseaduseandja vahelised takistused ja nii vältida Euroopa Liidule kahjulikku ajakavast mahajäämist ning jõuda aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” õigeaegse rakendamiseni;

4.

toob sellega seos esile ilmse ebakõla liikmesriikide poolt Euroopa Ülemkogu 28.–29. juuni 2012. aasta tippkohtumisel sõlmitud majanduskasvu ja töökohtade loomise kokkuleppe raames võetud kohustuste ning mõnede seisukohtade vahel, millele nad on asunud läbirääkimistel;

5.

meenutab, et ELi tabanud majandus- ja sotsiaalkriisi tõsidus teeb programmiperioodi käivitamise 2014. aastal veelgi hädavajalikumaks, sest ainult see võimaldab eraldada Euroopa vahendeid, mis on esmatähtsad liikmesriikides, piirkondades ja linnades tehtavate investeeringute jaoks;

6.

rõhutab, et võrdluses liikmesriikide eelarvetega on ELi eelarve maht kahanenud, ent samas on laiendatud Lissaboni lepinguga ELile antud pädevust ja ülesandeid, eelkõige välistegevuse, (Euroopa Liidu lepingu artikli 27 lõige 3), kliimamuutuste (ELi toimimise lepingu artikkel 191), energeetika (ELi toimimise lepingu artikkel 194), spordi (ELi toimimise lepingu artikkel 165), kosmose (ELi toimimise lepingu artikkel 189), turismi (ELi toimimise lepingu artikkel 195) ja kodanikukaitse (ELi toimimise lepingu artikkel 196) valdkonnas;

7.

rõhutab asjaolu, et väga suur osa avaliku sektori investeeringutest liikmesriikides sõltub struktuurifondidest, mis moodustavad 13 liikmesriigis enam kui 30 % ja kuues liikmesriigis enam kui 60 % avalikest investeeringutest;

8.

tunnistab, et aluslepingutes (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 312) on ette nähtud erisätete kohaldamine juhul, kui mitmeaastast finantsraamistikku ei ole vastu võetud enne kui kehtivuse kaotavad 2013. aasta lõpus kõigi ELi mitmeaastaste kuluprogrammide õiguslikud alused, välja arvatud ühise põllmajanduspoliitika esimene sammas. Komitee rõhutab, et nendes lepingu sätetes on öeldud, et eelarvepädeva asutuse osakondadel on õiguslik kohustus jätkata läbirääkimisi. Komitee juhib siiski tähelepanu asjaolule, et nii uute valdkondlike programmide vastuvõtmine ilma finantsraamistiku määruseta kui ka olemasolevate programmide kestuse pikendamine, osutuksid äärmiselt keerukaks;

9.

hoiatab stsenaariumi eest, mis viiks mitmeaastase finantsraamistiku kohta sõlmitava kokkuleppe edasilükkamiseni 2013. aasta algusest hilisemaks ajaks, kuna see avaldaks negatiivset mõju ELi majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele. Kui mitmeaastase finantsraamistiku alane kokkulepe lükataks 2013. aasta algusest kaugemale, seaks see ohtu ka programmiperioodi 2014–2020, mille on praeguseks kavandanud Euroopa Komisjon, Euroopa Parlament ja nõukogu, ning sunniks vaatama läbi selle alternatiivi, mida Regioonide Komitee esialgselt toetas, st programmiperioodi, mis hõlmab 5+5 aastat, pärast aasta või kaks kestvat üleminekuperioodi;

10.

kordab oma varasemat seisukohta, et ELil peab olema ELi kogurahvatulust vähemalt 1 % moodustav usaldusväärne eelarve, et saavutada Euroopa Liidu peaeesmärgid kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegiast ja kohapealsetest tingimustest tulenevatele konkreetsete vajadustega. Komitee tuletab meelde, et 2000. aastal seadis nõukogu omavahendite ülemmääraks 1,29 % kogurahvatulust kulukohustuste puhul ja 1,23 % maksete assigneeringute puhul. Komitee rõhutab, et sellest ajast peale on vahe omavahendite ülemmäära ja mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade vahel pidevalt kasvanud ning oli keskmiselt 25 %. Komitee rõhutab ka, et mitmeaastases finantsraamistikus seatakse ainult kulude ülemmäärad, samas kui ELi aastaeelarve on alati jäänud neist määradest nii kulukohustustes kui ka assigneeringutes märkimisväärselt allapoole. Seetõttu toetab komitee komisjoni 6. juuli 2012. aasta ettepaneku ajakohastamise põhjal Euroopa Parlamendi üleskutset, et järgmise eelarve maht peab moodustama vähemalt 1,14 % ELi kogurahvatulust (sh Horvaatia ühinemine);

11.

tunneb heameelt selle üle, et 18. septembri 2012. aasta läbirääkimispaketist jäeti välja ettepanek lõpetada programm kõige vaesematele ühiskonna liikmetele toiduabi andmiseks. Komitee tunneb siiski kahetsust ebaselguse üle selle programmi rahastamisel ning kordab oma seisukohta, et see peaks jääma ka edaspidi mitmeaastase finantsraamistiku rubriiki 2;

12.

väljendab heameelt Küprose eesistumise aruteludokumendi (30. august 2012) teatud aspektide üle, ent on eriti mures aruteluks esitatud ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevate ettepanekute pärast, eelkõige abikõlblikkuse, ulatuse ja kaetuse osas seoses piirkondadele ja liikmesriikidele suunatud turvaabinõudega. Komitee on vastu ebaproportsionaalsele kohandamisele üleminekupiirkondade ja rohkem arenenud piirkondade puhul;

13.

väljendab kahetsust selle üle, et valdav enamik nõukogu läbirääkimispaketiga (19. juuni 2012. aasta versioon) hõlmatud teemadest ja eriti selle punktid 21 kuni 47 ja 53 kuni 78 on küsimused, mis tuleb vastu võtta kaasotsustusmenetluse ja mitte heakskiitmismenetluse teel. Komitee rõhutab, et Euroopa Parlament tuleb täielikult kaasata käimasolevatesse läbirääkimistesse;

14.

suhtub tõrjuvalt sellesse, et kuigi riiklike eraldiste jaotamise meetod ning ühtekuuluvus- ja maaelu arengu poliitikale tehtavatele eraldistele kehtivad ülemmäärad on lisatud nõukogu läbirääkimispaketti (punktid 30 kuni 45), jäävad need siiski kajastumata määruse eelnõus, milles käsitletakse ühise strateegilise raamistikuga hõlmatud viie fondi ühissätteid. Komitee väljendab muuhulgas üllatust selle üle, et vastavalt 18. septembri 2012. aasta läbirääkimispaketi punktile 35 mõjutavad Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid teatud määral struktuurifondide vahendite jaotust liikmesriikide vahel. Seetõttu tuleks välja selgitada, kas kõnealused eesmärgid tõesti esindavad piirkondade arenguvajadust, kuid see tõstatab ka palju olulisemaid küsimusi juhtimise ja meetodite valdkonnas, seda enam, et kõnealune ümberjaotamine ei olnud kindlasti kavas eesmärkide kehtestamisel 2010. aastal;

15.

on arvamusel, et vastavalt EL toimimise lepingu artiklile 177 ei ole tegemist mitte ainult kaasotsustamise valdkonna, vaid ka valdkonnaga, milles on ette nähtud kohustuslik konsulteerimine Regioonide Komiteega, ning seetõttu, et kaitsta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 263 lõikega 3 komiteele antud volitusi, jätkab komitee kõnealuse küsimuse õigusliku tausta uurimist ja jätab endale võimaluse esitada hagi Euroopa Kohtule, kui komisjon ei esita õigusakti ettepanekut, mille kohta Regioonide Komitee saaks väljendada oma seisukohta;

16.

kordab 2012. aasta algusest saadik Euroopa Komisjoni eri seadusandlike ettepanekute kohta vastu võetud arvamustele tuginedes järgmist:

17.

kordab seoses Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi raames jaotatud vahenditega, et need jaotatakse koostööprogrammide ja mitte liikmesriikide kaudu. Komitee kutsub seega üles vaatama läbi 18. septembri 2012. aasta läbirääkimispaketi punkti 40, eelkõige seetõttu, et läbirääkimistel piiriülese ja riikidevahelise koostöö küsimustes jäeti piirkondliku koostöö küsimus kolmandale kohale;

18.

toetab ettepanekut kasutada senisest laialdasemalt laene ning mitte peamiselt tagastamatuid toetusi, et innustada toetuse saajate kaasamist. Komitee on samuti seisukohal, et laenude tagasimaksmine tuleb kättesaadavaks muuta käibefondide kaudu;

19.

kordab soovi reformida omavahendite praegust süsteemi kui võimalust vähendada liikmesriikide otsemakseid ELi eelarvesse, suurendades samas ELi omavahendeid, mida saaks suunata tulevaste väljakutsetega tegelemiseks (1), ja vastata vajadusele kaotada praegused finantskorrektsioonid ja erandid. Komitee arvates peaks uus mitmeaastane finantsraamistik läbipaistvuse, tasakaalu ja jätkusuutlikkuse huvides tingimata tuginema uute omavahendite osas sõlmitud kokkuleppele – nagu on märkinud Euroopa Parlament;

20.

tervitab nõukogu praegust läbirääkimismeetodit, mille tulemusel käsitletakse läbirääkimistel kulude ja vahendite osi koos, ning väljendab taas toetust komisjoni kavandatud kahele uuele omavahendile, milleks on käibemaksul põhinev omavahend ja uus finantstehingute maks;

21.

kutsub sellega seoses teatud liikmesriike üles kiitma uue finantstehingute maksu heaks, et mitte tekitada kahju oma elanikkonnale, ettevõtjatele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kuna heakskiitmisest keeldumine viiks tõhustatud koostöö rakendamiseni ja eelarveküsimustes kahekiiruselise Euroopa loomiseni;

22.

on seisukohal, et tõhustatud koostöö vahendina kehtestatav finantstehingute maks võib õiguslikult toimida alusena ELi uuele omavahendile ja et selles osalevad riigid võiksid osa saadud tuludest üle kanda ELi eelarvesse. Ent selline ülekanne peab vähendama samavõrra nende kogurahvatulul põhinevat osamakset eelarvesse, ilma et see muudaks mitteosalevate riikide osamaksete arvutamist reguleerivaid eeskirju;

23.

väljendab taas toetust äärmiselt keerulise tagasimaksete ja korrektsioonimehhanismide süsteemi lihtsustamisele ning praeguse tagasimaksesüsteemi asendamisele üldise korrektsioonimehhanismiga;

24.

väljendab imestust, et Euroopa Komisjoni poolt nõukogu määruses tehtud väidetavalt tehnilised muudatused hõlmavad sellist esmatähtsat komponenti nagu seni üksnes Ühtekuuluvusfondi puhul kasutatud makromajandusliku tingimuslikkuse laiendamine ühise strateegilise raamistiku kõigile viiele fondile (vt muudetud määruse eelnõu artikkel 8);

25.

väljendab taas oma selget ja kindlat vastuseisu mis tahes makromajanduslikule tingimuslikkusele ning ei pea asjakohaseks selle teatavate liikmesriikide taotletud laiendamist kõigile eelarverubriikidele;

26.

tuletab meelde, et tegemist on kaasotsustusmenetluse kohaldamisalasse kuuluva valdkonnaga, mida tuleb käsitleda määruse raames, milles käsitletakse ühise strateegilise raamistiku viie fondi ühissätteid;

27.

toetab täiel määral nõukogu ettepanekut muuta ühtekuuluvuspoliitika eraldi alamrubriigiks selle asemel, et kehtestada sellele vaheülemmäär, ent rõhutab nõudmist jätta Euroopa Ühendamise Rahastu kõnealusest alamrubriigist välja, arvestades selle erinevat iseloomu. Komitee väljendab endiselt kahetsust selle üle, et on jäetud kasutamata võimalus koondada ühteainsasse rubriiki kõik ELi pakutavad territoriaalse arengu rahastamise vahendid (ehk teisisõnu ühise strateegilise raamistiku viis fondi);

28.

kordab nõudmist tagada igas rubriigis paindlikkus ja luua paindlikkusreserv, kuhu suunata vahepeal kasutamata jäänud vahendid ja marginaalid, selle asemel, et tagastada need liikmesriikidele. Selline paindlikkusreserv võiks kujutada endast vahendit makromajanduslike ja finantsmeetmete jaoks, mis võimaldaks ennetada asümmeetrilisi tagasilööke Euroopa Liidus;

29.

juhib uuesti tähelepanu sellele, et vaadeldavas ettepanekus nähakse 2016. aastaks ette mitmeaastase finantsraamistiku elluviimise hindamine, ja kinnitab, et selle asemel tuleks pigem 2017. aastal teha täielik vahekokkuvõte (mille üheks osaks oleks ka kavandatud hindamine);

30.

kordab mitmeaastase finantsraamistiku peamiste alamrubriikide summade osas

31.

kordab oma nõudmist säilitada Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond ja integreerida see mitmeaastasesse finantsraamistikku, ent rõhutab Euroopa Parlamendi eeskujul, et selle programmivälise olemuse tõttu tuleks see eelarvesse lisada asjaomaste eelarveridade ülemmääradest väljaspool. Samamoodi väljendab komitee vastuseisu fondi kohaldamisala laiendamisele, kompenseerimaks kahe- või mitmepoolsete kaubanduslepingute poolt põllumajandustegevusele avaldatavat mõju (ibid., punkt 95);

32.

väljendab heameelt nõukogu ettepaneku üle hõlmata programmid Galileo, ITER ja GMES mitmeaastase finantsraamistiku rubriiki 1 (ibid., I lisa), nagu komitee on taotlenud oma arvamuses uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta 2013. aasta järgseks perioodiks;

33.

rõhutab, et eespool mainitud reservmehhanismidele vastavad summad tuleb üle kanda ka mitmeaastasesse finantsraamistikku;

34.

leiab, et nii liikmesriikide kui ka Euroopa Parlamendi esitatud soovitusele kulude kvaliteedi parandamise kohta ei ole veel rahuldavalt vastatud, kuna praegune vastus seisneb uute kontrollimis- ja auditeerimismenetluste lisamises, menetluste suurenenud keerukuses ning ülemäärase rõhu asetamises tegevuskavade tulemuslikkusele ja kvantitatiivsetele kriteeriumidele nende kvaliteedi arvelt, mis lõppkokkuvõttes viib üha suurema tsentraliseerimiseni madalamate valitsemistasandite kahjuks võrreldes kõrgematega;

35.

soovib, et komisjoni kavandatud teatis kulude kvaliteedi kohta võimaldaks avaliku sektori investeerimiskulude diferentseeritud arvutamist stabiilsuspaktist lähtuvalt;

36.

suhtub tõrjuvalt komisjoni liigsesse delegeeritud aktide kasutamisse, näiteks need, mis on välja pakutud ühise strateegilise raamistiku soovituslike meetmete jaoks, mille tagajärjel jäetakse Regioonide Komitee välja konsulteerimis- ja otsustusmenetlusest, kuigi tegemist võib olla kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohast esmatähtsate valdkondadega;

37.

nõustub seevastu täielikult komisjoniga küsimuses, et lihtsustamise tõhususe saab ELi tasandil täiel määral tagada vaid siis, kui sellega kaasnevad paralleelselt riikides keskvalitsuse ja madalamatel valitsemistasanditel tehtavad jõupingitused, rõhutades samas, et peamine töö tuleb ära teha riigi tasandil;

38.

tervitab mitmeaastase finantsraamistiku raames kavandatud programmide ratsionaliseerimist, iseäranis kavandatud rahastamisprogrammide arvu vähendamist ning programmide ja allprogrammide ühte koondamist mitmes valdkonnas;

39.

toetab Euroopa Investeerimispanga tihedamat kaasamist struktuurifondidest rahastatud projektide elluviimisse.

18.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 391/37

—

tervitab Euroopa Komisjoni esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekut, millega kehtestatakse ettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime programm (2014–2020). Sellega tunnistatakse siduvalt, et konkurentsivõime on peamine ja esmatähtis tegur pideva majanduskasvu ja rohkemate töökohtade tagamiseks ELis;

—

juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste arvukatele algatustele kõigis liikmesriikides, näiteks kohalikud väikesed ärikeskused, kohalike või piirkondlike omavalitsuste antavad mikrolaenud või tasuta eksperdinõuanded väikeettevõtete asutamise kohta, mis on sageli alus eduka mikroettevõtte loomisele;

—

juhib tähelepanu noorte ettevõtjate vajadustele, kelle jaoks on ettevõtlustegevus sageli ainus võimalus enda kutsealaseks teostamiseks ning kes on valmis võtma sellise tegevusega seotud riske, seda sageli kogu Euroopa turul. Need ettevõtjad on sobivad ka maailmaturul konkureerimiseks;

—

juhib tähelepanu sellele, et rahvusvaheline konkurentsivõime on saavutatav vaid siis, kui kõrvaldatakse siseturu vajakajäämised, mis piiravad Euroopa VKEde konkurentsivõimet võrreldes sarnaste ettevõtetega maailmas. VKEd on vaja tingimata rohkem kaasata ELi projektide rakendamisse ning parandada tuleb nende positsiooni võrreldes suurettevõtetega, kes on kõnealuste projektide puhul sageli peamised töövõtjad. Seetõttu rõhutab komitee, kui oluline on VKEdel ühineda ettevõtete võrkudesse.

Raportöör

Witold KROCHMAL (PL/EA), Wołówi linnavolikogu ja kohaliku omavalitsuse liige

Viitedokument

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime programm (2014–2020)”

COM(2011) 834 final

1.

tervitab Euroopa Komisjoni esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekut, millega kehtestatakse ettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime programm (2014–2020). Sellega tunnistatakse siduvalt, et konkurentsivõime on peamine ja esmatähtis tegur pideva majanduskasvu ja rohkemate töökohtade tagamiseks ELis;

2.

peab esitatud ettepanekut strateegia „Euroopa 2020” raames tehtud Euroopa Komisjoni varasemate algatuste täienduseks. Komitee tunnustab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rolli ELi majanduse jaoks ning juhib tähelepanu VKEde ettevõtluskeskkonna puudustele ja ebastabiilsele olemusele, mis võivad aeglustada või koguni piirata ettevõtete arengut ja konkurentsivõime paranemist;

3.

rõhutab, et komitee arvamus tugineb uuringule „VKE-sõbralikud piirkonnad ja linnad”, (1) mille viis kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seas läbi komitee strateegia „Euroopa 2020” järelevalveplatvorm;

4.

on teadlik sellest, et liikmesriigid ja piirkonnad vastutavad suurel määral turu puuduste kõrvaldamise eest, ent on seisukohal EL saab siiski teatud valdkondades abi osutada, tagades heade tavade levitamise ja toimiva siseturu ning parandades ettevõtluskeskkonda nii, et ettevõtted, sh VKEd suudaksid jätkusuutlikult, st vähese CO2-heitega ning ressursse säästva majanduse poole püüeldes maailmaturul sammu pidada;

5.

on seisukohal, et kõnealune programm on sobiv Euroopa ettevõtjate usalduse märkimisväärseks suurendamiseks nii Euroopa kui ka kogu maailma turgudel. Turul suurema usalduse saavutamine väljendub suuremas huvis ettevõtluse vastu ning olemasolevate ettevõtete, sh VKEde, kes on majanduskasvu (58 % ELi käibest) ja tööhõive (67 % erasektori töökohtadest) peamine allikas ning kes aastatel 2002–2010 rajasid 85 % erasektoris loodud uutest töökohtadest, ulatuslikumas tegutsemises;

6.

peab asjakohaseks seda, et programmis rõhutatakse turismisektori olulisust. Turismisektor hõlmab paljusid Euroopa Liidu VKEsid, kus töötab väga palju inimesi;

7.

rõhutab, et väga oluline on toetada ettevõtteid ning VKEsid eri arenguetappides, olgu siis tegemist alustavate, juba olemas olevate või ümberstruktureeritavate ettevõtetega, ning sealjuures peab toetus tooma kaasa ettevõtete parema konkurentsivõime ELi siseturul ja kolmandate riikide turgudel;

8.

peab programmi edukuse jaoks oluliseks eelduseks ettevõtluskultuuri ja -eetika edendamist ja arendamist ELi ühiskonnas ning tervitab seepärast asjaolu, et riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil on võimalik võtta osa Euroopa ettevõtlusauhinna konkursist ja teistest sedalaadi projektidest;

9.

märgib, et igal aastal saavad kolm Euroopa piirkonda Euroopa ettevõtluspiirkonna tiitli tunnustusena VKEdele pakutavate soodsate tingimuste eest;

10.

on seisukohal, et ettevõtlikkuse soodustamine peaks alguse saama juba koolis, kujundades positiivset suhtumist ettevõtlusesse ning edendades majandusliku iseseisvust. See annab õpilastele ja üliõpilastele võimaluse teha elukutse valikul teadlikke otsuseid, kui nad peavad tööturule sisenema. Selleks et kooli lõpetanud saaksid valida omandatud kvalifikatsioonile vastava ettevõtlustegevuse ja osutada teenuseid, mille järele tõenäoliselt valitseb suur nõudlus, tuleks silmas pidada seda, et koolituse puhul ei eirataks turu vajadusi;

11.

kutsub üles integreerima ettevõtlustrendid ja arengud kutseõppesse, kuna meie ettevõtjate pidev koolitamine on konkurentsivõimelisuse jaoks väga oluline;

12.

juhib tähelepanu noorte ettevõtjate vajadustele, kelle jaoks on ettevõtlustegevus sageli ainus võimalus enda kutsealaseks teostamiseks ning kes on valmis võtma sellise tegevusega seotud riske, seda sageli kogu Euroopa turul. Need ettevõtjad on sobivad ka maailmaturul konkureerimiseks;

13.

juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste arvukatele algatustele kõigis liikmesriikides, näiteks kohalikud väikesed ärikeskused, kohalike või piirkondlike omavalitsuste antavad mikrolaenud või tasuta eksperdinõuanded väikeettevõtete asutamise kohta, mis on sageli alus eduka mikroettevõtte loomisele;

14.

juhib lisaks tähelepanu naisettevõtjate ja muude spetsiifiliste sihtrühmade – mis hõlmavad teiste hulgas sisserändajatest ja välismaalastest ettevõtjad – olukorrale, kes vajavad oma ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks spetsiaalset algatust, võttes arvesse kõnealuses valdkonnas juba olemas olevaid ELi meetmeid;

15.

kutsub kohalikke omavalitsusi üles kõnealust programmi rakendama. Komitee juhib erilist tähelepanu vajadusele kõrvaldada või muuta vähemaks bürokraatia ja takistused väliste rahastamisvahendite hankimisel ning lihtsustada hangete jaoks esitatavaid dokumente ja loobuda pangagarantii nõudest väikesemahuliste tööde puhul;

16.

juhib tähelepanu sellele, et rahvusvaheline konkurentsivõime on saavutatav vaid siis, kui kõrvaldatakse siseturu vajakajäämised, mis piiravad Euroopa VKEde konkurentsivõimet võrreldes sarnaste ettevõtetega maailmas. VKEd on vaja tingimata rohkem kaasata ELi projektide rakendamisse ning parandada tuleb nende positsiooni võrreldes suurettevõtetega, kes on kõnealuste projektide puhul sageli peamised töövõtjad. Seetõttu rõhutab komitee, kui oluline on VKEdel ühineda ettevõtete võrkudesse;

17.

juhib tähelepanu sellele, et EL peab koos liikmesriikidega tagama toimiva siseturu ja parandama ettevõtluskeskkonda, kõrvaldades või muutes väiksemaks VKEde probleemid juurdepääsul rahastamisele, probleemid seoses nende piiratud suutlikkusega laieneda väljapoole päritoluriigi turge nii siseturul kui väljaspool siseturgu ning probleemid ülemäärase maksu- ja halduskoormusega. Nimetatud eeltingimuste täitmise kõrval tuleb tagada juurdepääs teadmistele ja uutele innovaatilistele tehnoloogiatele, samuti koostöö kohapealsete kutsekoolide ja kõrgkoolidega, kes peaksid oma õppekavades käsitlema VKEsid Euroopa majanduse dünaamilise jõuna;

18.

märgib, et programmis tuleks osutada rohkem tähelepanu VKEde laiemale kaasamisele teadusuuringute- ja innovatsioonilasesse töösse, projektidesse ja programmidesse ELis, sealhulgas avaliku ja erasektori partnerluste loomisega. Aktiivsem osalemine teadusprojektides aitab suurendada ettevõtjate pädevusi ja seega ka nende konkurentsivõimet rahvusvahelisel tasandil.

Teadusuuringute ja innovatsiooni programmi Horisont 2020 loomist käsitlevas ettepanekus tõstetakse eriliselt esile vajadust suurendada VKEde osalemist teadusprojektides. Aktiivsem osalemine aitab muuta teabe ja teadmised kättesaadavaks VKEdele, kellest nii mõnigi on maailmas juhtpositsioonil;

19.

sedastab, et vaid selline käsitlusviis annab ettevõtetele ja VKEdele arenguvõimaluse, mis arvestab kohustust arendada vähese CO2-heitega majandust, tuginedes kõige uuemale keskkonnatehnoloogiale, mille abil on võimalik saavutada kliima ja energiapoliitika eesmärgid;

20.

kiidab heaks programmi eelarve, mis on 2,522 miljardit eurot, ent märgib, et ettevõtete ja VKEde otseseks toetamiseks eraldatavate rahastamisevahendite jaoks kavandatud 1,4 miljardit eurot moodustab vaid 56 % programmi kogueelarvest. Juhul kui nõudlus rahastamisvahendite järele on suurem, kui oli põhjust eeldada, tuleks asjaomases komitees, kus on esindatud kõik ettevõtete ja VKEde konkurentsivõime programmist kasu saavad riigid, teha otsus nimetatud rahastamisvahenditeks eraldatavate vahendite protsendi muutmiseks kooskõlas määruse eelnõu artiklis 16 sätestatuga. Ülejäänud summa, mis on ette nähtud VKEde ettevõtluskeskkonna edendamise meetmeteks, tagab programmi kogu kestuse ajal aastatel 2014–2020 vahendite mõjusa ja tõhusa kasutamise;

21.

arvab, et on asjakohane eraldada 1,7 % programmi halduskuludeks, kuna need vahendid peavad tagama programmi tõhusa toimimise ega koorma samas eelarvet ülemääraselt;

22.

on seisukohal, et programmi eelarvevahenditega ei tohi asendada riigi, piirkondliku ega kohaliku tasandi algatusi, vaid need peavad nimetatud meetmeid tugevdama ja tõhusamaks muutma ning andma neile Euroopa mõõtme sujuva koordineerimise ja takistuste kõrvaldamise kaudu erasektori osalejate ja asutuste vaheliselt piiriüleselt koostöölt. Seda koostööd tuleb toetada horisontaalsete võrgustikega, mitte vertikaalse tsentraliseerimise kaudu;

23.

leiab, et antav toetus peab olema seatud eesmärkide näol täielikult õigustatud ning see peab võimendava ja mitmekordistava mõju kaudu kogu Euroopale positiivset mõju avaldama ja saadud tulemusi ära kasutama;

24.

rõhutab, et konkurentsivõime sõltub suures osas tootlikkusest, innovatsioonist ja tõhususest, mis tagab sissetulekute pideva tõusu, ettevõtete suutlikkusest kasutada täies ulatuses ära Euroopa siseturu võimalusi, samuti institutsioonilistest eeskirjadest, mis loovad tingimused ettevõtete püsivale kasvule. Seepärast peaksid prioriteetsed olema projektid, mis tugevdavad neid tegureid, mis mõjutavad kõige rohkem ettevõtete ja VKEde jätkusuutlikku konkurentsivõimet;

25.

juhib tähelepanu asjaolule, et kolmandate riikide osalemist programmis assotsieerimislepingute protokollide ja muude lepingute alusel tuleks käsitleda võimalusena laiendada ELis asuvate ettevõtete tegevust ja saada teadmise selle kohta, kuidas tegutsevad ettevõtted väljaspool ELi siseturgu. Programmis peaksid saama osaleda ka muud kolmandad riigid, kuid seda tuleks rahastada muudest programmidest, mis on ette nähtud ELi liikmesriikide koostööks kolmandate riikidega;

26.

juhib tähelepanu ettevõtjate koolituse olulisusele, sh elukestva õppe kaudu, et arendada selle abil oskusi ja mõtteviisi ning viia sisse ettevõtja sotsiaalne vastutus, mis võimaldavad toime tulla nüüdisaegse maailmaturu väljakutsetega, hoides samas Euroopa ettevõtluseetika traditsioonilisi põhimõtteid;

27.

on seisukohal, et ettevõtete edendamise ja ettevõtlusesse positiivse suhtumise kujundamise jõupingutustesse peavad olema hõlmatud ka need ettevõtjad, kes tööellu astudes valivad füüsilises isikust ettevõtja tee, sh ka naised, kes teevad selle jõupingutuse ja võtavad riski;

28.

on seisukohal, et VKEdele rahastamisele juurdepääsu lihtsustamise meetmed (nt omakapitalirahastu ja laenutagamisrahastu), peavad täiendama seni ühtekuuluvuspoliitika raames kasutatud rahastamisvahendeid ning võimalik peab olema nende sidumine muude, spetsiaalselt määratletud liikmesriikide eraldatavate vahenditega;

29.

rõhutab, kui oluline on võimalus anda piiriüleseid laene, mis võimaldab VKEdel kasutada ära siseturu tohutut potentsiaali, mis peaks positiivselt mõjutama konkurentsivõimet ja majandusalgatuste järjepidevust, nt turismisektoris;

30.

juhib tähelepanu eeskätt omakapitalirahastule kasvu eesmärgil, mis keskendub fondidele, mis pakkuvad riskikapitali. Komitee rõhutab, et programmijuhid peavad asjakohase riskihindamise kaudu aitama toetada võimalikult paljusid VKEsid, sh neid, kellel tavapäraste pangamenetluste puhul on toetuse saamiseks väikesed väljavaated, ent mis võiksid aidata suurendada VKEde üldist potentsiaali ja vähendada märkimisväärselt töötust;

31.

on skeptiline laenutagamisrahastu laenude taseme suhtes ning kutsub komisjoni üles tooma välja kriteeriumid, mida kasutati selle taseme kehtestamiseks, kuna konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammis ei kehtestatud mingeid piiranguid. Komitee juhib tähelepanu sellele, et laenud idufirmadele, investeeringuteks või ülekandmiseks on sageli oluliselt suuremad kui kehtestatud ülempiir, ning on mures, et sellega kaasneb olukord, kus programmi Horisont raames tagatakse suuremaid laene, kuigi seda programmi tuleks kasutada vaid innovatsiooniprojektide jaoks;

32.

seepärast nõuab komitee tagasipöördumist eelnenud konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi juurde, milles ei olnud kehtestatud mingeid ülempiire;

33.

peab õigustatuks individuaalset lähenemist läbirääkimistele asutustega, kes taotlevad oma laenude tagamiseks vahendeid nii seoses laenu suurusega, mis sõltub tagatud laenuportfelli suurusest, kui ka laenu kestusega;

34.

nõuab, et nii riskikapitalile suunatud rahastamisvahendeid kui ka VKEde laenuportfellide tagamiseks eraldatavaid vahendeid kontrollitaks pidevalt seoses riski muutumisega;

35.

peab asjakohaseks seda, et programmi kaudne juhtimine on kantud üle Euroopa Investeerimisfondile ja täitevasutustele ning Euroopa Komisjon vastutab programmi pideva järelevalve eest. Selline juhtimisvorm tagab, et kasutatakse ära Euroopa Investeerimispanga kui VKEde toetamisvahendi enam kui kümne aasta jooksul saadud positiivsed kogemused;

36.

soovitab kasutada ära ka Euroopa Investeerimispanga ja ettevõtlusvõrgustiku Enterprise Europe – kellel on kogemusi VKEde rahvusvahelistumisega (ka väljaspool ELi) – vastavad kogemused;

37.

on seisukohal, et programmi mõjusa rakendamise ja tõhususe jaoks on vältimatult vajalik koostöö kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning programmi juhtivate asutustega, et hõlbustada teabe liikumist programmi rakendamise igas valdkonnas;

38.

peab oluliseks väljaspool ELi saadud kogemusi VKEde rahvusvahelistumise valdkonnas ning vastava teabe edastamist. See peaks aitama VKEdel vähendada piiriülese tegevusega seotud tehingukulusid. Tegemist on valdkonnaga, mida ELi institutsioonide spetsialistid peaksid käsitlema koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

39.

juhib tähelepanu ka võimalusele luua teabekeskused VKEde kohta teabe levitamiseks. Kuid komitee eelistab mitte soovitada, millist liiki asutustega peaks olema või kuidas nad peaksid töötama. Nendes küsimustes tuleks kokku leppida riikide ja piirkondade mitmepoolsetes koostöölepingutes;

40.

teeb ettepaneku, et programmi otsejuhtimine toimuks peamiselt piirkondlikul tasandil riigiasutuste toetusel ja järelevalvel. Sellel juhtimistasandil tuleks luua ka süsteem projekti rakendamisega seotud ohtude järelevalveks;

41.

teeb ettepaneku muuta ka programmi järelevalve rakendamise hindamise üheks osaks, võttes aluseks ettepaneku I lisas toodud keskpikkade eesmärkide saavutamise näitajad. Järelevalve peaks hõlmama ka teavet programmi kliimakaitse ja muude ELi poliitikavaldkondadega seotud meetmete rakendamise kohta;

42.

rõhutab, et nimetatud meetmed peavad olema järjepidevad ja kooskõlas Euroopa Komisjoni järelevalvemeetmetega. Komisjoni esindajad koos kontrollikoja ja Euroopa Pettustevastase Ameti töötajatega viivad läbi kohapealset auditeerimist ja kohapealseid kontrolle;

43.

on seisukohal, et auditeerimisstrateegiate eesmärk peab olema programmi rakendamise objektiivne hindamine ning see ei tohi koormata programmi abisaajaid. Kontrollisüsteemide puhul tuleb arvesse võtta projektide rakendusetappe, et mitte mõjutada negatiivselt rakendamise kiirust ja põhjustada ülemääraseid lisakulusid;

44.

juhib tähelepanu sellele, et arvestades eelarve olukorda paljudes riikides, otsivad riikide valitsused eelarvetulude suurendamiseks kõige lihtsamaid vahendeid, tõstes mitmeid makse ja suurendades sellega tööjõukulusid, mis võib tuua kaasa VKEde kokkuvarisemise või nende liikumise varimajandusse. Seepärast kutsub Regioonide Komitee üles VKEsid kaitsma, kuna eelpool kirjeldatud poliitika aeglustab majanduskriisi ületamist ja võib tegelikkuses tühistada programmi lisaväärtuse. VKEd on tõhus vahend töötuse vähendamiseks;

45.

on seisukohal, et ka majandustegevuse alustamisega seotud halduskulud ja tegutsevate ettevõtete maksukoormus võivad põhjustada selle, et paljudes ELi liikmesriikides on ettevõtetel ja eeskätt VKEdel raske oma konkurentsivõimet parandada. Seepärast nõuab Regioonide Komitee, et kõigis ELi asjaomastes õigusaktides vähendataks reaalseid halduskulusid 2020. aastaks 25 % võrra. Komitee usub, et otstarbekas oleks kaaluda, kuidas kõrvaldada rohkem VKEde sektori sidusrühmade ees seisvaid takistusi;

46.

on arvamusel, et programmis tuleks luua täiendavad stiimulid riikidele ja piirkondadele, kes loovad VKEdele kõige soodsamad süsteemid, mis võimaldavad väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel areneda, oma konkurentsivõimet parandada ja välisturgudele laieneda. Positiivse hoiaku edendamise eesmärk on toetada asjakohaseid suundumusi eri riikides ja piirkondades;

47.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema jõupingutusi selleks, et parandada juurdepääsu teabele turuarengu kohta kiirelt kasvava majandusega riikides, nendesse riikidesse investeerimise võimaluste kohta, kehtivate õigussüsteemide ja kohalike ettevõtlustavade kohta;

48.

leiab, et teave välisturgude kohta peab olema VKEdele hõlpsalt kättesaadav, st see peab olema taskukohane, täpne ja kiiresti kättesaadav. Lisaks VKEde teabekeskustele peaks oluline roll olema ELi diplomaatilistel esindustel maailma asjaomastes piirkondades;

49.

rõhutab, et ELi kodanike ettevõtlikkuse soodustamiseks on vaja muudatusi ELi haridus- ja koolitusssüsteemides, mis on pikaajaline protsess. Sellega kaasneb ka oht, et saavutamata jäävad keskpikad ja pikaajalised eesmärgid;

50.

juhib tähelepanu VKEde tegevuse võimalikule õiguslikule ülereguleerimisele Euroopa, riigi või kohalikul tasandil. Selline ülereguleerimine võib muuta tarbetult keerukaks tegevuse enda ning eri programmide raames toetuse saamisega seotud menetlused, millel on negatiivne mõju VKEde konkurentsivõimele. Ettevõte loomise ja tegutsemise ees seisva bürokraatia ja takistuste vähendamist tuleb pidada prioriteetseks.

18.12.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 391/49

—

leiab, et riigihangete reguleerimisel tuleks pöörata rohkem tähelepanu riigihanke tasuvusele. Hanget korraldava avaliku sektori hankija peamine ülesanne on soetada teatud asi, teenus või ehitustöö ja reeglistik peaks aitama tagada, et hanke tulemusena on tehinguga tõepoolest rahul nii kodanikud, ostjad kui ka müüjad. Lihtsad ja arusaadavad eeskirjad lihtsustavad kindlasti eelkõige just piiriülest kaubandust;

—

märgib, et kahjuks on ka mõned uued ettepanekud raskesti mõistetavad ja ülearu üksikasjalikud. Neile on lisandunud terve hulk uusi nõudeid. On lisandunud ka hangete korraldamist lihtsustavaid sätteid, kuid osa uuendusi kujutavad endast täiendavat halduskoormust hankijatele, kuigi riigihangete sujuvaks läbiviimiseks on vaja õiguslikku stabiilsust;

—

leiab, et riigihanke-eeskirju saab muuta lihtsamaks, vähendamata nende tõhusust. Seda tõendab eeskätt WTO riigihankeleping (GPA), mis on palju lihtsam kui vastav ELi reeglistik. Komisjoni kutsutakse üles tõstma oluliselt piirmäärade taset. Võttes arvesse piiriüleste riigihangete väikest osatähtsust ja pidades silmas halduskoormust, mida reeglistik hankijatele ja tarnijatele põhjustab, on piirmäärade nii madal tase tarbetu;

—

tõstab esile, et ettepanek on vastuolus liikmesriikide õigusega korraldada oma valitsemisasju ise. Proportsionaalsuse põhimõttega arvestamine on oluline. Kavandatud ELi tasandi meede peab ühelt poolt olema eesmärgi saavutamiseks vältimatu ja teiselt poolt tõhusam kui riiklikul tasandil võetav meede.

Raportöör

Catarina SEGERSTEN LARSSON (SE/EPP), Värmlandi lääni landstingi liige

Viitedokumendid

Arvamuses riigihangete paketi kohta käsitletakse järgmisi dokumente:

1.

märgib, et Euroopa Komisjoni rohelises raamatus „ELi riigihankepoliitika ajakohastamise kohta – Euroopa hanketuru tõhustamine” (COM(2011) 15 final) tõstatati hiljuti arvukalt riigihangetega seotud küsimusi;

2.

esitas 2011. aasta mais rohelise raamatu kohta arvamuse ja rõhutas muu hulgas, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate osalemine riigihangetes on oluline, et kehtiv reeglistik on liiga üksikasjalik ning et peavad olema loodud võimalused kaitsta keskkonda, esitada sotsiaalseid nõudeid ja kasutada hankeid innovatsiooni edendamiseks. Lisaks soovis komitee säilitada A- ja B-teenuste eristamise, võtta kasutusele Euroopa hankepassi, laiendada läbirääkimistega hankemenetluste rakendusvaldkonda ja täiustada raamlepingute tingimusi;

3.

märgib, et ettepanekud uute riigihankedirektiivide kohta sisaldavad praeguste direktiividega võrreldes hulgaliselt uusi ja üksikasjalikke sätteid. Osa ettepanekuid on esitatud eesmärgiga lihtsustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate osalemist hangetes. Hankijatevahelise koostöö teatud vormid välistatakse. Rõhku on pandud keskkonnale, sotsiaalsetele aspektidele ja innovatsioonile, samuti elektroonilistele hangetele. Teine uuendus on see, et tehakse ettepanek lõpetada A- ja B-teenuste eristamine ning luua uus sotsiaalteenuste hankesüsteem. Samuti tehakse ettepanek kehtestada riigihangete järelevalve eeskirjad ja antakse soovitusi;

4.

osutas juba praeguste riigihankedirektiivide väljatöötamise ajal vajadusele tunduvalt lihtsama reeglistiku järele. Praeguse süsteemi reeglistiku keerukus ja ebaselgus põhjustab suurel hulgal probleeme ja kohtuprotsesse. Seda võib tõlgendada ka umbusaldusena hankeid korraldavate asutuste vastu. Lisaks väljendab komitee kahetsust, et tähelepanu pööratakse riigihangete menetluslikule küljele, mitte tulemusele üldise huvi seisukohalt;

5.

leiab, et riigihangete reguleerimisel tuleks pöörata rohkem tähelepanu riigihanke tasuvusele. Hanget korraldava avaliku sektori hankija peamine ülesanne on soetada teatud asi, teenus või ehitustöö ja reeglistik peaks aitama tagada, et hanke tulemusena on tehinguga tõepoolest rahul nii kodanikud, ostjad kui ka müüjad. Lihtsad ja arusaadavad eeskirjad lihtsustavad kindlasti eelkõige just piiriülest kaubandust;

6.

märgib, et kahjuks on ka mõned uued ettepanekud raskesti mõistetavad ja ülearu üksikasjalikud. Neile on lisandunud terve hulk uusi nõudeid. On lisandunud ka hangete korraldamist lihtsustavaid sätteid, kuid osa uuendusi kujutavad endast täiendavat halduskoormust hankijatele, kuigi riigihangete sujuvaks läbiviimiseks on vaja õiguslikku stabiilsust;

7.

viitab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 5 lõikele 4, milles sätestatakse, et liidu meetme sisu ega vorm ei või minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Pakutud üksikasjalikkus on vastuolus kavatsusega lihtsustada riigihanke eeskirju ning sellega kaasneb vastuvõetamatu halduskoormus avaliku sektori hankijate, eriti kohaliku ja piirkondliku tasandi hankijate jaoks;

8.

arvab, et üks võimalus paremini hallatava reeglistiku loomiseks olnuks kehtestada vähem ja lihtsamaid nõudeid ning vajaduse korral täiendada neid Euroopa Kohtu praktikal põhinevate suunistega. Neid saab järjepidevalt uuendada, tarvitsemata teha muudatusi direktiivis;

9.

leiab, et riigihanke-eeskirju saab muuta lihtsamaks, vähendamata nende tõhusust. Seda tõendab eeskätt WTO riigihankeleping (GPA), mis on palju lihtsam kui vastav ELi reeglistik. Komisjoni kutsutakse üles tõstma oluliselt piirmäärade taset. Arvesse võttes piiriüleste riigihangete väikest osatähtsust ja silmas pidades halduskoormust, mida reeglistik hankijatele ja tarnijatele põhjustab, on piirmäärade nii madal tase tarbetu. Nimetatud hiljuti sõlmitud WTO riigihankeleping (GPA) asendab 1994. aasta kokkuleppe. Regioonide Komitee kutsub komisjoni juba nüüd üles alustama uuesti läbirääkimisi 2011. aasta detsembris sõlmitud kokkuleppe üle, selleks et piirmäära oluliselt tõsta;

10.

tähendab, et on ülimalt oluline, et reeglistik kergendaks väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate osalemist riigihangetes, tõstes esile allhanke võimalust. Ka siin tuleks kasuks lihtne reeglistik, sest VKEdele ei ole kättesaadavad hankeõiguse ega muude valdkondade eksperdid. Ettevõtjad tunnevad hästi oma asju või teenuseid, kuid mitte hanketingimusi. Tehakse ettepanekuid, mis lihtsustavad neil ettevõtjatel hangetes osalemist – muu hulgas on need seotud tõendite esitamise ja Euroopa hankepassi kehtestamisega – ning see on positiivne. Siiski ei peaks Regioonide Komitee arvates olema kohustuslik hanke osadeks jagamine või selle tegemata jätmise põhjendamine;

11.

võtab teadmiseks ettepaneku, et eeskirjade reguleerimisalast peaks jätma välja kontrollitavate üksustega sõlmitud lepingud või osalevate avaliku sektori hankijate koostöö avalike teenustega seotud ülesannete ühiseks täitmiseks, kui direktiivis sätestatud tingimused on täidetud. Kontsernisisese koostöö ja isegi avaliku sektori hankijate vahelise koostöö osas tehtavate erandite reguleerimise kord on siiski liiga kitsalt piiritletud, ei hakka tegelikkuses toimima ning võimaldab seega direktiivil liikmesriigisisesesse halduskorraldusse sekkuda;

12.

esitas rohelise raamatu teemalises arvamuses ettepaneku, et läbirääkimistega hankemenetlus peaks toimuma samadel tingimustel kui see leiab aset kommunaalteenuste sektoris, ja komitee on jätkuvalt samal seisukohal. Ei ole mingit põhjust oletada, et klassikalise sektori asutustele sobivad läbirääkimised vähem kui kommunaalteenuste sektori üksustele. Avaliku sektori hankijad ei hangi mitte ainult standardkaupu, vaid ka paljusid keerulisi asju, näiteks IT-süsteeme ja meditsiinitehnikat. Niisuguste hangete, samuti mitmesuguste keerukate teenuste hangete jaoks sobib läbirääkimistega hankemenetlus;

13.

on seisukohal, et väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele oleks läbirääkimistega hankemenetluse kasutamise võimaluse laiendamine kasulik, sest see muudab protsessi paindlikumaks. Lisaks on sellistel ettevõtjatel tavaliselt probleeme, mis tulenevad pakkumuste täiendamisest ja korrigeerimisest; selles osas peaksid eeskirjad olema pisut paindlikumad;

14.

märgib, et eriti problemaatilised on info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasüsteemide (IKT-süsteemide) hanked, mille puhul ei ole näiteks täiendavate litsentside ja uute moodulite soetamisel lisalepingute sõlmimiseks alati võimalik korraldada riigihankeid nii, et sellega ei kaasne suuri tehnilist laadi ja kuludega seotud ebamugavusi;

15.

nendib, et kohaliku ja piirkondliku taseme hankijate jaoks soovitatakse mõnevõrra lihtsamat WTO eeskirjade kohast eelteadetega konkurentsile avatud hangete süsteemi. Selle võimaluse kasutamise korral ei ole enne hankemenetluse alustamist vaja avaldada eraldi hanketeadet. See on hea ettepanek, mis lihtsustab nii ametiasutuste kui ka ettevõtjate tööd;

16.

sätestas oma arvamuses rohelise raamatu kohta, et raamlepingu tingimuste reguleerimisel tuleks aluseks võtta praegu kehtiva kommunaalteenuste direktiivi sätted, eesmärgiga saada paindlikum reeglistik. Kahjuks teeb komisjon hoopis ettepaneku muuta kommunaalteenuste direktiivi teksti nii, et selle sektori hankeid reguleeritakse sama üksikasjalikult nagu klassikalises sektoris. Samuti tuleks selgesõnaliselt sätestada, et isiklike vajaduste rahuldamiseks mõeldud asjade ja teenuste puhul, näiteks puuetega inimeste abivahendid, peaks olema võimalik koostada lepingud nii, et üksikisikule jääks õigus valida tarnija raamlepinguga hõlmatud tarnijate hulgast;

17.

peab positiivseks elektroonilisi hankeid ja tervitab komisjoni initsiatiivi selles valdkonnas. Elektroonilised hanked on abiks niihästi ostjale kui ka müüjale. Väljapakutud kaheaastane tähtaeg üleminekuks pakkumuste elektroonilisele esitamisele ja vastuvõtmisele on siiski liiga lühike, eriti väikeettevõtjate jaoks. Tähtaja peaks määrama hankija: selles valdkonnas erineb võimekus tegevusharude vahel ja liikmesriigiti oluliselt ning parim ülevaade sellest on just hankijal. Tundub ebaloogiline kehtestada siin erireeglid ja lühemad tähtajad kesksetele hankijatele, eriti kohaliku ja piirkondliku taseme kesksetele hankijatele;

18.

rõhutab ühtlasi, et CPV koodi ülevaatamine komisjonis on hädavajalik, sest selles on raske orienteeruda, kood on mitmeti mõistetav ja teatud osades ebaloogiline. Hästi toimiv CPV kood lihtsustab elektroonilisi hankeid;

19.

leiab, et tuleks säilitada praegune A- ja B-teenuste eristamine ning jätta välja kavandatud artiklid 74–76 sotsiaalteenuste ja muude eriteenuste kohta. Nende teenuste puhul on piiriülene huvi väga väike. Pakutud sotsiaalteenuste mudel ei korva puudusi, mida B-teenuste erilahenduse kaotamine endaga kaasa toob. Erandit tuleks peale sotsiaalteenuste ja tervishoiuteenuste kohaldada ka näiteks õigusteenustele, mida mõjutab oluliselt isiklik usaldus ja mis ei allu kergelt tavapärasele konkurentsile. Isegi toitlustusteenuste ja kutseõppeteenuste puhul võib sageli täheldada tihedaid seoseid sotsiaalteenustega, sama kehtib puhastusteenuste ja muude sarnaste teenuste kohta, mida osutatakse eakatele ja puudega inimestele;

20.

on seisukohal, et ametiasutused saavad oluliselt kaasa aidata strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele, kasutades oma ostujõupotentsiaali, eelkõige seoses selliste juhtalgatustega nagu „Innovatiivne liit” ja „Ressursitõhus Euroopa”;

21.

tervitab asjaolu, et direktiivide ettepanekutes on võimalik osutada suuremat tähelepanu keskkonna- ja sotsiaalküsimustele, ehkki reegleid ei ole tõenäoliselt lihtne kohaldada. Näitena võib nimetada olelusringi kulusid käsitlevat artiklit 67. On oluline, et hankijal on õigus otsustada, kas ja milliseid nõudeid esitatakse, kuna asjad ja teenused on oma olemuselt niivõrd erinevad, samuti peab olema võimalik määratleda poliitilisi eesmärke kohaliku tasandi poliitiliste valikute alusel. On suur vahe, kas toimub tsemendi- või magnetresonantstomograafi hange. Komitee sedastab aga, et igal juhul on vaja sisulist seost hanke objektiga, et takistada läbipaistmatuid ja meelevaldseid hankeotsuseid ning tagada aus konkurents ettevõtete vahel;

22.

on seisukohal, et hanke puhul peaks hankijal endal olema võimalik valida madalaim hind või majanduslikult soodsaim pakkumus. Suure hulga standardtoodete, näiteks bensiini puhul on hind ainus realistlik hindamisalus, kuid see on asjakohane ka mitmete keerulisemate toodete, näiteks teatud ravimite puhul, mille kvaliteedinõudeid on müügiloa andmisel kontrollitud. Hanked madalaima hinna saamiseks ei pruugi tähendada, et kvaliteedinõudeid ei seata. Niisuguste hangete puhul on kvaliteedinõuded kohustuslikud ja seejärel kiidetakse heaks pakkumus, mis vastab sätestatud nõuetele madalaima hinna juures. Hanked, mis seavad eesmärgiks madalaima hinna on soodsad ka väikeettevõtjatele, kuna nende halduskulud on sageli väiksed ja seega suudavad nad pakkuda konkurentsivõimelist hinda. Vastasel korral võib sotsiaalsetel ja keskkonnaalastel näitajatel põhinev konkurents paljud väikeettevõtjad turult välja tõrjuda. Ettepanekutes mõjub segadust tekitavalt asjaolu, et madalaima hinna asemel räägitakse madalaimast maksumusest. Mõiste madalaim maksumus käib pigem kokku majanduslikult soodsaima pakkumusega ja sellega antakse mõista, et lisaks hinnale võetakse arvesse muidki tegureid. Selguse huvides tuleks kasutada praeguse direktiiviga samasugust sõnastust;

23.

märgib, et komisjon teeb ettepaneku uuteks säteteks, mis käsitlevad suhteid allhankijatega ja lepingute muutmist nende kehtivusajal. Regioonide Komitee leiab jätkuvalt, et seda ei peaks reguleerima direktiivi abil. Esmajoones peaks see temaatika kuuluma liikmesriigi lepinguõiguse alla. Siiski võib olla kohane käsitleda sellealaseid küsimusi tõlgendusdokumendis;

24.

sedastab, et komisjon esitab mitmed kaugeleulatuvad ettepanekud riiklike järelevalveasutuste ja riigiabi kohta. Saab vaid konstateerida, et seda rohelises raamatus ei arutatud. Vastavalt artiklile 2 protokollis (nr 2) subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta korraldab komisjon enne seadusandliku akti kohta ettepanekute tegemist laialdased konsultatsioonid. Nende konsultatsioonide korraldamisel võetakse vajaduse korral arvesse kavandatava meetme piirkondlikku ja kohalikku mõõdet, välja arvatud eriti kiireloomulistel juhtudel. Siseriikliku järelevalveasutuse loomine on kohaliku ja piirkondliku tasandi jaoks kindlasti suure tähtsusega, eelkõige nendes liikmesriikides, kus sellise tasandi asutustel on seadusandlik pädevus;

25.

tõstab esile, et ettepanek on vastuolus liikmesriikide õigusega korraldada oma valitsemisasju ise ning rikub subsidiaarsuse põhimõtet. Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega arvestamine on oluline. Kavandatud ELi tasandi meede peab ühelt poolt olema eesmärgi saavutamiseks vältimatu ja teiselt poolt tõhusam kui riiklikul tasandil võetav meede. Praegusel juhul ei osuta miski asjaolule, et väljapakutud süsteem oleks tõhusam, isegi kui iga liikmesriik tagaks selle kooskõlas oma riikliku süsteemiga. Olemasolevad valitsus- ja õigusstruktuurid peaksid suutma endale võtta uue täidesaatva rolli, ilma et igas liikmesriigis oleks tarvis luua uusi järelevalveorganeid. Lisaks näib, et komisjoni pakutud mudelis kombineeritakse erinevaid ülesandeid viisil, mis on vastuolus tavapärase täidesaatva- ja kohtuvõimu lahususe põhimõttega.

(c.1)

Õigusteenused kohtus ja teised õigusabiteenused on tihedalt seotud konkreetse riigi õigussüsteemiga, mis üldiselt välistab piiriülese esindamise võimaluse. Lisaks sellele põhinevad kõnealused teenused erilisel usaldussuhtel, mida ei ole riigihankemenetluses võimalik objektiivselt määratleda.

(c.2)

Riigi julgeoleku ja eelkõige kodanikukaitse seisukohast ei tohi majandusliku tasuvuse kriteeriumidel olla mingit tähtsust.

(d)

Ainuõiguse osas tehtavad erandid, mis on praegu sätestatud direktiivi 2004/18/EÜ artiklis 18 ja direktiivi 2004/17/EÜ artiklites 24 ja 25, peaksid alles jääma, samuti nagu erandid avaliku sektori hankijate tehingute puhul raha või kapitali kaasamiseks, nagu nähakse praegu ette esimesena nimetatud direktiivi artikli 16 punktis d. Kõnealused sätted on liikmesriikidele vajalikud.

(g)

Aluslepingutes on selgesõnaliselt sätestatud liikmesriikide õigus ainuõigusi üle anda. See peaks kajastuma riigihanke–eeskirjades.