Kohtuasi C-272/01

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Portugali Vabariik

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 76/160/EMÜ – Suplusvee kvaliteet – Piirväärtuste eiramine – Kõigi Portugali sisemaa supelrandade tuvastamata jätmine – Kogutud proovide ebapiisav arv

Kohtuotsuse kokkuvõte

Õigusaktide ühtlustamine – Suplusvee kvaliteet – Direktiiv 76/160 – Rakendamine liikmesriikide poolt – Tulemuse saavutamise kohustus

(Nõukogu direktiiv 76/160, artikli 4 lõige 1)

Direktiivi 76/160 suplusvee kvaliteedi kohta artikkel 4 lõige 1 paneb liikmesriikidele tulemuse saavutamise kohustuse selleks, et suplusvee kvaliteet vastaks direktiivi kohustuslikele väärtustele. Direktiiv ei võimalda väljaspool direktiivis ettenähtud erandeid liikmesriikidel selle kohustuse eiramise õigustamiseks tugineda erilistele asjaoludele.

(vt punkt 34)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

15. juuli 2004(*)

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Direktiiv 76/160/EMÜ – Suplusvee kvaliteet – Piirväärtuste eiramine – Kõigi Portugali sisemaa supelrandade tuvastamata jätmine – Kogutud proovide ebapiisav arv

Kohtuasjas C-272/01,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. T. Figueira ja G. Valero Jordana, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Portugali Vabariik, esindajad: L. Fernandes, M. Telles Romão ja M. João Lois,

kostja,

mille esemeks on tuvastada, et kuna Portugali Vabariik

–        ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid selleks, et tagada suplusvee kvaliteedi vastavus nõukogu 8. detsembri 1975. aasta direktiivi 76/160/EMÜ suplusvee kvaliteedi kohta (EÜT 1976, L 31, lk 1) artikli 3 alusel kindlaksmääratud näitajatele,

–        eiras sama direktiivi lisas sätestatud proovide võtmise sagedust,

–        ei tuvastanud kõiki Portugali sisemaa supelrandu,

siis on Portugali Vabariik rikkunud selle direktiivi artikli 4 lõikest 1 koostoimes artikli 1 lõikega 2, artikliga 3 ja selle direktiivi lisaga ning artikli 6 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud C. Gulmann, J.-P. Puissochet, J. N. Cunha Rodrigues ja N. Colneric (ettekandja),

kohtujurist: P. Léger,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades ettekandja-kohtuniku ettekannet,

olles 23. oktoobri 2003. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Euroopa Ühenduste Komisjon esitas EÜ artikli 226 alusel hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 10. juulil 2001, paludes tuvastada, et kuna Portugali Vabariik

–        ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid selleks, et tagada suplusvee kvaliteedi vastavus nõukogu 8. detsembri 1975. aasta direktiivi 76/160/EMÜ suplusvee kvaliteedi kohta (EÜT 1976, L 31, lk 1, edaspidi „direktiiv”) artikli 3 alusel kindlaksmääratud näitajatele,

–        eiras sama direktiivi lisas sätestatud proovide võtmise sagedust,

–        ei tuvastanud kõiki Portugali sisemaa supelrandu,

siis on Portugali Vabariik rikkunud selle direktiivi artikli 4 lõikest 1 koostoimes artikli 1 lõikega 2, artikliga 3 ja lisaga ning artikli 6 lõigetest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi ning palus kohtukulud välja mõista Portugali Vabariigilt.

2        Portugali Vabariik palub kohtul:

–        jätta hagi läbi vaatamata;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigusnormid

3        Direktiivi esimese põhjenduse kohaselt on direktiivi eesmärk keskkonna ja rahvatervise kaitsmine suplusvee reostust vähendades ning selle kvaliteedi edasist halvenemist vältides. Sel eesmärgil on direktiivi lisas esitatud mitmed suplusveele kohaldatavad füüsikalised, keemilised ja mikrobioloogilised näitajad ning normatiiv- ja kohustuslikud väärtused, mille alusel liikmesriigid määravad kindlaks suplusvee piirväärtused.

4        Direktiivi artikli 1 lõike 1 kohaselt käsitleb direktiiv „suplusvee, kuid mitte raviotstarbelise ja basseinivee kvaliteeti”.

5         Direktiivi artikli 1 lõige 2 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)      suplusvesi – voolava või seisva veega mageveekogud või nende osad ja merevesi, milles:

–        iga liikmesriigi pädevad asutused on selgesõnaliselt lubanud supelda, või

–        suplemine ei ole keelatud ja mida traditsiooniliselt kasutab palju suplejaid;

b)      supelrand – koht, kus esineb suplusvett;

c)      suplushooaeg – ajavahemik, mil kohalike kommete, mis tahes kohalike supluseeskirjade või ilmastikutingimuste tõttu on supelrandadesse oodata palju suplejaid.”

6        Direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt määravad liikmesriigid kõikide supelrandade või iga üksiku supelranna suplusvee kohta kindlaks direktiivi lisas esitatud näitajate väärtused. Sama artikli lõige 2 näeb ette, et lõike 1 alusel kindlaksmääratud väärtused ei tohi olla lisa I veerus esitatud väärtustest leebemad.

7        Direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt võtavad liikmesriigid kõik meetmed, et tagada suplusvee kvaliteedi vastavus artikli 3 alusel kindlaksmääratud piirväärtustele kümne aasta jooksul alates käesoleva direktiivi teatavakstegemisest.

8        Kuna Portugali Vabariik nägi ette, et direktiivi rakendamine võib tema liitumisel Euroopa ühendustega tekitada raskusi, taotles ta direktiivi ülevõtmisel ja kohaldamisel erandit. Erandiks anti luba kuni 1. jaanuarini 1993 akti Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (EÜT 1985, L 302, lk 23) artikli 395 ning XXXVI lisa III osa punkti 3 alusel.

9        Direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt loetakse direktiivi artikli 4 kohaldamisel suplusvesi asjakohastele näitajatele vastavaks, kui samast proovivõtukohast direktiivi lisas osutatud ajavahemike järel võetud proovid näitavad, et see vastab oma kvaliteedinäitajate väärtustelt protsentuaalsele väärtusele, mis on selles lõikes proovidele kindlaks määratud.

10      Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt tegelevad proovide võtmisega, mille sagedus on sätestatud direktiivi lisas, liikmesriikide pädevad asutused. Sama artikli lõike 2 esimese ja kolmanda lause kohaselt tuleb proove võtta kohtadest, kus iga päev käib keskmiselt kõige rohkem suplejaid ning proovide võtmisega tuleb alustada kaks nädalat enne suplushooaja algust.

11      Direktiivi artikli 8 esimene lõik näeb ette, et direktiivi täitmisest võib kõrvale kalduda teatavate direktiivi lisas esitatud näitajate puhul erakorraliste ilmastiku- ja geograafiliste tingimuste tõttu ning suplusvee loodusliku rikastumise korral teatavate ainetega, mis põhjustavad kõrvalekaldeid direktiivi lisas kindlaksmääratud väärtustest. Kui liikmesriik kaldub käesoleva direktiivi sätete täitmisest kõrvale, annab ta sellest direktiivi artikli 8 neljanda lõigu kohaselt kohe teada komisjonile, selgitades oma põhjusi ning teatades kõrvalekaldumise eeldatava kestuse.

12      Direktiivi artikkel 13 näeb ette, et liikmesriigid esitavad komisjonile esimest korda neli aastat pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist ja seejärel korrapäraselt üldaruande oma suplusvee ja selle kõige olulisemate omaduste kohta (edaspidi „aastaaruanne”). See aruanne esitatakse kord aastas alates 1. jaanuarist 1993, mil jõustus nõukogu 23. detsembri 1991. aasta direktiiviga 91/692/EMÜ teatavate keskkonnaalaste direktiivide rakendamise aruannete ühtlustamise ja ratsionaliseerimise kohta (EÜT L 377, lk 48) tehtud artikli 13 muudatus.

 Siseriiklikud õigusnormid

13      Direktiiv võeti üle Portugali siseriiklikku õigusesse 7. märtsi 1990. aasta dekreetseadusega nr 74/90 (Diário da RepúblicaI, seeria nr 55, 7.3.1990). See dekreetseadus tühistati tema asendamisel 1. augusti 1998. aasta dekreetseadusega nr 236/98 (Diário da RepúblicaI, seeria A, nr 176, 1.8.1998), mis määrab suplusvee kohta kindlaks direktiivi lisas esitatud näitajate väärtused.

14      Dekreetseaduse nr 236/98 artikli 3 punkti 24 kohaselt kestab Portugali suplushooaeg mandril igal aastal 1. juunist 30. septembrini; Assooride autonoomses piirkonnas kestab suplushooaeg 15. juunist 15. septembrini.

15      Direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti a teises taandes kasutatud mõiste „palju suplejaid” on dekreetseaduse nr 236/98 artikli 3 punktis 12 määratletud kui „suplushooajal umbes sada suplejat päevas”.

 Kohtueelne menetlus

16      Kuna komisjon leidis esiteks, et teatud Portugali supelrannad ei vasta direktiivis sätestatud kohustuslikele väärtustele ja et sealt ei võetud piisava sagedusega proove ning teiseks, et Portugali Vabariik ei olnud tuvastanud kõiki sisemaa supelrandu, algatas komisjon liikmesriigi kohustuse rikkumise menetluse.

17      Pärast seda, kui Portugali Vabariigile oli antud oma seisukoha esitamise võimalus, esitas komisjon 11. detsembril 1998 põhjendatud arvamuse, kutsudes seda liikmesriiki võtma arvamuse järgimiseks vajalikke meetmeid kahe kuu jooksul arvamuse teatavakstegemisest. Saamata Portugali ametiasutustelt rahuldavat vastust põhjendatud arvamusele, esitas komisjon käesoleva hagi.

 Hagi

18      Komisjon esitab Portugali Vabariigi vastu kolm väidet. Komisjon leiab, et Portugali Vabariik on rikkunud direktiivist tulenevaid kohustusi, kuna ta ei ole:

–        kinni pidanud direktiivis kindlaksmääratud kvaliteedinormidest,

–        tuvastanud kõiki supelrandu, ega

–        kinni pidanud proovide võtmise sagedusest.

 Esimene väide direktiivis sätestatud kohustuslike piirväärtuste eiramise kohta

 Poolte argumendid

19      Komisjon heidab Portugali Vabariigile ette suure hulga supelrandade olemasolu, kus vee kvaliteet ei vasta direktiivis sätestatud kohustuslikele väärtustele. See on vastuolus direktiivi artikli 4 lõikega 1 koostoimes direktiivi artikliga 3.

20      Komisjon väidab, et vastavalt 1998. aasta suplushooaega käsitleva komisjoni aruande punktis 2 esitatud tabelile oli nimetatud suplushooajal väärtustele mittevastavus rannikuvete puhul 10,5% ning sisevete puhul 79,1%.

21      Väärtustele vastavusest ilmneb, et 1998. aasta hooaja jooksul toimus ilmne suplusvee kvaliteedi halvenemine võrreldes 1997. aastaga, mil väärtustele mittevastavus oli rannikuvete puhul 9,8% ning sisevete puhul 66,7%.

22      Komisjon täheldab, et Portugali ametiasutuste poolt koostatud aruandest 1999. aasta suplushooaja suplusvee kvaliteedi kohta tuleneb, et vaatamata suplusvee kvaliteedi paranemisele ei olnud olukord siiski rahuldav, kuna 6,1% mereveest ning 21,6% mageveest ei vastanud kohustuslikele väärtustele.

23      Muu hulgas rõhutab komisjon asjaolu, et tema esimene väide ei põhine talle 2000. aasta suplushooaja kohta esitatud andmetel.

24      Portugali valitsus toob esile asjaolu, et suplusvee kvaliteet on Portugalis 1999. aastani tähelepanuväärselt ning püsivalt paranenud. Seda nii proovide võtmise sageduse kui ka piirväärtustele vastavuse osas.

25      Selleks, et ületada probleemsetel aladel vaatamata olukorra olulisele paranemisele püsivaid üldteada raskusi, soodustasid Portugali ametiasutused erinevate parandus- ja ennetusmeetmete kasutuselevõttu, millest teavitati komisjoni pärast põhjendatud arvamuse saamist. Mis puudutab võetud meetmeid, siis toob Portugali valitsus näitena välja supelrandade sanitaarse järelevalve programmi, mida mainitakse tema 30. aprilli 1999. aasta kirjas, erinevad programmid igal suplushooajal väärtustele mittevastavate alade olukorra parandamiseks, mis hõlmavad käigusolevaid või planeeritavaid vee puhastamise töid ning mille kohane teave on lisatud igale aastaaruandele direktiivi rakendamise kohta, samuti suplusvee kvaliteedi kaitsmiseks ja parandamiseks ettenähtud tööde programmi.

26      Portugali valitsus väidab, et rannikuäärsete supelrandade vastavus väärtustele on saavutanud Euroopa keskmise ehk 90% lähedase taseme. 1999. aastal oli väärtustele vastavus ligikaudu 94%.

27      Mis puutub sisemaa supelrandadesse, siis vaidlustab Portugali valitsus komisjoni aruandes 1998. aasta suplushooaja kohta toodud arvnäitajad. Ta väidab, et tegelikult oli normidele mittevastavus sel aastal 54%, mitte 79%.

28      Portugali valitsus leiab, et sisemaa supelrandadega seonduvate probleemide lahendamine ei ole sugugi lihtne.

 Euroopa Kohtu hinnang

29      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt määratletakse see, kas liikmesriik on kohustusi rikkunud, tuginedes olukorrale liikmesriigis põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemise hetkel (vt eelkõige 15. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑147/00: komisjon v. Prantsusmaa, EKL 2001, lk I-2387, punkt 26).

30      Käesoleval juhul määrati põhjendatud arvamuses Portugali Vabariigile arvamuse järgimiseks kahekuuline tähtaeg selle teatavakstegemisest. Põhjendatud arvamus tehti teatavaks 11. detsembril 1998 ning selle täitmise tähtaeg saabus 11. veebruaril 1999. Seega tuleb liikmesriigi kohustuse rikkumist hinnata tuginedes viimati nimetatud kuupäeval valitsenud olukorrale.

31      Vaatamata sellele, et kõnealuse suplusvee täpsed näitajad 11. veebruaril 1999 on teadmata, on ilmne, et põhjendatud arvamuses määratud tähtaja saabumisel ei olnud vee kvaliteet vastav direktiivi lisas esitatud kohustuslikele väärtustele. Selline järeldus on ainuvõimalik, kui võtta arvesse aruandeid Portugali suplusvee kvaliteedi kohta varasemal ja järgneval suplushooajal.

32      1998. aasta suplushooaja suplusvee kvaliteeti käsitlevast aruandest, mille koostasid Portugali ametiasutused, ilmneb, et 1998. aasta suplushooaja suplusvee kvaliteet ei olnud täielikult vastav direktiivi lisas kindlaksmääratud kohustuslikele väärtustele.

33      Ei ole vaidlustatud seda, et vaatamata komisjoni poolt tunnustatud suplusvee kvaliteedi teatavale paranemisele 1999. aasta suplushooajal, ei vastanud Portugali suplusvee kvaliteet siiski täielikult direktiivi lisas esitatud kohustuslikele väärtustele.

34      Mis puudutab meetmeid ja raskusi, millele Portugali valitsus on viidanud, siis tuleb rõhutada, et direktiivi artikli 4 lõige 1 paneb liikmesriikidele tulemuse saavutamise kohustuse selleks, et suplusvee kvaliteet vastaks direktiivi kohustuslikele väärtustele. Direktiiv ei võimalda väljaspool direktiivis ettenähtud erandeid liikmesriikidel selle kohustuse eiramise õigustamiseks tugineda erilistele asjaoludele (vt eelkõige 12. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑92/96: komisjon v. Hispaania, EKL 1998, lk I-505, punkt 28, ja 25. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑307/98: komisjon v. Belgia, EKL 2000, lk I-3933, punkt 49).

35      Portugali valitsus ei toetu ühelegi direktiivis ette nähtud erandile.

36      Järelikult on komisjoni esimene väide põhjendatud.

 Teine väide sisemaa supelrandade puuduliku tuvastamise kohta

 Poolte argumendid

37      Komisjon heidab Portugali ametiasutustele ette, et nad ei ole tuvastanud kõiki sisemaa supelrandu vastavalt direktiivi artikli 1 lõikele 2. Komisjon osutab sisemaa supelrandade väljaselgitatud arvu – 1998. aastal 26 supelranda – ja selles rakenduskavas, mille Portugali Vabariik on esitanud komisjoni ametnikele ühenduse rahastamise taotlemiseks, viidatud jõekallaste arvu – 91 jõekallast – vahelisele erinevusele.

38      Portugali valitsus väidab, et jõekallaste arenguprogrammi eesmärk oli sisealade varustamine uute puhkealade ja mänguplatsidega ning seetõttu käsitles see muu hulgas kahtlemata ka suplemiseks sobivaid kohti. Portugali valitsuse väidete kohaselt oli selle programmi eesmärk ühtlasi jõekallaste väljaarendamine looduskaitse ning maastikukujunduse seisukohast. Mitmed programmis käsitletud alad oleks looduslike tingimuste tõttu suplemiseks sobimatud.

39      Portugali valitsus väidab, et programmis käsitletud mageveekogusid, kus suplemine ei ole keelatud, ei kasuta palju suplejaid.

40      Portugali valitsus rõhutab, et dekreetseaduses nr 236/98 sätestatud suplejate arv päevas ei ole kriteerium, millest peab rangelt lähtuma. Tegemist on pigem näitliku arvuga, millega Portugali ametiasutused peavad arvestama põhjalikuma sanitaarse järelevalve sisseviimisel dekreetseaduses sätestatud tingimustel ning vastavalt direktiivi sätetele.

41      Kokkuvõtteks täpsustab Portugali valitsus, et direktiivi ülevõtva siseriikliku õiguse rakendamine viib järgmiste tulemusteni:

–        kui vesi on liigitatud suplusveeks ja vee kvaliteet ei kujuta endast ohtu tervishoiule, siis lubavad Portugali ametiasutused selgesõnaliselt supelda ning sellisel juhul käsitletakse neid supelrandu komisjonile esitatavas aastaaruandes suplusvee kvaliteedi kohta;

–        juhul kui vesi ei ole liigitatud suplusveeks, kuid seda kasutab traditsiooniliselt palju suplejaid, siis kontrollitakse suplusvee kvaliteeti arvestades direktiivis sätestatud näitajate ning proovide võtmise sagedusega; see vesi liigitatakse suplusveeks niipea, kui selle näitajate vastavus direktiivile on ilmnenud eelneva suplushooaja jooksul vähemalt ühe läbiviidud analüüsi tulemuste põhjal; kui kindlakstehtud väärtused ei ole vastavuses direktiivi näitajatega, siis keelatakse selgesõnaliselt supelda ning see vesi leiab käsitlemist aastaaruandes suplusvee kvaliteedi kohta vaid juhul, kui see liigitatakse suplusveeks.

42      Jõekallaste arenguprogrammi alade analüüsile tuginedes väidab komisjon, et sisemaa supelrandu kasutab päevas üldjuhul vähem suplejaid, kui Portugali ametiasutused on suplejate piirarvuks määranud. Seetõttu ei tee ametiasutused endiselt kindlaks kõiki sisemaa supelrandu.

 Euroopa Kohtu hinnang

43      Direktiivi artiklitest 3 ja 4 tulenevad liikmesriikide kohustused kehtivad kõigi supelrandade kohta.

44      Direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti b kohaselt on supelrand koht, kus esineb suplusvett. Sama artikli lõike 2 punktist a tuleneb, et suplusveeks liigitamine eeldab, et tegemist on veega, milles iga liikmesriigi pädevad asutused on selgesõnaliselt lubanud supelda või milles suplemine ei ole keelatud, ja mida traditsiooniliselt kasutab palju suplejaid.

45      Poolte vahel tekitab lahkarvamusi eelkõige niisuguste jõekallaste liigitamine, mille arv ületab supelrandadena määratletud alade arvu.

46      Oma argumentidega seab komisjon kaudselt kahtluse alla dekreetseaduse nr 236/98 vastavuse direktiivile selles osas, et mõistet „palju suplejaid” määratletakse suplushooajal umbes saja suplejana päevas.

47      Kohtueelse menetluse vältel ei heitnud komisjon Portugali Vabariigile ette direktiivi artikli 1 lõike 2 punkti b puudulikku ülevõtmist siseriiklikku õigusesse mõiste „palju suplejaid” osas. Komisjoni põhjendatud arvamus ja hagiavaldus peavad tuginema samadele põhjendustele ning fakti- ja õigusväidetele (vt 24. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C-237/90: komisjon v. Saksamaa, EKL 1992, lk I‑5973, punkt 20).

48      Seetõttu ei saa komisjon käesoleva menetluse käigus toetuda asjaolule, et jõekaldad, mida kasutab dekreetseadusega nr 236/98 sätestatud piirarvust vähem suplejaid ning kus suplemine ei ole selgesõnaliselt ei lubatud ega keelatud, ei ole tuvastatud supelrandadena direktiivi tähenduses.

49      Portugali valitsuse kirjadest ilmneb, et jõekaldaid ei liigitata suplusveeks senikaua, kuni nende näitajate vastavus ei ole kinnitust leidnud eelneva suplushooaja jooksul vähemalt ühe läbiviidud analüüsi käigus. Sellist tingimust direktiiv ette ei näe.

50      Komisjon ei ole samas väitnud, et selline tava kohalduks jõekallastele, kus vett kasutab palju suplejaid Portugali õigusnormides täpsustatud ulatuses.

51      Seega tuleb komisjoni teine väide tagasi lükata.

 Kolmas väide direktiivis ette nähtud proovide võtmise sageduse eiramise kohta

 Poolte argumendid

52      Direktiivi artikli 6 lõigete 1 ja 2 alusel heidab komisjon Portugali Vabariigile ette, et vaatamata sellele, et proovide võtmise sagedus on 100% nii magevee kui ka merevee supelrandades, võtab Portugali Vabariik proove vaid tuvastatud supelrandades. Eirates proovide võtmise sagedust sisemaa suplusvee puuduliku tuvastamise tõttu, rikub Portugali Vabariik artiklist 6 tulenevaid kohustusi.

53      Portugali valitsus heidab komisjonile ette asjaolu, et komisjon ei ole kohtueelse menetluse käigus ülalmärgitud argumendi, s.o suplusvee puuduliku tuvastamise alusel kordagi väitnud, et on eiratud proovide võtmise sagedust. Põhjendatud arvamus ja hagi peavad olema rajatud samadele fakti- ja õigusväidetele, vastasel korral on hagi vastuvõetamatu. Portugali valitsus heidab käesoleval juhul komisjonile ette kohtuvaidluse eseme muutmist, toetudes hagiavalduses argumentidele, mida ei esitatud kohtueelse menetluse käigus. Komisjon rikkus sellega tõsiselt kaitseõigust, mis on üks ühenduse õiguskorra peamistest põhimõtetest.

54      Komisjon viitab oma põhjendatud arvamuse punkti 11 alapunktile d, milles on märgitud, et „sellest tulenevalt rakendatakse jõekallaste veele direktiivi sätteid niivõrd, kuivõrd asjaolu, et suplemist ei julgustata, ei tähenda, et suplemine oleks keelatud, ning need rannad peavad olema tuvastatud suplusrandadena direktiivi artikli 1 lõike 2 punktide a ja b alusel. Järelikult ei vasta mainitud vesi direktiivis ettenähtud näitajatele.”

 Euroopa Kohtu hinnang

55      Kuna kolmas väide põhineb proovide võtmise sageduse eiramisel sisemaa suplusvee puuduliku tuvastamise tõttu ning kuna käesolevas kohtuotsuses on teine väide puuduliku tuvastamise kohta tagasi lükatud, siis ei saa kolmanda väitega nõustuda.

56      Kõiki eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et kuna Portugali Vabariik ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et suplusvee kvaliteet vastaks direktiivi artikli 3 alusel kindlaksmääratud kohustuslikele piirväärtustele, siis on Portugali Vabariik rikkunud nimetatud direktiivi artikli 4 lõikest 1 koostoimes artikliga 3 ja lisaga tulenevaid kohustusi.

57      Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

 Kohtukulud

58      Kodukorra artikli 69 lõike 3 alusel võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Kuna nii komisjoni kui ka Portugali Vabariigi nõuded on osaliselt rahuldamata jäetud, tuleb kohtukulud jätta kummagi poole enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS (teine koda)

otsustab:

1.      Kuna Portugali Vabariik ei võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et suplusvee kvaliteet vastaks nõukogu 8. detsembri 1975. aasta direktiivi 76/160/EMÜ suplusvee kvaliteedi kohta artikli 3 alusel kindlaksmääratud kohustuslikele piirväärtustele, siis on see liikmesriik rikkunud nimetatud direktiivi artikli 4 lõikest 1 koostoimes artikliga 3 ja lisaga tulenevaid kohustusi.

2.      Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

3.      Jätta kohtukulud poolte endi kanda.

Timmermans

Gulmann

Puissochet

Cunha Rodriques

Colneric

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 15. juulil 2004 Luxembourgis.

Kohtusekretär

Teise koja esimees

R. Grass

C. W. A. Timmermans

---

* Kohtumenetluse keel: portugali.