Raportöör: Nicola CAPUTO (IT/RENEW Europe), Campania maavalitsuse liige

POLIITIKASOOVITUSED

EUROOPA REGIOONIDE KOMITEE

Praegune olukord ja tulevased väljakutsed

1.

märgib, et ligikaudu 35 aastat on ühine põllumajanduspoliitika ja kahjulike sündmuste korral tagantjärele makstavad hüvitised aidanud kõrvaldada või leevendada paljude riskitegurite mõju Euroopa põllumajandustootjatele ja Euroopa Liidu maapiirkondade vastupanuvõimele. Seetõttu rõhutab komitee vajadust õigeaegsete hüvitussüsteemide järele põllukultuuridele ja kariloomadele tekitatud kahju korral, võttes täiel määral arvesse kogu majanduslikku mõju, sealhulgas kõrvalmõju tootmisvõimsusele;

2.

soovitab töötada välja kogu ELi hõlmavad suunised omandi- ja isikliku hüvitise kohta. Need peaksid sisaldama halduskohustuste ülekandmist avaliku sektori asutustele, tagades madalama kvalifikatsiooniga isikutele, kes elavad sageli vaesunud ja eraldatud piirkondades, võrdse juurdepääsu võimalustele;

3.

on seisukohal, et on aeg luua primaarsektoris uus avaliku sektori sekkumise paradigma, mis põhineb positiivsete välismõjude loomisel ja on üha enam seotud sekkumise territoriaalse, mitte valdkondliku mõõtmega. Seda on vaja, sest primaarsektoris põllumajandustootjatele pakutava kaitse tase on järk-järgult vähenenud. See muutus on hädavajalik, et tegeleda põllumajandustootjate kaitse taseme järk-järgulise vähenemisega, pöörates seejuures eritähelepanu mägipiirkondade, vähem arenenud piirkondade ja keskkonnasõbraliku ekstensiivse loomakasvatuse ainulaadsetele vajadustele. Komitee rõhutab, et mitmes ELi piirkonnas on põllumajandusettevõtete sulgemise suundumus kasvanud, millega kaasneb maa kasutamata jätmine ja kasutatava põllumajanduspinna vähenemine. See nähtus mõjutab eelkõige väikeseid põllumajandus- ja/või loomakasvatusettevõtteid, mis moodustavad ELi maapiirkondade sotsiaalse ja majandusliku selgroo ning on strateegilised piirkonna kaitsmiseks tõsiste suurte tulekahjude eest, elurikkuse säilitamiseks ja mullaerosiooni vähendamiseks;

4.

on veendunud, et keskne punkt, mida sageli alahinnatakse, on see, et ettevõtjatel, maa- ja äärepoolsetel piirkondadel ja elanikel tekivad uued vajadused ja uued raskused. Need on muu hulgas seotud rahvastikukao, ajude äravoolu, põllumajandussektoris toimuva põlvkondade vahetusega ning kindlasti stimuleerivad ja suunavad need järgmise ühise põllumajanduspoliitika reformi. Reformis tuleks võtta rohkem arvesse noori põllumajandustootjaid ja põllumajandusliku pereettevõtte mudeleid ning jätkuvalt suurendada põllumajandusliku toidutööstuse konkurentsivõimet. Uute raskuste ja vajaduste hulgas tuleb välja tuua ELi ja kolmandate riikide põllumajandustootjate vaheline tugev asümmeetria toiduohutusalastes õiguslikes kohustustes tarbijate ees. Selline olukord on ELi põllumajandustootjatele kaubavahetuses kahjulik ja võib piisavate jälgitavus- ja teabevahendite puudumisel põhjustada tõsiseid häireid toidusektoris, tarbijaid eksitavaid tavasid ja Euroopa põllumajandustootjate konkurentsivõime vähenemist. Komitee rõhutab, et oluline on pöörata selle reformi raames eritähelepanu mägipiirkondade, vähem arenenud piirkondade ja keskkonnasõbraliku ekstensiivse loomakasvatuse ainulaadsetele vajadustele;

5.

on seisukohal, et primaarsektoris on kutselise kalapüügi puhul vaja kiiresti asendada ja lammutada teatavad kalalaevad, täpsemalt väikesed puidust traalerid, sest enam ei ole spetsialiste, kes neid remondiksid, ega kindlustusandjaid, kes kindlustaksid neid vanu väikeseid puitlaevu nendega seonduvate riskide vastu. Riiklik sekkumine, mille eesmärk on ajakohastada väikeettevõtjate kalalaevastikku ja püügitegevust ning muuta need kestlikumaks, aitab luua toidualases primaarsektoris inimväärset sissetulekut;

6.

tuletab meelde, et Euroopa Parlament nõudis hiljuti (15. septembri 2022. aasta resolutsioonis 2022/2829 (RSP)) (1) ELi jõupingutuste intensiivistamist võitluses kliimamuutuste ja eelkõige nende tagajärgede vastu;

7.

märgib, et riskijuhtimine on jõudnud ühise põllumajanduspoliitika teemalisse Euroopa arutelusse alles viimastel aastakümnetel. ELi tasandil pöörati sellele õigusloomes tähelepanu ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamise nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 (2) heakskiitmisega. Määrusega anti liikmesriikidele esimest korda üldine võimalus kasutada osa otsetoetusteks eraldatud rahalistest vahenditest selleks, et aidata põllumajandustootjatel ligi pääseda kahte liiki kindlustuskattele: kindlustuspoliisidele ja ühisfondidele, millest kaetakse ebasoodsatest ilmastikutingimustest, taimehaigustest, loomahaigustest ja keskkonnajuhtumitest põhjustatud kahju tootmisele.

8.

on veendunud, et ELi põllumajandusmaastike säilitamisest ja kaitsmisest loobumine ning ELi põllumajandusmaastike mosaiik, mida kahjustab põllumajandustegevusest loobumine piirkondades, kus tulekahjude ja erosiooni oht on suurem, toob kaasa põllumajandusettevõtete tegevuse lõpetamise. Seeläbi süvenevad nimetatud ohud ja ka elurikkuse vähenemine veelgi. Seepärast on nende põllumajandusmaastike kaitsmine ja taaselustamine strateegiliselt vajalik;

9.

juhib tähelepanu Euroopa Regioonide Komitee hiljuti vastu võetud arvamusele „Kriisideks valmistumine ja kriisiohje: ELi ning tema piirkondade ja linnade vastupanuvõime tugevdamine“ (3). Arvamuse kohaselt peab Euroopa aegsasti valmistuma, reformima oma sekkumise struktuuri ja õigusakte, et tulla majanduslikult, sotsiaalselt ja poliitiliselt toime ettearvamatute ja intensiivsete kriisidega. Seepärast on praegustel rahvusvahelistel toiduainete turgudel turusuundumusi arvestades strateegiliselt väga oluline säilitada ELis toidualane sõltumatus ja mitte seda kaotada. Selleks on hädavajalik rakendada uusi meetmeid. Muu hulgas tuleb kasutada teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni tulemusi kohapeal toodetud kvaliteetse tervisliku toidu sektorite, turgude, nõudluse ja pakkumise jaoks;

10.

leiab, et praegune areng kliimamuutustes on nüüd struktuurne probleem. Sõjad ja epideemiad toovad küll kaasa kriise, ka tõsiseid kriise, kuid on juhuslikud ja ettearvamatud;

11.

rõhutab vajadust tegeleda kliimamuutustega, et tagada ELi põllumajandustootjate ja sisemaapiirkondade vastupanuvõime, kasutades selgelt määratletud avaliku sektori sekkumise paradigmat;

12.

kutsub üles koostama uut teoreetilist võrdlusmudelit, et töötada välja asjakohane lähenemisviis riskijuhtimisele seoses põllumajandussektori sissetulekuga ja ELi maapiirkondade vastupanuvõimega. Selleks võetaks kasutusele töövahendite kontseptsioon, kus erasektori meetmed ja vahendid võivad eksisteerida koos avaliku sektori meetmetega;

Poliitikaettepanek

13.

juhib tähelepanu asjaolule, et peamine väljakutse on kindlustada põllumajandustootjate, maa- ja äärepoolsete piirkondade majanduslik püsimajäämine. Tuleb tagada nende majanduslik vastupanuvõime katastroofilistele ilmastikunähtustele ja erakordsetele turukriisidele, mis mõjutavad üha sagedamini ja intensiivsemalt ELi põllumajandustootjate tootmis- ja majandussuutlikkust;

14.

on veendunud, et kui selleks väljakutseks ette ei valmistuta, kahjustaks see rohelise kokkuleppe ja strateegia „Talust taldrikule“ sisulist lähenemisviisi;

15.

on kindel, et kohe tuleb hakata arendama uut poliitikamudelit, mis tegeleks tõhusalt ELi põllumajandustootjate majandusliku kestlikkuse üldstsenaariumi muutustega nii ennetavalt kui ka tagantjärele. Kui seda ei tehta, tähendaks see ühise põllumajanduspoliitika keskkonnakaitse, maastiku, elurikkuse ja loomade heaoluga seotud eesmärkidest loobumist;

16.

kutsub üles süvendama arutelu ühise põllumajanduspoliitika võimalike parandusmeetmete üle, võttes arvesse sektori praegust tõsist kriisi. Seejuures peab komitee praeguses arutelus ELi eelarve läbivaatamise üle tegutsema põllumajanduspoliitikas tugevama ja autoriteetsema osalejana;

17.

palub Euroopa Komisjonil teha koostööd ja tagada maksimaalne paindlikkus, seda ka praeguse põllumajanduspoliitika ja juba olemasolevate vahendite raames, ning suurendada vahendeid, et reageerida kliimakriisidele. Kliimakriiside hulgas on ka ulatuslikud metsa- ja maastikupõlengud ning erakorralised üleujutused, mis kahjustavad just väiksemate põllumajandustootjate tootmisvõimsust. Komitee toetab tulevikus kliimakriisile reageerimise vahendite suuremat rolli, mida tuleks arutada ka dokumendis, milles kirjeldatakse strateegilist dialoogi ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle;

18.

arvestades kahju suurust, on vaja märkimisväärseid rahalisi vahendeid, et hüvitada taimede ja loomade kaotust ning taastada hävitatud taristu. Komitee palub komisjonil teha koostööd liikmesriikidega ja töötada välja kiireloomulised abimeetmed, et leevendada loodusõnnetuste tagajärgi nii palju kui võimalik. Võttes arvesse, et tõenäoline on selliste nähtuste kordumine, tuleks esmatähtsaks pidada põhjalikku arutelu asjakohaste ELi vahendite üle;

19.

kutsub Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamenti ja liikmesriike üles alustama viivitamatult tõsist ja põhjalikku arutelu 2027. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika raames vahendite üle, mis EL peaks põllumajandustootjatele kättesaadavaks tegema, et toetada neid konkreetselt, sobival viisil ja õigeaegselt loodusõnnetustest põhjustatud kahjude hüvitamisel. Need sündmused leiavad kahjuks aset üha sagedamini ja põhjustavad ulatuslikke katastroofe majanduses, sotsiaalses struktuuris ja põllumajanduslikus tootmises, seades ohtu toiduga kindlustatuse;

20.

soovib, et käesolev ettepanek, mis integreerib ettevalmistavasse etappi komitee kõigi fraktsioonide mureküsimused ja visioonid, aitaks radikaalselt muuta Euroopa põllumajandustootjatele kättesaadavaks tehtavaid vahendeid, et suurendada nende majanduslikku vastupanuvõimet;

21.

toonitab vajadust koostoime järele ühtekuuluvuspoliitikaga. Kõigepealt tuleb selgelt määratleda ELi konkreetsete piirkondade (omavalitsusüksuste) nõrgad kohad äärmuslike ilmastikunähtuste ja neist tulenevate majanduskriiside tagajärgede suhtes;

22.

teeb ettepaneku luua Euroopa süsteem nii süsteemset laadi äärmuslike ilmastikunähtuste (nt põuad ja üleujutused) kui ka põllumajandusettevõtete elujõulisusele avalduvate muude ohtude riski kaardistamiseks. Kaardistamine võiks täiendada Teadusuuringute Ühiskeskuse käimasolevat tööd kohalike ja piirkondlike nõrkuste tulemustabeliga;

23.

soovitab töötada ühisele põllumajanduspoliitikale eraldatud vahenditele lisaks välja täiesti uuendusliku paradigma, mis võimaldaks ELi põllumajandustootjate ja maapiirkondade vajadustele reageerida tõhusamalt ja kiiremini;

24.

on seisukohal, et uue paradigma kasutuselevõtt avaliku sektori olemasolevate rahaliste vahendite tõhusamaks ja õigeaegsemaks kasutamiseks tooks ELi põllumajandustootjate majanduslikule vastupanuvõimele otsest ja eksponentsiaalset kasu. See kaitseks eelkõige alasid ja metsi neis väga marginaalsetes piirkondades, mida iseloomustavad väikesed põllumajandusettevõtted, millest võidakse lihtsalt loobuda, kui neid ei kaitsta uute kliimastsenaariumide eest. Neis piirkondades on põllumajanduslike pereettevõtete olemasolu metsade seisundi ning elurikkuse säilitamisel äärmiselt oluline;

25.

tunnistab mägipiirkondade, vähem arenenud piirkondade ning traditsioonilise, keskkonnasõbraliku ekstensiivse loomakasvatuse olulist rolli elurikkuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamisel. Need piirkonnad annavad märkimisväärse panuse kultuuripärandisse ja kestlikesse tavadesse, mis on olulised ELi põllumajanduse pikaajalise vastupanuvõime seisukohast. Komitee nõuab seetõttu sihipäraseid poliitikameetmeid ja toetusmehhanisme, et lahendada konkreetseid probleeme, millega põllumajandustootjad nendes piirkondades kokku puutuvad, tagades keskkonnasäästlike traditsiooniliste põllumajandustavade säilitamise;

26.

leiab, et loomakasvatusega tegelevatel väikepõllumajandustootjatel, kes keskenduvad veisekasvatusele, on ikkagi raske leida tõhus juurdepääs ELi rahalistele vahenditele ja toetustele ning keeruline neid kasutada. Probleemid, mida tekitavad keerukad taotlusprotsessid, liigne bürokraatia ja ranged nõuded dokumentidele toovad kaasa madalama osalemismäära, edukate taotluste vähesuse ja vahendite väiksema kasutamise. ELi toetusele juurdepääsu lihtsustamine haldustakistuste minimeerimise ja kohaliku abi andmise kaudu võiks olukorda oluliselt parandada ja soodustada rahaliste vahendite paremat kasutamist kohalikus põllumajandussektoris;

27.

tuletab meelde, et põllumajanduslike pereettevõtete olemasolu soodustamiseks on lisaks otsestele tootmise ja riskijuhtimisega seotud meetmetele oluline, et maakogukondades, kus need ettevõtted asuvad, oleks tagatud minimaalne elukvaliteet. See hõlmab juurdepääsu sellistele põhiteenustele nagu haridus ja tervishoid, asjakohane telekommunikatsioonitaristu ning vaba aja veetmise ja kultuuriga seotud võimalused. Neid meetmeid elukvaliteedi parandamiseks piirkondades, kus rahvastikukao oht on suur, tuleks näha osana vajalikust uuest paradigmast ressursside kasutamisel;

28.

leiab samuti, et nii nagu põllumajandus on piirkondade elurikkuse säilitamisel otsustava tähtsusega, on ka kalandusel ja vesiviljelusel oluline roll merekeskkonna elurikkuse säilitamisel. Seetõttu on väga oluline ette näha ja toetada ka võimalikke kohandusstrateegiaid, et vähendada kliimamuutuste mõju kalavarudele. Lisaks on vesiviljeluse puhul vaja hinnata kliimamuutuste mõju, võttes arvesse tootmissüsteemide, kasutatavate tehnoloogiate, liikide, geograafilise asukoha ja piirkonna keskkonnaomaduste keerulist mitmekesisust;

29.

teeb ettepaneku võtta kasutusele riskijuhtimisvahendid eelkõige kalandus- ja vesiviljelusettevõtete majanduslikuks stabiliseerimiseks. Need vahendid oleksid suunatud innovatsioonile, sest seni kalandussektori kestlikkuse saavutamiseks kasutatud juhtimisvahendid on ebapiisavad;

30.

on seisukohal, et poliitilised prioriteedid peaksid olema järgmised: — tegeleda kliima- ja energiakriisidega ning nende sotsiaalse mõjuga kohalikele kogukondadele, piirkondadele ja muudele omavalitsusüksustele; — luua vastupanuvõimelised kogukonnad, kasutades ennetavat sekkumist vastavalt konkreetse piirkonna erivajadustele ja nende piirkondade nõrkade kohtade indeksile, sealhulgas töötades välja kliima-, keskkonna-, tervise- ja turukriiside hoiatussüsteemi; — tugevdada ELi territoriaalset ühtekuuluvust, tagades tõhusa integratsiooni äärealade ja linnakeskustele kõige lähemal asuvate piirkondade vahel. Igal piirkonnal peab olema oma autonoomia tegevusprioriteetide kindlaksmääramisel, kuid EL peab võtma vastutuse finantssüsteemi eest, mis suudab katastroofilistest ilmastikunähtustest ja ebatavalistest turutingimustest tulenevate suurte majandus- ja sotsiaalkriiside korral neid piirkondi tsentraalselt toetada;

31.

teeb ettepaneku võtta kasutusele riskijuhtimisvahendid, mille eesmärk on kaitsta ja hallata ELi põllumajandusmaastikke, mis on hääbumisohus ja mida mõjutavad äärmuslikud loodusnähtused, et stabiliseerida ja säilitada põllumajandustegevust. See aitab vältida nendes piirkondades põllumajandusest loobumist ning samuti elavdada vastupanuvõimelisi põllumajanduskogukondi nendes piirkondades ja edendada ELi tervislike toiduainete tarbimist;

Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine ja strateegiline tähtsus

32.

rõhutab, et riskijuhtimisel keskendub enamik ELi riike kindlustusvahenditele, mille tulemuslikkus on olnud kehv. Seetõttu kordab komitee oma pikaajalist seisukohta, et sissetuleku kaotuse kindlustusskeemid toovad kasu pigem kindlustusandjatele kui põllumajandustootjatele ning on maksumaksjate jaoks kulukad. Tuleks läbi viia Ameerika Ühendriikides ja Kanadas kehtestatud kindlustuskorra uuring ja hindamine;

33.

nendib, et viimase kolme aasta jooksul on tuhanded põllumajandustootjad lõpetanud oma tegevuse, sest ELis puudub tõhus ja toimiv turvavõrk, mis suudaks tõepoolest tagada põllumajandusettevõtjate sissetuleku kaitse ja seega põllumajandustootjate ja maapiirkondade elanike püsimajäämise. Põhjuseks on eelkõige kliimamuutused ja ka neist tulenevad turustsenaariumid, mida ei ole viimastel aastakümnetel varem esinenud;

34.

juhib tähelepanu sellele, et Teadusuuringute Ühiskeskuse analüüsi kohaselt ulatub katastroofidest tulenev kahju keskmiselt ligikaudu 8 miljardi euroni aastas. See hinnang peaks lähiaastatel suurenema, võttes arvesse kliimamuutuste mõju. Kliimamuutused muutuvad primaarsektori ja maapiirkondade seisukohast äärmiselt ohtlikuks just sagedasemate ja intensiivsemate katastroofide tõttu;

35.

toonitab, et seega ei ole käesoleva arvamuse eesmärk käsitleda riskijuhtimise sekkumissüsteemi, mis võeti ühises põllumajanduspoliitikas esimest korda kasutusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 (4) artiklitega 37–39;

36.

suunab tähelepanu asjaolule, et praegune kriisireservi mehhanism on isegi hiljuti (2023. aasta juunis) näidanud, et see ei suuda ELi põllumajandustootjaid ja piirkondi õigel ajal ja asjakohaselt aidata. Eraldatud rahalised vahendid moodustasid vähem kui 5 % põllumajandustootjatele ja piirkondadele tekitatud kahjust;

37.

tuletab meelde vajadust minna kaugemale, sest see lähenemisviis ei ole kliimamuutuste puhul asjakohane. See on üksnes rahaliste vahendite raiskamine, sest lahenduse ülesehitus on eesmärgi saavutamiseks ebapiisav;

38.

soovitab komisjonil kasutada kriisireservi vahendeid tõhusamalt, pidades silmas nüüd struktuurilisteks muutusteks peetavaid murrangulisi sündmusi. Komitee nõuab mehhanismi olemasolevate vahendite võimendamiseks, et pakkuda ELi põllumajandustootjatele ja maapiirkondadele konkreetseid ja tõhusaid lahendusi. Samuti nõuab komitee rahalisi vahendeid lisaks neile, mis on juba olemas, et suuta vastu astuda erakordsetele ilmastikutingimustele;

39.

on seisukohal, et olemasolevad vahendid (sealhulgas ühisfondid ja kriisifond) on hädas ressursside nappusega, ning peab seetõttu vajalikuks oluliselt suurendada nende eelarvereservi ning mitmekesistada olemasolevaid vahendeid;

40.

kutsub ELi institutsioone, liikmesriike ja piirkondi üles kaaluma uut lähenemisviisi riskijuhtimisele kui Euroopa põllumajanduse tuleviku jaoks otsustavat pöördepunkti. On aeg pakkuda asjakohaseid ja konkreetseid lahendusi, et aidata ettevõtjatel ületada raskusi, mis tulenevad nende praeguse tegutsemiskeskkonna muutumisest.

---

(1)  Euroopa Parlamendi 15. septembri 2022. aasta resolutsioon põua, tulekahjude ja muude äärmuslike ilmastikunähtuste tagajärgede kohta: suurem ELi panus kliimamuutuste vastasesse võitlusse (2022/2829(RSP)) (ELT C 125, 5.4.2023, lk 135), https://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-9-2022-0330_ET.html.

(2)  Nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT L 30, 31.1.2009, lk 16), https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32009R0073.

(3)  Euroopa Regioonide Komitee arvamus teemal „Kriisideks valmistumine ja kriisiohje: ELi ning tema piirkondade ja linnade vastupanuvõime tugevdamine“ (ELT C 257, 21.7.2023, lk 6).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 487).