27.7.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 225/127

—

väljendab rahulolu sellega, et Euroopa Sotsiaalfond säilitab struktuurifondi eripära ja jääb ELi ühtekuuluvuspoliitika kindlalt väljakujunenud osaks, selle asemel, et muutuda valdkondlikuks poliitikaks;

—

on siiski kahtleval seisukohal, kas see mõõdukas sotsiaalfondi vahendite suurendamine on piisav, et toetada sellele seatud kõrgeid eesmärke;

—

nõuab, et enim puudust kannatavatele inimestele suunatud toiduabile otsitaks viivitamatult asjakohasem õiguslik alus;

—

väljendab siiski muret selle pärast, et kui sotsiaalfond vastab täielikult Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidele, siis piiratakse ülesannet, mida sotsiaalfond peab aluslepingus sätestatu järgi ühtekuuluvuspoliitikas täitma (seoses maapiirkondade, tööstuse muutusi läbitegevate piirkondade, saarte, piiriüleste või mägipiirkondadega);

—

avaldab kahetsust, et ettepanekus ei räägita tööturul turvalisusega ühendatud paindlikkuse (turvaline paindlikkus) edendamisest, kuigi see on üks (seitsmes) Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuunistest;

—

kiidab seda, et vähemalt 20 % kõigist sotsiaalfondi vahenditest igas liikmesriigis eraldatakse temaatilise eesmärgi „sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse vastu võitlemine” saavutamiseks;

—

toetab taotletud temaatilist kontsentratsiooni, kuid ei poolda komisjoni valitud meetodit ja menetlust selle eesmärgi saavutamiseks ning sooviks rohkem paindlikkust;

—

on pettunud selles, et ei määruse ettepaneku artikli 6 sätetes partnerite kaasamise kohta ega põhjenduste punktis 9 viidata üldse kohalikele omavalitsustele, vaid piirdutakse üksnes sotsiaalpartnerite ja valitsusväliste organisatsioonide mainimisega;

—

väljendab imestust selle üle, et komisjoni ettepanekus ei nähta lisaks riikidevahelisele koostööle ette piiriülest ja piirkondadevahelist koostööd;

—

on rahul märkusega selle kohta, et strateegia „Euroopa 2020” elluviimiseks tuleb vältimatult „kaasata piirkondlikud ja kohalikud sidusrühmad” ning võimaluse kohta kasutada selle eesmärgi saavutamiseks piirkondlikke pakte, kuid pooldaks selle kasutuse laiendamist teistele fondidele.

Raportöör

Konstantinos SIMITSIS (EL/PES), Kavála linnapea

Viitedokument

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1081/2006”

COM(2011) 607 final – 2011/0268 (COD)

1.

väljendab rahulolu sellega, et Euroopa Sotsiaalfond (edaspidi sotsiaalfond), mis on asendamatu vahend tööhõive toetamisel, sotsiaalse kaasatuse edendamisel ja vaesuse vastu võitlemisel, säilitab ka pärast 2013. aastat struktuurifondi eripära ja jääb ELi ühtekuuluvuspoliitika kindlalt väljakujunenud osaks, selle asemel, et muutuda valdkondlikuks poliitikaks;

2.

toetab sotsiaalfondi meetmete põhiliste temaatiliste eesmärkide säilitamist, ümberkorraldamist ja laiendamist. Temaatilised eesmärgid jagunevad nelja kategooriasse ja igaüks neist on seotud mitme investeerimisprioriteediga;

3.

avaldab erilist heameelt „sotsiaalse kaasatuse edendamise ning vaesuse vastu võitlemise” esile tõstmise üle, millest on saanud sotsiaalfondi meetmete põhiline temaatiline eesmärk, arvestades, et sotsiaalkaitse on nüüd, mil tõsine majanduskriis on tabanud väga paljusid eurooplasi, hädavajalik;

4.

avaldab heameelt ettepaneku üle suurendada – olgugi et mõõdukalt – sotsiaalfondi eelarvet, mis küündib 84 miljardi euroni ja moodustab 25 % ühtekuuluvuspoliitika üldeelarvest programmitöö perioodil 2014–2020, samas kui praegusel programmitöö perioodil on see eelarve 75 miljardit eurot, mis moodustab 23 % üldeelarvest;

5.

on siiski kahtleval seisukohal, kas see mõõdukas sotsiaalfondi vahendite suurendamine on piisav, et toetada sellele seatud kõrgeid eesmärke, arvestades et eelarve suureneb tegelikult vähem kui esmapilgul tundub, sest sotsiaalfondi miinimumeelarve hõlmab 2,5 miljardit toiduabi enim puudust kannatajatele, mis on paigutatud ühisest põllumajanduspoliitikast ümber sotsiaalfondi;

6.

väljendab kahtlust, kas toiduabi enim puudust kannatavatele inimestele, mida komitee põhimõtteliselt kindlalt toetab, on hõlmatud ELi toimimise lepingu artiklis 162 loetletud eesmärkidega. Märgib lisaks selle, et toiduabi enim puudust kannatavatele inimestele ei ole mainitud Euroopa Sotsiaalfondi määruse põhiosas ega sekkumisvaldkondade all (konkreetselt artiklis 3 sätestatud toetuse kasutusala all). Komitee nõuab seetõttu, et enim puudust kannatavatele inimestele suunatud toiduabile otsitaks viivitamatult asjakohasem õiguslik alus;

7.

küsib, kas ühtekuuluvuspoliitikale üldisemalt ja konkreetsemalt sotsiaalfondile eraldatud vahenditele ei peaks seadma kõrgemaid sihte ajal, mil Euroopat on tabanud tõsine majanduskriis, millel on tohutud sotsiaalsed tagajärjed;

8.

avaldab kahetsust, et komisjon ei ole taaskord söandanud järgida Regioonide Komitee seisukohta selles, et edusammude mõõtmiseks võiks kasutada ka muid kriteeriume kui SKP, mis hõlmaksid majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnanäitajaid;

9.

kutsub komisjoni ja teisi kõnealuses valdkonnas pädevaid ELi organeid tegutsema selle nimel, et liikmesriikide kohta saaks kiiremini kasutada kõige värskemaid, 2009.–2011. aasta andmeid ning piirkondade kohta 2008.–2010. aasta andmeid, selle asemel, et kasutada 2007.–2009. aasta ja 2006.–2008. aasta andmeid, et erakordselt ebasoodsat majandusolukorda oleks võimalik täpsemalt kirjeldada ja et sotsiaalfond saaks vastata selle tagajärjel tekkinud suurenenud vajadustele. Õigluse huvides nõuab komitee, et vahendite eraldamise meetod tagaks igal juhul, et piirkondadel, kes on jätkuvalt hõlmatud lähenemise eesmärgiga, oleks tingimata õigus suuremale rahastamisele kui üleminekupiirkondade kategoorial;

10.

on vastu igasugusele ideele kehtestada makromajanduslikke tingimusklausleid, eriti sotsiaalfondile, arvestades et nende kohaldamisel karistataks omavalitsusi ja lõppkokkuvõttes fondist toetusesaajaid, kes määruse ettepaneku artikli 2 lõike 3 järgi on sellised ebasoodsas olukorras olevad inimesed „nagu pikaajalised töötud, puuetega inimesed, sisserändajad, rahvusvähemused, marginaliseeritud kogukonnad ja sotsiaalse tõrjutusega kokkupuutuvad inimesed”, samuti ettevõtted, sest keskvalitsustel võib riiklike reformikavade elluviimise raames võetud reformimiskohustusel olla võimalikke hilinemisi;

11.

on mures, et mõned komisjoni ettepaneku punktid, näiteks temaatilise kontsentratsiooniga seotud punktid, mis vähendavad võimalusi kohandada sotsiaalfondi meetmed vastavalt piirkondade vajadustele ja eripärale, võivad põhjustada probleeme seoses subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete rikkumisega;

12.

tuletab meelde, et aluslepingute kohaselt peab komisjon pidama kinni subsidiaarsuse põhimõttest, millele Regioonide Komitee pöörab erilist tähelepanu. Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklis 2 sätestatakse muu hulgas, et seadusandliku akti vastuvõtmise käigus toimuvatel konsultatsioonidel tuleb alati arvesse võtta „kavandatava meetme piirkondlikku ja kohalikku mõõdet”. Lisaks sätestatakse sama protokolli artiklis 5, et komisjon on kohustatud ettepanekuid asjakohaselt põhjendama. Kuna komisjoni kõnealuses ettepanekus mainitakse vaid tavapärases üldises ja ebamäärases sõnastuses, et sotsiaalfondi meetmed peavad olema tõhusad, siis ei saa öelda, et nimetatud tingimus on täidetud;

13.

täheldab, et kavandatud, oma olemuselt kohustuslikud sätted minimaalsete summade ja määrade ning temaatilise kontsentratsiooni ja rahvusvahelise koostöö piiramise kohta tekitavad ohu, et komisjoni roll muutub strateegilisest partnerist ja nõunikust kontrollijaks, kelle ülesanne on ainult kontrollida ja kinnitada, et liikmesriikide ja piirkondade programmid vastavad Euroopa tasandil kindlaks määratud kriteeriumitele, mis võivad olla väga kaugel liikmesriikide ja piirkondade vajadustest;

14.

toetab uue kategooria loomist üleminekupiirkondadele, mille SKP on 75–90 % ELi keskmisest, kuid ka seda, et sotsiaalfondist oleks õigus toetust saada kõikidel piirkondadel, sh neil, kes ei ole keskmiste statistiliste andmete järgi arengus maha jäänud, kuid kellel on siiski tihtipeale sotsiaalse ühtekuuluvusega probleeme, sest nendes esineb kohati vaeusust ja mahajäämust;

15.

leiab, et piirkondade uus liigitamissüsteem ei tohiks mingil juhul viia toetusesumma väga järsu languseni võrreldes käimasoleva programmitöö perioodiga ja kutsub üles võtma kaitsemeetmeid selleks, et 2014.–2020. aastal ei väheneks neile eraldatavad summad alla kahe kolmandiku sellest, mida nad said 2007.–2013. aastal;

16.

tervitab algatust seada prioriteediks sotsiaalfondi osaluse määr, kuid nõuab, et kehtestatav määr oleks madalam, et muuta see proportsionaalsemaks ning anda liikmesriikidele ja piirkondadel vajalik paindlikkus kavandamisel, mis peab toimuma kohalikele võimalustele ja probleemidele võimalikult lähedal;

17.

toetab seda, et sotsiaalfondi osaluse miinimummäärad piirkondade kategooriate kaupa oleksid soovituslikud, tänu millele oleks võimalik neid igale piirkonnale partnerluslepingu üle peetavate läbirääkimiste käigus kohandada;

18.

peab positiivseks, et Euroopa Liit tegutseb jätkuvalt selle nimel, et eri struktuurifondide, eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi meetmeid ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa 2020. aasta strateegia raames kooskõlastada ja järjepidevaks muuta, sest see tooks kaasa märkimisväärse koostoime;

19.

kiidab ühelt poolt püüdeid toetada sotsiaalpartnerite ja valitsusväliste organisatsioonide kaasamist sotsiaalfondi kavandamisse ja elluviimisse;

20.

juhib siiski tähelepanu sellele, et teiselt poolt on komisjonis levinud usaldamatus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suhtes ega kiida seda heaks, kuna kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on ja peavad jätkuvalt olema rakenduskavade kujundamisel ja elluviimisel põhiosalised;

21.

toetab juhtpõhimõtet siduda sotsiaalfondi ülesanded ja meetmed Euroopa 2020. aasta aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegiaga;

22.

väljendab siiski muret selle pärast, et kui sotsiaalfond vastab täielikult Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidele, siis piiratakse ülesannet, mida sotsiaalfond peab aluslepingus sätestatu järgi ühtekuuluvuspoliitikas täitma, ja eelkõige ülesannet toetada võimalikult järjekindlaid ja terviklikke programme, osutades nõuetekohast tähelepanu territoriaalsele mõõtmele;

23.

leiab, et sotsiaalfondi kohandamisel Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidega on tema põhiülesanne ELi toimimise lepingu artiklis 174 viidatud kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade (maapiirkonnad, tööstuse muutusi läbitegevad piirkonnad, kõige põhjapoolsemad piirkonnad, väga väikese rahvastikutihedusega piirkonnad, saared, piiriülesed või mägipiirkonnad) mahajäämuse vähendamine. Komitee väljendab taas muret, et sotsiaalfond muutub ühtekuuluvuspoliitika peamisest hoovast vahendiks, mis teenib ainult Euroopa 2020. aasta strateegia huve;

24.

taunib lisaks, et ELi toimimise lepingu artiklis 349 mainitud äärepoolseimate piirkondade erilise ja ainulaadse olukorraga ei arvestata piisavalt Euroopa Sotsiaalfondi kohandamisel strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega;

25.

kiidab ja toetab terviklikku ja järjepidevat käsitlust, mille järgi komisjon on otsustanud sotsiaalfondi kohaldamisala struktureerida. Sotsiaalfond peaks pakkuma aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu ühise strateegilise raamistiku fondide üldise määruse artiklis kindlaks määratud üheteistkümnest eesmärgist otsetoetust neljale temaatilisele eesmärgile ja kaudset toetust neljale eesmärgile. Need välja valitud temaatilised eesmärgid jagunevad omakorda 18 investeerimisprioriteediks;

26.

rõhutab, et nii aitab sotsiaalfond täita talle aluslepinguga pandud põhiülesannet „parandada töötajate tööhõivevõimalusi” ja suuta samal ajal vastata erakordselt ebasoodsas majandusolukorras tekkinud sotsiaalsetele vajadustele tänu sotsiaalse kaasatuse edendamisele ning vaesuse vastu võitlemisele, mida on investeerimisprioriteedina edendatud spetsiaalsete temaatiliste eesmärkide raames;

27.

avaldab kahetsust, et ettepanekus ei räägita tööturul turvalisusega ühendatud paindlikkuse (turvaline paindlikkus) edendamisest, kuigi see on üks (seitsmes) Euroopa 2020. aasta strateegia koondsuunistest;

28.

tunneb heameelt sellest, et ajal, mil avaliku sektori investeeringud nendesse valdkondadesse kipuvad vähenema, pakub sotsiaalfond eraldi toetust haridusele, teadusuuringutele ja tehnoloogilisele arengule, ja pooldab sotsiaalfondi avamist investeeringutele ainelisse kapitali, mis oleks seotud sotsiaalfondi eesmärkidega, näiteks hariduse infrastruktuuriga;

29.

soovitab lisada sotsiaalfondi määrusesse viide ebasoodsate loodusliku või demograafiliste tingimustega piirkondadele, nagu on Euroopa Regionaalarengu Fondi määruse ettepaneku artiklis 10;

30.

peab mitmete liikmesriikide, mille haridusstruktuurid nõuavad olulisel määral kohandamist, suuri demograafilisi muutusi silmas pidades vajalikuks pidada asjaomast valdkonda investeerimisprioriteetide kinnitamisel esmatähtsaks. Komitee eeldab, et demograafiliste arengute kontekstis peaksid investeeringud tagama püsivate haridusstruktuuride ja kvalifitseeritud personali säilimise ning olema kooskõlas ka artikli 3 lõike 1 punkti b alapunktiga iii;

31.

tunneb erilist heameelt selle üle, et mitmed investeerimisprioriteetide alla kuuluvad valdkonnad puutuvad otseselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse ja aitavad neil seega oma ülesannet täita. Samas on ka hädavajalik, et omavalitsustel oleks asjaomaste rakenduskavade kujundamisel ja elluviimisel otsustav roll;

32.

kutsub komisjoni üles selgitama paremini mõningaid investeerimisprioriteete, mis on teistest sisu poolest ebaselgemad, ning rõhutada rohkem ja seada vajaduse korral muid prioriteete, nt propageerida sotsiaalfondi meetmete territoriaalset mõõdet;

33.

toetab liikmesriikidele seatud kohustust tagada, et nende rakenduskavas määratletud strateegia ja tegevus on riiklikes reformikavades seatud ülesannete täitmisel järjepidev. Eesmärk on see, et nad aitaksid saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia põhieesmärke tööhõive, hariduse ja vaesuse vähendamise valdkonnas, sest kindel makromajanduslik keskkond on ühtekuuluvuspoliitikas optimaalsete tulemuste saavutamisel hädavajalik;

34.

märgib taas, et pakutud sõnastus („liikmesriigid tagavad, et rakenduskavades kirjeldatud strateegia ja tegevus on järjepidevad ja keskenduvad riiklikes reformikavades […] määratletud küsimustele”, kuigi kehtivas määruses palutakse, et liikmesriigid „toetaks” seda) suurendab ohtu, et sotsiaalfond muutub ühtekuuluvuspoliitika peamisest hoovast vahendiks, mis teenib ainult Euroopa 2020. aasta strateegia huve (vt eespool punktid 21–24);

35.

kiidab sätet, milles kehtestatakse seoses püüdega rahastamist kontsentreerida nõue, et vähemalt 20 % kõigist sotsiaalfondi vahenditest igas liikmesriigis eraldatakse temaatilise eesmärgi „sotsiaalse kaasatuse edendamine ning vaesuse vastu võitlemine” saavutamiseks;

36.

küsib, kas sellele eesmärgile kavandatud 20 % miinimummäär ehk kogu programmitöö perioodi ajal 16,8 miljardit eurot osutub tõhusaks, kui komisjon tunnistab ise ettepanekus, et vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus on umbes veerand eurooplastest ehk rohkem kui 113 miljonit inimest;

37.

toetab taotletud temaatilist kontsentratsiooni, kuid ei poolda komisjoni valitud meetodit ja menetlust selle eesmärgi saavutamiseks sotsiaalfondi määruse ettepaneku artikli 4 lõike 3 sätete alusel. Kui komisjon kohustab liikmesriike koondama iga rakenduskava olemasolevatest assigneeringutest väga suure osa (asjaomaste piirkondade kategooriast sõltuvalt 60-80 %) kuni neljale prioriteedile kõigist 18 võimalikust prioriteedist, siis on see vastuolus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, kuna nii ei pruugita suuta täita iga piirkonna enda vajadusi ja prioriteete;

38.

pooldaks rahastamise kontsentreerimisel hoopis sellist menetlust, kus igas rakenduskavas olemasolevate summade kontsentreerimiseks seataks väiksemad määrad kui need, mille komisjon välja pakkus, ja kus neli investeerimisprioriteeti oleks vaid soovituslik arv, mis oleks ELi piirmäär, mida võib rakenduskavade läbirääkimistel kuue prioriteedini tõsta, nii et kontsentratsioon teeniks ja täidaks asjakohaselt ka iga piirkonna vajadusi ja prioriteete;

39.

toetab põhimõtteliselt programmide ühiste väljundi- ja tulemusnäitajate süsteemi kasutuselevõtmist. Sel viisil antakse hoogu hilinenud katsetele ühtlustada Euroopa tasandil sotsiaalfondi meetmete tulemuste hindamise eeskirju ja aidatakse märkimisväärselt muuta järelvalvemenetlus usaldusväärsemaks, paremaks ja nähtavamaks;

40.

on siiski veendunud, et praeguses programmide tulemusnäitajate ühtlustamise varases järgus, mil muu hulgas ei ole komisjoni pakutud ühiseid näitajaid veel katsetatud ja kuna sotsiaalfondist rahastatud meetmete mõju on ka raskem mõõta kui teist tüüpi meetmete mõju, peaksid näitajad olema vaid soovituslikud, mitte kohustuslikud ja eelkõige ei tohiks neid siduda tulemustepõhise tingimuslikkusega;

41.

leiab seevastu, et vajadust parandada järelevalvemenetluse usaldusväärsust, kvaliteeti ja nähtavust saab täita, kui keskvalitsusele ja omavalitsustele jäetakse võimalus leppida omavahel kokku iga programmi konkreetsetes sisemistes tulemusnäitajates, mis peaksid põhinema kas osaliselt või täielikult komisjoni kavandatud ühistel väljundi- ja tulemusnäitajatel, kuid nende vastuvõtmisel võimaldataks vajalikku paindlikkust;

42.

on pettunud selles, et ei määruse ettepaneku artikli 6 sätetes partnerite kaasamise kohta ega põhjenduste punktis 9 viidata üldse kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, vaid piirdutakse üksnes sotsiaalpartnerite ja valitsusväliste organisatsioonide mainimisega. See annab tunnistust eespool nimetatud usaldamatusest kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suhtes;

43.

leiab, et kuna tegemist on partnerlusega, ei ole õige kõrvutada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi sotsiaal-majanduslike partneritega, kuna oma esindatavate kogukondade üldhuvi esindajatena vastutavad nad vastavalt liikmesriigi institutsioonilisele raamistikule ühtekuuluvuspoliitika projektide kooshaldamise ja -rahastamise eest;

44.

väljendab kahetsust, et kõnealuses sättes ei viidata selgesõnaliselt kõigile partneritele, kes on loetletud struktuurifondide üldsätteid käsitleva määruse ettepaneku artiklis 5 ning see viide tuleks seega lisada. Nimetatud artiklis tunnustatakse just vastupidi pädevaid kohalikke ja piirkondlike omavalitsusi koos sotsiaalpartnerite ja valitsusväliste organisatsioonidega riigiasutuste eelistatud partneritena ELi struktuurifondide, sh sotsiaalfondi programmide elluviimisel;

45.

on rahul sellega, et kõnealuses määruse ettepanekus ärgitatakse sotsiaalpartnereid ja valitsusväliseid organisatsioone osalema, tagades neile sotsiaalfondi vahenditest asjakohase summa tegevuseks, mille eesmärk on arendada oma suutlikkust programmide väljatöötamiseks ja elluviimiseks;

46.

on siiski selle poolt, et vastavalt edendataks ka väikeste kohalike omavalitsuste, näiteks väikeste maakogukondade osalemist sotsiaalfondi toetatavates meetmetes ja nendele ligipääsu, võttes sobivaid meetmeid nende suutlikkuse arendamiseks, ent ka toetades sotsiaalfondist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võrgustike moodustamist, et vahetada ELi tasandil kogemusi ühist huvi pakkuvatel teemadel, nagu noorte tööpuudus, elanikkonna vananemine, romade integreerimine jne;

47.

kiidab heaks sotsiaalfondi määruse ettepanekus sisalduvad sätted meeste ja naiste võrdõiguslikkuse ning kõigi inimeste võrdsete võimaluste, samuti puuetega inimeste takistusteta ligipääsu kohta mittediskrimineerimise põhimõtte integreerimise teel tingimusel, et nende sätetega suurendatakse püüdlusi igasuguse diskrimineerimise kaotamise nimel millele on osutatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 19. Eriti positiivne tõestus selles vallas tehtud edusammudest on see, et kõnealuses tekstis ei piirduta – nagu kehtivas määruses – liikmesriikide kohustusega tagada, et „rakenduskavades kirjeldatakse, kuidas meeste ja naiste võrdõiguslikkust ja võrdseid võimalusi edendatakse”, vaid kohustatakse neid edendama soolist võrdõiguslikkust ja võrdseid võimalusi peavoolustamise kaudu;

48.

peab positiivseks sotsiaalse innovatsiooni toetamist, kuna komitee on juba teinud olulisi algatusi selles valdkonnas, näiteks sotsiaalse innovatsiooni foorumi korraldamine 2011. aasta mais, ent peab siiski asjakohaseks, et sellega seoses mainitaks eraldi kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kellele tuleks anda võimalus osaleda koos liikmesriikidega sotsiaalse innovatsiooni teemade määratlemisel;

49.

toetab riikidevahelise koostöö jätkamist ja tugevdamist, et edendada üksteiselt õppimist ja seega suurendada sotsiaalfondi kaudu toetatava poliitika tõhusust;

50.

väljendab imestust selle üle, et komisjoni ettepanekus ei nähta lisaks riikidevahelisele koostööle ette piirkondadevahelist koostööd, nagu seda tehakse kehtivas määruses, eriti kuna pärast ELi algatuse EQUAL (2000-2006) lõppemist on riikidevaheline koostöö nõrgenenud ja teatud riikide vahel koguni peatunud;

51.

lükkab üleliigsena tagasi piirava sätte, mille alusel võivad liikmesriigid valida riikidevahelise koostöö teemad üksnes loetelust, mille esitab komisjon ja mida toetab sotsiaalfondi komitee, ning teeb ettepaneku säte välja jätta;

52.

hindab eriti toetust, mis on kavas suunata kogukondlikult juhitavatele kohaliku arengu strateegiatele, territoriaalsetele paktidele ning tööhõive, hariduse ja sotsiaalse kaasamise kohalikele algatustele, aga ka integreeritud territoriaalsetele investeeringutele, mis pakuvad olulise võimaluse võtta arvesse piirkondade eripära, ning taotleb nende sätete laiendamist teistele struktuurifondidele ja tegevuspoliitikatele;

53.

on rahul märkusega selle kohta, et strateegia „Euroopa 2020” elluviimiseks tuleb vältimatult „kaasata piirkondlikud ja kohalikud sidusrühmad” ning võimaluse kohta kasutada selle eesmärgi saavutamiseks piirkondlikke pakte;

54.

tuletab siinkohal meelde komitee varasemaid seisukohavõtte, milles toetatakse piirkondlike paktide kasutamist strateegia „Euroopa 2020” elluviimiseks või ühtekuuluvuspoliitika raames võimalusena, mille abil sõlmida ametlikult partnerluslepinguid partnerlusest allapoole jääval tasandil;

55.

kiidab rõõmuga heaks viite vältimatule täiendavusele, mis peab valitsema ERFi ja ESFi meetmete vahel juhul, kui ESFist toetatakse säästva linnaarengu strateegiaid. Paljudel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oli sageli raske või koguni võimatu rahastada integreeritud linnaarengu meetmeid ESFi ja ERFi kombineerimise teel, kuna nende suhtes kehtisid äärmiselt erinevad halduseeskirjad, neid juhtisid eri haldusasutused ja nende ajakavad olid kooskõlastamata;

56.

taotleb samas meetme laiendamist ka maapiirkondade integreeritud arengu strateegiatele. Nimelt oleks väga kasulik, kui ESFi ja ERFi rahastamist oleks võimalik kombineerida võitluseks äärmise vaesuse probleemiga maapiirkondades, näiteks seoses romade laagritega Kesk- ja Ida-Euroopas;

57.

hindab positiivseks komisjoni pakutud lihtsustamismeetmeid ja täpsemalt abikõlblikkuse eeskirjade arvu vähendamist, mille eesmärk on lihtsustada väiksemate abisaajate ja meetmete ligipääsu sotsiaalfondi toetusele; mitterahalise panuse käsitlemist abikõlblike kuludena; üldiste toetuste ulatuslikumat kasutamist; lihtsustatud kuluvalikuid, näiteks kindlasummalised rahastamised, muutes nende kasutamise kohustuslikuks alla 50 000 euro jäävate väiksemate algatuste puhul. Need meetmed koos ELi finantsmääruse läbivaatamise raames esitatud meetmetega vähendavad kahtlemata toetusesaajate ja haldusasutuste halduskoormust ja on eriti tervitavad mitmete väikeste meetmete puhul tööhõive- ja sotsiaalsektoris, kus investeeringud on pigem mittemateriaalsed kui materiaalsed. Praegusel hetkel võib halduskoormus nende meetmete puhul olla niivõrd ebaproportsionaalne, et see kaotab kõik eelised, mis kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused sellest saada võiksid, ja võib pärssida nende soovi esitada sotsiaalfondi projektide taotlusi;

58.

on sellegipoolest veendunud, et lihtsustamise osas on veel arenguruumi, kui võetakse vastu teisigi meetmeid, nagu need, mida arutati sotsiaalfondi komitee ajutises töörühmas, mis käsitles sotsiaalfondi tulevikku. Muu hulgas tehti ettepanek kohandada kaasrahastamise eeskirju teatud prioriteetsete telgedega, keskendudes eelkõige väiksematele projektidele, või luua tõhusam toetuste maksmise süsteem (kasutada eelrahastamist süstemaatilisemalt);

59.

toetab sotsiaalfondi projektide toetuseks kavandatud uuenduslikke rahastamisvahendeid (näiteks riskijagamiskavad, aktsiate ja võlakirjade tagatisfondid, haldusfondid ja laenufondid) ja samuti konkreetset viidet „poliitikavaldkonna põhistele garantiidele”, mille abil soovitakse parandada avaliku ja erasektori asutuste ligipääsu kapitaliturule nii riigi kui ka piirkonna tasandil;

60.

palub komisjonil lisada sellesse valikusse käibefondid mikrolaenude andmise jaoks, samuti nn sotsiaalsed projektivõlakirjad innovaatilise vahendina, mida arutati sotsiaalse innovatsiooni foorumil, või nn kodanike projektivõlakirjad, mis pakuti välja komitee arvamuste eelnõudes ELi eelarve läbivaatamise kohta ja uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta pärast 2013. aastat.

1.

Artikli pealkirja osas vt eespool märkus artikli 1 kohta.

2.

Selleks et rõhutada ühtekuuluvuspoliitika alla kuuluvat territoriaalset mõõdet ja kooskõlastada piirkondlikud probleemid strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega, pakub komitee välja lisada mõiste „eelkõige”, mis rõhutab suuniste ja soovituste kohustuslikkust ESFi tegevuskavadele.

3.

Viide „rahvusvähemustele” sotsiaalfondi toetusesaajate hulgas on üllatav. Rahvusvähemuste määratlemine eraldi kategooriana võib paljudes liikmesriikides põhjustada tõsiseid rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse probleeme.

1.

Vt eespool punktis 48 esitatud poliitilised soovitused.

2.

See on ristviide ELi sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programmi käsitleva määruse ettepaneku artiklile 8, mille kohta koostas Regioonide Komitee eraldi arvamuse (CdR 335/2011, raportöör: Enrico Rossi (IT/PES)), mis võeti vastu 3. mail 2012.

1.

Vt eespool punktides 49-51 esitatud poliitilised soovitused.

2.

Esialgne sõnastus ei taga Euroopa sotsiaalfondi raames tehtava riikidevahelise koostöö vastavust Euroopa territoriaalses koostöös ette nähtud riikidevahelise koostööga.

3.

Territoriaalsel koostööl on kolm erinevat mõõdet: piiriülene, riikide- ja piirkondadevaheline koostöö.

1.

Vt eespool punktis 57 esitatud poliitilised soovitused.

2.

Uue sõnastusega soovitakse tagada vajalik paindlikkus ESF rahaliste vahendite eraldamise raames.