29.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 141/55

—

teeb ettepaneku, et direktiivis nõutaks liikmesriikidel lisada säte, millega kohustatakse (mitte ainult ei julgustataks) elektri- ja elektroonikaseadmete tootjaid disainima oma tooteid selliselt, et neid oleks võimalik kergesti parandada, lahti võtta, uuesti kasutada ja korduskasutusse suunata. Vastavusskeemides võetav tasu peaks olema seega seotud konkreetse toote korduskasutuse või ringlussevõtu võimalusega;

—

kutsub üles kohaldama kogumismäära igale toote kategooriale eraldi ning soovitab arvutada eesmärk välja elektri- ja elektroonikaseadmete keskmise olelusringi alusel; liikmesriikide meetmed peaksid kaitsma selle eest, et väikeste elektri- ja elektroonikaseadmete romusid ei lisataks sorteerimata jäätmete hulka;

—

ärgitab tooma selgelt ja arusaadavalt esile tootjatele kehtestatud kohustuse kanda elektri- ja elektroonikaseadmete romude kogumise ja kogumiskohtadega seotud kulusid. Tootja vastutuse laiendamine kodumajapidamiste elektroonikaromude lahuskogumise kuludele peaks olema kohustuslik, et tagada finantsvastutuse osas suurem ühtlus ning ühtsed turutingimused ELis.

—

soovitab kehtestada kooskõlas jäätmehierarhiaga eraldi eesmärk saavutada korduskasutamise määr 5 %. See võiks aidata vähendada praegust tõrksust kasutada uuesti korduskasutamisele suunatud seadmeid ning tagada kvaliteetsete seadmete uuesti rakendamine;

—

ärgitab võtma toote hinnas arvesse kogukulu, mis on seotud ohtlikke aineid sisaldavate elektri- ja elektroonikaseadmete romude kõrvaldamisega inimtervisele või keskkonnale ohutul viisil; avaldab kahetsust, et teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramist elektri- ja elektroonikaseadmetes käsitleva direktiivi IV lisas esitatud loetelusse ei ole lisatud uusi aineid;

—

kutsub üles pöörama palju suuremat tähelepanu keskkonnaalase hariduse rollile, sealhulgas teavituskampaaniatele. Kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleks toetada selliste meetmete väljatöötamisel ja elluviimisel, mis võivad olla väga olulised tarbijate käitumise kujundamiseks.

Raportöör

:

Jerzy ZAJÀKAŁA (Poola, UEN-EA), Łubianka linnapea

1.

kinnitab, et elektri- ja elektroonikaseadmete romude hea haldamisega seotud küsimuste adekvaatne reguleerimine on oluline, kuna need avaldavad märkimisväärset mõju keskkonnale ja tervisele;

2.

rõhutab, et enamikes liikmesriikides vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ühenduse jäätmehalduse poliitika elluviimise eest. Nad koostavad kavad, annavad välja jäätmekogumise ja -käitluse lubasid ning haldavad vastavaid süsteeme. Seega peaks neil olema jäätmehaldusega seotud uute lähenemisviiside ja ettepanekute väljatöötamisel keskne roll;

3.

tunneb heameelt, et Euroopa Komisjon tegi algatuse direktiivide uuesti sõnastamiseks ning et komisjoni kavas võetakse suurel määral arvesse Regioonide Komisjoni varasemas, 2000. aasta arvamuses esitatud ettepanekuid. Kõnealuses arvamuses kutsus komitee üles vähendama turu sidusrühmadele ja haldusasutustele kehtestatud põhjendamatuid kulusid ja bürokraatiat, suurendama tõhusust ning eelkõige piirama kiiresti kasvava jäätmeringluse keskkonnamõju;

4.

kinnitab, et ühenduse keskkonnapoliitika toetub põhimõttele, et saastaja peab maksma. Sellest põhimõttest otseselt tulenev tootja vastutus on jäätmehalduse oluline põhimõte ja elektri- ja elektroonikaseadmete romude direktiivi nurgakivi;

5.

juhib tähelepanu sellele, et elektri- ja elektroonikaseadmete romude direktiivi ülevõtmine riiklikesse õigusaktidesse on hilinenud, mistõttu kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ei saa õigeaegselt selgeid juhiseid sätete korrektseks rakendamiseks;

6.

taotleb, et uue elektri- ja elektroonikaseadmete romude direktiiviga tagataks, et vastavusskeemides sätestataks asjaomastele kohalikele või piirkondlikele omavalitsustele asjakohane ja järjepidev kompensatsioon iga rahalise või haldusliku koormuse jaoks, mida direktiivi rakendamine aja jooksul nõuab;

7.

on seisukohal, et neid kahte direktiivi tuleks võimaluse korral käsitleda paralleelselt ning samuti otseses seoses teiste antud probleeme käsitlevate ELi eeskirjadega, kuna vaid selline lähenemine võimaldab neid probleeme asjakohaselt käsitleda;

8.

loodab, et kõik jäätmete olelusringis osalejad (tootjad, tarnijad, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused) jõuavad ühisele seisukohale selles küsimuses, milline on iga osaleja vastutus elektri- ja elektroonikaseadmete romude kogumisel kodumajapidamistest. Praegune olukord, mida iseloomustavad liikmeriikide eri lähenemisviisid, toob kaasa osalejate kulude põhjendamatu erinevuse, mis omakorda moonutab konkurentsieeskirju. Komitee on siiski nõus, et kogumise meetodid võivad piirkonniti erineda vastavalt kohalikele tingimustele ja asjaoludele;

9.

kinnitab, et direktiivide uuestisõnastamine on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Võttes arvesse, et elektri- ja elektroonikaseadmete ning nende romude mõju tervisele ja keskkonnale on piiriülene – nagu on seda ka kaupade vaba liikumine turul, – on kõnealuse teema reguleerimiseks sobiv ühenduse tasand. Liikmesriikide individuaalsed algatused võivad viia keskkonnakaitse vähenemiseni ja tekitada probleeme siseturul, näiteks tõstes sätete järgimisest tulenevaid kulusid tootjatele ja tarbijatele;

10.

tõdeb, et ohtlike ainete piiramise direktiivi eesmärk on suurendada sidusust ja koostoimet teiste antud valdkonna õigusaktidega samade toodete kohta ja eelkõige määrusega REACH. Kohaldamisala ja määratluste selgitamine, jõustamisega seotud ühtlustatud klauslite lisamine ning piiranguid puudutavate erandite tegemise mehhanismi parandamine lisab tekstile õiguskindlust;

11.

rõhutab, et direktiivide kohaldamisala ühtlustamine elektri- ja elektroonikaromude direktiivi artiklis 2 ning määratlused sama direktiivi artiklis 3 on asjakohased. Arusaadavad sätted, mis on kooskõlas ELi kõnealuse valdkonna olemasolevate ettekirjutustega, aitavad parandada õigusakti selgust ja piirata halduskulusid;

12.

täheldab positiivseid aspekte elektri- ja elektroonikaseadmete tootjate registreerimissüsteemi ühtlustamises, ent märgib siiski, et mõned liikmesriigid võtsid praeguse registreerimissüsteemi kasutusele alles nelja viimase aasta jooksul ja märkimisväärsete kuludega. Enne tootjate uue registreerimissüsteemi kehtestamist tuleks kontrollida selle tõhusust. Komitee märgib samas, et ka tulevikus tuleks säilitada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste aruandlusnõue;

13.

on rahul, et liikmesriikidele kehtestatakse minimaalsed järelevalvenõuded ning elektri- ja elektroonikaseadmete romude transpordi miinimumnõuded, mis aitavad kaasa direktiivi elluviimisele. Samuti palub komitee liikmesriikidel jälgida, et asjaomastele asutustele oleksid nende õigussätete rakendamiseks tagatud piisavad rahalised vahendid, sealhulgas toetus õigusakti rakendamise eest vastutava personali koolitamiseks. Lisaks tuleks minimaalsete järelevalvenõuete väljatöötamisse kaasata IMPELi võrgustik (1);

14.

juhib tähelepanu asjaolule, et puuduvad täpsed ettekirjutused selle kohta, kuidas kontrollida ja veenduda, et kollektiivsetes ja individuaalsetes süsteemides järgitakse neile esitatud nõudmisi. Samuti puuduvad ettekirjutused üksikute tootjate finantskohustuste täitmise kohta kõnealuse direktiivi alusel;

15.

väljendab kahetsust, et uuestisõnastamise käigus ei pööratud piisavalt tähelepanu sellele, et arendada ringlussevõetud või korduskasutuses toodete üle-euroopalisi turge. Seda saaks edendada nõudlust reguleerivate vahendite abil (nt keskkonnasäästlikud riigihanked, stiimulid ringlussevõetud materjalide ostmiseks, nt toormaterjalide maksustamise kaudu juhul, kui on olemas ringlussevõetud alternatiivid). Kahtlemata aitaks selline lähenemisviis vähendada elektri- ja elektroonikaseadmete romude hulka ning taastada kodanike usku elektroonikaromude asjakohasesse käitlemisse;

16.

kutsub üles pöörama palju suuremat tähelepanu keskkonnaalase hariduse rollile. See hõlmaks elanikkonna kõigile vanuserühmadele suunatud ning kohalike tingimuste ja tarbimistavadega kohandatud teavituskampaaniaid. Nimetatud meetmete hea toimimine on tarbijate käitumise kujundamiseks väga oluline. Kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleks toetada nende meetmete väljatöötamisel ja elluviimisel;

17.

kutsub ELi ja liikmesriike üles käivitama ja toetama teadusuuringuid, mille eesmärk on korduskasutuses toodete ja nende osade tõhus haldamine ning toimivate meetodite otsimine kodanike teavitamiseks keskkonnasäästlikust käitumisest;

18.

teeb ettepaneku, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid meetmeid tarbijate teavitamise parandamiseks ja edendaksid heade tavade vahetamist ELi riikide vahel ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

19.

peab väga oluliseks, et elektri- ja elektroonikaseadmete taaskasutamise kord ei toimiks seadmete väärtuse alusel;

20.

toonitab, et vaja on teha selget vahet selliste toodete taaskasutamisel, mida ei saa veel jäätmeteks pidada (ning mida ei tohiks lugeda taotletavate eesmärkide alla kuuluvaks), ning selliste toodete taaskasutamise vahel, mida võib juba jäätmeteks pidada, nt kohalike omavalitsuste hallatavatest kogumiskeskustest pärit romud. Komitee juhib tähelepanu sellele, et romude kogumiskohtadesse jäetud elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete seisukorda on raske kontrollida ning mõnede kulunud seadmete puhul oleks asjakohasem pigem ringlussevõtt kui taaskasutus;

21.

tunneb heameelt, et direktiivi kohaldamisala on täpsustatud ning ohtlike ainete piiramise direktiivi lisades on selgelt välja toodud, milliste elektri- ja elektroonikaseadmete kategooriate ja tüüpide kohta see kehtib. Komitee märgib siiski, et probleeme võib tekkida kaheotstarbeliste toodete kategoriseerimisega. Komitee soovib, et selle kategooria tooted määratletaks kodumajapidamistest pärinevate elektri- ja elektroonikaseadmetena. Sellist tüüpi kategoriseerimise tulemusel võivad tekkida olukorrad, kus kulud kantakse ebaõiglaselt üle teistele osalistele ning kodumajapidamistest pärinevate elektri- ja elektroonikaseadmete romude jaoks ettenähtud rahastust vähendatakse. Kategoriseerimine tagaks ka suurema selguse ja kindluse tootjate jaoks;

22.

teeb ettepaneku, et direktiivis soovitataks liikmesriikidel lisada säte, millega mitte ainult ei julgustata, vaid kohustatakse elektri- ja elektroonikaseadmete tootjaid disainima oma tooteid selliselt, et neid oleks võimalik kergesti parandada, lahti võtta, uuesti kasutada ja korduskasutusse suunata, aidates seeläbi vähendada prügilatesse või jäätmepõletusjaamadesse saadetavate kasutatud seadmete hulka. Selles valdkonnas tasub kaaluda võimalust luua stiimulite süsteem, mille kaudu premeeritaks tootjaid, kui nad ületavad teatud kategooria toodete korduskasutamise kohta kehtestatud määra;

23.

soovib osutada kogumismäära rakendamise probleemile kollektiivsetes süsteemides. Kui kogumismäära rakendatakse (kollektiivsele) süsteemile kui tervikule (kõigile seadmetele), nagu Euroopa Komisjon on kavandanud, võib see kaasa tuua soovimatuid tagajärgi. Sel juhul on tõenäoline, et vastavusskeemides keskendutakse pigem raskeseadmetele (mis raskendavad kõige enam voolu) kui väga väikese kaaluga seadmetele. Tuleb vältida olukorda, kus kõnealuse kogumismäära kaudu luuakse mehhanism, mis keskendub üksnes raskeseadmetele ja mitte suure keskkonnamõjuga seadmetele. Selle saavutamiseks tuleb vähemalt kogumismäära kohaldada igale toote kategooriale eraldi;

24.

leiab, et elektri- ja elektroonikaseadmete romude kogumise sihttaseme arvutamismudeli muutmine on samm õiges suunas. Kui siiani põhines see kilode arvestusel elaniku kohta, siis edaspidi arvutatakse seda protsendimäärana turule viidud seadmete keskmisest kaalust. Samas ei võeta keskmise määra arvutamiseks kavandatud kaheaastase perioodi puhul arvesse teatud tüüpi elektri- ja elektroonikaseadmete tegelikku olelusringi, mis on tihti palju pikem kui kaks aastat. Komitee täheldab samuti, et olelusringi pikenemine vähendab jäätmeprobleemi, mis peaks kallutama tarbijate ostuotsust kauakestvamate seadmete suunas;

25.

soovitab samuti arvutada eesmärk välja elektri- ja elektroonikaseadmete keskmise olelusringi alusel, mitte viimasel kahel aastal müüdud uute toodete arvu alusel. Valitud kahe-aastane periood tundub meelevaldsena ja võib tuua kaasa soovimatuid keskkonnamõjusid, kuna eri seadmete olelusringid erinevad märkimisväärselt;

26.

on mures, et eesmärk põhineb endiselt kaalul, mis ei peegelda toodete keskkonnamõju ja rõhutab, et tarbijaid on keeruline ärgitada andma taaskasutusse väikesemõõdulisi elektri- ja elektroonikaseadmeid. Komitee täheldab, et enamjaolt visatakse need linna prügikonteineritesse ja sealtkaudu jõuavad need prügilatesse. Komitee kutsub seega üles võtma väikesemõõdulisi seadmeid arvesse direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud nõudes;

27.

rõhutab, et „saastaja maksab” põhimõte tähendab seda, et elektri- ja elektroonikaseadmete romude haldamise kulud peaks kandma tarbijad elektri- ja elektroonikaseadmete tootjate kaudu, mitte maksumaksjad peamiselt kohalike omavalitsuste kaudu. See tähendab seega, et elektri- ja elektroonikaseadmete tootjad vastutavad elektri- ja elektroonikaseadmete romude kogumise, haldamise ja käitlemise kulude ning teabekulude ja kohandatud tootekujunduse eest. Tootja vastutuse põhimõte loob aluse heale ja selgele koostööle tootjate ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel direktiivi eesmärkide saavutamiseks;

28.

märgib elektri- ja elektroonikaseadmete tootjate (2) muret selle üle, et kuigi neid peetakse õigustatult vastutavaks kogumiseesmärkide saavutamise eest, on nende võime nimetatud protsessile piiratud, eelkõige seoses kogumispunktide ligipääsetavuse ja tarbijate toodetud jäätmete hulgaga. Direktiivi artikli 7 lõikes 1 märgitakse asjakohaselt, et lõppkokkuvõttes vastutavad kogumismäära saavutamise eest tootjad. Sellegipoolest soovib komitee juhtida tähelepanu järgmistele vajadustele:

29.

teeb ettepaneku, et tootja vastutuse laiendamine kodumajapidamiste elektri- ja elektroonikaseadmete romude lahuskogumise kuludele ei oleks vabatahtlik, vaid kohustuslik;

30.

on rahul, et artikli 11 lõikes 1 määratletud miinimumeesmärke on tõstetud 5 % võrra ja et neid kohaldatakse nüüdsest ka meditsiiniseadmetele. Komitee soovitab kehtestada kooskõlas jäätmehierarhiaga eraldi eesmärk saavutada korduskasutamise määr 5 %. See võiks aidata vähendada praegust tõrksust kasutada uuesti korduskasutamisele suunatud seadmeid ning tagada kvaliteetsete seadmete uuesti rakendamine;

31.

märgib, et B2C-seadmete tootjad on vähe või üldse mitte huvitatud oma seadmete korduvkasutamisele ärgitamisest. Seetõttu korduvkasutust ei toimu. Korduvkasutuse eesmärkide lisamine ringlussevõtu eesmärgi alla seda olukorda ei muuda. Tootjad püüavad sihtmärgini jõuda vaid ringlussevõtu kaudu ning jätavad kõrvale korduvkasutuse võimalused. Ent korduvkasutuse organisatsioonide kogemus näitab, et kõigist äravisatud elektri- ja elektroonikaseadmetest on 20–30 % veel täiesti toimivad või vajavad toimimiseks vaid väikesi parandusi. Komitee suhtub jäätmehierarhiasse väga tõsiselt ning pooldab tervikseadmete korduvkasutuse soodustamist. Seetõttu soovitab komitee seada tervikseadmete korduvkasutusele eraldi eesmärk;

32.

märgib, et praeguse direktiivi mõnes sättes kehtestatud paindlikkus ning kohustuste ja vastutuse ebaselge määratlus liikmesriikide õigusaktides on mitmel juhul põhjustanud kohalikele omavalitsustele ebaproportsionaalset haldus- ja finantskoormat. Kulud, mida peaksid direktiivi kohaselt kandma tootjad, kannavad lõpuks kohalikud omavalitsused, sest neil on tavaliselt seadusest tulenev vastutus jäätmekogumise eest ning nad peavad sekkuma, kui tootjapoolsed jäätmete tagasivõtusüsteemid ei tööta nõuetekohaselt. Komitee leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ei peaks vastutama elektri- ja elektroonikaseadmete romude õigusaktide puudustest tulenevate tagajärgede eest;

33.

väljendab oma muret endiselt väga ulatusliku saastatuse üle, mis tuleneb elektri- ja elektroonikaseadmetes kasutatud ohtlikest ainetest ja materjalidest. Lisaks sellele, et nimetatud toodete valmistamisel kasutatakse paljusid ohtlikke aineid ja materjale, tekib nende ringlussevõtul ja kasutuselt võetavate seadmete käitlemisel teisi kahjulikke aineid, näiteks dioksiine ja furaane;

34.

märgib, et vaja on tegutseda, et katkestada seos majanduskasvu ja jäätmete hulga suurenemise vahel, seda eelkõige ohtlikke aineid sisaldavate jäätmete osas. Komitee rõhutab, et ühiskond ei peaks tasuma täiendavaid makse ohtlikke aineid sisaldavate jäätmete haldamise eest. Seda tüüpi ainete kasutamine elektri- ja elektroonikaseadmetes tuleneb tootjate (ja selliseid tooteid ELi-välistest riikidest importivate tarnijate) vabatahtlikust otsusest. Seetõttu oleks asjakohane, et toote hinnas võetaks arvesse kogukulu, mis on seotud ohtlikke aineid sisaldavate elektri- ja elektroonikaseadmete romude kõrvaldamisega inimtervisele või keskkonnale ohutul viisil;

35.

kiidab heaks otsuse tõsta keelatud ainete ja nende ainete maksimaalsete kontsentratsioonimäärade loetelu ümber direktiivi lisasse. Sellegipoolest avaldab komitee kahetsust, et loetelusse ei ole lisatud aineid, mille keelamise kohta on IV lisas ettepanek tehtud. See märkus puudutab eelkõige heksabromotsüklododekaani (HBCDD), bis(2-etüülheksüül)ftalaadi (DEPH), butüülbensüülftalaadi (BBP) ja dibutüülftalaadi (DBP) kasutamist mis tahes elektri- ja elektroonikaseadmetes;

36.

kutsub üles koostama analüüsi argumentide kohta, mille järgi tuleks kemikaalimäärus REACH teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramist elektri- ja elektroonikaseadmetes käsitleva direktiivi kaudu täiel määral ellu viia või jätta nimetatud direktiiv ka edaspidi REACHi protsessi täienduseks, kusjuures direktiivis esitataks konkreetsem ajakava, et teavitada äsja avastatud ohtlikest kemikaalidest, mis tuleks asendada turvalisemate aseainetega;

37.

tunneb heameelt, et iga nelja aasta tagant toimuv erandite läbivaatamine asendatakse korraga, mille kohaselt tagatakse erandid maksimaalselt neljaks aastaks ning neid on võimalik taotluse alusel pikendada. Eesmärk on toetada jõupingutusi ainete asendamiseks ja asetada tõestamiskohustus riigiasutustelt taotlust esitavale tootjale või tarnijale;

38.

kutsub komisjoni üles sätestama viivitamatult erandite tegemise täpsed eeskirjad, kuna majanduslikele sidusrühmadele on vaja tagada õiguskindlus ja määratleda, kuidas uusi kriteeriume rakendatakse artikli 5 lõike 1 punktis b esitatud sotsiaalmajanduslike mõjude ja kasu põhjal erandite tegemise ja nende läbivaatamise raames;

39.

peab artiklites 6 ja 8 sisalduvaid sätteid selgeteks ja sidusateks ning täheldab, et normidele mittevastavate toodete arvu vähendamine ühtlustatud ja rangema turujärelevalve abil on kulutõhus vahend direktiivist keskkonnale tõusva tulu suurendamiseks.