5.6.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 140/136

(1)

Euroopa Ühenduse poolt nõukogu otsusega 94/69/EÜ (3) heakskiidetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni lõppeesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerumine atmosfääris tasemeni, mis väldiks inimtegevusest tulenevaid ohtlikke häireid kliimasüsteemis.

(2)

Ühendus on seisukohal, mida hiljuti väljendas eelkõige Euroopa Ülemkogu 2007. aasta märtsis, et kõnealuse eesmärgi saavutamiseks ei tohiks maailma maapinna aastase keskmise temperatuuri tõus võrreldes industriaalse ajajärgu eelse temperatuuriga ületada 2 °C, mis tähendab, et ülemaailmseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid tuleks aastaks 2050 vähendada vähemalt 50 % võrra alla 1990. aasta taseme. Kõnealuse otsusega hõlmatud ühenduse kasvuhoonegaaside heitkogused peaksid ka pärast 2020. aastat jätkuvalt vähenema osana ühenduse jõupingutustest aidata saavutada kõnealust ülemaailmset heitkoguste vähendamise eesmärki. Arenenud riigid, sealhulgas ELi liikmesriigid, peaksid jätkuvalt näitama eeskuju, võttes ühiselt kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2020. aastaks suurusjärgus 30 % võrreldes 1990. aastaga. Samamoodi tuleks toimida, et vähendada ühiselt 2050. aastaks heitkoguseid 60–80 % võrreldes 1990. aastaga. Kõik majandusharud, kaasa arvatud rahvusvaheline meretransport ja lennundus, peaksid heitkoguste vähendamisele kaasa aitama. Lennundus aitab kõnealusele vähendamisele kaasa, liitudes ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemiga (edaspidi „ühenduse kauplemissüsteem”). Kui 31. detsembriks 2011 ei ole liikmesriigid heaks kiitnud rahvusvahelist lepingut, mis kaasaks rahvusvahelisest meretranspordist tekkivad heitkogused lepingu heitkoguste vähendamise eesmärkidesse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni raames, või kui ühendus ei ole ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames sellist lepingut heaks kiitnud, peaks komisjon tegema ettepaneku kaasata rahvusvahelisest meretranspordist tekkivad heitkogused ühenduse heitkoguste vähendamise kohustusse, et ettepanekus sisalduv õigusakt jõustuks 2013. aastaks. Selline ettepanek peaks piirama mis tahes kahjulikku mõju ühenduse konkurentsivõimele, võttes samas arvesse võimalikku kasu keskkonnale.

(3)

Et saavutada kõnealune eesmärk, kinnitas Euroopa Ülemkogu 2007. aasta märtsis ühenduse eesmärgi vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2020. aastaks 30 % võrra võrreldes 1990. aastaga, mis on ELi panus 2012. aasta järgset perioodi käsitlevasse ülemaailmsesse ja laiaulatuslikku kokkuleppesse, eeldusel et teised arenenud riigid võtavad endale võrreldavaid heitkoguste vähendamise kohustusi ning majanduslikult enamarenenud arengumaad panustavad piisavalt vastavalt oma kohustustele ja võimalustele.

(4)

Euroopa Ülemkogu rõhutas 2007. aasta märtsis ühenduse otsustavust muuta Euroopa äärmiselt energiatõhusaks ja väikeste kasvuhoonegaaside heitkogustega majanduseks, ning otsustas, et kuni 2012. aasta järgset perioodi käsitleva ülemaailmse ja laiaulatusliku kokkuleppe sõlmimiseni ja ilma, et see muudaks ühenduse positsiooni rahvusvahelistel läbirääkimistel, kohustub ühendus kindlalt ja sõltumatult vähendama 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 20 % võrra võrreldes 1990. aastaga.

(5)

Energiatõhususe parandamine on liikmesriikide jaoks otsustava tähtsusega, et täita käesoleva otsuse kohaseid nõudeid. Seetõttu peaks komisjon tähelepanelikult jälgima edusamme, mida tehakse eesmärgi – vähendada energiatarbimist 2020. aastaks 20 % võrra – saavutamiseks, ning tegema ettepanekuid lisameetmete võtmiseks, kui edusammud ei ole piisavad.

(6)

Direktiiviga 2003/87/EÜ (4) loodi ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem, mis hõlmab teatavaid majandusharusid. Selleks et saavutada kulutõhusalt eesmärk vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 20 % võrra võrreldes 1990. aastaga, peaksid kõik majandusharud heitkoguste vähendamisele kaasa aitama. Liikmesriigid peaksid rakendama täiendavaid poliitikaid ja võtma lisameetmeid, et piirata kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mille tekkeallikaid direktiiv 2003/87/EÜ ei hõlma.

(7)

Tuleks kindlaks määrata iga liikmesriigi jõupingutused seoses riigi selliste kasvuhoonegaaside heitkoguste tasemega 2005. aastal, mida hõlmab käesolev otsus, ja mida on kohandatud, et arvata välja heitkogused, mis pärinevad käitistest, mis olid olemas 2005. aastal, kuid mis kaasati ühenduse kauplemissüsteemi ajavahemikul 2006–2012. Aastane saastekvoot, väljendatuna süsinikdioksiidi ekvivalendina tonnides, aastateks 2013–2020 tuleks määrata kindlaks läbivaadatud ja tõendatud andmete alusel.

(8)

Liikmesriikide jõupingutused heitkoguste vähendamiseks peaksid põhinema liikmesriikidevahelise solidaarsuse põhimõttel ja vajadusel kogu ühendust hõlmava säästva majanduskasvu järele, võttes arvesse liikmesriikide suhtelist SKPd elaniku kohta. Liikmesriikidel, kellel on praegu suhteliselt madal SKP elaniku kohta ja seega kõrged ootused SKP kasvu suhtes, tuleks lubada suurendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid võrreldes 2005. aastaga, kuid nad peaksid kõnealust kasvuhoonegaaside heitkoguste kasvu piirama, et aidata kaasa ühenduse sõltumatule kohustusele kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel. Liikmesriigid, kellel on praegu suhteliselt kõrge SKP elaniku kohta, peaksid vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid võrreldes 2005. aastaga.

(9)

Selleks et tagada jõupingutuste õiglane jaotus liikmesriikide vahel ühenduse sõltumatu kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohustuse täitmisele kaasaaitamisel, ei tohiks üheltki liikmesriigilt nõuda kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist 2020. aastaks rohkem kui 20 % võrreldes 2005. aasta tasemega ning ühelgi liikmesriigil ei tohiks lubada suurendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2020. aastal rohkem kui 20 % võrreldes 2005. aasta tasemega. Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine peaks toimuma ajavahemikul 2013–2020. Liikmesriigil peaks olema õigus kanda järgmisest aastast üle kogus, mis vastab kuni 5 % tema aastasest saastekvoodist. Kui liikmesriigi heitkogused jäävad alla osutatud aastast saastekvooti, peaks liikmesriik saama kanda oma piirmäära ületavad heitkoguste vähendamised üle järgmistesse aastatesse.

(10)

Vahendina erinevuste ühtlustamiseks heitkoguste vähendamisel liikmesriikidele tekkivates kuludes – võimaldades suuremat geograafilist paindlikkust, ja suurendamaks samal ajal ühenduse kogupanuse üldist kulutõhusust, peaks liikmesriikidel olema võimalik osa neile eraldatud aastastest saastekvootidest üle kanda teistele liikmesriikidele. Selliste ülekannete läbipaistvus tagataks komisjoni teavitamisega ja iga ülekande registreerimisega mõlema asjaomase liikmesriigi registris. Neid ülekandeid võib teostada viisil, mis on mõlemale poolele sobiv, sealhulgas enampakkumine, agendilepingu alusel tegutsevate turuvahendajate kasutamine või kahepoolsed kokkulepped.

(11)

Liidus tuleks kasvuhoonegaaside heitkoguseid märkimisväärselt vähendada. Projektitegevusest saadud heitkoguste vähendamise ühikute kasutamist tuleks piirata nii, et see täiendaks siseriiklikke meetmeid. Liit on endiselt pühendunud puhta arengu mehhanismi jätkuvale täiustamisele, püüdes seda teha asjakohaste rahvusvaheliste protsesside kaudu. Oluline on, et projektitegevusest saadud heitkoguste vähendamise ühikud, mida liikmesriigid kasutavad, kajastaksid tegelikku, tõendatud, täiendavat ja püsivat heitkoguste vähendamist ning oleksid selgelt kasulikud säästva arengu mõttes ega omaks märkimisväärset kahjulikku keskkonna- või sotsiaalset mõju. Liikmesriigid peaksid andma aru ka kvaliteedikriteeriumidest, mida nad kohaldavad kõnealuste heitkoguste vähendamise ühikute kasutamiseks.

(12)

Selleks et võimaldada liikmesriikidel oma kohustusi paindlikult täita ning et edendada säästvat arengut kolmandates riikides, eelkõige arengumaades, ning pakkuda investoritele kindlustunnet, peaks ühendus jätkuvalt tunnustama teatavat hulka kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise projektidest kolmandates riikides saadud heitkoguste vähendamise ühikuid enne tulevase rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu sõlmimist (edaspidi „rahvusvaheline kliimamuutuste leping”). Liikmesriigid peaksid tagama, et nende poliitika kõnealuste ühikute ostmisel soodustaks projektide õiglast geograafilist jaotust, eelkõige vähim arenenud riikidest ja arenevatest väikestest saareriikidest ostetavate tõendatud heitkoguste vähendamise ühikute (THVd) osakaalu suurendamise abil, ja aitaks kaasa rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu sõlmimisele.

(13)

Liikmesriigid peaksid seega saama kasutada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikuid, mis on antud ajavahemikul 2008–2012 vähendatud heitkoguste eest ning mis on kõnealusel ajavahemikul ühenduse kauplemissüsteemis kasutatavad. Samuti peaksid liikmesriigid saama kasutada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikuid, mis antakse pärast ajavahemikku 2008–2012 vähendatavate heitkoguste eest ja mis tulenevad ajavahemikul 2008–2012 registreeritud projektidest ning olid ühenduse kauplemissüsteemis sel ajavahemikul kasutatavad.

(14)

Vähim arenenud riikides on puhta arengu mehhanismi projekte väga vähe ellu viidud. Võttes arvesse, et ühendus toetab puhta arengu mehhanismi projektide õiglast jaotust, sealhulgas komisjoni ülemaailmse kliimamuutuste liidu kaudu, nagu on täpsustatud komisjoni 18. septembri 2007. aasta teatises „Ülemaailmse kliimamuutuste liidu loomine Euroopa Liidu ja kliimamuutustest enim mõjutatud vaeste arengumaade vahel”, on asjakohane anda selgust selliste heitkoguste vähendamise ühikute vastuvõetavuse suhtes, mis on saadud vähim arenenud riikides pärast ajavahemikku 2008–2012 alustatud projektidest ja mis tulenevad ühenduse kauplemissüsteemis ajavahemikul 2008–2012 kasutatavatest projektitüüpidest. Seda tuleks lubada kuni 2020. aastani või kuni ühendusega asjakohase lepingu sõlmimiseni, sõltuvalt kumb neist on varasem.

(15)

Selleks et suurendada liikmesriikide jaoks paindlikkust ja edendada säästvat arengut arengumaades, peaks liikmesriikidel olema võimalik, tuginedes ühenduse ja kolmandate riikide vahel sõlmitud lepingutele, kasutada projektidest saadavaid täiendavaid heitkoguste vähendamise ühikuid. Ilma rahvusvahelise kliimamuutuste lepinguta, mis sätestaks arenenud riikidele määratava koguse, ei saa ühisrakendusprojekte pärast 2012. aastat jätkata. Sellistest projektidest tulenevaid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikuid tuleks siiski jätkuvalt tunnustada kolmandate riikidega sõlmitud lepingute alusel.

(16)

On oluline, et liikmesriigid saaksid puhta arengu mehhanismi projektidest saadud heitkoguste vähendamise ühikuid jätkuvalt kasutada, et kindlustada kõnealustele ühikutele turg pärast 2012. aastat. Selleks et aidata kindlustada kõnealust turgu ning tagada ühenduses kasvuhoonegaaside heitkoguste edasine vähendamine ja seega hõlbustada selliste ühenduse eesmärkide saavutamist, mis on seotud taastuvenergia, energiatõhususe, energia varustuskindluse, innovatsiooni ja konkurentsivõimega, tehakse ettepanek lubada kuni rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu sõlmimiseni liikmesriikidel kasutada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise projektitegevustest kolmandates riikides või teistes liikmesriikides saadud heitkoguste vähendamise ühikuid igal aastal kuni 3 % ulatuses iga liikmesriigi 2005. aasta kasvuhoonegaaside heitkogustest, mida direktiiv 2003/87/EÜ ei hõlma. Liikmesriikidel peaks olema lubatud kanda kõnealuse koguse kasutamata osa üle teistele liikmesriikidele. Teatud liikmesriikidel, kellel on vastavalt käesolevale otsusele kuni 5 % suurune heitkoguste negatiivne või positiivne piirmäär, peaks olema lisaks eespool osutatud ühikutele igal aastal lubatud kasutada lisaühikuid vähim arenenud riikide ja arenevate väikeste saareriikide projektidest kuni 1 % ulatuses nende 2005. aasta kontrollitud heitkogustest, kui nad täidavad ühe käesolevas otsuses sätestatud neljast tingimusest.

(17)

Käesolev otsus ei tohiks piirata rangemate siseriiklike eesmärkide püstitamist. Kui liikmesriigid piiravad käesoleva otsusega hõlmatud kasvuhoonegaaside heitkoguseid suuremas ulatuses, kui on ette nähtud käesolevas otsuses, et täita rangemat eesmärki, ei tuleks käesolevas otsuses kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikute kasutamisele kehtestatud piirangut kohaldada täiendava heitkoguste vähendamise suhtes, mis on vajalik siseriikliku eesmärgi saavutamiseks.

(18)

Siseriiklike eesmärkide saavutamise kulutõhususe suurendamiseks, eelkõige ambitsioonikate eesmärkidega liikmesriikide puhul, võivad liikmesriigid kasutada heitkoguste vähendamise ühikuid, mis on saadud direktiivi 2003/87/EÜ artiklis 24a määratletud ühenduse tasandi projektidest.

(19)

Pärast rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu sõlmimist peaksid liikmesriigid heitkoguste vähendamise ühikuid vastu võtma üksnes riikidelt, kes on kõnealuse lepingu ratifitseerinud, järgides sealjuures ühist lähenemisviisi.

(20)

Asjaolu, et mõnes käesoleva otsuse sättes viidatakse rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu heakskiitmisele ühenduse poolt, ei piira nimetatud lepingu sõlmimist ka liikmesriikide poolt.

(21)

Pärast rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu heakskiitmist 2012. aastale järgnevaks ajavahemikuks ning kõnealuses lepingus sätestatu kohaselt peaksid ühendus ja selle liikmesriigid osalema lepingu ratifitseerinud arengumaade kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise selliste meetmete rahastamises, mis on mõõdetavad, avalikustatavad, kontrollitavad ja riiklikult asjakohased, eesmärgiga piirata maailma maapinna aastase keskmise temperatuuri tõusu 2 °C-ni võrreldes industriaalse ajajärgu eelse tasemega.

(22)

Pärast rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu heakskiitmist 2012. aastale järgnevaks ajavahemikuks ning kõnealuses lepingus sätestatu kohaselt peaksid ühendus ja selle liikmesriigid osalema sellise abi rahastamises, mida antakse lepingu ratifitseerinud arengumaadele, eelkõige kogukondadele ja riikidele, keda kliimamuutused kõige rohkem ohustavad, eesmärgiga toetada neid muutustega kohanemisel ja ohu vähendamise strateegiates.

(23)

Kui ühendus ei ole rahvusvahelist kliimamuutuste lepingut 31. detsembriks 2010 heaks kiitnud, peaks komisjon tegema ettepaneku maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsandusega seonduvate kasvuhoonegaaside heitkoguste ja nende neeldajates sidumise lisamise kohta ühenduse heitkoguste vähendamise kohustuse hulka, kooskõlas ühtlustatud korraga, tuginedes seejuures ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames tehtud tööle, ja tagama maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse panuse osas järjepidevuse ning keskkonnaalase terviklikkuse, samuti nõuetekohase seire ja täpse arvestuse, eesmärgiga jõustada ettepanekus sisalduv õigusakt 2013. aastast. Komisjon peaks hindama, kas jõupingutuste jagunemist üksikute liikmesriikide vahel tuleks sellele vastavalt kohandada.

(24)

Käesoleva otsuse kohaste kohustuste täitmise edusamme tuleks igal aastal hinnata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta otsuse nr 280/2004/EÜ (ühenduse kasvuhoonegaaside heitmete järelevalve ja Kyoto protokolli rakendamise süsteemi kohta) (5) kohaselt esitatud aruannete alusel. Iga kahe aasta tagant tuleks hinnata kavandatud edusamme ning 2016. aastal tuleks läbi viia käesoleva otsuse rakendamise täielik hindamine.

(25)

Direktiivi 2003/87/EÜ reguleerimisala muutmisel tuleks vastavalt muuta ka käesoleva otsusega hõlmatud kasvuhoonegaaside heitkoguste maksimumkoguseid.

(26)

Pärast seda, kui ühendus on rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu heaks kiitnud, tuleks liikmesriikide heitkoguste piiranguid kohandada, et täita kõnealuses lepingus sätestatud ühenduse kohustust kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, võttes arvesse liikmesriikidevahelise solidaarsuse põhimõtet ja vajadust kogu ühendust hõlmava säästva majanduskasvu järele. Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise projektidest kolmandates riikides saadud heitkoguste vähendamise ühikuid, mida iga liikmesriik saab kasutada, tuleks suurendada kuni poole võrra käesoleva otsuse kohasest heitkoguste täiendavast vähendamisest.

(27)

Otsusega nr 280/2004/EÜ ette nähtud registrite ja direktiiviga 2003/87/EÜ määratud põhihaldaja ülesanne peaks olema kõigi käesoleva otsuse rakendamiseks vajalike tehingute täpse töötlemise ning arvestuse tagamine.

(28)

Kuna ühenduse võetud heitkoguste vähendamise kohustus paneb ülesandeid liikmesriikide keskvalitsuste kõrval ka liikmesriikide kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning muudele kohalikele ja piirkondlikele toetusfoorumitele ja organisatsioonidele, peaksid liikmesriigid tagama oma keskasutuste ja eri tasandi kohalike ametiasutuste koostöö.

(29)

Lisaks üksikutele liikmesriikidele, keskvalitsustele ning kohalikele ja piirkondlikele organisatsioonidele ja ametiasutustele tuleks ühenduse võetud heitkoguste vähendamise kohustuse täitmisele kaasaaitamisse kaasata ka turuosalised (koos kodumajapidamiste ja üksiktarbijatega), sõltumata neile omistatavast kasvuhoonegaaside heitkoguste määrast.

(30)

Liikmesriigid peaksid tagama uute uuenduslike tehnoloogiate kasutamise rahastamise, et võimaldada tööstusettevõtjatel luua uusi töökohti, tõstes seega konkurentsivõimet ja edendades Lissaboni strateegias sõnastatud eesmärkide saavutamist.

(31)

Kuna taastuvenergiaallikatest saadava energia tootmise kasv on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel ülioluline, peaksid liikmesriigid püüdma seda teha Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ (taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta) (6) raames.

(32)

Käesoleva otsuse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (7).

(33)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus määrata kindlaks aastased saastekvoodid ajavahemikuks 2013–2020 (väljendatuna süsinikdioksiidi ekvivalendina tonnides), määrata kindlaks üksikasjad, mis lihtsustaks liikmesriikide saastekvootide ülekandeid ja suurendaks kõnealuste ülekannete läbipaistvust, ning võtta vastu meetmed registrite ja põhihaldajaga seonduvate sätete rakendamiseks. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva otsuse vähemolulisi sätteid, täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(34)

Kuna käesoleva otsuse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning otsuse ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

1)

„kasvuhoonegaaside heitkogused” – süsinikdioksiidi (CO2), metaani (CH4), dilämmastikoksiidi (N2O), fluorosüsivesinike (HFC), perfluorosüsivesinike (PFC) ja väävelheksafluoriidi (SF6) heitkogused, mis pärinevad I lisas loetletud kategooriatest, väljendatuna süsinikdioksiidi ekvivalendina tonnides, mis on kindlaks määratud vastavalt otsusele nr 280/2004/EÜ, välja arvatud kasvuhoonegaaside heitkogused, mis on hõlmatud direktiiviga 2003/87/EÜ;

2)

„aastane saastekvoot” – aastane maksimaalne lubatud kasvuhoonegaaside heitkogus aastatel 2013–2002 vastavalt artikli 3 lõikele 2.

a)

tõendatud heitkoguste vähendamise ühikud (THV) ja heitkoguste vähendamise ühikud (HVÜ), vastavalt direktiivis 2003/87/EÜ sätestatule, mis on väljastatud kuni 31. detsembrini 2012 toimunud heitkoguste vähendamise eest ning mis olid ühenduse kauplemissüsteemis kasutatavad ajavahemikus 2008–2012;

b)

THVd ja HVÜd, mis väljastatakse alates 1. jaanuarist 2013 toimunud heitkoguste vähendamiste eest, mis tulenevad enne 2013. aastat registreeritud projektidest ning mis olid ühenduse kauplemissüsteemis kasutatavad ajavahemikus 2008–2012;

c)

THVd, mis on väljastatud vähim arenenud riikides teostatud heitkoguste vähendamise projektide eest ja mis olid ühenduse kauplemissüsteemis kasutatavad ajavahemikus 2008–2012, seni kuni kõnealused riigid on ratifitseerinud ühendusega asjakohase lepingu, või aastani 2020, sõltuvalt kumb neist on varasem;

d)

ajutised THVd (aTHVd) või pikaajalised THVd (pTHVd), mis on saadud metsastamise ja metsade uuendamise projektidest eeldusel, et kui liikmesriik on kasutanud aTHVsid või pTHVsid oma kohustuste täitmiseks nõukogu otsuse 2002/358/EÜ (8) raames ajavahemikus 2008–2012, kohustub liikmesriik jätkama kõnealuste ühikute asendamist aTHVde, pTHVde või muude Kyoto protokolli raames kehtivate ühikutega, enne aTHVde või pTHVde kehtivusaja lõppemist; samuti kohustub liikmesriik jätkama käesoleva otsuse raames kasutatavate aTHVde ja pTHVde asendamist aTHVde, pTHVde või muude ühikutega, mis on kasutatavad kõnealuste kohustuste täitmiseks enne aTHVde või pTHVde kehtivusaja lõppemist. Kui asendamine toimub aTHVde või pTHVde kasutamise teel, asendavad liikmesriigid jätkuvalt ka kõnealused aTHVd või pTHVd enne nende aegumistähtaega, kuni need asendatakse piiramatu kehtivusajaga ühikutega.

a)

kogu paketi otsesed kulud ületavad ELi kliimamuutuste ja taastuvenergia 2020. aasta eesmärkide rakendusmeetmete paketile lisatud komisjoni mõjuhinnangu kohaselt 0,7 % SKPst;

b)

asjaomase liikmesriigi jaoks tegelikult seatud eesmärki on suurendatud punktis a osutatud komisjoni mõjuhinnangu kohase kulutõhusa stsenaariumiga võrreldes vähemalt 0,1 % SKTst;

c)

rohkem kui 50 % asjaomase liikmesriigi käesolevas otsuses käsitletavast koguheitest on transpordiga seotud heitkogused;

d)

asjaomase liikmesriigi taastuvenergia eesmärk aastaks 2020 on suurem kui direktiivis 2009/28/EÜ sätestatud 30 %.

a)

andmed oma aastaste kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta, mis tulenevad artikli 3 rakendamisest;

b)

andmed vastavalt artiklile 5 kasutatavate heitkoguste vähendamise ühikute kasutamise, geograafilise jaotuse ja liikide ning nende suhtes kohaldatavate kvaliteedikriteeriumide kohta;

c)

andmed kavandatud edusammude kohta oma kohustuste täitmisel käesoleva otsuse raames, sealhulgas teave riikliku poliitika ja meetmete ning riigisiseste prognooside kohta;

d)

teave kavandatud täiendava riikliku poliitika ja meetmete kohta, et piirata kasvuhoonegaaside heitkoguseid käesoleva otsuse raames kehtestatud kohustustest suuremas ulatuses ja pidades silmas artiklis 8 osutatud rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu rakendamist.

a)

kiirem, tõhus, läbipaistev ja kulutõhus kasvuhoonegaaside heitkoguste järelevalve, aruandlus ja tõendamine;

b)

riiklike prognooside väljatöötamine kasvuhoonegaaside heitkoguste kohta pärast 2020. aastat.

a)

liikmesriigi järgmist aastast saastekvooti vähendatakse koguse võrra, mis saadakse ülemääraste heitkoguste (süsinikdioksiidi ekvivalendina tonnides) korrutamisel lisateguriga 1,08;

b)

koostatakse parandusmeetmete kava vastavalt käesoleva artikli lõikele 2;

c)

peatatakse ajutiselt liikmesriigi õigus kanda üle osa oma saastekvoodist ja ühisrakenduse/puhta arengu mehhanismi õigused teisele liikmesriigile, kuni liikmesriik hakkab täitma artikli 3 lõike 2 nõudeid.

a)

meetmeid, mida liikmesriik rakendab oma artikli 3 lõike 2 kohaste konkreetsete kohustuste täitmiseks, pidades esmatähtsaks riigi poliitikat ja meetmeid ning ühenduse meetmete rakendamist;

b)

ajakava kõnealuste meetmete rakendamiseks, mis võimaldab hinnata rakendamisel tehtud iga-aastaseid edusamme.

a)

rahvusvaheliste läbirääkimiste käigus kokku lepitud meetmete laad ning teiste arenenud riikide võetud kohustused ühendusega võrreldava heitkoguste vähendamise suhtes ning majanduslikult rohkem arenenud arengumaade võetud kohustused anda piisav panus vastavalt oma kohustustele ja võimalustele;

b)

rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu mõju ning sellest lähtuvad valikuvõimalused ühenduse tasandil, et liikuda heitkoguste 30 % vähendamise eesmärgi suunas tasakaalustatud, läbipaistval ja õiglasel viisil, võttes arvesse Kyoto protokolli esimesel kohustusperioodil tehtud tööd;

c)

ühenduse töötleva tööstuse konkurentsivõime seoses süsinikdioksiidi lekke ohuga;

d)

rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu mõju teistele ühenduse majandusharudele;

e)

mõju ühenduse põllumajandussektorile, sealhulgas süsinikdioksiidi lekke oht;

f)

asjakohased üksikasjad ühenduse maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsandusega seonduvate heitkoguste ja nende neeldajates sidumise lisamiseks;

g)

metsastamine, metsa uuendamine, raadamise vältimine ja metsade seisundi halvenemine kolmandates riikides seoses mis tahes rahvusvaheliselt tunnustatud süsteemi loomisega;

h)

vajadus ühenduse täiendava poliitika ja meetmete järele, pidades silmas ühenduse ja liikmesriikide kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohustust.

a)

direktiivi 2003/87/EÜ artikli 11 alusel välja antud kasvuhoonegaaside heitkoguste saastekvootide kogusele, mis tuleneb kõnealuse direktiiviga hõlmatud heitkoguste tekkeallikate muutmisest pärast seda, kui komisjon on lõplikult heaks kiitnud riiklikud saastekvootide eraldamise kavad ajavahemikuks 2008–2012 vastavalt direktiivile 2003/87/EÜ;

b)

direktiivi 2003/87/EÜ artikli 24 ja 24a alusel välja antud kasvuhoonegaaside heitkoguste saastekvootide või heitkoguste vähendamise ühikute kogusele liikmesriikide käesoleva otsusega hõlmatud heitkoguste vähendamise suhtes;

c)

kasvuhoonegaaside heitkoguste saastekvootide kogusele, mis on pärit ühenduse kauplemissüsteemist vastavalt direktiivi 2003/87/EÜ artiklile 27 välja arvatud käitistest ajal, mil nad on süsteemist välja arvatud.