1.

Käesoleva standardi eesmärk on parandada finantsaruannete kasutajate arusaamist finantsinstrumentide olulisusest seoses ettevõtete finantsseisundi, finantstulemuste ja rahavoogudega.

2.

Käesolev standard sisaldab finantsinstrumentide esitamise nõudeid ja sätestab nende kohta avalikustamisele kuuluva informatsiooni. Esitamisviiside nõudeid rakendatakse emitendi vaatenurgast finantsinstrumentide liigitamisel finantsvarasse, finantskohustisse ja omakapitaliinstrumentidesse; intresside, dividendide, kahjumite ja kasumite liikidesse; ning finantsvarade ja finantskohustiste tasaarvestamise olukordadele. Standard nõuab ettevõtte finantsinstrumentide summa, ajastuse ja muidugi nendega seotud tulevaste rahavoogude usaldatavuse ning nendele instrumentidele rakendatavaid arvestusmeetodeid mõjutavate tegurite avalikustamist. Samuti nõuab antud standard informatsiooni avalikustamist ettevõtte poolt kasutatavate finantsinstrumentide omaduste ja ulatuse, nende äriliste eesmärkide, nendega seotud riskide ja neid riske kontrolliva juhtkonna poliitika kohta.

3.

Käesoleva standardi põhimõtted täiendavad põhimõtteid finantsvarade ja finantskohustiste kajastamise ja mõõtmise kohta IAS 39-s Finantsinstrumendid: kajastamine ja mõõtmine.

4.

Käesolevat standardit peavad kõik ettevõtted rakendama kõikidele finantsinstrumentide liikidele, välja arvatud:

5.

Käesolevat standardit rakendatakse nii kajastatud kui ka kajastamata finantsinstrumentidele. Kajastatud finantsinstrumendid sisaldavad neid ettevõtte emiteeritud omakapitaliinstrumente ja finantsvarasid ning finantskohustisi, mis kuuluvad IAS 39 rakendusalasse. Kajastamata finantsinstrumendid sisaldavad mõningaid finantsinstrumente, mis vaatamata sellele, et nad jäävad välja IAS 39 rakendusalast, kuuluvad käesoleva standardi rakendusalasse (nagu mõned siduvad laenu tulevikukohustused).

6.

Käesoleva standardi mõistes kindlustusleping on selline leping, mis tekitab kindlustusandjale kindlaks määratud riske saada kahjumit teatud ajaperioodil toimunud või ilmnenud sündmuste või asjaolude tagajärjel, sealhulgas surm (või annuiteedi puhul annuiteedi saaja üleelamine), haigus, puue, varaline kahju, teistele tekitatud vigastused ning ärikatkestus. Käesoleva standardi sätteid rakendatakse, kui finantsinstrument on kindlustuslepingu vormis, kuid peamiselt sisaldab finantsriskide ülekandmist (vaata paragrahv 52), näiteks kindlustusseltside ja teiste ettevõtete välja antud teatud laadi finantsedasikindlustuslepingud ja garanteeritud investeerimislepingud. Ettevõtetele, kellel on kindlustuslepingutest tulenevaid kohustusi, soovitatakse kaaluda käesoleva standardi sätete kohaldamise sobivust selliste kohustuste kohta käiva informatsiooni esitamisel ja avalikustamisel.

7.

Lisanõuded teatud finantsinstrumentide esitamisele ja avalikustamisele on sätestatud teistes Standardites. Näiteks kehtestavad IAS 17 “Rent” ja IAS 26 “Pensionihüvitiste plaanide arvestus ja aruandlus” konkreetsed nõuded kapitalirendi ning pensionihüvitiste plaanide investeeringute avalikustamisele. Lisaks rakendatakse finantsinstrumentidele mõningaid teiste standardite nõuded, eriti IAS 30 “Pankade ja sarnaste finantsasutuste finantsaruannetes avalikustatav informatsioon”.

8.

Käesolevat standardit peab rakendama sellistele lepingutele, mis on käsitletavad finantsinstrumendina ja millega ostetakse või müüakse mittefinants objekte, mida saab tasaarveldada raha või muu finantsinstrumendiga, või vahetades finantsinstrumente, erandiks on lepingud, mis on tehtud ja mida jätkuvalt järgitakse mittefinants objekti saamiseks või üleandmiseks kooskõlas ettevõtte eeldatava ostu, müügi või kasutamisnõuetega.

9.

On mitmesuguseid võimalusi, kuidas mittefinants objekti ostu- või müügilepingut saab tasaarveldada raha või muu finantsinstrumendiga või vahetades finantsinstrumente. Seal hulgas:

Kui (b) või (c) kohane leping ei ole tehtud mittefinants objekti laekumise või tarnimise eesmärgil vastavalt ettevõtte eeldatavate ostu, müügi või tarbimise nõuetega, siis järelikult jääb see käesoleva standardi rakendusalasse. Muud paragrahv 8 kohased lepingud on määratud, et hinnata, kas need sõlmiti ja järgitakse jätkuvalt mittefinants objekti laekumiseks või tarnimiseks kooskõlas ettevõtte eeldatavate ostu, müügi või kasutamisnõuetega või nõuete rakendamiseks, ja järelikult need jäävad käesoleva standardi rakendusalasse.

10.

Kirjutatud optsioon müüa või osta mittefinants objekti, mida saab tasaarveldada raha või muu finantsinstrumendiga, või vahetades finantsinstrumente vastavalt paragrahvile 9 (a) või (d), kuulub käesoleva standardi rakendusalasse. Selline leping ei saa olla tehtud mitterahalise objekti vastuvõtmiseks või üleandmiseks vastavalt ettevõtte eeldatavate ostu, müügi või tarbimise nõuetega.

11.

Käesolevas standardis kasutatakse järgmisi mõisteid järgmises tähenduses:

12.

Järgnevad mõisted on defineeritud IAS 39 paragrahvis 9 ning neid kasutatakse käesolevas standardis IAS 39 tähenduses:

13.

Käesoleva standardi mõistes tähendavad mõisted “leping” ja “lepingujärgne” kahe või enama osapoole vahel sõlmitud kokkulepet, millel on selged majanduslikud tagajärjed, mille vältimiseks on osapooltel vähe võimalusi või need täielikult puuduvad, peamiselt sellepärast, et kokkulepe on seadusega täitmisele pööratav. Lepingud ja seega ka finantsinstrumendid võivad esineda erinevates vormides ja ei pea olema kirjalikud.

14.

Käesoleva standardi mõistes sisaldab mõiste “ettevõte” eraisikuid, partnerlusi, äriühinguid, usaldusühinguid ja valitsusasutusi.

15.

Finantsinstrumendi emitent liigitab instrumendi või selle komponendid esmakordsel kajastamisel kas finantskohustiseks, finantsvaraks või omakapitaliinstrumendiks vastavalt lepingujärgse kokkuleppe sisule ja finantskohustise, finantsvara ning omakapitaliinstrumendi mõistetele.

16.

Kui emitent rakendab paragrahvi 11 mõisteid, et otsustada, kas finantsinstrument on omakapitaliinstrument või finantskohustis, on instrument omakapitaliinstrument üksnes juhtudel, kui mõlemad tingimused (a) ja (b) on täidetud.

Lepingujärgne kohustus, seal hulgas tuletisinstrumendist tulenev, millest tuleneb või võib tuleneda emitendi enda omakapitaliinstrumentide tulevikus vastuvõtmine või üleandmine, kuid mis ei vasta eelpool kirjeldatud tingimustele (a) ja (b), ei ole omakapitaliinstrument.

17.

Oluline tunnus finantskohustise eristamiseks omakapitaliinstrumendist on ühe osapoole (emitent) lepingujärgne kohustus kas üle anda teisele osapoolele (omanik) raha või muu finantsvara, või vahetada omanikuga emitendile potentsiaalselt ebasoodsatel tingimustel finantsvara või finantskohustisi. Kuigi omakapitaliinstrumendi omanik võib omada õigust saada proportsionaalset osa dividendist või muust omakapitali väljamaksest, emitendil ei ole lepingujärgset kohustust selliseid väljamakseid teha, sest et temalt ei saa nõuda raha või muu finantsvara üleandmist teisele osapoolele.

18.

Finantsinstrumendi liigitust ettevõtte bilansis mõjutab rohkem selle sisu kui õiguslik vorm. Sisu ja õiguslik vorm on tavaliselt kooskõlas, kuid mitte alati. Mõned finantsinstrumendid omavad omakapitali õigusliku vormi, kuid on sisuliselt kohustised ning teised võivad ühendada omakapitaliinstrumentide ja finantskohustiste tunnuseid. Näiteks:

19.

Kui mõnel ettevõttel ei ole tingimusteta õigust tühistada lepingjärgse kohustuse rahuldamiseks raha või muu finantsvara ülekandmist, vastab kohustus finantskohustise mõistele. Näiteks:

20.

Finantsinstrument, mis ei tekita selget lepingujärgset kohustust raha või muu finantsvara ülekandmiseks, võib kaudselt tekitada mingi kohustuse läbi instrumendi tingimuste. Näiteks:

21.

Leping ei ole omakapitaliinstrument, üksnes sellepärast, et sellest võib tuleneda ettevõtte omakapitaliinstrumentide laekumine või ülekandmine. Ettevõttel võib olla lepingujärgne õigus või kohustus saada või ülekanda teatud arv oma aktsiaid või muid omakapitaliinstrumente, mis muutuvad nõnda, et ettevõtte omakapitaliinstrumentide õiglane väärtus saadakse või kantakse üle võrdses summas lepingujärgse õiguse või kohustusega. Selline lepingujärgne õigus või kohustus võib olla fikseeritud summana või olla summas, mille kõikumine on kas osaliselt või tervikuna tingitud muudest kui ettevõtte omakapitaliinstrumendi turuhinna muutustest (näiteks intressimäär, kauba hind või finantsinstrumendi hind). Kaks näidet selle kohta: (a) leping nõuab sellise koguse ettevõtte omakapitaliinstrumente ülekandmist, mis on võrdne 100 VÜ (1) väärtusega, ja (b) leping nõuab sellise koguse ettevõtte omakapitaliinstrumentide ülekandmist, mis on võrdne 100 untsi kulla väärtusega. Selline leping on ettevõtte finantskohustis isegi juhul, kui ettevõte peab või saab seda täita kandes üle omakapitaliinstrumente. See ei ole omakapitaliinstrument, sest ettevõte kasutab lepingu täitmiseks muutuvat arvu omakapitaliinstrumente. Sellest tulenevalt leping ei tõenda osaluse suurust ettevõtte varade jäägis pärast kõikide kohustiste mahaarvamist.

22.

Leping, mille alusel arveldamine toimub läbi ettevõtte omakapitaliinstrumentide fikseeritud koguse (saamise või) ülekandmise fikseeritud rahasumma või muu finantsvara vastu, on omakapitaliinstrument. Näiteks emiteeritud aktsiaoptsioon, mis annab tehingu poolele õiguse osta fikseeritud hinnas või nimiväärtuses fikseeritud koguse võlakirjade eest fikseeritud koguse ettevõtte aktsiaid, on omakapitaliinstrument. Turu intressimäärade muutustest tulenevad lepingu õiglase väärtuse muutused, mis ei mõjuta saadavat või makstavat rahasummat või muud finantsvara, või saadavat või ülekantavat omakapitaliinstrumentide kogust, lepingu täitmine ei välista omakapitaliinstrumendi olemise lepingut. Igasugune saadud tasu (nagu kirjutatud optsioonist või ettevõtte aktsia ostutähest saadud preemia) kantakse otse omakapitali. Iga makstud tasu (nagu müüdud optsiooni müügipreemia) arvatakse maha otse omakapitalist. Finantsaruannetes ei kajastata omakapitali instrumendi õiglase väärtuse muutusi.

23.

Ettevõtte omakapitaliinstrumentide raha või muu finantsvara eest müügikohustuse leping, tekitab finantskohustise tagasiostu summa nüüdisväärtuse ulatuses (näiteks tuleviku tagasiostuhinna, optsiooni täitmishinna või muu tagasiostu summa nüüdisväärtus). Nii on ka juhul kui leping on käsitletav omakapitaliinstrumendina. Üheks näiteks on forvardlepingust tulenev ettevõtte kohustus müüa raha eest omakapitaliinstrumente. Kui finantskohustis on esmaselt arvele võetud IAS 39 kohaselt, liigitatakse selle õiglane väärtus (tagasiostu summa nüüdisväärtus) omakapitalist ümber. Edaspidi finantskohustist mõõdetakse kooskõlas IAS 39-ga. Kui leping lõppeb ilma üleandmiseta, liigitatakse finantskohustise soetusmaksumus ümber omakapitaliks. Ettevõtte lepingujärgne omakapitaliinstrumentide müügikohustus tekitab tagasiostu summa nüüdisväärtuses finantskohustise isegi juhul, kui kohustus müüa on sõltuv tehingu poole tagasiostmiseõiguse kasutamisel (näiteks kirjutatud müügioptsioon, mis annab tehingu poolele õiguse müüa ettevõttele fikseeritud hinnaga ettevõtte omakapitaliinstrumente).

24.

Leping, mille alusel arveldamine toimub läbi ettevõtte omakapitaliinstrumentide fikseeritud koguse ülekandmise või saamise muutuva rahasumma või muu finantsvara vastu, on finantsvara või finantskohustis. Näiteks on leping, mille alusel ettevõte kannab üle 100 omakapitaliinstrumenti, saades vastu 100 untsi kulla väärtusega võrdväärse rahasumma.

25.

Finantsinstrument võib nõuda ettevõte raha või muu finantsvara ülekandmist, või vastasel juhul selle arveldamist finantskohustisena teatavate ebakindlate tulevaste sündmuste toimumise või mittetoimumise korral (või ebakindlate tingimuste tulemusena), mis on nii emitendi kui ka instrumendi omaniku kontrolli alt väljas, nagu aktsiaturu indeksi, tarbijahinnaindeksi, intressimäära või maksustamisnõuete muutus, või emitendi tulevane müügitulu, netotulu või võlgnevuse suhe omakapitali.

Sellise instrumendi omanikul ei ole tingimusteta õigust vältida (tühistada) raha või muu finantsvara ülekandmist (või vastupidi, arveldada seda viisil, et ta oleks finantskohustis). Seega on see emitendi finantskohustis, v.a järgmistel juhtudel:

26.

Kui tuletisinstrument annab ühele osapoolele valiku, kuidas arveldada (näiteks kui emitent või omanik saab valida tasaarvelduse rahas või aktsiate rahaks vahetamise vahel), on see finantsvara või finantskohustis, välja arvatud juhul, kui kõikidest arvelduse alternatiividest tuleneb selle omakapitaliinstrumendi olemus.

27.

Näide tuletisinstrumendist sellise arvelduse valikuga, mis teeb selle finantskohustiseks, on aktsiaoptsioon, mille puhul on emitendi otsustada, kas tasaarveldada rahas või oma aktsiaid rahaks vahetades. Sarnaselt kuuluvad käesoleva standardi rakendusalasse mõned mittefinants objekti ostu või müüki ettevõtte omakapitaliinstrumentide eest käsitlevad lepingud, sellepärast, et neid saab arveldada kas kandes üle mittefinants objekti, tasaarveldada raha või muu finantsinstrumendiga (vaata paragrahve 8-10). Sellised lepingud on finantsvarad või finantskohustised, mitte omakapitaliinstrumendid.

28.

Mitte-tuletisinstrumendi emitent hindab finantsinstrumendi tingimusi, et määrata kindlaks, kas need sisaldavad nii kohustise kui ka omakapitali komponente. Sellised komponendid peab liigitama vastavalt paragrahvile 15 eraldi finantskohustisteks, finantsvaradeks või omakapitaliinstrumentideks.

29.

Ettevõtte kajastab eraldi need finantsinstrumendi komponendid, mis (a) tekitavad ettevõtte finantskohustise ja (b) annavad instrumendi omanikule õiguse vahetada see ettevõtte omakapitaliinstrumendi vastu. Näiteks võlakiri või muu sarnane instrument, mida omanik saab vahetada fikseeritud arvu ettevõtte lihtaktsiate vastu, on liitfinantsinstrument. Ettevõte seisukohalt hõlmab selline instrument kahte komponenti: finantskohustist (lepingujärgne kokkulepe kanda üle raha või muud finantsvara) ja omakapitaliinstrumenti (ostuoptsioon, mis annab omanikule teatud ajaperioodiks õiguse vahetada see fikseeritud arvu ettevõtte lihtaktsiate vastu). Sellise instrumendi emiteerimise majanduslik mõju on põhiliselt sama kui samaaegselt oleks emiteeritud võlainstrumenti varasema arvelduse tingimusega ning lihtaktsiate müügi ostutähega, või kui oleks emiteeritud võlainstrumenti lahutatavate aktsiamüügi ostutähtedega. Sellest tulenevalt esitab ettevõte kõigil juhtudel kohustise ja omakapitali komponendid bilansis eraldi.

30.

Vahetusinstrumentide kohustise ja omakapitali komponentide liigitust vahetusõiguste kasutamise tõenäosuse muutuse tulemusena ei parandata, isegi kui mõningatele omanikele on õiguse kasutamine majanduslikult soodne. Omanikud ei pruugi käituda alati ootuspäraselt, sest näiteks vahetusest tulenev maksustamine võib omanikele erinevalt mõjuda. Lisaks sellele, vahetuse tõenäosus muutub ajaga. Ettevõtte lepingujärgne tulevase makse kohustus jääb täitmata selle ajani, kuni see on läbi vahetuse, instrumendi tähtaja või mõne muu tehingu täidetud.

31.

IAS 39 käsitleb finantsvarade ja finantskohustiste mõõtmist. Omakapitaliinstrumendid on instrumendid, mis tõendavad osalust ettevõtte varade jäägis pärast kõikide tema kohustiste mahaarvamist. Kuna liitfinantsinstrumendi esialgne bilansiline maksumus jaguneb omakapitali ja finantskohustise komponentideks, on omakapitali komponendi suuruseks instrumendi õiglase väärtuse jääk pärast õiglasest väärtusest kohustise komponendi eraldi kindlaks määratud kogusumma mahaarvamist. Selline tuletisinstrumendi tunnuse (nagu ostuoptsioon) väärtus, mis on varjatud liitfinantsinstrumendis ja mis ei ole omakapitali komponent (nagu omakapitali vahetusõigus) kaasatakse kohustise komponenti. Esmasel bilansis arvele võtmisel kohustise ja omakapitali komponentide bilansiliste väärtuste kogusumma on alati võrdne õiglase väärtusega, mis oleks määratud instrumendile tervikuna. Instrumendi komponentide eraldi kajastamisest ei tulene mingit kasumit ega kahjumit.

32.

Paragrahvis 31 kirjeldatud lähenemisviisiga määrab lihtaktsiateks vahetatava võlakirja emitent kõigepealt kohustise komponendi bilansilise maksumuse läbi sarnase kohustise (seal hulgas iga varjatud mitteomakapitali tuletise tunnuse), millel ei ole liidetavat omakapitali komponenti, õiglase väärtuse mõõtmise. Lihtaktsiaks vahetatava omakapitaliinstrumendi bilansiline maksumus määratakse kindlaks arvates tervikliku liitfinantsinstrumendi õiglasest väärtusest maha finantskohustise õiglase väärtuse.

33.

Kui ettevõte ostab tagasi omakapitaliinstrumendid, arvatakse need instrumendid (omaaktsiad) ettevõtte omakapitalist maha. Ettevõtte oma omakapitaliinstrumentide ostu, müügi, emiteerimise või tühistamise tulu või kulu ei kajastata kasumis ega kahjumis. Selliseid omaaktsiaid võib osta ja hoida ettevõte või teised konsolideerimisgrupi liikmed. Vastastikuselt makstud või saadud tasu peab ettevõte kajastama otse omakapitalis.

34.

Kooskõlas IASiga 1 “Finantsaruannete esitamine” peab hoitavate omaaktsiate kogus olema eraldi avalikustatud kas bilansis või lisades. Kui ettevõte ostab tagasi seotud osapooltelt enda omakapitaliinstrumente, avalikustab ta seda IAS 24 “Seotud osapooli käsitleva informatsiooni avalikustamine”.

35.

Finantsinstrumendi või selle komponendiga seotud intresse, dividende, kahjumit ja kasumit, mis on finantskohustis, peab kajastama kasumiaruandes tulude või kuludena. Omakapitaliinstrumendi omanikele väljamaksete tegemisel peab ettevõte otse debiteerima omakapitali, netona mis iganes seonduvast tulumaksu summast. Omakapitali tehingute tehingukulud, mis ei ole omakapitaliinstrumendi emissioonikulud, mis on otseselt seotud äritegevuse omandamisega(mis peavad olema kajastatud IAS 22 kohaselt), peab kajastama omakapitalist mahaarvamisena, netona mis iganes seonduvast tulumaksu summast.

36.

Finantsinstrumendi liigitamine finantskohustiseks või omakapitaliinstrumendiks määrab kindlaks, kas sellest instrumendist tulenevaid intresse, dividende, kahjumeid ja kasumeid kajastatakse kasumiaruandes tulu või kuluna. Seega täielikult kohustistena kajastatud aktsiate dividendimakseid kajastatakse kuludena nagu võlakirja intresse. Sarnaselt kajastatakse kohustusena kajastatud finantskohustiste tagasiostu või refinantseerimisega seotud kasumeid ja kahjumeid kasumiaruandes, kuna omakapitaliinstrumentide lunastamist või refinantseerimist kajastatakse omakapitaliliikumisena. Omakapitali instrumendi õiglase väärtuse muutusi finantsaruannetes ei kajastata.

37.

Tavaliselt on ettevõttel omakapitaliinstrumentide soetamisel või emiteerimisel erinevaid kulusid. Nendes kuludes võivad sisalduda registreerimis- ja muud regulaarsed tasud, juriidilistele, raamatupidajatele ning teistele professionaalsetele nõustajatele makstud summad, trükikulud ja postitariifid. Omakapitali tehingute tehingukulud kajastatakse omakapitalist mahaarvamisena (netona mis iganes seonduvast tulumaksu summast), milles nad on käsitletavad omakapitali tehinguga otseselt kaasnevate vältimatute lisakuludena. Omakapitali tehingute kulusid, mida oleks olnud võimalik vältida, kajastatakse kuluna.

38.

Liitfinantsinstrumendi emiteerimisega seotud tehingu kulud jaotatakse instrumendi kohustise ja omakapitali komponentideks tulujaotuse proportsiooni alusel. Tehingu kulud, mis on seotud rohkem kui ühe tehinguga (näiteks mõningate aktsiatega kaasneva oferdi (pakkumise) kulud ning teiste aktsiate börsil noteerimise kulud) on jaotatud nendele tehingutele, kasutades jaotusaluseid, mis on mõistlikud ning samalaadsed sarnaste tehingutega.

39.

Perioodi omakapitali mahaarvamisena kajastatud tehingukulude summa kuulub IAS 1 “Finantsaruannete esiamine” kohaselt avalikustamisele eraldi. Otseselt omakapitalis kajastatud tulumaksu summa kuulub tasumisele kuuluva ja edasilükkunud tulumaksu koondsummasse või kajastamisele omakapitalis, mida avalikustatakse vastavalt standardile IAS 12 “Tulumaks”.

40.

Kuludeks liigitatud dividende võib esitada kasumiaruandes kas koos teistest kohustistest tulenevate intressidega või eraldi kirjel. Lisaks käesolevas standardis esitatud nõuetele nõuavad intresside ja dividendide avalikustamist ka standardid IAS 1 ja IAS 30 “Pankade ja sarnaste finantsasutuste finantsaruannetes avalikustatav informatsioon”. Teatud olukorras, kuna intresside ja dividendide vahel on teatud olulised erinevused nt maksustamisel, on soovitatav need kasumiaruandes avalikustada eraldi. Maksudest tuleneva mõjuga seotud informatsioon avalikustatakse kooskõlas IASiga 12.

41.

Finantsvara bilansilise maksumuse muudatustega seotud tulud ja kulud, kajastatakse kasumiaruandes tuluna või kuluna isegi siis, kui need on seotud instrumendiga, mis sisaldab osalust ettevõtte varade jäägis mida saab vahetada raha või teise finantsvara vastu (vaata paragrahvi 18(b)). Vastavalt standardile IAS 1 esitab ettevõte taolise instrumendi ümbermõõtmisest tuleneva tulu või kulu kasumiaruandes eraldi, kui see on ettevõtte tegevuse selgitamiseks oluline.

42.

Finantsvara ja finantskohustis tasaarvestatakse ja esitatakse bilansis neosummana, siis ja ainult siis, kui:

43.

Käesolev standard nõuab finantsvarade ja finantskohustiste esitamist netosummadena, kui nii tehes peegeldab ettevõte kahe või enama finantsinstrumendi arveldusest eeldatavad tulevasi rahavoogusid. Kui ettevõttel on õigus saada või maksta üks netosumma ja ta kavatseb seda teha, siis on ettevõttel sisuliselt ainult üks finantsvara või finantskohustis. Teistel juhtudel esitatakse finantsvarad ja finantskohustised üksteisest eraldi tulenevalt nende iseloomust kas ettevõtte ressurssidena või kohustusena.

44.

Bilansis kajastatud finantsvara ja finantskohustise tasaarvestamine ja netosumma esitamine erineb finantsvara või –kohustise kajastamise lõpetamisest. Kuigi tasaarvestamine ei tekita kulude ja tulude kajastamist, võib finantsinstrumendi kajastamise lõpetamise tulemuseks olla nii eelnevalt kajastatud objekti bilansist eemaldamine kui ka tulude ja kulude kajastamine.

45.

Tasaarvestusõigus on võlgniku lepingust või muust tulenev juriidiline õigus tasuda või teisiti tervikuna või osaliselt likvideerida võlausaldajale võlgnetav summa, kasutades selle summa katteks võlausaldaja võlgnikule võlgnetavat summat. Ebatavalises olukorras võib võlgnikul olla juriidiline õigus kasutada kolmanda osapoole võlgnikule võlgnetavat summat võlausaldajale võlgnetava summa katteks tingimusel, et kolme osapoole vahel on sõlmitud leping, milles on selgelt sätestatud võlgniku õigus tasaarvestuseks. Kuna tasaarvestusõigus on juriidiline õigus, võivad seda õigust toetavad tingimused erinevates õigussüsteemides olla erinevad ja pooltevaheliste suhete suhtes rakendatavaid seadusi tuleb arvestada.

46.

Finantsvara ja –kohustise tasaarvestuseks rakendatav õigus mõjutab finantsvara ja –kohustisega seotud õigusi ja kohustusi ning võib mõjutada ettevõtte avatust krediidi- ja likviidsusriskile. Kuid õiguse olemasolu iseenesest ei ole veel piisav põhjus tasaarvestuseks. Juhul kui puudub õiguse rakendamise või samaaegse arvelduse kavatsus, ei mõjuta see õigus ettevõtte tulevaste rahavoogude summat ega ajastust. Kui ettevõte kavatseb seda õigust rakendada või samaaegselt arveldada, peegeldab vara ja kohustise esitamine netosummana eeldatavate tulevaste rahavoogude summat ja ajastust ning ka rahavooge mõjutavaid riske sobivamalt. Ühe või mõlema osapoole kavatsus arveldada netosumma alusel ilma vastava juriidilise õiguseta ei ole piisav tasaarvestamise põhjendamiseks, sest eraldiseisva finantsvara ja –kohustisega seotud õigused ja kohustused jäävad endiseks.

47.

Ettevõte kavatsust teatavate varade ja kohustiste arveldamiseks võivad mõjutada tavalise äritegevuse praktika, finantsturgude nõuded ning teised asjaolud, mis võivad piirata ettevõtte suutlikkust teostada netoarveldusi või samaaegseid arveldusi. Kui ettevõttel on tasaarvestusõigus, kuid ta ei kavatse teostada tasaarveldusi ega realiseerida vara ja tasuda kohustised samaaegselt, avalikustatakse kooskõlas paragrahviga 76 õiguse mõju ettevõtte avatusele krediidiriskile.

48.

Kahe finantsinstrumendi samaaegne arveldamine võib toimuda näiteks reguleeritud finantsturul läbi arvelduskeskuse toimimise või näost-näkku vahetusel. Taolistes olukordades on rahavood võrdsed ühe netosummaga ja ettevõte ei ole avatud krediidi- või likviidsusriskile. Teistes olukordades võib ettevõte arveldada kahte finantsinstrumenti, saades ja makstes eraldi summad, mistõttu ta on avatud krediidiriskile kogu saadaoleva vara maksumuse ulatuses või likviidsuse riskile kogu maksmisele kuuluva kohustise maksumuse ulatuses. Taolised avatused riskidele võivad vaatamata suhtelise lühiajalisusele olla olulised. Seega on finantsvara realiseerimine ja finantskohustise tasumine samaaegsed ainult siis, kui tehingud toimuvad samal hetkel.

49.

Paragrahvis 42 esitatud tingimused ei ole üldiselt täidetud ning tasaarveldamine on tavaliselt ebakorrektne, kui:

50.

Kui ettevõte teostab hulga finantsinstrumentide tehinguid üheainsa osapoolega, võib selle osapoolega sõlmida “koondtasaarvelduse kokkuleppe”. Taoline kokkulepe näeb ühe lepingu mittetäitmise või katkestamise korral ette kõigi kokkuleppe alla kuuluvate finantsinstrumentide tasaarvelduse. Tavaliselt finantsasutused kasutavad neid kokkuleppeid kaitseks kahjumi vastu pankroti puhul või juhul, kui üks pooltest muude asjaolude tõttu ei suuda oma kohustusi täita. Koondtasaarvelduse kokkulepe annab tavaliselt tasaarvestamise õiguse, mis on rakendatav ja mõjutab eraldiseisvat finantsvara ja –kohustise realiseerimist ja tasumist ainult kohustuste mittetäitmisest tulenevates eriolukordades või teistes olukordades, mille tekkimist tavalise äritegevuse käigus ei eeldata. Koondtasaarvelduse kokkulepe näeb tasaarvestust ette ainult siis, kui paragrahvis 42 esitatud mõlemad kriteeriumid on täidetud. Kui koondtasaarvelduse kokkuleppe alla kuuluvat finantsvara ja –kohustusi ei tasaarvestata, siis avalikustatakse kooskõlas paragrahviga 76 sellise kokkuleppe mõju ettevõtte avatusele krediidiriskile.

51.

Käesolevas standardis ette nähtud avalikustamise nõuete eesmärgiks on tagada informatsioon, mis aitaks aru saada finantsinstrumentide tähtsusest seoses ettevõtte finantsseisundi, tulemuste ja rahavoogudega ning oleks abiks nende instrumentidega seotud tulevaste rahavoogude summade, ajastuse ja usaldatavuse hindamisel.

52.

Finantsinstrumentidega sooritatud tehingute tulemuseks võib olla ühe või mitme järgnevalt kirjeldatud finantsriski ülevõtmine või edasiandmine. Avalikustamise nõuded sätestavad sellise informatsiooni avalikustamise, mis aitab finantsaruannete kasutajatel hinnata finantsinstrumentidega seotud riski ulatust.

53.

Käesolev standard ei näe ette avalikustamisele kuuluva informatsiooni formaati ega asukohta finantsaruandes. Finantsaruannetes esitatud informatsiooni pole vaja korrata finantsaruande lisades. Avalikustatud informatsioon võib olla kombinatsioon tekstilisest ja numbrilisest vormist, vastavalt instrumentide omadustele ja nende tähtsusele ettevõtte jaoks.

54.

Otsustamaks, kui detailne informatsioon teatud finantsinstrumendi kohta tuleb avalikustada, on vaja arvesse võtta selle instrumendi osatähtsust. On vaja leida tasakaal finantsaruannete liigsete detailidega, mis ei oleks finantsaruannete kasutajatele abiks, üleküllastamise ning liigsest koondamisest tuleneva olulise informatsiooni ähmastamise vahel. Näiteks, kui ettevõttel on palju sarnaste omadustega finantsinstrumente ning ükski leping pole eraldiseisvana oluline, siis on kohane instrumentide rühmade kaupa summeerimine. Teisest küljest on informatsioon iga üksiku instrumendi kohta oluline, kui see on näiteks oluline osa ettevõtte kapitali struktuurist.

55.

Ettevõtte juhtkond liigitab finantsinstrumendid avalikustamisele kuuluva informatsiooni sisu alusel sobivatesse rühmadesse, võttes arvesse instrumentide omadusi ja rakendatud mõõtmise aluseid. Üldjuhul eristatakse objekte, mis on kajastatud soetusmaksumuses või amortiseeritud soetusmaksumuses, õiglases väärtuses kajastatud objektidest. Tuleb esitada piisavat informatsiooni bilansis oluliste kirjete võrdluseks. Kui ettevõttel on selliseid finantsinstrumentide, mida käesolev standard ei käsitle, siis moodustavad need instrumendid käesolevas standardis käsitletud instrumentidest eraldiseisva finantsvara või –kohustiste rühma või rühmad. Neid finantsinstrumente puudutava informatsiooni avalikustamist käsitlevad teised IFRSid.

56.

Ettevõtte peab kirjeldama oma finantsriski juhtimise eesmärke ja poliitikat, k.a riskimaandamise poliitika kõigi põhiliste tuleviku tehingutüüpide kohta, mille suhtes kasutatakse riskimaandamise põhimõtteid.

57.

Lisaks teatud finantsinstrumentidega seotud jääke ja tehinguid puudutavale üksikasjalikule informatsioonile peab ettevõte edastama ka selgituse finantsinstrumente kasutamise ulatuse nendega seotud riskide ja ärieesmärkide kohta. Selgitus juhtkonna poliitika finantsinstrumentidega seotud riskide kontrollimise kohta peab sisaldama poliitikat selliste valdkondade kohta nagu riskile avatuse maandamine, liigsete riskide kontsentreerumiste vältimine ja nõuded tagatistele krediidiriski vähendamiseks. Taoline selgitus annab väärtusliku lisaväljavaadet, mis ei sõltu teatud instrumentide omamisest või emiteerimisest teatud ajal.

58.

Ettevõte peab avalikustama määratud õiglase väärtuse, rahavoo riski maandamise ja välismaisesse äriüksusesse tehtud netoinvesteeringute riski maandamise (määratletud standardis IAS 39) kohta eraldi järgmist:

59.

Kui rahavoo riski maandamisel on riskimaandamisinstrumendi tulu ja kulu kajastatud läbi omakapitali muutuste aruande otse omakapitalis, peab ettevõte avalikustama järgmist:

60.

Ettevõte peab avalikustama igat liiki finantsvara, finantskohustise ja omakapitaliinstrumendi kohta järgneva informatsiooni:

61.

Ettevõtte arvestuspõhimõtete avalikustamise osana peab ettevõte avalikustama iga finantsvara liigi kohta, kas finantsvarade reguleeritud müügid või ostud on kajastatud tehingupäeval või väärtuspäeval (vaata IAS 39 paragrahvi 38).

62.

Finantsinstrumendi lepingujärgsed tingimused mõjutavad instrumendi osapooltelt tulevaste raha laekumiste ja maksete summat, ajastust ning tõenäosust mõjutavad faktorid. Tuleb avalikustada nende finantsinstrumentide ajastus ja tingimused, mis on kas üksikult või rühmana ettevõtte finantsseisundi või selle tulevase äritegevuse tulemuste suhtes olulised. Kui ükski instrument pole eraldi võttes ettevõtte tulevaste rahavoogude jaoks oluline, kirjeldatakse instrumentide olulisi omadusi, sarnaste instrumentide rühmade omadustest lähtudes.

63.

Kui finantsinstrumendid, mida ettevõte hoiab või emiteerib, tekitavad üksikult või rühmana potentsiaalselt olulise avatuse paragrahvis 52 kirjeldatud riskidele, siis sisaldavad avalikustamist tagavad ajasus ja tingimused järgmist:

64.

Kui finantsinstrumendi esitus bilansis erineb instrumendi juriidilisest vormist, siis on soovitatav, et ettevõte selgitaks finantsaruannete lisades instrumendi olemust.

65.

Informatsiooni finantsinstrumendi olemuse ja ulatuse kohta kasulikus suureneb, kui see rõhutab üksikute instrumentide vahelisi suhteid, mis olulisel määral mõjutavad ettevõtte tulevaste rahavoogude summat, ajastust ja tõenäosust. Näiteks on oluline avalikustada riskimaandamise instrumentidest tulenevad suhted nagu need, mis tekivad, kui ettevõttel on aktsiainvesteering, millele ta on omandanud müügioptsiooni. Millises ulatuses on riskile avatust mõjutanud varade ja kohustiste vahelised suhted, võib finantsaruannete kasutajatele olla arusaadav paragrahvis 63 kirjeldatud informatsioonipõhjal, kuid teatud olukordades on vajalik täpsem avalikustamine.

66.

Vastavalt IASile 1 peab ettevõte avalikustama informatsiooni kõigi oluliste arvestuspõhimõtete kohta, k.a üldpõhimõtted ning milliste meetoditega rakendatakse neid põhimõtteid ettevõte äritegevuse käigus esinevate tehingute, muude sündmuste ja olukordade puhul. Finantsinstrumentide puhul kuuluvad avalikustamisele:

67.

Ettevõte peab avalikustama informatsiooni igat liiki finantsvarade ja finantskohustist intressimäärariskidele avatuse kohta, seal hulgas:

68.

Ettevõte avalikustab informatsiooni oma avatuse kohta intressimäärade tasemes toimuvate tulevaste muutuste suhtes. Muutused turu intressimäärades mõjutavad otseselt mõnede finantsvarade ja –kohustistega lepinguliselt kindlaks määratud rahavooge (rahavoo intressimäära risk) ning teiste õiglast väärtust (õiglase väärtuse intressimäära risk).

69.

Informatsioon maksetähtaegade kohta (või ümberhindamise kuupäevade kohta, kui need on varasemad) näitab, kui pikaks ajaks on intressimäärad fikseeritud, ning informatsioon kehtivate intressimäärade kohta näitab, millisel tasemel need on fikseeritud. Selle informatsiooni avalikustamine annab finantsaruannete kasutajatele aluse õiglase väärtuse intressimäära riski hindamiseks ja seega potentsiaalsete kasumite ja kahjumite hindamiseks. Instrumentide puhul, mida hinnatakse enne maksetähtaega turu intressimäärade alusel ümber, on olulisem avalikustada periood järgmise ümberhindamiseni kui maksetähtajani.

70.

Informatsiooni lepingujärgse ümberhindamiste ja maksetähtaegade kohta täiendamiseks, võib ettevõte otsustada avalikustada informatsiooni eeldatavate ümberhindamiste ja maksetähtaegade kohta juhul, kui need kuupäevad erinevad oluliselt lepingujärgsetest kuupäevadest. Näiteks võib taoline informatsioon olla eriti oluline juhul, kui ettevõte suudab piisava usaldusväärsusega prognoosida fikseeritud määraga hüpoteegi laenu summat, mis makstakse ennetähtaegselt tagasi, ja ta kasutab seda informatsiooni oma avatuse intressimäärariski suhtes juhtimiseks. Lisainformatsioon sisaldab juhtkonna ootusi tulevaste sündmuste suhtes ning selgitust eelduste kohta, mis puudutavad ümberhindamist ja maksetähtaegu ning seda, mille poolest need erinevad lepingujärgsetest kuupäevadest.

71.

Ettevõte näitab, milline tema finantsvaradest ja –kohustistest:

72.

Paragrahvi 67 punktis (b) sätestatud nõue on rakendatav võlakirjade, vekslite, laenude ja teiste sarnaste finantsinstrumentide suhtes, mille tulevased maksed toovad kasumit väljaandjale ja kulusid emitendile, peegeldades raha hetkeväärtust. See nõue pole rakendatav selliste finantsinstrumentide suhtes nagu investeeringud omakapitali instrumentidesse ja tuletisinstrumentidesse, millel puudub kindlaksmääratav kehtiv intressimäär. Näiteks, kuigi sellised instrumendid nagu intressimäära tuletisinstrumendid (k.a swap-tehingud, forward-lepingud ja optsioonid) on avatud turu intressimäärade muutustest tulenevale õiglase väärtuse või rahavoo riskile, pole nende puhul kehtiva intressimäära avalikustamine kohane. Kui ettevõte esitab informatsiooni kehtiva intressimäära kohta, avalikustab ettevõte selle mõju selliste riskimaandamistehingute nagu intressimäära swap’id avatusele intressimäära riskile.

73.

Ettevõte võib saada avatuks intressimäära riskile sellise tehingu tulemusena, milles ei ole ühtegi bilansis kajastatavat finantsvara või –kohustist. Taolistes olukordades avalikustab ettevõte informatsiooni, mis võimaldab tema finantsaruannete kasutajatel aru saada selle riski avatuse olemusest ja ulatusest. Näiteks kui ettevõttel on kohustus anda fikseeritud intressimääraga laenu, sisaldab avalikustatav informatsioon tavaliselt laenu põhisummat, intressimäära ja tähtaja kestust ja olulisi tehingu tingimusi, millest tuleneb avatus intressimäära riskile.

74.

Ettevõtte tegevusvaldkond ja finantsinstrumentidega seotud tegevuse ulatus määrab, kas informatsioon intressimäära riski kohta antakse jutustavas vormis, tabelitena või nende kahe kombinatsioonina. Kui ettevõttel on palju erinevaid finantsinstrumente, mis on avatud õiglase väärtuse või rahavoo intressimäära riskile, võib ta informatsiooni esitamisel kasutada ühte või enamat järgmistest informatsiooni esitamise võimalustest:

75.

Mõningates olukordades võib ettevõte anda olulist informatsiooni oma avatuse kohta intressimäära riskidele, näidates turu intressimäärade muutuste hüpoteetiliste mõju oma finantsinstrumentide õiglasele väärtusele ja tulevasele kasumile või kahjumile ning rahavoogudele. Taolise informatsiooni aluseks võib olla näiteks eeldatav üheprotsendiline intressimäärade muutus turul bilansipäeval. Intressimäärade muutused mõjutavad muutusi tuludes ja kuludes, mis on seotud muutuva määraga finantsinstrumentidega, ja tulusid ja kulusid, mis tulenevad muutustest fikseeritud määraga instrumentide õiglastes väärtustes. Eeltoodud intressimäära tundlikkust võib piirata intressimäära muutuse otsese mõjuga bilansipäeval kajastatud intressi kandvatele finantsinstrumentidele, kuna kaudsed intressimäära muutuse mõjud finantsturgudele ja üksikutele ettevõtetele ei ole tavaliselt usaldusväärselt prognoositavad. Intressimäära tundlikkust puudutava informatsiooni avalikustamisel esitab ettevõte informatsiooni koostamise aluse, k.a kõik olulised eeldused.

76.

Ettevõte peab avalikustama informatsiooni igat liiki finantsvarade ja teiste krediidipositsioonide krediidiriskidele avatuse kohta, seal hulgas:

77.

Ettevõte esitab informatsiooni krediidiriski kohta selleks, et tema finantsaruannete kasutajad saaksid hinnata, millises ulatuses võib teiste osapoolte suutmatus oma kohustusi täita vähendada bilansipäeval kajastatud finantsinstrumentidest tulenevate tulevaste rahavoogude summat või nõuda raha väljamakseid teistelt krediidipositsioonidelt (nt krediidituletis või kolmanda osapoole kohustuste katteks väljastatud garantii). Taolistest ebaõnnestumistest tulenev kahjum kajastatakse ettevõte kasumis või kahjumis. Paragrahv 76 ei näe ette, et ettevõte peaks avalikustama hinnangu tulevaste kahjumite tõenäosuse kohta.

78.

Krediidiriskile avatud summade avalikustamise eesmärkideks, arvestamata tagatiste realiseerimisest tulenevat potentsiaalset kahjutasu (“ettevõte maksimaalne avatus krediidiriskile”) on:

79.

Krediidiriskile avatud finantsvarade puhul tuleb arvestada sellega, et bilansis esitatud varade bilansiline maksumus, millest on maha arvatud kõik allahindlused, väljendab tavaliselt krediidiriskile avatud summat. Näiteks on õiglases väärtuses kajastatud intressivahetuslepingu (swap) puhul on maksimaalseks kahjumile avatud summaks bilansipäeval tavaliselt bilansiline maksumus, kuna see väljendab swap’i asendamise maksumust lepingu mittetäitmise korral hetke turuhindadele vastavalt. Taolises olukorras pole täiendava informatsiooni avalikustamine, peale selle, mis on bilansis esitatud, vajalik. Teisest küljest võib ettevõtte teatud finantsinstrumentides sisalduv potentsiaalne maksimaalne kahjum olulisel määral erineda nende bilansilisest maksumusest ja teistest avalikustatud summadest nagu õiglane väärtus või põhisumma. Taolistes olukordades on paragrahvi 76 punktis (a) esitatud nõuete täitmiseks vajalik avalikustada täiendavat informatsiooni.

80.

Finantsvara, mille puhul kehtib juriidiliselt rakendatav tasaarvestamise õigus finantskohustise vastu, ei esitata bilansis kohustisega tasaarveldatuna, v.a juhul, kui kavatsetakse tasuda netosummana või samaaegselt. Sellest hoolimata avalikustab ettevõte informatsiooni esitamisel kooskõlas paragrahviga 76 tasaarvestamise õiguse olemasolu. Näiteks kui ettevõte saab finantsvara realiseerimisest laekumise enne võrdse või suurema väärtusega finantskohustise tasumist, mille suhtes on ettevõttel tasaarvestamise õigus, võib ettevõte tasaarvestamise õigust kasutada, et vältida teise osapoole lepingu mittetäitmise korral tekkivat kahjumit. Kui ettevõte vastab või tõenäoliselt vastab lepingu mittetäitmisele finantsvara tähtaja pikendamisega, tekib avatus krediidiriskile siis, kui ülevaadatud tähtajad näevad ette, et laekumine lükatakse edasi hilisemale kuupäevale kui kohustise täitmise kuupäev. Et informeerida finantsaruannete kasutajaid, millises ulatuses on teatud kindlal ajahetkel krediidiriskile avatust vähendatud, avalikustab ettevõte tasaarvestamise õiguse olemasolu ja mõju juhul, kui finantsvara peaks vastavalt selle tingimustele laekuma. Kui finantskohustis, mille suhtes on olemas tasaarvestamise õigus, tasutakse enne finantsvara, on ettevõte krediidiriskile avatud vara kogu bilansilise maksumuse ulatuses juhul, kui pärast kohustise tasumist oma teine osapool ei täida kohustusi.

81.

Ettevõte võib krediidiriskist tuleneva kahjumile avatuse vähendamiseks sõlmida ühe või mitu selliseid koondtasaarvelduse kokkulepet, mis ei vasta tasaarvestuse kriteeriumitele. Kui koondtasaarvelduse kokkulepe vähendab oluliselt krediidiriski, mis on seotud finantsvaraga, mida ei ole tasaarvestatud sama tehingupoole finantskohustisega, avalikustab ettevõte kokkuleppe mõjuga seotud lisainformatsiooni. Taoline avalikustatav informatsioon näitab, et:

On soovitatav, et majandusüksus avalikustaks ka koondtasaarvelduse kokkuleppe need tingimused, mis määravad krediidiriski vähendamise ulatuse.

82.

Ettevõte võib olla avatud krediidiriskile sellise tehingu tulemusena, mille käigus ei kajastatud bilansis ühtegi finantsvara, nt finantsgarantii või krediidi tuletisinstrumendi leping. Teise osapoole kohustuse garanteerimine tekitab kohustise ja avab garanteerija krediidiriskile, millele viidatakse paragrahvis 76 sätestatud informatsiooni avalikustamisel.

83.

Krediidiriski kontsentreerumised avalikustatakse, kui need pole juba muust avalikustatud informatsioonist ettevõtte äri olemuse ja finantsilise seisundi kohta arusaadavad ja nendest tuleneb teiste osapoolte lepingukohususte mittetäitmise korral oluline avatus kahjumile. Taoliste kontsentreerumiste tuvastamine nõuab juhatuse hinnangut, mis võtab arvesse ettevõtte ja selle võlgnike olukorda. IAS 14 “Segmendiaruandlus” annab juhiseid tööstusharude ja geograafiliste segmentide tuvastamiseks, milles võivad ilmneda krediidiriski kontsentreerumised.

84.

Krediidiriski kontsentreerumised võivad tuleneda avatusest ühele võlgnikule või võlgnike rühmale, millel on nii sarnased tunnusomadused, et muutused majanduslikes või muudes tingimustes eeldatavalt mõjutavad nende suutlikkust kohustusi täita samamoodi. Tunnusomadused, millest võib tuleneda riski kontsentreerumine, hõlmavad võlgnike tegevuse iseloomu, nt nende tegevusvaldkond, tegevuse geograafiline piirkond ja laenuvõtjate grupi krediidivõime taset. Näiteks nafta- ja gaasitööstuse seadmeid tootval ettevõttel on tavaliselt oma toodete müügist saadava laekumise mittetasumise riski mõjutavad majanduslikud muutused nafta- ja gaasitööstuses. Pangal, mis tavaliselt annab laenu rahvusvahelisel tasemel, võib olla mitmeid laene vähemarenenud riikidele ja panga suutlikkust neid laene tagasi saada võivad ebasoodsalt mõjutada kohalikud majanduslikud tingimused.

85.

Krediidiriski kontsentreerumist puudutav avalikustatav informatsioon hõlmab igat kontsentreerumist iseloomustava ühisomaduse kirjelduse avalikustamist ja kõigi taoliste omadustega finantsvarade kontsentreerumisi ja maksimaalset krediidiriskile avatud summat.

86.

Välja arvatud paragrahvis 90 esitatud juhul avalikustab ettevõte iga finantsvara ja –kohustiste liigi kohta nende õiglase väärtuse nii, et seda saab võrrelda vastava bilansilise maksumusega. (IAS 39 sisaldab juhiseid õiglase väärtuse määramiseks.)

87.

Informatsiooni õiglase väärtuse kohta kasutatakse laialdaselt ettevõtte üldise finantsseisundi määramisel ja üksikute finantsinstrumentide kohta otsuste langetamisel. See on oluline ka finantsaruannete kasutajate otsuste jaoks, sest paljudes olukordades väljendab see finantsturgude hinnangut instrumendiga seotud tulevaste rahavoogude nüüdisväärtuse suhtes. Informatsioon õiglase väärtuse kohta võimaldab omavahel võrrelda põhimõtteliselt samasuguste majanduslikke omadustega finantsinstrumentide, olenemata nende hoidmise eesmärgist ning sellest, millal ja kes need on välja andnud või omandanud. Õiglane väärtus annab neutraalse aluse juhtkonna oskuste kritiseerimiseks, näidates otsuste osta, müüa või hoida finantsvara ja tekitada, säilitada ja täita finantskohustisi mõju. Kui ettevõte ei mõõda bilansis finantsvara või –kohustist õiglases väärtuses, avalikustab ta õiglase väärtuse kohta täiendavat informatsiooni.

88.

Selliste finantsinstrumentide nagu lühiajalised nõuded ostjate vastu ja hankijatele tasumata arved õiglast väärtust ei pea avalikustama, kui bilansiline maksumus on ligilähedane õiglasele väärtusele.

89.

Õiglaste väärtuste avalikustamisel liigitab ettevõte finantsvarad ja –kohustised rühmadesse ja tasaarveldab neid ainult sel määral, mil määral nende bilansilisi maksumusi bilansis tasaarveldatakse.

90.

Kui investeeringuid noteerimata omakapitali instrumentidesse või nendega seotud tuletisinstrumentidesse, mõõdetakse soetusmaksumuses kooskõlas IASiga 39, kuna nende õiglast väärtust pole võimalik usaldusväärselt mõõta, siis see asjaolu avalikustatakse koos finantsinstrumentide kirjeldusega, nende bilansilise maksumuse, selgitusega, miks õiglane väärtus ei ole usaldusväärselt mõõdetav, ja, kui võimalik, hinnangute vahemikuga, mille vahele õiglane väärtus tõenäoliselt jääb. Lisaks tuleb juhul, kui finantsvara, mille õiglast väärtust pole olnud võimalik eelnevalt usaldusväärselt mõõta, müüakse, siis tuleb avalikustada taolise finantsvara bilansiline maksumus müügihetkel ja kajastatud tulu või kulu.

91.

Kui investeeringuid noteerimata omakapitali instrumentidesse või nendega seotud tuletisinstrumentidesse mõõdetakse kooskõlas IASiga 39 soetusmaksumuses, kuna nende õiglast väärtust pole võimalik usaldusväärselt mõõta, siis ei pea paragrahvides 86 ja 92 sätestatud informatsiooni õiglase väärtuse kohta avalikustama. Selle asemel esitatakse selline informatsioon, mis aitaks finantsaruannete kasutajatel anda omi hinnanguid taoliste finantsvarade ja –kohustiste bilansilise maksumuse ja õiglase väärtuse võimalike erinevuste suuruse kohta. Lisaks selgitusele finantsinstrumentide õiglast väärtust puudutavate peamiste tunnusomaduste ning õiglase väärtuse mitteavalikustamise põhjustele kohta esitatakse informatsioon instrumentide turu kohta. Mõningatel juhtudel annavad kooskõlas paragrahviga 60 avalikustatud instrumentide ajastus ja tingimused piisavalt informatsiooni. Kui see on põhjendatud, võib juhtkond esitada oma arvamuse finantsvarade ja –kohustiste, mille õiglast väärtust pole võimalik usaldusväärselt määrata, õiglase väärtuse ja bilansilise maksumuse suhte kohta.

92.

Ettevõte peab avalikustama:

93.

Avalikustatav informatsioon õiglase väärtuse kohta sisaldab informatsiooni õiglase väärtuse määramise meetodi ja selle rakendamise oluliste eelduste kohta. Näiteks avalikustab ettevõte informatsiooni ettemaksu määradega seotud eelduste kohta, eeldatava krediidikahjumi määrade, intressimäärade ja diskontomäärade kohta, kui need on olulised.

94.

94.

94.

94.

94.

94.

94.

94.

95.

Informatsiooni avalikustamise eesmärgil laenulepingute rikkumise kohta kooskõlas paragrahviga 94 punkt (j) hõlmavad laenuvõlad emiteeritud võlainstrumente ja finantskohustisi, mis ei ole tavalistes krediiditingimustes lühiajalised kreditoorsed võlgnevused. Kui taoline rikkumine toimus perioodi jooksul ning rikkumist ei parandatud ega ei vaadatud bilansipäeval ümber laenuvõla tingimusi, otsustakse, kas rikkumise mõju kohustiste liigitusele on lühiajaline või pikaajaline, vastavalt standardile IAS 1.

96.

Käesolevat standardit rakendavad ettevõtted 1. jaanuaril 2005 või hilisematel aruandeperioodidel. Varasem rakendamine on lubatud. Ettevõte ei rakenda käesolevat standardit enne 1. jaanuari 2005 algavaid aruandeperioode, väljaarvatud juhul kui ta samuti rakendab IAS 39 (muudetud detsembris 2003). Kui ettevõte rakendab käesolevat standardit enne 1. jaanuari 2005 algaval perioodil, peab ta selle asjaolu avalikustama.

97.

Käesolevat standardit rakendatakse tagasiulatuvalt.

98.

Käesolev standard asendab IAS 32 “Finantsinstrumendid: Avalikustamine ja esitamine” muudetud 2000.

99.

Käesolev standard asendab järgnevaid tõlgendusi:

100.

Käesolev standard tühistab eelnõu SIC tõlgendused D34 “Finantsinstrumendid – omaniku tagasiostetavad õigused või instrumendid”.

IAS 1

Finantsaruannete esitusviis (parandatud 2003)

IAS 8

Arvestuspõhimõtted, raamatupidamishinnangute muutused ja vead

IAS 16

Materiaalne põhivara (parandatud 2003)

IAS 23 

Laenukulud

IAS 36

Varade väärtuse langus (parandatud 2004)

IAS 37 

Eraldised, tingimuslikud kohustised ja tingimuslikud varad

1

Paljudel ettevõtetel on kohustus materiaalse põhivara objekte demonteerida, minema viia ning ennistada. Käesolevas tõlgenduses on kõnealused kohustused nimetatud kui “Eemaldamis-, ennistamis- ning sarnased kohustised”. IAS 16 alusel sisaldab materiaalse põhivara objekti maksumus selle demonteerimise ja minema viimise ning asukoha ennistamise maksumuse esialgset hinnangut, kusjuures kohustus tekib ettevõtte jaoks kas objekti soetamisega või selle tagajärjel, et objekti on kindlaks määratud perioodi vältel kasutatud muudel eesmärkidel kui sellel ajaperioodil varude tootmiseks. IAS 37 sisaldab nõudeid selle kohta, kuidas hinnata eemaldamis-, ennistamis- ning sarnaseid kohustisi. Käesolev tõlgendus annab juhtnööre selle kohta, kuidas raamatupidamislikult kajastada mõju, mis on seotud muudatustega eksisteerivate eemaldamis-, ennistamis- ning sarnaste kohustuste hindamisel.

2

Käesolev tõlgendus kehtib kõigi eksisteerivate eemaldamis-, ennistamis- ning sarnaste kohustuste hindamise muudatuste osas eeldusel, et need kohustused on:

Eemaldamis-, ennistamis- ning sarnane kohustus võib eksisteerida näiteks tehase eemaldamise näol, keskkonnakahjustuse likvideerimise näol hankivas tööstuses või seadmete ära viimise näol.

3

Käesolev tõlgendus käsitleb seda, kuidas tuleks raamatupidamises kajastada järgmiste sündmuste mõju, mis muudavad eksisteerivate eemaldamis-, ennistamis- ning sarnaste kohustiste hindamist:

4

Muudatused eksisteerivate eemaldamis-, ennistamis- ning sarnaste kohustiste hindamises, mis väljenduvad kas ajastuse muutuses, kohustuse tasumise tarvis minevate majanduslikku kasu väljendavate ressursside väljavoo koguse muutuses või diskontomäära muutuses, tuleb raamatupidamises kajastada kooskõlas järgnevate lõigetega 5–7.

5

Kui seonduva vara hindamisel on kasutatud soetusmaksumuse mudelit:

6

Kui seonduva vara hindamisel on kasutatud ümberhindluse mudelit:

7

Vara korrigeeritud amortiseeritav maksumus amortiseeritakse vara kasuliku tööea vältel. Seega tuleb seonduva vara kasuliku tööea lõppedes kõik hilisemad muudatused kohustises kajastakse nende ilmnemisel kasumis või kahjumis. See kehtib nii soetusmaksumuse mudeli kui ka ümberhindluse mudeli puhul.

8

Perioodilist diskonteerumist tuleb selle ilmnedes kajastada kasumis või kahjumis finantskuluna. Kapitaliseerimise alternatiivkäsitlus IAS 23 mõistes ei ole lubatud.

9

Ettevõte rakendab käesolevat tõlgendust aruandeaastatele, mis algavad 1. septembrist 2004 või hiljem. Soovitatav on varasem rakendamine. Kui ettevõte rakendab tõlgendust perioodile, mis algab enne 1. septembrit 2004, peab ta selle fakti avalikustama.

10

Arvestuspõhimõtete muudatused kajastatakse kooskõlas IAS 8 Arvestuspõhimõtted, raamatupidamishinnangute muutused ja vead nõuetega.  (1)