Keywords
Summary

Keywords

1. Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Maksustatav summa – Sisendkäibemaksu mahaarvamine – Käibemaks, mis tuleb tasuda või on tasutud maksukohustuslasele tarnitud kaubalt või osutatud teenuselt

(Nõukogu direktiiv 77/388, artikkel 5, artikkel 6, artikli 11 A osa lõike 1 punkt a, ja artikli 17 lõige 2)

2. Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Maksustatav summa – Sisendkäibemaksu mahaarvamine – Käibemaks, mis tuleb tasuda või on tasutud maksukohustuslasele tarnitud kaubalt või osutatud teenuselt

(Nõukogu direktiiv 77/388, artikkel 5, artikkel 6, artikli 11 A osa lõike 1 punkt a, ja artikli 17 lõige 2)

Summary

1. Sellise püsikliendiprogrammi puhul, mille raames programmihaldur sõlmib boonuskinkide tarnijatega lepinguid, mille kohaselt maksab programmihaldur tarnijatele, juhul kui viimased tarnivad klientidele boonuskaupu, summa boonuspunktide kokkulepitud väärtuse ulatuses, tuleb kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, muudetud direktiiviga 95/7, artikleid 5 ja 6, artikli 11 A osa lõike 1 punkti a, artikli 17 lõiget 2 direktiivi artikli 28f punktist 1 tulenevas redaktsioonis tõlgendada nii, et kõnealuse programmihalduri poolt tehtud makseid sellistele tarnijatele, kes tarnivad boonuskinke klientidele, tuleb pidada kolmandalt isikult saadud tasuks klientidele kaupade tarnimise eest, või asjakohasel juhul klientidele osutatud teenuste eest.

Nimelt, kui püsikliendiprogrammid loodi selleks, et innustada kliente oma oste tegema teatud müüjate juures ja kui sellel eesmärgil pakub programmihaldur nende programmide haldamisega seotud teatavaid teenuseid, on tegelik majanduslik olukord samas selline, et nimetatud programmide raames tarnivad boonuskaupu, mis võivad olla nii kaubad kui ka teenused, klientidele tarnijad. Lisaks on see tehing, mis kujutab endast boonuskaupade tarnimist, tulumaksuga maksustatav, kuna selle teeb tasu eest riigi territooriumil maksukohustuslane, kes sellena tegutseb. On selge, et kaupade müük ja teenuste osutamine, mille tagajärjel saab klient boonuspunkte, ühelt poolt, ja boonuskaupade tarnimine punktide vastu, teiselt poolt, on kaks eraldiseisvat tehingut. Kuid kuues direktiiv ei nõua, et selleks, et kaubatarnet või teenuse osutamist saaks määratleda tasu eest tehtud tehinguna selle direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses, peab tasu nimetatud kaubatarne või teenuse osutamise eest olema saadud otse selle saajalt. Nimelt näeb direktiivi artikli 11 A osa lõike 1 punkt a ette, et tasu võidakse saada kolmandalt isikult. Kuna iga kord, kui klient vahetab punkte boonuskaupade vastu, tekib programmihalduril kohustus teha tarnijale makse ja see makse arvutatakse, liites kokku programmihalduri poolt tasumisele kuuluvad teenustasud, mis kujutavad endast kindlaksmääratud summat iga punkti kohta, mis on vahetatud boonuskauba vastu selle kauba hinna osa või terviku ulatuses, siis vastab see makse boonuskaupade tarnimise eest saadud tasule.

(vt punktid 41–43, 47, 55–57, 65 ja resolutsioon)

2. Sellise püsikliendiprogrammi puhul, mille raames programmihaldur soetab boonuskaupu ja mille varu seetõttu kuulub talle, turustab seda programmi ja tarnib klientidele boonuskaupu, tuleb kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, muudetud direktiiviga 95/7, artikleid 5 ja 6, artikli 11 A osa lõike 1 punkti a, artikli 17 lõiget 2 direktiivi artikli 28f punktist 1 tulenevas redaktsioonis tõlgendada nii, et sponsori poolt tehtud makseid sellise arutusel oleva programmihaldurile, kes tarnib klientidele boonuskaupu, tuleb pidada osaliselt kolmandalt isikult saadud tasuks programmihalduri poolt klientidele kaupade tarnimise eest ja osaliselt tasuks programmihalduri poolt sponsorile osutatud teenuste eest.

Nimelt, kui püsikliendiprogrammid loodi selleks, et innustada kliente oma oste tegema teatud müüjate juures ja kui sellel eesmärgil pakub programmihaldur nende programmide haldamisega seotud teatavaid teenuseid, on tegelik majanduslik olukord samas selline, et nimetatud programmide raames tarnivad boonuskaupu, mis võivad olla nii kaubad kui ka teenused, klientidele tarnijad. Lisaks on see tehing, mis kujutab endast boonuskaupade tarnimist, tulumaksuga maksustatav, kuna selle teeb tasu eest riigi territooriumil maksukohustuslane, kes sellena tegutseb. On selge, et kaupade müük ja teenuste osutamine, mille tagajärjel saab klient boonuspunkte, ühelt poolt, ja boonuskaupade tarnimine punktide vastu, teiselt poolt, on kaks eraldiseisvat tehingut. Kuid kuues direktiiv ei nõua, et selleks, et kaubatarnet või teenuse osutamist saaks määratleda tasu eest tehtud tehinguna selle direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses, peab tasu nimetatud kaubatarne või teenuse osutamise eest olema saadud otse selle saajalt. Nimelt näeb direktiivi artikli 11 A osa lõike 1 punkt a ette, et tasu võidakse saada kolmandalt isikult. Kuna programmihalduri poolt sponsorile esitatud boonuskaupade arvetel sisaldub müügihind, millele on liidetud tellimuse kättetoimetamise kohas, kus omandiõigus üle läheb ja punktid kaupade või teenuste vastu vahetatakse, kohaldatav veoteenuse hind, millest arvatakse maha programmihalduri kasum – mis on boonuskauba jaemüügihinna ja programmihalduri poolt selle kauba soetamisel tasutud hinna vahe –, kujutab see makse endast tasu nende kaupade tarnimise eest.

Kuna aga sponsori poolt programmihaldurile tehtud maksed vastavad boonuskaupade jaemüügihinnale, millele on liidetud kaupade pakendamise ja vedamise tasu, ning et seega saab programmihaldur kasu, mis koosneb boonuskaupade jaemüügihinna ja viimase poolt nende soetamisel tasutud hinna vahest, võib makstud summa jagada kaheks osaks ja kumbki neist osadest vastab ühele eraldiseisvale sooritusele. Järelikult kujutab soetushinna summa endast tasu klientidele boonuskaupade tarnimise eest, samas kui sponsori poolt tasutud jaemüügihinna ja programmihalduri poolt boonuskaupade soetamisel makstud hinna vahe, ehk kasum, on tasu programmihalduri poolt sponsorile osutatud teenuste eest.

(vt punktid 22, 41–43, 48, 55, 56, 58, 61–63, 65 ja resolutsioon)