Keywords
Summary

Keywords

1. Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Kuuenda direktiiviga ette nähtud maksuvabastused – Haiglaravi ja meditsiinilise abi ning sellega otseselt seotud tegevuse maksust vabastamine

(Nõukogu direktiiv 77/388, artikli 13 A osa lõike 1 punkt b)

2. Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Kuuenda direktiiviga ette nähtud maksuvabastused – Haiglaravi ja meditsiinilise abi ning sellega otseselt seotud tegevuse maksust vabastamine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/23; nõukogu direktiiv 77/388, artikli 13 A osa lõike 1 punkt b)

Summary

1. Mõistet „haiglaravi ja meditsiinilise abiga otseselt seotud tegevus” kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 13 A osa lõike 1 punkti b tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma tegevust, mis seisneb nabaväädivere kogumises, transportimises ja analüüsimises ning nabaväädi tüvirakkude ladustamises, kuna haiglatingimustes antav meditsiiniline abi, millega see tegevus üksnes võib, kuid ei tarvitse olla seotud, ei ole tegelik, käimasolev ega isegi kavandatav.

On selge, et millised ka ei oleks täpsed arvandmed teaduse ja tehnika praeguse taseme juures, suurema osa põhikohtuasjas arutusel olevate teenuste saajate puhul ei ole ega saa tõenäoliselt kunagi olema põhiteenust, mis mahub mõiste „haiglaravi ja meditsiiniline abi” alla kuuenda direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punkti b tähenduses. Ainult kahel võimalikul juhul, esiteks, kui arstiteaduse tase võimaldab või nõuab nabaväädi tüvirakkude kasutamist teatud haiguse raviks või ennetamiseks ja teiseks, kui haigus konkreetsel juhul avaldub või on haigestumise oht, oleks ühelt poolt põhiteenuseks oleva haiglaravi ja meditsiinilise abi ning teisalt eespool osutatud tegevuse vahel piisavalt otsene seos. Neil asjaoludel, isegi kui möönda, et sellel tegevusel ei saa olla muud eesmärki kui kasutada talletatud nabaväädi tüvirakke haiglatingimustes meditsiinilise abi andmiseks ja neid ei saa kasutada muul otstarbel, ei saa asuda seisukohale, et see tegevus on tegelikult kõrvalteenus teenuse saajate haiglaravi või viimaste poolt saadud meditsiinilise abi kõrval, mis moodustab põhiteenuse.

(vt punktid 47–49, 52, resolutsiooni punkt 1)

2. Olukorras, kus professionaalne meditsiinipersonal osutab tüvirakupankade teenuseid, samas kui need tüvirakupangad, kuigi nad on saanud liikmesriigi pädevatelt tervishoiuasutustelt direktiivis 2004/23 inimkudede ja -rakkude annetamise, hankimise, uurimise, töötlemise, säilitamise, ladustamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamise kohta ette nähtud loa käidelda inimkudesid ja -rakke, ei saa riiklikust sotsiaalkindlustussüsteemist mingit toetust ning nende tüvirakupankade poolt osutatud teenusega kaasnenud kulutusi haigekassa ei hüvita, ei ole kuuenda direktiivi 77/388 kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 13 A osa lõike 1 punktiga b vastuolus riigiasutuste seisukoht, et selline tüvirakupank ei ole „[haiglate ning meditsiini- või diagnostikakeskuste laadi] nõuetekohaselt tunnustatud […] asutus” kuuenda direktiivi 77/388 artikli 13 A osa lõike 1 punkti b tähenduses. Sellegipoolest ei saa seda sätet tõlgendada ka nii, nagu nõuaks see säte kui selline, et pädevad ametiasutused keelduksid võrdsustamast eraõiguslikku tüvirakupanka „nõuetekohaselt tunnustatud” asutusega nimetatud maksuvabastuse andmisel. Liikmesriigi kohtul tuleb vajalikul määral kontrollida, kas tunnustamisest keeldumine kuuenda direktiivi 77/388 artikli 13 A osa lõike 1 punktis b sätestatud maksuvabastuse andmisel on kooskõlas liidu õigusega, eriti neutraalse maksustamise põhimõttega.

Põhimõtteliselt on iga liikmesriigi ülesanne kehtestada oma siseriiklikus õiguses eeskirjad, mille alusel võib tunnustada vastava taotluse esitanud asutusi kuuenda direktiivi 77/388 artikli 13 A osa lõike 1 punkti b tähenduses. Kui maksukohustuslane taotleb tunnustatud asutuse staatust selle sätte tähenduses, on pädevad ametiasutused kohustatud kinni pidama viimati nimetatud sättega lubatud kaalutlusõiguse piiridest ja liidu õiguse põhimõtetest, eriti võrdse kohtlemise põhimõttest, mis käibemaksuvaldkonnas tähendab neutraalse maksustamise põhimõtet. Selliste asutuste määratlemisel, mida tuleb nimetatud sätte tähenduses „tunnustada”, on riigiasutused kohustatud kooskõlas liidu õigusega ja siseriiklike kohtute kontrollile alludes võtma arvesse mitut tegurit, sealhulgas seda, kas maksukohustuslase tegevus on üldistes huvides, kas teisi sama tegevusalaga maksukohustuslasi on juba sarnaselt tunnustatud ning kas haigekassad või muud sotsiaalkindlustusasutused katavad valdava osa kõnealuste teenuste kuludest.

Lihtsalt see asjaolu, et maksukohustuslase teenuseid osutavad professionaalsed kvalifitseeritud meditsiinitöötajad, ei ole iseenesest takistuseks riigiasutustele, kui nad keelduvad andmast maksukohustuslasele tunnustust, mis annaks talle õiguse kuuenda direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punktis b sätestatud maksuvabastusele. Asjaolu, et seoses maksukohustuslase tegevusega ei anta mingit toetust riiklikust sotsiaalkindlustussüsteemist ja sellega kaasnenud kulutusi haigekassa ei hüvita, on riigiasutustel õigus võtta arvesse, kui nad otsustavad, kas asutust tuleb tunnustada. See ei tähenda siiski, et nimetatud maksuvabastus tuleb süstemaatiliselt välistada, kui sotsiaalkindlustusasutused osutatavaid teenuseid ei hüvita. Pigem on tegu asjaoluga, mida tuleb kaalumisel arvestada ja mida võib tasakaalustada näiteks vajadus tagada võrdne kohtlemine. Kui maksukohustuslane on teistel sarnastel juhtudel samasuguseid teenuseid osutavate asutustega sarnases olukorras, siis ainuüksi seik, et sotsiaalkindlustusasutused ei hüvita täiel määral teenustega kaasnenud kulusid, ei õigusta teenuste osutajate erinevat kohtlemist käibemaksuga maksustamise osas. Lõpuks võib asjaolu, et maksukohustuslane on saanud pädevatelt tervishoiuametitelt loa käidelda nabaväädi tüvirakke vastavalt siseriiklikele õigusaktidele, millega on üle võetud direktiiv 2004/23, olla seik, mis osutab, et teenuste osutaja võib antud juhul olla „nõuetekohaselt tunnustatud” kuuenda direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punkti b tähenduses. Sellegipoolest ei saa ainuüksi asjaolu, et asjaomase valdkonna kvaliteedi‑ ja ohutusnõudeid kehtestavate liidu õigusaktide alusel on antud luba sellisteks toiminguteks, viia automaatselt asutuse tunnustamiseni kuuenda direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punkti b tähenduses, kuna see jätaks riigiasutused ilma neile viimati nimetatud sättega antud kaalutlusõigusest. Vastava loa saamine on eraõigusliku tüvirakupangana tegutsemiseks tingimata vajalik. Ent loa väljastamine ei ole iseenesest samaväärne tunnustamisega kuuenda direktiivi artikli 13 A osa lõike 1 punkti b tähenduses.

(vt punktid 63–65, 68, 69, 71, 74, 75 ja 81, resolutsiooni punkt 2)