28.10.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 325/4

(1)

Määrusega (EÜ) nr 994/98 volitatakse komisjoni kehtestama määrusega piirmäära, millest allapoole jäävaid abistamismeetmeid ei käsitleta kõiki asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tingimusi täitvana, mistõttu ei eelda sellised meetmed asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud teatamiskohustuse täitmist.

(2)

Komisjon on kohaldanud asutamislepingu artikleid 87 ja 88 mitmes otsuses ja seejuures selgitanud asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 määratletud “abi” mõistet. Komisjon on samuti selgitanud oma tegevuspõhimõtteid seoses vähese tähtsusega abi ülemmääraga, millest allapoole asutamisleping artikli 87 lõiget 1 ei kohaldata, viimati komisjoni määruses (EÜ) nr 69/2001. (3) Pidades silmas põllumajanduses ja kalanduses kehtivaid erieeskirju ja ohtu, et kõnealustes valdkondades võivad isegi väikesed abisummad vastata asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tingimustele, määrust (EÜ) nr 69/2001 nende valdkondade suhtes ei kohaldata.

(3)

Pidades silmas komisjoni seniseid kogemusi, eriti neid, mis on omandatud pärast seda, kui jõustus nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1257/1999 (Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EPATF) toetuse kohta maaelu arendamiseks ning teatavate määruste muutmise ja kehtetuks tunnistamise kohta) (4) ning rakendati ühenduse suuniseid riigiabi kohta põllumajandussektoris, (5) võib kinnitada, et põllumajandussektoris antavad väga väikesed abisummad ei vasta asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kriteeriumidele, kui teatavad tingimused on täidetud. Sellise juhtumiga on tegemist siis, kui üksiktootjale antud abisummad on väikesed ning ka põllumajandussektori abi kogusummad üldiselt ei ületa väikest protsenti toodangu väärtusest. Ühenduse põllumajandustoodangut iseloomustab tõik, et üht kaupa toodab suur arv väga väikesi tootjaid, kelle toodang on ühise turukorralduse raames suurel määral asendatav. Seetõttu tuleks teatava ajavahemiku jooksul väiketootjatele antud väikeste abisummade mõju seostada kogu sektori põllumajandustoodangu väärtusega sama ajavahemiku jooksul. Ühele liikmesriigile antava abisumma ülemmäära kehtestamine põllumajandussektori toodangu alusel võimaldab kõigis liikmesriikides rakendada järjekindlat, objektiivsel majanduslikul kontrollväärtusel rajanevat lähenemist.

(4)

Pidades silmas komisjoni seniseid kogemusi kalandussektori riigiabi hindamisel, eriti kalandusele antava riigiabi järelevalvet käsitlevate ühenduse suuniste (6) rakendamise ning nõukogu määruse (EÜ) nr 2792/1999 (millega kehtestatakse kalandussektorile ühenduse struktuuriabi andmise üksikasjalikud eeskirjad) (7) jõustumise järgseid kogemusi, võib kinnitada, et põllumajandussektoris antavad väga väikesed abisummad ei vasta asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kriteeriumidele, kui teatavad tingimused on täidetud. Arvestades kalandus- ja põllumajandussektori tootmismudelite sarnasust, on sellise juhtumiga tegemist siis, kui üksiktootjale antud abisummad on väikesed ning ka kalandussektori abi kogusummad üldiselt ei ületa väikest protsenti toodangu väärtusest.

(5)

Läbipaistvuse ja õiguskindluse parandamise huvides oleks asjakohane sätestada määrusega põllumajandussektori jaoks vähese tähtsuse reegel.

(6)

Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) põllumajanduslepingut (8) silmas pidades ei tohiks käesoleva määrusega vabastada ekspordiabi ega abi, millega eelistatakse kodumaised kaupu importtoodetele. Liikmesriigid on kohustatud hoiduma kõnealuses lepingus sisalduvate kohustustega vastuolus oleva toetuse andmisest. Ekspordiabi ei ole üldjuhul abi, millega kaetakse messidel osalemise kulud või uue toote turuletoomiseks või olemasoleva toote uuele turule viimiseks vajalike uuringute või nõustamisteenuste kulud. Euroopa Kohtu 19. septembri 2002. aasta lahendist järeldub, et kui ühendus on välja andnud õigusakti ühise turukorralduse kehtestamiseks teatavas põllumajandussektoris, on liikmesriigid kohustatud hoiduma mis tahes meetmete võtmisest, mis seda korraldust kahjustavad või sellest kõrvale kalduvad. (9) See põhimõte kehtib ka kalandussektoris. Seetõttu ei tohiks käesolevat määrust kohaldada sellise abi suhtes, mille suurus on kindlaks määratud turuleviidud toodete hinna või koguse alusel.

(7)

Komisjoni kogemuste põhjal võib kinnitada, et kui abisummad ühe abisaaja kohta on mis tahes kolmeaastase ajavahemiku jooksul väiksemad kui 3 000 eurone ülemmäär ja kui kolme aasta jooksul kõigile ettevõtetele antud abi kogusumma jääb allapoole ülemmäära, mille komisjon sätestab umbes 0,3 %-le põllumajanduse või kalanduse aastasest kogutoodangust, ei mõjuta abi liikmesriikide vahelist kaubavahetust ja/või ei moonuta ega ähvarda moonutada konkurentsi ning seetõttu ei kohaldata abi suhtes asutamislepingu artikli 87 lõiget 1. Kõnealune kolmeaastane ajavahemik peaks olema liikuv, mis tähendab, et iga kord, kui antakse vähese tähtsusega abi, tuleb kindlaks teha eelmise kolme aasta jooksul antud vähese tähtsusega abi kogusumma. Vähese tähtsusega abi tuleks käsitleda antuna ajal, mil abisaaja omandab seadusliku õiguse seda abi saada. Vähese tähtsuse reegel ei piira ettevõtte võimalust saada samaks meetmeks riigiabi, mille on heaks kiitnud komisjon või mis on hõlmatud grupierandimäärusega.

(8)

Läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja vähese tähtsusega abi ülemmäärade õige kohaldamise huvides peaksid liikmesriigid kasutama ühte ja sama arvutusmeetodit. Kõnealuse arvutamise hõlbustamiseks ja kooskõlas määrusega (EÜ) nr 69/2001 on asjakohane, et abisummad, mida ei anta rahas, arvestatakse ümber nende brutotoetusekvivalendiks. Mitmes osas makstava abi ja sooduslaenuna antava abi toetusekvivalendi arvutamiseks on vaja kasutada abi andmise ajal kehtivaid turuintressimäärasid. Riigiabi käsitlevate eeskirjade ühtseks, läbipaistvaks ja hõlpsaks kohaldamiseks tuleks käesoleva määruse kohaldamisel kasutada turumäärasid viitemääradena, tingimusel et sooduslaenu puhul on laen tagatud tavalise tagatisega ja et sellega ei kaasne ebatavaliselt suurt riski. Viitemääradena tuleks kasutada määrasid, mis komisjon kinnitab korrapäraselt erapooletul alusel ja mis avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas ja Internetis.

(9)

Komisjoni kohustus on tagada riigiabi käsitlevate eeskirjade täitmine ja eelkõige vähese tähtsuse reegli alusel antava abi vastavus nende eeskirjade tingimustele. Asutamislepingu artiklis 10 sätestatud koostööpõhimõtte kohaselt peaksid liikmesriigid selle ülesande täitmisele kaasa aitama ja looma mehhanismi, millega tagatakse, et vähese tähtsuse reegli alusel antava abi kogusumma ei ületa 3 000 eurot ühe abisaaja kohta ega ka liikmesriigi kolmeaastase põllumajandus- ja kalandustoodangu väärtuse alusel komisjoni poolt kehtestatud üldist ülemmäära. Selleks peaksid liikmesriigid vähese tähtsusega abi andmisel teatama asjaomasele ettevõttele abi vähesest tähtsusest, saama täielikud andmed viimase kolme aasta jooksul saadud muu vähese tähtsusega abi kohta ja hoolikalt jälgima, et uue vähese tähtsusega abi andmisel ei ületataks vähese tähtsusega abi ülemmäärasid. Selle asemel võib ülemmäärade järgimist tagada keskregistri abil.

(10)

Pidades silmas komisjoni kogemusi ja eelkõige seda, kui tihti on tavaliselt vaja riigiabi käsitlevad põhimõtted läbi vaadata, on asjakohane piirata käesoleva määruse kehtivusaega. Kui käesoleva määruse kehtivusaeg lõpeb ja seda ei pikendata, peaks liikmesriikidel olema käesoleva määrusega hõlmatud vähese tähtsusega abi kavade rakendamisel kuuekuuline üleminekuaeg. Õiguskindluse huvides on asjakohane selgitada käesoleva määruse mõju antud abile enne selle jõustumist,

a)

abi, mille summa on kindlaks määratud turuleviidud toodangu hinna või koguse alusel;

b)

abi ekspordiga seotud tegevuseks ehk abi, mis on vahetult seotud eksporditavate koguste, jaotusvõrgu loomise ja toimimise või muude eksportimisest tulenevate jooksvate kuludega;

c)

abi, mille tingimuseks on kodumaiste toodete kasutamine importtoodete asemel.

1.

põllumajandussektori ettevõtted – põllumajandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevad ettevõtted;

2.

põllumajandustooted – asutamislepingu I lisas loetletud tooted, välja arvatud käesoleva artikli punktis 5 määratletud kalandustooted,

3.

põllumajandustoodete töötlemine – põllumajandustootega tehtav toiming, mille tulemusel saadav toode on samuti põllumajandussaadus;

4.

kalandussektori ettevõtted – kalandustoodete tootmise, töötlemise ja turustamisega tegelevad ettevõtted;

5.

kalandustooted – nii merest või siseveekogudest püütud tooted kui ka nõukogu määruse (EÜ) nr 104/2000 (10) artiklis 1 loetletud akvakultuuritooted;

6.

kalandustoodete töötlemine ja turustamine – kõik toimingud, kaasa arvatud käitlemine, töötlemine, tootmine ja turustamine alates lossimisest või püügist kuni lõpptooteni.