—

tühistada Üldkohtu 13. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas T 111/11;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, tõlgendades vääralt väljendeid „uurimine” ja „kahjustaks […] uurimise […] eesmärki”, mis sisalduvad määruse nr 1049/2001 (1) artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes.

Üldkohus eksis, kui ta kategooriliselt järeldas, et „vaidlusalused vastavusanalüüsid kuuluvad komisjoni uurimistegevuse raamidesse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses”.

Väite esimese osa kohaselt tõlgendas Üldkohus vääralt mõistet „uurimine”.

Teine osa: isegi kui eeldada, et toimus uurimine, rikkus Üldkohus õigusnormi, tõlgendades vääralt mõistet „kahjustama”. Üldkohus sidus avalikustamise kontseptsiooni kahjustamise kontseptsiooniga, toomata konkreetset näidet, kuidas täpsemalt oleks avalikustamine uurimise „eesmärki” kahjustanud.

2.

Teine väide: Üldkohus rikkus õigusnormi, rikutud on Århusis 25. juunil 1998 alla kirjutatud keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni – mis on heaks kiidetud nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (2) – artikli 4 lõikeid 1, 2 ja 4.

See väide hõlmab viit argumenti. Esiteks eksis Üldkohus sellega, et kohaldas kitsendavalt kohustust tõlgendada Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 punkti c. Teiseks kohaldas Üldkohus vaidlusalust meedet Århusi konventsioonist lähtuvalt vääralt. Kolmandaks tegi Üldkohus vea oma kohustuse raames tõlgendada Århusi konventsiooni kooskõlas rahvusvahelise tavaõigusega. Neljandaks leidis ta ekslikult, et Århusi konventsiooni artikli 4 lõike 4 punkt c ei ole otsekohaldatav. Lõpuks kohaldas ta õigust vääralt, lubades Århusi konventsiooni kohaldamisel teha erandi, mis põhineb Euroopa Liidu „eripäral”.

3.

Kolmas väide: Üldkohus rikkus määruse nr 1367/2006 (3) artikli 6 lõiget 1 ning määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpuosa ja artikli 4 lõiget 3.

Üldkohus rikkus õigusnormi, võttes avalikustamist nõudva ülekaaluka üldise huvi tunnustamisest keeldumist põhjendades aluseks ainuüksi hageja esitatud argumentide analüüsi. Selline lähenemine on vastuolus määruse nr 1049/2001 sätete ja asjassepuutuva kohtupraktikaga. Argumendid, mille hageja selle kohta esitas, ei saa nimelt iseenesest olla põhjus, miks ülekaaluka üldise huvi esinemist eitada, kuna õigusnorm ei pane hagejale ülekaaluka üldise huvi asjaolude tõendamise kohustust. Avalikustamisega seotud huvide tasakaalustamise peab tagama asjaomane institutsioon.