16.2.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/91

1.1

Alates 2006. aastast on hakatud rännet ja rändepoliitikat käsitlema uuest perspektiivist, seda eriti ÜRO kõrgetasemelise rahvusvahelise rände ja arengu teemalise dialoogi taustal (1). Rände ja arengu omavahelist seost analüüsides on rännet hakatud uutmoodi käsitlema, võttes arvesse päritoluriigi huvisid ja loobudes Euroopas domineerivast vaatepunktist, mille kohaselt rändepoliitika kujundamisel lähtuti üksnes vastuvõtva riigi vajadustest ja huvidest.

1.2

Enne ÜRO kõrgetasemelist rahvusvahelise rände ja arengu alast dialoogi esitas rahvusvahelise rände ülemaailmne komisjon 2005. aasta oktoobris lõpparuande, milles pandi alus rahvusvahelise rände mitmemõõtmelisele käsitlusele, mille kohaselt peetakse eriti oluliseks päritoluriigi arengut. Nimetatud dokumendile on järgnenud suur hulk töid ja kohtumisi ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organite raames.

1.3

Euroopa Liit ei ole kõnealusest arutelust kõrvale jäänud ning on teinud samme rändepoliitika kavandamiseks kooskõlas arengukoostööpoliitikaga. Euroopa Komisjon avaldas juba 2002. aastal teatise (2), milles käsitleti rännet ja suhteid kolmandate riikidega ning läheneti rände teemale laiemast perspektiivist, mille kohaselt ei tohiks piirduda üksnes seadustamata sisserändega võitlemisega, vaid arvesse tuleb võtta ka sisserände häid külgi ja seostada see vaesusega võitlemise eesmärkidega. Teatises juhiti tähelepanu sisserändajate koju saadetavate rahaülekannete tähtsusele, nn ajude äravoolule, mille põhjustab värbamine rikaste riikide poolt (sh EL), tagasipöördumisele ja teistele aspektidele, võttes kõigi nende küsimuste puhul arvesse päritoluriigi arengu eesmärke.

1.4

Samuti sisaldas 2004. aastal vastu võetud määrus, millega kehtestati kolmandatele riikidele antava rahalise ja tehnilise abi programm rände ja varjupaiga valdkondades (AENEAS) (3), võimalust rahastada selliseid rände juhtimise meetmeid, milles arvestatakse päritoluriigi huvidega (määruse eesmärk oli eelkõige seadustamata sisserändega võitlemise meetmete rahastamine).

1.5

Kõnealust teemat siiani kõige põhjalikumalt käsitlenud dokument on komisjoni teatis rände ja arengu seoste kohta, mis avaldati 2005. aasta lõpus (4). Nimetatud teatis on järjeks 2002. aasta teatisele, kuid erinevalt viimasest keskendutakse selles enam rände ja arengu vahelistele seostele (jättes kõrvale teised aspektid, nagu võitlus seadustamata sisserändega). Põhjalikumalt käsitletakse uusi teemasid, nagu sisserändajate rahaülekanded, sisserändajate organisatsioonide rolli tugevdamine päritoluriigi arengu toetamisel, ajude ringlus (ja ajude äravoolu negatiivsete tagajärgede vähendamine) jm.

1.6

Kõnealust teatist täiendab komisjoni dokument, mis töötati välja spetsiaalselt seoses osalemisega ÜRO kõrgetasemelises rahvusvahelise rände ja arengu teemalises dialoogis (5).

1.7

Komisjon on kõnealust lähenemisviisi edasi arendanud uues teatises (6) ja pakkunud välja meetmeid ELi ja kolmandate riikide vahelise korduvrände ja liikuvuspartnerluse valdkonnas. EMSK esitab oma seisukoha käesoleva arvamuse punktis 11.

1.8

Euroopa Parlament on samuti koostanud arvamuse (7), milles käsitletakse samu teemasid kui komisjoni teatistes, kuid esitatud ettepanekud on julgemad. Kritiseeritakse nn valikulise rände poliitikat, sest see süvendab ajude äravoolu. Pakutakse välja konkreetsed meetmed kõige kõrgema kvalifikatsiooniga sisserändajate tagasipöördumiseks, nagu programmid palgavahe katmiseks, juhul kui sisserändaja soovib päritoluriiki tagasi pöörduda, ning tagasipöördunud sisserändajate pensioniõiguste ja sotsiaalkindlustusõiguste ülekandmise tagamiseks. Käsitletakse ka ajude ringlust, väljendatakse toetust kaasarengupoliitikale, tehakse meetmete ettepanekuid sisserändajate rahaülekannete osas jne.

1.9

Käesoleva arvamuse ning omaalgatusliku arvamusega „Ränne ja areng: võimalused ja väljakutsed” (8) annab EMSK uue panuse ELi sisserändepoliitikasse, tuues lisaks uue mõõtme: koostöö päritoluriikidega nende arengu edendamiseks.

2.1

Viimastel aastakümnetel on materiaalne rikkus ja heaolu maailmas seniolematult kasvanud, vähemalt SKT kasvu vaadates. Kuid jõukus on jaotunud väga ebavõrdselt, sest on palju riike ja sadu miljoneid inimesi, kes ei ole rikkuse suurenemisest osa saanud.

2.2

SKT kasv ei kajasta täpselt ühiskonna tegelikku arengutaset. ÜRO Arenguprogrammi inimarengu indeksiga (10) püütakse arengut kirjeldada laiemalt kui üksnes SKT kaudu, hõlmates muu hulgas oodatavat eluiga ja haridustaset. Siiski ei hõlma see teisi samuti olulisi näitajaid, nagu inimõiguste austamine, demokraatia, juurdepääs inimväärsele tööle ja võrdsus.

2.3

Esmatähtis teema on tööpuudus või muu juurdepääsu puudumine elatusallikatele. Töötus on peamine tegur, mis ärgitab inimesi liikuma sinna, kus on paremad võimalused. 2006. aastal oli maailmas 6,7 miljardit elanikku ning rahvastikuarv suurenes igal aastal 75 miljoni elaniku võrra. Kõige enam kasvab rahvastikuarv arengumaades. ILO aruande „Maailma tööhõive arengusuunad 2007” (11) hinnangul oli maailma tööjõu suurus 2006. aastal 2,9 miljardit inimest. Samal aastal oli hinnanguliselt 195,2 miljonit töötut, mis moodustab kogu maailma tööjõust ligikaudu 6,3 %. Jätkuvalt on kasvanud töötavate vaeste või selliste inimeste arv, kes saavad päevas kulutada kõige enam 2 USA dollariga võrduva summa või vähem. 2007. aastal jõudis see arv 1,37 miljardini (12).

2.4

Arengumaade põllumajandustootjate raske olukord on rahvusvahelise rände üks olulisi majanduslikke tegureid — seda nii praegu kui ka tulevikus. 2000. aastal oli umbes 43 % maailma tööjõust hõivatud põllumajanduses ning vaesemates riikides on põllumajandustootjad tavaliselt halvemal järjel kui linnaelanikud. Osaliselt tuleneb see ka riiklikust struktuurilise kohandumise poliitikast, mis on ajendanud riike oma põllumajandustootmist ajakohastama, et asetada suurem rõhk ekspordile. Kaubanduse jätkuv liberaliseerimine seab väiketootjad raskesse seisu ja on sundinud neid põllumajandustootmisest loobuma, kroonilise töövähesuse all kannatama või maapiirkonnast välja rändama. Ajavahemikus 1980–1990 kasvas madala ja keskmise palgatasemega riikides linnas elava rahvastiku osakaal 32 protsendilt 41 protsendile (13).

2.5

Tuleb rõhutada, et sissetulekute ja inimarengu vahele ei saa automaatselt võrdusmärki panna. Madalamate sissetulekutega riik võib inimarengu indeksi järgi olla suuremate sissetulekutega riigist kõrgemal tasemel (14) tänu kohasele avaliku sektori poliitikale või konfliktide puudumisele.

2.6

Tänapäeva globaliseerunud maailmas on kõige kõrgema ja kõige madalama inimarengu indeksiga riigid vastavalt Norra ja Nigeeria. Norra kodanikud on 40 korda rikkamad kui Nigeeria kodanikud, nad elavad kaks korda kauem ja koolis käivate laste määr on viis korda suurem.

2.7

Analüüsides inimarengu suundumusi alates 1970. aastatest, võib näha, et enamiku riikide inimarengu indeks on tõusnud. Ainsaks erandiks on Saharast lõunasse jääv Aafrika: 31 kõige madalama inimarengu tasemega riigist asuvad 28 nimetatud piirkonnas.

2.8

Olulised on ka järgmised andmed:

2.9

Vaesus on maailmas vähenenud (15), kuid suures osas on see vähenenud tänu Hiina ja India viimaste aastate arengule. Kõige vaesemale 20 %-le elanikkonnast kuulub üksnes 1,5 % maailma sissetulekutest ja nende päevane sissetulek jääb alla 1 USA dollari. 40 %-le elanikkonnast kuulub üksnes 5 % maailma sissetulekutest ja elab vähemaga kui 2 USA dollarit päevas. Teisalt kuulub 90 % OECD riikide elanikest selle 20 % hulka maailma elanikkonnast, kelle sissetulekud on kõige suuremad. Teise äärmusena kuulub 50 % Saharast lõunasse jääva Aafrika elanikest selle 20 % hulka, kelle sissetulekud on kõige väiksemad. 500 maailma kõige rikkama inimese sissetulekud (varasid arvestamata) on suuremad kui 416 miljoni maailma vaeseima inimese sissetulekud kokku.

2.10

Vaesus, töötus ja ebavõrdsus on sisserände päritoluriikide ühine tunnus. Inimväärse töö puudumine, majanduskriis, arenguperspektiivide puudumine, loodusõnnetused ja haigused, sõjad, korruptsioon, mõne valitsuse ebaefektiivsus, vabaduse ja demokraatlike institutsioonide puudumine viivad selleni, et paljud inimesed lahkuvad oma riigist, et otsida paremaid väljavaateid. 2005. aastal ÜROle esitatud aruandes märkis rahvusvahelise rände ülemaailmne komisjon, et paljude ulatuslike soovimatute ja raskesti juhitavate rändevoogude põhjus on paljude riikide jätkusuutliku arengu puudumine ja struktuurilised probleemid.

2.11

Samal ajal kasutavad inimkaubandusega tegelevad kuritegelikud võrgustikud olukorda seadustamata sisserände abil rikastumiseks. Seepärast on oluline, et võetaks kohased kooskõlastatud meetmed selliste julmade kuritegelike võrgustike vastu, kes kasutavad ära süütute inimeste rasket olukorda. Sama tähtis on ka tõhusate piirikontrollide, sh merepiirikontrollide nõuetekohane kooskõlastamine transiit- ja sihtriikide vahel.

2.12

Rahu, demokraatia, majanduskasvu, sotsiaalse arengu ja inimarengu edendamine ning võitlus vaesuse ja ebavõrdsusega võivad märkimisväärselt kaasa aidata soovimatu väljarände vähendamisele.

2.13

Kuid välja ei rända kõige vaesemad, sest kõige ebasoodsamas olukorras inimesed ei saa välja rännata. Välja rändavad need, kellel on olemas teatud (isiklikud või perekonna) sissetulekud, parem haridustase, rohkem entusiasmi ja parem füüsiline vorm, enamasti noored inimesed. Vähemalt algusjärgus tähendab väljaränne päritoluriikidele inimkapitali kaotamist.

2.14

Kuigi on erandeid, on paljude Euroopasse välja rändavate inimeste otsuse taga üldiselt vaesus ja võimaluste puudumine. Euroopa Liit peab tegema aktiivset koostööd võitluses vaesusega päritoluriikides ja rakendama sisserändepoliitikas terviklikku lähenemisviisi.

2.15

EMSK teeb ettepaneku, et Euroopa Liit ja liikmesriigid aitaksid anda uut poliitilist hoogu aastatuhande arengueesmärkidele, milles lepiti kokku seitse aastat tagasi ÜROs ja mis tuleb saavutada 2015. aastaks. Neile eesmärkidele täienduseks tuleb toetada ILO edendatavat inimväärset tööd.

2.16

Edasiminek on aeglane ja rahvusvaheline kogukond ei järgi võetud poliitilisi kohustusi. Näiteks täidavad vaid vähesed liikmesriigid kohustust eraldada 0,7 % SKTst arenguabiks. 2007. aastal ÜRO peasekretäri läbi viidud vahehindamise (16) tulemused on pettumust valmistavad: edusammud on olnud kasinad ja arenguabi on aastatel 2005–2006 isegi 5,1 % vähenenud.

2.17

Komitee teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku võtta vastu täpne tegevuskava kaheksa aastatuhande eesmärgi edendamiseks:

3.1

Erinevates vaatenurkadest lähtudes seostatakse kaubanduse avamist majanduskasvu, arengu, töökohtade loomise ja vaesuse vähendamisega. Kõige ilmekam näide on praegu WTOs peetavad läbirääkimised. Praegu käimasolev Doha läbirääkimistevoor on nimetatud arenguvooruks. Sama eesmärk on ka majanduspartnerluse lepingutel, mille üle peeti läbirääkimisi osana Euroopa Liidu ja AKV riikide vahelisest Cotonou lepingust, ning komisjoni hiljutisel teatisel „ELi kaubandusabistrateegia suunas” (17).

3.2

Mõnikord seostatakse kaubanduse avamist kõige vaesemate riikide arenguga ja soovimatu sisserände vähendamisega. Teistel juhtudel peetakse väljarännet selle tagajärjeks, et arenenud riigid kaitsevad oma turge arengumaade toodete eest.

3.3

On vaja analüüsida, kuidas võib kaubanduse edendamine aidata vähendada maailmas vaesust. EMSK on arvamusel, et selles osas on väga oluline hiljuti ILO ja WTO poolt läbi viidud ühine uurimus „Kaubandus ja tööhõive: väljakutse poliitika kujundamisel” (märts 2007).

3.4

Viimase aastakümne jooksul, mil kaubandusbarjäärid on märkimisväärselt vähenenud, on vaesus maailmas vähenenud. Siiski on vaesus vähenenud eelkõige Hiinas ja Indias, kuigi piirdub ka seal vaid teatud piirkondade ja ühiskonna teatud sektoritega. Oma majanduse avanud riikide kogemused on erinevad. Riikides, kes on oma arengu rajanud tekstiiliekspordile, ei ole vaesus märkimisväärselt vähenenud. Teistes riikides on kasvanud vaid varimajandus. Aasias on vähenenud kvalifitseeritud ja ilma kvalifikatsioonita töötajate töötasude erinevused, kuid Ladina-Ameerikas on need erinevused suurenenud (18).

3.5

Vastupidiselt mõningate arengumaade valitseva eliidi arvamusele leiab EMSK, et areng ja inimõigused ei ole omavahel kuidagi vastuolus. Uurimustest (19) selgub, et riikides, kes demokratiseerivad oma poliitilist süsteemi, tugevdavad töötajate õigusi ja parandavad sotisaalkaitset, suurenevad rahvusvahelised investeeringud ja eksport. Inimväärset tööd edendavate ILO rahvusvaheliste standardite järgimine, toetus sotsiaalpartnerite sotsiaaldialoogile ja dialoogile kodanikuühiskonna organisatsioonidega on näited heast valitsemisest, mida komitee toetab.

3.6

Arengule võib kaasa aidata ka see, kui tööstusriigid oma turud enam avavad, kuigi see ei avalda alati kõigile riikidele positiivset mõju, sest ainult need riigid, kes on saavutanud teatud arengutaseme, st kellel on välja kujunenud tugev riiklik turg, tõhus ekspordiinfrastruktuur ja stabiilne poliitiline süsteem, suudavad tolli- ja muude barjääride vähenemist ära kasutada oma arengu edendamiseks ja vaesuse vähendamiseks.

3.7

Globaliseerumise mõju riikide arengule on väga erinev ja sõltub nende rakendatavast poliitikast: edusammud demokraatia ja inimõiguste austamise osas ning hariduse, tervishoiu, infrastruktuuride ja tööhõivepoliitika parandamine aitavad kaasa majanduskasvule ning vähendavad vaesust ja sotsiaalset ebavõrdsust.

3.8

EMSK on arvamusel, et Euroopa Liit peab WTO läbirääkimiste raames kaasa aitama rahvusvahelise kaubanduse kasvule (eriti ELi, Aafrika ja Ladina-Ameerika vahel), demokraatia levitamisele ja inimõiguste austamisele maailmas.

3.9

Euroopa Liit on sõlminud assotsiatsioonilepingud paljude riikidega ja riikide piirkondlike rühmadega, nagu Euroopa-Vahemere piirkonna riigid, AKV riigid, Venemaa ja idapoolsed naaberriigid, Mercosur, Andide Ühendus, Hiina, India jt. Arvamuste ja ühiskomiteede kaudu aitab komitee kaasa sellele, et need lepingud sisaldaksid enamat kui vaid kaubandusküsimused ning hõlmaksid ka erinevaid sotsiaalseid aspekte.

4.1

Arengukoostöö raames peab Euroopa Liit toetama vastuvõtvaid riike haridus- ja tööhõivemeetmete rakendamisel koostöös sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega. Nendel meetmetel on lisaks rahu ja heade valitsemistavade edendamisele arengu jaoks väga suur tähtsus.

4.2

Seni on ELi arengukoostööpoliitikas pööratud vähe tähelepanu rändele kui vaesusega võitlemise tegurile.

4.3

Ametlik arenguabi tugineb sotsiaalse õigluse ja rikkuse ümberjagamise põhimõttele. Arengkoostööpoliitika eesmärk on võidelda vaesusega ja võimaldada kõigile inimestele inimväärne elu. Kuigi selle eesmärk ei ole otseselt rändevoogude soodustamine ega pidurdamine, võib see vaesuse ja ebavõrdsusega võideldes aidata vähendada põhjusi, mis toovad kaasa mittevabatahtliku väljarände (20).

4.4

Arenguabipoliitika kasutamine survevahendina rändealastel rahvusvahelistel läbirääkimistel, nagu pakkusid välja mõned Euroopa juhtivad poliitikud Sevilla Euroopa Ülemkogul, ei ole vastuvõetav.

4.5

EMSK on arvamusel, et EL võib toetada sisserändajate kogukondade osalemist koostööprojektides. Nende panus võib olla väga oluline ettepanekute väljatöötamisel ja tulemuste hindamisel, mida mõnikord teevad doonorriikide eksperdid, kes tunnevad abisaava piirkonna olukorda ainult osaliselt.

4.6

Demokraatia ja inimõigused, haridus ja koolitus, naiste iseseisvuse edendamine, tervishoid ja keskkond on Euroopa Liidu koostöö prioriteetsed eesmärgid. EMSK leiab, et väga oluline on ka kodanikuühiskonna organisatsioonide tugevdamine ja edendamine.

4.7

EL võiks rahaliselt toetada päritoluriigi ja vastuvõtva riigi sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide võrgustike ja ühiskomisjonide loomist. Näiteks on arengukoostööpoliitika väga tähtis osa elanikkonna teadlikkuse tõstmine. Vastuvõtvate Euroopa riikide avalikkust tuleks teavitada rände päritoluriikide kultuurist, elu- ja töötingimustest ning sotsiaalsest ja poliitilisest olukorrast.

5.1

Üllataval kombel ei ole ELi liikmesriigid siiani ratifitseerinud võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni, mille ÜRO peaassamblee võttis vastu 18. detsembri 1990. aasta resolutsiooniga nr 45/158 ja mis jõustus 1. juulil 2003. EMSK (21) teeb taas ettepaneku, et EL ja liikmesriigid ratifitseeriksid nimetatud konventsiooni. Kooskõlas Tampere ja Haagi Euroopa Ülemkogude eesmärkidega on komitee arvamusel, et Euroopa sisserändepoliitika peab põhinema inimõiguste austamisel ja võrdsel kohtlemisel.

5.2

EMSK teeb komisjonile, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Liidu Nõukogule ettepaneku edendada välispoliitika raames rahvusvahelist rändealast õigusraamistikku, tuginedes inimõiguste ülddeklaratsioonile, rahvusvahelisele kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktile ning rahvusvahelisele majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste paktile. Kõnealune rahvusvaheline õigusraamistik peab hõlmama järgmist:

5.3

Siiani on sisserändepoliitika kavandamisel keskendutud õigetele aspektidele, mida EMSK on toetanud, kuid mis vastavad üksnes Euroopa riikide kui vastuvõtvate riikide huvidele: võitlus seadustamata sisserändega ja inimkaubandusega, Euroopa tööturgude ja majandusarengu vajaduste katmine. Sel viisil käsitletakse kooseksisteerimine ja identiteedi probleeme ning kujundatakse selline riiki lubamise poliitika, mille eesmärk on tõmmata ligi kõrge kvalifikatsiooniga sisserändajaid ja samas teisi mitte riiki lubada. Neist kaalutlustest lähtuvalt kujundavad eurooplased kas avatuma või rangema sisserändepoliitika, kuid alati mõeldakse seejuures üksnes sellele, milline on sisserände mõju Euroopa ühiskonnale.

5.4

Siiski on Euroopa Liidul ja enamikul liikmesriikidel väga aktiivne arengukoostööpoliitika ning lisaks sellele on EL sõlminud paljude maailma riikidega naaberriikide või assotsiatsioonilepingu. Kuid nimetatud poliitikate elluviimisel ei seotud neid varem piisavalt sisserändepoliitikaga, nagu oleks tegemist täiesti eraldiseisvate küsimustega, arvates ekslikult, et rändepoliitika on võimalik päritoluriikidega koostööd tegemata.

5.5

On tehtud arvukalt uurimusi rände mõjude kohta arengumaadele. Kõigist aruannetes võib teha ühe üldise järelduse: rändajate panus mõjutab positiivselt päritoluriigi majanduslikku ja sotsiaalset arengut, kuigi mõne riigi puhul on sel ka teatud negatiivseid mõjusid. Positiivse mõjuna on olulised eelkõige rahaülekanded ja negatiivseks mõjuks on ajude äravool ja inimressursside vähenemine.

5.6

EMSK toetab Euroopa poliitika uut lähenemisviisi: sisserändepoliitika juhtimine peab toimuma koostöös päritoluriikidega, et muuta ränne nende riikide arenguteguriks. See eeldab kõnealuse poliitika paljude aspektide, sh selliste küsimuste nagu riiki lubamise kriteeriumid või sisserändajate liikumisvõimalused läbivaatamist.

6.1

Sisserändest tulenevat kasu vastuvõtvatele riikidele on põhjalikult käsitletud teistes EMSK arvamustes. Euroopa riikides on sisseränne katnud tööturgude vajadused, mille on tekitanud demograafilised muutused (22). Sisserändajad täidavad töökohad, kus ei tööta kohalikud töötajad, ja nad aitavad kaasa majandusarengule, töökohtade loomisele ja sotsiaalsele arengule. Nagu öeldakse seoses rahvusvahelist rännet ja arengut käsitleva ÜRO kõrgetasemelise dialoogiga koostatud peasekretäri aruandes, „soodustavad sisserändajad vastuvõtvate riikide majandusarengut, hoides tasuvana majanduslikud tegevusalad, mis ilma nendeta paigutataks riigist välja, suurendades aktiivse elanikkonna ja tarbijate hulka ning andes oma panuse ettevõtlusesse” (23). Komitee on teinud ka ettepaneku, et EL tugevdaks integratsioonipoliitikat (24). Ränne võib olla kõigi jaoks positiivne: nii rändajate, vastuvõtvate riikide kui ka päritoluriikide jaoks.

6.2

Arengumaade seisukohalt võimaldab väljaränne vabaneda üleliigsest tööjõust, vähendades tööpuudust, ja on tänu rahaülekannetele, mida väljarändajad saadavad oma perekondadele, oluline vaesust leevendav mehhanism. Samas täidavad tagasipöördunud väljarännanud üha olulisemat rolli majanduse hoogustamisel, hakates tegutsema ettevõtjana või edendades väikeettevõtlust ning vahendades uusi teadmisi ja tehnoloogiad. Kuid on ka negatiivseid tagajärgi, nagu kõige haritumate ja ettevõtlikumate noorte lahkumine.

6.3

EMSK teeb ettepaneku suurendada päritoluriikidega tehtava koostöö kaudu positiivseid ja vähendada negatiivseid mõjusid. See on üks meie aja väljakutseid. Rahvusvahelise rände ülemaailmse komisjoni lõpparuandes märgiti, et praegu seisneb väljakutse selles, et tuleb kujundada poliitika, mis suurendaks päritoluriikidele rändest tulenevat kasu ja vähendaks negatiivseid mõjusid; samuti märgiti, et ränne peab olema osa riiklikest, piirkondlikest ja ülemaailmsetest arengustrateegiatest ning et selle eesmärgi saavutamiseks peavad vastuvõtvad riigid selgelt tunnistama, et ränne on ka neile kasulik (25).

6.4

Ränne ei saa olla arengu mootor teistest poliitilistest, majanduslikest ja sotsiaalsetest teguritest eraldiseisvana. Seetõttu leiab EMSK, et EL vajab sisserände- ja arengupoliitikas uut lähenemisviisi koostöös päritoluriikidega, edendades arengut struktuuriliste muutuste kaudu, mis soodustavad demokraatiat ja häid valitsemistavasid ning aitavad vähendada ebavõrdsust ning parandada inimkapitali ja säästvaks arenguks vajalikku infrastruktuuri.

7.1

Rahaülekanded on sisserändajate isiklikud vahendid, kuid mõnes päritoluriigis on need muutunud tähtsaks sissetulekuallikaks. Arvud kõnelevad enda eest: Maailmapanga hinnangul said arengumaad 2005. aastal rahaülekandeid 167 miljardi dollari ulatuses (1990. aastal ulatusid need samade hinnangute kohaselt 69 miljardini). ÜRO peasekretär on kinnitanud, et 2006. aastal saatsid väljarännanud koju 264 miljardit dollarit. See summa on peaaegu neli korda suurem kui ametlik arenguabi. Mõnes riigis ületab see ka välisinvesteeringute mahu.

7.2

Rahaülekanded pakuvad perekonna ülalpidamiseks pidevat stabiilset abi. Sisserändajad ja nende perekonnad on kõnealuste rahvusvaheliste rahaülekannete peaosalised. Euroopas saadab 60–70 % sisserändajaid oma perekonnale raha. Eelkõige kasutatakse seda otse tarbimiseks, kuid mitte üksnes materiaalsete toodete tarbimiseks, vaid suur osa saadud rahast kulutatakse ka haridusele ja tervishoiule, mis aitab parandada inimkapitali. Selle piirkonna majandus, kuhu raha saadetakse, saab kasu, sest tarbimine suureneb ja investeeritakse väikeettevõtlusesse. Kuna ringluses on rohkem raha, tuleb see kasuks ka finantssektori arengule. Euroopa riikide vääringutes sissetulekud aitavad ka kindlustada päritoluriigi finantstasakaalu.

7.3

Kuid peale kasude võib tekkida ka probleeme: mõnede tarbekaupade hind kerkib ja nende perede jaoks, kes ei saa rahaülekandeid, muutub olukord raskemaks; mõnede kultuuride kasvatamisest ja mõnedest tootmissektoritest (kõige vähem tasuvatest) loobutakse, samuti teatud töökohtadest, sest sealt saadavad sissetulekud on võrreldes rahaülekannetega väga väikesed.

7.4

Nimetatud probleemidele tuleb tähelepanu pöörata, kuid rahvusvahelise rände ülemaailmne komisjon jõudis järeldusele, et üldiselt on tegemist arengumaade jaoks olulise positiivse teguriga: „Ametlike kanalite kaudu tehtavad rahasaadetised on sihtriigi jaoks oluline välisvaluuta allikas, need tõstavad finantssektori suutlikkust, aitavad ligi meelitada täiendavaid investeeringuid ja pakuvad teatud määral leevendust riigilaenudele” (26).

7.5

On vaja vähendada ülekandeid mitteametlikke kanaleid pidi, sest nendega kaasnevad suuremad kulud ja riskid. Sageli tekivad mitteametlikud võrgud seetõttu, et äärepoolsemates piirkondades puuduvad konkurentsivõimelised finantsasutused. EMSK on arvamusel, et selleks, et päritoluriigid saaksid võimalikult suurt kasu, tuleb rahaülekannete finantsvahenduse kulusid vähendada. Sageli on need kulud liiga suured ega ole kooskõlas teiste rahvusvaheliste majandustehingute maksumusega. Ekspertide hinnangul on kulud piirkonniti väga erinevad: näiteks ülekannete puhul Hispaaniast Ladina-Ameerikasse ja Kariibi mere piirkonda on tasu 2 %, kuid Euroopast enamikku Aafrika riikidesse 8–10 %. Euroopa finantsasutused ja finantssektori järelevalveasutused peavad Euroopa pankasid mõjutama eetiliselt ja sotsiaalselt vastutustundlikult käituma, et rahaülekannete kulusid alandada. Samuti tuleb tõsta päritoluriikide pankade tõhusust, mille struktuur ja tagatised ei ole sageli piisavad. Euroopa peab edendama kokkulepete sõlmimist kummagi poole finantssektorite vahel valitsuste ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel, et vähendada ülekannete lõpphinda. Pangad saavad heade tavade süsteeme edendada sotsiaalset vastutust käsitlevate kokkulepete kaudu.

7.6

Komisjon on teatanud kavatsusest töötada välja direktiiv, millega kohustatakse finantsteenuste osutajaid muutma klientidelt nõutavad komisjonitasud läbipaistvamaks. Rahaülekannete osas peaks direktiiv olema väga range, et praegustele liiga kõrgetele tasudele lõpp teha. Finantssüsteeme reguleerivad asutused peavad ka jälgima, et tehingute tegemisel ei rakendataks ebasobivaid vahetuskursse, mis teevad rahaülekannete lõpphinna ebaõiglaselt kõrgeks.

7.7

EMSK teeb ettepaneku kasutada rahaülekandeid selleks, et edendada investeeringuid majandus- ja ühiskondlikku tegevusse. Pangad saavad koostöös kohalike omavalitsustega välja arendada uued rahaülekannetega seotud krediidisüsteemid majandus- ja ettevõtlustegevuse rahastamiseks. Selleks on vaja, et kohalikul finantssektoril oleks olemas vastav struktuur ja maksevõime.

7.8

Rahaülekandeid saavate perekondade olulisimad investeeringud on kulutused haridusele ja tervishoiule. Tuleb edendada rahaülekannetega seotud finants-, kindlustus- ja krediidivahendeid, et saavutada hariduse ja tervishoiu valdkonnas paremaid tulemusi.

8.1

Viimaste aastakümnete globaliseerunud maailmas on rahvusvaheline ränne märgatavalt kasvanud: rändajate hulk on tunduvalt suurenenud (27) ning on suurenenud ka lähteriikide ja vastuvõtvate riikide hulk ja selliste riikide hulk, mis on samal ajal nii rände lähte- kui ka vastuvõtvad riigid. Rände kasvule on kaasa aidanud transpordi ja side odavnemine. Tänapäeval on lihtsam (kui piirikontroll välja arvata) ühest riigist teise liikuda, isegi maailma kõige kaugematesse punktidesse.

8.2

Reisimise, eriti lennureiside odavnemine ning tänapäeva telefoni- ja elektroonilise side süsteemid pakuvad inimestele enneolematuid võimalusi suhtluseks ja sidemeteks rände lähte- ja sihtpunkti vahel. Väljarännanud ja erinevatesse sihtkohtadesse asunud inimestel on praegu tihedam ja sujuvam suhtlusvõrgustik kui see oli võimalik aastaid tagasi.

8.3

Väljarännanute võrgustikel on rändeprotsessides üha suurem roll, sest need aitavad inimestel teha otsuseid oma rändeplaanide suhtes ning muudavad reisi ja ühest riigist teise asumise lihtsamaks. Samuti pakuvad need abi sihtriiki saabumisel, elukoha leidmisel ja töö otsimisel.

8.4

Väljarändajad soodustavad äritegevust päritolupiirkonnas. Sisserändajate poolt vastuvõtvas riigis asutatud ettevõtted impordivad näiteks sageli tooteid päritoluriigist, soodustades nii nende tootmist ja turustamist. Reisimise suurenemine edendab nende transpordiettevõtteid. Vastuvõtvas riigis hea majandusliku positsiooni saavutanud sisserändajad teevad sageli otseinvesteeringuid päritoluriiki: sel viisil on mõnes Hiina piirkonnas ning India ja Pakistani infotehnoloogiasektoris üles ehitatud palju ettevõtteid. Samuti toetavad paljud sisserändajad majandus- ja äritegevust Aafrikas ja Ladina-Ameerikas.

8.5

Üha rohkem on rahvusvahelisi ettevõtteid, kes võtavad tööle sisserändajatest inimesi, et alustada äritegevust päritoluriigis. Euroopas on palju rahvusvahelisi ettevõtteid, kes värbavad oma ettevõtte juhte ja spetsialiste sisserändajate seast, et oma tegevust rahvusvahelisemaks muuta.

8.6

Sisserändajate kogukonnad, mis on organiseeritud riikidevahelisteks võrgustikeks, võivad samuti aidata kaasa sellele, et osa väljarändajate rahaülekannetest suunataks majandustegevusse ja ettevõtlusprojektidesse. ELi arengukoostöö poliitika raames võiks teha koostööd sisserändajate võrgustikega, sest need võrgustikud aitavad abi tõhusalt suunata ja sisserändajate kogukondade investeerimissuutlikkust mitmekordistada.

8.7

Mõnes paigas asuvad sisserändajate kogukonnad, mis toimivad võrgustikuna, investeerivad oma päritolumaale. Eeskuju annavad näiteks sellised projektid nagu Mehhiko programm „kolm ühe eest”. Selles investeerivad ühest kohast pärit sisserändajate organisatsioonid projektidesse, mis arendavad nende kodukohta, ning iga nende poolt saadetud dollarile lisab iga valitsustasand (föderaal-, osariigi ja munitsipaalvalitsus) omalt poolt veel ühe (28).

8.8

EL peab toetama sisserändajate kogukondade hargmaiseid võrgustikke, sest see on üks viis, kuidas aidata kaasa päritolumaade arengule. Ühest linnast pärit sisserändajate organisatsioonide võrgustik saab kollektiivselt suunata teatud investeeringuid, mida saaks Euroopa ja riiklike toetustega mitmekordistada.

8.9

Euroopa Komisjon ja ELi liikmesriigid peavad koostöös päritoluriikidega ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega edendama soodsat keskkonda, mis võimaldaks sisserändajate kogukondadel optimeerida mõju, mida nende tegevus arengule avaldab. Komitee teeb ettepaneku, et osa ELi ja liikmesriikide riiklikest vahenditest suunataks arengut edendavatele tegevustele, mida korraldavad sisserändajate kogukonnad. Avaliku ja erasektori koostöö on majandus- ja sotsiaaltegevuse eduka arendamise alus. Järgmisena esitatakse mõned heade tavade näited.

8.9.1

Madalmaades asuv IntEnt on viimase kümne aasta jooksul toetanud peaaegu 2 000 Suriname, Ghana, Maroko, Antillide ja Türgi kogukonna ettevõtjat ning eraldanud 12,5 miljonit eurot 200 ettevõtte loomiseks, kus on päritolumaalt tööd saanud 840 inimest.

8.9.2

1986. aastal Marseille's loodud Migrations & Développement toetab erinevaid Maroko sisserändajate organisatsioone (sh Maroko päritoluga noori prantslasi), et organiseerida abi nende kodukohtadele Marokos. Tuhanded sisserändajad on andnud erinevatele projektidele oma rahalise panuse ja 300 neist osalesid otseselt projektide rakendamises, tuues nii kasu enam kui 50 000 inimesele Marokos.

8.9.3

Ühendkuningriigi sisserändajate kogukonna organisatsioonid on olnud kampaania RemitAit (29) eesotsas, et saada maksusoodustust sisserändajate kollektiivsetele rahaülekannetele, mis tehakse päritoluriikide arengu heaks. Programmi RemitAid raames toetatakse sisserändajate kogukondade algatusi arengu edendamiseks ühisfondi kaudu, mille vahendid on kogutud rahaülekannete maksutagastustest (sarnaselt gift-aid süsteemile, millega antakse Ühendkuningriigi heategevuslikele annetustele maksusoodustust).

8.9.4

Filipiinide rände ja arengu organisatsioon Philcomdev on hiljuti loodud võrgustik, mis koondab sisserändajate ja nende pereliikmete organisatsioone, valitsusväliseid organisatsioone, ühistuid, ametiühinguid, väikerahastamisasutusi, sotsiaalettevõtteid ning Filipiinidel ja välismaal asuvaid võrgustikke, kes tegutsevad oma riigis rände ja arengu valdkonnas.

8.10

Euroopa arengutoetuste raames tuleb toetada ka nende toodetega kauplemist Euroopas, mis saabuvad päritolumaadest ja mida suunavad õiglase kaubanduse kaudu sisserändajate kogukondade võrgustikud.

8.11

Komitee teeb ettepaneku toetada nii sisserändajatest üksikisikute kui ka nende organisatsioonide otseinvesteeringuid. Näiteks investeerimine turismi või põllumajandusse annab paljudes päritolupiirkondades laialdasi arenguvõimalusi. Laenude andmine rändajatele või sisserändajate kogukondade organisatsioonidele äriprojektide või otseinvesteeringute jaoks on samuti üks abi andmise vorm, mida tuleb Euroopa riikides koostööpoliitika kaudu suurendada.

9.1

Osa rahvusvahelisi rändajaid on kvalifitseeritud või kõrgelt kvalifitseeritud töötajad. Sellega kaasneb arengumaades rände üks negatiivsemaid tagajärgi: nn ajude kaotus. Mitte kõik päritoluriigid ei kannata ühtemoodi nn ajude väljavoolu tagajärgede käes, kuid mõne riigi jaoks kujutab see endast tõelist katastroofi. SOPEMI aruandes kirjutatakse, et 33 kuni 55 % Angola, Burundi, Ghana, Keenia, Mauritiuse, Mosambiigi, Sierra Leone, Tansaania ja Uganda kõrgelt haritud inimestest elavad OECD riikides (30). Kõige enam mõjutab ajude väljavool Aafrikas tervishoiusektorit, aga ka haridussektorit.

9.2

On riike, kus kõrgharidusega inimeste ja kõrgelt kvalifitseeritud töötajate väljaränne ei avalda niivõrd negatiivset mõju. Näiteks Indiast ja Pakistanist väljarändavate infotehnoloogiaspetsialistide lahkumine ei too endaga kaasa negatiivseid tagajärgi, sest neis riikides on väga tugev infotehnoloogiahariduse süsteem ja selle ala spetsialistidest ei ole puudust.

9.3

Kui nn ajude väljaränne ei ole väga ulatuslik, võib see päritolumaale isegi kasu tuua, sest alati on inimesi, kes pöörduvad tagasi või liiguvad ühest riigist teise, mis soodustab uute teadmiste, tehnoloogiate ja ettevõtlusprojektide päritolumaale toomist. See toimub praegu näiteks Brasiilias ja Indias. Kuid väga paljude riikide jaoks tähendab ajude väljavool spetsialistide ja kvalifitseeritud spetsialistide korvamatut kadumist.

9.4

Ajude väljavool on kasulik vastuvõtvatele Euroopa riikidele. Alates 2002. aastast on mitmetes Euroopa riikides muudetud sisserännet reguleerivaid õigusakte, et hõlbustada kõrgelt kvalifitseeritud töötajate vastuvõtmist.

9.5

Ka Euroopa Liidul on kavas kujundada valikulise sisserände poliitikat. Poliitikakavas seadusliku rände kohta (31) sätestatakse eridirektiivi koostamine kõrgelt kvalifitseeritud töötajate vastuvõtmise kohta, mille komisjon esitab septembris ja mille kohta komitee koostab arvamuse. Kuid vastuvõttu käsitlevat ülddirektiivi ei ole kavas koostada. Vaatamata Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Euroopa Parlamendi kriitikale (32) hakatakse valikulise sisserände poliitikat Euroopas siiski arendama, mis võib mõne riigi probleeme veelgi süvendada. Komitee arvab aga, et käesolev õigusakt peaks tooma kasu kõigile, nii päritolumaadele, vastuvõtvatele maadele kui ka sisserändajatele endile.

9.6

Seos rändepoliitika ja arengukoostööpoliitika vahel nõuab, et vastuvõtvad riigid asuksid otsustavalt ja kindlalt ajude väljavoolu probleemi lahendama. Selleks tuleb esmalt arvestada aspektiga, et probleemid, mis tekivad päritoluriigile spetsialistidest töötajate lahkumisega, võivad muutuda kasulikeks võimalusteks, kui need töötajad naasevad uute teadmistega, millest on kasu riigi ettevõtetele, majandusele või avalikele teenustele. Tagasipöördunud rändajad võivad olla mitte ainult teadmiste ja tehnoloogia vaid ka investeeringute ülekande mootoriks.

9.7

Sellest vaatenurgast oleks tagasipöördumise soodustamine päritolumaade arengule kasulik. Tagasipöördumine peab olema täielikult vabatahtlik ja toimub vaid siis, kui kvalifitseeritud töötaja leiab soodsad tingimused, et jätkata oma ametialast tegevust päritolumaal. Väljakutse seisneb seega nimetatud soodsate tingimuste loomises.

9.8

Kvalifitseeritud töötajate vabatahtliku tagasipöördumise soodustamiseks on vaja tagada, et päritolumaale tagasi pöördudes ei kaotaks nad Euroopa töö- ja elamisluba (või saadud uut kodakondsust). Vaid nii on võimalik kindlustada korduvränne.

9.9

Tagasipöördumist soodustab ka tagasipöörduja sotsiaalsete õiguste ülekandmine päritolumaale. Tuleb saavutada nõuetekohaselt toimiv pensionite ja sotsiaalkindlustusõiguste (sh tervishoid) ülekandmine. ÜRO peasekretäri aruandes rahvusvahelise rände ja arengu teemalise kõrgetasemelise ÜRO dialoogi kohta märgitakse, et suurel osal rahvusvahelistest rändajatest on pensioni ülekandmisel raskusi, ja kuigi on sõlmitud palju kahepoolseid leppeid, tehakse selles ettepanek luua paremaid tagatisi andev rahvusvaheline raamistik. ILO konventsiooni nr 157 (1982) rahvusvahelise süsteemi loomise kohta sotsiaalkindlustusõiguste säilitamiseks on ratifitseerinud vaid kolm riiki (Hispaania, Filipiinid ja Rootsi) (33). Komitee teeb ka teistele liikmesriikidele ettepaneku ILO konventsioon nr 157 ratifitseerida.

9.10

Euroopa Liidu arengukoostööpoliitika raames tuleb algatada programme, mis aitaksid vältida ajude väljavoolu, lihtsustada kvalifitseeritud töötajate vabatahtlikku tagasipöördumist ning investeerida päritoluriikides kõrget kvalifikatsiooni nõudvatesse sektoritesse ja tegevusse.

9.11

Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga, et liikmesriigid võiksid koostöös päritoluriikidega töötada välja tegevusjuhised kõrgelt kvalifitseeritud sisserändajate vastuvõtu korraldamiseks.

9.12

Euroopa Liit peab tegema aktiivset koostööd noorte hariduse valdkonnas sisserände päritoluriikides. Need riigid kaotavad suure osa oma paremini haritud inimkapitalist, millest lõikab kasu Euroopa ühiskond. Haridusalane koostöö on üks viisidest, kuidas neile riikidele tekkinud kahju õiglaselt korvata. Nii on neil tulevikus olemas arenguks vajalik inimkapital.

9.13

Komitee soovib rõhutada lepete ja partnerluse olulisust, mida Euroopa ülikoolid, haiglad, ettevõtted ning tehnoloogia- ja teaduskeskused võiksid päritoluriikidega sõlmida ning mille eesmärk oleks, et mõned kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid töötaksid päritoluriikides, saades Euroopaga sarnast palka, sotsiaalseid õigusi ja töövahendeid.

10.1

Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad muutma oma vastuvõtupoliitikat, et sisserändajad saaksid paindlikke ja läbipaistvaid menetlusi läbides seaduslikult riiki siseneda. Komitee on oma arvamuses rohelise raamatu kohta (34) juba teinud komisjonile ettepaneku, et on vaja luua avatud vastuvõtupoliitika nii kõrgelt kvalifitseeritud kui ka madalama kvalifikatsiooniga töötajate jaoks. Kuigi komitee mõistab mõne valitsuse võetud seisukohta antud küsimuses, on komitee teinud ettepaneku, et liikmesriigid lõpetaksid üleminekuperioodi, mis piirab mõne uue liikmesriigi kodanike elama ja tööle asumise vabadust.

10.2

Seadustamata sisserännet tuleb vähendada meetmete abil, mis on suunatud Euroopa sisemaale, võideldes näiteks seadustamata sisserändajate töölevõtmise vastu ELi õigusaktiga (35), mida komitee käsitleb ühes teises koostamisel olevas arvamuses, piirikontrollile ja võitlusele inimkaubandusega ning koostööle päritolu- ja transiidiriikidega. Euroopa Liit peab olema solidaarne ja jagama kulusid Lõuna-Euroopa riikidega, kes peavad juhtima seadustamata sisserändajate massilist saabumist ning korraldama paljusid päästeoperatsioone merel ning vastuvõtu- ja humanitaarabitoiminguid. Erandlikel asjaoludel on vaja reguleerida ka Euroopa Liidus elavate paljude „dokumentideta” inimeste õiguslikku olukorda. Neid inimesi kasutatakse tööturul ära ja nad ei saa osaleda integratsioonipoliitikas.

10.3

Paindlikuma vastuvõtupoliitika raames on vaja edendada ka ajutise rände süsteeme ja korduvrännet nii kõrgelt kvalifitseeritud kui ka madalama kvalifikatsiooniga töötajate puhul.

10.4

Et ajutise sisserände süsteem reaalselt toimiks, peavad ELi õigusaktid sätestama väga paindlike lühiajaliste lubade väljastamise, reguleerima kodumaale tagasipöördumist ning tagama uute töölepingute sõlmimise järgnevateks aastateks. Nii kasutaksid paljud sisserändajad seaduslikke meetodeid, ega jääks pärast elamisloa kehtivusaja lõppu Euroopasse elama seadustamata staatuses.

10.5

Komitee kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles leppima päritoluriikidega kokku korduvrände korras, mis soodustaks sisserändajate liikumist paindlike ja läbipaistvate menetluste abil. Need lepped peavad olema tasakaalustatud ja sõlmitud mõlema poole huvisid silmas pidades, et sisseränne oleks päritolumaade jaoks ka üheks arengut soodustavaks teguriks.

10.6

Samuti võib osutuda kasulikuks ajutise vastuvõtu kord, mis sisaldaks õppekohustust ja kutsekvalifikatsioonide tunnustamist. Nii saaksid ajutiselt Euroopas töötavad sisserändajad parandada oma kutsekvalifikatsiooni ning tagasi kodumaale pöördudes laiendada oma töövõimalusi ja panustada riigi majandus- ja sotsiaalarengusse.

10.7

Euroopa õigusaktide praegune jäikus on korduvrändele suureks takistuseks. Sisserändajate liikumise, kodumaale tagasipöördumise ja päritolumaal ettevõtluse arendamise lihtsustamiseks peavad Euroopa sisserände õigusaktid võimaldama alalise elamisloa säilitada pikemaajaliselt.

10.8

Selleks teeb komitee ettepaneku muuta pikaajaliste elanike staatust käsitlevat direktiivi, et pikendada ajavahemikku, mille jooksul elanikud säilitavad oma alalise elamisloa, praeguselt ühelt aastalt viiele. Oma arvamuses (36) pidas komitee ühte aastat (või kahte, nagu esitati komisjoni algses ettepanekus) selleks liiga lühikeseks ajavahemikuks, et paljud sisserändajad otsustaksid võtta vastu väljakutse pöörduda tagasi päritoluriiki ja alustada seal mõnda ametialast projekti.

10.9

Nüüd mil EL edendab ülemaailmset lähenemisviisi sisserändepoliitikale, pidades silmas sisserände- ja arengupoliitika vahelist seost, peavad kõik inimesed, kellel on mõnes liikmesriigis pikaajaline elamisluba, saama pöörduda tagasi oma päritolumaale, ilma et nende elamisluba kaotaks kehtivuse vähemalt viie aasta jooksul.

11.1

Euroopa Komisjon avaldas mais ühe olulise teatise (37) Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahelise korduvrände ja liikuvuspartnerluse kohta. Vaatamata sellele, et käesolev arvamus on omaalgatuslik, annab komitee sellega oma panuse komisjoni algatatud arutelusse. Arvamuses esitatakse komitee ettepanekud teatud küsimustele, mis komisjon oma teatises tõstatas.

11.2

Teatis on jagatud kahte ossa, millest esimeses kirjeldatakse kolmandate riikidega liikuvuspartnerluse arendamise eeliseid ja teises käsitletakse täpsemalt korduvrännet.

11.3

Komitee toetab liikuvuspartnerluse loomise ettepanekut, et Euroopa Liit ja liikmesriigid pakuksid võimalusi paindlike ja läbipaistvate menetluste abil seaduslikult riiki siseneda. Partnerlus luuakse nii rändajate päritoluriikide kui ka Euroopa Liidu liikmesriikide võetavate kohustuste alusel.

11.4

Päritoluriikidelt nõutavad kohustused on samad, mis neil juba on seoses võitlusega seadustamata sisserändega ja need on väga täpsed: tagasivõtmine, piirikontroll, reisidokumentide turvalisuse tagamine, võitlus salakaubaveo ja inimkaubanduse vastu jne. On oluline, et kõnealused riigid austaksid oma rahvusvahelisi kohustusi, mis tulenevad Cotonou lepingust, eelkõige selle artikli 13 sätteid. Komitee arvates on teatud riikide jaoks, kelle „olukord on ebakindel”, nende tingimuste täitmine väga raske ja seepärast teeb komitee ettepaneku, et liikuvuspartnerlust kohandataks paindlikult vastavalt iga päritoluriigi olukorrale.

11.5

Euroopa Liidu liikmesriikide kohustused võivad muu hulgas olla nelja järgnevat tüüpi.

11.5.1

Esiteks kohustus pakkuda paremaid seadusliku rände võimalusi, järgides samas Euroopa Liidu kodanike eelistamise põhimõtet, mida toetab ka komitee. Komitee toetab ideed, et liikmesriigid pakuksid päritolumaadele koos (tõhustatud koostöö raames) ühist partnerlust, mis esindaks kogu Euroopa Liitu ning sisaldaks Euroopa tööturule sobivaid kvoote ja vahendeid.

11.5.2

Teiseks annaksid Euroopa Komisjon ja liikmesriigid kolmandatele riikidele seaduslike rändevoogude juhtimiseks tehnilist ja rahalist abi. Komitee arvates ei ole rände ja varjupaiga andmise temaatilise programmi raames saadavad Euroopa Liidu vahendid piisavad ning seepärast teeb komitee komisjonile, parlamendile ja nõukogule ettepaneku tulevikus neid vahendeid märkimisväärselt suurendada.

11.5.3

Kolmandaks on komitee nõus, et kooskõlas päritoluriikidega väljatöötatud liikuvuspartnerlus võib pidurdada teatud ametit pidavate inimeste rännet, et vältida ajude väljavoolu (nt tervishoiutöötajate seas mõnes Euroopa riigis). Kõnealused lepped peavad soodustama nii korduvrännet kui ka ajutiste sisserändajate kodumaale naasmist.

11.5.4

Neljandaks parandaksid Euroopa Liit ja liikmesriigid lühiajaliste viisade väljastamise korda. Komitee on mitmes arvamuses soovitanud, et on vaja parandada Euroopa Liidu liikmesriikide konsulaarteenuste osutamist päritoluriikides, et komisjoni delegatsioonid teeksid liikmesriikidega rändeküsimustes koostööd ning et Euroopa Liidus pakutavate töökohtade leidmiseks kasutataks EURESi võrgustikku. Komitee toetab komisjoni ettepanekut teha tõhustatud koostööd mitmete liikmesriikide vahel, avades ühiseid viisataotlemise keskusi, tõhustada ühiseid konsulaarjuhiseid mitmekordsete viisade väljastamiseks kolmandate riikide kodanikele, kellel on vaja sageli reisida, ning lihtsustada viisade saamist inimeste teatud, liikuvuspartnerluse lepetes määratletud kategooriate puhul.

11.6

Komisjon kirjeldab korduvrände hõlbustamise eeliseid. Komitee leiab, et kehtivad sisserände alased õigusaktid on väga jäigad ega ole rahuldavad ei sisserändajate, päritoluriikide ega vastuvõtvate Euroopa riikide jaoks. Mitmes arvamuses on komitee teinud ettepaneku kehtestada paindlikumad eeskirjad, et lihtsustada selliste korduvrände süsteemide loomist, mis austaksid inimeste soove. Täiel määral peavad olema kaitstud sisserändajate põhiõigused, eelkõige sotsiaalsed ja tööalased õigused ning õigus elada koos oma perekonnaga.

11.7

Komisjon pakub välja korduvrände kaks vormi: esiteks Euroopa Liidus elavate kolmandate riikide kodanike korduvränne, et nad saaksid arendada tegevust oma päritoluriigis, samas kui nende elamisluba ühes ELi liikmesriigis säiliks; teiseks kolmandas riigis elavate inimeste korduvränne, et nad saaksid tulla Euroopa Liitu töötama, õppima või end koolitama ning elamisloa lõppedes naaseksid oma päritolumaale, säilitades võimaluse tulla Euroopa Liitu lihtsustatud vastuvõtu korras tagasi.

11.8

Komitee arvates saab korduvrände süsteemi luua vaid siis, kui ajutistel või mitteajutistel rändajatel, kes on pöördunud tagasi päritolumaale, on võimalus seaduslikult naasta Euroopa Liidu liikmesriiki, kus nad elasid. Korduvrände tugevdamiseks tuleb eelkõige luua mehhanisme, mis muudaksid elukohaks olnud Euroopa riiki naasmise paindlikuks.

11.9

Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga töötada välja ELi õigusraamistik, mis soodustaks korduvrännet. Selleks on vaja muuta mõnda kehtivat direktiivi ja leppida kokku sobivates kriteeriumides õigusloomekavas ettenähtud uute direktiivide koostamiseks. Need on näiteks järgmised.

11.9.1

Ettepanek: direktiiv kõrgelt kvalifitseeritud sisserändajate vastuvõtmise kohta. Komitee toetab komisjoni ettepanekut lihtsustada veelgi enam vastuvõtukorda inimeste puhul, kes on teatud aja jooksul juba ELis seaduslikult elanud (kõrge kvalifikatsiooniga töö, õpingute või muu koolituse ajal).

11.9.2

Ettepanek: direktiiv hooajaliste sisserändajate vastuvõtmise kohta. Komitee teeb ettepaneku, et sätestataks mitmeaastase elamis- ja tööloa väljastamine hooajalistele sisserändajatele, mis lubaks neil tulla hooajatööd tegema viiel järjestikusel aastal ja mida saaks veel viieks aastaks pikendada.

11.9.3

Ettepanek: direktiiv tasustatud koolitust läbivate inimeste vastuvõtmise kohta. Komitee arvates on kolmandate riikide kodanike haridusele ja nende riikide arengule kasulik, kui lihtsustatakse nende tulekut Euroopasse teatud õppeperioodiks, panustades seeläbi ajude ringlusse ja teadmiste vahetusse. Liikumise parandamiseks võiks ettepanekus sätestada võimaluse, et eelnevalt riigis teatud õppeperioodi vältel viibinud inimesed saaksid teatud piiratud ajavahemikeks (üheks kuni viieks aastaks) tagasi tulla täiendõpet saama ja oma kvalifikatsiooni tõstma.

11.9.4

Komitee teeb komisjonile ettepaneku viia mitmesse kehtivasse direktiivi sisse mõned muudatused, et soodustada korduvrännet. Direktiivis 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta sätestatakse praegu, et üldreeglina kaotab inimene pikaajalise elaniku staatuse, kui ta on viibinud Euroopa Liidu territooriumilt eemal järjest üle 12 kuu. Komisjonil on kavas seda perioodi pikendada kahe või kolme aastani, kuid komitee peab sobivamaks viieaastast perioodi.

11.9.5

Direktiiv 2004/114/EÜ kolmandate riikide kodanike riiki lubamise kohta õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil ning direktiiv 2005/71/EÜ kolmandate riikide kodanike teadusuuringute eesmärgil riiki lubamise erimenetluse kohta. Komitee toetab nimetatud direktiivide muutmist, et sätestada mitmekordsete elamislubade väljastamine, mis võimaldaksid loa omanikul viibida ELi territooriumilt eemal pikkade ajavahemike jooksul, ilma et elamisluba kehtivust kaotaks. Samuti oleks sobiv kõnealuste direktiivide vabatahtlikud sätted, mille alusel liikmesriigid võivad varem Euroopa Liidus teadustööd teinud või siin õppinud inimeste puhul kohaldada lihtsustatud või kiirendatud vastuvõtumenetlust, muuta nimetatud inimeste õiguseks kiirmenetlusele eeldusel, et nad pöörduvad elamisloa kehtivuse lõppedes tagasi päritolumaale. Samuti toetab komitee kavatsust need kaks direktiivi omavahel ühendada ja teha võimalikuks lihtsustatud vastuvõtmine teadlastena (vabamatel tingimustel) neile kolmandate riikide kodanikele, kes on eelnevalt olnud vastuvõetud üliõpilasena ja kes pärast õpingute lõppemist on nõuetekohaselt oma päritoluriiki tagasi pöördunud. Seda põhimõtet saaks laiendada, kui lubada üliõpilastel taotleda vastuvõtmist teadlasena, kui nad ikka veel elavad liikmesriigis, kus nad õpivad, seda eeldusel, et taotlus esitatakse enne õppimiseks väljastatud elamisloa lõppemist.

11.10

Komitee peab vajalikuks tagada, et korduvränne täidaks oma eesmärke ja tooks pikas perspektiivis kasu. Selleks tuleb luua stiimuleid liikumise soodustamiseks ja eduka kodumaale naasmise tagamiseks, hinnata menetluste kohaldamist ja vähendada koostöös kolmandate riikidega ajude väljavoolu ohtu.

11.11

Ajude ringluse tagamiseks on vaja lahendada üks kõige olulisemaid probleeme, mille all kannatavad paljud Euroopa sisserändajad. See on akadeemilist või kutsealast haridust tõendavate diplomite mittetunnustamine. Kõnealuste inimeste liikumine päritolu- ja vastuvõtva riigi vahel paraneks, kui Euroopas tunnustataks nimetatud diplomeid. Komitee soovitab raskustele vaatamata teha edusamme Euroopa Liidu ja peamiste rändevoogude päritolumaade läbirääkimistes lepingute üle, mille alusel tunnustatakse diplomeid.

11.12

Samuti tuleb korduvrände piisavaks toimimiseks tagada sisserändajate pensioni- ja sotsiaalkindlustusõigused. Selleks on vaja sõlmida vastastikused lepped ELi liikmesriikide ja päritolumaade vahel ning ratifitseerida ILO konventsioon nr 157.

11.13

Komitee soovitab ELil lisada liikuvuspartnerluse sõlmimisel sinna ka nimetatud teemad, et parandada haridust tõendavate diplomite tunnustamist ja pensioniõiguste tagamist.

12.1

ÜRO 2006. aasta septembri tippkohtumise jätkuna peeti Brüsselis 10. juulil valitsustevaheline konverents „Ülemaailmne rahvusvahelise rände ja arengu foorum”. Konverentsi juhtis ÜRO peasekretär Ban Ki-moon ja sellel osales üle 800 esindaja enam kui 140 riigist.

12.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nimel osales konverentsil 9. juulil toimunud kodanikuühiskonna päeval käesoleva arvamuse raportöör. Konverentsi järeldused, mida üldjoontes toetab ka komitee, on kättesaadavad konverentsi veebilehel (38). Järgmisel aastal tuleb ülemaailmne foorum kokku Manilas ja sellel osaleb ka komitee.

12.3

Komitee kutsub ELi liikmesriikide valitsusi ja komisjoni üles jätkama aktiivset tegevust ÜRO raames, et rände küsimus moodustaks olulise osa rahvusvahelisest tegevuskavast, et rahvusvahelise õigusraamistikuga oleksid tagatud rändajate inimõigused ning et päritolu- ja vastuvõtvate riikide ühine rände juhtimine aitaks parandada inimkonna majandus- ja sotsiaalarengut.

12.4

Käesoleva arvamusega esitab komitee korduvrände kohta oma esimese seisukoha, mida tulevikus täiendavad uued arvamused.